Emma

Ma olen hull, kas tead. Ei, tegelikult mitte. Nad ütlevad hoopis psühholoogiliselt ebastabiilne. Või midagi seesugust. Vahet ju pole.
Emma. Emma. Emma. 
Ja valged seinad.
Emma. Emma. Emma.
Ma olen Emma, kas tead.
Ja ma naeratan. Vahepeal.

"Emma?"
Vaikus.
"Emma?"
"Mida sa tahad?" küsin vaikselt ja pööran näo Trevori poole. Tema juuksed on tuulest segamini, silmad pärani ja hirmul, suu paokil. Emma. Emma. Mida sa korrutad?
"Me peaksime koju minema, kas tead." Ta krimpsutab nägu, sirutades abiks kätt, kuid ma ei tee poisist väljagi. "Tõsiselt?"
"Mine ja ütle mu vennale, et ta ei muretseks. Tulen... Peagi." Neelatan ja vaatan taas mere poole, üritades teda eemale suruda oma mõtetest.
"Emma!" 
Ugh.
"Emma, tule ometi.."
Emma... Emma, Emma. Mina olen Emma. Emma. Emma. Emma.
"Emma!"
Miskit vihast sähvatab minus. See levib. Keskelt jalgadeni ja siis sõrmeotsteni. Tunnen seda kõrvades, peas ja see kisendab. Valus on.
Järgmisel hetkel kuulen Trevori kõrvulukustavat röökimist ja kusagilt kaugelt kellegi jooksusamme.
"Emma, lõpeta!" Vennakene. Oh, miks pead sa seda küll nägema? Sinu pärast. Ma teen seda sinu pärast. Ole õnnelik. Ugh.

Hingates sisse tõmban kogu viha endaga kaasa. Trevor on vait. Mina olen ka. Ja valged seinad tulevad taas. Emma. Emma. Emma.

•••

/All the voices 
in my head...
Will be quiet
when i'm... dead./

Kraabin valget tapeeti seina küljest ja naeratan totralt. Jälle siin, jälle siin. Emma. Emma. Emma. 

Ma tahaks end leekitesse pista.

Kuradi Emma. 

Muudkui Emma. Emma. Emma.

Kuulen koputust oma hallikale uksele. Kõlab meeshääl, mida ma varem kuulnud ei ole: "Kas ma tohin sisse tulla, ee.. Emma Wikinson?" Emma. Emma. Emma. Jälle Emma. 

"Jaa-aah," ütlen lõpuks kiirelt ja siblin ruttu voodile, asetades käed sülle. Juba ammu õppisin ära, et töötajate ees peab käituma viisakalt. Isegi siis, kui nad näevad enda äraoleku tulemust seinal olevalt tapeedilt või katki kukkunud vaasilt.

Uks läheb paokile õrna käginaga, mida peaaegu et kuuldagi pole. Sisse astub umbes kahekümneaastane noormees, tüdinud ilme ja hoopis moekamate riietega, kui teised töötajad.

"Tere. Mina olen Henrik," ütleb ta ametlikult ja heidab mulle ühe väsinud pilgu. Ta pomiseb midagi ja olen üpris kindel, et see on midagi kas-te-olete-siin-kõik-samasugused-haiged-sarnast. See poiss on jälle üks neist suvalistest töölistest, kes alkoholi jaoks raha kokku ajada tahab. Siia otsitakse pidevalt koristajaid, nii imelik kui see ka poleks. Tõmban mossis näo pähe, toetan selja vastu voodijalatsit ja jälgin, kuidas noormees korjab põrandalt kokku vaasikilde. 

Ma tean, et mul pole mõtet end tutvustada, ehhki see tundub viisakas. Nõme on vaadata, kuidas ta pühib kokku ka minu tapeeditükid ja muu puru ning topib selle suurde musta prügikotti. Ma peaksin ise enda järelt koristama, ma pole haige.

"Ee... Emma, kas ma pean midagi veel tegema?" küsib noormees ja ma vöpatan. Emma. Emma. Emma. Kurat, miks te korrutate seda? Emma ja emma. Ma tean, et ma olen Emma. 

Tunnen, et kõik hakkab jälle peale. Tean, mida pean tegema. Suru kõik viha enda sisse. Suru enda sisse, Emma. 

