Oloriesse #6

A/N; On mõtet seda jätkata? Ausalt, palun avaldage oma arvamust. Ma absoluutselt ei kannata vana ID'd lugeda, aga jutu idee mulle iseenesest meeldib. Hetkel jätan vana ID veel üles, for old time's sake, I guess. :'D
Sisse tulevad SUURED muutused. Esiteks seda, et üritan Emmast mitte enam sellist whiny bitch'i teha. Tõsi, enamus ajast ta masetseb, aga tal on selleks omad põhjused. Teiseks võin etteruttavalt juba öelda, et Elladaniga võime hüvasti jätta. Jah, kahjuks me ei kuule enam oma lemmik tumedapäisest poolhaldjast kaksikust. :'( Aga pole hullu, sest meile tuleb keegi heledapäine teine.
Suur tänu veel Birgitile aka Werewolf Tookile, kes aitas mind minu jõledate kirjavigadega ning andis suurepäraseid soovitusi. :'D







Emma Mapleson oli pahane.
Ta oli üldiselt paljude asjade peale pahane: see, et inimesed ei suutnud teda seletamatul kombel rahule jätta, või see, et ta oli hetkel läbimärg ja ta sõrmed olid külmast tuimad, või ka see, et tal oli hetkel lõua peal suur silmatorkav vinn, moodustasid vaid tillukese fragmendi sellest hiiglaslikust kaebekirjast, mis oli neiul elule esitada.
Ema ütles lihtsalt, et ta mossitas liiga palju ja peaks veetma vähem aega kusagil vilkuva pirniga umbses toas, lugedes kes-teab-mida. Niimoodi võib igasugu asju mõtlema hakata.
Pole vajagi öelda, et ka see oli üks asjadest, mis valmistas neidisele tuska.
Emma Mapleson oli kuusteist, paari kuu pärast seitseteist, ning oli elu suhtes parajalt nördinud. Vahel harva võttis mõni nõdrameelne julguse kokku ja tuletas talle meelde, et vähemalt pole ta nälgiv laps Somaalias, kuid tegu kahetseti koheselt. Neiu pilgu peale astus end järsku üksikuna tundev uljaspea sammukese tagasi. Ruttu.
Aga Emma ei olnud elu peale vihane. Viha oli nii toores, nüristav, kõikehõlmav… mõttetu. Enamasti ei viitsinud tüdruk kulutada energiat sellistele asjadele ja käis elust läbi põlgliku irvega.
Hetkel paiskas raevukas tuuleiil Emmale tema nigelaid ja karedaid juukseid suhu ning tüdruk värises külmast. Oli oktoobrikuu ja sügis oli Bristolis täies hoos. Puud olid lehtedest juba peaaegu lagedad ning kõikjal kõlasid sahisevad ja lärtsuvad sammud, kui inimesed eksponeerisid oma eriti jubedaid kummikuid. Hetkel olid aga linna tavaliselt elust kihavad tänavad hüljatud, sest väljas möllav torm oli peletanud kõik inimesed tagasi oma hubastesse kodudesse.
Peaaegu kõik, see tähendab. Üks eriti mõru ilmega ullike kõndis veel ikka tänaval ning vandus, kui tal õnnestus otse lompi astuda. Nüüd lisandusid Emma sammudele veel veidraid lirtsuvad hääled, kuid see ei olnud see, mis tekitas tütarlapsele sellise tunde, nagu oleks maailm läbi.
Oo ei, asi oli millegis hoopiski teises – neiul oli väga tõsine vastumeelsus logopeedide vastu.
Täpselt nii. Kõigil, kaasa arvatud Emmal, on olnud algklassides mõned klassikaaslased, kes pidid pärast tunde logopeedi juures istuma, sest nad ei suutnud kohe üldse teatud häälikuid eristada. Tüdruk, kes oli juba varasest east paras ülbik, muigas omaette neid õnnetuid vaadates, sest tema oskas ja no kuidas siis oli võimalik nii lihtsat asja mitte osata? Tüüpilisel kombel pidas Emma endast nõrgemaid õpilasi jobudeks ning neid, kes oskasid temast paremini, mingiteks hääldamatu nimega hälbega geeniusteks.
Nüüdsest oli tütarlapsel igal esmaspäeval ja neljapäeval kell viis aeg doktor Bolgeri juurde.
Ei, asi ei olnud selles, et neiul oli äkitselt õigekirjaga probleeme, vaid selles, et iga kord kui ta oma suu avas, kõlas ta nagu hälvik.
Nimelt täpselt kaks kuud tagasi oli Emma olnud väikeses õnnetuses. Ta oli just hakanud oma jalgrattaga maja eest tänavale sõitma, kui ühel poolpimedal pensionäril oli õnnestunud talle autoga otsa tagurdada. Kokkupõrkel kukkus tütarlaps koos rattaga maha ning libises mööda asfalti edasi. Õnneks saadi auto pidama ja kuna kumbki ei olnud liikunud eriti suure kiirusega, siis ei olnud neidise vigastused väga suured. Kõige rohkem sai kriimustada nahk küljelt, millele ta maandus. Tõsi, oli ka natuke verd ja tüdrukul oli päris arvestatav muhk pea peal, kuid esimesel pilgul ei tundunud asjad väga tõsised.
Seda seni, kuni Emmal paluti juhtunut kirjeldada.
Hämmastav asi, see aju. See hallikas-roosakas sültjas mass mahutab ja töötleb määramatul hulgal informatsiooni, analüüsib keerukaid reaktsioone, hoiab endas seda, kes me oleme. Üks väike müks, ja Emma ajus löödi midagi sassi.
Teoreetiliselt pääses tüdruk kergelt – löögid pähe pole mingi naljaasi. Temaga oleks võinud juhtuda ükskõik mida, kergest vaimsest haigusest surmani välja. Kuid tema kogelemine… See oli lihtsalt nii häbistav! Iga kord kui ta tegi oma suu lahti, oletati, et ta on ka mõistuselt lihtsameelne, nii et neiuga käituti eriliselt. Räägiti aeglaselt. Naeratati palju. Hoiduti keerulistest sõnadest. See ajas Emma täiesti marru.
Näis, et Saatus tõesti armastas tema üle naerda, sest mida rohkem tüdruk seesmiselt vahutas, seda hullemaks tema kõnevead läksid. Seda kuni olukorrani, et neiu ei näinud enam rääkimises mõtet, sest tema kogelemine tekitas temas nii palju viha, et see tundus lihtsalt suure musta auguna, mis imes temast elujõudu välja.
Kogu see värk pani Emma tõsiselt proovile. Nimetage seda kasvõi iseseisvus-kompleksiks, kuid tüdrukule ei meeldinud, kui teda abistati. Ta pidi enne kõik muud variandid ise läbi proovima, kui soostus abi vastu võtma, ka seda siis torisedes. Kaks korda nädalas doktor Bolgeri maitselageda sisustuse ja läila muusikaga kabinetis istumine oli tütarlapsele parajaks katsumuseks.
Olgu, võibolla poleks ta pidanud oma kohtumiselt kõneterapeudiga jalga laskma. Lihtsalt… Logopeedi ärritav iseloom ning samade lausete lõputu korrutamine tegid neiu meele nii mustaks, et ühel hetkel ei suutnud ta enam seda taluda. Beežikad seinad näisid tal pea kohal kokku suruvat ning Emmat valdas tunne, nagu oleks ta haavatud metsloom kusagil lõksus. Ta tahtis joosta. Ta tahtis põgeneda. Aga ta ei olnud ei metsas ega loom ega ka vaba, vaid lihtsalt tüdruk suurlinnas.
Linn oli koht, mida tüdruk täielikult jälestas. Kõik elasid kuidagi nii kobaras koos, et polnud isegi hingamisruumi. Ta polnud ikka veel emale täielikult andestanud, et nad elasid Bristolis. Olgu, see oli olnud tol ajal vajalik samm, kuid kui asi oleks olnud tüdruku teha, siis oleks ta elanud kusagil inimkonnast võimalikult kaugel.
Kunagi ei olnud see nii, meenutas neidis. Kunagi olid tema ja tema noorem vend Marcus ja ema elanud koos vanaemaga tillukeses Inglise külas, mis asus keset pärapõrgut ning kus naabrid elasid nii kaugel, et nende maja oli vaid ähmane täpike silmapiiril. Seal oli Emma tihti uidanud üksi mööda arvukaid põlde ja metsatukki, olles väljas nii kaua, et metsa oksalise katuse vahelt vilksatavast taevast võis silmata tähti. Alati sai tüdruk hilja koju tulles hüsteeriliselt emalt pahandada ning iga kord lubas ta enam mitte üksinda metsa minna. Ja iga kord oli ta väljas veelgi kauem kui eelmine kord.
Nüüdseks oli maamaja ammu maha müüdud ning metsa asemel uitas Emma mööda keerukat tänavate rägastikku, puude asemel ümbritsemas teda arvutud hallid kortermajad. Need olid nii ühesugused ja igavad ja jõledad, et tütarlaps tundis, kuidas tal tõusis okse kurku. Kes olid tulnud sellisele ideele? Et koristada puud ja rohi ja elav maa ainult selleks, et valada sinna maha praoline asfaldikiht, mida pidi tööliste käpardlikkuse tõttu iga aasta lappima? Et hüljata ehitamise meisterlikkus ning püstitada odavaid halle karpe, et seal siis ruutmeetri eest hingehinda nõuda? Et lasta tehastest nii palju mürgiseid gaase õhku ja valgustada igat tänavanurka haiglasliku tehisliku valgusega, kuni looduslik valgus ei jõudnud enam inimeste silmini?
See oli nii masendav ja hoolimatu ja õudne ning täpselt see elu, mille inimesed olid ise endale loonud. Iseenesest ei olnud see tekkinud. Inimesed olid kõik ise valmis teinud ja võtsid siis tablette, sest neile ei meeldinud, mida nägid.
Oh jah. Marcus oli teda alati kutsunud looduslapseks, mis natuke häiris Emmat. See oli vaid sammukese kaugusel marihuaana uimas hipist, kes joint’i rullides lällab kapitalismist. Ise arvas tüdruk, et ta on pigem vaba hing. Võibolla. Mitte, et ta seda kellegile tunnistaks. Mitte eales.

Nüüd istus see vaba hing tillukeses hubases kohvikus, pagenud väljas möllava raevuka tuule eest, ning nautis telekast kostuvat kaheksakümnendate rokki. Tõsi, see koht oli küll üsna kaugel ja tütarlapse nadid kingad olid kõndimisega päris läbi ligunenud, kuid polnud viga, sest see-eest ei käinud seal peaaegu kunagi kedagi. Oli täielik müsteerium, kuidas see kohvik suutis üüri maksta. Üks Emma teooriatest oli, et iiri maffia käis seal raha pesemas, sest muidu oleks kohvik juba ammu hinge heitnud. Sellest oleks kahju olnud, sest seal serveeriti tõenäoliselt Bristoli parimat teed.
Korralik inglise tee oli üks asjadest, mille eest oli neidis nõus välja käima suuri summasid. Tee valmistamine oli kunst, mida ei tehtud ei kiirustades ega naljatledes, neidis oli oma maitsemeeled sel alal pea täiuseni arendanud. Õige värk, ilma igasuguste magusaineteta, ning tütarlaps oli taevas.
Tüdruku suust vabanes vaikne mõnuohe, kui ta võttis tilkuvad kingad jalast ning viis külmunud jalad radiaatorile lähemale. Käekotis sobramine võttis natuke aega, sest tema kott oli hiiglaslik, kuid lõpuks sai neiu kätte, mis vajas: J. R. R. Tolkieni “Sõrmuse vennaskonna.” Kott oli tal tõesti vägev - sinna mahtus tal tõenäoliselt kõik, mis oli ühel inimolendil eluks vajalik ja lisaks veel paljugi muudki mitte hädavajalikku. Seal oli lihtsalt nii palju pudi-padi, et Emmal polnud juba ammu enam meeles, mis kõik talle kotti oli kogunenud. Ainult seda ta teadis, et kõik vajalik oli alati kõige põhjas.
Kostis summutatud heli, mis andis teada, et Emmale oli sõnum tulnud. Neiu ohkas vaikselt ja toppis käe pea õlani kotti, otsides oma nurjatut telefoni, millele meeldis end alati tütarlapse eest ära peita. Telefon ei olnud tal nii vägev, kõigest üks Nokia varasematest väljalasetest, millega ei andnud midagi erilist teha peale helistamise ja sõnumite saatmise. Enamik inimesi turtsusid seda nähes, kuid Emmat see ei huvitanud, sest milleks olekski tal vaja mingit supertelefoni, millega saaks teha nii tädi Margele kingi FarmVille’is kui ka aktiveerida tuumaraketi Põhja-Koreas?
Nühkides mõru tundega ekraani näpujälgedest puhtaks, nägi tütarlaps, et ta eelaimdus oli olnud õige. Tervelt kolm sõnumit ja viis kõnet ning kõike seda emalt. Tüdruk ei pidanud isegi sõnumeid vaatama, et nende sisu teada, kuid ta tegi seda ikkagi.


Teiste sõnumite sisu oli sarnane. Nähtavasti oli see reeturist logopeed juba jõudnud emale raporteerida, et Emma oli järjekordselt jalga lasknud. Tegelikult polnud isegi ime, et ema kannatus oli katkemas, sest tüdruk oli kahe kuu peale täielikult läbi istunud totaalselt ühe sessiooni. Olgu, puhtalt intellektuaalsel tasemel suutis neiu isegi mõista, et nad tahtsid ainult head. Aga istuda seal nõmedas ruumis, lugeda maha lõpututelt kaartidelt, teha samu keeleharjutusi üha uuesti ja uuesti… Tavaliselt inimesed lihtsalt kohmetusid ja tegid näo pähe, et ei kuulnudki tema kõnevigasid, tunniks ajaks tervelt tema kokutamisele konsentreerumine oli puhas piin.
Persse. Persse see kõik.
Just oli tüdruk avanud raamatu kohast, kuhu oli viimane kord pooleli jäänud ning nihelenud end tugitoolis õigesse asendisse, kui teda ehmatas ägisev meeshääl.
“Hei, tüdruk,” kõnetas vanamees leti tagant Emmat, nühkides räpase lapiga pulti. “Sobib sulle, kui panen teleka kinni või tahad veel vaadata?”
“…So-bib k-küll.” Tütarlapse pilk tõmbus jäiseks. Ta tahtis näha, kas vanamees reageerib kuidagi. Heitnud Emmale vargsi silma nurgast pilgu ning märganud tema külma ilmet, pöördus vanur eemale ega öelnud midagi.
Võibolla ta lihtsalt reageeris üle, võibolla ka mitte. Igatahes polnud neiu kunagi varem märganud, kui kuradi palju inimesed päeva jooksul oma lõugu laksutavad. Viisakused ette ja taha, kohustuslike väljendite üha uuesti ja uuesti vormimine, kuni sõnadel polnud enam mingit mõtet ning alles jäid vaid tühjad kestad, ekslevad häälitsused…
Teismeline nihutas end tugitooliga tagasi niiviisi, et riidenagi varjas ta vanamehe pilgu eest, ja tõmbas end tugitoolis pooleldi kerra, asudes lõpuks lemmikraamatu kallale. Polnud kahtlustki, et “Sõrmuste isand” oli parem kui ükskõik milline teraapia. Frodo oli just jõudnud Lothlorieni, Emma lemmikkohta kogu Keskmaal ning tüdruk lasi jutumaagial end minema kanda…

