Nessa elu! 14. osa ja Viimane !

Uus jutt siis,
ootan kõiki arvamusi mis arvate esimesest osast.

1. osa

„Me anname ta ära ja kõik!“ ütles Tõnis Marile.
„Ei, ta on minu laps, ma ei anna teda ära, kui vaja ma kasvatan ta üksi.“ Karjus tüdruk vastu.
„Mari, sa oled alles 14. aastane, kuidas sa kavatsed teda kasvatama hakata? Su ema-isa ütlesid, et enne nad ei taha sinust midagi kuulda kui lapsest lahti pole saanud! Minu vanemad samuti.“ vaidles Tõnis vastu.
„Aga ta on minu tütar! Ma ei saa ju nii teha!“ ütles Maria nutma puhkedes.
„Kallis, me oleme nii noored alles ju. Ma olen 15. a, sa 14. a, kuidas sa kujutad ette seda. Anname ta parem lastekodusse, usu ta saab parema elu seal.“ Ütles poiss teda kallistades.
„Aga me saame ta tagasi ju kunagi eks.“ niutsus tüdruk, Tõnis noogutas.
„Lähme siis. Ma ei unusta sind kunagi, Vanessa, tütreke.“ Lausus Maria lapsele, ning suudles teda laubapeale. Noored liikusid lastekodusse. Nad istusid juhataja kabineti ukse taha ning jäid ootama kuni neid vastu võetakse.

„Tere!“ ütlesid noored ühesuust, kui nad olid kabinetti maha istunud.
„Tere! Te soovite oma last siia jätta?“ küsis naisjuhataja noortelt.
„Jah, kuna me oleme nii noored ja me ei suuda pisikese eest hoolitseda ning me loodame et ta heasse peresse sattub, ning ta on kolmekuune. “ Rääkis Tõnis. Juhataja noogutas.
„Mul on vaja lapse andmeid ning te teate seda, et võib selline olukord olla et te ei näe oma last enam kunagi?“ küsis juhataja. Noored noogutasid ja ulatasid pisitütre dokumendid naisele. Naine lappas neid natuke aega siis noogutas, ning libistas noortele paberid nina alla.
„Olgu, te peate siia… ja siia allkirjad andma.“ rääkis naine. Nii ka tehti, allkirjad olemas, noored tänasid naist, tüdruk kallistas õrnalt oma tütart veel.
„Armastan sind, Nessa!“ lausus tüdruk talle. Siis võttis poiss ta sülle.
„Me ei unusta sind kunagi.“ Ütles pisikese isa. Nad andsid ta juhatajale ning lahkusid sealt kabinetist.
Juhataja läks kabinetist välja ning andis Vanessa ühe tüdruku kätte.
„Margit, see on uus pisipõnn meie juures, ta nimi on Vanessa, kas sa oleksid nii hea ja hakkaksid tema eest hoolt kandma?“ küsis juhataja Margitilt.
„Ikka, ma hakkan ta isiklikuks hooldajaks ja hoian teda.“ Naeratas neiu.

„Küll sa oled alles väike iludus, kõdi-kõdi-kõdi…“ kõdistas Margit last. Laps naeris armsalt.
„Lähme viime nüüd su oma tuppa, kus on veel kaks tüdrukut. Kas tead mis nende nimed on? Jaanika ja Anni.“ Rääkis neiu lapsega.

Margit jõudis ühe toa juurde, mis oli helesinist värvi. Margit pani lapse hälli, kuna laps oli magama jäänud ning Jaanika ja Anni ka magasid.

Mm, kuule, tundub hea Uut tahaks.

Ma jäin mõtlema, mille fanfic see on... Varsti saab teada xD

Jep, varsti saab teada :)

2. osa

6 aastat hiljem

Nüüd ma olen juba 7 aastane, mul on kaks parimat sõbrannat Jannu ja Anni on mõlemad 9 aastased, meil kõigil on suvel sünnipäev, minul juulis, Annil juunis ning Jannul augustis. Me ei saa eriti teiste lastega läbi, keegi pole meid tahtnud ning me oleme ikka siin. Aga me pole õnnetud, kuna oleme üksteisel olemas. Praegu on suvi, meil on kasvataja Margit kes meie hoolitseb ja tädi Mari-Liis. Me oleme õnnelikud, Annit taheti ükskord lapsendada, aga tüdruk jooksis ära ning ta jäi meiega. Meid noritakse vanemate laste poolt aga meid see ei kõiguta kuna me oleme üksteisel olemas. Varsti me lähme kooli ning me oleme väga õnnelikud.

1. september

Ärkasin hommikul kasvataja äratuse peale.
„Äratust lapsed!“ ütles kasvataja meile. Nii mina kui Anni oli hops püsti sellepeale. Käisin ruttu pesemas, panin riidesse, kooliasjad kokku ning alla sööklasse sööma.

Kõndisime kambaga kooli poole. Ees olevad tüdrukud ja poisid sosistasid ja itsitasid ning näitasid näpuga meie poole, aga mind vähemalt see ei kõigutanud. Olin elevil kooli mineku puhul, esimene kord ikkagi. Jannu ja Anni käivad 3 klassis.

Astusime kooli sisse, seal oli seina peal kirjas, „ESIMESE KLASSI ÕPILASED, TULGE SIIA!“ seal oli teisigi õpilasi, liikusime nende juurde.
„Ma kardan!“ ütlesin neile.
„Ära karda, me oleme üksteisel alati olemas.“ Ütles Anni naeratades vastu.
„Ma lähen sinna siis!“ ütlesin neile. Tüdrukud kallistasid mind. Ohkasin korra ning läksin teiste õpilaste juurde. Jannu ja Anni läksid oma klassi juurde.

Õpetaja hakkas õpilasi lugema.
„üks õpilane on veel puudu.“ Ütles naine.
„Tulge minu järel, lähme oma klassi ära, küll viimane õpilane klassi üles leiab.“ Ütles naine. Turtsatasin sellepeale. Ta on ju väike veel. Aga ikkagi läksime kõik tema järgi.

„Nii otsige endale kohad.“ Ütles õpetaja kui olime klassi jõudnud. Õpilased hakkasid sahmerdama, kuni kõik said istuma, mina istusin kõige viimasesse pinki. Kohe läks klassiuks lahti ning poiss tuli sealt sisse.
„Tere, just õigel ajal, mine otsi endale koht ja ma hakkan rääkima teile, kuidas, kes, mida, teil kus asuvad. Poiss vaatas korra klassi poole ning otse mulle otsa, ta liikus minu poole ja küsis vaikselt.
„Kas siia võib istuda?“ noogutasin vaikselt. Poiss pani oma koti maha ning õpetaja hakkas rääkima.

„Tere tulemast kooli! Mina olen teie õpetaja Kailiis Lamp, ning hakkan teid õpetama. Ma kirjutan tahvli peale tunniplaani ning teie kirjutate päevikusse. Teil tunnid hakkavad kõik siin. Kirjutame tunniplaani ära siis tõuseb iga õpilane ükshaaval püsti ja tutvustab ennast.“ Rääkis õpetaja ja hakkas tahvli peale kritseldama.

Nüüd oli kord kus tuli minu pinginaabril end tutvustada.
„Tere olen Nicholas Jerry Jonas aga vennad kutsuvad mind Nickiks ning mul on 2 vanemat venda.“ Rääkis poiss ning istus maha tagasi.
„Nii nüüd sinu kord!“ vaatas õpetaja minu poole. Ohkasin ning tõusin püsti.
„Tere olen Vanessa Anne Hudgens, sõbrad kutsuvad Nessaks. Õdesid-vendi mul pole ning ma elan…“ ma ei suutnud seda öelda.
„Kus sa elad siis?“ küsis õpetaja.
„Lastekodus…“ ütlesin nii vaikselt kui sain. Kuulsin klassi peale sosistamisi ja tundsin pilke. Istusin maha tagasi, panin käed lauale ja pea nende peale.
„Ah soo nii kohe või, no olgu liigume edasi. Nii nüüd lähme aulasse ning peale seda olete vabad.“ Rääkis õpetaja. Tõusime püsti ning liikusime välja, ootasin kuni klass välja läks siis lonkisin järele.
Läksin klassist välja ning nägin juba Annit ja Jannut, jooksin nende juurde ja kallistasin neid.
„Ma tahan koolist ära minna palun ma ei taha enam siin olla.“ Ütlesin neile pooleldi pisarais.
„Nessa, mis nüüd juhtus?“ küsisid tüdrukud.
„Ma ütlesin neile kus ma elan, ja… ja siis nad hakkasid sosistama ja näpuga näitama.“ Niuksusin neile. Anni vaid kallistas mind.
„Ei ole midagi, meil oli ka algul nii, aga pärast on parem. Muide nägin kooli peal ühte uut poissi.“ Kilkas Jannu.
„Jannu vaata see uus poiss meie klassis, tema ka nagu üli nunnu. Ta istub veel minu kõrval.“ Liitus ka nüüd Anni.
„Teil veab, teil on lõbus aga mina olen…“ ohkasin.
„Lähme aulasse Nessa, pole midagi, sa saad hakkama.“ Lohutas Jannu mind. Noogutasin ning liikusime aulasse. Teepeal sinna kuulsin igasuguseid ütlusi minu kohta, see tekitas kõheda tunde. Teadsin juba esimesest päevast peale, et sellest ei saa mul kerge elu olema.