"Ei," piiksatan ja jälgin tema imelikku pilku. Ta astub sammu lähemale, silmitseb mind ja avab suu. Ära küsi, lollakas.

"Miks sa siin kinni istud, kui küsida tohib?" 

Mis? "Mm-mina?" kokutan vaikselt. Nii vaikselt, et peaaegu pole kuildagi.

"Sina jah," sõnab Henrik väikse muigega.

"Ei tohi küsida," sisisen lõpuks, oskamata midagi muud vastata.  

Noormees piidleb mind hetke, korjab oma asjad kokku ja sulgeb enda järel ukse. "Head aega, Emma," jõuab ta veel enne lahkumist öelda. Emma.

Mulle väga meeldib nimi Emma. Kasutasin seda kunagi enda ühes jutus samuti, mis on ammu pooleli jäänud ja mida ma ei kirjuta enam. Nii et väike plusspunkt.

Ausalt öeldes selle lühikese jupi kohta ei oska suurt väga midagi öelda, kuid mulle meeldib, et neiu on nö hull, kuigi ise seda ei tunnista. Vähemalt nii sain ma asjast aru. Aga no muidugi, kui see poleks lühike jupp olnud, nagu ma ütlesin, siis ma poleks seda ka arvatavasti vaevunud lugema, kuna ma olen tohutult laisk inimene. Aga mul on hea meel, et ma lugesin, sest ma olen kindel, et Emma ja selle noormehe vahel hakkab asi susisema.

Ootan uut osa! :)

Cilen, kas see mitte Armutus polnud? Ma siiralt palun, et sa selle kirjutamist jätkaksid.

Oi, mulle meeldib su idee Milky Orange. Sellest peaks tulema küll midagi väga lahedat . Lühike oli ta tõest, edaspidi palun pikemaid osasid . Mulle hullupööra meeldis. Peaks vist ise ka kirjutama hakkama?

Uuuuut!

Cilen: mulle endale ka see nimi väga meeldib tegelikult. :) tore, et loed, ma hindan seda väga. :p

Mezilane: lühike jah. Mind ennast ka vist natuke häiris, kuid ma otsustasin, et algul lisan siia nagu hetki, kui suhteliselt tihedalt, sest need on nii lühikesed. Aga hiljem teen kindlasti pikemaid ja korralikke osi. Siis kui tegevus nö liikuma hakkab.

•••

/You feed the madness
and it feeds on you/

Alatest sellest päevast, kui see noormees, kelle nime kahjuks ma enam ei mäleta, siin käis, olen ma tapeedi rahule jätnud. Viimasel ajal vaatan vaid trellidega kindlustatud aknast välja tänavale.

Iga päev, täpselt siis, kui päike jõuab oma varjudega vana männipuu paremusele küljele, jalutavad mööda ema ja kaks last. Nad suunduvad siit veidike kaugemale, mänguväljakule. Jah. Jah. Mänguväljakule.  

Väike pragu on aknasse jäetud. Tuule jaoks. Üks vana paks tädi tuli täna hommikul ja tegi selle. Vaat niimoodi teangi, et midagi on teistmoodi.

"Emmme!" kuulen pisikese tüdruku häält juba kaugemalt. See on õrn, aga ma siiski kuulen. Vaatan päiksevarje vana männipuu juures. Tean, et kohe nad tulevad. Tahaksin lehvitada, aga keegi ei märka. Pole märganud ükski päev.

See tüdruk, see väike umbes neljaastane jõmpsikas on jälle riides nagu alati. Ta kannab roosat põlvedeni sahisevat kleiti ja peas kübara moodi mütsi, mis on ehitud nii suure lipsuga... Nagu ta oleks printsess. Ma arvan, et ongi. Pisike pisike printsess. Käes kannab ta oma väikest nukku, kes nagu alati minu poole vaataks.

Täna kuulen esimest korda selle tüdruku häält. Vinguv hääl. Aga ilus.

See väike vend ta kõrval, mingi poiss. Üleni sinistes traksides. Tema mind ei köida.

Aga see pisike printsess.

"Emma!" kuulen selle tüdruku ema ahastavalt karjatamas.

