Before The Storm ! Viimane osa !

et siis, uus osa, aga rohkem hetkel pikemat aega ei tule, et sis kui olen sisse juba kolinud uude kohta siis teen topelt osa! ,

Hope you like it ! (L)

30. mai

Ärkasin üles kuskil valges ruumis, haiglas! Kedagi palatis rohkem polnud. Kaua ma siin olen olnud? Mis juhtus? Kus kõik on? Järsku läks palati uks lahti ja Kaupo tuli sealt sisse. Nii kui ta mind nägi, tuli ta kiiruga minu poole ja kallistas mind tugevalt.
„Mis juhtus?“ küsisin poisilt. Kaupo istus voodi kõrval olevale toolile.
„Sa kukkusid kokku järsku, ma ehmatasin täiega ära, arstid ütlesid et sa said alkoholi mürgituse, ma nii kartsin su pärast.“ seletas poiss murelikult.
„Ära muretse, minuga on kõik korras nüüd, kaua ma siin olnud olen?“ küsisin järgmise küssa.
„Mitte kaua, praegu on laupäev ja kell saab 6 õhtul varsti.“ Vastas poiss. Jällegi läks uks lahti, Trax tuli sealt sisse koos Renega. Lehvitasin neile. Poisid kallistasid mind.
„Kuidas sa end tunned?“ küsis Renku mult. Kehitasin õlgu.
„Enam-vähem!“ vastasin talle. „Kus teised on?“ jätkasin...
„Ooteruumis, aga Katu… teda pole enam!“ ütles Trax vaikselt.
„Oot misasja? Kus ta siis on?“ pärisin ehmunult poistelt.
„Ta lahkus ja ta ei tule enam tagasi!“ vastas Rene, tundsin end süüdi, kuigi ei peaks, nemad tegid ikkagi mulle haiget.
„Aga kus Joe on?“ äkki ma ei näegi teda enam? Joe kus sa oled?
„Me ei tea, teda pole samuti siin, keegi ei tea kus on Joe või Katu!“ vastati mulle.
„Millal ma siit välja saan?“ esitasin järgmise küssa.
„Me ei tea, ma lähen kutsun arsti…“ ütles Trax ja lahkus palatist.

„Teiega on kõik korras, minugi poolest, võite te koju minna, aga vaadake et teinekord enam niimoodi ei juhtu!“ seletas arst mulle, noogutasin ja arst lahkus. Ajasin poisid välja ja panin riidesse ning läksin samuti palatist välja.
Ooteruumis olid Annu, Anni, Kevin, Trax, Kaupo, Rene, Jannu, Nick ja Demi. Nad tulid mind kallistama, tundsin end kuidagi tühjana, läksime kambaga minu poole.
Koju jõudes läksin oma tuppa ja Nick tuli järgi.
„Helen, can we talk?“ küsis poiss tõsiselt, samal ajal mu voodile istudes. Noogutasin.
Ta jätkas: „Now if this happend, do we have to leave?“ Raputasin pead.
„Ei, kindlasti mitte, ega teie süüdi pole! Nick c’mmon be reasonable, it’s not your fault!“ laususin poisile, Nick noogutas, ta jäi korra vait ja siis küsis: „Is Katrin coming back?“ . Kehitasin õlgu. Ta jätkas: „If she is, then I’m gone, I never ever wanna see her again, I knew, that Katrin likes Joe, she told me so, but I never believed that she could to that!“ lausus ta vihaselt. Nii et Katule meeldis juba ennem Joe? Miks ta mulle sellest midagi ei rääkinud? Või ei tahtnud et mina teaks? Oeh, see saab raske olema, aga Katule… ma ei andesta iial!
„Don’t worry, she won’t!“ ütlesin tõsiselt, poiss tänas mind ja lahkus. Nüüd on vaja mul Joe kätte saada. Valisin Joe numbri ja panin helistama. Kutsus, paar korda kutsus siis võeti vastu.
„Hello?” vastati mulle.
„Joe, where are you?“ küsisin poisilt.
„What? Does it matter?“ ütles poiss irooniaga. Hakkab tähendama!
„Will matter! Where are you?“ küsisin kärsitumalt.
„I don’t know, somewhere near the sea!“ vastas ta mulle, taga oli tõesti mingit kohisemist kuulda. Siis ta peaks ikka veel Vokas olema!
„Are you still in Voka?“ küsisin igaksjuhuks järgi.
„Yeah, I just walked, and end up here!“ vastas poiss vaikselt.
„okay, wait there, I’m coming!” ja lõpetasin kõne. Läksin toast välja, alla. Haarasin koridori kapipealt auto võtmed ja väljusin majast.

Parkisin auto mäeotsa ja jalutasin alla. Issand see mereäär on ju nii suur, ta võib kõikjal olla. Jõudsin mereäärde, vaatasin ühelepoole, siis teiselepoole. Nägin kedagi seismas ja kive viskamas, läksin kogu juurde. See oli Joe! Ka tema märkas mind. Poiss istus kividele, tegin sama.
„I’m sorry!“ ütles poiss vaid. Miks ma siia tulin? Ahjaa, et temaga rääkida? Oot milleks?
„Why did you do such thing?“ küsisin poisilt. Joe pööras pilgu maha.
„I don’t know, we just talked and the next moment… she kissed me!“ vastas poiss ikka pilku maas hoides. Mida ma vastama pean? Andestama? Karjuma? Kisama? Mida?
„Ma ei tea mida öelda, I wanna shoud at you, scream, hit you… but what’s the point, it’s already done… Joe, I wanna break up!“ viimase lause ütlesin vaiksemalt, endal pisar silma tikkumas. Joe jäi korra vait ja siis järsku taipas vist, mida ma olin talle öelnud.
„Helen no, please, I’ll do anything, Helen, please, I love you, last night was a mistake, please, I’m so sorry, don’t leave me, Helen please…“ vuristas poiss ruttu, ka temal oli pisar silmis.
„Joe it’s too hard to me…“ ma ei saanudki lauset lõpetada, Joe segas vahele:
„Helen, please, don’t leave me, forgive me, I’ll do anything, please give me a sekond chance.“ Vuristas poiss, Joe on täiesti pisarates, ta põhimõtteliselt nuttis.
„I’ll forgive you, aga sa pead seda tõestama et sa tõesti seda kahetsed.“ Laususin talle, Joe kallistas mind tugevalt, kallistasin vastu.
„Thankju!“ sosistas Joe mulle kõrva.
„Lähme koju!“ ütlesin Joele, poiss noogutas. Tõusime ja läksime autosse.

