MEIE JUTUD Järjejuttudele pühendatud foorum |
|
| Emma | |
|
+4MyMystery shine Mezilane Cilen 8 posters | |
Autor | Teade |
---|
Unicorn Roosa udupilv
Postituste arv : 650 Age : 25 Asukoht : Pärnu
| Pealkiri: Re: Emma 2/11/2014, 21:06 | |
| AAAAAAAAEEEEE LÕPUUUUUUUUUUUKSSSSS mulle meeldib kaspar. veel. ta tundub lahe huvitav kuhu sophie läks mulle see osa nii meeldis tee seekord palun uus osa rutem need punnitavad silmad on ka vinged | |
| | | Vaimude Tund Posija
Postituste arv : 488 Age : 26 Asukoht : kirjutab
| | | | Vaimude Tund Posija
Postituste arv : 488 Age : 26 Asukoht : kirjutab
| Pealkiri: Re: Emma 4/12/2014, 23:43 | |
| Miks ma ei näe siin uut osa? | |
| | | Unicorn Roosa udupilv
Postituste arv : 650 Age : 25 Asukoht : Pärnu
| Pealkiri: Re: Emma 5/12/2014, 18:11 | |
| | |
| | | Milky Orange ^^ Needusemurdja... lalalala
Postituste arv : 311 Asukoht : Pärnu
| Pealkiri: Re: Emma 5/12/2014, 23:19 | |
| Uskumatu, kui suured mõjutajad te olete. Paar kommentaari ja ma kirjutasin siuhti säuhti osa valmis. :) Aitäh teile!
••• /I don't trust words I trust actions/
Kahe tunni pärast avastan end pikali diivanilt, silmad kinni valjumas ja jalad Kaspari süles.
Meie ees ekraanil hüplevad ringi mingid sinised olendid imelikult planeedilt.
Filmi nimi oli vist Avatar. Või midagi seesugust.
Igatahes neil on sellised naljakad pikad sabad nagu ahvidel, aga imelised juuksed ja veider keel.
Muidugi armusin ma kõige rohkem nende sinisesse nahatooni. See sillerdav, särav.. Oh! Fantastiline!
Tunnen, end vabalt...
Õnnelikult...
Pallikestest puhtana.
Ja naeratan.
Kaspar on pugenud diivani ühte otsa, kuid minu jalgadest tal pääsu pole. Siiski paistab poiss omadega päris rahul olevat.
"Kas sa oled seda varem näinud?" küsin ja üritan end istukile ajada.
See siiski ei õnnestu ning ma vajun tagasi.
Kaspar pöörab näo minu poole. "Kas sa küsisid midagi?"
Ta näeb välja nii kohmetu ja segaduses, et ma purskan naerma. "Jaa."
Noormees surub muige alla, kuid see ei tule tal eriti hästi välja.
"Äkki on su jalgadel aeg tagasi omaniku juurde minna, mm?" Kaspari näol on kaval naeratus ja ma ei tea, mida see tähendab.
"Ei, mu jalad leidsid uue mugava kodu," teatan ja olen ise oma vastuse üle üllatunud.
Pigistan silmad kinni, kuid võpatan, tundes järsku pihal ning seljal noormehe käsi.
Appi!
Ta tõstab mind püsti.
Aga mulle ju ei meeldi kui mind niiviisi puudutatakse.
Niiviisi väga lähedalt.
Ta silitab mu juukseid...
Poisi suu liigub mulle imelikult lähedale.
Ma tunnen ta hingeõhku.
Justnagu ma tundsin Trevori oma. Ja ema oma. Ja venna oma.
Mõtlen, mida teha.
Kasutan ainsat loogilist mõtet, mis mu pisikeses peas tiirleb...
...hakkan täiesti kõrist karjuma.
Kiljun nii valjult, et ka naabrid seda kuuleksid, kuid neid siin oleks.
"Hei! Hei! Emma! Issand jumal, mis sul on?" kuulen kuskilt Kaspari hõikeid. Need on päris hirmu täis.
Aga ma ei saa enam pidama.
Jooksen toa nurka. Karjun edasi.
Tõmban põlved kurgu alla ja hoian neist jalgadega kinni.
Kaspar tuleb paar sammu lähemale, kuid kriiskan veel valjemini. See paneb ta peatuma. "Kao eemale!"