Meie elud on suuresti valedele rajatud.
Kõik valetavad, tahtmatult või tahtlikult, iseendale, lähedastele, kõigile. Kui nüüd hakata selle olemuse üle mõtisklema, siis mis on vale? Olemuse eitamine, oli parim, millega tüdruk suutis hakkama saada. Kui miski ilmselgelt oli, aga kuna see kellegile ei meeldinud, siis tehti lihtsalt nägu ette, et seda ei olnud… See oli nii kuradi argpükslik ja rumal ja inimlik, et Emmal hakkas paha.
Teda hirmutas, kui lihtsasti lipsasid valed üle tema huulte.
See näitas ta loomust, kui valetamine oli muutunud juba nii loomulikuks, et ta ei pidanud enam isegi selle peale mõtlema. Alles oli ta avanud suu, et seletada emale, et nüüdsest hakkab ta korralikult doktor Bolgeri juures käima ja et naine teeb üldse liiga palju draamat sellise asja üle, kui ta sai aru, mida ta teeb. No kuradi kurat. Ta ei hakka hakka seal käima, sest sellest pole niikuinii kasu ja ikka oli natuke, mille üle draamat teha. Seega tüdruk kuulas ema lihtsalt ära ning tuli sealt vaikides tulema, sest tal polnud midagi erilist öelda.
Jalgu lohistades oma toa poole vantsiv neiu jäi mõtlema oma venna üle, kes oli istunud vaikselt toa nurgas diivanil. Marcus oli üritanud teeselda, et vaatab televiisorit, aga tütarlaps oli näinud, kuidas poiss piilus silma nurgast nende poole. Neiu mäletas liigagi hästi oma viimast kokkupõrget vennaga. Nad olid vaielnud millegi täiesti tühise üle, vist midagi teleka kohta, kui Marcus üritas Emmat jäljendada, sest ta oli pahane, et tal olid argumendid otsa saanud. Pole vaja öeldagi, et enam poiss seda ei teinud. Tüdruk sai nii vihaseks, et tal lõi eest mustaks ning ta virutas vennale korraliku laksu. Selle peale tormas ema kähku vahele ja Emma sai korraliku verbaalse valingu osaliseks, kuigi tüdruk ei saanud veel senini aru, milles probleem seisnes. Poiss niikuinii väitis järgmine päev oma sõpradele, et osales musklis kapiga verises tänavakakluses, et teiste omasuguste tatikate seas plusspunkte koguda.
Mitte, et teismeline oleks oma venda tihti peksnud. Tavaliselt, mõningaste mööndustega, üritas tütarlaps ikkagi mitte hoopideni laskuda. See oli kuidagi nii… labane. Pealegi, 10-aastasega kaklemine ei paku eriti naudingut.
Emma suhteid oma vennaga oli raske kirjeldada. Nagu oli midagi, aga samas ei olnud ka. Enamasti vältisid nad üksteise silma alla sattumist, sest tavaliselt lõppesid nende kokkupõrked uste paukumisega. Aga neil oli ka mõningaid ühiseid jooni – üks neist oli muusika. Ema oli neid mõlemaid lapsepõlves muusikakooli saatnud, sest oli endale kindlalt pähe võtnud, et tema lapsed peavad oskama vallata vähemalt ühte instrumenti (ta ise ei oskanud ühtegi). Tõsi, tüdruk siiani tinistas veel mõnikord omaette kitarri mängida, aga tal polnud kunagi tekkinud sellist kirge muusika vastu nagu Marcusel. Poiss oskas juba kümneselt nelja instrumenti arvestataval tasemel mängida ning õde pidi tunnistama, et see oli muljetavaldav. Küll aga ei olnud see tore siis, kui vend tõmbas mingi veidra tuju ajel kell neli hommikul oma trombooni välja.
Kord oma tuppa jõudnud, viskus Emma otse voodile ega kavatsenudki enam õhtu jooksul midagi teha. Ta oli väsinud… ei tea, mõtlemast? Tüdruku aju vadises koguaeg omaette, näägutades ja targutades, huvitumata sellest, et kogu ülejäänud Emma ei tahtnud teda kuulata. Ignoreerides fakti, et tema aju oli turueit, kukutas neiu end peaaegu voodilt maha kui üritas parema käega koti poole küünitada, et oma raamat kätte saada.
Niisiis, tagasi teraapia juurde. Peale magamise oli “Sõrmuste isand” parim viis maailmast välja lülitumiseks. Magada neidis juba armastas. Ta võis terve päeva maha magada ja siis üles ärgates ikka ihaleda väärtuslikku und. Ta magas ka siis. kui ei olnud unine. Voodisse vajudes võis tütarlaps lihtsalt teeselda, et maailm ei eksisteerinud sellisel kujul nagu see oli, et asjad olid teisiti. Ta olekski võinud oma elu maha magada. See oli nagu parim vale.
Neiu mõtted segunesid Professori sõnadega, pannes ta pea huugama. Ähmaselt pilgutas Emma oma silmi, üritades tansisklevatest tähtedest sotti saada.
Ai! Laurie lantar lassi sùrinen,
Yeni ùnotime ve ràmar aldaron...
Lihtsalt… Mitte enam mõelda. Nagu kõike ei olekski…
Namàrie! Nai hiruvalye Valimar…
Langeda une rüppe ja unustada. Lihtsalt… magada…
Nai eyle hiruva. Namàrie!
Raamat libises tüdruku lõdvast haardest aegamisi põrandale, sulgedes valju plaksuga. Emma seda ei märganud, sest ta silmad olid juba sulgunud.


_______________________________________________________________________________

Ah! kuldselt langevad lehed tuules,
pikad aastad arvutud kui puude tiivad! (1)
Jää hüvasti! Ehk leiad sina Valimari. (2)
Või saad sina ta leidma. Jää hüvasti! (3)

Veel parem kui ID aga ID oli ka hea... :)
Aga see on siiski veel parem.. :)
Uut tahaks ka!! :)

Nii huvitav jutt, hästi kirjutatud ka ^^
Tee meile rõõmu ning kirjuta ruttu uus osa, eks?

Emma pilgutas silmi.
Noh, see oli küll tavatu.
See mõte suutis isegi mingil tasandil Emma ajus registreeruda, aga eneselegi üllatuseks avastas tüdruk, et teda ei huvitanud eriti. Ta kaalus isegi silmade uuesti kinni panemist ja tagasi magama minemist. Tema plaanile segas vahele sahin, mis tekkis siis kui keegi, kes ei olnud kohe kindlasti mitte tütarlaps ise, muutis oma asendit. Neiu keeldus sinna poole vaatamast.
Emma selg naksus ebamugavalt, kui ta ajas end istukile. Eirates tundmatut silmapaari, mis jälgis tõenäoliselt iga tema liigutust, asus tütarlaps ümbrust uurima. Esialgu suutis ta vaid tuimalt jõllitada – ta oli metsas. Veidral kombel oli Emma täiesti rahulik. Ei mingit nutmist. Ei mingit karjumist. Isegi mitte hirmusegust halinat.
Neiu oli sattunud keset ööd võõrasse imelisse kaunisse metsa, aga ta ei tundnud kõige ähmasematki paanikatorget.
Alles hiljem oma tundeid analüüsides sai tüdruk aru, milles asi oli olnud. Ütleme nii, et kui Emma oleks üles ärganud kusagil suvalises metsas, eriti veel sellises, kus oleks võinud mõne öise eluviisi ja tõenäoliselt verejanulise iseloomuga looma hääli kuulda, oleks ta hüsteeriasse läinud. Kuna ta aga leidis end nii täiuslikust kohast nagu see, lahterdas tema aju selle automaatselt ebareaalsuse alla. Millegiks, mille üle ei ole vaja oma pead vaevata. Ta poleks suutnud veelgi rohkem eksida.
Aga see uni… see oli imeline.
Tütarlaps jätkas õndsalt oma ümbruse avastamist. Kõik selle koha juures andis märku selle paiga ebatavalisusest, mets oli lausa muinasjutuliselt ilus. Emmale jäi silma mitmeid asju - hiiglaslikud puud, mille paindlikud oksad sirutusid kõrgele üle pea, metsalilled, mille haprad õied vabisesid mööduva tuuleiili käes, valgus, mis immitses sisse okste vahelt, jättes maha mänglevaid varje. Kõige enam jäi aga tüdrukule silma, kui puhas kõik oli. Kontrastid olid erksamad, värvitoonid kirkamad, kui neiu oli harjunud. Nagu oleks maailmalt tolmukiht maha pestud.
Seda oli raske hoomata. Tüdruk oli elanud kuusteist aastat hallis tuimas mürases maailmas ning tal oli tunne, nagu ta tõeliselt näeks alles esimest korda. Ta silmad tõmbusid uduseks.
Maha vaadates märkas tütarlaps veel lisaks, et peale lillede oli maapind kaetud langenud okste ja kivikestega ning muude asjadega, mis sobisid lausa ideaalselt enda ära veristamiseks, sest Emmal oli jalas ainult üks musta värvi sokk. Ta suur varvas vaatas talle õnnetult augu seest vastu. Tüdruk vahtis vastu.
See oli tõenäoliselt veider mõte sellises kohas. Tundus nagu oleks neiu aju kõige lahedusest ülekeenud ja siis ennast kinni pannud. See ei olnud just võõras tunne.
Emma võpatas, kui teda kõnetas kaunikõlaline meeshääl. Tüdruk oli hetkeks unustanud, et ta ei olnud üksi. Ta peaaegu kartis ümber pöörduda.
“Mae govannen, hiril-neth. Goheno nin, pedich edhellen?”
Hääl oli kõlanud väga meeldivalt ja pea laulvalt, ainus mure oli see, et tütarlaps ei saanud mõhkugi aru.
Emma suutis vaid mannetult õlgu kehitada, kuigi talle tundus, et talle oli küsimus esitatud. Võõra õlad vajusid längu. Mees alustas uuesti kõnelemist, kuid seekord kõlasid sõnad teisiti ning tulid katkendlikult üle tema huulte, justkui üritaks ta purssida võõrkeelt lootuses, et tütarlaps temast paremini aru saab. Raisatud vaev. Keeled polnud kunagi Emma ala olnud, ta oli suutnud oma prantsusekeele õpetaja pea hullumeelsuse äärele ajada. Naise vasak silm tõmbles iga kord, kui neiu vihik tema silma alla sattus. Teistest keeltest polnud mõtet rääkidagi.
Meesterahvas läks kolmandale katsele, mis kukkus läbi nagu eelmisedki katsed ning tekkinud vaikuses sai Emma võimaluse oma kaaslast pikemalt piielda ja vice versa.
Võõras nägi noor välja, võibolla kusagil kahekümnendates ning ta pikad heledad juuksed langesid talle seljale, otsad napilt puudutamas sabakonti. Kõige rohkem püüdsid aga pilku mehe silmad. Need olid suured ja hallid ning raamistatud kadedustäratavate tumedate ripsmetega. Tüdrukul polnud endalgi aimugi, kust ta seda võttis, aga tundus, nagu võõra ümber hõljus pideva rõõmsameelsuse ja sõbralikkuse aura. Seda paistis talt kiirgavat.
Jah, ta oskas nüüd aurasid lugeda. Just.
Võõra suunurgad tuksatasid, kui ta nägi Emmat enda poole poolpimeduses silmi kissitamas.
Mehe peened, kaunikujulised näojooned andsid talle ebamaise ilu, mis oli kuidagi ka loogiline. Ta paistis muinasjutulise ümbrusega suurepäraselt ühte kuuluvat. Tõenäoliselt oleks Emma metsas endasugust nolki kohates rohkem kohkunud.
Tütarlapse pilk langes aegamisi allapoole ning ta märkas, et meesterahval oli paganama atleetlik keha. Emma ei saanud ta õigest pikkusest eriti aru, sest mees istus, aga tema pikad jalad olid väga muljetavaldavad. Seljas olid tal pea vanaaegse ilmega riided – mees kandis pikkade käistega riideeset, mida tüdruk võis vaid tuunikaks nimetada, ja halle avaraid pükse. Ta oli paljajalu.
“Im Maidhfinden. Maidhfinden Orophinion.”
Vabandust, mida?
Mehe hallide silmade tungiv pilk pani tüdrukut tundma nagu oleks ta mõni väike ja veider putukas, mis ei olnud iseenesest Emmale võõras tunne. Jäänud vastuseta, kordas võõras end uuesti ja aeglasemalt, osutades algul endale ja siis tütarlapsele.
Oo. Pärast hetkelist nuputamist jõudis neiule kohale. Ahhaa, nimi.
Maidh-fin-den. Paras suutäis, ent mitte ebameeldiv. Päris eksootiline kohe.
“Emma,” vastas neiu ja osutas endale. Meesterahvas noogutas, jäänud rahule ja kordas mõtlikult tüdruku nime. Nende vestlus soikus, kui seda üldse võis nõnda nimetada, ning nende vahele sigines teatud mõnusamat sorti vaikus, mis ei vajanud täitmist.
Kindlameelselt mehest eemale vaadates (tüdruk jälestas silmside pikalt hoidmist, see oli nii… paljastav), tundis Emma, et tal jääb midagi väga ilmselget kahe silma vahele. Sobrades oma ajus, ei suutnud tütarlaps esialgu midagi pilti mitte sobivat tuvastada. Piiludes uuesti Maidhfindeni poole, tuli neiule täiesti suvaliselt meelde surematu katkend sellest, kuidas Sõrmuse vennaskond kohtus Lothlorienis kohalike haldjatega. See stseen oli tüdrukul eriti hästi meeles, sest see oli esimene kord, kui raamatus räägiti Haldirist, ühest tema lemmiktegelasest. “…Minu nimi on Haldir. Mu vennad, Rùmil ja Orophin, kõnelevad teie keelt vähe…”
Klikk!
Ahsoo. Oh sa pagan.
See oli küll… huvitav.
Emma polnud mingi linguist, küll oli ta aga Sõrmuste isanda fänn. Ja ilmselgelt oli Maidhfinden haldjas.
Nüüd kui tütarlaps sellele isegi mõtlema hakkas, siis oli see ka loogiline. Mehe hääl, tema välimus, tema riided, tema paganama nimi… Üritades nägu võimalikult tuimana hoida, üritas Emma märkamatult oma kaela küünitada ja tegi mõttes väikese võidutantsu, kui leidis selle, mida otsis. Maidhfindeni heledate juuste vahelt piilus välja kõrv, mis oli kaheldamatult teravatipuline.
See oli… kuradima paganama lahe! Parim asi üldse!
Emma poleks kunagi arvanud, et ta istub haldjaga kahekesi metsas (isegi kui ainult unes). Kõik need arvukad küsimused, mis ta võiks küsida… Tüdruk avas oma suu, kuid pani siis selle kohmetunult kinni, sest ta pea oli tühi. Mida ta pidigi ütlema? Nad ei kõnelenud ju ühist keelt.
Emma õnnemull torgati julmalt katki. Tal polnud lihtsalt sõnu selle kohta, kui nõme see olukord oli.
Seega ta istus siis seal, metsas, koos haldjaga, ja vaikis. Emma oleks tahtnud mehega rohkem vestelda, aga tal ei olnud lihtsalt vajalikku sõnavara ja ega ta tegelikult ei julgenud ka. Tundus, et haldjal polnud tema olemasolust niikuinii sooja ega külma, sest too paistis olevat pühendanud oma tähelepanu jäägitult ühe tundmatu lille kroonlehtede silitamisele.
Emma võttis end kokku ja otsustas väiksele avastusretkele minna, kui vaikus tema ja mehe vahel pea talumatuks muutus. Oma osa oli ka sellel, et ta parem jalg hakkas juba ära surema. Seda tehes jõudis tütarlapsele esimest korda kohale, et ta kandis ikka veel oma päevaseid riideid, siniseid teksaseid ja valget särki, mis olid nüüd magamisega kortsu läinud. Ja noh, loomulikult ka tema üksik auklik sokk.
Ta nägi haldja kõrval kindlasti välja nagu täielik tualetihari.
Oma üllatuseks nägi Emma, et ka Maidhfinden tõusis. Mees vaatas tema poole ilmega, mida võis ainult kirjeldada mõõduka ootusena. Ta nägi peaaegu… armas välja.
Kui nii, siis nii. Tüdruk pööras oma pilgu haldjalt ära ning hakkas sammuma suvalises suunas, haldjas temaga kaasa lonkimas. Neiu sammud kõlasid pea naeruväärselt valjusti meesterahva hääletu kõnnaku kõrval, aga see oligi normaalne, eksole? Tolkien ei olnud säästnud ruumi haldjate omaduste ülistamisel. Pealegi, okste praksumine Emma jalge all oli kuidagi lohutav. See oli tuttav.
Peagi kadusid igasugused mõtted haldjatest tüdruku peast, sest taas metsas olemine oli lihtsalt nii ülev tunne. Ta oli peaaegu unustanud, mis tunne oli tõmmata sõõmutäis värsket õhku kopsudesse ja lasta sel aeglaselt välja pahiseda. See oli jumalik.
Puude oksad kõrgusid nende kohal, kui saatusekaaslased jalutasid. Emma ei teadnud, kust ta seda aimas, aga ta tunnetas, et mets oli väga vana, võibolla isegi iidne, aga mitte väsinud. Mets oleks olnud nagu täies elujõus, selle tipp veel tulemas. Puud olid sirgete tüvedega ning seisid nagu sambad reas, nende oksad moodustamas pea kohal aukliku katuse, mille vahelt piilus sisse päikesevalgus. See oli äärmiselt veider, mitte ühtegi jändrikku ega pahklikku puud silmapiiril, ent see oli omamoodi meeldiv. Tüdruk oleks nagu viibinud mõnes looduslikus avaras saalis.
Järsku tõmbusid Maidhfindeni silmad kissi ning pärast mõnda hetke pingerikkast puude vahele silmitsemist, mille jooksul jõudis tütarlaps päris ähmi täis minna, valgus meesterahva näole lai naeratus. Ta osutas käega otse edasi ja ütles midagi, millest Emma ei saanud midagi aru, ning näis enesega väga rahul olevat. Haldja sammud muutusid pikemaks ja jõudsamaks ja tütarlaps pidi pea sörkima, et mehel kannul püsida. Pärast viiteteist piinarikast minutit, mille jooksul oli suhteliselt nõrga füüsilise vormiga neiu juba valmis alla vanduma, hakkasid ka tüdruku silmad midagi eristama. Algul tundus see lihtsalt pika kuldse laiguna, mis aegamisi kasvas, kuni Emma taipas lõpuks, et ta näeb metsa piiri. Tütarlaps nägi valguses midagi sillerdavat, millele ta ei oskanud nime panna, kuni jõudis lähemale. Tegemist oli kitsukese jõega. Mets jätkus sama kõrge ja imelisena teisel kaldal.
Puude harvenedes tõusis lillede arv, kuni mõni imeline hetk hiljem ümbritses haldja ja tüdruku jalgu hõbevalkjas lillemeri. Lilled olid tillukesed ja armsad, nende viie kroonlehega õied moodustamas tähekuju. Lehti tähelilledel põhimõtteliselt polnudki, nende helerohelisi varsi ümbritsemas õrn udemetaoline moodustis.
Emma hingas sügavalt sisse. Ta armastas seda lõhna – seda teatud lõhna, mida oli alati tunda värske vee läheduses. See oli värske ning kutsuv ja tekitas tütarlapses soovi heita ennast jõe voogude rüppe.
Selle asemel otsustas tüdruk lihtsalt liituda haldjaga, kes seisis temast mõni meeter eespool veekogu kaldal. Emma tõmbas oma üksiku soki jalast ja kastis varbad jõkke, lastes külmal veel üle üle jalgade vuliseda.
Vesi oli nagu vesi ikka, ainult kuidagi… puhtam. Ei, mitte helesinine surnud vesi, vaid pigem… rikkumatu. Nagu ei oleks jõgi kunagi inimestega kokku puutunud. See oli kaunis.
Tüdruk piilus vaikselt silmanurgast Maidhfindeni poole ja nägi, et haldja ilme oli rahulik, tema silmad säramas. Õnnelik. See tõi tütarlapse näole tillukese naeratuse.