„Ta on nagu nii lahe, ta on nii nunnu“ kilkas Jannu meile tagasiteel koju. Saime ka teada et poisi nimi on Kevin ning Anni pinginaaber on Joseph. Anni ja Jannu ainult neist rääkisidki, mul viskas üle ning läksin neil ees ära.
„Teil jah lõbus!“ karjusin neile veel. Jooksin ees ära, jõudsin koju ning otse oma tuppa. Viskasin koti nurka ja ise langesin voodile pikali.

Nädal hiljem*

Enam ma koolis ei käi!!! Okei, väike nali, muidugi käin aga soovin et ei käiks. Nii palju siis sellest et oleme üksteisele alati olemas. Jannuga läksin tülli, nüüd norib tema ka mind, aga ma tean et ta kahetseb seda, isegi Anni ütles seda. Liikusime taaskord Anniga kahekesi kooli, Jaanika oli teistega läinud juba. Varsti olimegi jälle koolis. Alati näidati meie peale näpuga, kuna Anni suhtles minuga.
„Anni sa ei pea minuga sõber olema, sa pääsed sellest jubedast norimisest ja kiusamistest.“ Ütlesin talle. Tüdruk raputas pead.
„Ei! Mina jään sinuga! Ma ei hooli teistest, sina oled mu sõbranna, ning jääd ka selleks.“ Ütles tüdruk tõsiselt kuid kohe hakkas naerma. Kallistasin teda.
„Aitäh sulle!“ laususin talle.
„Selleks ju sõbrad ongi.“ Vastas ta mulle. Jõudsime ka kooli. Kohe langesid pilgud meile ja sosistamised hakkasid pihta, nägime Jannut meile vastu tulemas.
„Oi kes meil siin on? rääbakas ja kodutu.“ Ütles ta meile.
„Mida sa tahad Jannu?“ küsisin talt.
„Sinu jaoks olen Jaanika!“ ütles ta ülbelt.
„Ole kes tahad! Meie jaoks sind pole olemas, nii et ma ei näe siin praegu kedagi, lähme Nessa!“ ütles Anni ja lükkas mind edasi.

Ikka ülihea (Y) Uut osa, ja suvatsegem varsi teada anda, mille fikk see on ;P

3. osa

Paar aastat hiljem*

Nüüd käin ma kolmandas ja Anni 5 klassis, samuti Jannu. Me siiamaani kellegagi ei suhtle, vaid hoiame eemale. Aga ükspäev juhtus nii…

Tulin just klassist välja kui nägin Annit ja Jannut kaklemas, sõnaotseses mõttes. Jooksin neile vahele.
„Anni, Jannu! Lõpetage!“ karjusin neile. Nad mõlemad vaatasid mind kohkunult.
„Mis teil viga on? me oleme koos kasvanud, oleme alati üksteist hoidnud. Jannu ära ole siuke egoist!“ karjusin neile. Jah, ma isegi oskan juba egoist öelda, olgu teistelt kuulsin. *itsitab vaikselt*
„Anni solvas mind!“ õigustas Jannu.
„Aga sina? Mida sina meile pidevalt ütled? Sa oled samasugune nagu meie, sa elad ka lastekodus, ega meie selles süüdi ei ole, ning see käib teie kõigi kohta.“ Vaatasin enda ümber ringi.
„Kas meie oleme selles süüdi et meie vanemad meid ei taha? Küsige endalt seda!“ karjusin teistele. Nägin et paljud suunasid pea alla.
„Vahet pole, lähme Anni.“ Võtsin tüdrukult käest ja tassisin ta minema sealt.

„Anni miks te kaklesite?“ küsisin talt, teel koju minnes.
„Sinu pärast!“ vastas tüdruk.
„Minu? Miks minu?“ ei mõistnud ma.
„Sellepärast et ta ütles sinu kohta inetuid asju.“ Ütles Anni.
„igatahes aitäh sulle!“ ning kallistasin teda.

„Anni!! Nessa!!!“ kuulsin karjumas kedagi seljataga. Pöörasin ümber ja nägin Jannut seal jooksmas, ka Anni pööras ümber. Jannu jõudis meieni, nuttes.
„Anni, Nessa, palun andke mulle andeks! Palun!“ ütles tüdruk nuttes. Vaatasime Anniga üksteisele otsa.
„Jannu, tõuse püsti!“ ütlesin talle. Tüdruk tõusiski.
„Miks sa nii tegid?“ küsis Anni talt.
„Ma… Ma tahtsin teistega ühte sulada, ja siis ainuke asi nad ütlesid et pean teid jätma ja nendega koos mõnitama hakkama. Palun andke andeks. Ma pole mina ise kui pole teid.“ Ütles tüdruk nuttes.
„Kas see on sinu järjekordne näitemäng?“ küsisin tüdrukult. Jannu raputas pead.
„Ma räägin tõsiselt, palun!“ ütles Jannu.
„Sa pead tõestama end kui tahad jälle meiega sõber olla!“ ütlesin tüdrukule.
„Ma teen mida iganes, palun lihtsalt oleme jälle meie kolmik.“ Rääkis tüdruk meile.
„Ma ei tea, me peame mõtlema ja nagu Nessa ütles, tõesta et sa räägid tõtt!“ ütles Anni talle ning läksime sealt minema. Jannu jäi sinna.

„Mis sa arvad? Kas ta räägib tõtt?“ küsis Anni mult.
„Ma arvan et ta räägib tõtt aga paneme ta proovile!“ vastasin tüdrukule.
„Täiesti nõus!“ kilkas Anni.

Järgmistel päevadel nägime Jannut ainult üksi, kas istumas aknalaual, raamatukogus jne, mingi ime läbi ei kiusatud enam meid ja me saime teistega läbi ja koolis hakkas samuti paremini minema.

Istusime kolmekesi oma toas, vastik vaikusehetk oli, Jannu oli teki all, meie istusime Anniga niisama minu voodis. Tõusin vaikselt püsti ja läksin Jannu voodi poole, kükitasin voodi kõrvale.
„Jannu, kas sa ikka tahad meiega sõber olla?“ sosistasin vaikselt. Tüdrukul läksid silmad suureks.
„Kas tõesti?“ küsis ta. Noogutasin, ka Anni tuli meie juurde.
„Sa oled piisavalt tõestanud, et tahad jälle meiega sõber olla.“ Ütles Anni tüdrukule naeratades. Tüdruk hüppas püsti, mulle kaela ning kallistas mind tugevalt, samuti Annit.
„Tõsiselt aitäh teile!“ ütles Jannu naeratades.

Kõndisime kolmekesi jälle koolipeal ringi, nii mõnedki ütlesid meile et hea et jälle sõbrad olete. Läksime kõik tundi ära. Astusin klassi sisse ning särasin. Nii mõnigi naeratas vastu. Ma olin tõesti õnnelik kuna olime kõik jälle sõbrad. Istusin Nicki kõrvale ja võtsin tunni asjad välja.
„Ja miks meie nii õnnelikud oleme?“ küsis poiss mult.
„Sellepärast et stiilne kolmik on jälle koos.“ Vastasin talle.
„Jah, mina, Jannu ja Anni!“ ütlesin.
„Oot, Anni on see 5 klassist, mu venna pinginaaber?“ küsis ta mult.
„Emm, su vend on Joseph?“ küsisin talt. Poiss noogutas.
„Oh jummel, ja kas Kevin ka?“ küsisin talt.
„Milline Kevin?“ ei saanud ta aru.
„Nuh see lokkide ja põse lohkudega!“ poiss noogutas.
„Me oleme kolmekesi vennad!“ ütles ta.
„Nii nunnu, oleks mul ka vendasi või õdesid.“ Laususin. Rohkem me ei rääkinud, kuna õps tuli klassi ja hakkasime tunniga pihta.

Viimane tund just lõppes, läksin mina jooksuga välja, jõudsin just tüdrukuteni aga nemad polnud üksi, vaid kaks poissi oli veel nendega.
„Hei tžiikad, mis toimub?“ küsisin neilt.
„Midagi, poisid kutsusid meid grillõhtule lihtsalt!“ ütles Anni.
„Amm, okei!“ hakkasin juba ära minema kui Nick mind peatas.
„Hei, ära mine, tule ka meiega, ning need ongi mu vennad, Joseph ja Kevin!“ ütles ta mulle. Surusime poistega kätt.
„amm okei, tsau teilegi! Aga ma arvan et võib tulla küll!“ Nick naeratas mulle vastu.
„Ja sina peaksid Vanessa olema eks?“ küsis Kevin.
„Jahm, mina see isiklikult!“ vastasin neile.
„Aga lähme siis?“ küsis Nick. Nõustusime ning läksime nende juurde.

