2012.

1.


Pealkiri: Shakespeare'i mõistatus

Autor: Jennifer Lee Carrell

Lehekülgede arv: 398

Sisu: Shakespeare'i ammukadunud teos ilmub ootamatult päevavalgele..!
«Hamleti» esietenduse õhtul Globe'i teatris annab šeikspiroloogi Kate Sheltoni ekstsentriline mentor Rosalind Howard talle salapärase karbi ja väidab, et on teinud jahmatava avastuse.
Ent enne kui ta jõuab selle Kate'ile paljastada, tungib mineviku sünge kaja tänapäeva – Globe põleb maani maha ja teatrihoonest leitakse vägagi tõepärane laip... ohver on mõrvatud samasugusel kummalisel moel nagu Hamleti isa...
Karbist leiab Kate esimese killu Shakespeare'i-mõistatusest, mis saadab teda ülimalt eluohtlikule aardejahile, sellisele, kus mängitakse kõrgete panuste peale, ennenägematule reisile läbi Inglismaa, Hispaania ja Ameerika Ühendriikide.
Kuid Kate pole siiski ainus aardekütt, ja maetud tõde ähvardab liigagi ränga hinnaga päevavalgele tulla...

Minu arvamus: Nonii. See oli üks.. huvitav raamat. Läks küll veits kaua aega selle läbi saamisega, aga lõpuks ikka kuidagi ära lõpetasin. Esiteks siis seda, et minu jaoks oli see raamat üks paras mindfuck. Alustades sellest, et ma pole elu sees ühtegi Shakespeare'i teost lugenud (mis aga kohevarsti muutub) ning lõpetades sellega, et seal kasutati nii palju võõrsõnu, mis minu jaoks suht "what?" ilme tekitasid. Vahepeal oli seal selline veninimine, et ma oleks tahtnud lihtsalt magama jääma või raamatu käest visata, aga mul oli siiski hea meel, et ma seda ei teinud. Lõpu poole muutus see väga huvitavaks ja ma lugesin isegi täitsa uudishimulik, iga uue avastuse peale isegi selliseks "oh my god, really?!" muutudes. Peale selle tekitas see mulle tahtmise rohkem sellest Shakespeare'i värgist teada saada. Ma hakkan kohevarsti järjest "Hamletit" ja "Romeo ja Juliat" kohustuslikus korras lugema ning ma isegi ei tea, kas oleks parem olnud, et ma neid enne seda raamatut oleksin lugenud, et seda rohkem mõista, või pärast, sest nüüd tunduvad need mulle palju ahvatlevamad. Tekitas ka tahtmise tema sonette lugeda, aga noo.. tahtmiseks see vist ainult jääbki.

Hinne: 7,5/10

2.


Pealkiri: Hamlet

Autor: William Shakespeare

Lehekülgede arv: 221

Sisu: "Hamlet" on William Shakespeare'i näidend (tragöödia), mille peategelaseks on Taani prints Hamlet, kes haub kättemaksu oma onule, kes on tõusnud troonile, mõrvates oma venna, st Hamleti isa.

Katkendid:

Spoiler:

Minu arvamus: Kõige parem luulevormis olev kohustuslik kirjandus vist siiamaani. Sisu poolest mulle isegi meeldis ja mulle meeldis Hamleti iseloom. Nagu oleks kõiki maha teinud, samal ajal "hull" olles. Muutis lugemise isegi päris meeldivaks.

Hinne: 6/10

3.


Pealkiri: Romeo ja Julia

Autor: William Shakespeare

Lehekülgede arv: 144

Sisu: „Tragöödias „Romeo ja Julia“ tegi Shakespeare avastusretke ülevaimaks peetud inimtunnete alale. Noored armastajad pidid avastama armastuse kui absoluutse väärtuse. Ja nad avastasidki: armastus osutus nii kauniks, et jättis neil varju kõik muu. Selle avastuse ehtsus pandi raskele proovile. Katsumuste pinge tegi nad küpsemaks kõigist neid ümbritsevaist küpsetest inimestest. Nende armastus võitis surma.
Nii õnnestus Shakespeare´il luua kunstiteos, mis vastuolulisuse kiuste on saanud oma inimliku situatsiooni poolest iga takistusi võitva noore armastuse võrdkujuks, süttigu see mis tahes laiuskraadil.“

Minu arvamus: Tahtsin tegelikult katkendeid ka panna, aga viisin raamatu juba raamatukokku ära, nii et seekord jääb ära.. Eniveis. Ülesehitus on umbes sama mis eelmine - kõigepealt teeb Shakespeare oma huumorit ning lõpus on surm, surm, surm. Ma küll teadsin juba, mis seal lõpus on, kuid huvitav oli siiski lugeda. Või kas see isegi oleks õige sõna.. Lihtsalt hea äkki oleks parem (kidakeelne eestlane, nagu ma olen). Ja eriti masendav on see, et see on jaanuari kuu kolmas Shakspeariga seotud olev raamat, kuid kuna mul enam kohustusliku kirjandusena ühti tema raamatut ei tule, ei loe ma ilmselt ka vabathtlikuna ühtegi uut. A või siiski..

Hinne: 6/10

4.


