Oloriesse #6

See mõte on sul väga hea

A/N; Okei, võibolla ma hilinesin kergelt. Kõigest natukene. Mul ei olegi mingit erilist vabandust, ma lihtsalt lähen nüüd... Ja panen uue osa üles... Ja.. Jahm.




Emma ärkas valju meremüha peale, mis ei oleks ka surnul magada lasknud. Tütarlaps keeras end küliliasendisse ja lamas seal veel viivuks niiviisi, silmad kinni, ega liigutanud. Ta lasi rahutundel levida üle kogu oma olemuse. Veel üks unenägu. Veel üks maailm, mida avastada.
Tüdruk ootas, kuni tunnetas täielikult oma keha, ning asus siis nägemismeelt kõrvale jättes välismaailma uudistama. Ta tundis, et ta lamas liival. See oli jahe ja pehme puudutuse all ning oli kahtlemata pääsenud kõikjale tema riiete vahele ja juustesse. Kontrollimaks seda, lükkas piiga pahema käe oma juustesse ning noogutas mõttes alistunult.
Neiu tajus õrna tuuleiilikest, mis silitas tema liikmeid. See oli jahe, kuid seda meeldival kombel, ning pani Emma mõnutundest värisema. Ja kui tütarlaps tõsiselt pingutas, suutis ta üldisest kohinast eristada merelindude hääli. Need olid kauged ja vaiksed ning kõlasid kuidagi nukralt, kuigi see võis olla vaid tüdruku kujutlusvõime.
Viimaks paotas neiu aeglaselt silmad ja jälgis hingetuna, kuidas kuuvalgus peegeldus tagasi rannale loksuvatelt lainetelt. Öö oli valge - hiiglasliku kettana taevas rippuv kuu oli erakordselt lähedal ja tähed sätendasid sügavsinisel põhjal kirkalt. Emma tõmbas kopsud pahinal karget ööõhku täis. Piiga ninasõõrmetesse tungis mere soolane lõhn ning miski muu, märg ja tume.
Tütarlaps ajas end liigeste naksudes püsti ja silmas midagi, mis oli tal varem märkamata jäänud - mere ääres joonistus kuuvalguse käes välja inimkujuline siluett. See oli näoga vee poole suunatud ning kogu heledad juuksed kiiskasid valguse all hõbedaselt. Neiu näole valgus lai naeratus.
“Suilaid!” hüüdis Emma tervituseks. Ta oli üritanud viimasel ajal hakata rohkem sindarini kasutama. Tüdruk ei taibanud keelest just palju, kuid ta oli hakanud haldja lõpututes loengutes rohkem tähele panema, sest iga kord kui ta täppi pani, saatis mees talle naeratuse, mis pani tütarlapse seest värisema.
Seda, kas kogu vastas või mitte, tüdruk ei kuulnud, ning ega see ei huvitanudki teda eriti. Ta juba jooksis, helesinine öösärk purjena taga lehvimas ja pats seljal hüplemas. Neiu sammud kõlasid liival tuhmide tümpsatustena ning ta vajus Maidhfindeni kõrvale, ise itsitades.
“Oh, ma i-gatse-sin sind, sa r-rajakas,” sõnas tütarlaps pehmelt. Haldjas nõkatas kergelt peaga, vaatamata neiu poolegi. Emma ei olnud kindel, kas see oli reageering tema tervitusele või lihtsalt lihastõmblus.
Tüdruk uuris silmanurgast haldja näoilmet. Maidhfindeni pilk oli suunatud kaugusesse ning ta paistis olevat maailmast lahti ühendatud… noh, rohkem kui tavaliselt. Nähes mehe tõsist ja eemalolevat olekut, tundis tütarlaps rinnus olevat õnnetunnet lahtuvat.
Oh, tuleb jälle selline päev.
