Emma Tamson

Et jamh. See jutt on siis pigem lastele. Umbes selline nagu need Suned ja Tsatsikid või Paulad.
Tuli isu kirjutada midagi sellist ja saada "profesionaalset" arvamust.
Nautige!

1

Emma läks esimest korda kooli. Tüdrukul oli seljas valge, pitsiline kleit, jalas musta värvi lakkkingad ning lillemustriga siidsukad. Vaikides kõndis ta ema kõrval, hoides tolle käest kinni.
Emma näol oli kaval naeratus ning see tõi nähtavale pisut puseriti hambad. Kuid neil oli aega veel sirgeks kalduda, arvas ema.
Emma jälgis kadedalt suuremaid poisse ja tüdrukuid, kes ilma emata ning isata koolimaja poole kõndisid. Käed puha taskus ning tüdinud ilme näol. Emmal ei tohtinud käed kunagi taskus olla ja tüdinut ilmet ei tohtinud kohe üldse olla. Tütarlaps pidi olema rõõmus ja viisakas.
Koolimaja oli suur ehitis, mis oli võõbatud piinlikult roosaks. Emma punastas, nähes, et see koolimaja tema lemmikvärvi oli. Suur, puust uks oli ka üliraske ning ema pidi natuke aitama, et Emma selle lahti saaks. Naine saatis oma tütre klassiruumi ning jäi ootama. Teisel pool seina käis juba päris suur õppetöö. Õpetaja küsis nimesid ning andis lastele juba ülesandeid, mis polnud rasked. Õpilased joonistasid ning kuulasid õpetaja juttu. Lõpuks võisid nad ema käekõrval taas koju minna.
„Õpetaja nimi on Tiina Laugaste. Homme on muusika, eesti keel ja matemaatika,“ kädistas Emma ja keerutas ennast mööda tänavat nii et ta murule pikali prantsatas.
„Nüüd rikkusid sa uhiuue kleidi ära. Lähme poodi ka, pesupulbrit ostma,“ riidles Emma ema ning pühkis lapse kleiti taskurätikuga puhtamaks. Või siis püüdis seda teha, kuid kenamaks kleit ei läinud.
Tänav ei olnud rahulik. Vormiriietuses politseinikud seisis sebrade juures ning aitasid üksi olevaid lapsi üle tee. Mõnes kohas ei olnud valgusfoori. Seal olid politseinikud veel eriti valvsad.
Pood juba paistis. Suur kaubanduskeskus, kuhu Emma igapäev sattus. Peamiselt toidupoolist ostma, aga vahel ka riideid, jalatseid või mänguasju.
Ema sättis Emma turvamehe juurde istuma ja läks ise poodi, et pesupulbrit võtta. Mõnekümne minuti pärast seisis ema taas igavleva, jalgu kõlgutava Emma juures ning tõstis Emmale koeratoidukoti käte vahele.
„Tassi seda!“ käskis ta ning hoidis ise suurt kotti, kus ilmselt oli pesupulber.
„Kas sa viid mind homme kooli ka?“ küsis Emma huvitatult ning puhkas veidi aega. Kott oli tõepoolest raske. Ema muigas ning haaras tüdrukult koti, teenides sellega põletava pilgu oma tütre poolt.
„Anna tagasi, emps!“ hüüatas Emma sosinal, püüdes olla nii mõjuvõimas, kui võimalik.
„Ei. Muidu teeme veel selliseid peatusi ja jõuame koju alles õhtul, selle asemel, et paar minutit rahus kõndida. Pealegi oled sa kõhetu printsess ja ma ei julgegi seda sulle anda. Murrad veel luud ära.“ Emma ei suutnud seda uskuda. Kas ema arvas tõesti temast nii? Temast, kuldpeaga printsessist.
Edasi kõndis Emma oma emast nii kaugel, kui ema seda võimaldas. Oli täiesti võimatu teha nägu, et maailma kõige armsamat naist, kes su kõrval kõnnib, sa ei tunne. Peale selle nihkus ema koguaeg Emmale lähemale.
Lõpuks olid nad kodus. Tütarlaps jooksis ruttu enda tuppa, et määrdunud kleit ära vahetada ning koduriided asemele panna. Nendeks olid täiesti tavalised t-särk ja dressipüksid. T-särk küll poni pildiga. Emma Tamson oli täiesti kindel, et ema ootas värsket koolilast tordiga, aga kus sa sellega. Värske koolilaps pidi ise torditüki taldrikule tõstma. Ta olevat juba nii suur.
Juss jooksis Emmale vastu ning lakkus põhjalikult tütarlapse näo puhtaks.
„Juss!“ naeris Emma ning tegi koerale pika-pika pai. Nimelt oli Juss puhast tõugu koer. Saksa dogi ja kui aus olla, siis suurem, kui Emma ise. Juss oli juba kahe aastane ning ema sõnul pidi ta veel kasvama.
„Emme?“ kõhkles Emma ning paitas ema kõhtu.
„Ma tahan endale väikest õde või venda!“ lausus tüdruk ning naeratas.
„Kust ma sulle selle praegu võtan? Pealegi on see üsna totter küsimus ja ma tahaksin teada põhjust,“ muigas ema vaevumärgatavalt.
„Noh... Ma tahaksin ka olla kellegist suurem. Oleksime me taksi võtnud, siis ma endale väiksemat vennat või õtut ei tahaks, aga nüüd... Juss on ju suurem kui mina!“ leidis Emma sobiva põhjenduse. Pöidlaid pihus hoides pigistas ta silmad kinni ning hakkas unistama. Sellest kuidas ta enda väiksema minaga rahus mängib, ta mähkmeid vahetab ja muud sellist teeb.
„Vaatame seda asja, aga nüüd istu laua taha!“ lausus ema ning tõstis tütre laua taha istuma. Sellel tüdrukul oli tõesti midagi arus.

