Emma

Paluks edasi enne kui ma kärsituks muutun




Hilja juba!

Mõttetu kommentaar, sest lugu on lahe ja mul hakkavad varsti sõnad otsa saama, kuidas oma emotsioone edasi anda.

UUT!

Läks kahjuks kauem, sest Jaansoni jooks oli ja mul oli kohutavalt tegemist. Kuid, nautige. :) Muide, vahet pole kui mõtetu on kommentaar, peaasi, et ta oleks olemas. :)

•••

/My plan is selfish
So am i
He's plan is selfless
So is he/

"Kui suurest summast me siiski räägime?" küsib Henrik peale pikka vaikimist.

Ta isegi ei koristanud. Ta on ainult sellele mõelnud.

Ja see kuradi pall hammustab mind jälle.

Ugh.

Ma tahaks ta põlema pista.

See on juba üleni roosaks muutunud, nagu punnis põskedega printsess oma sünnipäevapeol.

Huuled värvitud ja puha.

Õnnelik ja puha.

Aga sisimas kuri nagu uss.

Paha uss.

Jube uss.

Õudne uss.

"Summast?" küsin ja naeratan, nagu ei teaks millest jutt.

"Kui ma su siit välja aitaksin, kui palju saaks su isa mulle anda?"

Pall näksab minu vasaku käe sõrme otsast.

Surun karjatuse alla.

"Kaks korda rohkem, kui vajad."

"Kindel? Aga kui vajan palju... Ta on ju ikka rikas mees, eks?" Kogelev näoilme ajab mul südame pahaks.

"Rikas?" küsin pooleldi tuimalt. "Jaaa, rikas rikas."

Nüüd hammustab pall parema käe väikesese sõrme augu.

Ma tahaks midagi katki tõmmata.

Võtan nohupakist ühe salvrätiku ja pigistan seda tugevalt.

"Sest sellise palgaga nagu siin... Noh, ma mõtlesin, et peaksin veel aasta töötama enne, kui kuhugi jõudma hakkan..."

Lootuskiir tungib palli kootud võrkudest läbi. See tuhiseb 100 km/h ja jõuab lõpuks kõige keskele.

See ei ole kollane, punnis ja roosa. See on imeilus helesinine, õrna valge varjundiga.

"Sa aitaksid mu välja?"

"Kui ma saaksin tasutud? Jah."

"See on kindel," sõnan naeratades. Kuigi see on üpris sunnitud.

Sest pall koob võrke juurde ja lisab kiirust.

Lootuseni ta ei ulata, see on ennast kaugele turvalisusesse mässinud.

Aga kogu ülejäänud keha...

Mul on tunne, et kogu mu keha tahab süüa.

Ja mina olengi õhtueine.

"Kuidas sa mu välja aitad?" küsin.

"Homme on esimene kevadpäev. Te kõik saate keskaeda jalutama. Need, kes on nõus, võetakse teid turvama. Võin end pakkuda..."

Turtsatan kuskilt kurgupõhjast. "Sa oled sellele mõelnud, nagu ma kuulen."

"Jep."

Järsult, just siis, kui härra Süütunne hammustas tüki mu armastatud kõhukesest, tekkis mul huvi hoopis millegi muu vastu.

"Aga miks sul seda raha üldse vaja on?" tahan teada.

Henrik toetub mõtlikult harjavarrele, tahtmata koristada. "Mul on vaja sõita Ateenasse."

"Sa mõtled Kreeka Ateenat?" imestan. Ma pole isegi Soomes käinud, tema tahab nii kaugele.

"Muidugi."

"Mis sul seal asja?"

"Ma pean leidma ühe tüdruku, kelle nimi on Heater. Rohkem ei ütle ma midagi."

Tahan juba uue küsimuse esitada, sellise protestiks, aga näksatus palli poolt hoiab mind tagasi.

Sel pole tegelt vahet, mida ta rahast tahab.

Niipea, kui oleme väljas, lähme lahku ja ma ei kuule temast enam mitte kunagi oma üürikese nõmeda elu jooksul.

Ma oskan jälgi peita - see on midagi, mida õpetas ema, kui olin alles 8.

Naeratan.

Võpatan.

Minu sees toimub sõda. Pallike ja kiir võtlevad.

Esimene muudkui hammustab ja koob võrke. Lootus aga helendab eredamalt kui kunagi varem.

Ja see teeb nii kuradi palju haiget.