„Joe, kus Katu on?“ küsisin poisilt, kui olime teel koju.
„She’s not coming back, ta teab… et sina and Nick ei anna talle seda iial forgive…“ poiss jäi korraks mõttesse. „emm, ei anna andeks, that’s why, she left... keegi ei tea... where’s she is, but she told me, et me teda won’t go…“ taaskord mõttes. „emm, ei läheks otsima.“ Seletas poiss inglise-eesti keeles segamini. Parem oleks, ma ei taha teda enam näha.
„That’s best for all of us, to Nick too, he doesn’t wanna see her, ever again!“ ütlesin tõsiselt. Poiss noogutas vaikselt. Varsti jõudsime koju.
Teised istusid vaikselt elutoas ja vaatasid telekat. Läksime nende juurde.
Istusin diivanile, Kaupo ja Jannu vahele, Joe istus tugitooli. Vastik vaikuse hetk.
„Saite asjad räägitud?“ küsis Renku vaikselt. Noogutasin.
„Aga mis teeme siis?“ küsis Jannu kõigilt.
„Äkki peaks sünnipäeva edasi ja unustame selle juhtumi?“ pakkusin välja. Teised jäid nõusse, seletasime inglis keeles ka, kuna Demi ju eesti keelt ei mõista. Saatsime Kaupo, Traxi ja Renku poodi, ise hakkasime maja korda tegema natuke.
Varsti olid poisid tagasi ja maja enam-vähem korras. Kella arvestades hakkas see pool 9 õhtul saama. Pidu läks täies hoos edasi, muusika mängis, kõigil oli lõbus.

Pidu käis veel päris kaua, aga kuna ma jäin päris täis juba, läksin Joe abiga ülesse. Vahetasin vannitoas riided tudikate vastu ja läksin tekki alla, Joe läks alla korra.

Ärkasin uuesti öösel üles kuna mul oli külm, Joed minu kõrval polnud, vaid ta oli maas.
„Joe?“ ütlesin vaikselt.
"Mh?" mõmises poiss vastuseks.
„Kas sul maas kõva ei ole?“ küsisin poisilt. Poiss purskas naerma.
„Ei, mul ei lähe maas kõvaks.“ Naeris poiss. Turtsatasin sellepeale ning lõin talle padjaga.

„Kas sa minu kõrvale ei taha tulla?“ alustasin uuesti.
„Are you sure?“ küsis poiss üle. Noogutasin.
„But keep your hands still!“ ähvardasin teda naerdes, poiss noogutas arusaadavalt. Ta puges mu kõrvale. Mul oli ikka külm, ma ei julgenud Joed paluda ka et ta mu kaissu võttaks.
„Joe?“
„Mh?“ nohises poiss.
„Can you hold me?“ küsisin vaikselt. Joe ei vastand vaid võttis mu kaissu. Nüüd oli mul soe, Joe tegi mulle põsemusi ja soovis head ööd. Uinusin tema kaisus.

31. mai

Ärkasin pühapäeval kuskil ühe ajal alles ülesse, Joed mu kõrval ei olnud vaid oli Kaupo. Ehmatasin kergelt sellepeale aga siis muigasin.
"Mis sa siin teed? Kus Joe on?" küsisin poisilt.
"Ta läks kuhugi, ämm..." Kaups vaatas mind kavalalt.
"Nuh kuhu ta läks? Ütle nüüd!" nurusin poissi.
"Sorri, ei saa öelda!" hõikas ta järsku.
"Mh! Fain siis! Ma lähen alla." ütlesin pahaselt ja tõusin voodist.
"Ainult nii palju võin öelda et täna kell 7 õhtul, ole valmis! sind ootab ees üllatus." kilkas poiss mulle veel järgi. "okei" karjusin talle vastu ja koperdasin alla.

Alla jõudes nägin kõiki seal kes eilegi, peale Joe ja Katu, tüdruk, kus sa oled?
"Hommikust!" ütlesin teistele ja läksin otse välja.
Läksin mänguväljakule, kunagi oli see põhikoht kus me kahekesi hängisime. Ma loodan et Katuga on kõik korras, jõhker kus ma seda tüdrukut igatsen. Istusin taas tuttavale kiigule, kõrvalkiik tühi. kuulsin seljataga samme aga ei teinud välja neist.
"Helen? On sinuga kõik korras?" küsis Jaanika minu kõrvale istudes.
"Jahm, ma lihtsalt tahan et meie õde tagasi tuleks," vastasin "ma igatsen teda väga, armastan teda ikkagi, hoolimata sellest mida ta tegi." lisasin kurvalt, nägin kuidas pisar käele kukkus. "mina ka" ütles Jannu vaikselt.