Nii nunnu.

Midagi pikemalt hetkel uimasena ei suuda kirjutada

Uus osa! Ja tänan Audrey! See osa on pikem, aga ma sundisin ennast kirjutama. Sooo... Mitte midagi head siit loota ei ole. See osa jätkub ka.

2


Järgmine päev oli Emma jaoks tõsine õnnetus. Esiteks unustas ema ära, et ta väike tütreke nüüd ka koolis käib. Teiseks jäi Emma juba esimesel koolipäeval hiljaks ning kolmandaks sai ta juba oma esimese märkuse. Millisele lapsele see küll meeldima peaks? Aga kõigepealt tuleks alustada algusest. Ehk eelmisest õhtust.

Ema ja isa jõid köögis veini ning arutasid sosinal millegi üle. Võib-olla kuulis Emma valesti, kuid tema arust oli selgelt kuulda sõnu: "Emma" ja "Väike laps". Kui Emma ei eksinud, siis arutlesid ema ja isa beebi üle.
Noor daam istus elutoas, parkettpõrandal ning jälgis kooliaasta alguse või vaheaja lõpu multikat. "Bullerby lapsed". Sobiv igale vanusele. Järsku muutus maapind Emma jaoks külmaks. Ta vaatas oma lemmiktugitooli poole ning märkas seal suurt kogu. See oli Juss. Juss hõivas terve tugitooli ning tegi sellega oma väiksele perenaisele ainult pahameelt.
"Tõmba koomale, Jussinärakas!" käratas tüdruk ning lükkas Jussi koomale. Rumal sõna oli õpitud isalt. Juss lasi tihti loigu isa saabaste sisse ning selleks puhuks oli isal välja mõeldud õudne parasiitsõna.
Juss ei teinud teist nägugi ning koer sulges silmad, teeseldes, et ta magab. Tegelikult vaatas ta ühe silmaga telerit. See oli ta meelis ajaviide.
Bullerby lapsed lõppesid sama järsku, kui nad algasid ja Emma pidi oma kalli tooli maha jätma. Ta oli emaga kokku leppinud, et paneb peale filmi lõppu oma kooliasjad kokku. Vasikasuurune koer jõlkus Emmaga kaasa ning peatus alles tütarlapse laua juures.
Emma võttis kassipildiga koolikoti ning imetles seda viivu. "Jumal tänatud, et emme just selle koti ostis!" lausus ta ja pani uhiuue ranitsa lauale.
Kõlas vaikne koputus lahtisele uksele. Ema astus sisse ning jälgis tütart naerulsui: "Kas kooliasjad on koos?" küsis naine, ajades Emma võpatama.
"Ei veel! Aga ma panen juba," vastas tüdruk pehmelt ning sulges koolikoti klõpsatusega.
"Homme viin su kooli. Täna lähed varem magama. Hiljemalt kell pool kümme. Sa pead vara tõusma!" Nagu poleks Emma seda teadnud. Muidugi ta teadis, et ta peab vara tõusma, aga pool kümme oli eriti vara.
"Olgu!" sosistas Emma ning suundus kööki, et isale üks kalli teha.
"No tere tikutoos!" hüüatas isa, kes oma tütart terve päeva näinud ei olnud. Tikutoos oli Emma hüüdnimi, sest ta oli niivõrd väike.