Tunnen, kuidas soolased pisarad oma teekonda alustavad.
No kurat.
Kurat.
Kurat.
Kurat.
Ma pakun, et see kestab umbes tunni. Iga kord, kui Kaspar tahapoole liigub, olen vait. Kuid kui ta kasvõi sammukese minu poole astub, hakkan karjuma.
Niisiis. Ta istub diivaniäärel ja silmitseb mind murelikult, julgemata liigutada.
"Anna andeks," pomiseb poiss alatasa.
"Mida sa minust tahad?" küsin läbi pisarate ja piilun vargsi tema poole. "Pealegi ma ei usu, et sa Henrikuga rääkis. Sa poleks nii elusees teinud, kui sa..."
"Oota. Ma selgitan. Ma rääkisin temaga. Ta on ju ometi mu vend. Ja ta rääkis sinust. Ta isegi ütles, et igatseb sind." Selle lause juures ajab Kaspar silmad maha.
Võpatan.
Üks imelik pallike ilmub ja hakkab mu närve närima, muutes mu närviliseks.
Ugh.
"Ja sinust? Ma ei taha sulle halba, Emma."
"Aga mida sa siis minuga teha tahtsid?" küsin ikka veel halvatud olekus.
Noormees jõllitab mind suurte silmadega. "Kas tõesti ei mõista?"
Mõtlen natuke.
Ja siis veel natuke.
Ja veel.
Ja ve...
Oh jessas.
"Aga sa ju alles täna kohtasid mind! Sa oled hull! Sa oled hull, ma ütlen!" Mu silmad on suuremad kui tema omad - tõelised tõllarattad.
"Anna andeks. Ma ei teadnud, et sa päris hu... Selline oled. Ma arvasin, et sa tahad ka vahel lõbutseda."
"Selline? Sa hakkasid ütlema hull, kas pole?" karjun ja tõusen vihaselt püsti. "Ma ei ole hull, kurat küll!"
Need on viimased sõnad, mida ma eales talle öelda kavatsen.
Ja nende sõndadega jooksen ma ka üles enda tuppa ja ronin teki alla peitu.
Või, et Henrik on Kreekas ja mõtles minule? | |
| | | Vaimude Tund Posija
Postituste arv : 488 Age : 26 Asukoht : kirjutab
| Pealkiri: Re: Emma 6/12/2014, 01:56 | |
| | |
| | | Milky Orange ^^ Needusemurdja... lalalala
Postituste arv : 311 Asukoht : Pärnu
| Pealkiri: Re: Emma 6/12/2014, 09:59 | |
| Eks seda Emmaga juhtunud lugu saab hiljemalt teada jah. :) Ja noh.. Ma arvan, et kui mul peaks kirjutamistuhin jälle peale tulema, siis kindlasti. Ehk siis uus osa tuleb täna, nädala jooksul või pika aja pärast. ;D kuid aitäh :) | |
| | | Milky Orange ^^ Needusemurdja... lalalala
Postituste arv : 311 Asukoht : Pärnu
| Pealkiri: Re: Emma 6/12/2014, 19:31 | |
| Jeeee! Aitäh teile! ••• /Because i am sorry/ Kop. Kop. Kop. Kop. Tsirr. Tsirr. Tsirr. Lülitan koputamise oma peast välja ja keskendun linnulaulule. Hommik on käes. Tundub, et ma jäin vahepeal magama. Kop. Kop. Kop. "Emma..." Sophie.. "Emmakene, tee nüüd uks lahti.." Sophikene, tee ise nüüd uks lahti. Lõpuks paiskubki see pärani. "Mida sa tahad?" urisen. "Kasparist rääkida," ütleb ta. Neid kahte sõna ongi vaja, et ma teki alla poeksin ja igavesti sinna jääda sooviksin. "Miks sa muutusid jälle selliseks, ah? Teine on nüüd sinu pärast surmani mures ja mina üpris vihane. Ta tuli ju heast südamest.." Kargan istuli. "Heast südamest!? Kurat, mida ta sinu arvates mulle tegi? Mida ta sulle ütles, ah? Ja selliseks? Hulluks, mis? Tead, mul pole aimugi, miks Henrik sind usaldab või miks ta suhtleb