Päev möödus rahulikult. Varsti hakkas kell nii palju saama et pidin hakkama sättima, Joe helistas ja ütles et Big Rob tuleb mulle järgi.
Käisin kiirelt pesemas, kuivatasin juuksed, tegin soengu, kerge meigi. Edasi otsisin välja helesinise kleidi, libistasin selle endale selga, otsisin veel kingad ja valmis ma olingi. Viipasin veel viimase pilgu peeglisse ja lippasin alla. Alla jõudes, rahvas huilgas ja vilistas, naersin nende üle. Koputus käis. Liikusin uksele, nii nagu arvasingi, oli see Rob.
Istusime autosse ja sõit algas... kuhugi. Sõit kestis üsna kaua, viimaks peatusime ja tulin autost välja. Ah nüüd ma tean kus me oleme, pankrannikul.
Joe seisis kalda äärel ja vaatas merd, ta näeb mega sex välja, valged püksid, helesinine särk ja valge pintsak, deem... ta on kena, siis märkas ta aga mind. Joe tuli minu juurde ja kallistas mind tugevalt.
"Youre gorgeus!" sosistas ta veel mulle kõrva, tänasin.
Istusime suure suveteki peale. Siin oli igasugu näksimist, jooki, isegi õlut? Shocked , ohoh, see on küll ootamatu.
"Helen, ma kutsusin su täna siia selleks, et tahtsin heastada selle mis ma sulle üleeile põhjustasin, mul on tõesti kahju." rääkis poiss, ta haaras kõne ajal mu käed. "Ma armastan sind rohkem kui oma elu, sa oled vaimukas, imeilus, edukas, hooliv, armastav tüdruk." jätkas poiss, ta vaatas kõik selleaja otsemulle silma ja rääkis kogu teksti eesti keeles? kus ta nii heaks järsku sai? ta jätkas: "Helen, ma tahan sulle tõestada et ma tõesti armastan sind ja ka see tänane sellepärast," poiss tõstis mu püsti ja ise langes põlvili tagasi, ta võttist korvist midagi ja hoidis seda käes nüüd. "Helen Jessica Howald, kas sa tuleksid mulle naiseks?" oijummel, seda ma nüüd küll osanud poleks. heh, mida ma vastan, mida ma vastan? Ma armastan teda ju, eks? muidugi armastan, aga... kui ma ütlen Jaa, siis... oi ei, ma ei suuda, kirik, eiii, ma ei saa, ma ei suuda. aga ma armastan teda ja ma olen tema nimel selle valmis läbi elama. Vist? Muidugi olen.
"Jah Joe, ma abiellun sinuga! Ma armastan sind ka!" naeratasin talle. Joe tõusis püsti ja pani mulle sõrmuse sõrme ning kallistas ja keerutas mind õhus, viimaks: suudles.

Jõudsime koju tagasi, ka Frankie, Denise ja Paul olid tagasi. Kallistasin neid, aga tundsin nagu... midagi oleks valesti, nad... nad naeratasid mulle nii... võltsilt. Mis toimub? Miks kõigil siuksed näod ees? Kas juhtus midagi?
"Whats wrong?" küsisin murelikult neilt. Kõik vaikisid, muutusin kergelt närviliseks juba, viimaks tuli Kaupo mu ette.
"Helen meil on väga kahju, aga Katu suri paar tundi tagasi lennuõnnetuses..."

31. mai järg...

Seisin nagu post Kaupo ees, ei oska nutta, karjuda, ega midagi, Katu surnud? Eii, see ei saa olla, palun, eii, nüüd tulid mul pisarad, vajusin siiasamasse diivani juurde maha, puhkesin nutma. Kaupo istus minu kõrvale maha ja kallistas mind, samamoodi Joe, see ei saa võimalik olla, kuidas?
"Enne kui Katu sellele lennukile läks, andis ta mulle selle kirja!" ütles Jannu mu ette tulles ja kirja andes. Võtsin selle aralt vastu.
"How can this be? How she got in an airplane? How you know about it? She's not DEAD, SHE CAN'T BE!!! I DON'T BELIEVE YOU, YOU'RE LYING!!" karjusin teistele ja jooksin omatuppa. Langesin voodile ja puhkesin nutma, see ei ole võimalik. Võtsin kirja kätte ja tegin selle lahti.

Helen :*

Ma ei andesta endale seda kunagi et nii tegin sulle, sa ei tea kuidas ma kahetsen. Palun andesta mulle, aga ma lahkusin siit, ära muretse sa ei näe mind enam kunagi, ma ei tee sulle enam kunagi haiget, loodan et lepid Joega ära, tema ei olnud milleski süüdi, ma ise suudlesin teda. Armastan sind õeke, olen tänulik kõige eest mis sa mu heaks oled teinud, aga ma olen otsuse juba teinud, ja ma tean ka seda et Nick ei taha mind enam kunagi näha. Palu ka tema käest vabandust. Ma tõesti kahetsen väga.

Armastan teid kõiki ja ei unusta kunagi,
Teie Katu :*

Hakkasin hullemini veel nutma, Katu... tule tagasi, ma andestan sulle ja anna mulle sina ka andeks. Ma lubasin sulle kunagi et mitte iial ei tule meie vahele mitte ükski poiss, aga ma kaotasin su, ja nüüd igaveseks, tahan sind tagasi. armastan sind rohkem kui enda elu.
Nii möödus päevi, oma toas lukutaga. Eemaldusin täiesti välimaailmast. Tuletasin kõik see aeg meelde mis me kõik Katuga läbi elanud oleme, mida teinud jne.
Matused pidid olema 6.juunil ehk laupäeval.