Võpatan. Kiirustan akna juurde. Löön rusikatega vastu klaasi, lai naeratus suul. Ta teab mind? 

"Emma!" kordab naine.

Emma. Emma. Emma.

Emma. Emma. Emma.

"Emmelline, jäta oma venna traksid rahule!" karjub naine valjemini.

Inimesed tänaval jäävad teda vaatama ja tüdruk lõpetab. 

See pole mina, kellega ta räägib. Selle nõmeda tüdruku nimi on... 

Ma varisen põrandale kokku nagu inimvare, kuulates, kuidas lapsehääled kaugemale suunduvad. 

Vastik jõmpsikas. Vastik printsess. Nõmeda nimega. 

Ma tahaks ta põlema pista. Ugh.

Armutus jah, Mezilane. Aga nii palju kui ma viimasel ajal ka ei sooviks midagi kirjutada, siis ma lihtsalt ei suuda. Tegelikult andsin ma umbes pool kuud tagasi alla kah.

Mulle endiselt meeldib idee ja selle nö ülesehitus. Ma arvan, et need lühikesed osad alguses on väga hea mõte, kerge pinge ja värki.

Ootan uut. :)

Oh, mulle ka väga väga meeldib. :)

Minu arvamust sa juba tead, aga pean siiski siia postitama, et siis ruttu uut osa eks :)

Nii tore, et te loete. See tähendab palju ja ma rõõmus, et kommenteeritakse ka. Aga siin see uus "hetk" on, niiet palun. :)

•••

/Darkness here
and darkness there
Darknes almost
everywhere/

Hommik saabub. Päikesekiired kumavad tuppa.

La. La. La. Nagu filmides. Selline super-hüpper hommik ja ometi juhtub päeval midagi ootamatut, kuid siiski fantastilist. Uhh, milline mõtetus. Kuidas inimesed selliseid asju telekast üldsegi vaadata saavad?

Kopp. Kopp.

Kes seal on? 

Kopp. Kopp.

Raputan pea selgeks ja ajan end istuli. Köhatan ja koputamine lõppeb. 

Uks kägiseb, sisse astub see paks tädi.

Ta tuleb jälle minu akent avama, ei no palun. 

Ja mina muudkui jälgin jälestusega seda vana männipuud. Vari on peaaegu sealmaal, et vastik printsess kohale ilmuks. 

Tädike kõnnib kinnise akna poole. "Terekest, Emma!" sõnab ta naeratades.

Pigistan peopesa kokku. Ma leian padja alt ühe killu. Vaasi killu - selle vaasi, mis see noormees mitu päeva tagasi ära koristas.

Tädike liigub edasi.

"Seis! Ära ava seda!" ähvardan tulivihaselt. Ma tõstan rusika üles ja pigistan tugevamini. Valus on, ma ei saagi täpselt aru miks.

Tädike on ehmunud. "Olgu, kullake. Mida iganes soovid. Ma arvasin, et soovid õhku." Ta taganeb. Tubli mutt.

Tunnen, kuidas käsi suriseb. Valu suureneb. Ometi ei ava ma peopesa ega taipa, mis toimub.

"Emma, oh, Emma, kullake!" Tädike jookseb ukseni ja karjub, et vajab arsti.

Mispärast ometi.

Tõmban tigeda näo pähe. "Mida sa tahad?"

"Su käsi veritseb, Emma." 

Jälle Emma. Oh, palun. Lõpetage juba.

Kaks tobedat onu tulevad kitlites sisse. Neil on sidemed ja värki. Ugh.

"Ei tule lähemale!" hoiatan, meeleheitlikult ringi toas vaadates. Siin ei ole eriti midagi. Mul on vaid mu klaasikild.

Uurin hetkeks oma kätt. Veri. Punane ja puha. 

"Kui te lähemale tulete, siis ma..." Mõtlen hetke. "...siis ma teen endale veel haiget!" pahvatan.

Ma saaksin ju hakkama, kui väga tahaksin? Eks?

"Ma tahan vaid aidata," ütleb üks neist onudest. 

Oh. Palun.

Ja tädike kiirustab uuesti ukseni. "Häire! Rahusti! Palat number 23!" 

Oh. Palun. Tõsiselt või?