kõigiga peale minu, kuid see, et sina ei tea, mis kõik juhtus... Sina... Sa.." Ja mu emotsioonid hakkavad jälle peale tungima. Need raputavad mind tagasi pikali. "Henrik soovitas Kasparil vahepeal siia tulla. Vahelduseks. Ja ma tean väga hästi, mida ta "tegi". Seal, kus ma vahe..." "Mind ei huvita, okei? Kao mu toast minema ja ära tule enam iial tagasi," käsin ja ristan rinnal käed. "Mida iganes. Kui hommikusööki tahad, tuled aga alla ja vabandad Kaspari ees." "Mul ei lähe iial kõht tühjaks," pomisen vastu, olles ise juba suremas nälja kätte. "Jah, kindlasti." Ta kergitab kulmu, kui mu kõht koriseb. Ja Soph lahkub. Esimene minut. Teine minut. Kolmas minut. Ja neljas minut. Palju palju minuteid. Kolmkümmend minutit. Kõht juba valutab. Terve tubli tunnike. Tervelt kaks tundi. No kurat. Mingi ebamäärase lootusega, et Kasparit enam pole, liigun ma ukse poole. Paar sammu ette ja paus. Paar sammu veel ette ja väiksem paus. Krigisevad põrandalauad trepist alla minnes. Sophie tulemas mulle vastu. Kaspari köhatus. KURAT! Ja pannkookide lõhn.. Mulle tundub, et olen korraga taevas ja põrgus. Ning selle mõttega astun ma ka kööki. Ja vaatan talle otsa... | |
| | | Unicorn Roosa udupilv
Postituste arv : 650 Age : 25 Asukoht : Pärnu
| Pealkiri: Re: Emma 6/12/2014, 21:00 | |
| | |
| | | Milky Orange ^^ Needusemurdja... lalalala
Postituste arv : 311 Asukoht : Pärnu
| Pealkiri: Re: Emma 6/12/2014, 21:15 | |
| JEEEEEEEEEEEE! Aitähhhhhh!!! ja sa ei peagi kaua ootama, sest juba jälle uus siin. 3 osa tänase päeva jooksul. Ma läksin hulluks vist. ••• /Do NOT look at me/ Kaspari nägu ei väljenda üldse muret. Ega kohkumust. Ega pettumust. See väljendab viha. Nojah... Eks ta nii vist ole. Ma tõukasin ta eemale ja nüüd on poiss vihane. Teeeeeeeismeliiiiiseeeeeeed... Istun vaikides Kaspari vastu. Sophie võtab koha minu kõrval. Tunnen, kuidas tüdruk mind jalaga togib. Selles togimises on ilmselge sõnum: palu vabandust. "Pannkoogid on head," sõnan hoopis ja manan näole lõbusa laia naeratuse. Sophie nägu väljendab kannatamatust. Palun väga. Kaspar köhatab ja põrnitseb mind. "On sul ehk midagi vaja?" uurin temalt, puurides silmadega vastu. See kõik nõuab tohutut energiat ja jõudu. Nagu suur pomm! Põmm! Ja põmm! Ja põmmadi-põmmadi-põmm!!! Parema meelega peidaksin end teki alla. "Emma," kuulen Sophi manitsevat häält. Pööran oma rõõmsa näo tüdruku poole. Põmm! "Või soovid ehk sina miskit? Minu teenused on teile ju 24/7 olemas. Nagu Henrik alati ütles: sina aitad mind, mina aitan sind." Minu jutuvadin on imestusväärne. Keegi ei ütle midagi. Nüüd põrnitsevad MÕLEMAD. Leian, et peaksin midagi vahele pistma. Suu pannkooki täis, märgin igaksjuhuks ära: "Tegelikult ütlesin seda vist hoopis mina. Henrikule, ma mõtlen." Taibates, et täis suuga on inetu rääkida, otsustan vait olla. Paar puru lendaski juba lauale. "Oh, küll ma olen ebaviisakas. Olge mureta, ma koristan, kui olen lõpetanud." Kaspar jõllitab mind veel hetke ja lööb siis noaga vastu