Pealkiri: Noorkuu

Autor: Stephenie Meyer

Lehekülgede arv: 512

Sisu: Bella Swani jaoks on üks asi tähtsam kui elu: Edward Cullen. Aga armastus vampiiri vastu on palju ohtlikum, kui Bella oleks iial osanud arvata. Edward päästis Bella juba ühe õela vampiiri küüsist, aga nüüd, mil nende kõiketrotsiv suhe paneb kaalule kõik, mis on neile vähegi kallis, mõistavad nad, et mured pole kaugeltki lõppenud...
Kirglikus, haaravas ja liigutavas Noorkuus, mis on järg Videvikule, põimuvad romantika ja põnevus vastupandamatult ja lugu võtab tõeliselt üleloomuliku pöörde.

Minu arvamus: Noh, mis ma oskan öelda.. See on see, kui ma olen kaks päeva haige ja üritan terve päev voodis püsida ning siis - äkitselt - tuleb mulle tuju lihtsalt "Noorkuud" lugeda! Ilmselt aitas kaasa ka pisut see, et selle film oli just telekas olnud ning ma ei saanud leppida asjaoluga, et see oli tõsiselt kehv ja ma lihtsalt pidin sinna otsa ka raamatu lugema, et endiselt jääda algupärasele arvamusele sellest, et "Noorkuu" on hea. Pluss ma tahtsin pigem Jacob Blacki lugeda, selle asemel, et esimese raamatu Edwardi ülistamist lugeda. Eniveis. Väga lamp. Mul on mingi hull järjekord tekkinud nendest raamatutest, mida ma ei ole varem lugenud tänu sellele, et mu kohustuslik kirjandus nii masendav on, ja siis teen mina lihtsalt sellise otsuse lugeda siin kahe päevaga see läbi. Ja nüüd tekkis mul ausõna tuju ka järgmist lugeda, sest seal on Jacobit ju veel rohkem.. Jaa.. Jah. Mul tekkis mingi imelik vajadus Jacobi järele. xD

Hinne: 10/10

5.


Pealkiri: Faust I

Autor: Johann Wolfgang Goethe

Lehekülgede arv: 277

Sisu: Faust on romantismiajastu rahutu kangelane, teadlane, kes otsib meeleheitlikult kõiksuse sisimat olemust, kuid on masenduses oma mõistuse inimliku piiratuse tajumisest. Ta on õppinud mitmeid teadusi ja saanud doktoriks, kuid leiab, et ei tea endiselt midagi, mis suudaks näidata inimsoole teed parema suunas. Taevas sõlmivad Jumal ja Kurat (kuri deemon Mefistofeles) kihlveo, et Kurat ei suuda Fausti hinge õigelt teelt eksitada.

Minu arvamus: Kohutav. Täiesti kohutav! Täiesti vedu, et see ei olnud mul esimene värvsivormis olev teos, mida ma olen lugenud, sest vastasel juhul ei oleks ma ilmselt mitte kui midagi aru saanud. Alguses oligi umbes selline olukord, et tegelaste jutt paneb absoluutselt üksteise omast mööda ja ei jõudnud nagu tegevusele (kui seda üldse oligi) järele, aga vahepeal hakkasin juba vaikselt pihta saama. Kohati aitas see ka juurde, et suurem osa raamatust lugesin ma lihtsalt valjuhäälselt endale ette (koos oma wannabe näitlemisoskustega).

Hinne: 3/10

6.


Pealkiri: Päikesevarutus

Autor: Stephenie Meyer

Lehekülgede arv: 589

Sisu: “Bella?” Edwardi vaikne hääl kostis mu selja tagant. Ma pöördusin ringi ja nägin teda kergel sammul verandatrepist üles hüppamas, juuksed jooksmisest tuulesasitud. Ta haaras mu oma embusse ja suudles mind jälle. See suudlus kohutas mind. Viisis, kuidas tema huuled minu omi riivasid, oli liiga palju pinget, liiga tugevaid tundmusi – just nagu kardaks ta, et meile olid jäänud veel vaid loetud hetked. Kui Seattle’it raputab rida salapäraseid tapmisi ja verejanuline vampiir otsib endiselt võimalusi kättemaksuks, leiab Bella end taas ohtudega silmitsi. Kõigi ohtude kõrval seisab ka raske valik – ta on sunnitud valima armastuse vahel, mida ta tunneb Edwardi vastu, ja sõpruse vahel, mis seob teda Jacobiga – teades, et see otsus või vallandada vampiiri ja libahundi igikestva võitluse. Koolilõpetamise lähenedes peab Bella langetama veel ühe otsuse: kas elu või surm. Aga kumb on kumb? Rahvusvaheliste menukite „Videviku“ ja „Noorkuu“ järg „Päikesevarjutus“ on Stephenie Meyeri kaasakiskuva vampiirisaaga kauaoodatud kolmas raamat.

Minu arvamus: Jah, mulle meeldib see raamat. Jah, ma olen imelik. Jah, ma suutsin juba neljanda osa ka kätte võtta. Uskumatu, kui kergelt võib selle saaga lainele minna ja end sinna sisse ära unustada ja aahh. Ma ei mõista neid, kes seda saagat ei salli. Ausõna ei mõista!

Hinne: 10/10

7.