Uks on juba pärani ja ma jätkan kisendamist, ähvardades end lõigata. Mina ei tea kust. Ega ma seda päriselt ei tee. Nad nagunii ei luba.

Ja siis äkitselt.

See noormees, see koristaja, see... Henrik. 

Ta jalutab mööda, mopp käes ja ise üpris märg. Ta vaatab mulle jahmunult otsa.

Ja mina hakkan naerma.

Päris tore tegelane see Emma...
Mulle kohutavalt meeldib.

Uut!

Issand jumal, mulle tõesti meeldib see jutt ja Emma on ülikõva.

Uuut!

Mezilane ja Cilen võtsid mu sõnad ära

Kirjuta nüüd kärmelt uus

Suur suur suur aitäh kõigile. :) selle siin kirjutasin hilja õhtul, niiet võibolla on natuke imelik, ma ei tea.

•••

/Dark thoughts
are poisoning
A cold, black heart
No chance for awakening/

Pimedus langeb. Mina langen.

Ja jälle keegi koputab. Kopp. Kopp.

"Tere, Emma." 

Naeratan üle pika aja. Päriselt naeratan.

Noogutan peaga, et ta sisse tuleks.

Tüdinud ilme on ikka oma koha peal, kuid sinna on lisandunud midagi muud. 

Väike hirm, ehk? Või siis... mida iganes. Keda huvitab?

Mind. 

Henrik vaatab minu poole. "Sa näed parem välja."

Muigan. Tõepoolest. 

Muidugi pühin selle jalamaid oma näolt.

Mida kuradit.

Ma olen paha tüdruk.

Paha. Paha. Paha.

"Kuule," ütlen mina.

"Jah?" ütleb tema.

Mõtlen järele.

Ei.

Mkm.

Ei.

Ei. Ja veelkord. Ei.

Ta seisab ühe koha peal ega liiguta. Nagu ootaks midagi.

Mida? Ma ei mõista.

Küll on kahtlane tüüp.

Ta ei tee ikka veel midagi. 

"Noh, koristad ka või?" nähvan lõpuks ja märkan tema näol üllatumist.

See on siis, kui natukene ülespool olevad suunurgad uuesti normaalasendisse vajuvad, kerkivad kulmud külje poole nihkuvad ja silmad... Silmad lähevad õige pisut suuremaks.

Õige pisut.

Henrik koristab ja mina vaatan.

Heidan pilgu aknale. Mitte, et mind huvitaks. 

Pörandal on pragi. 

Ikka veel.

Paremas nurgas enam pole. 

Vasakus ka.

Põrandal oli pragi.

Enam ei ole.

"Sul jäi üks koht tegemata," mõmisen. 

"Ei jäänud," vaidleb ta vastu. Veidra häälega.

Nagu mina oleks imelik või midagi. 

"Voodi alla vaatasid?" küsin huvita. Ta palgati, las koristab. 

Mul kama kaks, kas ta teeb oma tööd hästi või pahasti. See on nende tädikeste probleem.

Aga mina ei taha ärgata seepeale, et keegi ütleb: "Tere. Sulle tehti operatsioon. Sa said tolmumürgituse, sest meie olime nii hooletud, et ei lasknud nõmedal koristaja-noormehel su voodialust pühkida. Arvasime, et pole vajalik. Eksisime."

Henrik surkab harja mu madratsit hoidva asjanduse alla. Seda ei saa voodiks nimetada. Tegelt ka.

Minu arusaam voodist on kohast, kus magada ja kus on mugav.

See siin on puhas vedruhunnik, nagu kunagi veneajal oli emmel vanglas. 

Oi. Need olid ajad.

"Laula mulle," ütlen mina, meenutades, kuid emme laulis. 

See oli tore.

Kunagi.

"Misasja?!" ütleb tema, surkides oma harjavarrega mu "voodialust". 

"Kurt oled või?" nähvan vihaselt.

"Ma olen koristaja, mitte karaokelaulja," pomiseb ta.

"Kui ma oleksin 56-aastane naisterahvas, kas sa siis ütleksid mulle samamoodi?"

"Mida kuradit sa ajad?" 

Tõstan käed üles. 

Sain aru.

Sa oled imelik.

Sinust ja printsessist saaks armas paar.

Heh. Heh. Hee.