Tõmban vihaselt taskuräti katki. Henrik jälgib mind murelikult.

Vahet pole, mis ta praegu arvab. Peagi ta vihkab kõiki Emma nimelisi neiusid.

Jah, inimesed on isekad.

Isegi kui nad seda ei taha, kriisiolukordades mõeldakse ikka jälle esimesena ikka iseenda peale.

Instinkt sunnib sind end päästma.

Ohverdada on raske.

See on tee, mida mööda käia saavad vaid kõige julgemad.

Henrik on julge, isegi kui ta seda ei tea. Tema ohverdab end.

Sest mina juba tean millised jamad tulevad, kui kadunud olen.

Ja see pole hea.

Hetkel on nii kiire koguaeg, et see on ainuke jutt, mida olen jõudnud lugeda.

Jaaa... nohupakist

Tahan sellest härra Süütundest rohkem teada. Ma pole kindel, kas see olen ainult mina või mida iganes, see on geniaalne :DD:D

Ootan uut ja ilmselgelt tuli kreeka ka juttu lisada :D

Soovid mõtetuid kommentaare? Neid pead sa ka saama
Kordan unicorni sõnu öeldes, et Süütunne ja üldse kogu see jutt on geniaalsed
Ilmselgelt ootan uut

/All the voices
In my head
Will be quiet
When im dead/

Mööda koridori.

Põikan kõrvale.

Veelkord.

Pööran paremale.

Henrik jälgib eest.

Siis jälle tagant.

Kuulen, kuidas ta end kirudes vannub.

Ma olen talle tänulik, päriselt ka.

Väljume hoonest tema võtmega.

Ta lukustab ukse enda järel.

Õues on pime.

Ja vaikne.

Ainult pisikesed ritsikad teevad häält.

Iidvana männipuu vahib mulle vastu, varjud tema ümbes nagu kajaksid.

Henrik otsustas juba varem, et liigume mööda metsaradu, juhuks kui keegi meid nägema peaks.

Hiilides ja kaamerate eest kõrvale põigates, jõuame vaikselt puude varju.

"Tead sa täpselt oma isa asukohta?" küsib ta.

"Mh-hm. Ma pole küll seal aastaid käinud, aga mäletan täpset teed. Lapsena veetsin enamus ajast just selles majakeses. Linnast väljas, Kähkriki vallas," valetan.

Kohe peale seda tõuseb hr Süütunne ja tunnen, kuidas ta veerema hakkab.

Ohkan.

"On sul raha?" uudib noormees.

"Ei, mille jaoks?"

"Bussi. Jala läheb terve igavik. Kella viiest hommikul peaks üks neist maaliini omadest tulema, sinna on umbes tunnike. Me võime bussipeatuse lähedal metsas olla. Aga ka sinna minekuks läheb aega." Ta arvutab oma peenete sõrmede peal minuteid.

"Aitäh," sosistan ja liigun edasi.

Ma ei suuda talle silma vaadata.

Pallike hammustab mind ja võpatan.

"On kõik hästi?" tahab Henrik teada. Tema hääl on ebakindel ja kõri punetab.

"Ma peaksin seda sinult küsima," märgin ümber pöörates ja noormehe kaela silmates.

"Ma olen närvis. Siis juhtub alati nii."

"Minu pärast?"

"Ma aitasin sul vaimuhaiglast põgeneda ja nüüd liigun sinuga mööda pimedat linna ringi. See on üpris loogiline, et natuke ebakindel olen. Ma peaaegu ei tunnegi sind."

Ta kahtleb. No tore.

"Mine siis minema, saan ise ka hakkama." Ma pooleldi nähvan.

"Mul on seda raha vaja ja ma aitasin su juba välja, seega ei."

Kurat.

Pallike hammustab mind ja matab kogu mu rahulolu enda alla. Lähen hoopis ise närvi.

Hakkan kiiremini edasi minema, peaaegu sörkima.

Ma pole endalt küsinud, miks ta mind aitas.

Sest miskipärast ei usu ma, et asi on ainult rahas.

Mööda lehesahinat peatume järsku. Tundub, nagu tuleks keegi meie poole.

Tardun.

Võpatan.

Surun karjatuse alla.

Hr Süütunne tuletab ennast korduvalt meelde.

Mul ei ole isegi aega Henrikule möelda. Ronin otsekohe puu otsa, ma ei tea kuhu Hen end peitis.

Sammud on lähemal.

Märkan jahimeheriietuses vanataati, vuntsid ees ja püss käes.