Ja siis algas see hetk. Hiljem suutis Emma seda momenti kirjeldada vaid sellega, et tal oli tunne, et talt rebiti hing seest ning see topiti tagasi, noh, paremas korras. Tüdruku põlved vabisesid, kui ta heitis kaldarohule pikali, varbad ikka veel vees, ning ta sulges oma silmad, nägemata enam pea kohal olevat taevast. See hetk oli kirjeldamatu.
Maidhfinden laulis. Ta hääl paistis tulevat kusagilt sügavamalt kui tema häälepaelad, kui tema keha. Nagu oleks haldjas laulnud kogu oma hingega. Emmal polnud kunagi olnud aimugi, et ta suudab nutta ka oma südamega.
“…o menel aglar elenath…”
Ja tütarlaps sai aru, millest mees laulis, justkui oleks tähendus tema kõrvadest mööda läinud ning otse tema ajju jõudnud. Haldjas laulis lõputust pimedast taevalaotusest ja säravatest tähtedest, mis olid sinna lootuse märgiks pandud ning lõputust eluringist ja tasakaalust ja…
“…A! Elbereth Gilthoniel!”
Emma soovis, et see hetk oleks kestnud igavesti. Tütarlaps avas oma silmad ja vaatas okste vahelt vilksatavasse taevasse. Üksik pisar langes ta põsele.

Ja siis ta avas oma silmad uuesti. Talle vaatas vastu tema beežikas lagi, kergelt kooruva värviga ning masendavalt tavaline. Veel viivuks kõlas tema kõrvus haldjalaul ja hääbus siis. Emma vaatas meeleheitliku pilguga toas ringi, otsides kedagi, keda ta teadis, et ta ei leia. Tüdruku silmad kipitasid.
Ajades end oma vabisevatele jalgadele püsti, võttis neiu kammitsevad riided seljast ning seisis siis seal alasti, vaevumata midagi selga panema. Aeglaselt komberdas ta aknani ning piilus paksude kardinate vahelt välja. Oli vara veel.
Neiu istus aknalauale ning jälgis, kuidas taevas hakkas aegamisi hahetama ning ilmusid õrnad roosakad ja helekollased toonid. Emma ei suutnud meenutada, millal ta oli viimati koidu ajal ärkvel olnud.
Ta oli paljudest ilusatest asjadest ilma jäänud ja alles nüüd hakkas tüdruk märkama, kui tühjana ta end tegelikult tundis. Emma toetas pea vastu aknaklaasi.

__________________________________________________________________


A/N; Vabandust sellise vahe pärast, aga ma kardan, et ega osad ei hakkagi kiiremini tulema. Asi on nimelt selles, et ma olen kohutavalt aeglane kirjutaja ja ma kontrollin oma teksti noh, ainult kuskil sada korda enne, kui näitan seda laiemale avalikkusele. :'D
Aga mida arvate Maidhfindenist? Ta on kohe kindlasti Elladanist väga erinev… Järgnevates osades saate rohkem tema iseloomu kohta teada.

Märkmed:

Maidhfinden: heledajuukseline
Orophinion: Orophini poeg. Just nii, Maidhfinden on Haldiri vennapoeg. :'D
“Mae govannen, hiril-neth. Goheno nin, pedich edhellen?” – Lihtsalt midagi, mille panin ise kokku. Peaks tähendama midagi sellist: “Tervitus, noor emand. Vabandage, kas te räägite haldjakeelt?”
“…o menel aglar elenath…” - täheväe hiilgus
“…A! Elbereth Gilthoniel!” - Oh! Elbereth Gilthoniel!

Ma olen täpselt samasugune, kirjutan ka aeglaselt ning kontrollin vägapalju kordi üle, niiet sa pole ainuke
Ohjeebus, need nimed~
Aga jutt oli huvitav, jätka samas vaimus!
Mul oli vahel selline kahtlane tunne, et Maidhfinden räägib saksa keelt...
kekeke
Ta tundus kuidagi armas olevat
UUT osa palun.

A/N; Saksa keelt rääkiv Maidhfinden? See oleks väärt vaatepilt.
*on häiritud mõttest traksidega lühkareid kandvast haldjast*
Igatahes, ma jään selle juurde, mida ütlesin. Ma tõenäoliselt ei jõua rohkem, kui üks osa kuus. Lohutavaks faktiks on aga see, et need osad on parajalt pikad. Minu kolm Oloriesse osa on kokku sama pikad, kui vana ID 8 osa. Lahe, eks?
Ma esitan ka selle nõmeda palve - palun kommenteerige. Parem/halvem kui vana jutt? Maidhfinden vs Elladan? Emma? Kipun teemast kõrvale kalduma? Iga arvamus on teretulnud ja aitab juttu parandada.





Emma Mapleson oli õnnetu.
Tüdruk lamas oma voodis, seljas vaid lotendav t-särk ja jalas üksik punane põlvik, mille kand oli peaaegu olematu. Toa lahtisest aknast hoovas sisse nõrka niiskuse lõhna ning ruumi ainsaks valgusallikaks oli kitsuke valgusvihk, mis piilus kardinate vahelt sisse. Tütarlaps seda aga ei näinud, sest tal oli liiga palju tegemist pea patja matmisega. Tema tuju sobis suurepäraselt väljas oleva ilmaga: hall, märg ja nigel. Kui hoolega kuulata, siis võis kuulda Emma lurisevat hingamist.
Sellest oli möödunud väga kaua aega, kui ta oli viimati niimoodi tundnud. Tüdrukul pitsitas rinnus, nagu pigistataks temast aeglaselt õhk välja ja maailmas ei saaks enam miski kunagi korras olema. Lootusetus, võibolla. Emma tundis end tühjana.
See asi oli nende täiuslikena näivate asjadega - sa hakkasid nende järgi ülejäänud maailma hindama ja paraku pidid kättesaamatut jahtides pettuma. Ent tahes-tahtmata jätkasid sa ikka jahtimist, sest kurat võtaks, maailmas pidi olema rohkemat kui SEE.
Tüdruk jälestas seda tunnet.
Emma oli veetnud terve päeva põhimõtteliselt mitte midagi tehes, vähemalt mitte midagi märkimisväärset. Näod, asjad, sildid olid ärevust tekitaval kiirusel tema silme eest läbi jooksnud, kool ja kohustused sulandusid ühtlaseks häguseks massiks ning tütarlaps tundis masendust peale tükkivat. Nüüd ta siis lamas siin, oma hämarduvas toas voodikatte peal, ja pidi häbiga tunnistama, et oli isegi paar pisarat tilgutanud.
Nõrk, nõrk, NÕRK.
Asi oli selles unenäos. Tõttöelda ei mäletanud Emma sellest palju, vaid üksikuid detaile - suured hallid silmad, naeratavad huuled ja okste vahelt immitsev valgus -, kuid miski selles fantaasias oli neiut sisemiselt raputanud. Üldise hämu kõrvalt kummitas tüdrukut ikka veel see tunne, mis oli teda vallanud metsas - vapustav, ergas, elav.
Ta oli olnud lind, ta oli olnud jumalanna, temas oli olnud jõudu. Erutus oli pannus värisema iga tema keharakukese. Iroonilisel kombel oli Emma tundnud end ärksamana kui kunagi varem just unenäos.
Asi oligi selles, et see oli vaid uni ning sellest oli ka tingitud kogu ohkimine.
Korraks oli antud talle see täiuslik hetk ja kui see ükskord läbi sai, jäi Emmale alles vaid mõte sellest, kui hale ussike ta oli. Tühi ja vaikne tüdruk hallide seinade vahel, kes nõristas pisaraid mõnituse üle, mille tema oma alateadvus talle lõi. Kõige hullem oli see, et ta isegi ei üritanud midagi ette võtta. Neiu lihtsalt lamas, sellal kui väljas sadas seenevihma, ja mõtles, kuni ta pea huugas ja süda valutas.
Emma nuuksatas. Kui ta hoolega kuulatas, siis ta suutis veel kuulda haldjalaulu oma kõrvus kõlamas. Ta ei teadnud ei sõnade tähendust ega suutnud meenutada hääbuvat viisi, kuid miski laulust oli end kindlalt istutanud tütarlapse hinge. See põletas ja kipitas seal.
Vahel tüdruk tõesti imestas iseenda üle. Tal olid kõik vajalikud vahendid, ta pidi ainult võitlema. Millegipärast tal nappis ainult tahet.
Vaikus, mis oli ennem näinud lohutavana, muutus aegamisi rõhuvaks ning suurenevad varjud toa nurkades näisid vaenulikena. Emma jälestas küll seda teha, kuid järsku ta tundis, et ei saa enam minutitki samas ruumis olla. Tüdruk lihtsalt ei suutnud. Ta pidi liikuma, selleks, et ta nii kuradi palju ei mõtleks.
Emma sundis end masinlike liigutustega riietuma ja pani „Sõrmuse vennaskonnale“, mida oli tunde tühja pilguga piielnud, järjehoidja vahele. Enne lahkumist piidles neiu veel seina, millele ta oli varem veidra tuju ajel pastakaga kritseldanud ühe nime – Maidhfinden. Emma nühkis kirjutist käega. See ei tulnud maha. Las see siis olla.
Jalutades ei vaevunud neiu sihtkoha üle pead vaevama, vaid lasi oma jalgadel kanda end majade rägastike vahel, kuhu jumal juhatas. See oli tõeliselt vabastav tunne, mitte mõelda, vaid lihtsalt olla. Emma oleks end peaaegu nagu maailmast lahti ühendanud. Ainsad asjad, mis neidist huvitasid, olid üksikud vihmapiisad, mis tilkusid tema krae vahelt sisse ja libisesid seejärel mööda selga alla. Tütarlaps värises mõnust.
Mõne hetke pärast lisandusid Emma sammudele lärtsuvad helid, sest tüdruku paberõhukese tallaga suvekingad olid jõudnud lühikese ajaga juba märjaks saada, kuid see ei häirinud teda. Tõttöelda pakkusid tema läbiligunenud varbad tütarlapsele isegi mingit lapsikut rõõmu. Lärtsuvatele helidele lisandus ka suu matsumine, sest Emma peatus hetkeks, et noppida lähedal asuvalt õunapuult üks vili. Õun oli hiline ja mõrkjas, kuid neiu ei pannud pahaks. Emma üritas isegi aiapostil istuvat kõrgi pilguga kassi silitada, aga kõuts turtsus vihaselt ja pistis plagama. Kui nii, siis nii.
Kuulates vihmapladinat ja süües oma õuna, ei pannud tütarlaps tähele auku kõnnitees ning tal peaaegu õnnestus sellesse astudes oma pahkluu välja väänata. Vandudes, ja siis seejärel veelgi rohkem vihastudes, sest tema metsik kokutamine sõi peaaegu kõik sõnad ära, keksles Emma oiates ühel jalal. Seda tehes õnnestus tal libiseda märjal teel ning tüdrukul kadus teinegi jalg alt. Raevupisarad silmis kipitamas, nühkis neiu oma haiget saanud sabakonti ja oli üleüldse õnnetu. Üles vaadates ehmatas tüdruk ära, sest tema pilk ristus üle tänava inimesega, kes nägi väga tuttav välja. Oi kurat, oi kurat, KURAT.
Tänaval seisis tumedajuukseline ja rohesilmne ja suurepärane Faolan, kes nägi sama nägus välja, nagu alati. See oli veel viimane asi, mida Emma vajas. Teeseldes, et ei olnud midagi tähele pannud, liipas tütarlaps nii kiiresti kui võimalik minema ja palvetas kõikide tuntud ja tundmatute jumalate poole, et noormees ei olnud teda ära tundnud. Kiirustanud ümber nurga ära teisele tänavale, jäi Emma, süda põksumas, seisma. Piiludes ärevalt läbi kellegi ebaküdooniapõõsa, vaatas neiu noormeest lähemalt.
Faolan nõjatus vastu hõbedast autot, mis nägi vettinud tänaval äärmiselt kohatu välja ja võttis mobiili välja selleks, et sellele vaid üks pilk heita, ja siis see tagasi taskusse panna. Oma nigela silmanägemisega ei saanud tüdruk täiesti kindel olla, aga ta oleks võinud vanduda, et auto oli Aston Martin.
Mõned aastad tagasi, siis kui Emma oli veel olnud põhikoolis, oli tütarlaps olnud poisiga kirjanduse tunnis pinginaabrid ning ta oli väikest moodi poissi armunud olnud. Faolan oli alati olnud napisõnaline ning nad polnud kunagi eriliselt rääkinud, kuid nad olid vahel ikka koos lõunalauas istunud, nautides vaikuses üksteise seltsi.
Poiss oli talle intrigeeriv tundunud, meenutas Emma. Faolanil oli alati olnud selline välimus, mis pani mõtlema. Mitte klassikaliselt ilus, vaid midagi muud. Tüdruk oli tihti salamisi piielnud seda salapärast ja huvitava näoga poissi, kelle nimi oli gaeli keeles väike hunt. Emma oli tol aastal saanud hundi joonistamise suurepäraselt selgeks – kõik tema vihikud, õpikukaaned ja vahel ka käed olid kujutistega kaetud. Faolan.
Nüüd, kui suured tunded olid juba ammu hajunud, oli mingisugune tung noormeest nagu katku vältida siiski jäänud. Eriti veel praegu, kui tal oli just õnnestunud ennast niiviisi häbistada. Juba seda meelde tuletades kimpsutas tüdruk nägu. Ta ikka oskas.
Mõtiskledes elu üle ja longates kergelt oma vasakut jalga, ei märkanud Emma, kuhu kanti oli sattunud, enne kui oli juba peaaegu kohal. Juba mitu kuud ei olnud tema jalad neid radu sammunud, kuid nüüd hakkas talle kõik meenuma. Üksikute kollaste lehtedega kaetud kaseoksad moodustasid neidise pea kohal hõreda sõrestiku ning Emma tundis, kuidas kõik halvad tunded voolasid minema. Tüdruk hingas vaimustunult sisse.
Ta oli jõudnud väikesesse ja puuderikkasse parki, mis oli naabruskonna ainus park ja ühtlasi ka üks neiu eelistatumaid ajaveetmise paiku. Jõudnud viimaks siia tagasi, lubas tütarlaps kindlasti seda paika rohkem külastada.
Kui Emma mõtlema hakkas, siis ta ei suutnud meenutada, miks ta käigud olid järsku harvenenud. Pärast õnnetust polnud tal vist selleks enam tuju olnud. Pärast õnnetust polnud tal vist üldse enam millegiks tuju olnud. Nojah, tütarlaps oli alati teinud palju asju, mida ta hiljem ei suutnud seletada.
Kerge naeratus huulil, jalutas Emma läbi pargi oma lemmikkohta - põõsastega kolmelt poolt piiratud soppi, milles oli vaid üks roostetanud pink ja täissoditud lillevaas, milles kasvasid paar üksikut putku.
Kogu koha ümber heljus kerge mahajäetuse ja hoolimatuse tunne, kuid tavaliselt võis seal ikkagi inimesi silmata. Pargis käisid noorpaarid koos lastega ja vanurid, kes olid peatunud, et jalgu puhata, enamus aga kiirustasid kohast edasi.
Hetkel oli park nigela ilma tõttu inimtühi ja tütarlaps eelistaski seda nii. Istudes maha, jõllitas Emma tühjusesse, nagu tal mõnikord kombeks oli, ja ei tea, lihtsalt oli. Tal polnud aimugi, kaua ta seal oli olnud - ta võis olnud seal olla kakskümmend minutit või mitu tundi– aga teda eriti ei huvitanudki. Emma oli rahulik. Üle pika aja tundis tüdruk, et asjad võivad veel korda saada.


