Emma

/All the voices 
in my head
Will be quiet
When im dead/

Trevori hingetu keha lebab mu kõrval.

Ta on pooleldi põlenud.

Poisi jalgadest pole enam midagi alles.

Tema juuksed on kärssanud..

"Emma, sa ei tohiks seda vaadata," sosistab emme.

Ta tõmbab mu eemale.

"Aga Trevor ütles, et me ei tohi ju üksteist jätta! Kuidas ma niiviisi minema jalutan?"

Ma näitan emmele enda ja poisi sõprusevande märki. Rõõmunägu.

"Kullake, me peame minema..."

Ta tirib mind kaasa.

Lõpeta ära, emme!

Aia!

No sa sibula pea küll!

Emme!

Ma ei saa üldse aru, mis toimub.

Ma ei saa aru, et...

"Emme..." Ma jään seisma, täitsa järsult. "Kas Trevor läks taevasse?"

Emme naeratab õrnalt..

Ja mina triivin mälestusest tagasi reaalsusessse.

Suunan pilgu Heaterilt ära.

"Emma, sa oled nii suureks kasvanud..." Ta naeratab, silmis ilmselged õnnepisarad.

Kui liigutav.

Aga mina olen hoopis pühaviha täis.

"Mida tema siin teeb?" kriiskan üle maja.

Soph hüppab teeseldud hirmuga tagasi.

Kaspar võpatab.

Heateri silmadesse koguneb jahmatus.

Henrik pigistab mu kätt.

Aga ma rebin selle lahti.

"Ma arvasin, et sa oled surnud!" 

Mu silmad on suuremad kui tõllarattad.

"Kuidas sa julged tagasi tulla?! Lihtsalt niisama?!"

"Ma arvasin..."

"Valesti arvasid!" 

Ma pole oma elujooksul kordagi nii kõvasti karjunud.

Tõsi, ma ei öelnud küll palju, aga piisavalt valjult.

Hakkan tagasi trepi poole jooksma, kuid juba kuulen Henriku samme enda seljataga.

Pööran vihaselt ümber. "Ära sa isegi mõtle mulle järgneda!" Suunan nimetissõrme tema suunas ja tõmban end kergelt küüru.

"Ma ootasin sind nädalaid! Nädalaid unistasin sellest hetkest, kuidas sa tuled tagasi! Nädalaid lugesin su kirja aina uuesti ja uuesti! Nädalaid nutsin end magama! Ja siis sa tuled... Ja tood TEMA endaga kaasa! Ainsa inimese, keda vandusin end vihkavat. Inimese, kes lukustas mind sinna kuradi hullarisse terveks mu eluks! Tema pärast ei saanud ma kogeda midagi normaalselt!"

See oli nüüd küll kindlasti elutuppa kuuldaa.

Hingeldan sellest šokist, pettumusest, pingutusest.

"Emma, ta on sinu ema..." Henrik ei suuda jätkata, ma katkestan teda oma järjekordse karjega.

"Ta ei ole ema! Ta on koletis! Ja ära sa mõtlegi mulle järgneda, Henrik!"

Nende sõnadega vahetan suunda ja jooksen hoopis ukseni. 

Haarates oma jaki hüppan jahedasse õhtuhämarusse ja jooksen mööda mahajäetud külateid lihtsalt edasi ja edasi.

Kuulen kõiki oma nime hõikavat. 

Nad tulevad mulle järgi.

Aga ma ei kavatsegi tagasi minna.

Tahan ka uut osa

Mulle nii meeldib see

Läks kauem kui eelmistega, loodan,et olete rahul..

•••

/I wanna watch you scream
As you're gonna bleed
I wanna hear you cry
As i commit a crime/

Möödub tund.

Möödub kaks.

Väljas pime, udu paks.

Alles peale pikka pikka ootamist kuulen rohustikus samme.

Ahjaa, ma istun rannapiiril, veel napilt puude vahel.

"Emma, issand. Me kõik oleme sind igalt poolt otsinud."

"Mina teid mitte," teatan mossitatud näoga.

Teadsin, et nad leiavad mu varem või hiljem, kuid see ei tee olukorda vähem masendavamaks

Kaspar istub minu kõrvale.

Väga lähedale kusjuures.

Otsustan enne küsimusi ise rääkima hakata. "Ma ei saa aru, mida kuradit head kõik Heateris näevad? Henrik oleks nagu veendunud, et viis mind tema tagasitulekuga paradiisi."