Ta vannub endamisi.

Palvetan, et ta üles ei piiluks.

"Ma teadsin, et see kuradi hunt linnaäärde tuli. Aga nii lähedale ei tule ükski metsloom. Lollakad noored, arvavad, et teavad metsast kõike, endal pole kogemustki," pomiseb mees endamisi vihaselt ja liigub siis läbi võsastikku sügavamale.

Ta annab raadiosaatja abil teistele teada, kus ta asub.

Hüppan puu otsast alla, kui pole temast midagi kuulnud viie minuti jooksul.

Minu kõrval teeb sama Henrik. Ei teadnudki, et ta seal on.

Kihutame mõlemad mööda teed edasi.

Kui aeg möödub ja me vaikuses liikudes lõpuks puudevahelt peatust märkame, hingeldan meeletult.

Ma ei tea, millal jätan noormehe üksinda kuskile maha. Tegelikult pole mul aimugi mida edasi teha.

Mu aju keeldus sellele, kuidas siit välja saada. Mitte sellele, mida pärast teha.

Mul on veel mõnda aega tema raha vaja.

Aga..

Esiteks: tal pole seda palju.

Teiseks: varem või hiljem saab ta aru, et mu isa ei eksisteerigi.

Kuidas ma hakkama saan?

Ja mida ma üleüldse tegema hakkan?

Süütunne hammustab mind väga kõvasti.

Nii tugevalt, et kukun vastu puud ja siis istuli.

Tunnen, kuidas Henrik must kinni haarab.

Hakkan nuuksuma.

Ma ei kuule tema häält, kuigi tean, et noormees räägib midagi.

Pallike närib mu keha seestpoolt, matab lootuse ja kõik muud head tunded enda alla.

"Mul ei ole isa," sosistan.

G
E
N
I
A
A
L
N
E

Uut!

Ma lihtsalt pean Mezilast imiteerima :D

FAN
TAS
TI
LI
NE



Ja nüüd tõsiselt kiiresti uut palun! :)

Suurepärane!
Ma juba ootan Henriku reaktsiooni Emma viimasele lausele.

Tegelikult hakkasin seda juttu lugema kohe, kui sa selle siia postitasid, ja see hakkas mulle juba siis meeldima. Aga mudalaisk nagu ma olen, ei viitsinud seda kohe kommenteerida. Siis jäid mul mõned osad vahele ning ma unustasin, kus olin pooleli jäänud ja lugesin selle uuesti algusest peale läbi. Nüüd katsun ma ennast kokku võtta ja sulle korraliku kommentaari kirjutada.
See jutt on imeline. Omapärane. Eriline. Pagana hea. Mulle meeldivad need luuleread, mis iga osa alguses on. Mulle meeldib, kuidas sa oled Emma hullust kirjeldanud. Mulle meeldivad need üksikud sõnad. Mulle meeldib nende sõnade ja Emma nime pidev korrutamine. Mulle meeldivad need lühikesed osad. Sa oled meile tema ajus toimuva suurepäraselt edasi andunud. Ma tõsiselt soovin, et mul oleks rohkem sõnu, et kirjeldada, kui väga see jutt mulle meeldib.
Ainult mulle tundus natuke veider, et Henrik Emmat nii kergesti uskuma jäi. Ta oli ju ikkagi hull.
Ma arvan, et seda pole küll tarvis öelda, aga ma ootan kohutavalt uut osa.

Ma lihtsalt ei saa ütlemata jätta, et Unicorn nõustub TOTAALSELT MyMystery sõnadega!!

MyMistery, suur suur aitäh sulle. Mul on nii hea meel, et sina ka loed. :) ja muidugi kõigile teistele ka suur aitäh. Selles osas... Ma loodan, et tegevus ei liigu liiga kiiresti ega imelikult. Head lugemist! :)

/Because i could not stop for death
He kindly stopped for me
The carriage held just ourselves
And immortality/


"Ma tean." Tema hääl on vaoshoitud.

Hr. Süütunde närimine lõppeb hetkega.

Tunnen, kuidas tema asemele veereb üks palju suurem ja palju sinisem pallike. Tema nimi on proua Jahmatus.

Tema ei näri, vaid kergelt kõdistades tõmbab jutte.

Nagu mingi põnev masin.

Vaatan nutuste jubedate silmadega üles Henriku poole. "Mis asja?"