Emma avas oma silmad silmad ja hingas järsult sisse. Tütarlapse pea kohal olid väänlevad puuoksad ja oh, ta polnud pikka aega tundnud end nii hirmununa, kui praegu. Neiu teadis, et nägi und. Ta teadis ka seda, et järgmisel päeval on sellest ülesaamine veelgi raskem.
Nimelt erinevalt eelmisest ööst oli tüdruk seekord sügavalt šokeeritud ja segaduses. See võis tunduda veidrana, sest ta oli juba sellises olukorras olnud, kuid selles oligi asi – sellised hetked ei kordu. Igasuguse loogika järgi ei olnud neidisel piisavalt kujutlusvõimet, et nii rikkalikku fantaasiat nullist luua. See ei klappinud.
Emma ajas ennast aegamisi istukile ja vaatas kartlikult ringi. Ta imestas, sest talle näis, et mets oli muutunud. Ta oli kohe kindlasti teises kohas, kui eelmisel ööl. Puud olid kuidagi teistsugused – need olid nooremad ja mitte nii hiiglaslikud, nad ei näinud enam välja kui sambad, vaid olid kitsad, väänlevad, väiksed. Puude koor oli hõbehall ja õrnad helerohelised pungad tõid raagus okstele värvi. Maa polnud kaetud mitte tähelilledega, vaid tillukeste arglike rohututtidega. Ka valgus oli erinev – see ei olnud enam nii kuldne, vaid tüdrukul oli tunne nagu ta oleks laande sattunud vahetult enne päikesetõusu. Oli ka sama jahe kui aoajal ning neiu tundis ihu kananahale minevat.
„Em- Emma? Suilaid!“ hüüdis hääl, mida tüdruk teadis, et ei unusta kunagi. Tütarlaps pöördus ringi.
Seal ta seisis, sama hingematvalt kaunis, kui eelminegi kord. Õrn valgusvihk langes Maidhfindeni näole ja valgustas tema halle silmi, mis särasid. Haldjas naeratas. „Im gelir ceni ad lin!“
Emmal polnud aimugi, mida ellon ütles, kuid ta naeratas kohmetult tagasi. Hirm vaibus ja tüdruku üle võttis võimust rahu. Metsas olles näisid muu maailma mured üsnagi ebareaalsed ja tühised. Neidis hingas pahisedes välja.
Maidhfinden astus paari sammuga tütarlapse juurde ja ulatas talle käe, et teda püsti aidata. Täiesti tahtmatult tuli Emmale fraas „Sõrmuste isandast“. „Le hannon,“ sõnas tüdruk tänuks ja punastas, sest ta hääl oli lõpus murdunud. See reaktsioon, mille ta sai, oli uskumatu. Haldja silmad läksid suureks ja ta hakkas kiiresti sindarini keeles rääkima, millest otseloomulikult ei saanud neiu sõnagi aru. Emma suutis vaid vabandavalt naeratada ja õlgu kehitada.
Maidhfinden jälgis teda varasest palju teravama pilguga. „Man sâd telil, Emma?“
Tüdruk suutis vaid nõutult pead raputada. Ta tundis end haldja tähelepänu all ebamugavalt.
„Gondor? Rochand? Esgaroth?“ jätkas meesterahvas küsitlemist ja viimaks sai tütarlaps pihta, kuhu Maidhfinden sihtis. Kodu. Emma naeratas nukralt. „Bris-tol.“
Loomulikult ei saanud haldjas sellest midagi aru ning ta kortsutas kulmu. Seejärel rääkis mees pika jutu maha, millest neidis arvas end üht sõna ära tundvat. Tüduk vaatas üles. „Lo-th-lorien?“ küsis ta arglikult.
Maidhfindenil läks natukene aega, et nuputada välja, mida tütarlaps oli öelnud kogu tema kokutamise ja võõra aktsendi all, kuid viimaks ta noogutas aeglaselt. „Lothlorien,“ kordas ta ning vaatas Emmale küsivalt otsa. Tüdruk tahtis näidata, et ta teadis teemast rohkem, kuid tal polnud aimugi, kuidas seda teha. Lõpuks tütarlaps otsustas ja jätkas rääkimist: „G- Galad-riel? Ce-leborn? H- Haldir?“
Nüüd läks olukord juba tõeliselt ebamugavaks. Haldjas võpatas viimase nime juures ja vaatas neiule sootuks teise pilguga otsa kui varem. See pilk oli kuidagi läbitungiv ja kalkuleeriv ning see ei meeldinud Emmale mitte üks teps. Neiu üritas end võimalikult märkamatuks teha. See ei läinud läbi.
„Istog o Haldir?“ päris meesterahvas ja tütarlaps suutis jällegi vaid nõutult õlgu kehitada. Ta teadis, et haldjas tahtis midagi kuulsast piirivalvurist, kuid ta ei suutnud täpselt ära tabada mida. Jutust käisid veel mitu korda läbi sõnad 'adar', Haldir ja ka keegi Orophin, kelle nimi tundus neiule veidralt tuttav.
Emmal kulus selleks aega, kuid viimaks hakkas talle midagi tänu Maidhfindeni arvukale kordamisele ja kätega vehkimisele koitma. Ahhaa. Talle meenus, et Haldiril oli olnud kaks venda, kelle nimed ei püsinud tal kunagi eriti hästi meeles. Oli täiesti võimalik, et üks neist oli Orophin. Kui ta sai nüüd asjast õigesti aru, siis üritas Maidhfinden talle seletada, et oli Haldiri vennapoeg. Tüdruk noogutas aeglaselt. Selge.
Nende vahele tekkis kergelt veider vaikus, mille jooksul märkas Emma, et mees polnud ikka tema käest lahti lasknud. Nad vaatasid üksteisele otsa ja tütarlaps sikutas kergelt. Alles nüüd langes Maidhfindeni pilk imestusega alla, kuid ta ei lasknud ikka veel neidise käest lahti. Miski oli meesterahva tähelepanu haaranud.Tüdruk jälgis imestunult, kuidas haldjas uuris huvitatult tema käsivart. Mees libistas sõrmedega üle Emma käe ning tütarlaps hakkas vaikselt taipama, mis Maidhfindenit nii väga paelus. Ta naeris vaikselt. Kananahk. Neiule polnud tulnud pähegi, et nii loomulik reaktsioon võiks kellegile midagi uut olla, kuid see oli ka mõnes mõttes loogiline. Haldjad ei tunud temperatuuri nii nagu inimesed ja oli täiesti võimalik, et Maidhfinden polnud kunagi näinud surelike reageeringut külmale.
Muiates osutas Emma oma käsivarrele ja teeskles värisemist. Meesterahva ilme väljendas ainult suuremat segadust. Kui tüdruk kordas žesti veel korra, siis tundus, et miski hakkas Maidhfindeni ajus liikuma. Klikk-, klikk-, klikk- ühendus! Haldjas ütles midagi, mis tõenäoliselt tähendas sindarinis midagi nagu „aa, SEE!“ ja laiutas abitult käsi. Tal oli seljas ainult tema magamisriietus – üks vana tuunika ja lohvakad püksid – ning tal polnud neidisele midagi pakkuda külma eest kaitseks. Kindlasti polnud haldjal mingit kavatsust käia ilma särgita inimtüdruku ees ringi. Emma lõi käega ja naeratas kergelt, et näidata, et sellest polnud midagi.
Tütarlaps ohkas sisimas kergendunult, kui mees lasi viimaks tema käest lahti. Maidhfinden murdis vaikuse, kui osutas käega metsale ja ütles midagi, mis võis olla midagi nagu „lähme siis“. Emma kehitas õlgu ning järges haldjale, kui too hakkas ees liikuma. Jalutamine edenes äärmiselt aeglaselt, sest see laas oli tihedam kui eelmine ja tüdrukul oli tükk tegu, et leida kindlat kohta, kuhu oma jalg maha toetada. Maapind oli kaetud langenud okste, väikeste kividega ja vintskete puhmastaimedega, mis näisid vaid ootavat võimalust tütarlapse jalgu veristada. Emma ei tahtnud mõeldagi võimalusele, et seal taimede vahel võiks pesitseda ka ehk mõni madu või mis iganes olendeid seal veel olla võis.
Loomulikult polnud haldjal metsas kõndimisega ühtegi probleemi, kuigi ta oli paljajalu nagu neiugi, ning tüdruk kadestas teda. Mees ei pannud Emma tigedaid pilke märkamagi, vaid nägi välja hulluksajavalt muretu ja võluv.
Jalutamise ajal üritas Maidhfinden tütarlast ilma suurema eduta edasi küsitleda. Andnud alla lootuse korralikult suhelda sindarinis, otsustas haldjas neidist lihtsalt suvaliste sõnade ja nimedega pommitada. Emma ei saanud enamusest mõhkugi aru ja kui isegi mõni üksik tuttavana näiv nimi sattus sisse, siis ei oskanud ta seda kuidagi kommenteerida. Lõpuks ei viitsinud ta enam isegi teeselda meesterahva kuulamist ja keskendus vaid maapinnal tühja mullalahmaka leidmisele. Mõne aja pärast andis ka Maidhfinden ohates alla.
Nad kõndisid edasi vestluseta, neid ümbritsevat vaikust lõhkumas vaid okste murdumine tüdruku jalge all ja nõrk tuulevihin, mis pani tüdruku hiiglasliku t-särgi purjena lopendama. Haldjas ei viitsinud enam ilmselgelt Emmale mingit tähelepanu pöörata ja kiirustas edasi, silmad jälgimas pingsalt metsa nende ümber. Tütarlaps läks talle puhkides järgi. Pagan, haldja jalad olid pikad.
Maidhfinden jäi äkitselt seisma. Emma pikendas oma sammu, et meesterahvale järgi jõuda ja haldjas andis üle õla märku, et ta oleks vaikselt. Kui tüdruk jõudis mehe kõrvale, osutas Maidhfinden käega neist mõne meetri kaugusel oleva puu okste poole. Õrnas koiduvalguses tundus puu hõbehall tüvi kergelt lausa helkivat.
„Tiro! Fileg,“ pomises haldjas pehmelt. Tütarlaps kissitas puu poole silmi ega saanud aru, mida Maidhfinden tahtis. „Fil-leg?“ kordas Emma. Meesterahvas noogutas ja andis kätt kõrva juurde pannes tüdrukule märku, et ta kuulaks. Esialgu tabas neiu vaid vaikust, kuni ta kõrvad hakkasid peent trillerdavat heli eristama. Viimaks vaatas Emma üles ja ta silmad leidsid kõige võluvama olevuse, mida ta oli kunagi näinud.
Oksal istus pisike lind, kes oli umbes varblase suurune ja kelle sulestik oli tõeline värvide mäng - seal leidus pronksi, punast ja sätendavat kristallitooni. Kerge šokiga taipas neiu, et peale haldja oli linnuke esimene elusolend, keda tüdruk kohtas. Nagu igat armsat loomakest vaadates, tundis Emma oma sisemust ühtlaseks heldimusemögaks sulavat. Lind oli tõeliselt kaunis.
Lapseliku rõõmuga jälgis tütarlaps, kuidas ilus pronkslind lendas väikese põõsa juurde ja kadus sahistades selle okste vahele. Kostis raksatus ja Emmal vajus suu õudusest lahti. Lind lohistas noka otsas põõsast välja endast umbes neli korda suurema jänese, kelle kaela ta oli just ilmselgelt murdnud. Lind saatis tüdrukule pilgu, mida võis tõlgendada ainult kui „mida sa veel vahid?“ ja Emma pööras judisedes eemale. See oli lihtsalt vale. Maidhfindenist ei olnud ka mingit abi, sest too vaid seisis ja jälgis sündmusi mõtliku pilguga.
Trampides häiritult minema, haldjas truult järgnemas, tundis tütarlaps end õnnetult. Tal olid seljas vaid lotendav t-särk ja pidžaamapüksid, mis peaaegu ei paistnudki särgi alt välja, ning jahe ilm hakkas ennast tõsiselt tundma andma, mis oli äärmiselt nõme. Emma oli muinasjutulises metsas koos haldjaga (ja mitte lihtsalt haldjaga, vaid haldjaga Lothlorienist!) ja enamus tema tähelepanust kulus sellele, kui paganama külm tal oli. See oli lihtsalt ebaaus.
Võibolla oli Maidhfinden märkanud, et neidisel oli ebamugav, võibolla mitte, aga mees hakkas vaiksel toonil kõnelema. Tütarlaps ei saanud millegist aru ja ega haldjas vist oodanudki seda, kuid Emma leidis, et see oli mingil määral lohutav. Meesterahva kaunikõlaline hääl moodustas tüdruku sammude rütmiga meeldiva koosluse ja neiu tundis, et ta hea tuju hakkas naasema.
Mõne aja pärast hakkas Maidhfinden suvalistele asjadele osutama, lausudes nende sindarini keelse nime ja sundis Emmat sõnu järele kordama. Tütarlaps tegi seda kõheldes, mehe tähelepanu all komistades ja kokutades, kuid Maidhfinden ei lasknud ennast häirida. Ta lihtsalt kordas uuesti, parandas rahulikult tüdruku hääldust ning ajapikku hakkas Emma lõdvestuma.
Sõnu oli palju ja neidis, kes polnud kunagi võõrkeelte alal ülemäära tubli olnud, peagi unustas enamiku neist. Juhtus aga midagi, mida polnud väga pikka aega juhtunud – tütarlaps hakkas pea suhtlemist nautima. Nüüd kui Emma polnud pingeseisundis, ei pidanud ta enam sõnu vägivaldselt välja pressima ja rääkimine läks lihtsamalt. Kuigi neiu ise seda ei märkanud, ei takerdunud ka tema hääl enam nii hullusti. Maidhfinden naeratas seda märgates ning jätkas õpetamist, kuidas õigesti hääldada sõna „rohututt“.
Tüdruk ja haldjas jalutasid metsas veel kaua, vesteldes, õppides sindarini ja lihtsalt imetledes laant. Mets paistis olevat lõputu – nad möödusid lugematust arvust puudest ega näinud ühtegi märki harvenemisest. Viimaks tundis Emma oma jõudu raugevat ja kui Maidhfinden päästis ta napilt maha koperdamisest, otsustasid kaaslased peatuda. Mees otsis sobivalt madala puu, mille okstel oleks neil mõnus istuda, kuid tütarlapsel oli probleeme isegi selle otsa ronimisel. Haldjas üritas neidist aidata ja lõpuks pidi ta silmi pööritades otseselt oksale tõstma. Emma piiksus küll häiritult, kuid lõpuks sai ta korralikult istuma. Maidhfindenil endal polnud aga mingit muret ronimisega – tema liikus okstel graatsiliselt nagu orav, sest ta oli üks galadhrimidest, puurahvast.
Seal nad siis olid, haldjas ja inimene kõrvuti, istudes koos nagu linnud õrrel ja jälgides valguse suurenemist. Ees oli liiga palju puid, et nad oleksid saanud otseselt päikest näha, kuid sellest polnud lugu. Valgus valgus läbi okste kaaslaste kehadele, muutes nad laiguliseks, soojendades neid ning seltsilised ei näinud mingit põhjust vestluseks. Nad vaid puhkasid jalgu kõlgutades ja nautisid üksteise seltsi vaikuses, sellal kui päike tõusis kõrgele taevalaotusse.


______________________________________________________________

Märkmed:

Pagan, see osa meeldib mulle. Eks hakkangi vist enamuses selliseid pool reaalsus/pool unenägu chappie'sid kirjutama.

✖ Faolan - yay? nay?
✖ Misasja, nad ei olegi enam samas kohas?
✖ Emma hakkab sindarini õppima?
✖ Kas keegi tabas ära väikese viite Suckerpunchile? Ei? :’D
✖ Maidhfinden on armas. Tahaksin talle ühe korraliku pika pai teha.

Seega, arvamusi?

Oi, nüüd tuleb kõvasti tõlkeid. Ma ei vastuta sindarini eest absoluutselt, enamus fraase on pärit eri veebilehtedelt, osa olen ise üritanud (valesti) kokku panna. Tõlked on tehtud inglise keelest eesti keelde, ei hakkanud üks-ühele tõlkima, vaid võtsin lähima vaste.

Suilaid! – Tervitused!
Im gelir ceni ad lin! – Tore on sind näha!
Ellon – meeshaldjas
Le hannon – Aitäh
Man sâd telil? – Kust oled sa pärit?
Rochand – Rohan
Istog o Haldir?- Sa tead Haldirist?
Adar – Isa
Tiro! Fileg! – Vaata! Lind!

Nonii.

Ma ei salli fanfictionit. Kohe üldse ei salli. Minu arust on see autori maailma ahistamine.
Aga kuna ma pole Sõrmuste isandat lugenud (kuigi ma mõtlen sellest uba paar aastat), siis ma sain asja rohkem nautida kui ma tavaliselt nautinud oleks.

Mulle meeldib su rahulik, aegavõttev kirjutamisstiil. :) Natukene kadedaks tegi isegi.

Faolan hakkas huvi pakkuma... kuid ma veel ei tea, mis temaga rohkem on, nii et elame, näeme.

Emma mulle isegi meeldib. See on selline natukene teistsugune tegelane jälle... ja ta on omamoodi kibestunud. Mitte tüütult kibestunud.

Uus osa võiks ainult tihedamini tulla... muidu unustab ära.

Btw. Werewolf Took eksisteerib veel? KUS TA ON??

Millal ma viimati Meie Juttudes uut juttu lugema hakkasin....ammu, sügise alguses vist.

Aga täna tõmbas kuidagi siiapoole. And good that it did

Ütlen ausalt- ma ei mäleta ID peaaegu mitte midagi. Nii et ma ei saa kahjuks sellest vaatevinklist eriti kommenteerida. Võibolla ajapikku meenud rohkem.

Praegune Emma mulle meeldib. Mulle meeldib, et ta kokutab, et ta on kibestunud ja kurb (sest ta on seda just parasjagu ja tõeliselt ning omamoodi), et ta saab aru, sellest, et peaks logopeedi juures käima, et ta ei saa aru, et väikeste laste löömine on vale (sest kõigil on omad vead ja ma loodan, et ta kasvvab sellest konkreetsest veast välja).

mulle meeldib tohutult, et M ei oska ingliskeelt ja et Emma ei oska haldjakeelt. Tohutult mõnus on lugeda midagi, kus ei kasutata suhtlemiseks sõnu. Ma arvan, et need on vahel ka täiesti ebavajalikud. Ja ma loodan, et Emma ei õpi imeväel seda keelt kohe ära - see oleks nõme.

i liked how Emma acknowledge M's beauty and hottness, but did't dwell on it half the part.

olen Nasicciga su kirjutamisstiili ja fanfictioni koha pealt 100% nõus. Aga See jutt ei seostu praegu üldse Sõrmuste Isandaga -need on minu jaok sama erinevad kui kartul ja porgand. - pole aimugi, miks ma sellise võrdluse siia praegu tõin.

ja veel üks hea asi: mõnusad pikad osad!