lauda. "Mis sinu mäng on? Mida sa üritad saavutada, ah?" Soph võpatab. Mina naeratan. Kaspar vihastab. See on äärmiselt huvitav vaatepilt, ma kinnitan seda. Oma ssuuuuuuuuuuuuuuuure suuuuuuuuuure südamega. "Mina ja saavutada? Oh olge nüüd. Ma üritan oma elu ilusti elada." Seejärel tõusen lauast püsti. "Aga kui te nüüd oleksite nii kenad, suur aitäh hommikusöögi eest. Vabandage mind, olen kiirelt teel oma tuppa." Jooksen trepini. Tegelikult sörgin. See on hämmmmmastav, kuidas mu etteaste välja tuli. Pean tõdema, et olen kindel: lõin nad pahviks! Skooritabel muutus! Emma 2 punkti! Soph 1 ja Kasparikesele jääb 0... Jehuu. Selle võistluse panen ma sajaga kinni. Kiirustan oma ajutisse tuppa. Sobran prügikastis. Sobran veel. Otsin läbi paberite ja nätsukommide. See on kadunud. Kiri on kadunud. Aga see on kõik.. Kiri on kadunud.... "SOPHIE!!!!!!" kriiskan vihaselt ja sööstan trepimademile. Skooritabel muutus. Ma olen just viigiseisus. Ühe väga potensiaalika võistlejaga.. | |
| | | Unicorn Roosa udupilv
Postituste arv : 650 Age : 25 Asukoht : Pärnu
| Pealkiri: Re: Emma 6/12/2014, 21:35 | |
| SEE OLI VAIELDAMATULT MU LEMMIKOSA. EMMA ON GENIAALNE. LAHE. VINGE. HOLY. Ma ei oska kommenteerida Ma nii või naa sekundid tagasi näitasin sulle oma lemmikkohad uuuuuuuuuuut | |
| | | shine Helmut
Postituste arv : 906 Age : 29
| Pealkiri: Re: Emma 6/12/2014, 22:28 | |
| Oii, kuidas mulle see jutt meeldib. See on suurepärane. Su kirjutamisstiil on niiiii mõnus. | |
| | | Vaimude Tund Posija
Postituste arv : 488 Age : 26 Asukoht : kirjutab
| Pealkiri: Re: Emma 7/12/2014, 14:26 | |
| | |
| | | Milky Orange ^^ Needusemurdja... lalalala
Postituste arv : 311 Asukoht : Pärnu
| Pealkiri: Re: Emma 7/12/2014, 17:35 | |
| Wow, suuuuuuur aitähhh teile kõigile! Ma olen niii nii tänulik. Ja siit tuleb uus!
•••
/Even if she is dead, She is alive in our memories/
Kolm päeva on möödunud.
Ma pole Sophiga sõnagi vahetanud.
Kaspar jäigi siia elama.
Mulle tundub, et ta ei kavatse ära minna.
Käin vaid söömise jaoks all ja ükskõik, kui palju nad ka ei prooviks, kumbki ei saa mind kõnelema.
Ma olen nii sügavalt pettunud.
Nii solvunud.
Ja nii kohutavalt katki.
See kiri on oli liiga oluline..
Ma poleks pidanud seda prügikasti peitma.
Kapp oleks olnud palju parem mõte.
Või voodialune.
Ükskõik mis.
Kurat, Henrik ei tahaks, et Soph kirja näeb.
Ma ise ka ei tahtnud seda näha..
Ma olen... Paha laps.
Keegi avab kääksudes ukse.
Pööran ümber.
Mh.
Kaspar.
"Emma..."
Asetan näpu suule. "Tss."
Tõusen püsti ja kõnnin poisi suunas.
Mu nägu ei väljenda arvatavasti midagi.
Vähemalt seda ma üritan saavutada.
Kaspar seisab ukseavas nagu kivikuju, püüdes aru saada, mis mul plaanis on.
Seisan juba tema ees.
Nii lähedal talle.
"Kao minema," sosistan aeglaselt.
Ja siis virutan ukse tema nina ees kinni.
Põmmadi!
"Emma!" vingub poiss ahastunult.
Kui ta oleks olnud nii natukegi lähemal, siis oleks ta näkku sinika saanud.
Emma 3, Sophie 2 ja Kaspar ikka veel 0.
Mis teha.
Algaja.
