Maybe i can (17/20)

Niiviisi. Bubblecum uue jutuga. Seekord on algus päris masekas, aga elab üle.
Kriitilisi seisukohti sooviks ja samuti ka üleüldist arvamust selle jutu sisu kohta!
Ilusat elamust!

1.

Viskasin sünge pilgu surnuaiale, kuhu Tommy just maetud oli. Pisarad jooksid mööda põski alla, peatudes korraks suunurkades. Pühkisin kiiresti veepiisad ära. Tommy oli mu vend! Mu ainus vend, väiksem vend, kes suri, kui ta oli kümnene.
Kuulsin, kuidas ema eesistmel nuuksus ning automaatselt pöörasin pilgu kõrvalistmele ja laususin: „Tommy! Kallista emmet!“. Kuid seal teda polnud. Polnud Tommyt, kes lõbusa häälega oleks lausunud: „Ära töina, mamps!“.
Kuidas Tommy suri? Koolist koju tulles sõitis mingisugune purjus vanamees talle otsa. Thomas, nii naiivne nagu ta oli, arvas tõsimeeli, et auto peatub, kuid ei.
Ja nüüd ei toonud Thomast enam miski tagasi.
„Minu ainsam poeg! Läinud. Jäänud vaid kaunis tütar,“ pomises isa ning nuhutas õhku.
„Tommy lõhn hõngub ikka veel.“ Me kõik naeratasime. Olime Tommyle kaasa pannud asjad, mida ta tõeliselt armastas. Tema plüüsist kaisukaru, kelle ta kunagi alati kaissu võttis ning kellest ta nüüdki loobuda ei suutnud. Padja, mille peal ta magas ning mida ta mitte kellegile ei andnud.
Mängudinosauruse, mida ta Onyks nimetas. Ning lõpuks ka kiri, mida ma mitte kellegil avada ei lubanud, vaid tahtsin, et mu vend seda ise loeks. Taevas. Sinna ta ju läks või alles läheb. Ma tõesti lootsin, et ta on seal üleval! Ma uskusin nüüdsest jumalasse, kes mu venna lihtsalt pidi taevasse lubama. Seal oleks ju parem, või mis?
Võtsin kätte koopia kirjast, mille Tommyle kirjutanud olin.

Kallis Tommy!

Igatsen sind! Ausalt. Meenuvad korrad, kui sind kiusata püüdsin ning sa lihtsalt naerma puhkesid. Kuidas me koos telekat vaatasime ja ilmaasjata naersime. Meenub kõik!
Tead, päeval kui surid, plaanisin ma minna kinno. Võtta sind kaasa ja lihtsalt minna. Mäletad, see oli su sünnipäev!
Siis helistas keegi emale ja teatas, et kõik... Sa surid ning miski sind enam tagasi ei too. Alguses ma lihtsalt naersin selle jutu välja, kuid kui ema silmist pisarad hakkasid voolama, ma juba uskusin. Kuradima vanamees! Talle määrati viie aastane vanglakaristus. Raibe selline! Talle oleks vaja olnud surmanuhtlust!
Kuid praegu... Praegu kirjutan kirja ning nutan. Sinule mõtlemine toob lihtsalt pisarad silma, sest sa olid mu vend. Emile on veel liiga väike, et tundeid tunda.
Kiri on lühike. Lühike, sest ma rohkem ei suuda. Suudan vaid öelda, et sa jääd igaveseks me südamesse! Eriti minu, ema ja isa omadesse.
Luban, et tulen sind vaatama! Luban, et olen surnuaial alati kui mind vajad! Luban!