Kaspar pöörab pea minu poole. "Mina arvan, et su ema on tõbras," sõnab ta otsekoheselt.

Olen üllatunud ja vaatan teda vastu. Kuna ka mina pidin pead pöörama, on meie ninad peaaegu vastamisi.

Mis kurat tekitab seda, et ma kiiremini hingeldama hakkan?

"Esimene inimene, kellega nõustuda võin."

"Kuid ma eeldan, et sa ei taha rääkida, mis juhtus?" küsib ta mõne aja pärast.

"Ei," vastan vaikselt.

Me oleme vaikuses.

Oma viis minutit.

Üks.

Kaks.

Kolm.

Neli.

Viis.

Tean, et varem või hiljem saaks ta teada...

Niii

Või 

Naa..

"Ma olin värskelt seitsmene," pomisen.

Kaspar vaatab huviga jälle minu poole, siis tagasi kaugusesse.

"Trevor oli üheksa aastane, üks minu suuremaid iidoleid tollal. Ma täitsin iga tema käsku, ma naersin naljade üle, kus polnud piiskagi sellest, mille üle tegelikult tuju tõusta võiks. Ta oli mu parim sõber. Ta oli keegi, kelle juures võisin ma olla, kui ma olin ema peale vihane. Ma ei tea, mis juhtus. Esiteks, ma olin nii noor. Teiseks, ma ei mäleta. Kolmandaks, mu ema mässas mu peaga päris korralikult. Need mehed. Seal olid pahad mehed. Nad panid Trevori põlema. Ja siis nad ütlesid, midagi mu kullakalli emme kohta. Tükke kokku pannes sain aru, et nad tegid seda sooviga talle kätte maksta. Trevori juuksed kärssasid ära. Aga põleng hakkas seljast. Seal lähedal oli vett. Ma kustutasin leegid nii kiiresti, kui suutsin. Terve tema selg oli tume, väga tume. 
Ma pöörasin ta ümber. Kui kõhu poolt vaadata, oli enamvähem näha vaid kärssanud juukseid. Muidugi kohutavalt põletusarme, kuid vaade oli siiski palju parem. Ma ei saanud kohe aru, et ta surnud on. Arvasin, et ta magab. Päris pikalt arvasin. Väike lollakas laps," lisan veel enda peale mõeldes.

Vaikin.

Avastasin just, et palju lihtsam on mälestustest rääkida, kui ma otseselt sellesse ei sisene. Ei teki... Paanikat.

"Ja umbes aasta pärast seda ja kohutavalt palju teisi juhtumisi, hakkas Heater mulle kõike meelde tuletama. Ta kirjeldas mulle, kuidas Trevor välja nägi, enne kui ma magama jäin. Nii hakkasin poissi jälle unes nägema. Ma ei tea, milliseid seiku oma mälusoppidest võin õigeks pidada, milliseid mitte. Ma olen nii sassis ja kujutad ette - tänu oma enda lihasele emmekesele."

Sülgan selle viimase sõna vastikusega välja.

Kaspar ütleb midagi.

Aga ma ei kuule teda.

Ma pole elusees kellelegi midagi rääkinud ei tollest ööst ega millestki muust. Nüüd, kui see kõik on välja pursatud, tunnen valustate torgetega tõde.

Ja see teeb nii kuradi palju haiget.

"Emma, su ema tahtis, et sa kuuleksid tema versiooni juhtunust. Et ta saaks sulle seletada.." Kaspari hääl on tasane. Vaoshoitud.

"Ei!" 

Läheduses pole kedagi.

Ma võin karjuda, kui vaja.

"Ta ei vääri seda võimalust!" kriiskan edasi. 

Pisarad mu silmis ja väsimus hinges sunnivad mind lõpuks maha istuma. "Ma ei jõua enam..."

Pimedus võtab maad ning ma vajun Kasparile sülle.

Tunnen, kuidas mälestused segunevad unenägudega..

Tunnen, kuidas nad mu täielikult endasse matavad..

Võttis vast jälle aega aga palun. :)

•••
/But i see you stare
Just a little too long
And it makes me 
Start to wonder/

Ärkan ja tunnen enda all pehmet pinda.

Diivan.

Nad on mu koju tassinud.

Oh, tänud, Kaspar.