6. juuni

Ärkasin laupäeval kella 11 ajal, matused pidi toimuma kell 2. Tõusin vaevalt püsti ja läksin pesema. Peale pesu otsisin välja kõik oma mustad riided, ning panin need selga. Peale seda läksin alla. Kõik olid musta riietanud. Isegi Kaupo, Rene ja Trax olid veel siin.
"Oled valmis?" küsis Kaupo mult. Noogutasin nõrgalt. Läksime välja ja istusime kõik koos limusiini. Meid oli kokku kuskil 13, Kaupo, Trax ja Rene läksid Kaupo autoga.

Jõudsime Tavanadi majja 15 minutit enne 2. Matustel oli väga palju inimesi, isegi uudistes ja ajalehtedes ning netis. Juba sinna jõudes hakkasin uuesti nutma, seisime kõik ringis, kõik nutsid, jah isegi poisid.
"Helen, kas sa sooviksid midagi öelda?" küsis mees mult, kes seal piiblit või seda pa*ka ajas. Noogutasin ja läksin sinna, mees astus kõrvale.
"Kuidas ma elan ilma sinuta nüüd? Kuidas ma elan ilma oma pisikeseta, oma elumõteta, ilma sinuta. Katu sa olid.. kõik... kõik mis ma vajasin, ma ei ole enam kunagi sama inimene kes ma olin sinuga, ma tahan sind tagasi, ma ei unusta sind kunagi, ma armastan sind ja jään armastama." lõpetasin kõne ja läksin omade juurde tagasi. Seisin Traxi kaisus, ma tean et peaksin Joe omas olema, aga ma ei hoolinud hetkel kelle, ma lihtsalt vajasin kellegi soojust.
Kui matused läbi said, ei lahkunud ma veel, samamoodi jäid siia veel Jannu, Kaupo, Nick ja Rene. Jäime veel siia kauaks.
Koju jõudsime alles kella 7 õhtul, läksin otse omatuppa ja heitsin pikali, Joe tuli minuga.
"Kuidas ma ilma temata nüüd hakkama saan?" ütlesin kurvalt poisile.
"Me saame hakkama, Helen, ma toetan sind nii kuidas saan. Sa võid alati minu peale loota." lohutas poiss mind, tänasin teda, aga see pole sama, see ei saa kunagi sama olema.ja ei saa ka mina kunagi samaks, kes olin. Suri tema, surin ka mina seesmiselt. Varsti ma uinusin, aga magada ma ei saanud eriti, nägin pidevalt õudusunenägusi, see oli kohutavaim öö minu elus.
Puhka Rahus, Katu! :*

aga igatahes tegin siis üle piiiiiikka aja jälle uue osa !
Kriitika on igati oodatud !!

7. juuni

Ärkasin hommikul kohutava peavaluga, ma olin eile peaaegu terve öö nutnud. Lihtsalt nii raske on ilma temata. Joe magas kõrval. Läksin vannituppa pesema.
Peale pesemist panin tumedad riided selga ja läksin alla. All toimetas Denise, teisi polnud. Läksin Denise juurde ja langesin talle kaela ning puhkesin jälle nutma.
"shh, Helen, were gonna make it, shh" lohutas naine mind. Istusin lauataha, Denise libistas tee mulle nina ette. Mm, kummelitee... nämm. Tee rahustas mind natuke.
"Mom, how do I live without her? She was everything to me..." nuuksusin naisele.
"Well make it... somehow" ütles Denise vaikselt. ohkasin, nägin et Paul ja Frankie tulid alla.
"Morning!" hõikas Denise neile rõõmsalt. Ma vaid viipasin käega. Nende järel kohe Kaupo ja Rene.
"Hommikust, kuidas end tunned?" küsis Rene murelikult. Kehitasin õlgu.
"Suht tuimalt" vastasin ausalt. Renku kallistas mind. Poisid istusid meie juurde laua taha.
"Helen, me lähme täna ära, et kui Päina Jaanitulele tahate tulla siis anna teada," naeratas Kaupo sõbralikult. Noogutasin.

"Olgu me nüüd lähme, oli tore sind jälle näha, kallike," ütles Trax mulle enne ära minekut.
"Teid ka, me anname teada kui tuleme, et siis saavad endale üllatus külalisec" naersin Traxile vastu.
"Täpselt ja mina saan teid sisse juhatada, sa ikka mäletad et ma Dj olen eks?" tegi poiss suuri silmi.
"Muidugi mäletan, sina ja su vend! Dj Trax ja Dj Mirx, kuidas saab seda unustada, tuleb eelmine jaanipäev meelde?" togisin poissi kergelt. Trax seevastu pilgutas silma ja kallistas mind, kallistasin vastu. Edasi võtsin Rene käsile. Vaatasin poisile korra otsa ja kallistasin tugevalt.
"Kordame kunagi jaanipäeva?" pilgutasin poisile silma. Rene purskas naerma.
"Ära tuleta meelde!" naeris poiss. Ka mina naersin kergelt aga noogutasin. Nüüd läksin Kaupo juurde.
"Ja sina poiss..." näitasin poisile näpuga "Ära tõmba nii palju ringi ja hoia ühte tüdrukut!" lõpetasin lause. Kaupo vaatas mind algul ehmunult aga siis noogutas. Kallistas ka teda.
"Ole tugev ja hoia pea püsti!" sosistas Trax mulle enne ära minekut veel, noogutasin, saatsin poisid välja ja lehvitasin neile veel järgi. Peale seda läksin tuppa tagasi. Kõik olid elutoas ja vaatasid telekat, alustades Frankiest siis Demi, Joe, Kevin, Nick, Jannu, Anni, Annu, Denise ja lõpetades Pauliga. Ei hakkanud sinna minema ja võtsin suuna enda tuppa.