"Ma vaatasin andmebaasi kohe, kui sa oma vanemaid mainisid. Seal oli kirjas, et isast andmed puuduvad, ema jättis su siia ja kadus jäljetult. Või enam-vähem midagi seesugust."

"Aga kuidas.. Miks sa siis..."

"Ma mõtlesin päris pikalt. Ja lõpuks jõudis mulle kohale, et mingil müstilisel põhjusel ma tahan sind aidata. Ma pidin sind aitama."

Vaikin.

Ma ei tea mida see tähendab.

See on imelik.

"Buss tuleb kohe. Ma teadsin, et me ei sõida sinna imeliku nimega valda, seega suundume hoopis linna piirile. Sophie tuleb meile autoga vastu."

"Sophie?"

"Üks mu sõber."

"Miks sa midagi ei öelnud? Ja miks sa mind aidata tahtsid? Ma tean tegelikult sisimas, et ma olen hull."

"Ma ei tea. Ja sa pole hull. Sul on lihtsalt teistsugune maailmavaade."

Teistsugune maailmavaade.

Uskumatu.

Just.

Ma pole hull.

Mul on teistsugune maailmavaade.

Uskumatu.

Just.

Keegi teine pole eales mind niiviisi mõistnud.

"Aitäh, et sa seda tegid. Sest, noh, ma olen nende valgete seinte vahelt väljas ja mu mõttemaailm on juba teistsugune. Ma ei mõtle niipalju... Hullustele. Mul on sada teist asja mõelda."

Ta ei vaata mu poole. Hoopis mõtlikult kuskile puude vahele.

Kui kell lõpuks viis saab ja me bussi istume, ei ole keegi sõnagi rääkinud.

Ma ei tea täpselt, mis seal enne toimus, aga... See muutis midagi.

Jahmatuse pallike veereb jälle oma kohale. Tunnen, kuidas selle mõnus ja ilmelik surin mu keha läbib, jõudes varbaotsest peanahani.

Ma vaatan aknast välja. On juba palju valgem kui enne. Loen puid.

Üks.

Kaks.

Kolm.

Neli.

Ja...

...viis.

Igas sekundis üks puu.

Armas.

Loen uuesti.

Üks.

Kaks.

Kolm.

Neli.

Neljas sekundis viis puud.

Annan alla ja pööran pea Henriku poole.

Tunnen jälle palli mõnusat surinat ja otsustan, et tema nimi on siiski proua Ärevus.

Naeran sisemiselt. Ta muudkui kõditab.

"Henrik. Ma ei mõista sind," pomisen lõpuks vaikselt.

Näen, kuidas noormehe suunurk ainult natukene tõuseb. "Ma võin sinu kohta sama öelda."

Ma ei oska midagi vastata. Jään nõutult edasi istuma.

Proua Ärevus tuletab mulle erinevaid asju meelde.

Härra Süütunne paneb mind kahetsema.

Ja bussi peatumine toob mu tagasi reaalsusesse.

Jalutame tuimalt välja ja ma tardun.

"Kas tema on Sophie?" küsin õudusega.

Mina sinna autosse ei istu.

Vaatan ehmatusega tumemusta pealt lahti käivat autot ja selle kõrval seisvat naist. Pigem neiut.

Ta on kõrge hobusesaba, tumedamate juuste ja tulipunaste huultega. Ta kannab tippkontsi, miniseelikut ja närib nätsu.

Henrikut märgates viskub Sophie talle kaela. Tunnen kaugele jasmiinilõhna.

Päriselt ka?

Ma ei ole kogenud selliste asjadega, kuid tean, et see isik ei meeldi mulle.

Uus pall veereb kohale.

Küll nad külastavad mind viimasel ajal palju.

Panen talle nimeks hr Vihkamine.

Ohkan vaikselt.

Henrik tõmbab õhku korra sisse. "See on Sophie. Sophie, see on Emma."

"Ah, et Emma..." ühmab neiu.

Ei.

Emma.

Emma.

Emma.

Emma.

Trevor lahvatab leekidesse.

Ta hakkab röökima.

Emma.

Emma.

Emma.

Anna andeks, vennake.

Anna mulle andeks.

Palun anna andeks.

Hääl ei tule mu suust välja.

Ma nutan, ma karjun hullemini kui Trevor.

Anna andeks, Trev.

Ma armastasin sind.

Tegelt ka.

Hakkan nutma.

Aga mu vend vahib mind põlastusega.

Anna ometi andeks!