Ma armastan nüüdsest sind ka.

"Emma, sa oled ärkvel." 

Nüüd on Henrik minu juures.

Kuidas on võimalik, et 17 aastat järjest ei jooksnud mul sabas ükski poiss ja nüüd jõlguvad koguni kaks tükki kaelas, mm? 

"Ega ma ise kahtleks. Tavaliselt, kui inimestel silmad lahti on, nad ju magavad," vastan ja vaatan talle otsa. 

Poisile näole ilmub muie. "Heater tahab sulle selgitada."

"Hea küll. Tooge ohver siia. Las tema selgitab!  Las talle.."

"Lõpeta, Emma."

"Ära siis räägi koguaeg Heaterist, ma ei taha teda näha. Kus ma üleüldse olen?"

Avastan ruumis ringi vaadates, et see pole mulle tuttav.

"Vanas külalistetoas. Siin sa pole ehk veel käinudki," selgitas Henrik.

"Ahsoo," pomisen ja ajan end istukile.

"Tead, me otsustasime su em.. Heateriga, et lükkame seda ema-tütre taaskohtumist natuke edasi. Anna andeks, ma ei teadnud, et see sulle nii mõjub."

"Mida sa siis arvasid? Et hüppan tema käte vahele?"

Pööritan silmi. "Ja ikkagi me räägime temast," pistan veel vahele.

"Sul on õigus. Räägime millestki muust," nõustus Henrik. 

"Millest?" porisen, sest mu tuju keeras jälle ära.

Aeglaselt viib Henrik käe mu juustesse. "Kas sa mäletad esimest korda, kui me kohtusime?"

Jään mõtlema.

Unistama.

Igatsema seda hetke.

Ja järsult tunnen end jälle mälestusse sisenevat.

Ainult et sellest puuduvad need jubedad tunded ja mu meelekaotushetked, mis mind tollal seal seinte vahel tihedamini valitsesid...

...Kuulen koputust oma hallikale uksele. Kõlab meeshääl, mida ma varem kuulnud ei ole: "Kas ma tohin sisse tulla, ee.. Emma Wikinson?"

"Jaa-aah," ütlen lõpuks kiirelt ja siblin ruttu voodile, asetades käed sülle. Juba ammu õppisin ära, et töötajate ees peab käituma viisakalt. Isegi siis, kui nad näevad enda äraoleku tulemust seinal olevalt tapeedilt või katki kukkunud vaasilt.

Uks läheb paokile õrna käginaga, mida peaaegu et kuuldagi pole. Sisse astub umbes kahekümneaastane noormees, tüdinud ilme ja hoopis moekamate riietega, kui teised töötajad. See meeldib mulle. 

"Tere. Mina olen Henrik," ütleb ta ametlikult ja heidab mulle ühe väsinud pilgu. Ta pomiseb midagi ja olen üpris kindel, et see on midagi kas-te-olete-siin-kõik-samasugused-haiged-sarnast.

"Ee... Emma, kas ma pean midagi veel tegema?" küsib noormees ja ma vöpatan. 

"Ei," piiksatan ja jälgin tema imelikku pilku. Ta astub sammu lähemale, silmitseb mind ja avab suu. Ära küsi, lollakas.

"Miks sa siin kinni istud, kui küsida tohib?" 

Mis? "Mm-mina?" kokutan vaikselt. Nii vaikselt, et peaaegu pole kuuldagi.

"Sina jah," sõnab Henrik väikse muigega.

"Ei tohi küsida," sisisen lõpuks, oskamata midagi muud vastata.  

Noormees piidleb mind hetke, korjab oma asjad kokku ja sulgeb enda järel ukse. "Head aega, Emma," jõuab ta veel enne lahkumist öelda. Emma...

..."Sa ütlesid mu nime, mitu korda," lausun lõpuks.

Henrik naeratab. "Ütlesin, eks? Aga ma lahkusin enne nii järsult.."

"Ja nii pikaks ajaks!" hädaldan.

"Mul on kahju. Tõeliselt kahju. Ma arvan, et kui... Ma tahtsin sulle vaid parimat, aga kui ma oleks rääkinud, et pead Sophiga jääma ja mina..."

"...siis ma olen nii põikpäine olnud ja sulle järele jooksnud," lõpetan tema lause.

"Jah," naerab noormees. "Aga meil jäi midagi ju pooleli, kas sa seda mäletad?"

