Habras: Haavatav XVII

"Ema on tööle läinud," tõstsin köögilaualt leheservast rebitud paberitükikese, kuhu ema vastava sõnumi kirjutanud oli. Lasin kirjakesel lauale tagasi langeda ning toetasin end vastu köögi tööpinda.
Olime Rafe'iga otsustanud tema poolt varem teele asuda, et minu kodust läbi käia, et ma saaks vajalikud kooliasjad kaasa võtta.
Mul polnud Rafe'i sellise plaani vastu midagi, sest ma ei suutnud hästi magada nagunii. Kõik oleks olnud ideaalne, kui ma ei oleks näinud unes seda, mida ma nägin. See justkui nööris mu kõri ja ma kartsin sellest Rafe'ile rääkida. See ei tundunud vajalik, sest see oli kõigest uni. Ja Thalia ei saa mulle unes haiget teha.
"Mine võta oma asjad, ma ootan sind siinsamas." Rafe tammus aeglaselt akna juurde ja vaatas välja hommikusse pimedusse.
"Okei," laususin lühidalt ja kõmpisin trepist üles oma tuppa, mille uks irvakil oli. Arvatavasti oli ema mind otsinud ja mul hakkas kõhe, kui mõtlesin, mida ta tunda võis, kui mind ei leidnud. Võib-olla ta siiani muretseb kus ma olen... Raskelt ohates võtsin mõned õpikud, mis mu kirjutuslaual olid ja panid need voodile, kuni vahetasin riideid. Tõmbasin sukapüksid jalga, nende peale nahksed retuusid, haarasin raamatud sülle ja kiirustasin alla.
Rafe pöördus, kui trepil sammumüdinat kuulis ja jäi mind viivuks vaatama. "Kena," märkis ta minut hiljem, kui ma esikus jalatseid jalga surusin ning ta mu raaamatud võttis.
Kuni ma majaukse lukku keerasin, viskas Rafe õpikud Mercedese tagaistmele ja jäi mind kaassõitjapoolse ukse juures ootama.
Ta avas mulle autoukse ja lükkas selle minu järel kinni ning kõndis siis ümber autonina teisele poole. Rafe istus rooli taha ja käivitas auto ning me asusime kooli poole teele.
Kui me maanteele keerasime, said mu painavad mõtted minu üle võimu ja ma köhatasin hääle puhtaks.
"Rafe?"
"Jah?" küsis ta kiirelt, hoides pilku teel.
"Kas sa laenaksid mulle hetkeks oma telefoni?"
Rafe surus käe jakitaskusse ja tõmbas sealt välja mobiili, mille mulle ulatas.
"Ma pean emale helistama," laususin klahvilukku maha võttes. Toksisin ema numbri sisse, vajutasin helistamise nupule ja tõstsin mobiili kõrva juurde. Kuulasin pikki kutsuvaid helisid, kuid ema ei vastanud.
"Noh?" heitis Rafe kiire pilgu mulle.
"Ta ei vasta," pomisesin ja lõpetasin kõne. Hoidsin telefoni ümbert tugevalt kinni. "Kas ma võin talle sõnumi saata?"
Rafe noogutas: "Loomulikult, Quinn."
"Okei," toksisin nuppe ja jõudsin lõpuks sõnumitesse. Olles sõnumimenüüs, hämmastas mind sissetulnud sõnumite hulk. Neid oli ligi kakssada ja üks oli lugemata. Kuna Rafe hoidis pilku kindlalt teel, otsustasin uudishimule järele anda ja lugeda sõnumit, mis minu üllatuseks oli Alysonilt kõigest kaks tundi tagasi tulnud.
Mu süda jättis löögi vahele, kui ma oma silmad üle sõnade libistasin. Veel ühe korra. Ja siis veel. Ja veel.
"Me ei tohi seda Quinni eest kaua varjata," seisis sõnumis ning ma teadsin kohe, et midagi on minu selja taga toimumas. Ilmselgelt.
Mida minu eest varjatakse?