Ooh you make me live
Whatever this world can give to me
It's you you're all I see
Ooo you make me live now honey
Ooo you make me live

Ooh you were the best friend that I ever had
I've been with you such a long time
You were my sunshine and I want you to know
That my feelings are true
I really love you
Oh you were my best friend

Ooh I've been wandering round
But I still come back to you
In rain or shine
You've stood by me girl
I'm happy at home
You're my best friend

Ooo you make me live now honey
Whenever this world is cruel to me
I got you to help me forgive
Ooo you make me live now honey
Ooo you make me live

You were the first one
When things turn out bad
You know I'll never be lonely
You were my only one
And I love the things
I really love the things that you do
You were my best friend

I'm happy at home
You were my best friend
Oh you were my best friend
Oo you make me live
You... you were my everything...

"Ta oli meile kõigile väga kallis!" öeldi mulle seljatagant kui olin laulu kirjutamise ja laulmise lõpetanud. Pöörasin ümber ja nägin Nicki seal. Suunasin pea maha.
"Ma tean, aga lihtsalt... ma ei suuda uskuda ikka et teda pole ja ta ei tule enam kunagi tagasi, see on minu süü, mina ajasin ta ära..." ütlesin pisarates poisile, Nick tuli minu kõrvale istuma.
"Helen, see pole sinu süü, ära süüdista ennast, palun!" anus poiss ja kallistas mind, kallistasin vastu.
"Aga miks ma end siis nii süüdi tunnen?" küsisin poisilt.
"Sa arvad et sa oled süüdi, but you're not." vastas Nick mulle, tal on vist õigus.
"I guess you're right!" nõustusin temaga. Nick tõusis püsti ja ulatas mulle käe.
"Tule, lähme õhtust sööma, ema tegi spagette!" meelitas poiss, naersin kergelt sellepeale. Aga olin nõus, võtsin käest kinni ja läksime koos alla.

Teised istusid lauataga ja Denise pani sööki lauale koos Anni ja Jannuga. Istusime samuti lauataha. Joe vaatas meile imelikult otsa, aga ma ei pööranud sellele erilist tähelepanu.
Peale söömist läksin Katu tuppa, võtsin ta ehete karbi ja leidsin sealt seest minu nimetähega kaelaketti, teisepoole kaelaketist, minu nimi ja tema nimi moodustavad terviku südame kokku, võtsin enda kaelaketti ja ühendasin need kaks omavahel, ning peale seda panin kaela.
"Ma ei võta seda kunagi ära!" sisendasin endale. Liikusin nüüd omatuppa, vahetasin riided tudikate vastu ja läksin tekialla. Varsti tuli ka Joe tuppa, ta võttis mu kaissu ja jäime peatselt magama.

Loodan et siis meeldis see osa.

et siis üritasin jällegi midagi teha.
aaet siis nagu see on kaa piiikk osssaa
Okeiiiii, looodddaannn, et tegin selle osaga mõned päevad tasa ! , järgmisest nädalast hakkan natsa tihedamini tegema osasi, kuna sõidan koju -


Poolteist nädalat hiljem...

22. juuni

Ärkasime Joega hommikul 9 ajal ülesse, tegime tavalised toimetused, võtsime kotid ja läksime alla. Eelmisel päeval panime juba kõik asjad kokku, et täna Päina jaanipäevale minna ja peale seda pidime tagasi L.A-sse minema.

All olid juba kõik, samuti kõigil kotid all, ning nüüd passisid kotid ukse juures. Istusime lauda ja hakkasime sööma. Lauataga istusid Denise, Paul, Demi, Frankie, Kevin, Joe, mina, Nick, Annu, Jannu ja Anni. Olime eile peaaegu terve päev vaidlenud ja arutlenud et kas lähme või ei lähe ? aga lõpuks jäi otsus nii et Frankie, Denise, Demi ja Paul lähevad ees L.A.-sse ära ja meie tuleme järgmisel päeval järgi.

Varsti hakkasidki Denise, Demi, Paul ja Frankie sõitma, jätsime hüvasti ja lubasime korralikult käituda. Aga nuh, seda vist ei juhtu. Nad ei tea Päina jaanipäeva, Ise hakkasime samuti sättima, et minna juba varem kohale. Käisin kõik toad läbi et kõike enam-vähem korda saada. Viimaseks toaks jäi mu ema tuba. Tuhlasin igalpool ringi, justkui otsiks midagi kindlalt. Hakkasin juba viimaks loobuma, kui lõin oma jala millegi vastu ära. Kükitasin maha ja vaatasin voodi alla, mingi karp jäi mulle silma. Võtsin selle välja ja avasin karbi. Seal sees oli igasugu ehteid ja värki, aga mulle jäi silma üks ümbrik seal sees. Võtsin selle kätte ja uurisin seda natuke aega kuni otsustasin selle avada. Seal seisis nii...

Tere ema!

Kuidas sa elad? Kuidas mu pisiõde elab? Meil läheb hästi, aga nuh ma ei usu et sind huvitab see, aga räägin ikkagi, isal on samuti kõik hästi, kuigi tervis ei ole tal kõige parem, aga saame hakkama. Mu lastel läheb samuti hästi, Kelly läheb nüüd sellest aastast seitsmendasse klassi ja Antti läheb nüüd juba kümnendasse. Aga mul on veel üks põhjus miks ma sulle kirjutan, tahtsin sulle anda oma uue aadressi, me kolisime ümber.
Minu uus aadress on..............
Aga eks ma siis lõpetan, ja ema sa pead meiega ükskord ühendust võtma, isa ja mina tahame Helenit näha, sa ei saa meile seda keelata. Ema palun.

Armastame teid,
Annika, Antti, Kelly ja isa!