 Miskipärast liigub ta mulle lähemale.

Ja miskipärast tekib mulle silme ette pilt Kasparist, kes täpselt seda sama tegi alles mõni aeg tagasi.

Kuid nähes Henriku armsaid silmi ja imelisi juukseid, ja lahket nägu, võtan Kasparist kinni ja viskan ta pea hoiukarpi. 

Tunnen, kuidas Heni huuled minu omad leiavad.

Sulgen karbi võtmega.

Oh mulle meeldib      

Ma ikka veel team Kaspar   

Ja mul on kahtlane tunne, et ma ei oska midagi erilist kommentaariks kirjutada  Elad üle  

Paluks lihtsalt uut! :)

Aitäh ja palun:

•••

/Do not leave me/

Järgmisel hommikul ärgates tunnen Henriku käsi enda omade ümber. Lamame külalistetoa diivanil pikali, mina teki all, tema mu kõrval selle peal. 

"Henrik," sistan järsult.

Ta avab aegamisi silmad. 

Ma naeratan. "Ma olen su peale ikka pahane, et sa Heateri tagasi tõid. Ma ei saa enam majas vabalt ringigi liikuda."

"Sa tänad mind hiljem," sõnab noormees end püsti ajades. "Usu mind."

"Väga ebatõenäoline." 

Alumiselt korruselt kostub Heateri helisev hääl. "Ohjumal. Kas ta laulab või?" ehmatan sootuks.

See hääl on nii tuttav. Ma tean, et see sama naine laulis mulle, kui olin neljane, veel unejutuks imelisi viise. Aga see ei taha mulle eriti pähe mahtuda.

"Tuleb tuttav ette?" küsib Hen siiralt. 

"Ma tahaks kõrvatroppe," nähvan hoopis ja tõmban teki üle pea.

Kuulen, kuidas noormees naerda kihistab ja pooleldi karjun, et ta minema läheks ning Heateril vait olla käseks.

Kui ma lõpuks üksi jään, libistan end teki alt välja.

Jõllitan seina.

Lage täpsemalt.

Nagu lollakas.

Suu lahti.

Silmad pärani.

See, mis eelmisel õhtul juhtus, oli imelik.

Noh, arvatavasti tavalistele minuvanustele tüdrukutele poleks see midagi veidrat olnud. Sest noh, ega me ei teinud otseselt midagi.

Aga mina ju pole tavaline tüdruk, eksole?

Ja midagi sellist juhtus minuga täielikult esimest korda.

Mul on tunne, nagu kõik tundepallid mu sees oleks suures tugevas pusapuntras.

Tundes, kui tühi mu kõht on, liigun vaikselt ukse poole.

Siin üleval koridoris on mingi sahver-kapp, kus on küpsiseladu ja jahud ja suhkrud. Seega ma ei peaks kööki minema, et mõned küpsised alla kugistada.

Kuid kui olen ukse lahti teinud, sunnivad hääled koridori nurgataga mind seisma jääma.

"Sina ja Emma? Sa olid seal toas terve öö!" 

Neelatan. Kaspar. 

Aga ma ju panin ta sinna hoiukarpi. 

Ugh. 

"Ja mis see kõik sinusse puutub, hm?" 

Henrik.

Üllatusega ma ei naeratagi tema hääle kõla peale. 

Nad vaidlevad päris tükk aega. 

"Ma kahetsen, et ta tagasi tõin," kuulen Kasparit lõpuks ütlemas.

Henrik nähvab talle midagi ja mul on kõrini.

Astun ukse vahelt välja ja kõnnin otse nende vahelt läbi küpsisekapini. 

Kui nad mind näevad, jäävad mõlemad vait ning jõllitavad mind.

"Ahjaa, kui minust juttu on, võib mind järgmine kord kaasata. Mul on juba täitsa kõrini, et kedagi mu arvamus ei huvita," lisan tagasi tulles ja kaon lõpuks tuppa. 

Kuulatan korra veel ukse vahelt.

Ei midagi.

Siis võtan ühe suure šokolaadi-õuna-kaneeli küpsise ja pistan selle tervenisti suhu.

Mulle nii meeldis, aitäh!!! 

Huvitav, mitmes osake see juba on?  