Istun tagasi oma voodile ja hakkan ümisema vanat Kreekast pärit viisi. Õppisin selle ära, kui umbes 14 või 15-aastaselt vaimukodus üks töötaja mind hooldamas käis. Ta oli Kreekast pärit ja rääkis mulle iidseid lugusid mütoloogia ja maailma tekkimise kohta.
Muud usuõpetust pole ma saanudki.
See tädi oli tore. Ma mäletan, et ta tõi mulle ka Kreeka maiustusi ja naeris minu naljade üle.
Olin lõpetanud umbes pool laulu, kui Kaspar jälle sisse astus.
"Mida sa tahad? Jäta mind rahule," pomisen ja põrnitsen noormehele otsa.
Ta häirib mind.
Fuh.
Kadugu minema.
Otsustan laulu edasi ümiseda.
"Ephiny," ütleb Kaspar.
Jahmun ja jään vait.
"Sa laulad Ephiny laulu."
"Sa tundsid teda?" Ma olen sügavalt üllatunud.
"Muidugi, ta on mu tädi. Kuidas sa.."
"Vaimukodu," pomisen, vihates seda, et pean temaga rääkima. Lubasin ju ometi endale, et ignoreerin Kasparit elu lõpuni.
"Ma võin pea anda, et ta oli toredaim naine, keda sa seal kohtasid."
"Jah." Ma naeratan, mõeldes Ephiny ja tema puhta hinge peale. Tema sära ja loomingulisus... Tema...
"Rääkis ta sulle ka lugusid?" küsib Kaspar.
"Jah, Kreekast. Mütoloogiast," seletan, unustades täielikult oma lubaduse.
"On sul need veel meeles? Ma nägin oma tädi viimati, kui olin üheksane... Ma arvasin kuni eelmise aastani, et ta on üldse siit ilmast lahkunud. Ma..."
"Ma räägin sulle," katkestan teda.
Teen seda ainult enda pärast.
Siis pole ju halb?
Ainult enda pärast!
"Ta rääkis, et kunagi, enne maailma tekkimist oli siin Chaos. Temast sündisid Nyx, Erebos ja Gaia. Viimane ühtis oma pojaga ja tekkisid titaanid - jumalate esimene põlvkond. Nad sigitasid jägmise põlvkonna - olümplased."
Pean pausi ja jälgin Kasparit. Issand, ta nutab.
"Ma mäletan seda lugu. Olen seda kuulnud mitmeid kordi ma.."
"Peale titaanide lüüasaamist valitsesid maailma kaksteist Olümpuse jumalat. Nad elasid Olümpusel, Kreeka kõige kõrgemal mäe ja aitasid inimkonda, karistasid neid, kes tegutsesid valesti... Algul sündisid inimesed kahe pea ja nelja jalaga. Siis viskas aga Zeus alla välgunooli ning poolitas kõik inimesed kaheks. Nii oli igal ühel üks pea ja kaks jalga. Kuid nad jagasid siiski ühte hinge..."
Kaspar vaatab mulle sügavalt silma. "Ja nüüd veedavad inimesed terve elu, otsides oma hinge teist poolt..."
"Jah," ütlen hääl täis imestust.
Vaikus võtab maad.
Üks.
Kaks.
Kolm.
Kaspar avastab oma märjad silmad. Ta kohkub. "Vabandust, ma pean minema."
Tõmmates pisarad näolt, kiirustab poiss uksest välja.
Vau.
Tema...
...ja pisarad.
Nüüd olen ma vist kõike näinud.