Faolani kohta ei oska ma absoluudselt midagi öelda, sest ma ei tea teda veel.

Ja mulle tundub, et ma pean lõpetama.

UUT!

Head pikad kommentaarid, vot need on asjad, mis mulle meeldivad.
Ma ei tea, enamus minu ajast kulub fanfiction’i lugemisele, originaalseid jutte viitsin lugeda palju vähem. Eks igaühele oma. (: Õnneks ei peaks see jutt Sõrmuste isanda hardcore-fänne solvama, sest ma tõesti ainult riivan Tolkieni maailma.
Emma on tegelane, kellega ma pean pidevalt ette vaatama. Ta on juba loomult üsna kibestunud ja nukker, kuid ma pean vaatama, et ma sellega üle piiri ei läheks. Tal on ka teisi külgi ja ma plaanin järgmistes osades neile rohkem tähelepanu pöörata. Nõme oleks ju, kui Emmast saaks jälle üks tüütu teismeline.
Ma kardan seda, et osad ei hakkagi tihedamini ilmuma, ma lihtsalt ei suuda kiiremini. Loomulikult on oma osa ka sellel, et ma olen parajalt laisk. Õnneks peaks seda veidi kompenseerima see, et osad on metsikult pikaks läinud. See on juba 4000+. Le fuck. Minu jaoks on see HIIGLASLIK.
Aega läheb ka selle peale, et mõtlen osad enne põhjalikult läbi. Igal stseenil on oma mõte, mitte miski ei ole niisama. Kirjutamise järel läbib osa ka mitmekordse kontrolli minu ja minu BETA poolt.
→ Minu BETAks on hetkel Constellation, keda ma sunnin Oloriesset lugema ja parandama ning ideid andma. Mõnus stuffs.
Järgmistes osades tahan ma rohkem Maidhfindeni iseloomu ja taustalugu arendada, ta ei ole lihtsalt mingi suvaline ja ilus haldjas. Faolani plaanin ka rohkem sisse tuua, sest ta on mulle üpris tähtis tegelane. Selles osas on juurde tulnud kaks tegelast, üks uus ja teine vana, sest jah, Emmal on ka oma elu väljaspool unenägusid. Y’know, kool ja sõbrad, stuff. Edasi saate sellest lugeda ise. ;’)
Aitäh kõikidele kommenteerijatele! Ausalt, te olete lahedad.




Emma ei imestanud enam, kui ta ärkas järjestikuselt juba kolmandal ööl võõras paigas.
Virgudes jaheda tuuleiili pehme paituse peale, tundis tüdruk juba silmi avamatagi südant rinnus kiiremini põksuma hakkavat. Vaimustus võttis ta hingetuks. Tõtt-öelda oli Emma olnud viimase paari öö jooksul õnnelikum, kui mitme aasta peale kokku. Tütarlaps ei jõudnud ära oodata, mis seiklusi unenäod talle see öö kavatsevad tuua.
Lõpuks silmi avades oli kõige esimene asi, mida Emma nägi, rätsepaistes istuv Maidhfinden. Haldjas näis rahulik ja õnnelik, juuksed tuules lehvimas ja silmad lõõgastunult poolsuletud. Mees noogutas sõbralikult tervituseks ning tüdruk tundis näole valguvat totakat naeratust, süda rinnus metsikult vasardamas.
Ennast istukile ajades oli neiu kergelt üllatunud. Nad ei olnud enam metsas, ei kuldses ega hõbedases, tavalises ega maagilises – seda kohta võis vaid tundraks nimetada. Kõikjal kuni silm seletas laiusid künkad, mis olid kaetud madalate puhmastaimedega, putkudega ja vahel ka kidurate põõsastega. Maastik oli rohelise-halli-pruuni segune soga, veidi erksamat tooni lisasid sellele samblad ja hilisemad Põhjala lilled. Emmal oli peadpööritaval kombel tunne, nagu oleks ta ajas tagasi rännanud. See paik meenutas tüdrukule Põhja-Soomet, kus ta oli kunagi lapsepõlves isaga käinud. Talle ei meenunud sellest reisist eriti midagi peale selle, mis tunne oli tal olnud bussiaknast välja vahtides. Mõtlik, võibolla isegi nukker.
Emma võpatas mõtisklustest välja, kui raske vihmapiisk tilkus talle näole. See veeres otse mööda nina alla ning langes siis huultele, kust neiu selle ka ära limpsas. Ilm oli hall ja vesine ning sadas kerget seenevihma, kuid see ei suutnud rikkuda tütarlapse tuju. Tütarlaps võdistas end, nägu ikka naerul, kui külm tuuleiil torkis tema käsivarsi. Tõesti, ta peaks endale villased magamisriided hankima.
Lõbustatud sellest mõttest, võttis muigav neidis vastu haldja pakutud käe ja lasi end püsti tõmmata.
Midagi sindarinis seletades, osutas Maidhfinden eemal olevatest küngastest kõige kõrgemale. Mees varjas käega oma silmi, otsekui oleks ta ereda päikesepaiste käes ning teeskles teatraalselt ringi vaatamist. Tüdruk sai kohe pihta, mida meesterahvas tahtis – ta tahtis kõrgendiku tippu ronida, et näha maastikku paremini. Tütarlapse nägu tõmbus automaatselt krimpsu, sest künkaseljandik tundus olevat üsna järsk, kuid ta noogutas viimaks. Maidhfinden naeratas ning hakkas reipal sammul künka poole astuma, Emma truult kõrval vantsimas.
“Amon,” sõnas haldjas ja osutas laiale ilmale. Neiu arust viitas ta künkale, kuid samas see võis ka ükskõik mis olla. “Ega m-mitte jäl-le?” protesteeris tüdruk. Mees heitis talle silmanurgast ootava pilgu. “Pä-ri-selt k-ka?”
“Amon,” kordas Maidhfinden jonnakalt. Tütarlaps kordas ohates järele ja leppis tõsiasjaga, et tal pole järjekordsest haldjakeele tunnist pääsu. Emma ise ei näinud selles erilist mõtet, kuid oli nõus rahu hoidmiseks sellega kaasa minema. Mõelda vaid, tema ja räägib sindarini!
Maidhfinden dikteeris talle sõnu ette nii kaua, kuni neidise pea sumises ning ta hakkas tõsiselt oma taibus kahtlema. Isegi kui neiul õnnestus enam-vähem tähendusele pihta saada, läks sõna tal ikkagi paari sekundiga meelest. Mees ei lasknud end Emma üha valjemaks minevast vandumisest häirida, vaid leidis lihtsalt uue objekti, millele osutada. Alles siis, kui nad jõudsid kõrgendikuni, soostus ta tüdruku rahule jätma. Tütarlapse kergendus kestis täpselt nii kaua, kuni ta nägi järsku ja põhimõtteliselt lagedat küngast lähedalt. Emma tundis suud kuivaks minevat.
Maidhfindenil polnud ronimisega muidugi mingit probleemi, paganama haldjas nagu ta oli. Galadhrim lippas nobedalt mööda künkaseljandikku üles, graatsiline nagu mõni tsirkuseartist, ja kasutas käsi enda toetamiseks vaid paaril korral. Emma suu vajus seda esitust jälgides ammuli. Haldjas jäi lõpuks tipus seisma ning vaatas alla tüdruku poole, kes tundis end järsku väga väikesena.
Nonii siis.
Tütarlaps ajas end sirgu. Ega ta iseenesest sinna üles ei saa. Haarates käega rohupuhmast kinni ja otsides koha, kuhu oma jalg toetada, hakkas ta aegamisi ning kaalutlevalt üles liikuma. Võrreldes haldjaga nägi tüdruk niikuinii välja nagu äsja talveunest tõusnud karu, kuid sinna polnud midagi parata. Üldiselt läks ronimine isegi päris edukalt, kuni hetkeni, mil Emma avastas, et tal ei ole kusagile oma jalga asetada. Neiu üritas tagasi alla astuda ja kuidagi teistmoodi minna, kuid tüdruku jalg vääratas ning ta oleks äärepealt kaheksa meetri kõrguselt alla sadanud. Pärast seda keeldus neidis iseseisvalt edasi liikumast ning pead vangutav Maidhfinden pidi alla tulema ja Emma tippu aitama.
Viimaks üleval olles istus Emma hingeldades maha ning oli endaga rahul. Kui see üksik äpardus välja arvata, siis oli ta isegi üsna tubli olnud. Ronimisel ei olnud küll erilist mõtet olnud, sest tipust ei olnud näha midagi peale veel rohkema muhkliku maastiku ja udu, kuid ikkagi, saavutus oli saavutus. Tütarlaps heitis pikali ning lasi värskendaval tuuleiilil nägu paitada. Ta avas laisalt ühe silma, kui kuulis haldjat teda nimepidi kutsuvat.
“Tiro, Emma! Ael,” sõnas Maidhfinden ja nookas peaga. Emma kissitas silmi ning tal läks aega, enne kui nägi seda, mis oli varem kahe silma vahele jäänud – seal, eemal, oli väikene järv, mille olid enne künkad ära varjanud. Tüdruk oigas, sest ta teadis, kuhu suunas mehe mõte liikus.
“M-me alles jõud-sime siia!” torises tütarlaps. Maidhfinden noogutas rahulikult ning ulatas talle käe, et ta püsti tõmmata. “K-kui ma kaela m-mur-ran, siis on s-see si-nu s-süü!”
“Tolo hi!” Meesterahvas hakkas neiu silme ees alla minema täpselt samal peadpööritaval kiirusel, millega oli ta ka üles tulnud. Mõne hetke pärast seisis haldjas kindlalt maa peal ning vaatas tüdrukule ootavalt otsa. Emma neelatas, vaadates künka otsast alla.
Nii, jah, üks jalg sinna, põlvest kõveraks – juuuuust nii - ja teine sinna ja – oh sa kurat! – huh, see oli napikas, ja nüüd käsi sinna… Värisevate põlvedega ning kohati halisedes sai tütarlaps viimaks maa peale. Emma rapsis end mullast puhtaks. See haldjas! Kuskile ta selle segase järel enam ei roni! Mitte kunagi!
Kõike seda tsirkust loetamatu pilguga jälginud mees võttis sõnatult suuna järve poole, tige teismeline sabas tolknemas. Tüdruk peaaegu plahvatas, kui haldjas hakkas uuesti sõnu ette ütlema.
“Ei ole j-jälle n-nii!”
“Gwilith,” kordas Maidhfinden ja osutas ülesse. See võis tähendada põhimõtteliselt ükskõik mida, kuid pärast pikka põrnitsemist andis Emma viimaks järele ja kordas järgi. Ülejäänud teekond läks meeldivamalt, tuul nende juukseid sasimas ning pehmed samblad jalge all, ja isegi tütarlaps suutis lõpuks maha rahuneda. Tegelikult on see ju päris mõnus, mõtles Emma.
Maapind aina tõusis ja tõusis ning pärast pikka sammumist oli neidis õnnelik, kui nad viimaks kohale jõudsid. Tal oli tunne, nagu oleks nad kõndinud mitu tundi järjest. Teel oli olnud hulganisti väikeseid kivikesi, millele astumist oli võimatu vältida, ning tüdruku jalad olid pärale jõudes päris räsitud. Esimese asjana kohale jõudes jooksis ta veekogu äärde ja torkas jalad vette.
“Mmm,” mõmises Emma. Põhi oli kivine, kuid vesi oli värskendavalt jahe ning tütarlaps värises mõnust. Maidhfinden kääris oma püksisääred üles ja ühines neidisega, kahlates läbi põlvekõrguse vee.
“Emma, tiro!” sõnas haldjas ja nookas peaga. Meesterahvas osutas veest väljaulatuva suure rahnu poole, mis oli lame ning istumiseks täiuslik.
Halleluuja! Tütarlaps noogutas vastuseks ja koos jalutasid nad läbi madala vee, saades viimaks mahti imetleda loodust. Veekogu pesitses madalamas lohus, olles ümbritsetud kahelt poolt küngastega. See ei olnud suur ega paistnud olevat ka sügav, kuid Emma teadis, et esmamulje võib petlik olla. Kaldal kasvas kidur võsa ja isegi paar madalat puud. Mööduv tuuleiil pani järvepinna värelema.
Oli näha, et paik oli inimestest täiesti puutumata – või ükskõik millisest teisest… rassist, mõtles neidis, meenutades, et hetkel kõndis tema kõrval puhastverd haldjas – ja ega see ei üllatanudki Emmat. Tema ja mehe jalajäljed olid ainsad järveümbruse mullasel pinnal, nähes seal üsna õnnetud ja üksikud välja. Juba umbes tuhandet korda mõtiskles tüdruk selle üle, kus paganama kohas ta oli. Tütarlaps oli selle üle pikka aega juurdlenud, kuid ei suutnud ühtegi loogilist ega ka mitte nii loogilist seletust leida. Emma piilus silma nurgast Maidhfindeni poole, ainsa isiku poole, kes oleks võinud talle vastuseid anda, kuid kellega suhtlemist takistas keelebarjäär. Loomulikult, mõtles neidis kibedalt. Kas ma pean tõesti terve keele selgeks õppima, selleks, et saada paar närust vastust?
Haldjas katkestas vaikuse, ilmselgelt mitteteadlik oma kaaslase tumedatest mõtetest, hakates sindarinis kõnelema. Ta hakkas uuesti tüdrukule järelekordamiseks sõnu lausuma ning oli üllatunud, kui neiu müksas teda vastu õlga. “Aitab k-küll!” sõnas Emma ja manas esile naeratuse. Mees kergitas kulmu.
“Ei!” ütles tütarlaps ja tõstis käed üles, raputades pead. “Ei m-mingit sindarini!”
“Ei? Sindarin?” kordas haldjas. Üle meesterahva näo libises kaval muie ning Emma aimas instinktiivselt ohtu.
Siis tegi Maidhfinden midagi sellist, mida Emma poleks talt mitte kunagi oodanud. Ealeski. Ka mitte miljoni aasta jooksul. Ei, enne oleks tüdruk näinud end Ingismaa kuningannaga paintballi mängimas.
“Naw, sindarin!”
Puristav ja šokeeritud tütarlaps üritas silmadest vett välja saada, samal ajal ise nördinult karjudes. “M-ma ei u-su s-seda!”
Naerev haldjas tantsiskles neidise käeulatusest välja, itsitades omaenda teo üle. Ta polnud midagi sellist teinud… ei tea, lapsepõlvest saadik? Tuli välja, et surelikud olid üsna lõbus ajaviide.
Maidhfinden oli sündinud loomupäraselt rõõmsameelsena ning ka mitte aastate pidev kuhjumine ei olnud suutnud seda lämmatada. Mees armastas head nalja ja mängis aeg-ajalt veel siiani oma sõprade peal vingerpusse, kuigi poisipõlv oli tal ammuilma seljataga. Naeratades laialt, hüüdis Maidhfinden üle õla ilmselge sindarini keelse pilke, valades sellega ainult õli tulle.
“Tule s-siia sa-!” karjus tüdruk, lipates mehele järgi, kuid jäi äkitselt veidra ilmega pidama. Emmal oli tunne nagu teda kägistataks. Tütarlapse pea käis ringi ning pilt ta silme ees virvendas… ja oh, ta tundis oma keha lõdvaks minevat…
Ka Maidhfinden peatus. “Emma-?”


--!