Järsku jääb kõik vaikseks.

Võpatan neli korda järjest.

Ja siis avastan, et olen jälle tagasi seal, kus olema pean.

Vaatan Sophie poole.

Tema tõi need mälestused esile. Tema...

See on nii valus, et ma vajun Henrikule sülle.

Tippkontsi?

Aga muidu see lõpp oli üsna jahmatav/masendav, ah ma ei tea, kuidas seda kirjeldada :S

Mul on ruttu uut vaja, sest ma tahan teada, mis saama hakkab. Ja kas Emmat ja Henrikut hakatakse otsima ka, sest mõlemad on ju kadunud

Kiiiiiresti!!!

Megahüpersuperägejalahe
See jutt on imeline
Ja kõik need luuleread iga osa alguses...
Lihtsalt vaimustav

Mulle ka endiselt väga meeldib ja nagu alati, ootan ma ka uut osa!

Ja see on tõesti hea jutt. Väga väga hea!

Jaah see jutt on teistsugune... heas mõttes muidugi
Tundus nagu Emmale ei meeldiks tema nimi, ta läheb kuidagi närvi kui teda nimepidi kutsutakse.
Tahaks teada, millised olid Henriku tegelikud motiivid ja mille jaoks ta raha vajas?
Aga jah uut!!!!

Minule mitte ei meeldi, vaid ma lausa armastan seda juttu. Sa suudad seda päris hästi kirja panna .

Uut!

Nii, selle uue osaga läks nüüd küll kahjuks kohutavalt kaua. Aaaga, mul oli sünnipäev ja sellepärast väga kiire nädal. Niiet andestust

•••

/i have never feel
Like that before
I have also never leave
From there/

Avan silmad.

Ma olen auto tagaistmel.

Me liigume.

Turvavöö on kinnitatud.

Näen, et esiistmetel istuvad kaks inimest - Sohpie juhipositsioonil ja Henrik.

Pigistan ruttu silmad kinni ja jään nende juttu kuulatama.

Väike hull spioon.

Hahaha.

Küll on vaimukas.

Ja kõht on naerust kõveras.

"See tüdruk on hull! Kõik, kes vaimuhaiglast tulevad, on hullud!" õiendab Sophie.

Võpatan sisemiselt. Ta räägib minust.

Nojah.

"Ta ei ole hull," kinnitab Henrik.

Nüüd on kord naeratada.

Õige natukene.

"Ta sonis, karjus, ei saanud midagi aru ja siis lihtsalt vajus ära. Pluss oli ta hullaris. Kui sa ütled, et ta ei ole peast veidi väärastunud, siis tarvitab ta narkotsi. Mis teeb peaaegu sama välja. Ma ei vea sõltlasi üle riigi!"

"Ole vait, Soph."

"Miks sa ta üldse välja aitasid?"

Henrik ei vasta.

Järgneb pikk vaikus.

Ma jõuaks viiskümmend kuus kükki selle ajaga teha, mis kulub Sophe'il järelduseni jõudmiseks.

"Issand jumal, palun... Palun ära ütle, et sul on tema vastu mingid tunded!? Ta on hull, jumal hoidku!"

"Ole vait, see ei... ole tõsi."

Sophie naeratab endamisi, kui ma ühe silmaga tahavaatepeeglisse piilun.

"Mis teist edasi saab. Viin teid sinu tobedasse maakodusse ja siis?"

"Ma sain eile 21, mäletad? See tähendab, et leping minu emaga on lõppenud ja saan oma pärandi kätte. Seal on palju, väga palju raha. Emma jääb sinuga maakodusse vähemalt kaheks nädalaks ja mina lähen Kreekasse Heaterit otsima."

"Minuga? Sa oled hulluks läinud."

Ei.

Minu sisemus hakkab üürgama vastukustundest, kui see neiu läheduses on. Mina ei jää temaga kuhugile.

"Vaatad teda vaid niikaua, kui olen eemal. Ma pean Heateri üles leidma, lihtsalt pean."

"Kas sa reaalselt arvad, et Heater on ikka veel Kreekas?"

"Kuhu tal minna oleks?"

"Tead, ma olen nõus seda idiooti valvama, kui sa suudled mind tema ees."

"Sa käitud nagu väikene laps."

"Ja siis? Meie vahel on... midagi ja sa tead seda ise ka."

Ma ei kuule enam edasi, sest suigun imeväel uuesti unne.

Kui lõpuks auto peatub, raputab Sophie mind.