Pealkiri: Koidukuma

Autor: Stephenie Meyer

Lehekülgede arv: 733

Sisu: Olla pöördumatult armunud vampiiri tähendab Bella Swani jaoks ohtlikult teravdunud reaalsuses põimunud fantaasiat ja õudusunenägu ühekorraga. Lõõmav kirg Edward Culleni vastu kisub teda ühes, sõprus libahunt Jacob Blacki vastu teises suunas, on Bellal selja taga tormiline aasta täis kiusatust, kaotusi ja püüdlusi jõuda murdepunktini. Tema otsus, kas ühineda sünge, kuid lummava surematute maailmaga või jääda truuks inimese-elule, on muutunud niidiks, mille küljes ripub kummagi hõimu saatus.
Nüüd, kus Bella on oma otsuse teinud, vallanduvad ootamatud sündmused, mis võivad kaasa tuua hoomamatuid tagajärgi. Kas tõesti võivad Bella elu lõimed – mis algasid «Videvikus» ning said segi paisatud ja lõhki kistud «Noorkuus» ja «Päikesevarjutuses» – just nüüd, kus need on viimaks ometi valmis paranema ja kokku kasvama, hoopis igaveseks hävida?

Minu arvamus: Suutsingi selle saaga järjekordselt läbi lugeda. xD Või noh - esimene osa jäi siiski lugemata, nii et päris täielikult ma siiski selle ära ei teinud. Eniveis. Ma suutsin vahepeal, kui olin jõudnud sellest raamatust nii umbes pool läbi lugeda, ka "Koidukuma" filmi vaadata. Peab tunnistama, et võrreldes esimese osaga, on see täitsa arenenud, aga.. noh.. ilmselgelt oli mul nii mõndagi pidevalt kobiseda. Näiteks see, et miks Cullenite nahk nii valge ei olnud, miks Edwardi soeng nii tume oli, miks Jacobil pidevalt nii palju riideid seljas oli (ei midagi perversset - raamatus lihtsalt kirjeldati teda, kui pidevalt poolalasti ringi jooksvat poissi xD) jne jne. Raamatu enda kohta ei ole mul ilmselgelt midagi öelda, sest on juba teada värk, et ma Meyeri kirjutamisstiili armastan.

Hinne: 10/10

8.


Pealkiri: Jevgeni Onegin

Autor: Aleksander Puškin

Lehekülgede arv: 215

Sisu: „Jevgeni Onegini“ peategelaseks on romaaniga sama nime kandev Vene aristokraatia hulka kuuluv noormees. Jevgeni veetis oma päevad Leningradi kõrgseltskonnas, nautides elu hüvesid. Päevad möödusid tal teatrites ja restoranides sõprade seltsis. Siiski, Onegin tüdines kõrgseltskonnast, naistest ning kõigest muust, mis teda seni köitnud oli. Spleen võttis Jevgeni üle võimust.

Minu arvamus: Parem kui "Faust", veidi kehvem kui Shakespeare. Iseenesest mulle Puškini kirjutamisstiil täitsa meeldib, olgugi, et väga suures osas sõnavarast ma seal aru ei saanud. Rääkimata siis äratundmatust 'tuntud' tegelastest, keda ta sinna oh, kui palju ritta sättinud oli. Õnneks oli igaühe jaoks üks lauseke ka raamatu lõpus olemas, muidu oleksin ma ilmselt täitsa mök-mök olnud. Pisut häiris ka see, et autor nii palju iseendast kobises. Oma kriitikast ja millest kõike veel. Kui raamat oleks põhinenud ainult tegevustikule, siis oleks sellest oma 50 lehekülge vähemalt vähemaks jäänud. Ilmselt rohkemgi. Aga Onegin oli lahe ja Lenskist hakkas hirmus kahju ja lõpp oli nii lamp, et jah.

Hinne: 6/10

9.


Pealkiri: Nõidade avastus

Autor: Deborah Harkness

Lehekülgede arv: 808

Sisu: Maailm, kus elavad nõiad, deemonid ja vampiirid. Käsikiri, milles peitub nende kõigi mineviku saladus ja ühtlasi ka nende tuleviku võti. Diana ja Matthew – keelatud armulugu selle kõige südames.
See algab puuduse ja ihalusega. See algab vere ja hirmuga. See algab nõidade avastusega.
„Intelligentne ja omalaadne teos, mis osutub kahtlemata vastupandamatuks kõigile „Videviku“ saaga austajatele.“ THE SUNDAY TIMES
„Värsketele romaanikirjanikele soovitatakse kirjutada teemal, mida nad kõige paremini tunnevad. Professor Deborah Harkness ongi koondanud raamatu tegevuse akadeemilise maailma ümber. Keelatud iha pulbitsev katel ja kõik muud koostisosad, et lugejale tagada romantikat fantaasiaga ühendav saaga.“ DAILY MAIL
„Loominguline lisa üleloomulikuga tegelevate teoste maailma... Ajaloolase Harknessi mahlases ja ebamaises armuloos on põnevalt palju loitse, suudlusi ja lahinguid, mida kõike kirjeldatakse lummava ning lehti keerama ahvatleva elegantsiga.“ MARIE CLAIRE
„Põnev seiklus maagiat tulvil akadeemilises maailmas.“ GUARDIAN