Selle lühikese aja jooksul, mil Emma oli Maidhfindenit tundnud, oli piiga õppinud, et mees käitus teatud päevadel täiesti võimatult. Haldjas lihtsalt vahtis uduse pilguga mõnda kändu või kivi ning keeldus rääkimast, ükskõik kui palju teda ka ei torgitud. See oli pannud piigat muretsema, et ehk oli ta midagi valesti teinud ja Emmal oli kulunud palju aega ja ajurakke, et üritada aru saada täpsemalt mida. Nüüd aga, olles Maidhfindeni veidrate tujudega juba rohkem harjunud, lasi ta haldjal lihtsalt olla. Kurat teadis seda surematut rahvast.
Niisiis nad istusid vaikuses. Emma pööras pilgu lainetele, mis loksusid laisalt vastu kallast. Üksik lind, kellele tüdruk ei oskanud nime anda, lendas madalalt üle vee ning tütarlast ehmatas see tasane häälitsus, mis kostus haldja suust. Vaadates kiiruga meesterahva poole, nägi piiga Maidhfindeni näol tavatult metsikut ilmet.
Ei, ei, EI!
Liiga hilja ühendas Emma mõistus punktid. Meri ja haldjad → katastroof. Oi pagan…
Hetkeks näis kõik tütarlapse jaoks tarduvat. Ja siis kees ta aju sekundiga üle.
NO KURAT. Tüdruk tahtis röökida. Kuidas tal ei olnud selline asi varem meelde tulnud? Loomulikult käitus Maidhfinden imelikult. Hallid sadamad. Kajakad. Laevad, mis kannavad surematu rahva üle mere Läände, kust nad ei tule enam kunagi tagasi… Emma käed tõmbusid abitus raevus rusikasse.
Selline asi oli lubamatu! Lubamatu, kas kuulete! Kui tüdruk oleks vaid saanud, siis oleks ta katnud haldja silmad kinni ja viinud mehe kusagile kaugele ära, kus ta poleks pidanud enam seda neetud merd nägema. Maidhfinden ei tohtinud ära minna. Kuid Emma teadis südames, et kahju oli juba niikuinii tehtud.
Kurat võtaks, miks just nüüd? See ei olnud loogiline. Meri kutsus haldjaid, sest teisel pool asus Valinor, mis oli haldjate jaoks nagu teatud sorti paradiis. Kui teisel pool oli Valinor, siis nad oleksid pidanud olema Keskmaa kallastel. Kas nad tõesti olid seda? Miks ei olnud Maidhfinden midagi selle kohta öelnud? Mis kurat üldse toimus?
Mida rohkem tütarlaps mõtles sellele, seda rohkem valutas tema süda, kuni hetkeni, mil neiu tundis, et tal hakkas füüsiliselt halb. Maidhfinden ei tohtinud ära minna. Kui ta läheks, siis oleks lihtsalt… lõpp. Tüdruk teadis, et ta ei suudaks sellist asja taluda. Anda talle korraks maik elust, mis oli ilus ja muinasjutuline ning see siis lihtsalt julmalt ära rebida… Tema süda puruneks. Emmal polnud aimugi, et ta nuttis, kuni tundis pisarate soolast maitset suus.
‘…ta hülgas Keskmaa, et sinna mitte kunagi enam tagasi tulla…
… viia ära Läände mälestus meie koosveedetud päevadest, mis saab olema seal igihaljas, kuid ei iial enamat kui mälestus…
…Aga sügaval minu rahva südames elab igatsus mere järele, mida on ohtlik äratada…
…kui nad viimaks surelike maast tüdinevad, võivad nad Hallides Sadamates laevale asuda...
…Oh neid kajakaid! Ma ei saa enam iialgi rahu pöögi või jalaka all…
…kadunud on idalastele Valimar. Jää hüvasti!...
…kuid ei iial enamat kui mälestus…’
Iga mööduva hetkega läks Emma üha rohkem paanikasse, kuni ta tundis, et ei suuda enam hingata. Neiu haaras endal kõrist ja ahmis õhku, pisarad hääletult mööda põski alla veeremas.
‘…kuid ei iial enamat kui mälestus…’
Ta ei suutnud enam hingata. Ta lämbus…
‘…mälestus…’