"Tsau issi. Miks sina mind homme kooli ei vii?" küsis Emma ja peitis oma pea isa sooja kampsuni sisse.
"Sest mul on homme kiire. Aga ülehomme võin sind viia." Emma noogutas ning võttis oma nupu riideesemest välja.
"Emme? Lähme Jussiga jalutama. Näed, ta muutub juba hulluks." Ema paitas tütre peakest. Jussil oli komme minna hulluks just siis, kui tal häda peal oli. Just praegu tundus seda olevat. Ning mitte vähe.
Jussiga jalutamine oli piin ema jaoks, kuid lõbustus Emma jaoks. Emma teadis, et emale on raske hoida niivõrd suurt koera kinni, kuid Juss pidi häda tegema ning see oli ema süü, et see koer sai võetud. Kuid Jussi armastasid kõik ja see oli fakt.
Ilastav peni pani inimesed naeratama. Nagu seda tegi ka Emma oma naeruse näoga ning rõõmsate kilgetega. Oma suurte silmade ning oma rõõmsate riietega.
Mõnekümne minuti pärast ähkis ema juba koduõuel ning ulatas Jussi rihma Emma käte vahele. Juss ei tõmmanud kunagi Emmat endaga kaasa.
"Lähme tuppa! Mul on sellest penist juba küll ja küll saanud!"
Peale Jussi jalutamist pidi Emma magama minema.

Hommikul ärkas Emma kell pool kaheksa. Tegelikult pidi ta ärkama kell seitse ning poolest välja minema. "Ema!" mõtles tüdruk ning jalutas ema juurde. Järgmisel hetkel raputas ta oma ronkmustade juustega ema üles.
"EMME! MA PEAN KOOLI MINEMA!" karjus ta kõvemini, kui hääl lubas ning läkastas. Ema oli juba üleval ja vaatas suurte silmadega tütart, kes muretult ta üles oli ajanud.
"Oi! Ma unustasin täiesti ära, et sa koolis käid! Anna andeks!" vabandas ema ja ajas ennast istuli. Kõige õudsam asi, mis talle pähe oli tulnud. Omaenda tütre esimene koolipäev ära unustada. Milline katastroof!
Juba olid Emma suurtesse silmadesse tekkinud pärlpisarad.
"Alles eile sa ütlesid, et ma olen kõige armsam tüdruk maailmas ning, et sa ei unusta mind kunagi, aga nüüd sa unustasid," nuuksus pisike printsess ja löristas ninaga meloodiat kaasa.
"Anna andeks! Printsess! Sa oled tõepoolest kõige armsam, kallim ja toredam tüdruk maailmas."
Emma ohkas ning hüppas ema sülest maha. Talle meeldis, kuidas ema teda süleles, kuid praegu oli piinlik. Alles ta ju nuttis vihaselt ema pärast, kuid mis oleks saanud, kui ta oleks ema sülle jäänud ning kallistanud. Paanika!
Ja nüüd... Nüüd hakkas tüdrukul oma emast hale! Too oli soovinud kõike muud kui halba.
Ohatus kõlas taas ning Emma kõndis oma tuppa, et riietuda.