Minu arvamus: AAAAHHH! See oli n i i hea! Nojah, eks muidugi fakt, et see raamat sisaldas ülimalt palju teaduslikkust ja ajalugu ja mida kõike veel, pani mind vahepeal mingi mitu korda üle lugema, et aru saada (vahepeal ei aidanud siiski seegi). Aga see ei takistanud muidugi raamatut nautimast. Sellega läks küll kaua aega, arvestades raamatu pikkust, minu aeglast lugemist, teisi raamatuid, mis pidevalt kõrval olid ja siis veel muidugi ka kooliga seotud über palju asju. But I loved it! Sellega oli alati nii, et raamatus lihtsalt pidid Diana ja Matthew alati koos olema. Kui tegevustikus oli ainult Diana, oli veidi igav ja kui oli tegevustikus ainult Matthew (seda ei juhtunud küll väga tihti, aga vahest siiski), siis oli ka veitsa igav. Ja tegelikult mulle Matthew kui isiksus nii väga ei meeldinudki. Ta oli liiga tihti liiga nõme. Nagu.. oma olemuselt. Tema poeg, Marcus, oli ka lahedam. Palju lahedam. Ja siis see tegevustik oli ka ülilahe jaaa jah. Sellel lihtsalt peab järgmine osa samuti tulema, sest no nii poolikult ei saa ju miski lõppeda. Olgugi, et raamat oli üle 800 lk pikk - selle ajaga peaks ju midagi ära juhtuma. Ilmselt oli asi selles, et tegelikult sisaldas raamat vägagi palju lihtsat mula.

Hinne: 10/10

Diana meenutas mulle mind. Bioloogiaarmastaja ja teearmastaja ja... okei, ma rohkem ühiseid jooni ei mäleta. xD Raamatukoguarmastaja ka!

Jaa, Naughty, see oli väga hea. Kindlasti loe.

Haha, nasicc. Las ma pakun - Matthewi armastaja ka?

Hah. Matthew oli minu jaoks natukene liiga... sunnitud selleks ägedaks peameestegelaseks. Üldjoontes polnud tal viga, kuid raamatutest on paremaid mehi võtta, keda armastada.

Jah.. noh.. ütleme nii, et mulle meeldis Matthew väga vähe. Ta oli lihtsalt selline jõle tüütu tüüp. Aga siiski raamatu kohustuslik osa!

10.


Pealkiri: Meie aja kangelane

Autor: Mihhail Lermontov

Lehekülgede arv: 152

Sisu: Meie Aja Kangelane, mu armulised härrad, on tõepoolest portree, kuid mitte ühest inimesest: see portree on koostatud kogu meie sugupõlve pahedest, nii nagu nad on. Teie ütlete mulle, et inimene ei või olla nii halb, aga mina ütlen teile, et kui te olete uskunud igasugu traagiliste ja romantiliste kurjategijate olemasolu, miks te siis ei usu Petšorini tõelikkust? Kui te olete imetlenud hoopis hirmsamaid ja inetumaid väljamõeldisi, miks siis see iseloom ei leia isegi väljamõeldisena tesie silmis armu? Kas sellepärast, et temas on rohkem tõde, kui teie seda sooviksite?

Tsitaat/katkend: "Mon cher," vastasin ma talle, püüdes tema tooni järele aimata, "je meprise les femmes pour ne pas les aimer, car autrement la vie serait un melodrame trop ridicule."

Minu arvamus: Noh, ütleme nii, et.. pool sellest raamatust oli täiesti kohutav, pool päris põnev. Et selline väga kontrastiderohke raamat. Ma küll lootsin, et nüüd, kui on kohustuslikuks kirjanduseks ka üks proosa vormis jutt, siis on seda ka palju parem lugeda kui ülejäänusid, kuid ei.. Isegi Jevgeni Onegin oli parem! Samas ma ei taha seda raamatut päris maha ka teha, sest näiteks peatükk "Vürtitar Mary" selles raamatus oli ju päris hea. Eriti veel lõpp. Igatahes olen ma väga õnnelik, et selleks õppeaastaks on kohustusliku kirjandusega finito ja ma saan rahumeeli lugeda neid raamatuid, mida ma ise tahan.

Hinne: 5,5/10

11.


Pealkiri: Sel suvel Sitsiilias

Autor: Marlena de Blasi

Lehekülgede arv: 375

Sisu: „Sel suvel Sitsiilias" on Marlena de Blasi neljas Itaalia-raamat, kus on kõike: Sitsiilia karmi veetlust, selle elanike reserveeritust ja ilu, lõhnu ja maitseid, vendettat ja sajanditega kujunenud eluhoiakuid. Ennekõike on see lugu armastusest, mille peale de Blasil on eriline vaist, nii et taaskord jätab raamat maha võlutud ja kadeda lugeja. Raamat tekitab vastupandamatu tungi seda kurikuulsat saart ise avastama sõita, paraku ei pääse mitte igaüks kohalikele nii lähedale kui selle raamatu autor.

Minu arvamus: Ma sain selle meedialaagrist, kus ma kevadel käisin. Nojah - mis ma oskan öelda? Ma tegelikult lootsin sellelt raamatult pisut rohkemat. Tegelikult ikka palju rohkemat. Seda oli ausaltöeldes päris jube lugeda. See oli kohutavalt veniv. Üldse kogu see jutustav vorm oli pisut ebamugav. Selline.. väga uimane raamat. Olgu peale, eks sel raamatul oli pisut tõuse ka. Vahepeal, näiteks sel hetkel, kui Tosca lugu hakkas, oli see ka enam-vähem huvitav. Mulle meeldis jälgida seda, kuidas Tosca ja Leo vahel midagi samm-haaval toimuma hakkas, kuigi nende suhe oli minu jaoks äärmiselt veider. Üks oli teisele praktiliselt isa eest. Aga noh, lõpuks said nad ka muidugi vanemaks ja siis seda ülimalt suurt vanusevahet ei olnudki nii hull lugeda. Mingi hetk kadus Leo ära ja siis mulle jälle ei meeldinud, kuid sel ajal, kui ta selle Nuruzzuga suhtlema hakkas, oli ka veits huvitav. Kuigi ma lootsin, et peale seda, kui ta Palermosse ära kolib, leiab hoopiski uue mehe. Pettusin. Igatahes on see päris üllatav, et ma selle raamatu läbi lugesin. Kui miski, mille ma vabatahtlikult kätte olen võtnud, nii igav on nagu see raamat oli, ei loe ma seda pea kunagi lõpuni. See ongi tegelikult nõme harjumus ja ma loodan, et ma sellest üle olen saanud.