Emma ei olnud kindel, millal täpselt haarasid käed tema ümbert kinni, kuid ühel hetkel leidis tütarlaps end vastu Maidhfindeni rinda surutuna. Jällegi. Haldjas, olgu ta õnnistatud, ei teinud teist nägugi, kui tüdruk tilgutas terve tema tuunikaesise täis ja silitas rahustavalt neiu juukseid, sosistades sindarinikeelseid lohutusi.
“Maidhfinden, p-palun… G-gohe-no n-nin!” luksus piiga, ahmides õhku. Tüdruk kordas end üha uuesti ja uuesti, lootes, et mees saab aru, kui kuradi kahju tal oli, et ta oli selline igavene hädapätakas. Ta vist ei julge enam kunagi Maidhfindenile otsa vaadata. “…g-goheno…”
“Ei,” sõnas haldjas. Mehe ilme oli tõsine, kui ta kallutas Emma pead tahapoole ja pühkis varrukaga neiu pisarad ära. Riie kleepus märjalt ja ebamugavalt vastu tema kätt, kuid Maidhfinden ei teinud väljagi. “Ei.”
See liigutas Emmat sügavalt. Heitnud mehele veel ühe nutuse pilgu, surus ta end uuesti vastu Maidhfindeni rinda. Vähemalt ei paistnud haldjas kohe laevale astuvat, kuigi tont võis teda teada. Tütarlaps hammustas huulde. Kas küsida või mitte? Tal polnud aimugi, kas tal jätkuks selleks julgust.
“No na hîdh, pen-neth,” pomises haldjas, poollauldes. “Naid bain vaer.“
Piiga niheles nii kaua, kuni ta oli Maidhfindenil pooleldi süles ja ta pea toetas vastu mehe rangluud või kuidas iganes seda asja kutsutigi. Parem juba kasutada olukorda ära, niikaua kuni see veel kestis. Neiu oli tänulik, kui mees mässis oma soojad käed ümber tema piha.
“Maidhfinden?” Tüdruk tundis end justkui väikse lapsena. Ta ei saanud enam oodata, ta pidi teadma. Pidi… Tütarlaps tõstis ühe väriseva käe ning osutas merele. “Valinor?”
“Law, Emma,” lausus Maidhfinden viimaks. Neiu vaatas üles ja vaatas võlutult, kuidas kuuvalgus valgustas haldja lõuajoont. “Ei, Valinor.”
“Oh.” Noh, see oli küll pingelangus. Ja ikkagi, kuigi tüdruk usaldas meest jäägitult, jooksis tema mõtetest läbi umbes tuhat stsenaariumi, mille järgi Maidhfinden valetas – või teadis valesti – või… midagi. Et haldjas läheks kõigest hoolimata üle mere ning jätaks piiga üksinda oma mõtetega. Tütarlaps ohkas oma kahtluste peale.
See oleks pidanud olema hirmutav, kui kiindunud ta juba oli Maidhfindenisse. Et paljas mõte mehe lahkumisest viis neiu täielikku paanikasse. Mehega kohtumine oli viinud tütarlapse täielikele emotsionaalsetele Ameerika mägedele. Mis oli saanud ükskõiksest, küünilisest ja põlgliku irvega Emmast?
Neiu tegi mõttes kiire arvutuse ning tulemus tuli ehmatav. 9 päeva! Püha jumal, vaid 9 päeva oli möödunud Emma esimesest unenäost ja juba ta kahtles oma intediteedis! See oli… Emma mõtetest jooksis läbi tuhat sõna, kuid ükski neist ei näinud klappivat olukorraga. See oli lihtsalt… no kurat.
Tütarlapsel polnud aimugi, mida ta peaks kõikide nende emotsioonidega peale hakkama. Mõnikord oli neiul tunne, et ta plahvatab. Mõnikord oleks ta tahtnud rebida omal südame rinnust, et see ei valutaks nii kuradi palju. Võibolla oleks see pidanud olema juba piisav ohumärk, signaal Emmale, et tuleks tagasi tõmmata. Võibolla, võibolla, võibolla…
Tüdruk naeratas mehe rinna vastas kibedalt. Tal polnud kavaski seda teha, ükskõik, mida see talle ka maksma ei läheks.