Ta krabab oma asjad ja tömbab ukse pauguga kinni. 

Küll on pirtsakas.

Nagu mingi plika.

Ta tõmbas ukse kinni... Seda ma küll mäletan.

Ainult hetk tagasi... Aga..

Aga ma ei kuulnud, et võti oleks lukuaugus krigisenud.

Nagu... tavaliselt krigiseb.

Emma on tõesti ülikõva nagu Cilen ütles. Ilmselt järgmises osas on ta veelgi lahedam .

Muideks, imelik on hea .

UUT!

Ooo, see on küll midagi erilist
Võttis mind sõnatuks
Igatahes uut tahan! :)

Suuuur aitähh jälle. Tore, et teile Emma meeldib.  selle osaga oli nii, et paar päeva tagasi kirjutasin valmis ja kogemata kustutasin ära... Ajas ikka närvi küll.  alles täna suutsin uuesti alustada.

•••
/Walking on Memory Lane
can't seem to go through
My life will never be the same
without you/

Tuul tuhiseb kõrvus.

Ma ei näe miskit.

Kihutan nii kiiresti, et suudan vaid märgata õrna valget valgust silmanurgast.

Ma tunnen, et jalad on väsinud.

Aga miski sunnib mind edasi.

Ma kihutan.

Tuul tuhiseb kõrvus.

Hingeldan.

Nalja tegin.

Ma istun nurgas ja nihelen.

Siin, selle pruuni pingi ja prügikasti vahel.

Keegi tuleb. Kuulen samme. Tolmuimeja undamine lõppes juba mõni aeg tagasi.

Arvan, et tean, kes see on. Üks neist paksudest tädidest. 

"Halloo, on siin keegi?" küsib koristaja vaikselt.

Ta ilmselt kuulis krabistamist.

Olen vait.

La-la-la-la.

Ta muudkui pühib ja pühib. Mul on tunne, et ta ei lõpetagi kunagi. Aga mina pean ju välja jõudma. Ja veel enne, kui teised tädikesed tulevad.

Kui on möödunud terve sajand, liigub tädike edasi. Ta pöörab kuskile tuppa sisse ja kohvimasin hakkab seal nagu imevähel tööle.

Vaat nüüd ma kihutan.

Päriselt.

Uks on juba seal samas.

Jooksen.

Hingeldan.

Õhk tuhiseb kõrvus. Siin pole tuult.

Ja siis hakkab häire tööle. Mitte kõvasti, ega tulekahju pole. Aga see on selline ebameeldiv piiksumine ja kõlarist tuleb selline ebameeldiv ägisev hääl. "Häire! Tuba number 23 on tühi! Patsient Emma Wikinson on liikvel. Palun toimetada see neiu tagasi tema turvalisse palatisse!"

Ugh.

Ma tahaks nad kõik põlema pista.

Pööritan silmi ka, et mõte uhkem oleks.

Kuulen, kuidas igalt poolt sammud tulevad ja hüppan hädiselt esimesse koristajateruumi, mida märkan. 

Poen läbi vihmast vettinud koristaja-kostüümide kõige taha.

Surun selja vastu seina.

Hingeldan. 

Siin on kottpime. Ma ei näe mitte midagi.

"Henrik," kuulen kedagi ukse taga rääkimas. "Kas sa ikka lukustasid Emma ukse? Olid viimane, kes seal koristamas käis." 

"Mina? Ma.. Muidugi," kogeleb noormees.

See hääl. Pean äärepealt pikali vajuma. 

Ma pole kunagi selle idoodi häält kuulanud. Mõnus ja mahe. 

Olen talle tänu võlgu. Ta lasi hullu välja. 

Kui armas temast. 

See keegi salapärane ja Henrik räägivad veel mõnda aega ja paistab, et härra X ei usu noormehe juttu, kuid läheb otsima seda hullu tüdrukut, kes ära jooksis.

Mind.

Valgus hakkab ruumi tungima. Idioot tegi ukse lahti.

Nähtavasti on tal vaja mõnd moppi.

Kuulen, et ta astub sisse, kuid ei näe midagi. 

Hirmunult seisan nagu kivikuju.

Ta kohmitseb kostüümide kallal.

Pigistan silmad kinni.