Avan silmad ja saan kohe aru, et miski on kohutavalt valesti.

Kõik hääled mu peas karjuvad, et oleksin ettevaatlik.

Kõik lihased mu kehas on viimseni pingul.

Teda pole.

Ma saan kohe aru, et teda pole.

Sophie märkab vist mu nägu, sest ta ütleb: "Ma viisin ta panka. Ja siis lennujaama. Meil tuleb koos natuke kvaliteetaega veeta."

Ma ei ütle midagi.

Kui ütleksin, siis karjuksin.

Aga ma ei taha karjuda.

"Me peaks tuppa minema, õues on juba pime. See on Henriku maakodu. Ta pidi Kreekasse minema, aga arvan, et ta rääkis."

Ma saan Sophie pingutatud häälest aru.

Ta üritab olla... Viisakas?

"Lihtsalt ära ütle enam eluilmas minu nime," lausun tema üllatuseks ja väljun autost.

Märkan, kuidas Sophie sõrmedega ulakalt naeratades huuli katsub.

Ma ei taha teada.

Mitte midagi.

Seega pööran pilgu eemale.

See on vana maja.

Selline nagu oli meil Trevoriga ja vennaga.

Ohkan.

Meie oma oli armas kollane, see siin on siiski kulunud hall.

Ohkan veelkord.

"Miks ta mulle head aega ei öelnud?" küsin endamisi.

Soph ei kuule seda.

Ma tean.

Aga vahet ju pole.

Ma ei tahagi, et ta kuuleks.

Hakkan maja poole astuma, tõrjudes kõike häirivat eemale.

Kuid aias ringi vaadates...

Peatun.

Vana tammepuu.

Täpselt samasugune nagu haigla juures.

Sel hetkel mõistan, et olen jälle tagasi.

Valgete seinte vahel.

Endiselt tammepuu  

Aga mulle nii meeldib ja loodan, et see ei saa veel lähiajal otsa :) See lugu on tõsiselt koomiline ja tõsine samal ajal  

Igastahes see lõpp paelus mind TOTAALSELT. Ma tahan nendest nn valgetest seintest rohkem teada saada, sest need on mulle veidi segaseks veel jäänud

Kiirusta palun uuega ^^

Palju õnne sulle!
Endiselt sama hea osa kui eelmisedki
Ei oska hetkel öelda midagi targemat kui tahan uut osa

Unicorn - vaimuhaigla seinad on valged

Nüüd oli vist üks neist perioodidest kus ma jõllitan arvuti ekraani ega suuda kirjutada. Kuid.... Sain lõpuks selle osa valmis! Ja see ei olnudki tegelikult raske. :) loodan siiralt,et see periood on läbi (äärmiselt ebameeldiv on kubiseda mõtetest suutmata neid üles kirjutada)

•••

/"Why?"
Is asked.
"Why?"
You answered me.
"Why?"
I asked again.
"Why?"/

"Kas sa süüa tahad?" küsib Sophie ukse tagant.

Me ei ole rääkinud.

Absoluutselt.

Olen olnud ainult tuim.

Isegi pallikesed kadusid ära.

Mis on tegelikult päris naljakas.

Ja nüüd istun ma punase-ruudulise kattega vanal kolletunud diivanil, jõllitades kirja, mis annab nii palju küsimusi ja nii vähe vastuseid.

Tahad, et ma demosteerin seda sulle?

Muidugi tahad.

Sa oled uudisimust pakitsemas.

Sina, sina keegi, keda ma ei tea.

Sina, tühi laik selle kapi kohal, mida ma praegu vaatan.

Sophie on uudisimust hullumas.

Ma muudkui vaatan seda kirja, muudkui loen seda.

Aga ma kunagi ei ütle talle, millest see on.

Terve nädal on nii olnud.

Leidsin selle oma padja alt.

Aga ma ei taha Sophile rääkida.

Siis peaksin ka muud selgitama.

Seda ma teha ei taha.

Aga sina. Kallis tühi laik keset tuba...

Mis mõtet on Sulle öelda?

Ma parem jõllitan kirja edasi.

See on lihtsam.

Mulle.

Mitte sulle.

Henrik on Kreekas.

Kreeeeeeeekaaaas!!!!

Ja mina olen siin.

Siiiiiiiiiiiiiin!!!!

Ta ei tahtnud mind kaasa, aga...

See on nõme.

"Vastad ka või?" ühmab Sophie äkitselt.