Su õde, Emily

Klomp tõusis taas kurku, kuid pidin seda tagasi hoidma. Pidin olema tugev.
Isa keeras hoovi ning avas mulle ukse, olles kindel, et ma ise seda teha ei suuda. Just nimelt, ma olin nõrk. Nutust. Samuti olin ma väsinud.
„Aitäh,“ laususin sosinal ning kõndisin vaikides välisukse juurde, mille avas lapsehoidja Rita.
„Nägemist!“ naeratas ta ja viskas pilgu mu äranutetud näole.
„Tänapäeva teismelised!“ lausus ta kõva häälega, et ma kuuleksin, arvates vist, et ma nutan maha jäetud poisi pärast. Nii see ei olnud. Kahjuks.
Haarasin kõvasti ukselingist. Võiks ju arvata, et peatselt täiskasvanuks saav tütarlaps on piisavalt tugev, et oma emotsioone endas hoida, kuid mina olin emotsioonaalne.
Tuppa jõudes võtsin jalast saapad ning seljast musta mantli. Kiirustasin oma tuppa ja sulgesin ukse, kontrollides, kas uks on ikka piisavalt hästi lukus.
Läksin laua juurde ja tegin lahti oma laua esimese sahtli. Seal see oli! Tumepruunide kaantega päevik, millele oli peale kritseldatud Tommy. See oli Tommy päevik. Ma polnud seda lugeda jõudnud. Oli kiire ja kõik oli nii õudne, et ma kartsin seda lugeda. See oli nagu mingi õudus, mis ootas, kuni ma seda loen.
Avasin esimese lehe, kus oli suurelt ning tugevalt kirjas „Ei näpi!“. Selline ta oli. Range ning suurepärane.
Viimane sissekanne oli tehtud 26. august. Kuu enne tema surma.

Kallis päevik!

Lily tegi täna suurepärase nalja Henrietta kulul. Selle paksu, kes minu klassis käib.
„Henrietta, paks kui maakera, suur kui elevandiema!“. Kas pole lahe luuletus. Ma pidin peaaegu et naerukrambid saama.
Homme lähme vanaema juurde. Ta teeb kooki ja siis... Siis saan ma juba varakult oma kingi kätte, sest ta kavatseb Itaaliasse minna. Puhkusereisile ja seal olla 2 kuud.
Teiselt vanaemalt sain ma puldiga juhitava auto. Sellise suure. Nagu reklaamides.
Aga enam ei ole midagi! Ma vihkan ema, vihkan isa, armastan Emilyt.

Tommy

Viimane lause, mis ta päevikusse kirjutas, oli: „Ma vihkan ema, vihkan isa, armastan Emilyt... armastan Emilyt.“ See lause kummitas mind. Mu pea oli täis neid sõnu.
Pilgutasin silmi ja lugesin uuesti. Võimatu! See on kindlasti mingi teise, samanimelise nolgi päevik. Ei, see oli täpselt Tommy moodi. Täpselt tema.
Avasin sahtli ning torkasin päeviku sinna. Paitasin veel raamatu selga ning sulgesin sahtli. Jumala õnn, et seal midagi mulle väga tähtsat ei olnud. Peale Tommy päeviku.
Kas poleks olnud lihtsam see minema visata? Kas ma pean selle alles hoidma? Need olid mõtted, mis mu väiksematki ajurakku piinasid.
Thomas oli mu vend. Ma ei saanud olla nii julm ja tema vara minema visata. See oleks ülekohtune.
Mu pea oli täis igasuguseid mõtteid venna kohta, kuid mitte ühtegi mõtet näiteks koolitööde kohta.
Ma polnud juba umbes kuu aega koolis käinud ning ei kavatsenud sinna vanglasse minna ka sellel nädalal. Mu niigi halli pühapäeva oleks ära rikkunud need üleliigsed kodutööd.
Keegi koputas uksele.
„Kes?“ küsisin nutuselt.
„Mina,“ vastas ema ning ma komberdasin ukse juurde. Uksepilus oli võti, mida keerates uks vaikse klõpsuga avanes.
Istusin tagasi oma pöördtoolile ning vaevusin kuulama, mida ema rääkima hakkas.
„Oh, kullake! Ma saan aru, et sa leinad ja puha, aga kas poleks targem nüüd oma hinded korda saada? Proua Heinz juba helistas. Ta mõistab, kui raske sul on, aga...
Su õpetaja muretseb sinu pärast. Nii võid ju istuma jääda!“ Ohkasin. Isegi praegusel ajal oli emal aega moraali lugeda.
„Mida temal muretseda?! Temal on kõik jumala korras, aga minul... Minul suri just vend ära. Ma ei hooli oma hinnetest nii palju, ema! Palun, vähemalt sina võiksid mind mõista,“ vastasin veelkord ohates ja pead raputades.
„Noh... Ma mõtlesin, et me võiksime sulle koduõpetaja võtta. Või eraõpetaja. Ma pole päris kindel, kuidas seda nimetatakse,“ lausus ema säravalt. Tal oli õigus särada. Võib-olla.

Uus osa siis! Ma pole päris kindel, kas panna Stevvu ja Emily sebima, aga eks me näe... Võite ideid anda! Ja siiani ootan kriitikakuuli või kommentaare!

2.