“Em-? Emma, no pagan võtaks!” vandus poisihääl. “Ärka üles!”
Tütarlaps rapsis kätega, üritades segajat minema ajada, kuid võõrad käed jätkasid tema keha raputamist. Ta oli jalgupidi vees ja ta ei olnud ja ta pidi… Haldjas…
“Mitu kuradi korda olen ma sulle öelnud, et osta endale ise oma medikad! Lao nüüd välja, kuhu sa toppisid need?” nõudis Marcus. Ta raputas tugevamini. “Kuulsid või?!”
“Mid-?” Emma avas vaevaliselt oma silmad. Ta oli uimane ega saanud millegist aru, ta tahtis magada… “Mida sa-?”
“Mul on täna esinemine! Ma sõidan kahekümne minuti pärast välja ja ma ei saa ilma oma paganama medikateta minna! Kuhu sa panid need?”
Tüdruk ajas end istukile ning tundis, kuidas viha langes üle terve tema olemuse nagu must laine, lämmatades teda. Kui neiu oleks vähegi rohkem ärkvel olnud ning viitsinud mõelda, siis oleks talle meenunud, et jah, koju jõudes oli ta harjutanud paari lugu kitarri peal. Emma oli laenanud Marcuse medikaid ega olnud viitsinud neid õhtul tagasi viia, sest oli venna esinemise järgmisel päeval totaalselt ära unustanud. Tehniliselt oli olukord neidise süü. See oli aga viimane asi, mis oli hetkel Emma mõtteis.
Praegu suutis tüdruk mõelda vaid sellest, et ta oli haldjaga järveääres olnud ja siis oli see jõnglane tulnud ja ta oli… mingite kuradi jublakate pärast…
Marcus. Oli. Ta. Keset. Ööd. Üles. Ajanud.
“Sa…” Emma ei suutnud suurest raevust isegi rääkida. Neiu marssis oma laua juurde ja tõmbas sahtli valju raksatusega lahti, võttes tolle neetud karbi ning visates selle vennale sülle.
“Välja s-siit,” urises tütarlaps.
“Mitu korda ma olen sulle öelnud, et ära puudu minu-“ tänitas Marcus, uurides karbi sisu. Korraks ristus ta pilk õe omaga ning poiss oleks talitanud targasti, kui oleks vaikselt jalga lasknud. Neidise pupillid olid pea hullumeelselt suured. Kahjuks otsustas vend ohtumärke eirata ja vastu panna. “-asju – ja mu häälestaja, ka selle oled sa pihta pan- hei, misasja!”
Ühel hetkel vihastas Emma nii, et tal lõi silme eest mustaks. Ta ei suutnud hetkel selle talumatu jõmpsikaga tegeleda. Tütarlaps haaras poisil natist kinni ja tõukas ta toast välja, lüües ukse pauguga kinni. Kuuldes, kuidas vend oleks äärepealt ukse taga kukkunud, lahvatas neius korraks süütunne, kuid ta surus selle kiiresti maha.
Poiss. Oli. Ta. Üles. Ajanud.
Raevupisarad silmis kipitamas, ronis tüdruk tagasi voodisse ja palvetas, et ta näeks uuesti Maidhfindenit. Ta sulges silmad, ise tekkide vahel, ning jäi liikumatult lebama, oodates, uni võtaks võimust. Vaikus süvenes, kuni ähvardas tütarlapse enda alla matta, kuid und ikka ei tulnud. Viimaks, pärast aega, mis tundus terve igavikuna, suutis Emma magama jääda. Uni oli aga rahutu ja tüdruk veetis terve ülejäänud öö väheldes ja pöörates küljelt küljele, kulm kortsus.
Kui neiu lõpuks hommikul üles ärkas, oli ta väsinud ja õnnetu. Ta üritas meenutada, mida oli unes näinud, kuid selle koha peal oli vaid must auk – ainus, mida Emma teadis, oli see, et ta ei olnud Maidhfindenit näinud.
Tütarlaps neelatas. Ta kartis.


Esmaspäeval pärast kooli köögis istudes oli Emma üsna tigedas tujus. Pole ka ime, mõtles tüdruk, täietes kraanist veekeetjat, kui see nagamann siin ringi jõlgub.
Laupäevaöine-pühapäevahommikune tüli oli õe ja venna vahel hiljem jätkunud, ainult et suurejoonelisemal skaalal. Õhtul, kui poiss oli tagasi jõudnud, olid nad üksteise peale ikka veel vihased – Emma selle pärast, et poisiklutt oli ta keset ööd üles ajanud ja Marcus seepärast, et õde oli teda tõuganud. Olgu, võibolla oli tüli jätkumine natukene neiu süü olnud.
Kõik oli alanud sellest, et Emma ei suutnud vastu panna tahtmisele nähvata iga kord, kui Marcus sattus tema silma alla. Ega vend ei saanud alla jääda ja üsna varsti nad karjusid üksteise peale, üks edukamalt kui teine, mõlemad näost punased. Lõpuks vihastas ka ema, sest tema katsed lapsi lepitada olid läbi kukkunud, ja pärast seda olid kõik kolm eri suundades laiali marssinud. Nad keeldusid veel siiani üksteisega suhtlemast. Tüdruk põrnitses kannust väljapaiskuvat veeauru.
Terve olukord oli tema süü. Noh, teoreetiliselt.
Kuigi neiu teadis, et see oli tobe, ei suutnud ta ikka veel Marcusele andestada. Poisil ei olnud mingit võimalust teada, mis juhtub, kui ta tütarlapse üles ajab ja Emma oleks tõesti pidanud karbi õhtul tagasi viima. Sellest hoolimata ei suutnud neidis talitseda viha, mis valdas teda iga kord, kui ta oma venda nägi. Kuigi see ei olnud sugugi Marcuse süü olnud, seostas Emma ikka veel teda sellega, mis oli juhtunud – unenäod haldjaga olid läbi.
Selline asi ei oleks pidanud nii palju valutama. Need olid lihtsalt unenäod, eksole? Lihtsalt… fantaasia. Ebareaalne. Aga see valutas, ja valutas nii kuradi palju, et tütarlaps tundis, kuidas tal läks juba sellele mõeldes süda pahaks. Kõik oli läbi.
Pärast seda, kui Marcus oli öösel nii ebaviisakalt tütarlapse tuppa marssinud ja ta üles ajanud, oli Emma üritanud uuesti magama jääda. Ta ei mäletanud, et oleks midagi unes näinud ning see oli tüdrukut tõsiselt hirmutanud. Seejärel oli Emma terve päeva ärevil ja hajevil olnud, oodates tulevat õhtut ega suutnud mõelda millegist muust, kui muinasjutulisest paigast ja haldjast, kelle oli sinna maha jätnud. Napilt enne kaheksat oli tütarlapse kannatus viimaks katkenud ning ta oli heitnud voodisse, sulgedes silmad ja jäädes kindlameelselt und ootama. Vähemalt kaks tundi oli ta niimoodi lamanud ja mõelnud, mida kuradit ta teeb, enne kui uni tuli. Kuid ka uni ei olnud toonud leevendust, sest Emma ei olnud unes Maidhfindenit näinud. See oli läbi.
Tema metsik igatsus fantaasia järgi tekitas neius ka trotsi. Olukord oli kõike muud kui normaalne, see oli juba tobe. Juba kes-teab-mitmendat korda mõtiskles neiu, et ehk läheks tal logopeedi asemel psühholoogi vaja. See mõte tõi Emma näole kibeda naeratuse. Ta pandaks vist pärast esimest seanssi padjatatud tuppa.
Aitab, kõik on läbi. See on lõppenud. See. On. Lä-
Tüdruk tõmbas raksatusega lahti sahtli, kuhu oli loonud omaenda isikliku paradiisi. Neidis oli arvamusel, et üks korralik tassitäis kuuma teed võib ükskõik millise olukorra paremaks teha. Talle vaatasid vastu eri suuruse, värvi ja kujuga pakendid, mis kõik sisaldasid suurepärast, maitsvat ning lohutavat teed. Üldiselt eelistas Emma teelehti kotikestele, kuigi tal leidus ka viimast. Ei teagi miks, pidas teekotikesi lihtsalt kuidagi labaseks.
Vaagides oma valikuvõimalusi, langetas neiu otsuse seekord India tee kasuks, mille vürtsikast aroomist oli parem vaid selle hõrgutav maitse. Vett kannu valades tundis Emma midagi sisemuses lõtvuvat. Kõik oli läinud, kuid see ei tähendanud veel, et lõpp oli käes.
Umbes kümne minuti pärast istus tüdruk teetassiga arvuti taga ja nägi kellale pilku heites, et veel on aega kiireks netituuriks. Neidis kohe kindlasti ei ootanud oma seanssi doktor Bolgeriga. Ta pidi ka eelmise korra fiasko eest vabandama, kus ta oli keset vestlust püsti tõusnud ja minema jooksnud. Emma jälestas vabandamist.
Üle mitme nädala oma hindeid arvutist vaadates sai tütarlaps peaaegu rabanduse. Ilmselgelt oli õpetajatel septembrikuu unisus üle läinud ning nad olid lajatanud ikka korralikult. Eriti nukker seis oli geograafias, mis pani tüdrukut kiiresti telefoni välja otsima. Neil oli vaja järgmiseks nädalaks lõpetada suur projekt ning Emma ja tema pinginaaber Sonya polnud isegi jõudnud sellega alustada. Neiu lõi kiiresti uue sõnumi ja saatis selle ära.
Sonya, kes oli geograafias Emma projektipartner ja ka mingil määral sõber, oli… omamoodi. Tüdruk oli blondeerinud oma tagumikuni ulatuvaid juukseid nii kaua, kuni need olid lumivalged ja armastas kanda sama tooni läätseid. Sõbranna kummaline välimus tõmbas tänaval igasuguseid pilke, kuid pärast mitut aastat tema tundmist poleks Emma suutnud teda kuidagi teistsugusena ettekujutada. Sonya kahvatu välimus paistis loovat mingi tasakaalu tema iseloomuga, mis oli tavaliselt nii tagasihoidlik ja vaikne.
Nii süvenenud oma mõtisklusse, oleks Emma end peaaegu vastu lauda ära ära löönud, kui mobiil hakkas järsku käes piiksuma.


Tüdruk hammustas huulde. Tal polnud aimugi, kus ta Sonya elas. Tõttöelda tütarlaps ei teadnud üldse sõbrannast palju sellepärast, et noh… ta oli nii vaikne. Saates kiiresti Sonyale sõnumi, et too saadaks talle asja detailid, tõmbas Emma jaki selga. Neidis pidi hakkama liikuma, kui ta just ei tahtnud hiljaks jääda. Emma ohkas. Tal ei olnud vaja veel ühte asja, mida lisada oma vabandamist vajavate asjade listi.
Tütarlaps heitis enne lahkumist kiire pilgu peeglisse ja kahetses seda silmapilkselt. Talle vaatas vastu morn inimene, kelle juuksed olid peadligi surutud ja nägu ilmetu. Emma üritas veidi oma sorgus juukseid sättida, kuid olukord läks sellest veelgi hullemaks, nii et ta jättis need rahule. Ja need silmad… Neiu vesihallid silmad olid nii tühjad ja kauged, et tüdruk pööras ära. Ta ei suutnud inimestelegi silma vaadata, veel vähem iseendale.
Vaadates kahetsevalt oma tillukese lugemisnurga poole, sundis Emma end kingi jalga panema. Tal ei olnud hetkel seda vabadust. Tüdruk hakkas juba minema, kuid jäi siis äkitselt seisma ja kissitas silmi. Seal, lambist paremal, oli mingi… Liikudes paar sammu lähemale, suutis tüdruk ära eristada, mis seal kirjas oli: Maidhfi- Ei, ta keeldus sellele isegi mõtlemast. Seda ei olnud olemas, seda polnud kunagi olemas olnudki.
Emma ajas end sirgu. Järgmised tunnid said niikuinii põrgupiin olema, nii et oli parem sellega juba ühele poole saada.


Nii, vasakule ja sealt edasi neljandast tänavast paremale… 1… 2…
Emma Mapleson oli pärast kõneravi üsna masendunud ning sellele ei aitanud sugugi kaasa see, et ta üritus leida Sonya maja läks ilma suurema eduta. Leaf Street 26a, suur valge maja, võimatu mööda vaadata. Lihtne öelda.
Seanss logopeediga oli olnud totaalne ajaraisk. Juba enne kohale jõudmist olid asjad allamäge läinud – tüdruk oli jäänud oma õigest bussist napilt maha ning järgmine buss oli vist tervenisti vahelt ära jäänud, et neiul õnnestus kõneravisse oma 10 minutit hilineda. Emma oli seansi alguses kohusetundlikult ka eelmise korra katastroofilisuse pärast vabandanud ning logopeed oli ta vabanduse armulikult vastu võtnud, kuid ikkagi saatis tütarlast terve tunni vältel pilk. Doktor Bolger ei olnud Emma silmis just halb inimene, lihtsalt igavavõitu, kuid ilmselgelt paistis see keskealine naine arvavat, et neidis oli problemaatiline. Jah, Emma Mapleson oli üks suur kuradi probleem.
Crowley’s… Veel üks… Aaaaaargh, kuidas pagana päralt inimesed tegid seda vanasti?! Mul on kaarti vaja!... Veel… Leaf Stree- Halleluuja!
Tüdruk hakkas oma otsust Sonya juurde minna juba vaikselt kahetsema. Emmale polnud geograafia kunagi meeldinud ning väljavaade veeta terve õhtu nõmeda projekti kallal nokitsedes oli kõike muud kui meeldiv. Hetkel ei ihanud ta mitte midagi muud, kui lihtsalt vajuda hea raamatuga oma tillukesse lugemisnurka ja unustada muu maailm. Tütarlaps oigas, kui talle meenus laadung kodutöid, mis ootas teda kodus.
21… 21a… 22b… VIISTEIST! See ei ole võimalik! Oot- 26a! Sonya maja!
Emma tundis õige maja juba kaugelt ära, enne kui nägi majanumbrit. Suur valge maja, võimatu mööda vaadata, tõesti. Klassiõe kodu oli hiiglaslik. Maja oli paganama loss, kui üldse midagi – sellel olid kuradi klaaspaneelid! – ning see paistis karjuvat ‘siin elavad rikkad inimesed!’. Neidis vaatas kahtlevalt väravat. Ahjaa, uksekell.
Ilmselgelt oli keegi majas midagi teinud, sest värav läks aeglaselt lahti ja Emma sai nüüd parema võimaluse aeda imetleda. Aed oli sellise muljetavaldava maja kohta üsna mannetu ja lage – olid vaid paar roosipõõsast ning nähtavasti ei viitsitud nendegi eest hoolt kanda. Tütarlaps naeratas, nähes sõbrannat uksel lehvitamas.
Sonya oli lasknud oma tavaliselt patsis olevad heledad juuksed seekord valla ning koos tema valgete läätsetega, mis sulandusid võõrastavalt tüdruku silmavalgetesse, meenutas ta mõnd pool-müütilist olevust. Emma pidi tunnistama, et tüdruk nägi oma kitsastes teksades ja avaras pluusis paganama hea välja. “Tervitus,” noogutas klassiõde.
Emma muigas. “T-tsau! Ilus m-maja sul,” komplimenteeris tütarlaps. “Ja see g-garaaž! Väga-gi m-muljetavaldav.”
Sonya teeskles šokist õhu ahmimist. “Maplesoni poolt heakskiidetud?” Emma pööritas silmi.
“Aga tule, kui sind autod huvitavad, siis ma võin sulle ringi näidata,” kutsus sõbranna, otsutades puldiga garaažiuksele. “Blake’i oma peaks ka siin olema, ta on hetkel kodus-“
Sonya jutu katkestas erutatud kiljatus. “EI OLE N-NII! S-see on ju- Aston Martin Vanquish!”
Klassiõde jälgis kergitatud kulmudega, kuidas Emma tegi väikese õnnetantsu hõbedase auto ees. “Autohull?”
Tütarlaps köhatas. “Ma v-vaatan T-Top-Gear’i.” Kahtlustav ilme sõbranna näol ei vähenenud.
“Igaljuhul… Teised autod ei ole meil nii muljetavaldavad, kõige lahedam ongi venna Aston Martin. Rajakas sai selle kaheksateistkümnendaks sünnipäevaks,” jutustas Sonya, vedades näpuga üle autode kapottide. “See on ema Mazda6 MPS… isa Mercedes, CL 600 kui ma ei eksi… Ma ei tea, mulle pole kunagi see meeldinud, aga isa nii väga tahtis… Ja siin peaks olema meie Nissan Navara, kuid see on vist hetkel välja laenatud… ee, Emma?”
Emma oli täielikult tardunud. Seal oli lihtsalt liiga palju lahedust, ta aju ei suutnud kõike seda korraga vastu võtta. Tütarlaps võpatas, kui sõbranna torkas teda näpuga ribidesse.
“Igatahes… liigume siis minu tuppa?” pani Sonya ette, juhtides Emma üle betoonpõranda ja ukseni, mis oli enne tüdrukul kahe silma vahele jäänud. “Sa võid oma jalanõud siia jätta.”
Kingi jalast võttes vaatas Emma Sonya kodus ringi. Ta jäi pärani silmadega jõllitama. “Ei ole n-nii! Sul on ko-dus k-karutopis!” Karu küünised olid igavesti rünnakupoosis tardunud ja ta klaassilmad paistisid ebamugavalt tagasi jõllitavat.
“Isa arvab, et ta on jahimees.” Sõbranna ohkas. “See pole tal isegi ise lastud, vaid ta ostis selle. Igatahes, mille peale meil see projekt täpselt oligi?” päris Sonya, juhtides Emma keerdtrepist üles. “Mingi rahvastiku värk, nii palju kui mina aru sain…”
Arutledes kooliteemal ja siunates geograafiaõpetajat, kes oli üldse selle nõmeda projektiidee peale tulnud, liikusid tüdrukud edasi. Kui Emma jäi seisma, peatus ka Sonya ja nähes, mida tütarlaps jõllitas, sõbranna muigas.
“Ahjaa, see on Blake, minu vend,” sõnas Sonya, noogates peaga teleka ees magava noormehe poole. “Ta jõudis hiljuti Rootsist tagasi, oli seal peaaegu kuu aega. Pärast seda pole ta midagi teinud, ainult söönud ja maganud, laisk rajakas selline.”
Emma mõmises selle peale midagi kuuldamatut, vaadates magavat noorukit. Too oli päris nägus, heledad juuksed silmadele vajumas, rohelised salgud tukas. Mõnus.
Tütarlapse tähelepanu läks tagasi Sonyale, kui sõbranna köhatas lõbustatult ja lükkas jalaga oma toa ukse lahti. “Me peaksime siis vist oma tööga peale hakkama?”
“Peaksime.” Emma ohkas sisimas. Geograafia oli tema silmis pea sama hull kui prantsuskeel. Neidis astus aeglaselt uksest sisse, tundes nagu kõnniks ta tapalavale. “Peaksime tõesti.”