Otsemaid lülitun ümber.

"Jaaa, ma tahan süüa."

Jessas. Miks mu hääl nii vihane on?

Tüdruk toob kandikul taldriku portsu kartulipudru, mingite piffide ja salatiga. Pluss veel klaas granaatõunamahla.

"Kui sa saaksid natuke abivalmiv olla ja laua taga söömas käia, oleks meil mõlemal lihtsam. Ma ei saa aru, mida sa paganama päralt leinad?"

Vastik hääl. Mulle ei meeldi tema hääl.

"Fuh, mis kuradi lihakamakad need keset mu kartulit on? Mh?" nähvan lihtsalt, et ei peaks midagi muud ütlema.

Okei.

See oli väga teemast välja ja ma ei tohiks toitu kritiseerida.

Toit ei teinud mulle ometigi midagi.

Soph tegi.

Ja Henrik.

Jeebus, ma hakkan teda vaikselt juba vihkama.

Ja ma ei ütle, kumba.

"Need on sealihapiffid, mis ma ostma pidin täna hommikul kell 7, sest eelmisel õhtul lülitusid sa täiesti välja ja ei öelnud mulle sõnagi. Niiet ära üritagi mind süüdistada, okei? Kui oleksid miskit soovi avaldanud, oleksin seda ehk ka täitnud," toriseb neiu.

"Ei süüdista mitte kunagi kuningannat mängivat Sophie't. Okei, jätan meelde."

"Sa teed nalja, eks? Mina ostan sulle süüa. Mina puhastan maja. Mina vaatan sinu järele. Mina teen kõike, samal ajal, kui sina istud voodis! Terve päeva!"

"Kurat, ma ei vaja mingit lapsehoidjat! Ja et sa teaks, minu pärast võid sattuda jamadesse. Olen jubeda vaimuhaigla kullakallis põgenenud patsient, mäletad?"

"Jah, sinu pärast on Henrik ka ohus. Ma ei tea, kuidas ta Kreekast tagasi saab, kui keegi teid koos nägi! Pealegi on niigi imelik, et ta lahkus täpselt samal päeval töölt, kui sina põgenesid! Politsei tahab raudselt temaga rääkida ja..."

Soph lõpetab karjumise ja jääb vait.

Tore. Mu pea juba valutas.

"...ja siis viivad juhtlõngad sinuni ja põmmadi-põmm!"

Naeran südamest. Ma ei tea miks.

Soph heidab mulle vihkava pilgu. "Ma teen seda kõike Henriku pärast."

"Miks? Sest sa armastad teda?" Turtsatan.

Tüdruk jääb mind vahtima. Ta seisab keset tuba. "Kust sa seda võtad?"

"Ma ei maganud terve aja autos, kas tead. Oh, Henrik. Kui tahad, et selle idioodi järele vaatan, suudle mind tema ees. Nagu 14-aastane. Jep, nii sa kõlasidki."

Ma tegin talle haiget.

Seda on neiu silmist näha.

Aga ma ei tunne end just paremini.

"Ole õnnelik, et ma praegu minema ei lähe," lausub Soph ust sulgedes.

"See teeb mind õnnetuks!" karjun järele.

Aga sel pole mõtet.

Ma pole ammu kellegagi tülitsenud.

See ei ole nii tore, kui arvasin.

Võtan jälle padja alt kirja ja loen selle uuesti läbi.

Miks?

See on ainus küsimus, mis mind päriselt huvitab.

Ütle mulle kohe, mis seal kirjas kirjas on  

Super huvitav  


See kord peab uus osa rutemini tulema :) Tore, et need lühikesed on, sest ma ei viitsi viimasel ajal enam midagi lugeda 

Kusjuures ma ei tea enam, mida Sophiest arvata   Ja Henrik?!?!?

Sõnu pole

Suurepärane

Läks jälle kohutavalt aega aga ma hindan seda, kui te loete.

•••

/You are here.
But i'm away.
You are here.
And i say hi./


Teismeliste draama-seebikas.

Ideaaaaaalne sõna kirjeldamaks minu ja Sophie suhet.

Ma viskasin kirja prügikasti, aga see jõllitab mulle ikka otsa.

Noh, sest ma tõstsin selle välja ja panin lauale..

Laua peale mind vahtima.

Vahel, mõnel päeval, kui mul väga igav on siis ma... Siis ma kujutlen, et tal on silmad.