Mõtetega imelisest naisest nimega Ephiny, suigun lõpuks unne. | |
| | | Unicorn Roosa udupilv
Postituste arv : 650 Age : 25 Asukoht : Pärnu
| Pealkiri: Re: Emma 7/12/2014, 17:48 | |
| Miks sa piinad mind? See oli nii lahe osa jälle no appikene Nüüd ma tahan ju veel rohkem uut!! Ma ei oska enam Kasparist midagi arvata Vahel on mul tast kahju ja siis jälle enam pole | |
| | | Vaimude Tund Posija
Postituste arv : 488 Age : 26 Asukoht : kirjutab
| Pealkiri: Re: Emma 7/12/2014, 20:39 | |
| | |
| | | Milky Orange ^^ Needusemurdja... lalalala
Postituste arv : 311 Asukoht : Pärnu
| Pealkiri: Re: Emma 7/12/2014, 22:03 | |
| Ohjummel pummel, ma olen nii rõõmus teie kommentaaride üle! Aitäh Unicorn ja aitäh Vaimude Tund! ma olen sõnatu ••• /What the hell Am i doing here? Let me go So i can sleep/ Ärkan keset ööd. Avastan end kellegi magamistoast. Ma pole siin kohe kindlasti varem olnud. Suur kaheinimese voodi. Palju patju. Suur kapp. Sinine vaip katmas kogu põrandat. Minul seljas helesinine fanellöösärk. Mul läheb üle kolme minuti aega, et tabada ära, kes voodis lamab. Niiviisi, et kõigepealt üks. Siis kaks. Ja noh, lõpuks kolm. Muide ma lugesin iga numbri vahepeal kuuekümneni. Üritan toast välja saada, kuid koperdan. On pime. Ma kukun vastu kappi. Issand jumal. Tunnen, kuidas mu pea libiseb maha kukkudes vastu mingit tera. See teeb haiget. Seega ma karjatan. Pooleldi. See on tegelikult väga loogiline. Voodis olev isik liigutab. Mkm. Ei. Ei. Ei. Mkm. Ta tõuseb istuli. "Sophie, oled see sina?" Kaspar tõuseb püsti. Ma kuulen teda, aga ei suuda liigutada. Ma olen nii väsinud. Nii jõuetu. "Issand, Emma!" Ta jookseb minu juurde. "Minuga on kõik korras. Ma koperdasin," puterdan ja keeran end sellili. "Aga ma olen kohutavalt väsinud..." "No tore, nüüd ta kõnnib juba unes?" Ja Soph on siia jõudnud. Kaspar võtab mu vist sülle. Ma ei teagi täpselt. Sophie hädalab seal kõrval midagi, kuid peagi tunnen jälle oma mõnusais pehmeid patju ja kohevat tekki. Lõpuks lastakse mul korralikult magada. Soph läheb tagasi jätkama oma imelist printsessiund, aga Kaspar istub mu voodiäärele. "Mida sa teed?" Ta silitab mu pead, aga tõmbab käe ruttu tagasi. "Henrik on minuga rääkinud vaid ühe korra, sellest ajast peale, kui ta lahkus. Ja tead sa, mida ta ütles: hoolitse Emma eest. Seega ma täidan oma venna palvet. Sinuga ei juhtu midagi." "Henrik..." pobisen ja tunnen, kuidas silmad kinni vajuvad. Minu naeratus püsib, kuid vargsi näen veel, kuidas Kaspari oma jäljetult kaob. | |
| | | Vaimude Tund Posija
Postituste arv : 488 Age : 26 Asukoht : kirjutab
| | | | Milky Orange ^^ Needusemurdja... lalalala
Postituste arv : 311 Asukoht : Pärnu
| Pealkiri: Re: Emma 7/12/2014, 22:31 | |
| Ma arvan, et tahan homseks uue osa valmis saada. Aga eks vaatab kuidas läheb. :) Ja see siin... Noh, see oligi selline väike öine hetk vahelduseks | |
| | | Vaimude Tund Posija
Postituste arv : 488 Age : 26 Asukoht : kirjutab
| | | | Milky Orange ^^ Needusemurdja... lalalala
Postituste arv : 311 Asukoht : Pärnu
| Pealkiri: Re: Emma 7/12/2014, 23:01 | |
| Täna enam ei jõua, ma väsinud juba, siis tuleb imelik osa. okei, nad on kõik kiiksuga aga ikkagi. Homme saab, ma luban. :) Kõndis jah unes, jah noh... Võib olla kunagi on ühes voodis kah, kes seda teab | |
| | | Vaimude Tund Posija
Postituste arv : 488 Age : 26 Asukoht : kirjutab
| Pealkiri: Re: Emma 7/12/2014, 23:13 | |
| | |