Mu käsi hakkas erinevate mõtete pärast pisut võbelema, kuid ma sain emale kiirelt sõnumi valmis ja saatsin selle ära, ulatades telefoni Rafe'ile.
"Aitäh," sosistasin vaevukuuldavalt.
"Pole tänu väärt,"
Kui me lõpuks peale pikka ja veidralt mõjunud vaikust end kooliparklast leidsime, väljusin sõnatult autost ning võtsin tagaistmelt oma õpikud. Rafe kohmitses midagi kindalaeka kallal, kui ma ukse küljega kinni tõukasin ja kõheldes paar sammu autost eemale astusin.
"Quinn, ootad äkki mind ka?"
Ta lukustas autouksed ja tuli minu kõrvale.
"Mul on külm," laususin. Mul oligi, ma ei valetanud.
"Miks sa mantlit selga ei pannud siis?"
"Ma lootsin, et kampsunist piisab, et kannatada parklast koolimajja minna."
"Hea küll," Rafe pani käe mu õlgade ümber.
Jõudsime koolikoridori ning Rafe kummardus mulle lähemale. "Kohtume tunnis, ma pean hetkeks..," lausus ta poolikult ja kadus minu juurest. Saatsin teda pilguga, kui ta kitsamasse kõrvalkoridori sammud seadis. Kergitasin pead, kui nägin Rafe'i seisma jäämas ja kedagi kallistamas.
Mu süda jättis löögi vahele.
Astusin mõned sammud edasi ja märkasin Rafe'i vestluskaaslase blonde juukseid ja mu esimene mõte oli, et see on Alyson. Või siis... keegi teine...
"Quinn?"
Mu nägu värvus punaseks, kui ma pöördusin ja suutsin kaks raamatut sülest maha pillata.
Jake naeris armsalt, kükitas ja korjas need maast üles.
"Mida sina siin nii väga uurid?"
"Aitäh," naeratasin talle ja proovisin rahuneda. Hingasin sügavalt sisse-välja: "Jake."
Ta surus oma käed teksaste esitaskutesse ja muheles: "Mina ise."
"Millal ma sind viimati nägin?"
"Siis, kui Rafe mind poksikotiga sassi ajas."
"Oh, ära parem tuleta mulle seda meelde. Kuidas sul vahepeal siis läinud on?"
"No tunduvalt paremini."
Kergitasin kulme: "M-mida sa sellega öelda tahad?"
"Rafe tuleb," ütles Jake rahulikult ja ma vaatasin üle õla. Tõepoolest. Rafe sammus minu poole tagasi, kiivat pilku Jake'il hoides.
"Jookse, kui elu armas," soovitasin Jake'ile, kes selle peale naerma hakkas.
"Kuhugi ma ei jookse. Kas ta peab sind nii enda omaks, et ta juba otsustab seda ka, kellega sa rääkida võid?"
"Jake," torutasin huuli. "Katsu... olla. Ma ei taha mingit stseeni."
"Mina ka ei taha."
"Tore."
"Rafe on see, kes kardab, et ma sinu temalt üle löön."
Pilgutasin kiirelt silmi, hetk hiljem tundsin Rafe'i kätt oma piha ümber.
Vaatasin neid kordamööda, kui nad üksteist jõllitasid ja kujutasin ette, mis kohe-kohe juhtuma võib hakata.
"Aga hea küll, Quinn. Oli tore sind näha ja sinuga rääkida. Nägemiseni."
Noogutasin talle ja tundsin, kuidas Rafe'i käsi mu ümber lõdvemaks muutus. Pöörasin end tema poole.
"Mida see tähendama pidi?"
"Misasi?"
"Nägemiseni?"
"Sa reageerid üle, Rafe" pomisesin ja keerasin talle selja. "Me peame tundi minema."
"Ma ei reageeri üle. Ma olen lihtsalt ettevaatlik."
"Ma olen ka ettevaatlik ja aus." Rõhutasin viimast sõna eriti.