„Hei, tulega ei mängita, noormees!“ ütles poiste isa Joele. Jah Joele, kuna ta ei lubanud mul teda Josephiks kutsuda. Naersime selle üle. Hakkasime poistega väga hästi läbi saama, palju nalja sai seal. Kevin üritas vorsti grillida aga kõrvetas sisse ning sai samuti isalt peapesu. Pärast teda enam sinna ligidale ei lastud. Hiljem läksime poiste puuonni, õigemini Kevin, Joe, Jannu ja Anni läksid, meie jäime Nickiga alla kiikuma.
Nick hakkas vaikselt midagi ümisema.
„Mis ümised?“ küsisin poisilt.
„Midagi, ühte laulu mis ma kirjutan, vähemalt üritan.“ Ütles poiss natuke punastades. Naersin vaikselt.
„Kas sa laulaksid mulle seda?“ küsisin häbelikult poisilt.
„No ma proovin!“ ütles poiss vaikselt ja hakkas laulma.

Every year at Christmas, All I can see, Are pictures of the things I want, Around the tree, But this year’s a little different, I’m not thinking of myself, So my prayer for this Christmas, Is for somebody else.
So I pray…, Joy to the World, Peace for every boy and girl, Hope when life is hard, Light when everything seems dark.

„See oli nii armas!“ ütlesin poisile ja tegin põsemusi talle.
„Kes laulis?“ küsis Joe ülevalt.
„Nick!“ ütlesin.
„vou, see oli tõeliselt hea!“ kiitis Kevin.
„Kamoon guys, see oli lihtsalt väike asi!“ hakkas Nick tagasi ajama.
„Eks sa ise tead!“ ütles Anni muiates. Nüüd ronisid teised ka alla ning me hakkasime koju minema, kallistasime kõiki poisse ning läksime.

Olime just uneriided selga saanud ning teki alla saanud kui kasvataja Margit meile head ööd tuli soovima.
„Head ööd!“ laususime kolmekesi koos, ise särades ning jäime magama.

Guudguud (y) See nimi, Vanessa Hudgens, tuleb tuttav ette, aga m ei saa pihta, kustkohast -,-

hihih, kas värskendan su mälu ?

Vanessa Anne Hudgens

Muidugi. Keskkoolimuusikal. Ma hakkan seda varsti sama palju vihkama kui Twilighti (mida ma korralikult ei vihka ainult libahuntide pärast).

Kas sa vihkad seda filmi või juttu ?

aga see jutt igatahes selline küll ei tule, nagu keskkoolimuusikal, mulle lihtsalt meeldib see tüdruku karakter

4. osa

Aasta hiljem*

Mina, Nick käime 5 klassis, Joe, Anni ja Jannu 7 klassis ja Kevin 9 klassis.
Poistega saame ikka suurepäraselt läbi, me teame üksteisest kõike ja kohe peaksimegi poistega kokku saama. Meil on oma koht kus me kuuekesi kõik kokku saame ja kooli lähme.
„tsauuu!!!“ hõikasime koos poistele ning jooksime neid kallistama.
„Tsauuu!!“ hõikasid nad ka vastu ning kallistasid samuti. Järsku purskasime tüdrukutega kohutavalt naerma. Kuna nägime et Joel olid prillid.




Sellised nägid poisid väikstena välja, ja Joe prillidega :) onju nunnud. ainult natsa udused

„Mida naerate?“ küsis Kevin.
„Joey prille!“ vastas Jannu talle. Joe hakkas mossitama.
„Ma ei ole Joey! Ja ega mina selles süüdi pole et mulle need tobedad prillid määrati.“ Torises Joe vastu.
„See on nunnu nimi, aga need on nii naljakad ju! Ära nüüd solvu.“ Ütles Anni poisile ja tegi talle põsemusi. Poisil kohe nägu muutus.
Saime just kooli uksest sisse ning läksime garderoobi üleliigseid riided ära võtma. Need tehtud, liikusime tundidesse.

„Vanessa sina tuled jutustama!“ ütles õpetaja mulle. Tõusin püsti ja liikusin klassi ette. Mõtlesin natuke aega ja siis hakkasin pihta.
„Elas kord…“ Vahepeal läksid mul mõned kohad meelest, aga õnneks Nick aitas välja. Lõpuks sain jutustatud, õpsilt viis käes, liikusin kohale tagasi.
Pärast läksid teised ka.

„Tead see õps on nii vastik, ta mingi juba essast klassist peale meil klassijuhataja olnud, võiks nagu välja vahetada.“ Naersin Nickile.
„Jahm, sul on õigus! Kailiis on vanaks juba jäänud.“ nõustus ka Nick minuga. Järsku kuulsin kuskil kedagi karjumas. Liikusime hääle poole ja nägime et Joe oli nurka surutud ja suuremad norisid teda. Jooksin sinna ja otse Joele ette. Ka Kevin oli Joel ees.
„Mis teil viga on? appi kasvage suureks juba!“ karjusin neile.
„Ja mida sa kodutu kobised siin?“ ütles üks poiss mulle.
„Ja olengi kodutu, aga ma olen palju parem inimene kui teie, te olete nagu väiksed lasteaia lapsed, kellel pole muud teha kui nooremad kiusata.“ Nähvasin talle vastu. Nüüd hüppas mulle mingi vanem poiss ette, nende kiusajatega sama vana umbes.
„Jätke nad juba rahule!“ karjus poiss neile.
„Vou, Zac kas sa oled ka nende poolt ve?“ küsiti poisilt. Poisi nimi oli siis Zac.
„Ära hakka, Corby ja olengi, sest ma ei ole siuke tõbras nagu teie olete, ostke elu endale!“ ütles poiss vastu neile. See poiss kes siis Zacile ütles oli Corby? Naljakas nimi. *itsitab vaikselt*
„Ah lähme minema, ise tead Zac millega riskid.“ Ütles poiss talle veel ja rahvas läks laiali.
„On teiega kõik korras?“ küsis Zac meilt.
„Meiega on, aga ma ei tea kuidas Joega on?“ ütlesin talle ja läksin Joe juurde.
„Joe on suga kõik korras?“ küsisin poisilt ja aitasin ta püsti.
„Ja minuga on kõik korras!“ ütles poiss värise häälega.
„Tule istu pingile.“ Ütlesin talle.
„Aitäh sulle!“ ütlesin Zacile ja kallistasin teda.
„Olen Vanessa!“ tutvustasin poisile end.
„Zachary, aga sõbrad kutsuvad Zaciks.“ Vastas poiss mulle, surusime kätt taga. Sain Joe istuma, ise istusin ta kõrvale, Anni teisele poole Joed, Jannu Anni kõrvale, Zac minu kõrvale, Kevin ja Nick seisid.
„Hei Kevin, ära pane neid idioote tähele!“ ütles Zac talle.
„Ei panegi, aga lihtsalt mind ajab närvi kui plõksitakse minu venna kallal.“ Torises Kevin vastu.
„Ma hoolitsen selle eest et teid rahule jäetaks!“ ütles Zac.
„Vahet pole ära sega end sellesse, see on meie lahing.“ Lausus Anni ka vahele.
„Ma tahan!“ ütles poiss tõsiselt.
„Igatahes aitäh sulle et sa meile appi tulid.“ Ütles Jannu.
„Ära põe, te pole ainukesed keda nad kiusavad ja nii. Ma ei mõista kes Corbyst saanud on? ma tean teda juba tatist saati aga ta pole see keda teadsin.“ Ütles Zac kurvalt. „Aga olgu ma pean nüüd minema, kui vaja midagi, siis saate Kevini kaudu mind kätte!“ lisas Zac veel, lehvitas meile ja lahkus. Läksime ka ise tundidesse tagasi.

Järjekordselt oli koolipäev läbi ning me läksime koju, pärast pidime poistega kokku saama, ka Zac pidi tulema.
„Kuulge see Zac on ju päris kena!“ kilkasin tüdrukutele.
„Jah, aga ta on sinu jaoks liiga vana!“ ütles Anni.
„Mäh? Neli aastat vanem ainult ja teate ega mul polegi temaga mingit plaani, ma lihtsalt ütlesin.“ Torisesin Annile vastu.
„Jah, kindlasti!“ naeris Jannu mulle. Jõudsime ka lõpuks koju.

„Plikad, tehke kiiremini nüüd, me jääme muidu hiljaks!“ karjusin tüdrukutele. Neil läks alati kaua, kuna tahtsid mukkida ennast jne. Mulle mukkimine ei istu. Mulle meeldib loomulik olla.
„Valmis!“ hõikasid mulle mõlemad tüdrukud.
„Lähme siis juba!“ ütlesin naerdes neile.

„hei!“ hõikasime poistele kui olime skate parki jõudnud. Poisid tervitasid meid vastu ja saime kalli ka. Tervitasime Zaci ka.
„mis teeme?“ küsisin teistelt.
„me Keviniga võtsime rulad kaasa, nii et Kevin lähme?“ küsis Zac poisilt. Kevin noogutas ja need läksid rulatama.
Meie istusime viiekesi pingil, kuni nägin ühte inimest meie poole kõndimas. See oli see Corby.
„Zac!! Corby is coming this way!“ ütlesin talle.