Hinne: 6/10

12.


Pealkiri: Troonide mäng (esimene raamat)

Autor: George R. R. Martin

Lehekülgede arv: 424

Sisu: Fantaasiasarja(Jää ja tule laul) esimene raamat jutustab loo reetmisest, ahnusest ja Seitsme kuningriigi ühtsust ohustavast sõjast. Tegevus toimub muinasjutulises maailmas, mis on juba üle 8000 aasta lahingutes ja katastroofides kannatanud. Raamat räägib meile meestest ja naistest, kes on segatud surmatoovatesse konfliktidesse ning kohutavast pärandist, mis nad oma lastele jätavad. Troonimängus on vaid kaks võimalust: sa kas võidad või sured. Ja kibedas külmas, Müüri taga asuvatel elututel maadel kogub jõudu kohutav talv, kus teised – need, kes pole veel surnud ja need, kes pole veel sündinud – on valmis inimeste valdustesse tungima. Troonimängu peetakse üheks parimaks viimastel aastatel kirjutatud fantaasiaraamatuks ning seda on palju võrreldud ka Tolkieni “Sõrmuste isandaga”.

Minu arvamus: Oh! Oh! Oh! Ma poleks arvanudki, et see nii heaks võib osutuda! Ületas igatahes minu eelarvamuse sellest. See raamat on mul juba pikemat aega raamaturiiulis seisnud ja alles sel hetkel, kui see äkitselt tänu sarjale rohkem nina ette sattus, olen ma mõelnud, et võiks selle läbi lugeda. Kuidagi palju häid kommentaare oli ka ju tekkinud, kuid ma olin siiski veidi pessimistlik selle suhtes. Ei näinud välja, nagu oleks tegu hea raamatuga. Aga siis ma võtsin kätte ja... see meeldis mulle juba esimesest peatükist alates! See on kirjutatud täpselt sellises stiilis nagu mulle meeldib - ei ole liiga palju tühja kirjeldust millegi täiesti mõttetu peale, vaid väga palju tegevust ja omavahelist kõne. Väikeseks miinuseks tooks küll muidugi välja selle, et korraga oli liiga palju tegelasi ja kuna need hetked vahetusid ka üsna tihti, siis sattusin ma väga tihti segadusse. Eriti veel, kui olid sarnased nimed. Aga muidu oli seda väga huvitav jälgida ja mul on nii kahju, et mul selle osa teist raamatut ei ole! Mul on küll olemas teise osa esimene raamat, kuid ma ei saa ju ühte vahele jätta. Peab vist üle pika aja raamatukogust laenutama midagi sellist, mis ei ole kohustuslik kirjandus.

Hinne: 9/10

13.


Pealkiri: Igavesti

Autor: Alyson Noël

Lehekülgede arv: 320

Sisu: Pärast kohutavat õnnetust, milles hukkusid tema ema, isa, õde ja nende koer Tulikas, näeb kuueteistkümneaastane Ever Bloom inimeste aurasid, kuuleb nende mõtteid ja teab neid puudutades nende tervet elulugu. Ta poeb kasvõi nahast välja, et otseseid kontakte vältida ja oma võimeid maha suruda. Koos kahe sõbraga on ta oma uues keskkoolis veidrikuks tembeldatud – kuid kõik muutub, kui ta kohtab Damen Auguste’i.

Damen on imeline, eksootiline ja rikas. Ta on ainus, kes suudab Everi peas müra ja juhuslikku energiat vaigistada, kasutades sedavõrd jõulist maagiat, nagu suudaks ta otse Everi hinge piiluda. Kui Ever on sügavamale Dameni ahvatlevasse saladuste ja mõistatuste maailma kistud, on tal rohkem küsimusi kui vastuseid. Ja tal pole aimugi, kes Damen tegelikult on või mis ta on. Ainus, mida Ever teab, on see, et ta on Damenisse sügavalt ja paratamatult armunud.

„Igavesti“ on Alyson Noëli ülipopulaarse Surematute sarja esimene raamat. Sisenege lummavasse uude maailma, kus tõeline armastus ei sure kunagi... Alyson Noël on paljude raamatute autor. Surematute sarja seniilmunud raamatud on olnud nädalaid New York Timesi bestsellerid.