Lugesin mitu korda kirja läbi enne kui midagi mõistsin. ISA? ÕDE? LAPSED? MIDA PERSET??? Mu isa on surnud ju? Onju? Ei, see ei saa olla, mul on õde? Isa? KUIDAS SEE VÕIMALIK ON? Miks ema pole sellest kunagi midagi rääkinud? Miks ta seda varjas? Ma pean täpsemalt teada saama. Tormasin toast välja, pistsin kirja taskusse ja läksin teisi otsima. Alla jõudes kedagi kuskil polnud.
"RAHVAS!!! KOBIGE ALLA, MUL ON ÜKS JUTT!!!!" kisasin nii kõvasti kui suutsin. Kuulsin igaltpoolt sammude häält, kes tormasid, kes kõndisid, kes lendas! Lendas selles mõttes et Kevin mõtles et jätab astmeid vahele, aga tagajärg oli see, et ta lendas ninali. Viimaks olid kõik suures toas ja istusid.

"Nii nagu ma teile hõikasin on mul teile jutt," alustasin "ma sain teada et mul on õde ja isa kuskil põltsamaal ja mina lähen nüüd ees ära, neid otsima, ma annab Robile juhised kuidas Päina saada ja Jannu sina tead ka kus see on! Nii et te peaksite hakkama saama ja nüüd mina lähen, hiljem näeme!" lõpetasin jutu, tormasin koridori, haarasin kaks kotti ja kapi pealt võtmed ning jooksin välja. Sain just auto käivitatud kui Joe välja jooksis.
"Oota!" karjus ta mulle. Suretasin korra auto välja ja jäin ootama mis Joel öelda on.
"Helen... I wanna... come... with you!" ütles poiss hingeldades. Raputasin pead.
"No, I gotta do this on my own!" ütlesin poisile kindlalt ja käivitasin taas auto.

Nii see koht oli Esku, see peaks asuma kuskil Põltsamaalt väljas... MEELDE TULI!!! Ma olen sealt ju mööda sõitnud, kui olen koolist tulnud, muidugi, nii... siis ma pean kuskil 5 kilti veel sõitma.

Nii aadress, ta kirjutas et ta elab kuskil viimastes majades, ahh, siis on vähemalt mingi 20 maja ju, nii maja number oli 15 eks? Jah, see oli 15. Nii lähme siis siit kaudu, nii nr 13, nr 14... 15, olemas!!! Nii pargime siis maja taha auto.
Korterelamu? Hmm, okei. Nii kus kurat ma pean teadma, milline see korter 17 veel olema peab? Äkki saan postkastide kaudu teada. Here goes nothing! Esimene sissekäik, ei ole. Teine sissekäik, jälle ei ole. Siis peab viimane olema. 12, 13, 14, 15, 16... korter 17. okei.. see peaks siis viimane korrus olema. Õhh, miks siin nii palju treppe peab olema? Oeh, Helen sa pead rohkem trenni tegema. Appi, inimesed kas te ei mõista uksele korteri numbreid panna ve? Oot, esimesel korrusel oli 12 vasakul poolel ja 13 paremal, nii teine korrus siis 14, 15 ja 17 peab olema siis paremal. Okei, proovime siis.