5. osa

„mida sa siit tahad, Corby?“ küsis Zac kui oli meie juurde jõudnud.
„Niisama, tulin vaatama mis te teete siin!“ vastas Corby.
„Kuule Corby, või kes iganes sa oled! Mis su probleem on ah?“ nähvasin talle.
„Kuule tatikas, ära mölise siin!“ ütles ta mulle ja sai kohe piki hambaid ka, mitte minu käest vaid Zacilt ja nii nad läksidki kaklema. Jooksin neile vahele.
„Lõpetage, te ise olete parimad sõbrad, nagu vennad.“ Karjusin neile mõlemale.
„Tal on õigus!“ nõustus ka Zac, käega suu juurest verd ära pühkides.
„Miks me kakleme ja mis sinust saanud on? sa pole see Corby kellega koos kasvasin.“ Ütles Zac poisile kurvalt.
„Mina ei tea, võib-olla populaarsus hakkas pähe! Ah mida ma ajan, ma ei ole tegelikult selline. Sorri Zac ja teie ka!“ rääkis poiss ja vaatas minu, Nicki, Kevini ja teiste poole.
„Loodan et enam ei kakle!“ ütles Zac.
„Nõus!“ vastas Corby, ning Zac ja Corby tegid sõbrakalli.
„Tore, nii et see vaen on kadunud?“ küsisin Corbylt. Poiss noogutas.
„Andesta sina ka tänane.“ Ütles Corby Joele ja lõi käe talle nina ette. Poiss noogutas ning Corby ja Joe surusid kätt.
„Te käite Keviniga ühes klassis?“ küsisin poistelt. Nad noogutasid. Edasipidi sai meil kõvasti nalja.

„Olgu me peame nüüd koju minema, kell hakkab päris palju saama juba!“ ütlesin teistele. Tüdrukud noogutasid, poisid mossitasid aga nõustusid. Tegime kalli kõigiga ning liikusime koju, ütlesime Zacile ja Corbyle ka kus me hommikuti tavaliselt kokku saame. Nad lubasid pool 8 kohal olla.

Järgmised nädalad-kuud, suved, me olime lahutamatud, mina, Zac, Jannu, Joe, Nick, Corby, Anni, Kevin. Igavahetund olime koos, peale kooli õppisime, koos tegime absull peaaegu kõike, saime ka Corby tüdruku Moniquega tuttavaks, väga tore ja lõbus tüdruk, hästi energiline ja nii, aga ühel päeval tuli Nick kooli kuidagi teise inimesena.

„Hei Nick!“ ütlesin Nickile kui olime eesti keele tunnis. Poiss ei vastanud. Kirjutasin talle kirja.
Hei, mis juhtus? Miks nii näost ära?
Ning lükkasin talle selle kirja nina ette. Poiss võttis kirja vastu, kritseldas sinna midagi ja lükkas kirja tagasi.
Kui teada tahad, tule järgmise vahetunni ajal raamatukokku!
Voltisin kirja kokku ja viskasin koolikotti.
Tund läks edasi rahulikult.

Jõudsin just raamatukokku ja märkasin Nicki. Liikusin tema poole ja istusin talle vasta. Ma ei julgenud ise midagi öelda.
„Nessa ma sain teada et mul on…“ ta jäi vait, ning mina ei julgenud ka midagi öelda.
„Ma sain teada et mul on 1 tüübi diabeet!“ ütles poiss mulle. Ma ei suutnud ikka midagi öelda, mul vist ei jõudnud kohalegi. Järsku tulid mul pisarad, ma ei tea isegi miks, mulle läks vist tõsiselt hinge see.
„Nessa, ära nuta, palun!“ ütles poiss mulle.
„Nick, mul on nii kahju, ma ei tea mida öelda!“ vastasin talle. Poiss tõusis püsti, samuti ka mina, ning kallistasin teda tugevalt.
„Ma toetan sind alati, nii kuidas saan.“ Ütlesin talle.
„Aitäh!“ lausus ta. Kuulsin tunnikella.
„Peaks vist minema!“ ütlesin talle. Poiss noogutas. Ta pani ühe käe ümber minu kaela ja mina ühekäega ümber selja ning läksime.

Istusime mõlemad Nickiga tunnis, omas mõtetes.
„Nicholas! Pane tunnis tähele!“ käratas järsku Kailiis talle.
„Jajah!“ podises Nick ainult talle vastu.
„Ära sa mul haugugi vastu või lähed direktori juurde!“ käratas ta uuesti.
„Jätke ta rahule eks, tal on hullemaidki probleeme kui teie dire!“ nähvasin talle vastu. Klassis oli huilgamist kuulda.
„No aitab! Mõlemad, välja, direktori juurde!“ käratas Kailiis meile.
„Me võime ju minna aga sa ei saavuta sellega midagi, nii või teisiti on mu päev per*ses.“ Ütles Nick õpsile. Panin omal asjad kotti, nägin et Nick ulatas käe mulle, võtsin sellest kinni ja lahkusime klassist.
„Nick ma ei viitsi dire juurde minna, lähem parem sööklasse, kohe hakkab nagunii söömine.“ Ütlesin talle.

„Nessa kuule, äkki läheks täna koolist lihtsalt minema, ma ei suuda millelegi keskenduda, mul oleks vaja kellegagi rääkida, palun kas sa tuleksid?“ küsis poiss mult kui olime sööklas söömas.
„Ma ütlesin sulle et toetan sind kuidas saan ning jah ma tulen sinuga ning sa võid mind täielikult usaldada, selleks ju sõbrad ongi.“ Naeratasin talle vastu.
„Kus te lähete?“ küsis Kevin kes oli just sööklasse tulnud, koos teistega.
„Meie! Tundi! Lähme Nick!“ ütlesin kiiresti, haarasin koti ning Nicki ja läksime.

„kus me siis lähme?“ küsisin Nickilt kui olime koolist välja saanud.
„ma mõtlesin et võiks näiteks minna lõbustus parki või nii!“ vastas Nick. Nõustusin temaga ning läksimegi.

Jõudsime sinna, suurelt oli kirjutatud „DISNEY WORLD“, läksime sisse aga turvamees peatas meid.
„Vanad olete?“ küsis mees meilt.
„Mõlemad 13 aastased.“ Vastasin talle.
„No siis teil veab! 13 aastaselt veel saab sisse, aga miks te lapsed koolis pole?“ küsis ta uuesti. Hakkasime mõlemad kokutama.
„Meil on vaba päev!“ ütles Nick ruttu.
„No okei, olgu teil lõbus siis.“ Naeratas mees meile, naeratasime vastu, lehvitasime ja läksime kassasse.

6. osa

„terve päeva pilet palun!“ ütlesin kassapidajale. Hakkisime mõlemad Nickiga kahepeale raha kokku ja saime päeva pileti.
„palun!“ ta andis pileti meile, meie raha vastu ning läksimegi sisse.
Esimesena läksime karusellile, pärast ameerika mägedesse, vot see oli võimas. Pärast läksime veel paljudesse kohtadesse.

„Nessa, kas sa teeksid mulle ühe teene!“ küsis ta mult.
„Millise?“
„Kas sa teeksid muga ühe asja koos, mida ma olen ammu teha tahtnud, aga pole õiget inimest leidnud, kellega? Kas sa teeksid selle au mulle ja teeksid selle koos minuga?“ küsis Nick mult, oma imearmsate silmadega otsa vaadates.
„Mida ma teeks?“ küsisin uuesti.
„Süütuse sõrmuse koos minuga.“ Ütles poiss vaikselt.
„Mis see on?“ ei saanud ma aru.
„see on väike sõrmus, mis tähistab paljut, et sa oled kuni abiellumiseni süütu.“ Rääkis ta. Ohkasin.
„sa vist ei taha seda teha eks?“ küsis poiss kurvalt.
„Ei ma tahan suga seda teha! Mulle teeks au seda teha oma parima sõbraga.“ Ütlesin poisile naeratades. Poisil nägu muutus ning kallistas mind. Ta ulatas mulle käe ja ütles: „Kas lähme?“ noogutasin.

„tere kas saaks kahte süütuse sõrmust?“ küsis Nick müüjalt.
„Kas te lapsed selle tähendust ka teada?“ küsis müüja meilt. Noogutasime.
„No olgu, tulge pooletunnipärast tagasi ja need on valmis.“ ütles müüja meile rõõmsalt. Nõustusime ja läksime. Käisime veel igal pool ringi sõitmas kuni aeg sai täis ja läksime sõrmuste järgi.

„oh teie jälle, palun siin on teie sõrmused, hoidke neid hoolega ja pidage oma lubadust siis.“ Ütles müüja tõsiselt aga kohe ka naeratas, naeratasime vastu. Nick pani minul sõrmuse sõrme ja mina tal.
„Nessa see tähendab mulle palju ja ma olen tänulik et sa minuga seda jagad.“ Ütles poiss mulle ja naeratas. Kallistasin teda.
„kas lähme nüüd minema? Ma arvan et teised muretsevad juba.“ Ütlesin poisile. Nick nõustus minuga ja läksime minema lõbustuspargist.