Tõsiselt lahe ja loodan, et saan veel tükk aega seda lugeda :)

Nii. Siin see on. EELVIIMANE OSA! Loodan, et meeldib. Epiloog tuleb ka veel  lähiajal

•••

/I am free
i can go
Whereever i what
Whenever i choose/

"Miks ma siin olen, Henrik? Mul on tütar, kes põlgab mind. Aga ega ma süüdista Emmat. Ma ju hävitasin tema elu. Mul oled sina, kes ilmselgelt pole minust enam huvitatud. Ära ütle midagi - ma tean, me oleme sellest juba pikalt rääkinud. Mul on.."

Kaspari hääl katkestab teda. "Ära virise nii palju, Heater."

"Kust sina veel siia said?" hüüatab Henrik.

Mina aga sätin end kapipimeduses mugavamasse asendisse.

Nad räägivad midagi veel, aga mina jään mõtlema. 

Mul oled sina, kes ilmselgelt pole minust enam huvitatud - mida see veel peaks tähendama?

Ma kolistan.

Kohe väga väga liiga palju.

"Emma?" Henrik avab kapiukse.

Kurat.

Heater vaatab mulle hirmunuil silmil otsa.

See kinnitab mu kahtlusi.

"Ilus vestlus. Ma nüüd lähen oma ajutisse tuppa, aitäh." 

Seejärel jooksen neist kõigist mööda, tõugates eemale ka oma teele jäänud Kaspari.

Pooleldi pisaratega võideldes. 

See külalistetuba, kus hetkel pesitsen oli vist vahepeal Heateri magamistuba. 

Igatahes ma pean vaeva nägema, et tema asjadega harjuda. Kapinurgast laiutab välja suur seljakott, mis on paksult midagi täis.

Meikimislaud vohab tema kreemidest ja huulepulkadest.

Fuh. Ma lausa vihkan krohvinägusid.

Leban voodil, õrnad pisarad jooksmas.

No tõesti.

Mu elu jooksis kokku juba hetkest, kui tulin siia ilma.

See seljakott muudkui pitsitab mulle otsa vaatama lõpuks jalutangi selle poole.

Lukk on kõvasti ääreni kinni tõmmatud. 

Avan selle aeglaselt.

Vaatepilti nähes ajan silmad suureks. 

"Seda on nii palju," pudeneb mu huulte vahelt.

Mõni ime, et Heateril nii palju võimalusi põgenemiseks oli.

Põlvitan koti kõrval, peas valmimas plaan.

Midagi, mida olen tahtnud teha sellest ajast peale, kui sattusin nende jubedate valgete seinte vahele.

---

Täna õhtul lähen ma tublisti magama. Aga kui Henrik, Heater, Kaspar ja Sophie hommikul ärkavad, leiavad nad tühja seljakoti ja kirja:

Te teate isegi, et mind otsima hakates arvatavasti leiate mu. Seega palun ma teid, eriti sind, Heater - laske mul lõpuks ometi oma elu alustada. Laske mul unustada need jubedad mälestused, laske mul paraneda. Ma võtsin kõik, mis seljakotis oli - nüüd on mul võimalus ja sinul ei ole. Ehk oleme viimaks tasa? See, mida mulle tegid on miski, mida ükski laps ei tohiks kogeda. Eriti veel oma ema käest. Seega ei suuda ma sulle andestada. Ükskõik, kui palju ma ka ei üritaks.


Sophie - Kõike head. Ma ei muretse sinu pärast, sa oskad kõigega enda arvates väga hästi toime tulla ja sellest sulle piisab.


Kaspar - Sina oled minu parim sõber ja keegi ei saa seda muuta. Keegi ei suudagi sind asendada ja ma jään igatsema sinu nõu ja veidrat huumorimeelt. Mu viimane palve on see, et sa mind kunagi ei unustaks nagu ei unusta mind sind. 


Henrik - sina oled see, kes mu terveks ravis. Ja sind ei suuda ma jällegi ära tänada. Sa aitasid mul peaaegu üle saada sellest, mis ema tekitas. Sa äratasid minus elule miskit, mida arvasin surnud olevat. Sa haarasid minust kinni ja saatsid mu vabadusse. Aitäh.

Niii. Ja epiloog siin ongi. Eks see eelviimane osa.. Mm pidigi vist küsimusi tekitama  ja kapis ta oli sellel hetkel, kui osa hakkas. Ja ma usun, et teen nüüd võib olla pikema pausi ja siis alustan Emma number 2-hega, sest mulle endale täitsa meeldib see jutt. Aga see teine uus tuleks aravatavasti läbi ühe Henriku lapse või kellegi teise silmade. :) Ja suuuuuuuuur aitäh teile, mu kullakallid lugejad!