„Tere, mina olen Mallorie Elverin! Ja sina oled vist preili Emily?“ noogutasin vastuseks pead. Ema oligi palganud eraõpetaja, kes mulle terve aasta õpetust pidi jagama. Jummel küll, tundsin ennast selles nõmedas koolipingis, oma enda elutoas nagu väike laps. Istusin seal ja lootsin, et keegi sisse ei torma.
„Mina see olen!“ lisasin noogutusele sõnadki juurde. Ma ei tahtnud, et noor naine oma esimesel päeval piinlikust või kohmetust tunneks.
„Selge. Alustame siis kohe!“ Ja juba sain ma endale terve virna paberilehti. Inglise keel, matemaatika, kirjandus! Mulle tundus, et see va Mallorie polnudki nii tore nagu ta algselt näis.
Mõne tunni pärast lõpetasin töölehed. Panin pea ohates lauale ning sulgesin silmad. Olin väsinud, näljane, janune ja tahtsin, et ema minuga oleks. Parema meelega oleksin sellel ajal päris koolis istunud.
„Juba väsinud, preili Emily?“ lausus Mallorie üllatunult. Proovigu ta ise teha sada töölehte kahe tunniga ning mitte väsimust tunda. Vähemalt ma ei vingunud.
Tundsin tungi minna selle naise juurde ja teda tema brünetist hobusesabast sikutada. Kuid oma tungi suutsin ma tagasi hoida.
„Olgu, mine siis sööma!“ andis ta mulle käske. Tema oli meil siin tööline, mitte minu ema. Õnneks oli sellel samal hetkel tuppa astunud ema, kes Malloriele kohkunult otsa vaatas. Ütleme nii, et kui te ise oleksite näinud, mida Mallorie tegi, siis oleksite te samamoodi teinud. Lihtsalt seisnud ja vaadanud.
„Mallorie!? Palun kohe laua pealt maha ja minu tütrega nii ei räägita! Ma kuulsin kõike!“ Naine, kes laua pealt otsekohe maha hüppas, oli muutunud. Ta seisis ema ees nagu sõdur, ime et kätt otsaette ei surunud ning ei hüüdnud: „Jah, sir!“.
Muigasin. Ma olin peaaegu täiskasvanud inimene ning see tüütu naine otsustas minuga käituda nagu titega. Argpüks selline! Ema võttis teksade taskust kahekümne-dollarilise ning ulatas selle Malloriele: „Et ma rohkem su lõusta siin ei näeks!“. Ja nii ta läks.
„Ma saan ise välja!“ lausus Mallorie vihaselt nina püsti ajades. „Ma polekski teda aidanud,“ vastas ema naerdes ning mulle kulmukortsutusega otsa vaadates.
„Oh sind küll! Sul ei klapi vist nende eraõpetajatega üldse. Oleks meil vaid mõni muu võimalus. Kõik oleks palju lihtsam! Paar võimalust vist isegi on... Näiteks sina tuleksid koolist ära, läheksid tööle. Niikuinii on sul käsil kümnes klass. Pole vist erilist vahet? Või, kui sa koolis tahad käia, siis palun väga, mine kooli.“
Olin üllatunud ema hetke emotsioonidest tehtud otsustest. Mine kooli, kui tahad, ära mine, kui sind vajan. Ma tahtsin kooli minna, kuid ei julenud. Mis siis, kui mul polegi seal enam sõpru. Kui nad kõik on mind hüljanud ja ma pean üksi kuskil nurgas haledalt passima. Küsimused ja mitte ühtegi vastust.
Otsustasin teise varjandi kasuks. Saagu, mis saab, aga haridus... Haridus on ju tähtis!
Põrnitsesin ema kaastundlikult. „Ma lähen kooli, ema,“ ütlesin ning kallistasin teda. Emotsioonid tüdruk! Kooli pärast pole vaja nutta!
Juba nädal hiljem suundusin ma Crossworths'i keskooli poole. Seljas triiksärk ning kaela ümber lips. Nagu meie koolivorm käskis. Jalas olid tumedad püksid ning üsna uued saapad. Mantel kattis triiksärki ning lipsu.
Jõudsin kooli juurde ning imetlesin seda hetke. Kirsspunane maja. Nagu muinasjutus, tornidega ja puha. Ja selles koolis olin ma käinud tervelt üheksa aastat. Astusin koolimajja. Valvelauas ei istunud kedagi. Polnud seda kollaste juustega vanatädi, kes igal hommikul tere oli öelnud.
Ma läksin garderoobi. Osad inimesed olid juba kohale jõudnud. Paar noorukit riietasid end lahti, ise valjult huilates ja naerdes.
Mulle lähenes Steven. Üks minu klassivendadest, kes üpris armas oli, kuid mitte minu maitse. Ta naeratas mulle ning kõndis midagi lausumata minema. Milleks tulla läbi garderoobi, kui ta isegi riideid ei vahetanud?
Asetasin mantli nagisse ning vahetasin oma saapad kingade vastu. Haarasin aknalaualt käekoti ning peaaegu, et tormasin Stevenile sülle.
„Vabanda! Oleksin pidanud ettevaatlikum olema ja...“
„Kuss! Hoopis mina oleksin pidanud olema. Mine üles, tund juba hakkab!“ lausus ta ning muigas. Kas ma olin siis tõesti nii naljakas?