„Issand, kus sa olid?“ hakkasid kohe plikad küsimusi esitama, kui olin koju jõudnud.
„rahu plikad, Nick tahtis pea selgeks saada ja me läksime lõbustus parki.“ Vastasin tüdrukutele. Tüdrukud vaatasid mind kätt muigega.
„ja mis see on?“ küsis Anni mult.
„see on süütuse sõrmus.“ Vastasin neile.
„misasi?“ küsisid nad koos.
„Süütuse sõrmus, sellel on eriline tähendus, et oled kuni abieluni süütu!“ vastasin
„Meie tahame ka!!“ kilkasid plikad koos.
„Aga palun, helistage poistele ja kutsuge välja ning lähme lõbustus parki tagasi.“ Ütlesin neile. Plikad jooksid kohe võidu telefonile. Naersin nende üle.

„Hei!“ hõikasime tüdrukutega poistele kui olime kohtumispaika jõudnud. Tervituse saime ka vastu.
„Kas lähme?“ küsis Joe. Noogutasime isukalt talle kõik vastu ja hakkasime liikuma.

„Hei jälle, meie siin!“ tervitasime Nickiga turvat. Joe, Kevin, Jannu ja Anni vaatasid meid imelikult.
„Hei teilegi! Mis teid jälle siia toob?“ Naeratas mees meile vastu.
„Sõbrad tahavad ka ühte asja teha mida meiegi Nickiga tegime.“ Rääkisin talle. Mees noogutas arusaadavalt ning lasi meid läbi. Läksime otse sinna kohta kus meie sõrmused teha lasime.

„Hei, teie jälle!“ naeratas müüja meile.
„kuulge te olete päris kuulsad siin!“ naeris Joe meile.
„Haha, vaimukas oled!“ vastasin talle.
„Meie jah! Mu sõbrad tahtsid ka endale süütuse sõrmust ning nad teavad mida see tähendab.“ Ütlesin talle. Naine noogutas arusaadavalt ning palus meil mõneajapärast tagasi tulla. Otsustasime ameerika mägedesse minna jälle, õigemini meie lähme jälle. Piletid olemas ning sõit algas, poistel olid jumala võimsad näod ees, kuidas me alles plikadega kisasime.

„aitäh teile!“ ütlesime koos müüjale. Joe pani Annile sõrmuse sõrme, Anni Joele, Jannu Kevinile ja Kevin Jannule.
Otsustasime natukeseks ajaks veel jääda siia ning lõbutseda. Poisid tahtsid meile pidevalt midagi öelda aga alati kui võimalus oli, ei saanud nad sõnagi suust välja. See tekitas imeliku tunde.

„Need friikad on nii head!!“ ütlesin teistele kui söömas olime.
„On tõesti, ma vist armastan neid.“ Ütles Joe ka.
„Poisid?“
„Jah!“ ütlesid nad ühest suust.
„Lubate et mis ka ei juhtuks, me jääme igavesti sõpradeks!“ ütlesin neile. Natuke aega oli vaikus ja siis ütlesid nad kõik koos:
„Lubame!“ ja tegime suure grupi kalli.

„See oli parim päev mu elus!“ ütlesin teistele kui olime juba tagasi kohtumispaika jõudnud.
„Meil ka!!“ ning tegime uue grupi kalli ning läksime lahku, pöörasime ringi ja poisid jooksid uuesti meid kallistama.
„Me ei unusta teid kunagi!“ ütlesid poisid pooleldi pisarates.
„Miks te seda ütlete?“ küsisin, aga sellele me vastust ei saanud, poisid olid juba jooksu pistnud.

Kuule, see on ikka hea. Sa oskad kirjutada.
Zac nagu...Zac Efron?

jap Zac Efron



Corbin Bleu ja Monique Coleman



Aitäh, ärge põdege, jutt ei tule HSM-ist ainult tegelased on Luban !

7. osa

Läksime plikadega tavalisse kohtumispaika kus alati kokku pidime saama, aga nägime seal ainult Zaci, Corbyt ja Monique.
„Kas te poistest teate midagi?“ küsisin neilt.
„Kahjuks ei!“ vastas Corby meile.
„No olgu kell on juba palju lähme kooli!“ ütles Jannu. Nõustusime ning läksimegi.

Istusin tunnis, Nicki koht oli tühi. Kus ta on küll?
„Vanessa, pange tunnis tähele!“ ütles õpetaja mulle.
„Jajah!!“ vastasin vaid.
„Te mõtlete kus Nicholas on?“ ütles õpetaja mulle.
„Jah, mõtlen! Kas te teate sellest midagi?“ küsisin Kailiisilt.
„Ta kolis oma perega siit ära, Nicholas ja tema vennad lahkusid siit koolist.“ Ütles õps.
„MIDA???“ karjusin talle, toppisin ruttu asjad kokku ja kadusin tunnist. Jooksin kiiresti Jannu ja Anni klassi juurde, koputasin uksele. Nende klassijuhataja tuli uksele.
„Tere, mul oleks kiiremas korras Annit ja Jaanikat vaja.“ Ütlesin õpsile.
„See on hädaolukord.“ Õps noogutas ja kutsus plikad välja.
„Mis juhtus?“ küsis Anni.
„Poisid, nad kolisid ära, Nick, Joe ja Kevin!“ ütlesin neile läbi pisarate.
„Ma lähen nende juurde praegu, kas tulete?“ küsisin neilt. Nad noogutasid, jooksid klassi, võtsid asjad ja tormasime poiste poole.

Koputasin korduvalt neile uksele, piilusime aknast sisse, null. Kedagi polnud.
„Nad ongi läinud! Sellepärast nad ütlesidki et ei unusta meid kunagi, kuidas ma sain nii loll olla.“ Ütlesin kurvalt.
„Ei see ei saa olla nad ei saanud lihtsalt ära minna.“ Ütles Anni ka juba nutma hakates. Lonkisime tagasi kooli.

Istusin järjekordselt tunnis, mõtlesin sellest miks poisid ära läksid. Ma ei suutnud nii terve päeva tundi keskenduda. Mõtted olid pidevalt poistel, niimoodi mõttes ma kõndisin isegi sööklavahetunni ajal peaga piki ust, aga ma ei teinud sellest välja. Ma igatsesin poisse kohutavalt, me tegime alati kõike koos, me olime parimad sõbrad ja nüüd… neid pole enam.

Koolipäev hakkas läbi saama, oli just viimane tund klassijuhataja. Tund just lõppes, teised läksid juba klassist välja ja kohe ka mina, ainult õps peatas mu.
„Vanessa, ma tean et sul on raske aga Nicholas tahtis sulle selle anda.“ Õps ulatas mulle mp3, võtsin vastu ja lahkusin klassist. Lahkusin üldse koolist, ma ei viitsinud ega tahtnud teisi oodata vaid läksin kohe minema.
Panin kõrvaklapid kõrva ja hakkasin kuulama. Nick algul rääkis.
Nessa, andesta mulle et nii ära läksin, isa sai Los Angeles parema töökoha ja me pidime kolima. Ma luban et jääme parimateks sõpradeks alati, ma ei unusta sind kunagi. Kirjutasin sulle laulu ka, Sorry, loodan et andestad. Joel ja Kevinil on ka kahju. Me ei unusta teid kunagi!
Viimase lause ütlesid nad koos ja siis hakkas laul mängima.
Broken hearts and last goodbyes, Restless nights but lullabies, Help to make this pain go away, I realize I let you down, Told you that I’d be around, Building up the strength just to say.
I’m sorry, For breaking all the promises, That I wasn't around to keep,
It's on me, This time is the last time, I will ever beg you to stay, But you're already on your way.
Filled with sorrow, filled with pain, Knowing that I am to blame, For leaving your heart out in the rain, And I know you're going to walk away, Leave me with a price to pay, Before you go I wanted to say, Yeah.
That I’m sorry, For breaking all the promises, That I wasn't around to keep
It's on me, This time is the last time I will ever beg you to stay, But you're already on your way.
I can't make it, Alive on my own, But if you have to go, Then please girl, just leave me alone, Because I don't wanna see, you and me, Going our separate ways, I’m begging you to stay, If it isn't too late.
I’m sorry, For breaking all the promises, That I wasn't around to keep, It's on me
This time is the last time I will ever beg you to stay, But you're already on your way
But you’re already on your way.
Loodan et andestate meile.
Lõpuks ma juba nutsin, nad oleks võinud ju meile öelda.

Jõudsin koju, viskasin otse pikali, ei hoolinud sellest mida plikad ütlesid. Pani padja peapeale ja hakkasin uuesti nutma, mulle tegi see jubedalt haiget et nad niimoodi ära läksid.
„Nessa! Nessa! Kuuled ka meid ve?“ ütlesid plikad võidu.
„Jätke mind rahule!“ käratasin neile. Nad ehmatasid ära ja tõmbusid eemale. Ülejäänud õhtu ma enam nendega ei rääkinud.