Oli pühapäeva pärastlõuna. Ilm oli hakanud pilviseks kiskuma ning Emma, kes loksus hetkel bussis Manchesteri poole, palvetas, et hakkaks sadama. Tüdruk armastas vihma. Ülekõige meeldis talle jälgida vihmapiisku, mis mööda aknaklaasi alla veeresid, ja neid mõttes omavahel võistlema panna.
Ei, kurat võtaks, see ei olnud sugugi imelik, tänan väga.
Marcus istus jalgu kõlgutades Emma kõrval ega olnud sugugi õnnelik, et õde oli akna kõrval oleva koha endale krabanud. Akna kõrval oli, oh, ainult sada korda huvitavam istuda. Selleks, et tagasi teha, oli poiss pannud oma iPodi võimalikult valjuks ja tütarlaps oli pidanud märkimisväärse osa teest Marcuse küsitavat muusikamaitset taluma. Emma oli umbes sekundi kaugusel olnud venna ülemakstud Apple’i toote aknast välja heitmisest, kui poisi aku sai tühjaks. Ha. Ha. Ha.
Ema, kes oli kogu selle neetud bussireisi algatajaks, istus laste ees ja niheles ebamugavalt oma kohal. Tema kõrval oli veidralt lõhnav vanahärra, kes üritas meeleheitlikult naisega vestlust arendada. Tegelikult oleks see koht pidanud pileti järgi Emma oma olema, kuid nad olid viimasel hetkel ära vahetanud. Paras talle.
Nad olid teel Emma isapoolse vanaema juurde ja tüdrukul oli pikast bussis loksumisest tuju päris mõruks läinud. Lühikese bussisõidu vastu ei olnud tütarlapsel midagi, aga pikad reisid… Uhh. Ta läks täiesti lolliks. Ainus, mis hoidis neiut veel mõistuse juures, oli papptops teega, mille ta oli asetanud käepidemes olevasse joogihoidjasse. Tee suutis kõik olukorrad paremaks teha, isegi siis kui see oli odav lürr bussijaamast. Hädaajal kõlbas seegi.
Vanaema Shannon oli Emma isapoolsest suguvõsast kahtlemata kõige lahedam inimene. Nad ei näinud tihti, sest vanaema ei saanud (tahtnud) lahkuda oma taimedest ja Emmal ei olnud muid viise kohale jõudmiseks nõme 3-tunnine bussireis mööda Britannia kõige auklikumat teed. Neiu armastas küll oma vanaema, kuid ta ei olnud nõus seda reisi rohkem kui korra aastas läbi tegema.
Shannon oli kohutavalt mõnus vanaema. Naine rääkis tugeva iiri aktsendiga, omas tätoveeringut (koolibri õla peal) ja oskas valmistada maailma parimat kakao-apelsinimoosi. Vanaema oli Iirimaal sündinud, kuid oli noorpõlves oma inglasest mehe pärast Ühendkuningriiki kolinud. Miks Shannonil oli ikka veel peale kõiki neid aastaid nii tugev aktsent, oli täielik müsteerium. Küllap naine tegi seda meelega.
Vanaema oli üritanud lastelastele ka veidi iiri keelt õpetada, kuid see üritus oli üsna kiiresti läbi kukkunud. Vanaema Shannon oskas keelt tegelikult üsna vähe ja veelgi vähem oli tal kannatlikkust õpetamise jaoks. Siiani oskas Emma iiri keeles üsna värvikalt ropendada, millega põhimõtteliselt ta oskused ka piirdusid.