Minu arvamus: Hmm.. Algul, kui ma selle raamatu kätte võtsin, olin ma totaalses "No ei ole võimalik!"-olekus. Selles mõttes, et järjekordselt suutsin ma komistada otsa sellisele raamatule, milles on tüüpiline maailma-kõige-seksikaim-kutt-armus-minusse. Ja siis loomulikult veel see, et tüdrukul on võimed ja ta on tegelikult mingisugune ülimalt ilus tsikk, kes lihtsalt varjab end pusade sees. Nagu what! Kuid siis hakkasin ma vaikselt lugema ja tegelikult oli seda ülimalt lahe jälgida. Nagu, tegevus läks nii sujuvalt ja ma pidevalt tahtsin tagasi raamatu juurde minna, et seda edasi lugeda. See, et Damen siiski vampiiriks ei osutunud, oli lihtsalt nii muah! hetk, sest ma olin juba üpriski kaua kindel, et ta on see. Kuigi ega ta väga ei erinenud sellest, millised olid vampiirid näiteks "Videvikus". Ja mulle meeldisid tegelikult tegelased ka. Noh, ses mõttes, et Damen mulle ei meeldinud, ta oli liiga selline kuul-pähe tüüp algusest lõpuni, kuid mulle meeldis isegi näiteks Ever. Ja justnimelt see, kui hädine ta tegelikult oli. Kui palju ta süüd tundis ja oli nii.. inimlik. Ja Miles meeldis mulle muidugi ka. Ta oli nagu absoluutne lemmiktegelane mul seal.

Hinne: 8/10

14.


Pealkiri: Madame Bovary

Autor: Gustave Flaubert

Lehekülgede arv: 288

Sisu: Väikeses provintsikeskuses praktiseeriva arsti abikaasa Emma Bovary tunneb igavust ümbritsevas üksluises olustikus. Mehe lihtsameelne loomus ja piiratud huvid kihutavad naist otsima oma romantilistele kalduvustele rakendust väljaspool kodu. Areneb armastusintriig noore mõisnikuga, mis aga ei kesta kaua. Emma Bovary otsib uusi tugipunkte oma tundmustele, märkamata, kuidas tema iha õilsa armastuse järele muutub aegamisi tavaliseks kombelõtvuseks.

Minu arvamus: No see oli ausalt öeldes päris kohutav. Alustades sellisest elementaarsest vastuolust kogu sellesse üleliigse kirjeldamisse. Üldse oli seal kuidagi eriti palju tühja loba, mis lihtsalt ajas haigutama ja kaotas totaalselt lugemisisu ära. Ilmselt seepärast mul selle iseenesest lühikese raamatuga nii kaua läkski. Seda oli puhas piin lugeda. Peale nende kirjutamiste kohta nokkimise ei meeldinud mulle tegelikult sisu ka. Või noh, iseenesest kogu see sisu mõte sellest petmisest jne jne võib ju isegi päris huvitavaks keerata, kuid mulle ei meeldinud see, kuidas peategelane nii vastumeelselt mõjus. Ta ei meeldinud mulle kohe üldsegi. Tegelikult ei meeldinud mulle üldse väga ükski tegelane. Kõik olid kuidagi nii nõmedad ja halvad ja mitte üldse toredad. Noh, olgu, paar tükki - Charles ja Léon - olid sellises kõikuvas meeldib-ja-ei-meeldi olekus. Aga muidu.. Kehv raamat. Ootasin midagi paremat.

Hinne: 2/10

15.


Pealkiri: Koletu

Autor: Alex Flinn

Lehekülgede arv: 304

Sisu: Kyle Kingsbury on New Yorgi keskkooliõpilane, keda kadestavad kõik – ta on rikas, sportlik, ilus ja ka muidu igatpidi täiuslik... seni, kuni üks nõid paneb talle peale needuse, mis muudab ta väljastpoolt sama koledaks, nagu ta on sisemiselt. Nüüd on ta koletis, kes päeval end peidab ja öösiti ringi luusib. Kyle’il on aega kaks aastat, et needus murda, pärast seda muutub ta igaveseks ajaks koletiseks. Ainus võimalus saada tagasi normaalne elu, oleks Kyle’i jaoks see, kui temasse armuks tõeliselt mõni tüdrukut, tõestades oma armastust suudlusega…

Minu arvamus: Nonii.. Ma ei teagi päris täpselt, mida sellest raamatust arvata. Ühes küljest oli see isegi päris hea - ma lugesin need kolmsada lehte läbi ülimalt kiiresti ja ludinal, seda oli alati hea jälle kätte võtta ning kogu jutule sai kenasti kaasa elatud. Selle järgi peaks tegu olema nagu klassikalise hea raamatuga minu silmis. Samas, kuna tegu oli ilmselgelt ikka täieliku ümberjutustusega "Kaunitarist ja koletisest", siis oli see mulle nii etteaimatav juba algusest peale. Isegi siis, kui Kendra Kyle'le needuse peale pani ja ütles, kuidas sellest lahti saada, teadsin ma koheselt, et Linda on see, kes aitab tal seda teha. Ja mis korralik muinasjutt see oleks ilma "happily ever afterita"? Olgu, tunnistan, et ma tsipa-tsipa lootsin, et see lugu ei lõppe päris nii nagu originaalversioonis ja Kyle (mulle meeldib see nimi rohkem kui Adrian!) jääb siiski koletiseks. Olen evil, i know. Aga mul oli ikka tema üle hea meel, kui ta tagasi inimeseks sai. Weird. See täielik lõpp-lõpp vastas ainult pooleldi minu ootustele - ta küll läks tagasi kooli, aga ma siiski lootsin, et ta oma toredatele endistele sõpradele kuidagi ära ka paneb. Hehe. Aga muidu.. jah. Eriti funid olid muidugi need vahepealsed jututoa seigad, kuigi need üpriski lambid olid (yay for Konnake!). Tore ajaviide.