Järgmistel päevadel olin ma pidavalt üksi kuna ei suutnud siiani uskuda et nad läinud on. Mul oli pidevalt tunne et mul pole enam mille nimel elada ja nii ma olin peaaegu 2 nädalat kuni Zac mu maapeale tõi.
„Nessa, palun ole rõõmsam, ma ei suuda sind sellisena vaadata, sa oled alati rõõmupall olnud, palun!“ ütles ta kurvalt mulle. Kallistasin teda lihtsalt.
„Zac see teeb mulle nii jubedalt haiget ju.“ Laususin talle.
„Ma usun, aga palun tule tagasi maapeale.“ Ütles ta natuke naerdes.
„No olgu, ma üritan.“

Aastaid möödusid, ma sain juba 17 aastaseks, Jannu, Zac, Corby, Monique ja Anni on 18 aastased. Eile oli Anni ja teiste lõpukell, ma olen Nicki, Joe ja Kevini juba ära unustanud. Elame ikka kõik veel New Jerseys ja elu on hea.
Õhtul pidime minema kuhugi kontserdile, aga ma hetkel veel ei tea kuhu.
Varsti ongi aeg käes ja me hakkame Central Parki liikuma.

8. osa

Jõudsime kontserdi majja, näitasime pileteid, mingid lipikud tõmmati meilt ära sealt ja läksime sisse. Saime peaaegu lava ette. Mina, Corby, Zac ja Monique, Jannu ja Anni ei tulnud. Ma ei teagi miks.
„Zac kuule kes üldse esineb?“ küsisin poisilt.
„Küll sa näed!“ ütles ta vaid, vaatasin talle kahtlevalt otsa. Rahvas hakkas kisama, panin käed kõrvade peale et vaiksem oleks, aga tolku polnud, üks plika mu kõrval karjus nagu hull. Üks tüdruk tuli lavale, oot see on ju Demi Lovato. Ahjaa ma olen teda telekas näinud.
„Kuidas kõik end täna tunnevad?“ karjus Demi mikrofoni, vastuseks ta sai hullu kisa.
„Kas hakkame siis pihta?“ küsis ta uuesti, jällegi hakkas hull kisa pihta. Ta hakkas laulma, lugude pealkirju ma küll ei teadnud aga head olid. Laulsin ja hüppasin kaasa nii kuidas sain.

„Kas meeldis?“ küsis Monique, kui Demi oli lava pealt lahkunud.
„Jaa, tal on nii võimas hääl.“ Ütlesin talle.
„Nii et sa ei kahetse et siia tulid?“ küsis Corby, kuna ma olin alguses öelnud et ma kahetsen veel seda et teiega tulin.
„veel mitte!“ ütlesin naeratades. Teised naersid sellepeale. Järsult läks kõik pimedaks, valgus hakkas vahehaaval tagasi tulema ja laval oli näha kolme isikut, juba rahvas jälle karjus ja kiljus jne. uh jube. Nüüd läks lava täiesti selgeks ja need isikud olid kolm tüdrukut. Upsiii, hoopiski kolm poissi, üks lokkis juustega ja 2 sirgete juustega.
„kuidas kõigil läheb?“ küsis lokkis juustega poiss. Rahvas jälle kisas, okei, kontserdi lõpuks on mul kõrvad täiesti lukus. Naersin sellepeale. Nad hakkasid laulma, imelik et ma pole neist kuulnud. Kehitasin õlgu, ega ma siis eriti tähele ka ei pane.

Panin tähele et lokkis peaga poiss koguaeg jõllas mind, vahepeal raputas pead siis jälle vaatas, mul hakkas see vaikselt pinda käima juba.
„Kurat see lokkis peaga poiss koguaeg jõllab, närvidele juba käib.“ Karjusin Moniquele. Ta vaid naeris. Nüüd vaatas mind juba üks nendest sirgete juustega poistest otsa, õhhh nagu mida on? järsku jäi muusika vait.

„Nessa?“ ütles see lokkidega juustega, ehmatasin tugevalt ära, isegi taganesin paar sammu, poiss hüppas lavalt maha, ütles midagi turvadele. Turvad tõstsid mind üle aia, otse lavale. Lokkis peaga poiss ronis lavale tagasi ja tuli otse minu juurde.
„Nessa? Kas see oled tõesti sina?“ küsis see poiss mult.
„kuidas… kuidas sa tead?“ ei mõistnud ma.
„Joe see ongi Vanessa!“ karjus ta ühele neist poistest. See poiss jooksis samuti meie juurde.
„Kas sa tõesti oled Vanessa? Meie Nessa?“ küsis ta mult.
„Oot mis toimub? Kes te olete?“ ei saanud ma aru ja taganesin.
„See olen mina, Nick!“ ütles poiss mulle.
„Mis Nick?“ ei saanud ma aru.
„Sulle ikka ei tule meelde ve?“ küsis nüüd see teine poiss.
„Need oleme meie! Mäletad me käisime ühes koolis, esimesest klassist peale, mäletad kui me tegime need?“ näitas see poiss mulle sõrmust ja tõstis minu käe üles ja näitas samuti.
„Oh my good, need olete teie!“ mul tuli meelde.
„Jah meie, sa ei tea kuidas me sind igatsesime!“ ütles ta mulle ja üritas kallistada mind, aga tõukasin teda nii, et ta lendas pikali. Rahvas ahhetas. Aga mind see ei huvitanud.
„Kui te oleks mind igatsenud, siis poleks te mulle niimoodi haiget teinud, Jannule ja Annile samuti, sa ei tea kuidas ma kannatasin, Zac oli mulle sellel ajal toeks, ma soovin et ma poleks teid näinud, ma unustasin teid, üritasin edasi elada ja nüüd te tulete tagasi nagu midagi poleks juhtunudki? You know what? Your all dead to me!“ karjusin neile, hüppasin lavalt alla, rahva sekka tagasi, üritasin sealt kuidagi välja rabeleda. Samal ajal hakkas uuesti muusika mängima ja Nick laulma.
„Nessa see laul on sulle!“ ütles ta, ning ta hakkas laulma.
Take my hand tonight, We can run so far, We can change the world to anything we want, We can stop for hours just staring at the stars, They shine down to show us
You know when the sun forgets to shine, I'll be there to hold you through the night
And we'll be running so fast we can fly, tonight, And even when we're miles and miles apart, You're still holding all of my heart, I promise it will never be dark, I know, we're inseparable
We could run forever, if you wanted to, And I would not get tired, Because I'd be with you, I keep singing this song, until the very end, We have done all these things
You know when the sun forgets to shine, I'll be there to hold you through the night
We'll be runnin' so fast we can fly tonight, And even when we're miles and miles apart, You'll still be holdin' all of my heart, I promise it will never be dark
I know, we're inseparable
I would give it all , Never let you fall, Cause you know, we're inseparable
I would give it all, just to show you I'm in love, cuz you know we're inseparable
You know when the sun forgets to shine, I'll be there to hold you through the night
We'll be runnin' so fast we can fly tonight, And even when we're miles and miles apart, You'll still be holdin' all of my heart, I promise it will never be dark
I know, we're inseparable.
Nad lõpetasid laulmise, ma lihtsalt seisin seal ja nutsin, rahvas oli kõik vait, isegi minu ümber inimesi polnud, ma olin nagu augu sees.
„Nessa, palun andesta meile!“ ütles Nick kurvalt.
„Nick see pole nii kerge, sa ei tea mida ma läbi elasin, ma arvasin et kaotasin su igaveseks, te läksite minema, mitte midagi ütlemata, mida MINA pidin sel hetkel tundma, sa jätsid ainult mulle mp3, selle laulu mis sa mulle kirjutasid ja vabanduse, aga sellest ei aita, ma tahtsin sult endalt isiklikult vabandust saada ja kui sa seda ei suutnud, siis sorri sulle ka, aga mul on ka tunded!“ rääkisin neile pika teksti maha, pöörasin ümber ja lahkusin sealt.

9 .osa

Istusin üksinda oma toas, Jannut ega Annit polnud. Mõtlesin kas tegin ikka õigesti et ära tõukasin nad, aga nemad tegid mulle haiget, see ei ole nii lihtne. Ma ei tahtnud kedagi ega midagi näha, tahtsin lihtsalt… olla… kuskil.

Ärkasin hommikul ülesse, nägin et Jannu ja Anni olid tagasi, magasid voodis. Tõusin uniselt püsti ja nägin kapi peal hulgi punaseid roose ja kaarti nende vahel. Nuusutasin lilli, mu lemmikud. Võtsin kaardi kätte ja tegin lahti.
Nessa, palun tule täna kell 6 lõbustus parki, kus me sõrmused tegime, palun. Võta Anni ja Jannu ka kaasa.
Nick, Joe & Kevin.
Kortsutasin kirja kokku ja viskasin lauapeale. Ei kavatse ma kuhugi minna.
Tõusin üles, panin riidesse, vaatasin kella, pool 1, võtsin mp3 mis Nick mulle jättis ja läksin välja. Enne kirjutasin plikadele kirja.
Kui tahate Nicki, Kevinit ja Joed näha, siis minge täna kelle 6 lõbustusparki, mina ei lähe, tsau.
Nessa! xoxo

Kõndisin mööda tänavaid, läksin poiste vana maja poole. Imelik oli see et seal oli kolimisauto, ei ole võimalik, kas nad tõesti on tagasi? Ei see peab olema kokkusattumus. Läksin majast mööda, kõndisin lihtsalt niisama ringi ja mõtlesin. Mõtlesin minna praegu juba lõbustusparki ja selleks ajaks läinud olla kui nemad tulevad.