Ilusad suured silmad, lopsakad põsed ja täidlane suu.

Ja siis ta muudkui punnitab mulle otsa vaatama ja surub mind vastu seina.

Ja siis ma tunnen nagu ma olen vangis.

Ja siis ma alati ohkan.

Kaks korda.

Alati.

"Emma," koputab Sophie mu uksele.

"Sophie," vastan ja pööran end näoga tema poole, kui neiu sisse piilub.

Tal on käes smuutitops ning ta naeratab.

Huvitav.

Väga väga huvitav.

"Mul on sulle väga suur palve," alustab ta lõpuks, ulatades mulle maasikavärvi joogi.

Soph jõllitab hetkeks kirja poole, justkui temagi näeks selle välja punnitavaid silmi.

Kuid siis raputab ta kiirelt pead ja pöördub minu poole.

Nii nii nii. Hakkab pihta.

"Sa tead midagi Henriku perekonnast? Et tal on noorem vend? 17 aastane."

17.

Nagu Trevor.

Nagu...

Mina.

1

Ja

7.

"Jah, muidugi ma teadsin seda," valetan kähku.

Tõsiasi on, et Henrik teab vähemalt natukenegi minu perest, aga mina temast ei tea tuhkagi.

Ja see...

...hirmutab mind.

"Oh, olgu," vastab Sophie üllatunult. "Igatahes ta on siiapoole teel, sest mina pean täna õhtul ühte kohta minema. Kuna ma lubasin Henrikule, et sul on 24/7 lapsehoidja, siis ta asendab mind ühe õhtu. Ja mida ma sinult palun on see, et sa käituksin nii normaalselt kui suudad, ja ilusti. Tema pole süüdi selles, mis iganes ka sinuga ei juhtunud."

Vaatan teda tuimalt, eirates kõiki lähemale hiilivaid närvilisi emotsioone.

"Kuhu sa lähed?" küsin lõpuks.

"Sõbra juurde," vastab Soph ebalevalt.

Nojah.

Polekski arvanud, et ta tõtt räägib.

Lülitan ennast välja ja sulandun tagasi sinna üksikusse reedetud inimeste keskkonda. Tajun mingi kuuenda meelega, et Sophie räägib veel, kuid ei pööra talle tähelepanu.

Ärkan reaalsusesse, kui keegi allkoruselt "Tere! " karjub.

Koperdan kiirelt uksest välja, sest ma võin vanduda, et see kõlas täpselt nagu Henrik.

Ma hüppan sisemisest õnnest nagu hullunud kutsikas ja peaaegu et kukun trepist alla.

Kuid kui jõuan esikuni, lööb mingi tundmatu mulle noa südamesse.

Kriiskan vihaselt ja üritan teda eemale raputada.

Mine ära.

Mine ära.

Mine... ära.

"Emma, mida kuradit sa teed?!"

Kuulen Sophie meeleheitliku häält ja avan silmad hetkel, kui tema pruunid värvitud silmad mulle otsa vaatavad.

"See ei olegi tema," halan, endal pisarad silmis.

"Sa oled jobu, ma ütlen," sisiseb tüdruk mulle kõrva ja tõmbab mu püsti.

Siis vaatab ta uustulnuka poole. "Ta on vahepeal selline, ma ju rääkisin. Aga ma lukustan ta oma tuppa ja sa pead ainult vaatama, et ta ära ei jookseks. Okei?"

Heidan pilgu ukse poole. Seal seisab umbes Henriku pikkune, lihaseline, ilus noormees. Ta on natuke Heni nägu, aga palju noorem ja kuidagi lapsikuma välimusega.

Istun trepile. "Palun vabandust," pomisen ja ristan hambad.

Poiss naeratab. "Mida sa vabandad? Ma tean, milline sa oled. Ma rääkisin Henrikuga."

Vaatan talle otsemaid uudishimulikult otsa. "Sa rääkisid temaga?"

"Muidugi. Ma olen Kaspar, kui keegi ei tutvustanud."

Naeratan totralt, üritades alla suruda kogu seda kadedust, et Henrik pole minuga ühendust võtnud.

Ma vaevalt märkan, kui Sophie minema tuiskab ja Kaspar mu elutuppa juhatab.

Ta hoiab käes kahte pop corni pakki ja telekapulti. "Sina valid filmi," ütleb ta laia naeratusega.

"Mh?" ühman vastuseks.

"Kas sa tõesti arvasid, et ma lasen sul üksinda toas passida?"