Tema käsi liigub...

Ja haarab mu õlast.

Nii lähedale mu kaelale, mu rinnale on ta käsi. 

Karjatame mõlemad samaaegselt. 

Otsekohe lükkab Henrik kostüümid eemale ja paljastab mu.

"Emma!" Ma ei mõista, kas tema hääl on kergendatud või vihane. 

Pigem midagi muud.. Nagu.. Ma ei tea.

"Ära vii mind sinna. Ma anun sind, palun. Palun ära tee seda." Üritan teha võimalikult ahastunud nägu.

Korra kaalusin ka hirmunund nunnut kutsikat, kuid mul ei ole neid koerakõrvu ja kulmud rikuksid vaatepildi ära, seega..

"Ma leidsin ta!" karjub Henrik, minust välja tegemata.

"Palun!" hüüatan, pisarad imbuvad silmadesse.

"Jää siia ja kõik on hästi. Mina saan oma töö endale jätta ja sina saad mind homme jälle näha." Ta saadab minu poole ühe oma ilusatest naeratustest, mida ma pole ammu näinud.

Jõllitan teda.

Ta on nii nõme.

Nii nii nõme.
Ma ei saa siit iialgi välja.

Aga ma ei mõista siiski, kas ma arvan temast päriselt halvasti või üritan seda endale vaid kinnitada.

Päris naljakas.

Püstihull ja juurdleb poiste üle. 

Jeebus, mul on tunne, et hakkan jälle naerma.

Naer on kasulik, onukesed ütlevad seda.

Tahaks korrata teiste sõnu, et ülikõva

Ja ma armastan osade pikkust, siis ma viitsin lugeda ka See on lihtsalt nii vinge Eriti veel sellepärast, et see on täiesti omamoodi kui ülejäänud jutud Ma ei tea, kust sa selle geniaalsuse välja võlusid

UUUUUUUUUUUT!

Unicorn võttis sõnad suust.
Eks ma siis jätkan vanamoodi:
UUT!

Ohsaa!
Emma on ikka midagi erilist...
Ma ei tea täpselt mida, kuid erilist

Ja jälle ma ei suuda teid ära tänada...

•••

/I can not escape
I am trapped
Between the worlds/


Parasiidid.

Need ei ole putukad, vaid inimesed nagu mina.

Sellised, kes tekitavad ebamugavusi ja halba tunnet.

Sest üks kõik, kui palju nad ka ei püüa, keegi ei hooli minust niipalju kui mina ise.

Ja ma vihkan ennast.

Ema on teinud pangas midagi huvitavat ja iga kuu tuleb hoiukodule raha minu eest hoolitsemiseks.

Mitte et ta hooliks. Aga keegi peab seda tööd tegema.

Ma oskan olla tegelikult normaalne, aga tavaliselt mul pole selleks lihtsalt põhjust.

Mul on nii igav.

Kui tema siin on, siis ei ole. Aga praegu.. Ugh.

Enne käis siin ka üks onu ja ta jättis mulle paberi ja pliiatsi.

Nüri otsaga hariliku.

Hobusepildiga.

Ta ütles et ma joonistaksin oma tundeid.

Ma peaksin ta soovi täitma, eks?

Võtan paberi.

Võtan pliiatsi.

Tõmban paberile mõned jooned.

Tihedad jooned.

Pliiatsiga.

Nüüd tõmban paberi pooleks.

Ja veelkord pooleks.

Ja veelkord.

Väikesed tükid kukuvad põrandale.

Ongi katki.

Hüppan voodilt maha.

Põlvitan paberilipakate kohale.

Lükkan need nurka.

Valmis. Pilt on valmis.

Ma olen...

Katki.

Must.

Valge.

Triibuline.

Kinni kahe seina vahel.

Kopp. Kopp.

Onuke tuligi.

Just siis, kui lõpetasin.

"Tere, Emma!" See mees naeratab. "Nägin, et võtsid vaevaks joonistada..." Ta heidab pilgu ribadeks rebitud lehele. "...omamoodi. See on hea, väga hea."

Ole vait.

"Oskad äkki kirjeldada mida see kujutab, mm?" Uudishimulikud prillid onu ninal liiguvad.

Jälgin neid pingsalt.