Jõudsin lõbustusparki ja jällegi oli seesama turva seal kes 4 aastat tagasi.
„Tere!“ ütlesin talle naeratades.
„Hei, kuule ma tean sind.“ Ütles ta. Noogutasin.
„Sa oled see tüdruk kes 4 aastat tagasi siin ühe poisi ja teistega käis.“ Taaskord noogutus.
„Vau, sa oled nii suureks kasvanud.“ Ütles mees mulle.
„Jep, inimesed muutuvad, aga muide kas sa saaksid mulle teene teha, et kui need samad inimesed kellega ma siin aastaid tagasi käisin, siia tulevad siis mind sa näinud pole. Palun! Igaks juhuks, et äkki küsivad.“ Ütlesin turvale. Mees noogutas ja lasi mind läbi. Käisin jälle igal pool ringi ja tuletasin vanu aegu meelde.

Parasjagu istusin just vaaterattal, kuulasin mp3 muusikat kui nägin poisse sisenemas aga ma ei kavatsenudki neile tähelepanu pöörata, nägin et Nick rääkis selle mehega elavalt, ju siis mees tundis nad ära ja sellel hetkel kui vaatasin, näitas mees näpuga minu poole. Lasin juba mitmendat ringi, istusin hetkel üleval, kuna ratas jäi seisma ja nautisin tuult ja vaatasin linna, see oli jumalik. Mu kodu, kus olen elanud, nutnud, teinud, olnud, oma esimese musi saanud ja esimese armastuse leidnud ja haiget saanud. Siin linnas on mälestusi häid ja halbu.

„Nessa!“ kuulsin järsku alt karjumas. Võtsin kõrvaklapid ära ja upitasin natuke ning sain alla vaadata, need olid poisid, nägin eemalt Jannut ja Annit tulemas.
„Minult ärge andestust isegi lootke, ma ei ole siin teie pärast, minge Jannu ja Anni juurde, äkki nemad andestavad!“ karjusin neile vastu ja istusin jälle normaalselt, panin kõrvaklapid pähe tagasi ja olin jälle mõtetes.

Sain vaaterattaga just alla, kui nägin Nicki seal natuke eemal pingi peal üksi istumas, ma ei kavatsenudki sinna minna. Liikusin teisele poole aga Nick ikka nägi mind ja tuli jooksuga minu juurde.
„Nessa! Palun oota!“ hüüdis poiss mulle. Mul polnud plaaniski seisma jääda.
„Nessa!“ ütles poiss mulle vaikselt ja haaras mult tasakesi käest.
„Palun anna andeks mulle!“ ütles ta mulle otse silma vaadates.
„Nick sorri aga ma ei suuda, ma ei taha haiget jälle saada.“ Laususin talle pisarais olles ja tõmbasin käe õrnalt lahti.
„Sa ei saa enam, me kolime tagasi. Palun ära nuta.“ Ütles ta mulle, pisaraid ära pühkides ja haaras käe mul tagasi.
„Nick ma ei tea, sa ei tea kuidas ma sind igatsesin, samuti Joed ja Kevinit, aga see pole nii lihtne, ma tean ju et te lähete jälle varsti ära.“ Rääkisin talle.
„Me jääme seekord jäädavalt ja meie igatsesime sind ka!“ ütles Joe, kes oli Jannu, Kevini ja Anniga meie juurde tulnud.
„Nessa palun anna meile veel üks võimalus!“ liitus ka nüüd Kevin.
„Jah, Vanessa anna palun, meie andsime neile!“ liitus Anni ka veel nendega. Ohkasin. Pöörasin neile selja, kuna mu telefon helises. Helistajaks oli Zac.
„Sau… Ma olen lõbustuspargis… poiste, Anni ja Jannuga… olgu näeme seal…“ ning lõpetasin kõne, Zac oli muga kokku tahtnud saada ja ühest tähtsast asjast rääkida tahtnud.
„Ma pean minema!“ ütlesin neile ja läksin.
„Oota palun!“ karjus Nick veel järgi aga ma ei teinud sellest välja, ma ei tahtnud neile veel andestada, kui nad väga seda tahavad siis peavad mind uskuma panema et nad tõesti tahavad mind tagasi.

„Hei!“ tervitasin Zaci, Monique ja Corbyt kui olin kohvikusse jõudnud. Istusime kõik laua taha ja Zac hakkas rääkima.
„Nii ma kutsusin teid selleks siia, et mul on teile üks jutt. Kas te mäletate neid näitlemisproove kus me käisime?“ küsis ta meilt. Noogutasime vastuseks.
„Nuh, me oleme sees! Me hakkame filmis mängima!“ ütles Zac.
„tõsiselt räägid ve?“ küsis Monique üle veel. Poiss noogutas.
„Mis filmis?“ küsis Corby.
„Keskkoolimuusikal!“ vastas Zac.
„vau ja millal, kus, mis kell proovid hakkavad?“ küsisin.
„Esmaspäevast, meie koolis, East High-is ja kella 4 õhtul.“ Vastas poiss.
„See on ju super uudis.“ Hõikas Corby, naersime ta üle aga nõustusime.
„Aga räägi kuidas poistega läks? Kas andsid andeks?“ küsis Zac mult.
„Ei!“ vastasin talle. Järsku tuli mulle jällegi kõne.
„Jah… kohe? … mis juhtus? … olgu, ma kohe tulen…“ lõpetasin kõne.
„Ma pean minema, mingi kiire asi!“ ütlesin teistele ja lahkusin.

Guud, lav this stoori (y) Uut.

10. osa

Jõudsin kohtumispaika kuhu mul Jannu palus tulla. Läksin majja sisse jäin otse lava ette, õigemini istusin toolile. Kedagi näha polnud, kardinad olid laval ees, mingit krabistamist ma kuulsin, ma arvan, aga pole kindel. Järsku hüppasid Jannu ja Anni kuskilt välja, otse minu kõrvale.
„Nuh mis toimub nüüd?“ küsisin neilt, nad ei vastanud, vaid naersid.
Muusika hakkas mängima ja kardinad liikusid eest, kolm poissi seisid, Nick, Kevin ja Joe. Nick hakkas laulma.
Wednesday I came home from school , Did my homework in my room , then I watched some TV, I still miss you
Thursday morning went online, Got to school at half past nine, Wound up in detention, I still miss you
Everything I do (oh), brings me back to you
And I die, One day at a time, Cause I just can't seem to get you off my mind,
No matter how I try, try to kill the time, well I think that I'm just going crazy, one day at a time
Friday I got out of bed, Tried to smile frowned instead , Burnt some toast for breakfast, I still miss you
Saturday I turned 16, Never dreamt you'd act so mean, You didn't even call me, But I still miss you
And When I turn 94, I think I'll miss u even more
And I die, One day at a time, Cause I just can't seem to get you off my mind , No matter how I try, try to kill the time, well I think that I'm just going crazy, one day at a time
I miss you more than I did a minute ago, I'd Climb a mountain just to here your echo! you (you), All I wanted was you, Tell me please do u think of me now and then
Cause if I never see you again, I still miss you
And I die, One day at a time, Cause I just can't seem to get you off my mind
No matter how I try, try to kill the time, well I think that I'm just going craaazy
one day at a time.
(Oooo) one day at a time, well I think that I'm just going crazy one day at a time
Oo I think I'm going crazy ooooooo, One day at a time
Poisid jäid vait, ju siis ootasid mu vastust, mina jällegi ei suutnud midagi öelda, vaid nutsin. Tõusin püsti, Jannu juba haaras käest aga rebisin lahti ja jooksin lavale.
„ma andestan sulle!“ ütlesin vaid Nickile ja kallistasin teda hästi tugevalt. Teised ohkasid.
„Siukest vaeva nägime et sind tagasi saada, aga see oli kõik väärt.“ Ütles Kevin, meie Nickiga ikka kallistasime ja nutsime, jah isegi Nick.
„Hei, meie tahame ka kalli!“ ütles Joe oma lapse häälega. Aga ma ei teinud sellest välja, mulle oli tähtis ainult Nick praegu. Kevin ja Joe said Jannult ja Annilt kalli. Nii me seisime kuuekesi ja kallistasime lihtsalt.
„Nick?“ sosistasin poisile kõrva.
„Jah?“ vastas ta ja eemaldus minust, ka mina.
„Lubad, lubad et mitte kunagi sa enam mind ei jätta, ega lähe ära, enne kui mina isiklikult olen seda kuulnud, mitte mingilt õpsilt!“ ütlesin talle naerdes.
„Luban!“ ütles poiss mulle otse silma vaadates. Kallistasin teda korra veel, siis kallistasin Joed ja Kevinit samuti.
„Aga lähme nüüd tähistama!“ ütles Nick. Nõustusime ja läksime restorani.