Hinne: 8/10

16.


Pealkiri: Samarkandi amulett

Autor: Jonathan Stroud

Lehekülgede arv: 475

Sisu: Väävlipilv keerdus jämedaks, peenikesi vääne välja sülgavaks suitsusambaks... Tekkis vaevutajutav paus. Siis ilmus kesk suitsu kaks kollast, jõllitavat silma.
No see oli tema esimene kord. Ma tahtsin teda natuke hirmutada.
Kui noor võluriõpilane Nathaniel 5000-aastase džinni Bartimaeuse maa peale kutsub, arvab too, et tal ei tule teha midagi, mis oleks kurnavam paarist silmamoonutusest. Kuid Nathaniel on oma vanuse kohta erakordselt nutikas ning tema peas mõlgub midagi hoopis ohtlikumat: kättemaks.
Vastu tahtmist saadetakse Bartimaeus ennekuulmatult halastamatu ja auahne vanemvõluri Simon Lovelace'i käest varastama kurikuulsat Samarkandi amuletti. Enne kui džinn ja õpipoiss arugi saavad, leiavad nad end võluintriigide, mõrvade ja vastuhaku virrvarrist.

See humoorikas ja kaasahaarav romaan, mille tegevus leiab aset võlurite poolt juhitavas tänapäeva Londonis, kütkestab igas vanuses lugejaid.

Bartimaeuse triloogia I raamat

Minu arvamus: Eta otšen normalnõi book. Järjekordne üks nendest raamatutest, mis mul seljataga olevas riiulis kenasti pesitseb ning mida ma varem pole kättegi võtnud (okei, pisuke liialdus - kätte olen ma seda võtnud küll ja tagaküljelt sisututvustusegi üle silmanud, kuid otseselt seda lugema ei olnud ma veel kordagi hakanud). Peakski vist neid enda kodus olevaid raamatuid lugema hakkama, mitte vinguma pidevalt, et midagi pole lugeda. Eniveis. Seda raamatut oli väga mõnus lugeda ning kuigi ma lugesin seda umbes kahe raamatuga võidu (mille see kaotas), oli see väga hea ajaviide. Kirjaniku kirjustamisviis on täpselt selline perfekte, mis kohati meenutas isegi minu enda oma (niivõrd kuivõrd). Ja mis puutub huumorisse, siis.. jah, see oli tal täitsa paigas. Kuigi kohati oli sellega liiga üle pingutatud.

Hinne: 8/10

17.


Pealkiri: Ilusad olendid

Autor: Kami Garcia & Margaret Stohl

Lehekülgede arv: 480

Sisu: Gatlini maakonnas polnud midagi üllatavat. Või vähemalt nii ma arvasin. Tuli välja, et enam rohkem eksida poleks saanudki.
Lena Duchannes on hoopis teistsugune kui kõik, keda Gatlini väikelinnas eales nähtud, ja ta näeb kõvasti vaeva, et varjata oma võimeid ning needust, mis on tema suguvõsa kummitanud juba mitu põlve.

Ethan Wate’i, kes loeb kuid ajani, kui tal on võimalik Gatlinist põgeneda, hakkavad painama unenäod tüdrukust, keda ta pole kunagi kohanud. Kui Lena kolib elama linna kõige kurikuulsamasse häärberisse, kisub mingi arusaamatu jõud teda tüdruku poole....

Amazon.com valis „Ilusad olendid“ 2009. aasta parimaks noorteromaaniks, raamat on olnud viimase aja müüdumaid noorteromaane, tõlgitud või tõlkimisel kümnetesse keeltesse ning sellest on valmimas mängufilm.

Minu arvamus: Oh, see oli päris hea isegi. Algus oli küll pisut kohmakas ja kuidagi ebamugav oli lugeda, aga ma ei tea, kas ma harjusin sellega ära või muutus see paremaks - igatahaes oli hiljem seda väga hea ja ladus lugeda. Selline kerge lugemine, nagu mulle praegu need meeldivadki. Eriti meeldis mulle muidugi fakt, et peategelane ja mina-vormis rääkija oli Ethan, mitte Lena. Vastasel juhul oleks asi kuidagi liiga tüüpiline olnud. Ja mulle ei meeldinud see, et see ramat EI lõppenudki ära!!!! Peale selle, et need raamatud praegu nii kättesaamatud on, ei ole mul aega ka üldse enam oma kirjandust lugeda, sest kool on kohe peal ja ma pean mingi ulme palju kohustuslikku kirjandust läbi lugema, mis tähendab seda, et ma suudan vahepeal ära unustada, mis seal "Ilusates olendites" toimus (tegelt mitte). And that sucks. Ma ei suuda meeles pidada, mille järge ma pean nüüd otsima ja mille mitte.

Hinne: 8/10

18.


Pealkiri: Šagräännahk

Autor: Honoré de Balzac

Lehekülgede arv: 247

Sisu: Kirjaniku romantilisim, müstilisim romaan.
Miliist rolli mängib meie elukäigus saatus? Mis on meile geenides ette määratud? Mida suudab meie vaba tahe, millised on meie valikuvõimalused?
Neid igaühele esmatähtsaid probleeme käsitleb suur prantsuse klassik selles igihaljas, poolteise sajandi vältel üha uusi lugejate põlvkondi kütkestanud teoses.