•••

EPILOOG - 8 aastat hiljem

Naeratan oma totrale peegelpildile vastu, mõeldes tagasi ajale, mil mul olid veel need pikad heledad juuksed.

Miski pitsitab hetkeks rinnus.

See vaevalt poole kaelani ulatuv sinise triibuga süsimust soeng tundub võõrastavana. 

Aga ei.

Ma ei tohi kahetseda.

Vajasin ju ometi stiilimuutust. 

Lihtsalt harjuma peab.

Juuksurisalongist väljudes jalutan esmalt pargi poole. Seal mängivad kaks punapäist last. Üks neist ei suuda eemale hoida liumäest ja teine üritab edutult puu otsa ronida.

Mingi noormees aitab teda. Selline ilusate juustega noormees.

"Aitäh, Kaspar!" hõiskab plikatirts.

Nimi sunnib mind võpatades peatuma. Vaatan lähemalt, kissitan silmi.

Oh jessas. Küll tema on alles muutunud.

Kõnnin otsustavalt lähemale.

"Sul on lapsed?" küsin pooleks uskumatuse ja hirmuga.

Tegelikult loodan, et see ei kõlanud haavatult.

Ta pöörab ümber, nägu üllatust täis. Esmalt ei saa noormees vist aru, kellega tegu.

Kuid siis tõmbavad tema musklis käed mind hiiglasliku karukallistusse ja silmad lähvad suureks.

"Emma," õhkab ta. Enne, kui jätkata jõuan, nõuab Kaspar: "Mis su juustega juhtus?"

"Sul on lapsed?" ei jäta aga mina jonni. 

Vaatan tüdrukuid uuesti. Kaksikud. Võib-olla värskelt neljased. 

"Ei, nad on Henriku omad," kogeleb Kaspar. Ta vaikib nüüd.

"Henriku?" kordan mina vaid. 

Ja nii lihtsalt ongi kõik mõtted peast pühitud. Seisame päris pikalt, ka Kasparil ei paista enam jututuju olevat. 

"Issi tuleb! Ja vaata, tal on jäätised käes!" ei suuda järsku üks tüdrukutest ära imestada. 

Pööran ümber ja kiilun kinni veel suuremaks soolasambaks.

Henrik peatub mind märgates. Arvan, et tal läheb isiku tuvastamisega aega. 

Ega mina temaski esmapilgul tuttavaid jooni ei märka - mehel on korralik habe ümber suujoonte, soeng on muutunud. Lisaks on mehe 33-aastasesse näkku ilmunud kortsud. 

"Emma?" kostub lõpuks.

Haha. Ei lähe läbi.

Vaatan korra veel Kasparit ja pistan siis jooksu oma kortermaja poole.

Kihutan kiiremini, kui ei kunagi varem.

Kuk Henrik mulle oma mehise häälega järele karjub, meenub 8 aastat tagasi kirjutatud kiri.

Sa haarasid minust kinni ja saatsid mu vabadusse. Aitäh Sulle!

Eelmisele postile:

Masendav.

Jutt on hea, aga ma ei suuda leppida, et see on eelviimane osa. Ei suuda. Ei suuda. Ja kohe üldse ei suuda.

Kurb.

Ootan uut :)

Ma tahaksin nüüd hästi pika kommentaari kirjutada, aga ma vist ei oska.

Epiloog mulle tohutult meeldis, mis siis, et seda juba lugeda sain  

Emma oli tõeliselt hea järjekas, sest kui kõik ülejäänud snlhmn jutud ühel hetkel tahaplaanile jäid ajapuuduse tõttu, siis selle mõnusate lühikeste osadega jõudsin ma koguaeg kaasas käia.

Loodan igati jätku, see stiil oli vahva, tegevus liikus pidevalt edasi ja Emma ise oli väga vinge.

Mõned küsimused jäid õhku. Pisikesed. Neile pole vaja tähelepanu pöörata.

Aitäh selle võrratu lugemiskogemuse eest!

TEAM KASPAR!

Suuur suuuur aitäh, ma nüüd tahaksin veel teada neid küsimusi, ehk leiab järjes siis neile vastuseid? :)