Tellisime endale söögid ära ja jutustasime niisama, tellisime ka pudeli Martinit. Pudeli saime kohe, söögi põhimõtteliselt ka.
„Taas kokkusaamise puhul!“ ütles Joe ja lõime kokku.
„Jannu ära sina palju joo, sul hakkab kiiresti pähe!“ ütlesin tüdrukule.
„Nessa ära põe, ta peabki tähistama.“ Vastas tüdruk mulle.
„Ise tead, ma olen sind hoiatanud.“ Ütlesin tüdrukule.
Kohe toodi ka söögid, sõime seal, jutustasime, jõime, tuletasime vanu aegu meelde, kuni Jannu järsku nutma hakkas.
„Jannu on sinuga kõik korras?“ küsis Kevin ja pani käe tüdruk õlale.
„See kalkun, see kalkun hüppas kunagi ringi ning oli rõõmus. Nüüd ta on minu taldrikul.“ Rääkis Jannu ja hakkas veel kõvemini nutma, meie purskasime kõik naerma.
„Okei, Jannu on piisavalt joonud, aidake ta mul koju viia.“ Ütlesin teistele, sain nõusoleku ja hakkasime liikuma. Istusime kõik limusse ja sõitsime meie juurde, ahjaa õigus ma unustasin teile öelda, et me elame nüüd korteris. Mina, Jannu ja Anni.
„Kuhhu… mena mänema?“ küsis Jannu oma pudikeeles, naersime jälle.
„Jannu me lähme koju!“ vastasin talle.
„Näkä, monul pälä ködu.“ Pudistas tüdruk vastu ja see oli viimane asi mida ta ka ütles, järgmine hetk ta magas autos. Naersime ta üle.
„Oh sind Jannukest küll!“ ütlesin tüdrukule ja paitasin ta pead.

„Oodake ma teen ukse lahti, siis sa Kevin võid ta tuppa tuua.“ Hõikasin teistele ja jooksin ees ära. tegin ukse lahti ja jäin teisi ootama, kohe ka tulid.
Kevin viis Jannu tema tuppa ja tuli ise tagasi, istusime seal viiekesi ja rääkisime juttu.

„Me peaks vist koju minema, aga homme kindlalt näeme!“ ütles Joe. Nõustusime, kallistasime poisse ja saatsime nad ära. meie läksime veel telekat vaatama.

„Anni mida sa Joe vastu tunned?“ ütlesin Annile.
„Ma ei tea veel, aga ta meeldib mulle, tõsiselt! Sa Nicki?“ küsis ta vastu.
„Sõprust, hetkel vaid sõprust, ja tugevad tundeid, aga olgu lähme magama.“ Ütlesin tüdrukule ja läksimegi.
Soovisime üksteisele head ööd ja liikusime oma tubadesse.

Head ööd.

Sry see osa tuli mega igav...

11. osa

Ärkasin hommikul kolistamise peale, tõusin üles, tõmbasin kardinad eest, mõnus suvine ilm paistis vastu, panin riide ja läksin kööki. Jannu kolistas seal.
„hommikust!“ ütlesin talle. Ta vaid lehvitas käega.
„Otsid midagi?“ küsisin talt.
„Ma ei mäleta, kus need paganama peavalu tabletid on!“ torises Jannu mulle vastu. Naersin ta üle.
„Need on vasakus sahtlis kolmas riiul! Tšeki sealt.“ Ütlesin talle.
„Mis pohmakas jah?“ naersin talle.
„Ojaa ja milline veel! Kui ma saaksin siis ma lõikaksin omal peaotsast, siis ei valutaks enam nii palju.“ Torises ta ikka.
„ei tahaks uhkustada aga I Told Ya So! Ma ütlesin sulle, ära joo nii palju, a ei pole midagi, väike kokkutulek, nüüd said oma tagajärjed.“ Naersin talle. Jannu näitas vaid keelt mulle.

Istusime kõik diivanil ja vaatasime telekat, kuni telefon mul helises ja samal ajal uksekell käis.
„Pagan küll! Anni mine sa uksele, Nessa sa võta see pagana telefon vastu, mul niigi pea valutab ja mõlemad möirgavad ka veel.“ Torises Jannu. Naersime Anniga, võtsin telefoni kätte seal vilkus Zac, Anni jooksis samal ajal uksele.
„Ja… kodus! … kellega? … no olgu ootame… sau!“ lõpetasin kõne ja nägin et Nick, Joe ja Kevin tulid.
„Kes oli?“ küsis Anni mult.
„Zac, nad tulevad Monique ja Corbyga siia.“ Vastasin talle ja tõusin püsti et poisse kallistada.
„Ja kuidas meie joodik elab?“ küsis Kevin naerdes, lõin talle puuka selle eest. „Kevin, ei kiusa Jannut, tal niigi pea valutab.“ Ütlesin poisile, poiss raputas pead ja läks Jannu kõrvale istuma ning võttis ta kaissu, avv-itasime neljakesi. Jällegi käis uksekell. Need peaksid Zac ja teised olema. Liikusin uksepoole jälle lasti kella. Karjusin et juba tulen ja jooksin uksele, nii oligi Zac, Monique ja Corby olid ukse taga. Kallistasin kõiki ja liikusime tuppa tagasi.

Istusime kõik elutoas, rääkisime juttu ja vaatasime telekat.
„Nessa kas sa juba rääkisid neile uudist?“ küsis Corby mult.
„Mis uudist?“ ei jõudnud mulle kohale.
„See millest eile rääkisime, kui sind kohvikusse kutsusime.“ Vastas ta.
„A see, õigus, me saime filmi sisse.“ Ütlesin teistele.
„Mis filmi?“ küsis Nick.
„Keskkoolimuusikal, homme hakkavad proovid pihta.“ Rääkisin neile.
„See on ju fantast uudis.“ Hõikas Nick ja kallistas mind, samuti teised.

„Kuulge läheks välja kuhugi?“ rääkis Joe.
„On sul mingeid mõtteid?“ küsis Nick.
„Võiks näiteks… emm spordihoonesse minna?“ vastas ta.
„Mida tegema?“ küsisin nüüd mina ka.
„Ma ei tea, korvpalli või võrkpalli taguma!“ vastas Joe.
„Aga tavai lähme, nagunii muud teha pole!“ nõustus Monique ka.

„Mina olen üks kapten!“ kilkasin teistele.
„Ja mina teine!“ hõikas Joe ka kaasa. Oi jummel sellest tuleb pikk geim.
„Aga kuulete ühte mängijat oleks veel vaja tegelikult.“ Ütlesin teistele. Vaatasin ringi ja nägin ühte plikat istumas seal üksi.
„Zac kuule mine küsi sellest tüdrukult kas ta tahab meiega mängida?“ ütlesin talle. Poiss nõustus ja jooksis tema juurde. Kohe olid ka tagasi, järsku hakkas plika täiega kiljuma.
„Hei, hei, rahu mis kisad?“ ütlesin talle.
„Need on ju Jonas Brothers poisid!“ kilkas ta.
„Kes asjad?“ vaatasin ringi ei saanud pihta küll.
„khm, Nessa ta räägib meist!“ ütles Nick mulle.
„Teist? Kuidas teist?“ ei saanud ma aru.
„Me oleme kuulsad, mängime ühes bändis, õigemini mina, Kevin ja Nick.“ Rääkis Joe.
„Asiis, tore et mulle ka teada anti eks!“ naersin talle.
„Aga olgu hakkame siis pihta! Mina valin…“ hakkasin valima, samuti Joe.
Minu võistkonnas, Monique, Kevin, Zac ja Kätlin(selle tüdruk nimi).
Joe võistkonnas Nick, Jannu, Corby ja Anni.
Hakkasime pihta, meie saime parempoolse väljaku, Joe vasaku. Meil sai nalja kui palju. Joe sai palliga vastu pead, Nick tegi vahepeal spagaati, Zac ja Kätlin jooksid peadpidi kokku, pärast hullult mõlemad punastasid ja kõike veel.

„Huh, ma olen niiväsinud!“ ütlesin teistele. Nad nõustusid, me mängisime võrku vähemalt 3 tundi ja 2 tundi veel kossu, jõhker. Lõpuks olime kõik täiesti läbi ja läksime meie poole.

Nii kui kõik meie poole saime, kukkusime igaüks kuhugi diivanile, tugitoolile, kes voodisse jne.
„mis nüüd teeme?“ küsisin teistelt. Kõik oigasid ainult.
„Ups, Kätlin on ikka veel koridoris.“ Tuli mul meelde, upitasin kuidagi üle Nicki ja Joe üle püsti ja läksin koridori.
„Kätlin tule, ära karda, kõik on omad!“ ütlesin talle. Haarasin talt käest ja tassisin tuppa, lükkasin ta kogemata Zacile sülle. Poiss aga ei teinud teist nägugi ja nii tüdruk jäigi sinna. Ise kukkusin Nicki ja Joe peale tagasi.

„Nüüd kui ma ära söön siis jään mina kindlalt magama!“ ütlesin teistele kui olime söömas, õigemini tegime tüdrukutega süüa.
„Mina samuti!“ nõustus ka minuga Joe.
„Meie ka!“ hõikasid Zac ja Corby koos.

Vedelesime jälle pikali kõik, seekord olin Kevini ja Nicki peal, õigemini pea oli Nicki süles ja jalad Kevini peal. Nii me olime ja varsti magasime kõik, kõik see rahvas kes olid meie juures, jäid ka siia.

No hea, ei oskagi muud moodi kommida enam

PS: Tänast Õhtulehte lugesid? ^^

Kas Monique polnud Corbinist mitte vanem ?

Tegelikult on küll, aga jutt on jutt :)