Emma viskas viimaks, pärast aega, mis tundus terve igavikuna, pastaka käest ja toetas pea vastu seina. Paganama kodutööd, need aina kuhjusid ja kuhjusid ega paistnudki lõppevat… Tütarlaps ohkas väsinult.
Pärast Sonya juurest koju tulemist oli neiu soovinud ülekõige lihtsalt pikali heita ja võtta käsile üks hea raamat, kuid ei, ta oli sundinud end õppima. Isegi nüüd kui kell oli pool kaks öösel, ei olnud tal kõik kodutööd tehtud – matemaatika vihikusse oli tüdruk lihtsalt paar segast joont kritseldanud ning siis selle käest visanud. Emma oigas, mõeldes tuleva päeva peale. Veel üks päev, mil saab ta saab end tunda kui elav surnu.
Neidis ajas end aeglaselt jalule ja haigutas. Teel voodi juurde võttis ta kiiresti riided seljast ning jättis need sasipuntrana keset põrandat, hoolimata sellest, kui ta neile otsa astus. Kusagilt sattus tüdrukule pihku öösärk, mille ta ka kähku selga tõmbas ja Emma oli juba valmis voodisse heitma, kui ta pilk jäi millegile pidama. Seal, otse voodi jalutsis lebas viimane asi, mida tütarlaps oleks sel hetkel tahtnud näha – tema lemmikraamat, “Sõrmuse vennaskond”.
Raamatu nägemine tekitas väsinud Emmale nii tugeva emotsioonilaine, et ta kaotas korraks tasakaalu. Tüdruk pidi käe kapiuksele toetama, et püsti jääda. Üks nimi, mida ta oli juba mitu päeva üritanud maha suruda, ujus jälle tema mõtetes pinnale. See torkis ja põletas tütarlapsel rinnus. Kurat, kurat, KURAT.
Urisedes haaras Emma solvava raamatu ning toppis selle kappi riidehunniku alla, et ta seda enam nägema ei peaks. Ta absoluutselt jälestas seda viisi, kuidas selline asi sai teda nii lihtsalt mõjutada, kuidas ta enda süda ikka veel rinnus metsikult vasardas. Seda ei olnud olemas, seda polnud kunagi olemas olnudki.
Olles pugenud voodisse tekkide vahele, tundis neiu viha aegamisi lahtuvat. See andis teed nukrusele, mis oli palju kõikehõlmavam ja püsivam. Emma hingamine oli katkendlik ning ta kartis, et ta süda praguneb. Sellest hoolimata ei suutnud tütarlaps lõplikult maha tallata seda tillukest lootusevõrset, mis ta rinnus valulikult tärkas. Sest äkki see öö…?




_____________________________________________________________________________

Märkmed:

✖ Oloriessele on siginenud bänner, märkasite? Mis arvate?

✖ Kõik, kes on käinud Põhja-Soomes ja kellel peaks tekkima soov minu juttu vaidlustada, siis mind ei huvita.

✖ Kõik otsekõne sindarinis on nüüdsest bold + italic. Tegin nii, sest ma kasutan lihtsalt italicut paljude asjade juures ja värk läks kergelt segaseks.

✖ "Ja Haldjad, peremees! Haldjad siin ja haldjad seal! Mõned on nagu kuningad, kole suured ja uhked, ja teised jälle rõõmsad nagu lapsed..." Sam, lk 260 "Sõrmuse vennaskond".
Need, kes on näinud LotRis Galadrieli ja Elrondit ja kes peaks tahtma väita, et Maidhfindeni käitumine oli kergelt OOC, siis säh. Emma veega pritsimine oli täiesti normaalne.

✖ Jah, Emma mängib endiselt kitarri, kuid ma ei hakka enam oma muusikamaitset peale suruma.

✖ Ma ei saa, Sonya on lahe.

✖ Ma ei tea autodest tuhkagi. Ma istusin arvuti taga ja mul oli reaalselt ees Jeremy Clarksoni "Sõit on sees" ning ma pmst kirjutasin kõik need, mis normaalsed tundusid. Kuna Blake'i autost tuleb ka hiljem juttu, siis panen ka selle pildi siia. Klikka!

Amon - Küngas
Tiro! - Vaata!
Ael - Järv
Tolo hi! - Tule nüüd!
Gwilith - Õhk
Naw, sindarin! - Jah, sindarin!

Kommentaari sa nõudsid, my dear Alpha, ja selle sa ka saad.

Sa oled juba ju kõik ära kuulnud, mida kuulda annab... :) See jutt on kummardamisväärne. Ja kuigi ma kunagi ka ise fanfice worshipisin ja nüüdseks rohkem original'i poole pöördunud olen, on see väga... omapärane. Perfect balance between fan- and original fiction.
Ja Top Gear on üle prahi. Ma ei jaga autodest kahe senti ka mitte, aga nad on lihtsalt nii toredad. Ja tänu neile ma oskan autoteemal intelligentne olla ilma ise aru saamatagi, millest räägin.
Ning haldjakeele tunnid kuluvad mullegi ära. ^^


Mis ma siin ikka palju lobisen, niigi olen sulle ju Beta ja vatran lakkamatult. Just gonna say: I'm proud to be this story's Beta... ja ma tahan uut osa! kähku! XD

Ma ei suuda enam end vaos hoida :d Sarmikas kirjutatakse eesti keeles s-iga! Forgive me..

Ülilahe jutt

ainuke asi, mis selle juures täiesti uncoool on, on see, et osad ilmuvad nii aeglaselt! Tahaks kohe edasi lugeda! Palun ütle, et uus osa tuleb varsti!

Ja, kas sul ei olnud enne oma kausta? Ma otsisin su juttu 10 minutit taga ja lihtsalt ei suutnud meelde tuletada, kus see oli. Tegelikult olin ma veendunud, et sul oli oma kaust... ju siis mitte.

üks asi häiris: neidis -see on ilus sõna, aga ei ole vaja seda igasse lõiku toppida

Maidhfinden on lihtsalt nii võluv... Palun kirjuta ruttu edasi !!

Naughty - SEE KOMMENTAAR! *flails*
Lihtsalt... Kõige pealt suur-suur aitäh sulle, et sa üldse viitsisid sellist hiiglaslikku kommentaari kirjutada. Selle lugemine tegi mul päeva 100x paremaks.
Mul on nii hea meel, et Emma meeldib sulle. Ta on üks raske tegelane, keda kujutada. Ma pean temaga kogu aeg vaeva nägema, et ta tuleks välja ikka inimlik. Mitte ülepingutatud. Oma vigadega, kuid mitte täielik psühhopaat.
Seega aitäh sulle, sest nüüd näib, et ma olen õigel teel.
Muide, mul pole mingit probleemi pealkirja lahti seletamisega. Kohe näed, et see on tegelikult väga igav.
Oloriesse (see on quenyas, mis on üks teine haldjate keel. Miks ma just seda kasutasin? Ma ei oskanud seda sindarini tõlkida :'P) -> In dreams (Üks kuulsamaid laule LOTR filmidest, ma arvan, et haakub teemaga üsna hästi) -> Unenägudes.
Näete, ma ütlesin - igav.
Kui nüüd mõni keeleboss siia kallale lasta, siis ta niikuinii ütleks, et see tõlge on vale. Kuid mind ei huvita, sest ma olen sellega juba harjunud.
Head lugemist!





Maidhfinden pilgutas aeglaselt silmi. „Emma?“
Haldja kaunikõlaline hääl paitas tüdruku kõrvu enneolematul viisil. Nagu päikesetõus pärast rasket ööd. Nagu linnulaul pärast pikka talve. Enne kui tütarlaps arugi sai, mida tegi, oli ta juba mehele kaela langenud ja takistas nüüd kindlameelselt õhuvoolu pääsemist Maidhfindeni kopsudesse. Mees tegi kokkupõrkel vaikse ‘oompf’ häälitsuse.
“M-Maidhfinden!” Emma pomises haldja nime ühe uuesti ja uuesti, hoides mehest kinni nagu päästerõngast. Hämmeldunud haldjas ei paistnud olevat suuteline otsustama, mida hakata peale talle kaela sadanud inimtüdrukuga. Maidhfinden üritas õrnalt lõdvendada neiu surmahaaret oma rinnakorvile, kuid selle peale hoidis Emma vaid tugevamini kinni. Lõpuks andis mees alla ning lihtsalt silitas tütarlapse juukseid, sosistades talle sindarinikeelseid lohutusi.
“K-kus sa olid?” päris Emma õnnetult, nühkides käeseljaga silmi. Ei, ta ei nutnud. Tal oli lihtsalt ripsmekarv silma läinud või midagi. Just nii.
Neidis astus sammu tagasi ja vaatas Maidhfindenile silma. “M-ma arv-vasin… Ma ar-va-sin, et k-kõik on l-läbi. Et m-ma... et ma ei näe s-sind enam k-kunagi.”
Mees kortsutas kulmu, nähes tütarlapse ilmet. Ta sai aru, et neiu ootas talt midagi, kuid tal polnud halli aimugi, mida öelda. Maidhfinden kehitas abitult õlgu.
“…M-ma kartsin n-nii v-väga, kui m-ma ärka-sin üles-s ja… s-sind ei olnud… K-kus s-sa olid?”
Emma ülahuul värises. Kõik, kes tundsid tüdrukut lähemalt, oleks seepeale astunud pika sammu tagasi. Ja jooksnud. Ja varjanud end mitu päeva riigist väljas, eelistatavalt kusagil Siberi kandis. Haldjas seda aga ei teadnud ning tegi selle vea, et üritas uuesti lohutavalt neiu pead silitada. Ta ahhetas, kui Emma lõi talle rusikaga vastu õlga.
“Sa k-kuradi idioot! M-mina pidin m-muretsema ja…. M-ma ar-va-sin… K-kus – sa – olid – s-sa – iga-ve-ne – s-surematu – lont-trus?!” Igat tütarlapse sõna saatis hoop. Viimaks oli neiu püha viha alla langenud mehel mõistust Emma otsesest käeulatusest ära tulla. Ta ei olnud vist enne aimugi olnud, kui ohtlikud võivad inimtüdrukud olla.
Maidhfindeni katsed Emmat maha rahustada läksid edutult, sest kuigi neidis teadis, et haldjas ei olnud millegis süüdi, ei olnud tal tuju olla ratsionaalne. Ta urises mehe peale ning õnnistas teda kõiksuguste nimedega, kuid vähemalt oli ta loobunud haldjale kallale minemisest. Oma osa oli sellel, et hoolimata Maidhfindeni üsna kleenukesest kehaehitusest, oli ta paganama tugev ja suutnuks Emmale iga kell kakluses pähe teha.
“M-mulle ai-tab!” turtsus tütarlaps ning marssis tigedalt minema. Küll oli sel haldjal alles jultumust! Tema oli pidanud ennast täiesti lolliks muretsema ja siis tuli see närakas laialt naeratades ning arvas, et kõik on korras! Kõik EI OLNUD korras!
Emma muljetavaldavat žesti rikkus veidi see, et tal õnnestus otse paljajalu kivikese otsa astuda, mis oli kuradi valus. Maidhfinden üritas valust kekslevale neiule appi minna, kuid see ajas Emmal harja ainult punasemaks. Näost õhetades ja longates, tuhises tüdruk eemale ning jättis mehe endale juhmilt järgi vaatama.
Emma läks nii kaugele, et sai rahuliku omaette olemise tunde, kuid suutnuks tahtmise korral ikkagi haldja kerge vaevaga üles leida. Neiu oli mehe peale vihane, kuid mitte nii väga, et tahtnuks võõras paigas täiesti üksi olla. Liikudes ettevaatlikult üle kivise maapinna, aeg-ajalt valust sisisedes, jõudis Emma punakaspruuni kivirahnuni, mis pakkus endast mõnusat istumispaika. Ronimine oli tüdruku jaoks veidi probleemne, kuid rohke vandumise ning ühe kõvasti kannatada saanud küünega sai neiu korralikult üles. Seal niiviisi istudes, näpp suus ja jalad üle ääre kõlkumas, sai Emma suurepärase vaate alla orgu.
Tuli välja, et ta oli ühe üsna lauge ja madala mäe küljel, mis oli omakorda ümbritsetud keskmise suurusega mägedest ja kõrgematest küngastest. Taimkate oli mägedes üsna kidur, enamuses leidus seal vaid kuivetanud välimusega põõsaid ja puhmaid, mille kõvad lehed läikisid vahajalt. Orus oli aga hoopis teine lugu – seal leidus ka puid, mis ei olnud tõttöelda eriti kõrged, kuid olid ikkagi palju värskema ilmega, kui mägede taimed.
Loojuva päikese käes oli Emmal soe, mis tuli tüdrukule meeldiva üllatusena. Kõik tema varasemad kogemused võlumaailmates olid hõlmanud külma tuule käes lõdisemist ning piiga leidis, et lõunamaine kliima oli mõnus vaheldus.
Tüdruk hingas sügavalt sisse, kui tuuleiil puhus talle näkku tuttavlikku aroomi. Rahnu kõrval kasvas põõsas, mis võis ja võis ka mitte olla loorber. Neiul õnnestus end peaaegu kivilt maha kukutada, kui küünitada küünitada põõsa poole, et sealt üks leht noppida. Selle kätte saanud, pööras ta seda valguse käes üht- ja teistpidi ning nuusutas ettevaatlikult. Jah, lõhnas nagu loorber ning nägi ka välja nagu loorber. Selleks, et teha asi täiesti kindlaks, oleks ta pidanud seda maitsma, kuid isegi Emma ei pidanud seda targaks ideeks.
Jälgides seal niiviisi päikese kadumist mägede taha ja peesitades soojuse käes, ei olnud tütarlapsel midagi muud teha, kui mõelda ning mida rohkem ta mõtles, seda halvem tal hakkas. Tüdruku põsed tõmbusid punaseks. Oh. Sa. Kurat.
Ükskõik kuidas pidi asja vaadata, asi oli halb. Ta oli… Ta oli haldja peale karjunud! Teda peksnud! Vaene mees ei olnud arugi saanud, mis lahti oli. Loomulikult ei olnud Maidhfinden millegis süüdi olnud, kuidas ta oleks saanud olla? Tõenäoliselt oli ta olnud sama segaduses, kui Emma isegi. Ning see ilme, millega haldjas oli sinna seisma jäänud, kui piiga tormas minema…
Neiu kurgust pääses valla hüsteeriline naer, mis pani kogu ta keha vappuma. Ta oli… Oh, issand jumal. Tüdruk lootis kogu südamest, et maapind avaneks ja neelaks ta elusalt. Iga hetk nüüd…
...Ning jäigi lootma. Isegi maapind ei olnud nõus Emmale vastu tulema, et säästa teda vabandamise häbist. Tal tuli oma jõududega hakkama saada. Kurat võtaks.
See juhtus iga kord! Iga paganama kord! Mitte, et tüdruk oleks tihti vihastanud. Kui ta aga kord närvi läks, ta lihtsalt pidi kättpidi kallale minema. Ja iga kord oli tal mingi loll jama sellepärast, kuid oi, ei, tütarlaps ei õppinud kunagi… See oli lihtsalt järjekordne tõestus faktile, et ta oli arulage lammas ning ta tuleks inimkonna kaitseks puuri panna.
Neiu lasi endal piinelda veel umbes kakskümmend minutit, enne kui otsustas, et see värk tuleb korda ajada, ning lõpetas kivil redutamise. Surmamõistetu tempo ja meelekindlusega ronis tüdruk rahnult maha ning hakkas liikuma kaugusest paistva blondi peanupu poole. Meelega jalgu lohistades, et aega võita, ragistas tütarlaps ajusid. Tal polnud aimugi, mida mehele öelda. Tõtt-öelda lootis Emma selle peale, et Maidhfinden ignoreerib asja täielikult või teeb vähemalt ise otsa lahti, nii ebatõenäoline kui see ka ei olnud. Mida paganat ta peaks tegema? Patsutama haldjat õlale, ripsmeid volksutama ning palvetama, et kõik saaks korda?
Tütarlaps jäi seisma meesterahvast pooleteise meetri kaugusel, tundes end viimse idioodina. Neiu neelatas, kui Maidhfinden pööras laisalt pilgu tema peale ja avas suu.
--!
…ning sulges siis selle sama targana.
“Ma-“ läks Emma teisele katsele ja sai siis ilmutuse, mille üle oli ta elu lõpuni tänulik. Tüdruku mõtetes ujus pinnale lühike sindarinikeelne fraas, mis oli osa tema äärmiselt mittemuljetavaldavast haldjakeelsest sõnavarast. Halleluuja! Tütarlaps oli kulutanud oma lühikesest ja nigelast elust ainult umbes sada tuhat tundi „Sõrmuste isanda“ fanfictioni lugemisele. Neiu oli metsikult õnnelik ja tänulik, et see kõik ei olnudki täielik raisk olnud. Palvetades nüüd, et ta mäletaks fraasi õigesti ega kasutaks näiteks kogemata orkikeelset sõimusõna, avas neiu uuesti suu. “G-goheno,” sõnas Emma ettevaatlikult. “Goheno nin, M-Maidhfinden.”
Jälle see kalkuleeriv pilk. Tõenäoliselt mõtiskles mees selle üle, kuidas sai üks täiesti tundmatust kolkast pärit veider inimtüdruk teada haldjakeelt. Emmal ei olnud ei oskusi ega tahtmist seletada Maidhfindenile, et ta oli lugenud kogu mehe maailmast fantaasiaraamatutest. Isegi kui ta oleks osanud, poleks too teda ilmselt niikuinii uskunud.
Neiu lõputuks kergenduseks haldjas noogutas, andes märku, et tema vabandus oli vastu võetud. Sellega kaasnes aga pilk, mis lõi Maidhfindeni ja Emma vahele teatud arusaama. Tüdruk ei pane neid enam kunagi sellisesse olukorda. Eal.
Kõige piinlikum osa nüüd selja taga, paistis haldjas olevat otsustanud asja edaspidi ignoreerida. Mees istus kuivanud rohulapile rätsepaistes maha ja naeratas, patsutades kohta enda kõrval. Ikka veel näost õhetades, võttis tütarlaps istet ning kortsutas hämmeldunult kulmu, kui Maidhfinden hakkas haldjakeeles rääkima.
Emma ei teadnud, kas olla rõõmus või solvuda, kui haldjas osutas ta juustele ja tegi paar siluvat liigutust. Lükates käe juustesse, tundis neiu oma õuduseks, et tal ei ole millegi üle solvuda. Ta juuksed olid üks hiiglaslik pulst, mille korda tegemiseks läks tõenäoliselt vaja mitme mehe rammu. Või ühe haldja nobedaid sõrmi.
Nihutades end nii, et ta istuks otse mehe ees, Emma peaaegu suri, kui Maidhfindeni käed libisesid ta juustesse. Tüdruk pidi huulde hammustama, et ta suust jumala eest ühtegi häälitsust ei paiskuks välja. Mehe puudutus oli pehme ja soe ning saatis lõputuid värinaid mööda neiu selga alla. Tütarlaps pidas seda häbistavaks, et see kõik näis talle erutavana. Maidhfinden oli metsikult kaunis mees, kuid see oli nii vale! Ta oli tõenäoliselt vanem, kui terve kristlik ajaarvamine!
Üritades hoida mõtteid lagunevatel muumiatel, Kristusel ja oma vanaisal, sundis piiga end rahulikuks. Jättes välja kogemuse rahutukstegevalt erootilise poole, leidis Emma, et asi oli isegi nauditav. Maidhfinden sai lahti kõikidest pusadest minimaalse valuga. Haldjal oli kohe kindlasti rohkem kannatlikkust kui neiul endal, kes oleks need tõenäoliselt lihtsalt välja rebinud.
Ümisedes vaikselt omaette, kallutas mees tüdruku pead tahapoole. Ta kammis Emma pruunid juuksed õrnalt sõrmedega läbi, kogudes need kõik kokku tütarlapse seljale, kus kõige pikem salk ulatus vaevu kaenlaaluseni. Haldjas hakkas neiu pähe mingit punutist looma, mida Emma ise pidas oma järkus ja lühikeste juustega üldiselt võimatuks ettevõtmiseks. Tüdrukul polnud aimugi, millal viisijupike läks üle täieks lauluks.
“…Gala tond ennas I thār. Nan i hūl uin Aear...
...In innil ’lain lithar...“
Kui Maidhfinden oli soenguga lõpetanud, tõstis ta laulu katkestamata tütarlapse käe patsi juurde. Patsikummi puudumisel oli mees patsi kuidagi Emma enda juustega kinni sidunud, nii et see püsis enam-vähem koos. Neiu pigistas haldja kätt tänuks.
“..A nill velethin nellenin bo vallos ah alfirin…
… Min dailf gelin Lebennin…”
Emma heitis ettevaatlikult murulapile pikali, kandes hoolt, et ta soeng oleks heas asendis. Poleks hea lammutada mehe kätetööd kohe laiali. Päike oli pea täielikult kadunud, ainult ebamäärane punakas kuma valgustas veel taevavõlvi. Silmitsedes taevasse ilmunud esimesi tähti, tundis tütarlaps end kõige õnnelikuma inimesena maailmas. Maidhfinden ei olnud kuhugi kadunud! Ta oli ikka veel olemas, et avastada tüdrukuga neid salapäraseid maailmu, kuhu nad öösiti sattusid!
Ning nüüd oli nende vahel kõik korras. Emma vandus endale, et ta ei luba enam kunagi oma temperamendil nende niigi arglikku tärkavat sõprust ohtu seada. Sest just see nende vahel võiks olla, või vähemalt neiu lootis nii… Nad võiksid olla sõbrad.
“…Nan i hūl uin Aear...“
Tüdruk arvas, et ta ei lakka kunagi Maidhfindeni hääle üle imestamast. See oli nii puhas, kõlav, kaunis… Võrreldamatu. Emma sisemine nohik tegi võidutantsu iga reaga, mis tuli üle mehe huulte. Päris haldjalaul päris haldjalt! Paljud tulihingelised fännid oleksid nõus sellise võimaluse eest tapma.
See mõte pani tütarlapse omaette itsitama. Maidhfinden saatis talle silmanurgast pilgu, mis paistis ütlevat, et ta ei hakka kunagi inimtüdrukutest aru saama. Pole hullu, tahtis Emma talle öelda, ega vist keegi ei saa.
Niiviisi seal lamades paistis maailm neiule päris okei kohana. Vähemalt senikaua, kuni seal eksisteeris teatud heledajuukseline haldjas.