Tavaliselt oli vanaema juurde minek Emma jaoks üsna kibemagus kogemus. Shannoni maja oli tuubil täis tema poja piltidest, mis oli tüdruku jaoks valus. Isa oli teema, mida Emma ei olnud kunagi nõus arutama.
Mees oli neid maha jätnud kui tüdruk oli seitsmeaastane olnud. Probleemid olid juba ammu olemas olnud ning kokku-lahkukolimisi oli mitmeid, kuid Marcuse sünni ajaks tundusid asjad olevat maha rahunenud. Siis aga oli Nils Mapleson ühel päeval oma asjad kokku pakkinud, sest oli otsustanud minna Belgiasse jahtima oma unistust saada rahvusvaheliselt tuntud ajakirjanikuks. Või noh, nii oli Emma asjast aru saanud, isa ise seda päris nii ei sõnastanud. Siiani polnud mees mingit edu saavutanud, aga polnud ka laste kasvamise ajaks tagasi tulnud, mis näitas, milline kuradi lammas Nils oli. Tüdrukul polnud mingit kavatsust talle kunagi andestada.
Üks asi, mis tegi haiget, oli see, et Marcus polnud veel aru saanud, milline tõbras nende isa oli. Poiss oli isasse pea kutsikalikult kiindunud ja jooksis iga kord mehega kohtuma, kui too Ühendkuningriiki sattus. See oli jäle ja ajas Emma täielikult marru. Iga isa külaskäik saatis tüdruku mitme päeva pikkusesse raevuhoogu, mis tõi kaasa ohtralt uste paugutamist. Jumal tänatud, et Nils ei andnud end tihti näole.
Juba sellele mehele mõtlemine tegi Emma niigi mõru tuju veelgi nigelamaks. Isegi ilm ei tulnud talle vastu, buss sõitis potentsiaalsest vihmatsoonist välja ning pilveräbalate vahelt võis silmata päikest välgatamas. Pettunud, pööras tütarlaps pilgu lahtisele raamatule, mis tal süles oli, Terry Pratchetti “Nähtamatud akadeemikud”. Piiga oli veel alles päris alguses.
Tavaliselt eelistas neiu lõpetada ühe raamatu lugemise, enne kui teise käsile võttis, kuid hetkeks oli ta oma “Sõrmuste isanda” trioloogia uuesti läbilugemise projekti katkestanud. Emma oli ühel päeval üritanud hakata “Sõrmuse vennaskonda” lugema, kuid oli raamatu kähku käest pannud, sest tal oli seda tehes vale tunne olnud. Nagu oleks tüdruk millegi perverssega tegelenud, või kellegi eraelus sobranud.
Tütarlaps üritas keskenduda raamatus olevatele sõnadele, kuid tähed tantsisklesid tema silme ees.
Emmale meenus Maidhfinden ja ta mõtiskles selle üle, mida mees võis sel hetkel teha. Neiu tuju läks veidi paremaks. Isiklik talisman, tõesti. Milleks pöörata tähelepanu sellele läbikukkumisele, milleks oli tema elu, kui sai mõelda muserdavalt nägusale haldjale, kes kummitas tema unenägusid?