Oh. Jah.

"See kujutab mu tundeid," porisen ja pööritan silmi, manades näole naeratuse.

Nii võltsi, et isegi beebid saaksid aru, kui pahas tujus ma olen.

Onu küsib veel päris pikalt küsimusi minu kohta.

Aga lõpuks saab ta ise ka aru, kui tüütu suudab olla.

Ja ta lahkub.

Tahan juba õnnest läbipekstuna pidu korraldama hakata, aga ta on saatnud kellegi koristama.

Naeratan, kui see isik uksest sisse piilub.

"Tere, Emma," ütleb Henrik.

"Tere, koristaja," ütlen mina.

Ja ta hakkab jälle surkima mu voodialust, seda kõige esimesena.

Muigan.

"Sul oli meeles, et ma ei taha tolmumürgitust saada," märgin, nägu jälle stabiilne.

Heh. Stabiilne. Mulle meeldib see sõna.

Mu nimi võiks olla Sabiine või midagi seesugust. See oleks vinge.

Henrik turtsatab. "Tolmumürgitus?"

Mossitan vastuseks.

Ta puhastab toa ära nagu iga päev.

"Millal sa mind siit välja aitad?" küsin lõpuks.

See küsimus rõhub mind ammu. Ta peab seda tegema, sest rikkus mu põgenemise.

"Välja?" Ma ei näe noormehe nägu aga usun, et ta on üllatunud.

"Noh.. Jah."

"Ma ei saa seda teha. Sinu enda ja minu huvides. Mul on seda tööd vaja, mul on raha vaja!" Ta ohkab.

Vihastan. "Minu huvides? Mida sa õige mõtled? Ära sa proovigi minust rääkida! Sind ei koti, mis must saab."

Raevupallike veereb.

Sõrmeotsadeni.

Varvasteni.

Juustejuurteni.

Pallike pallike.

Pallike veereb.

Henrik liigub ukse poole. "Sul on siin parem, nad hoiavad sul silma peal. Ravivad su terveks."

"Terveks?" küsin ahastunult. "Mul pole kunagi midagi viga olnudki! See kogu värk on üks suur pettus, et mu emme saaks mind kaitsta ja ära põgeneda!"

Üritan küll häält vaos hoida, kuid keegi ei kuule.

Henrik ei ütle midagi.

Puhken nutma.

"Ma ei ole hull, ma ei ole hull. Miks kõik ütlevad, et seda olen." Muudkui korrutan ja korrutan seda endale.

Äkki lõpuks hakkavad nemadki uskuma.

"Sa pole hull," sõnab noormees.

"Miks sa siis mind ometi ei usu?" pärin.

"Hea küll. Räägi." Ta lükkab selja vastu seina.

"Mu emal olid jamad. Sellised suured jamad. Ta... Oota. Enne luba, et aitad mu välja. Mu isa on rikas mees. Ta saaks sulle anda kogu summa, mida vajad, kaks korda rohkem isegi!"

Noormes heidab mulle närvilise me-ju-rääkisime-sellest-põgenemisest pilgu ja lahkub siis midagi ütlemata.

Uks paugatab kinni.

Seekord võti lukuaugus krigiseb

Omg aaaaah, mu keha läks ausalt ka pingesse  Hull ärevus tekkis selle Henriku vestlusega  

Nii kahju, et ta ära läks  Aga samas see oli efektne  

Tahan Jaansoni ajaks hiljemalt uut osa, aitäh!! :)

Emma on ikka ülimalt lahe.

Kusjuures, sa kirjeldad väga hästi nagu tema tundeid ja lugu on ikka tohutult põnev. Kirjavigu ma ei märganud (mitte et ma neid otsinud oleks) ja sooviksin pööraselt uut.

PS! Sa praegu tõid mu erakordselt raskesse päeva päikese

Ja mulle väga väga meeldib. Emma on nii lahe.

Jaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaa, mulle meeldib vägaaa!

See, et te kommenteerite, tähendab mulle niipalju. Aitäääääh. ja ma annan siis uue osa ja kuna mõtlesin tegevustiku täpsemalt välja, hakkab lähiajal ehk midagi otseselt toimuma ka. :)

•••

/I am scared
You are too
I am here
You are not/

Süütunne on suur.