| | | Milky Orange ^^ Needusemurdja... lalalala
Postituste arv : 311 Asukoht : Pärnu
| Pealkiri: Re: Emma 8/12/2014, 20:03 | |
| Nonäed siis, said! ••• /You came back from me, And she came too./ Nüüd on möödas kaks nädalat. Kaspariga olen ma päris palju rääkinud. Sophie'ga? Mitte nii väga. Istun voodil, lugedes mingit iidvana raamatut, mille sisust mul aimugi pole. See on nii segane. Naine elab vaesuses. Siis võetakse ta üldse orjaks ja müüakse välismaalastele. Naine ja tema isand aga armuvad. Kuid siis tuleb sõjavägi. Suur ja võimas. Naine põgeneb metsa ja kui ta peale sõja lõppu tagasi linna naaseb, on tema isandast alles vaid kondid ja tuhk. Ta on nii meeleheitel, et viskab end laiba kõrvale pikali ning sureb lõpuks tolle kõrval. Tegelikult oli see palju sügavam... Ja noh, tegevus oli põhjendatud ja.. See oli loogilisem. Aga mina mõistsin raamatut hoopiski nii. Mu uks avaneb tasakesi. "Sisse!" hüüatan, olles kindel, et see on Kaspar. Soph ei satu mu tuppa enam väga tihti. "Emma..." Mu raamat kukub kätelt. See hääl. See mahe, mõnus, siidine hääl, mida olen soovinud kuulda juba nädalaid... Heidan talle õnneliku pilgu, uskumatust täis pilgu, jahmunud pilgu. "Henrik.." Ja siis hüppan noormehele kaela. Ma pole vist elusees kedagi nii kõvasti kallistanud. "Hei, hei. Sa kägistad mind, väikseke." Ta naerab. Ma vaatan Henrikut.. Ja tema vaatab mind... Mul on pisaraid umbes sama palju kui temal - paar tükki, kuid nii.. Nii... Õnnelikud. "Sa oled nii loll!" pahvatan siis välja. "Kuidas sa said mind niiviisi maha jätta?" Henrik tõmbub veidike eemale. "Sa poleks elusees lennujaamast kaugemale saanud. Ja me oleme küll väga kaugel su vaimukodust, kuid me pole riigist väljas. Politsei otsib sind, Emma." Ma polnud sellele kordagi mõelnud. Muidugi. Kas ma pidingi eeldama, et mind lihtsalt jäetakse sinnapaika? Ah oli üks tüdruk, jooksis ära, no pole vahet... Need asjad ju ei käi nii. "Õigemini otsis. Heater ja mina ajasime kõik korda." Heater. See nimi... Henrik mainis kunagi, et otsib teda, aga see pole põhiline.. Põhiline on, miks ma nime vihkan. "Miks inimestel see nimi kasutuses on? Uh, ma vihkan seda." "Miks?" uurib Henrik. "See on ilus nimi." "Ei ole. Mu... Ta.." Noormees surub sõrme mu suule. "See tuletab mulle meelde, et ma tõin Kreekast kellegi kaasa." Kortsutan kulmu. Me alustame alla kõndimist. Aga ma ei pane seda tähele. Ainus, millele suudan keskenduda, on Henrik. Ma tunnen, kuidas mu süda hüppab... Kuidas liblikad kõhus lendlevad.. Nad on ilusad. Helesinised. Ja roosad. Pisikeste täpikestega. Me oleme elutoas juba enne, kui seda märgata suudan. Seal on Kaspar... Jälgin teda. Tema jälgib mind.. Ja Henikut. Ja meie põimitud käsi. Nojah. Siis on Soph. Talle ilmselgelt ei meeldi jälle miski. Ja siis on see naine. Ta naeratab mulle näkku, kuid mida rohkem ma teda vaatan... Mida rohkem puurin ma tema helesiniseid silmi... Tunnen oma suud lahti vajuvat ja silmi suurenevat. "Issand," pudeneb minu haprate huulte vahelt. | |
| | | Vaimude Tund Posija
Postituste arv : 488 Age : 26 Asukoht : kirjutab
| Pealkiri: Re: Emma 8/12/2014, 22:20 | |
| | |
| | | Unicorn Roosa udupilv
Postituste arv : 650 Age : 25 Asukoht : Pärnu
| Pealkiri: Re: Emma 9/12/2014, 08:25 | |
| | |
| | | Sponsored content
| Pealkiri: Re: Emma | |
| |
| | | | Emma | |
|
Similar topics | |
|
| Permissions in this forum: | Sa ei saa vastata siinsetele teemadele
| |
| |
| |
|