Vanaema naeratas soojalt. Shannon oli neid akna pealt silmanud ning neile vastu jooksnud, seistes nüüd oma meeter viiekümneses hiilguses ukse peal, raudhallid juuksed punase rätikuga pea peale veidrasse moodustisse seotud. Kuna naisel oli taignane lusikas peos, ei olnud mingit kahtlustki, millega ta oli tegelenud. Emma kujutlusvõime läks pööraseks, hakates vorpima kujutluspilte kõikidest hõrgutistest, mis võisid neid köögis ees oodata.
Vanaema elas Manchesteri äärelinnas tuhmi sirelilillat karva majas, millel oli täiesti sobimatu helekollane uks. Maja ei olnudki iseenesest nii suur, kuid mis oli märkimisväärne, oli aed. Shannon oli elupäevad töötanud aiakujundajana ja naise isiklik aed oli tema au ja uhkus, kus ta oli kõik oma teadmised mängu pannud. Vanaema oli välistanud igasuguse naabritevahelise konkurentsi.
Aed oli täis kõikvõimalikke kivikestega ääristatud radasid ning seal oli isegi purskkaev, mis, tõsi küll, hetkel ei töötanud. Enim meeldis Emmale varikattega aiakiik, kus sai suvel mõnusalt jääteed lürpida ja läbi heki naabrite aeda piiluda. Vanaemal olid sada korda huvitavamad naabrid kui tütarlapsel endal.
Kuigi oli oktoobri keskpaik, võis naise aias veel silmata hiliseid lilli õitsemas. Seal olid kindlasti astrid, päevakübarad ning kui tüdruk ei eksinud, siis ka daaliad. Emmal olid lapsepõlvest üsna laialdased teadmised taimede kohta säilinud, sest ka tema teisel vanaemal oli olnud aed. Tüdruk oli seal tihti aiatöödega abistamas käinud ja oleks seda meelsasti veel siianigi teinud, kuid nüüd elas emapoolne vanaema korteris ja Manchesteri tulemine jäi ära, sest, noh, kolm tundi.
Shannonil oli ka kasvuhoone, kus ta sai nokitseda, kui külmemad ilmad peale tulid. See koht oli kahtlane, isegi neetud, võis Emma vanduda. Alati kui piiga läks kasvuhoonesse, oli tal kummaline enesetunne, ja ausalt, iga kuradi kord juhtus midagi. Pärast seda korda, kui neiul oli õnnestunud end peaaegu ära tappa vanaema hinnalise põõsa otsas, millel olid paganama neljasentimeetrised okkad, keeldus ta oma jalga sinna paika tõstmast.
Kui Emma oli oma totaalselt reaalseid needuseteooriaid vanaemale maininud, oli too vaid naenud. Ja siis järgmisel päeval kasvuhoone uksele kolmhargi kujutise joonistanud. Hurr-di-fucking-hurr.
Tütarlaps raputati oma mõtisklusest äärmiselt ebameeldival kombel välja, kui vanaema koer toppis oma ilase koonu talle otse kubemesse. Emma jõudis ühe ründaja vaevalt eemale tõugata, kui teine oli platsis. Vanaema võis olla väikest kasvu, aga ta kallistas nagu kuradi emakaru.
“Oh, Emma, sa oled nii kondine, sa peaksid midagi sööma,” manitses Shannon, pigistades tüdruku rinnakorvi ebaproportsionaalse jõuga. Emma suu vajus üllatusest lahti. See pidi mingi vanaemade värk olema, sest kohe kindlasti oli näha see, et neiul oli rohkem kui paar ebavajalikku lisakilo. “Sa lõpped meil veel nii otsa!”
“Ee,” tuli tütarlapse mitte just arukas vastus. “Kui s-sa nii just –ma ei s-saa hin-ga-ta!”
“Loll jutt puha,” naeratas vanaema kiindunult, lastes lõpuks lahti. Tüdruku roided tänasid hardalt jumalat. “Oma vanaema kallistused tuleb kõik välja kannatada. Aga mis me siin väljas passime? Lähme sisse, ma olin just kooki ahju panemas.”
Kas see võib olla beseekook…?
“Ma teadsin, et kui te tulete, siis te tahate kindlasti beseekooki -” Halleluuja! “-Ahjaa, palun pane Gregory ketti, Emma. Ta on mul täna roosipõõsaste kallal küllalt pahandust teinud,” ütles Shannon üle õla, enne kui tuppa kadus.
Gregory oli koera nimi. Mitte Greg ega midagi, vaid Gregory. Miks vanaemal oli endale sellise hiiglasliku ilastava monstrumi võtnud, kui ta hoolis nii väga oma aiast, oli täielik müsteerium. Naine pidi alatihti koera tehtud kahjustusi parandama, kuid keeldus looma ära andmast, sest jumaldas Gregoryt pea narruseni.
Emma silmises ettevaatlikult koera, kelle käpad põhimõtteliselt tilkusid mudast. Miks, oh miks, oli ta valinud selle päeva, et kanda heledaid riideid…