kopp-kopp... kedagi pole vist kodus. Proovime uuesti.
kopp-kopp. yes, keegi liigub. Oleme nüüd korralik. Uks läks lahti, üks tüdruk tuli uksele.
"Tere, kas su ema on kodus?" küsisin viisakalt tüdrukult. Plikal läksid silmad jummala suureks, järsku pistis kisama.
"Emaemaema... kuulsus on meil uksetaga, EMAAA!!!!!" karjus tüdruk, oi jummel. Nüüd tuli vanem naine uksele, aga mitte väga vana, umbes 30-ndates äkki? Naine vaatas mind pikalt, uurisin ka teda.
"Tere kuidas saan aidata?" küsis naine mult, naisel oli õlgadeni blondid juuksed, roosad triibud sees, prillid, minust natsa väiksem.
"Tere, kas siin elab Annika?" küsisin siis. Naine noogutas.
"See olen mina, kes küsib?" piidles nn. Annika mind. Kas tema on mu õde? Me ei ole üldse sarnased.
"Mu nimi on Helen Jessica Howald!" tutvustasin end ametlikult. Annikal tuli naeratus näole.
"Tule sisse, tule sisse!" ütles Annika naeratades. Astusin sisse ning eemaldasin jalanõud.
"Helen, aga kus ema on?" küsis Annika mult. Tundsin valu rinnus.
"Ema... teda ei ole enam, ta on juba peaaegu aasta aega surnud olnud," ütlesin kurvalt. Ka Annikal nägu vajus, liikusime kööki, naine pani vee keema, mingi vanem mees tuli tagant toast kööki.
"Isa, Helen on siin!" ütles Annika särades, mees tuli naeratades minu poole ja kallistas mind. Ma ei teadnud mida teha, mees eemaldus. Ta tegi mulle peapeale pai, see tekitas kuidagi... sooja tunde.
"Istume!" ütles Annika, nii ka tegime, istusime kolmekesi lauataha. Vaikusehetk, okei ma alustan...
"Öelge mulle palun, miks ema pole mulle teist kunagi rääkinud? Miks ta ütles mulle et MU ISA ON SURNUD??" vaatasin mehe poole" ja sinust ma ei tea üldse midagi!" nüüd vaatasin Annika poole.
"Olgu ma räägin ise.." alustas mees. "ma sattusin vaimuhaiglasse kui sa neljaseks said, sellepärast sa mind üldse ei teagi, ma tegin sellel ajal palju halba ja samamoodi su emale ja ma kahetsen seda väga," isa ohkas. Vaimuhaiglasse? Hullumajja? Oot misasja?
"Miks sa hullumajja sattusid?" küsisin isalt selgitust. Tundub et isa sellist küsimust ei oodanud.
"Mul ei olnud sellel ajal mõistusega kõik korras, vähi pärast ja sellepärast sattusin ka haiglasse..." mees ohkas siis jätkas "ma lükkasin su ema trepist alla ja ta kaotas teie vanema õe, kuna mul ei olnud mõistusega kõik korras, pandi mind vangla asemele 15 aastaks hullumajja aga seal veetsin ainult 10 aastat, kuna sain siis terveks" lõpetas ta. Appi, milline piin see võis olla, ma ei tea miks aga ma ei mõista teda hukka, ma olen tegelikult õnnelik et ma isa ja õe leidsin. Vaatasin nüüd õe poole.
"Ja mis sinu story on? Miks ma sinust midagi ei tea?" pärisin Annikalt.
"Minu lugu on lihtne, sellel ajal kui sina koomas olid..." katkestasin teda.
"oot mina koomas? misasja? ma ei ole koomas olnud!" vaidlesin vastu.
"Sa olid koomas küll, isegi mina tean seda, sa said minu nn. surma pärast shoki!" seletas isa.
"okei, vahet ei ole, Anni, jätka!" palusin õde, oeh see on hea tunne, õde! :)
"olgu sellel ajal kui sina koomas olid ehk siis 2 aastat peale isa kinni minemist, jäin ma rasedaks, ma olin tollel ajal 16, sina aga ärkasid alles kuu hiljem nii et ma isegi ei imesta kui sa ei mäleta mind aga... kuna ema enam lapsi ei saanud, ei suutnud ka ta sellega leppida et mina rase olen ja siis otsustasingi välja kolida ja kolm aastat hiljem jäin uuesti rasedaks ja nüüd olen omadega siin, isa kolis samuti minu juurde, otsustasime siis sulle rääkida kui sa juba vanem oled! Aga ema ei lubanud üldse sinuga ühendust võtta, ta kartis et me rikkume su ära." seletas õde mulle ja pööritas silmi.
"Vanad te siis üldse olete?" küsisin neilt. Miks ema nii pidi tegema ?
"Mina olen 31, isa on 57, mu lapsed Antti on 15 ja Kelly on 12!! Aga kas ema pole tõesti meist kunagi rääkinud?" küsis õde natuke kurvalt.
"Kahjuks ei, ma olen koguaeg soovinud et mul oleks õde või vend ja kõige tähtsam... isa!" mul tuli pisar silmi, kuidas ema sai mulle nii teha? Isa tõusis, tõusin ka mina ning kallistasin teda tugevalt, õde pani sellel ajal kohvitassid laua peale. Peale isa, kallistasin ka oma õde. Ma pole vist tükil ajal nii õnnelik olnud. Rääkisime veel paljudest asjadest, sain ka Kelly ja Anttiga tuttavaks. Mõtlesin sellele, et ma ei taha neid ju jälle kaotada, eks? Siis tulin järsku ühele ideele.
"Isa, õde... ma tahaks et te minuga L.A.-sse elama tuleksite, ma ei taha teid jälle kaotada!" rääkisin ka neile oma mõttest. Nad palusid natuke mõtlemis aega, olin sellega nõus. Andsin neile oma numbri et helistagu mulle millal iganes. Jätsin hüvasti ja istusin autosse. Naeratasin korra enda ette. Mul on isa, mul on õde, ma olen tädi, mida veel tahta? Võtsin telefoni ja helistasin Joele.

tuut-tuut-tuut...

"Yes?" võeti vastu.
"Hey, Joe, see olen mina Helen! Kus te olete?" küsisin poisilt.
"We are already here, in Päinurme!" vastati mulle.
"Okei, ma tulen ka siis sinna, sau!" ja lõpetasin kõne. Käivitasin auto ja hakkasin sõitma.

"Tsauu, ma jõudsin ka nüüd!" särasin teistele, olime hetkel Traxi juures. Ööseks pidime jääma tema juurde, mõned ka Kaupo juurde. Õest ja isast ma hetkel neile ei räägi. Panime asjad enam-vähem ühte kohta ja hakkasime kultuurimajja liikuma. Kuna kultuurimaja on siin samas kohe, siis me ei pidanud eriti kaugele minema. Pidu pidi pihta hakkama, kell 8 õhtul, kell 9 pannakse lõke põlema. Hetkel toimuvad väljas igasugused spordivõistlused jne. Lava sätitakse praegu korda, et kõik ikka korralikult oleks. Ka Dj pult on lava peal, ainult rohkem jääb see paremasse nurkka. Meie läksime Vipi ruumi, Anni, Jannu ja Annu läksid Päina peale jalutama, samuti ka poodi. Mina, Joe, Kevin ja Nick jäime siia, samuti on meiega siin Trax, Mario vend Mirkko, Rene, Siim, Kaupo ja Oliver.

"Me peaks laulma, "You just don't know it" samuti, siis minu ja sinu duett, Joe, siis ma laulan enda lauludest veel..." arutlesime poistega mida esitada. Deem, praegu võiks T.I. ja Justin siin olla, siis saaks seda laulu laulda, see tuleks koom. Kevin tinistas natuke meist eemal kitarri, Joe ja Nick olid minuga, teised poisid möllavad kuskil lava juures.
"Nick sa võiks ka laulda seda hippo laulu, see tuleks naljakas," pakkus Joe oma ideed. Nick jäi nõusse, rääkisime veel pikalt. Viimaks saime ka otsustatud, jagasime ka seda infot Keviniga. Tüdrukud jõudsid samuti tagasi, tuli välja et nad käisid võrkpalli võistlusel ja võitsid oma võistkonnaga, õnnitlesime neid. Kell hakkab juba vaikselt 8 tiksuma.