Minu arvamus: See venis ikka küll päris korralikult ja nagu arvata oli, kirjutab see Balzac päris jubedalt (minu jaoks) oma pikkade lausetega ja sõnadega, millest ma muidugi aru ei saanud (ja liiga laisk olin, et ÕS välja otsida ja nende kohta reaalselt uurida). Ja siis veel muidugi fakt, et ta tavalise tegevustiku tekstile veel juurde mingi täiesti mõttetut mula ajab, mis juhtme täielikult kokku jooksutab ja siis ürita muidugi meenutada, millest nüüd jutt oligi. Aga kui nüüd need hetkeks kõrvale visata ja üritada vaadata ka heast küljest seda.. Hm. Noh, see muutus veidi põnevamaks minu jaoks sellel hetkel, mil Raphael ise jutustama hakkas. Pani veidigi kaasa elama. Aga lõpp oli jällegi jamps. See, et see niiviisii laiali valgus ja mõjus kui mingi blashjdksa. Jah. Saate aru küll. (Vist mitte)

Hinne: 5/10

19.


Pealkiri: Nullpunkt

Autor: Margus Karu

Lehekülgede arv: 367

Sisu: «Nullpunkt» on aus ja ilustamata romaan 21. sajandi algusaastate Eesti koolinoorte elust. Peategelasel, probleemsest kodust ja halvast koolist pärit Johannesel õnnestub end ühte Tallinna eliitkooli sisse rääkida, kuid peagi avastab eluterve ja hea huumorimeelega poiss eneselegi üllatuseks, et erinevate kokkusattumuste tõttu on ta klassikaaslaste poolt jõuliselt heidikustaatusse tagandatud ning tema ees seisab vankumatu sotsiaalne blokaad. Esialgu proovib Johannes küll enda mainet päästa, kuid nagu rabalaukas üksida rappides vajub üha sügavamale ja sügavamale, kuni põhja enam pole ja lootust ei paista.

Kui tema elupüramiidi kolm peamist tahku – kodu, sõbrad ja kool – kokku vajuvad, avastab poiss, et elu ei ole sellisena enam elamist väärt ning nurkasurutuna, emotsionaalselt ja füüsiliselt läbiklobituna mõistab, et tal ei ole enam midagi kaotada. Ta jõuab nullpunkti. Ta ei taha enam elada, kuid leiab end kogudes enesetapule alternatiivse lahenduse: ta hakkab enda elu looma selliseks, nagu ise tahab. Johannes ei proovi muuta tingimusi enda ümber, vaid kohandab ennast just selliseks, nagu vaja. Ta töötab välja skeemi, kuidas saavutada populaarsus ja aktsepteeritus ning hakkab seda mineviku survest ja oleviku löökidest hoolimata jõuliselt rakendama.

Minu arvamus: See on üks nendest raamatutest, mis mul kenasti kodus olevas riiulis asetseb ja ühel hetkel juhtusin ma lihtsalt riiuli juures peatuma (mida ma teen tegelikult päris tihti) ja ma võtsin lihtsalt lampi "Nullpunkti" kätte, hakates seda suht suvaliselt lehitsema. Lõpuks võtsin ma aga lihtsalt alguse lahti ja hakkasin seda lugema. See oli reedel, selle raamatu lõpetasin aga teisipäeval. Ma olen muidugi seda varemgi lugenud, kuid üsna värskendav oli seda uuesti teha, mis sest, et mul tegelikult hetkel kaks erinevat kohsutuslikku kirjandust vaja paralleelselt lugeda. Ma ei olnud ammu seda raamatut lugenud ja ma käisin kevade lõpus (oli vist kevade lõpus?) seda ka teatris vaatamas. Nüüd ma mõtlen, et tahaks seda teatrietendust uuesti näha, sest lugu on värskelt silme ees. Igatahes mulle meeldib seda lugeda. Ma tean, et see on täiega täis roppusi ja nii mõnigi võiks seda ilmselt kirjandusmaastiku häbiplekiks lugeda, kuid see läheb kuidagi väga soravalt ja hästi edasi. See tekitab nii palju erinevaid emotsioone ja paneb Johannesele täielikult kaasa elama. Selline hea reklaamipausiraamat.

Hinne: 7/10

20.


Pealkiri: Hukkunud Alpinisti Hotell

Autor(id): Arkadi ja Boriss Strugatski

Lehekülgede arv: 143

Sisu: Inspektor Peter Glebski läheb kutse peale Alpidesse "Hukkunud Alpinisti" hotelli. Kohale jõudnuna avastab ta, et tegemist on valehäirega, ja otsustab ööseks sinna jääda. Kuid hiljem toimub laviin, mis matab hotelli lume alla. Glebski peab lahendama mõrvajuhtumi, milles ta senised kogemused rohkem segavad kui aitavad. Kuid ühte hotellikülalist jahivad varsti saabuda ähvardavad gängsterid.

Minu arvamus: Kuni umbes.. hmm.. mingi 100nda leheküljeni? Äkki isegi rohkem. Igatahes, kuni selleni arvasin ma, et tegu on krimiraamatuga. Kuni ma raamatu tagant olevast minitutvustusest lugesin, et tegu on tulnukaraamatuga. Üsna kohe peale seda sain ma aru, et on jah. Ha. Nojah, õnneks oli see täitsa loetav raamat, läks sujuvalt ja oli kohati isegi põnev. Tunni Kirjandus ja film kohustuslik kirjandus ja millalgi on plaanis seal tunnis ka sellest filmi vaadata.

Hinne: 6,5/10