Rafe kissitas pisut silmi.
Jäin teda vaatama ning mulle jäi mulje nagu oleks meie vahele mingi tõke tekkinud. See mõte tegi mulle haiget, sest... Põhjuseid miks, oli palju. Tundus nagu see Rafe mu ees pole sama Rafe, kes öösel mu kõrval oli, mulle rohkem tekki jättis ja ütles, et ta armastab mind.
Midagi oli toimumas. Midagi, millest mulle ei räägita.
Lõin pilgu maha: "Ma lähen klassi."
Pöördusin ja jäin seisma, kui nägin tühja koridori, mille lõpus seisid kõrvuti Dante ja Alyson. Alyson viipas mulle ja hakkas koos Dantega meie poole tulema.
"Alyson, Dante... Ei."
Pöördusin uuesti Rafe'i vaatama.
"Rafe," ohkas Alyson ja jõudis minu juurde. Ta embas mind kiirelt ja vaatas mind kurbade silmadega. Nüüd teda nii lähedalt nähes, olin kindel, et see kellega Rafe enne kallistas, oli Alyson.
Dante seisis Rafe'i kõrvale ja vaikis.
"Alyson, pole vaja, et..."
"Mida pole vaja?" sekkusin. "Mida?"
Dante vaatas Alysoni, Alyson Rafe'i, kelle näost võis välja lugeda, et talle ei meeldi asjade selline kulg.
"Alyson, mis toimub?" küsisin ning samal ajal helises kell esimesse tundi sisse. Me ei teinud sellest väljagi, kuigi Rafe vaikselt sosistas, et me peaksime kõik tundi minema.
"Ei," laususin nii valjult, et koridor kajas. Alandasin häält: "Ma ei kavatse siit sentimeetritki liikuda enne, kui keegi teist kolmest räägib, mis toimub. Rafe?"
Ta ohkas tüdinult.
"Kas see on seotud selle hommikuse sõnumiga, mis sa Rafe'ile saatsid?"
Alyson vaatas mind suurte silmadega.
Rafe'i nägu oli kui pilves.
"Ma lugesin seda, kui emale sõnumi saatsin," selgitasin ja jäin ootavalt Alysoni vaatama. "On siis?"
Alyson ohkas.
Dante hakkas köhima ja astus mõned sammud meist eemale ning jäi siis selg vastu seina toetumas seisma.
"Palun," sosistasin. "Rääkige mulle, mis toimub? Te hirmutate mind."
"Kas seda teen mina või sina, Rafe?" Alyson puuris oma silmadega Rafe'i ning kui sai poisilt kerge peanoogutuse, neelatas.
Rafe libistas käed üle oma näo ja ohkas. Ta keeras mulle selja.
Alyson ohkas.
"Räägi," palusin teda. Ainult mu huuled liikusid, ma ei suutnud häält kuuldavale tuua. Mu süda puperdas hirmust.
"Quinn, Sarat rünnati. Tema ema leidis ta täna hommikul tema toast... Me arvame, et see oli Thalia kätetöö... Mul on nii kahju, Quinn..."
Mulle tundus nagu ma upuksin. Ma varisesin kokku... Mu kramplikud nuuksatused kajasid tühjas koridoris.
"Sa pead tugev olema," sosistas Alyson, minu kõrval õpikutel põlvitades.
"Miks te...?" Murdusin taas ja nägin läbi pisarate Rafe'i valust moondunud nägu. "Miks sa mind...!?" karjusin ahastavalt, suutmata oma lauseid lõpetada. Mu süda tõmbus valupistete käes kokku.
Rafe tegi kõik, et mind säästa aga minu parim sõbranna? Kas tema peab meie pärast kannatama?
Ma tundsin, kuidas mind kistakse lõhki, kuidas mu süda puruneb tuhandeks killuks... Kuidas ma põlen...
"Vii mind siit ära, vii mind ära..," korrutasin Alysonile, suutmata taluda seda valu, mis mu keha ja mõistuse halvas.

XIII

-