Pärast mitut portsjonit seene-peekonisuppi ja vanaema parimat beseekooki, oli õhkkond parajalt unine. Tütarlaps silmitses viimast koogilõiku, mis oli lillelisele alusele järele jäänud. Kas ta suudab selle alla suruda või mitte?
…Muidugi suudab, millest siin veel rääkida. Aga just siis, kui neiu küünitas laua poole, napsas vend maitsva pala tema nina eest ära. Emma silmad läksid pärani. See uskumatu jõmpsikas!
Sellist asja ei võinud nii jätta. Kohe, kui Marcuse tähelepanu pöördus tagasi teleka poole, varastas tüdruk pool lõigust tagasi. Mm, mustikane… Piiga oleks peaaegu oma koogiampsu kätte lämbunud, kui kuulis, mis järgmiseks tuli.
“Te olete juba Nilsiga kokku saanud?” päris Shannon vaikselt, vaadates eemale äärmiselt nägusast Richard Hammondist, kes ilustas teleekraani “Rajalt maha” kordussaates.
Marcus vaatas huvitatult üles. Emma läkastas. “MI-DA?! Ta on s-siin?”
Siin all mõtles tütarlaps tervet Ühendkuningriiki. Tüdruk ei suutnud taluda mõtet selle mehega isegi sama riigi territooriumil viibimisest.
Ema ohkas sügavalt. “Ma ei olnud jõudnud neile veel sellest rääkida.”
“…Oh.”
Emma ei suutnud ikka veel hingata. Marcus peksis teda näiliselt abistamise eesmärgil seljale, kuid tegelikult tegi olukorra ainult hullemaks. Neiu kahtlustas, et poiss oli lihtsalt haaranud kinni võimalusest õde ilma igasuguse karistuseta taguda. Vähemalt oli ema natukene kasulik, kui ta ulatas tütrele klaasi vett.
Tütarlaps neelas ahnelt vett. See rahustas tema kurku, kuid tüdruk kees sisemiselt ikka veel vihast. Ta asetas klaasi tagasi lauale valju kolksatusega, mis pani kõik võpatama.
“K-kaua on see… Nils s-siin juba ol-nud?” küsis Emma siidisel toonil, mis oli hullem kui ükskõik milline karjumine. Piiga nägi ema ja vanaema pilku vahetamas.
“Ee, kaks nädalat,” võttis Dana vastamise enda peale. Kõik jälgisid Emmat ettevaatlikult. Kõik, isegi Marcus, teadsid neiu vastumeelsusest isa vastu ning ootasid nüüd pommi plahvatamist. Emma oli tuntud oma metsikute raevuhoogude poolest, mis võisid mõnikord isegi vägivaldseks minna.
Nende üllatuseks naeratas tüdruk petlikult rahulikult. Tütarlaps teadis, mida nad ootasid temalt ning tavaliselt poleks ta raisanud sekunditki. Tütarlaps tundis seda oma naha all pulbitsemas - seda soovi röökida maailma peale, et see end paika sätiks või muidu. See oli must ja haarav ja oh, nii võrratu.
Kuid veidral kombel tundis Emma samal ajal nagu jälgiks ta end väljaspool oma keha. Kogu selle põletava viha all tundis neiu sisemust jäiseks tõmbuvat. Ta tunnetas oma potentsiaali – ta võis anduda ja raevutseda ning peletada kõik endast eemale. Emma valis teise tee.
Tüdruk ei karjunud. Ta ei keeldunud isegi rääkimast. Tegelikult käitus piiga isegi üsna meeldivalt, mis paistis kõiki rohkem hirmutavat, kui ükskõik milline röökimine. Kõik pöörasid pilgu tagasi telekale ega maininud seda teemat enam, kuid õhkkond oli täielikult rikutud.
Ülejäänud päev möödus vaikselt ja märkamatult. Kuigi Emma reageering uudistele oli olnud võrdlemisi malbe, hoidsid teised temast ikkagi kaarega eemale. Küllap neid hirmutas see hundilik pilk tütarlapse silmades.

____________________________________________________________________________
Märkmed:

✖ Ma kaotasin osade pealkirjad ära, sest kurat, ma ei jõudnud neid enam välja mõelda. :lazybitch:

✖ Richard Hammond.

✖ Kommenteerige, paaaalun? Srsly. Kõik kommenteerijad saavad virtuaalse küpsise. Šokolaaditükkidega.

Suilaid! – Tervitus!
Goheno nin – Anna andeks
No na hîdh, pen-neth – Ole rahulik, väikseke
Naid bain vaer – Kõik on hästi
Law - Ei

See on lihtsalt nii mõnus, kuidas sa Emma siseelu kirjeldad.

Mm, mingi hetk jäi silma sõna ribi, mille asemel ilmselt pidi olema roie...
Ma lihtsalt ei saa, kui keegi ütleb, et inimesel on ribi, siis tuleb mul silme ette selline ilus ja armas rasvane notsu...

Aga Uue osa soov on ka.. (Loogiline )