Pisikesed pallikesed.

Suuremad pallikesed.

Väikesed pallikesed.

Keskmised pallikesed.

Üle kogu mu keha.

Keemia.

Uuh.

Kunagi ma unistasin sellest õppida.

Keema, keemia, keemia.

Ja füüsika.

Ja bioloogia.

Ja geograafia.

Naljakad nimed. Keerulised ja samas...

Lihtsad.

Omapärased, aga need sobivad väga hästi.

Kui nad hakkaksid geograafiat jälle maateaduseks kutsuma, minu kuuldes, siis mulle ei meeldiks.

See kõlaks koledalt.

Need on loodusteadused.

Tädike õpetas.

Jaaaaaaaaaa.

Siin meid hoitakse vangis ja sellise hästi aeglase programmiga õpetatakse.

Aga see ei huvita mind.

Mul on hoopis süütunne.

Sest ma valetasin.

Elus esimest korda.

Ja nüüd närib mind pallike.

Tal on kuri nägu peas ja ta muudkui veereb.

Ja mina nagu muudkui väriseks.

Ja ma kardan.

Äkki see ei lähe ära.

See pall on sinist ja rohelist värvi, kollaste laikudega.

Suuuuuuuurte laikudega.

Kahel sellisel plärakal on silmad.

Suuuuuuuuuuured silmad, mustade ringidega.

Siis on selline naljakas suu.

Selline õel ja pahatahtlik, aga lai.

Ta ütleb, et kannab nime.

Nimi on Süütunne.

Ma ei tea kas on see proua, või on see härra.

Aga ma tean, et ta on kuri ja tahab mind ära süüa.

Nämm. Nämm. Nämm.

Tõmban teki üle pea, võttes selle otsa kätte ja hakates siidjat materjali närima.

Nämm. Nämm. Nämm.

Aga pall näksib edasi.

Nämm. Nämm. Nämm.

Tundub, et ma olen maitsev.

Miski ei suuda rikkuda seda vaikust.

Ja just siis saadab taevas mulle kingituse.

"Kopp! Kopp! Söögitädi siin!"

Aitäh, sa köikvõimas.

See on Maya. Ta astub sisse.

Ta nimetab end vanamoodsaks söögitädiks ja on jube sõbralik.

Ta on peenike, aga kentsakate prillidega ja toreda naerunäoga.

Väike valge kandik asetatakse minu kõrvale kummutile.

"Tänane hommikusöök on neljaviljapuder sinu lemmikmoosiga, mustsõstar ja vaarikas. Muidu oli plaanitud piim, aga... Ma kallasin sulle apelsini mahla. Näed sa siis, ma tean, et sulle see maitseb." Ta naeratab, kui pea teki alt välja pistan.

Maya on alati mu vastu nii lahke olnud.

Temaga olen oma emast üksikuid asju rääkinud, nagu omast kogemusest.

Ta on alati kuulanud ja vastanud.

Aga mind on alati miski häirinud.

"Maya," ütlen vaikselt.

Naine pöörab kohe ümber ja naeratab. "Jah?"

"Ma tahtsin küsida, kas sa.."

"Oh, see, et ma nii kaua eemal olin?" Ta turtsatab naerust. "Mul oli kursus, teises linnas. Tervelt paar nädalat kokku. Aga nüüd olen mina jälle söögiga toimetaja ja see asendaja... Tema võib koju minna."

Pööritan silmi.

Tema lahkus ajab vahetevahel südame pahaks.

"Kas sa tundsid mu ema?" puristan ette oma küsimuse.

Ugh.

Ütlesingi välja.

Maya kahvatub ja läheb näost lubivalgeks. Märkan, kuidas naise käed värisevad.

Veider, ma ei oodanud sellist reaktsiooni.

"Ma pean minema," lausub ta kiiresti. "Head isu kullake."

"Sa pead minuga rääkima!" hädaldan.

Uskumatu.

Ta teabki midagi.

Ta on kogu aeg teadnud, ajast mil siia sattusin.

Aga juba naine lahkub. Juba sulgub uks.

Ja juba veereb pallike tagasi oma kohale, suu pärani ja silmad põlemas...

Interesnõi :)))
Väga meeldis ja ootan uut :)