"heiheiheiii, Dj Trax ja Dj Mirx on siin! Kuidas end kõik tunnevad??" alustasid Trax ja Mirx lavapeal.
"HÄSTI!!!" karjus rahvas talle vastu. Kõik väljast inimesed olid majja tulnud.
"LETS... GET.... THIS... PARTY STARTEEEED!!!!!" karjusid poisid koos ja muusika hakkas mängima.

"Ma kutsun teid viie mindi pärast lavale, olge valmis!" ütles vaid Mario meile ja tormas juba lavale tagasi. Aga me olime valmis, me oleme harjunud juba sellega. Jannu, Anni ja Annu läksid saali, teiste inimeste juurde. Seisime lava kõrval ehk siis mina, Nick, Joe ja Kevin.
"Nii meil on teile ka üllatus, as usually," rahvas naeris, Trax ka kohe oskab. "ühte inimest te teate väga hästi, ta on meie oma kandi tuttav ja see on... HELEN..!!!" karjus Mirx. Läksin lavale, rahvas läks pöördesse, kisasid ja karjusid jne.
"Tänx, Traxid, I'm sure that I can take it from here!" naersin vendadele. Vennad lahkusid lavalt.
"So, mida ma nüüd siis teile annan, äkki mõne laulu? Bändi? Näitleja? Kommi?" küsisin rahvalt.
"BÄNDII!!!" karjusid inimesed mulle vastu.
"Okei, teie soov on mulle käsuks, nii siis, see bänd, on minu isiklikud sõbrad ja kellega ma hetkel ringi tuuritan, ma arvan et teate ise kes see..." ma ei saanud lauset lõpetadagi kui rahvas juba karjus:
"JONAS BROTHERS!!!!!" poisid jooksid lavale, jube, mõni vist küll täna minestab.
"Hei..." hõikasid poisid koos,
"Helen, alustame "Live To Party"-ga, nõus?" ütles Nick mulle, nõustusin.

Yeah!
Hey! Hey! Hey!

[Mina]
I was sittin at home
watching tv all alone
I'm so tired of reruns
I've memorized this show....

Sealt tuli veel palju laule, nii mina üksinda, kui poisid kolmekesi, kuni sai kell 9 ja me läksime kõik õue. Seisime kõik seal kus kohe lõke tehakse, hakkasime lugema, nagu vana-aastalgi tehakse...
"9, 8, 7, 6, 5, 4, 3, 2, 1!!!" ja lõkeplats pandi põlema, wouu, kui suure leegi see tegi. Võimas.

"Joote ka?" küsisin teistelt, ehk siis vendadelt Jonastelt ja Annilt, Jannult ning Annult.
"Meie joome nigunii!" hõikasid plikad koos, ka 3 venda jäid nõusse. Liikusime sisse tagasi, Mirx olid puldis, jätsin teised sinna paika ja läksin Mirkko juurde.
"Sau, kuule tee endale paus, ma möllan natuke ise puldis, kui muidugi oled nõus?" tegin poisile ettepaneku, Mirkko oli kohe nõus, kuna ta teab et ma oskan puldis hästi möllata, eelmine aasta olin ka puldis, mulle pakuti isegi Dj tööd aga ma keeldusin sellest, mul olid teised unistused.
"Heiheihei, Dj Essu on siin pool pulti!!! Jou rahvas, kobige nüüd saali keskele ja TANTSIMA!!!! Ma tean et teile see lugu meeldib nii et palun väga!!!" hõikasin mikrofoni, väljast tuli väga palju inimesi majja. Panin mängima Mari-Leeni - Rahutu Tuhkatriinu, see on siinses külas väga popp. Tõmbasin oma kamba lavale ja hakkasime ka ise tantsima.

"uhh, nüüd peab väikse pausi tegema, Mirx sa võid pulti tagasi minna!" ütlesin poisile pärast tunnist Dj möllu. Oeh, hullem janu on, nii kus need joogid nüüd olid? Ah per**e, ma lähen putkasse.

"Tereee, kas saaks Caribba koksi Cocaga?" küsisin rõõmsa tujuga, müüja noogutas mulle ja kohe andis ka mulle selle, andis 45.- krooni vastu talle. Läksin tagasi teiste juurde.
Istusime kambakesi Vipi ruumis, Jannu, Anni, Joe, Nick, Annu, mina, Siim, Oliver, Pille, Liisu, Mario, Kaupo, Rene ja Kevin. Meil läks ikka juba päris mitmes Bacardi pudel, ega nuh mul siuke väääga lõõbus tuju kaa, okei, tegelt ma vist kukun kohe ära. Liikusin ruumist välja tahtsin õhku, Rene ja Trax tulid mulle järgi. Seisin natuke aega, tundsin kuidas katus ära sõidab. Mul tuli järsku siuke suitsu nälg, kuigi ma pole juba 3 aastat teinud, aga nuh täna võib teha.
"Rene, anna mulle suitsu!" ütlesin poisile. Mõlemad vaatasid mulle suurte silmadega otsa.
"Aga sa ei tee ju..." oi jummel issi tuli jälle välja. jajajaaa, ma tean isegi seda.
"Ja ma tean, aga täna võib ju, davai andke üks suits, ärge olge pussyd!" palusin poisse. Viimaks sain Traxilt. Panin suitsu põlema ja tõmbasin ühe korraliku mahvi. oeh, polegi ammu teinud. Mm, hea!
Seisime Traxi ja Renega natuke veel peale suitsu, tundsin kuidas pilt eest kaob, siuke uni ka, ning järgmist hetke ma enam ei mäletanud!

Fantastiline.