Uskumatu asi, see rahu. Seda esines harva, aga kui see juba kord tuli, siis see võttis täielikult võimust. See hajutas murepilved, see pani seisatama, mõtlema. See suutis panna inimest aksepteerima oma kohta maailmas ja sellega rahul olema. See oli imeline.
Just seda Emma oligi hetkel. Rahulik. Isegi õnnelik.
Tänu Maidhfindenile oli tal jõudu, et seista vastu asjadele, mis juhtusid päriselus. Haldjale mõtlemine tõi tütarlapse näole salajase naeratuse, mille tähendus oli mõeldud ainult talle endale. Mees oli talle nagu teatud sorti isiklik talisman, saladus, mida tuli hoolikalt hoida. See saladus hõõgus piigal rinnus ning soojendas teda.
Viimasel ajal oli Emma lakanud täielikult mõtisklemast selle veidra perioodi loomuse üle, mis oli nüüd tema elus. See tõi talle ainult valu ja kahtlusi, mis oli vastuolus sellega, mida Maidhfinden suutis talle pakkuda. Mida neiu vajas mehelt.
Reaalselt… maagilistele külaskäikudele mõeldes kutsus tütarlaps neid ikkagi unenägudeks, isegi kui tal sedasi tehes südames kihvatas. Mis need muud ikka võisid olla? Kuid Emma oli loobunud enesepiitsutamisest, sellest eitamisest, süütundest. Äkki ta oligi hull? Vahet polnud. Ta oli õnnelik.
Järvistu, rohtla, džungel, raba, mets - need olid need kohad, millest Emma oli viimased viis ööd und näinud. Viis imelist ööd, mis olid möödunud koos Maidhfindeniga maailmu avastades ning jumal hoidku, sindarini õppides.
Tõttöelda oli raba meeldinud tüdrukule kõige vähem, ainult haldja kohalolek oli päästnud teda täielikult hulluks minemisest. Kõik võlumaailmad ei olnud meeldivad. Rabas oli olnud ligane ja märg, kõikjal mülkad ja mitte ühtegi laudteed silmapiiril. Juba paljas mõte palja jalaga mingisse mülkasse astumisest, mille põhjas võis olla sadu kaane ja muid ussilaadseid, pani tüdruku värisema. Sel ööl ei olnud nad avastamisega kaugele jõudnud – piiga oli juba pärast kümmet minutit vaevalist kõndimist seisma jäänud ning keeldunud edasi liikumast. Maidhfinden oli sellega ohates leppinud ja piinanud tüdrukut haldjakeele tunniga edasi.
Vastikuselt oli napilt teisele kohale jäänud džungel. Emma oli terve öö mehe käe küljes rippunud, hüpates ja halisedes iga valjema heli peale. Erinevalt teistest paikadest oli seal elu küllaga, mis tegi end üsna kiiresti ning häälekalt teatavaks – seal kostusid putukate tiibade põrin, pidev pinin, konnade krooksumine ja teised, ähvardavamad helid. Neiule oli vähe vaja, et ta mõni tapjaahv ta džunglis maha lööks, isegi siis kui see oli vaid unes.
Emma värises sellele mõeldes. Vähemalt teised paigad olid olnud turvaliselt igavad.
Tänu Maidhfindeni tagasitulekule oli tütarlaps olnud viimasel nädalal kummaliselt rõõmsameelne, või vähemalt nii tundus ta lähedastele. Teisipäeva hommikul oli Emma esimese asjana Marcusega ära leppinud, mis oli vaest poissi üsnagi hirmutanud. Tüdruk vihkas kirglikult vabandamist ning hiilis sellest kõrvale kui võimalik. Ta ei andnud nii lühikese aja jooksul alla. Selliseid asju lihtsalt ei juhtunud.
Emma oli ka emalt vabandust palunud, kellele oli selline asi olnud meeldiv üllatus. Viimaseks asjaks neiu lõputute veidruste nädalas oli kaubanduskeskusesse minemine. Jah, tüdruk oli saanud üle oma jälestusest šoppamise vastu ning läinud uue öösärgi jahile, sest olukord oli juba väga tõsiseks minemas. Tütarlapsel oli kõrini mehe ette ainult oma hiiglaslikus räpases t-särgis ja lühkarites ilmumisest. See oli nõme ja alandav.
Tõttöelda olid Emmal kaubanduskeskusesse jõudes üsna lennukad ideed olnud, mis kahjuks tallati reaalsuse poolt kiiresti põrmu. Kandvaks mõtteks oli tüdrukul olnud kujutluspilt endast valges ja voogavas öösärgis, pruunid juuksed tuules lendlemas. Selles kujutluspildis oli ta ka paar kilo kaotanud ning ta juuksed ei näinud enam välja nagu põrandapesulapp. Kahjuks olid aga kõik taolised riideesemed röögatult kallid ning tütarlapsel oli hinnasilte vaadates meel kohati ikka väga mustaks läinud. Kuuskümmend naela ühe öösärgi eest? Jääb ära!
Õnneks oli Emma leidnud tagariiulilt tagasihoidlikuma hinnaga öösärgi, millega ta oli ka väga rahul. See oli armas, helesinine ja õlapaeltega, koos ümber piha jooksva tumesinise siidise paelaga. Tüdruk oli teadlikult veidi pikema ööriietuse valinud, et see kataks ka ta põlved. Küllap Emma oli juba oma reite lehvitamisega piisavalt šokeerinud vaest Maidhfindenit, kes oli ikkagi pärit keskaegsest maailmast.
Jah, tütarlaps arvestas öösärgi valimisel haldja maitsega. Ei, ta ei pidanud seda imelikuks.
Praegusel hetkel aga passis neiu Sonya juures ja näris mõtlikult huult, passides tühja pilguga geograafia õpikusse. Selle aja peale oli ta juba täielikult kaotanud lootuse sealt midagi kasulikku leida. Neil oli vaja see nõme projekt homseks ära saata ning siiani ei näinud asi hea välja. Hakkas juba kerge paanikaosakond tekkima, sest kell hakkas õhtul üheksa täis tiksuma ja neil oli vaid kaksteist lehekülge (külluslikult illustreeritud) ähmast möla. Sõbrannad olid ka neljapäeval kokku saanud, sel ajal kui Emma oleks tegelikult pidanud kõneravis olema, kuid enamus aega oli neil kulunud Blake’i Xboxiga mängimisele. Nii palju siis sellest, et tüdruk hakkab korralikult logopeedi juures käima.
“Oled midagi uut leidnud?” päris Emma tülpinult.
Sonya ei vaevunud vastamagi.
Õpetaja oli neile kolm nädalat tagasi andnud raamatute nimistu, mis pidid head algallikad olema. Nad olid ka saanud listi huvitavatest dokumentaalidest, kuid tüüpilisel kombel passisid tütarlapsed viimasel õhtul internetis ja lootsid midagi kasulikku leida. Kuna nende teema oli nii nõmedalt spetsiifiline, oli veebiavarustes selle kohta vähe infot ning nad olid juba kõik leitud allikad sajaprotsendiliselt tühjaks lüpsnud.
Kuradile see kõik.
Lõpuks pidi ka Sonya, kellele oli geograafia vähem vastukarva kui Emmale ja kes oli niikuinii enamuse projektist ise teinud, alla andma. Ta klikkis mõru ilmega veebilehe punasele ristikesele ning kirjutas koos Emmaga, kes passis üle tema õla, tekstile umbmäärase kokkuvõtte. Töö oli ilmselgelt nõrk, kuid vähemalt olid nad sellega ühele poole saanud.
Sellest oli Emmale pika päeva järel enam kui küllalt ning ta ei ihanud midagi muud kui veeta ülejäänud osa õhtust vannis ligunedes ja seejärel voodisse pugeda. Ta ei suutnud ära oodata, mis oli sel ööl tema jaoks varus.
Neiu haigutas laialt ja jättis Sonyaga hüvasti. Trepist alla liikudes kuulis tütarlaps, et keegi hakkas talle vastu tulema ning üllatus-üllatus, üles marssisid Blake ja… Faolan?!
Raisk, raisk, RAISK.
Paanikarežiim: sees.
“Ah, tšau!” sõnas Blake. Emma noogutas ning üritas ees hoida oma parimat pokkerinägu, et näha võimalikult mitte debiilne välja. See ebaõnnestus.
Oh, see oli lihtsalt täiuslik. Neiule meenus see hetk eelmisel nädalal, kui ta oli vilksamisi Faolani näinud. Tol ajal oli tal loomulikult liiga palju tegemist olnud jalga laskmisega, et jääda seisma ja vahtida, kuid talle meenus see auto, mille vastu oli Faolan nõjatunud. No ausalt, kui palju sa näed selliseid jumalikkuse kehastusi tänaval?
Aston Martin Vanquish. Täpsemalt öeldes Blake’i Aston Martin Vanquish. Oh sa poiss.
“Tšau, Emma!” lausus Faolan ja naeratas.
Faolan mäletas tema nime! Sellest oli nii kaua aega möödas ja nad ei käinud enam isegi samas koolis… Ja ta ikka mäletas tema nime!
Ning see naeratus… See sulatas Emma sisemuse ühtlaseks mögaks. Faolan oli talle naeratanud. Talle!
Neiu võpatas, kui ta avastas, et oli just arvestatava hetke lihtsalt vait olnud ning vahtinud noormeestele lolli näoga otsa. Piiga jättis nendega kähku hüvasti, hääl kummaliselt kile ja tuli sealt nii kiiresti kui võimalik tulema. Ta ikka oskas kõik asjad ära soperdada.
Terve kodutee vahtis Emma bussiaknast välja. Ka pärast seda veidrat intsidenti Faolaniga ning üleüldist läbikukkumist, milleks oli olnud geograafia, oli tüdruk rahul. Tema kõhus hõljus kummaline õnnetunne, mis keeldus lahtumast.
Toetades pea vastu jahedat aknaklaasi, Emma ohkas. Kui ta pani silmad kinni, siis suutis ta ikka veel näha rohelisi kassisilmi, mis naeratasid talle. Faolani silmi. Need oleks justkui tema silma võrkkestale põletatud.
Loksudes seal niiviisi bussis, ootas neiu seda, et saaks kodus voodisse vajuda ja magada… Emma oleks nõus isegi Sahara kõrbes istuma, peaasi, et Maidhfinden oleks temaga. See oli ainus, mis luges.


___________________________________________________________________________

Märkmed: ...Ma ei teagi, mida sellest osast arvan. Endale tundub see veidi imelik, aga ma ei viitsi enam selle kallal kauem tööd teha. Vähemalt on Emma (natukeseks ajaks) õnnelik. Mida te arvate?

Tõlkeid:
Goheno nin - Anna andeks

***Tilluke parandus: Ma totaalselt unustasin ära, et Lebennini laul oli RotKis olemas. Originaalselt laulis seda Legolas, nüüd panin selle Maidhfindeni suhu.
Lebennini laul:
I sīr sirar celebrin o Chelos na Erui - Hõbedaselt voolavad ojad Celoselt Eruile
Min dailf gelin Lebennin! - Lebennini haljastel väljadel!
Gala tond ennas i thār. Nan hūl uin Aear - Kõrgelt kasvab seal rohi. Tuul tuleb merelt,
In innil 'lain lilthar. - paneb õõtsuma valged liiliad,
A nill velthin nellenin bo vallos ah alfirin - Värelema mallose ja alfirini kuldsed kellukad
Min dailf gelin Lebennin, - Lebennini haljastel väljadel.
Nan hūl uin Aear. - Tuul tuleb merelt!

Ma ei kasutanud tervet laulu, ainult osa. Sindarini ja ingliskeelse tõlke sain siit lehelt: Klikka!

Muide, seda laulu annab ka kuulata. Päris hea laul on isegi, mulle meeldib. Kuna ükski lahke hing ei ole seda veel YouTube'i üles laadinud, et saa ma selle linki anda. Aga kui tahate, siis võite selle ise üles otsida: Helen Trevillion - Song of Lebennin. :piratepokerface:

See osa tundus kuidagi paigalseisev. minu jaoks ei osanud sa Emma õnnelikkust nii hästi minuni tuua kui tema kurbust.

kuigi su sõnadekasutus ja lauseehitus jms on ikka samal heal tasemel, isegi paremal, aga minu jaoks jäi nagu natuke midagi puudu.

Faolinist tahaks rohkem teada saada, Emma pärismaailmas võiks ka midagi juhtuda

Ja ootan ikka uut osa !!!!