Whoa. Mitmes jutt see sul on?
Ma utleks, et paris hea. Esimene osa oli monus emotsionaalne. Tahan naha, kuhu need alguse saanud niidid lopuks valja viivad. Teine osa oli kuidagi huplik ja see eraopetaja asi oli veider. Millal ta sinma laua peale veel sai? Natukene... Segane.
Aga ootan kindlasti uut osa! :)

See? Ma ei tea Mõtted lihtsalt tulevad ja tulevad... Lihtsalt ei saa enne, kui need teoks tehtud on. Panin selle siia, sest mulle endale see millegipärast meeldib.

3.

Terve klass oli üllatunud, kui nägi mind klassiuksest sisenemas ning ettevaatlikult tühja kohta otsimas.
„Emily!“ karjus Emma, kes teises klassi otsas, akna all, istus. Mõne hetkega oli ta minu kõrval ning embas mind. Sulgesin silmad ning nautisin hetke oma parima sõbranna sooja kallistust.
„Emma! Kas sinu kõrval on juhuslikult üks koht vaba või ma eksin?“ küsisin õela muigega.
„Tegelikult peaks seal Steven istuma, aga keda see kotib?! Tule!“ vastas Emma mulle ning taris mu enda laua juurde. Ma olin kindel, et Stevenile see kohe üldse ei meeldinud.
„Mis ajast te Steveniga suhtlete? Ta on ju nii... Valiv?“
„Sellest ajast, kui Tommy ära suri. Või noh, kui sina enam koolis ei mõistnud käia. Ta lohutas mind ja oli üldse minu vastu armas,“ kuulasin ohates seda lõpmatut jutuvadinat kuni minu taga keegi endast märku andes köhatas: „Kas? Kas ma võin oma kohale istuda?“. See oli Steven. Ta seisis minu taga, naeratus suul.
„Oh, jah, muidugi!“ vastasin talle kohmetult ning tundsin, kuidas mu palged õhetama lõid.
Lahkusin Emma ja noormehe laua juurest, võttes koha Chrisi kõrval. Ta oli üks minu parimatest sõpradest. Poiss kallistas mind ning põrnitses mind pealaest jalatallani.
„Sa oled muutunud, tirts,“ sõnas ta hoolitsevalt ning hindavalt. Mind häiris, kuidas ta mulle tirts ütles, aga mis teha. Ma olingi väike ja minu pisemgi liigutus oli titelik.
Tuhm mütsatus vastu noormehe õlga.
„Aii!“ hüüatas ta üle terve klassi ning ma puhkesin tahes tahtmata naerma.
„Mille eest see oli?“ küsis Chris oma õlga mudides. Mulle tundus, et see ei aidanud, sest Chrisi nägu oli siiani krimpsus.
„Selle tirtsu eest,“ olin valmis mõelnud tabava vastuse. Chris muigas. Ta muie oli armas, tõi esile põselohud.
„Emily, Chris! Olge vaiksemalt palun!“ andis proua Heinz meile käsu. Saatan selline! Mul oli vestlus oma parima sõbraga, keda ma viimati neli nädalat tagasi nägin.
Tund lõppes üllatavalt kiiresti. Ilmselt kiirendasid seda ka asjaolud, et ma Chrisiga rääkisin ning Emmale läbi Celestine'i sõnumeid saatsin.
Igatahes oli tund läbi ja ülejäänud päev tõotas tulla sarnane.
Vahetund oli pikk. Piisavalt pikk, et rääkida maast ja ilmast. Emma hoidis must kramplikult kinni nagu kartes, et ma minema lähen ning Chris naeris. Steven seisis Emma kõrval, kuulates, mida me räägime ning vahepeal märkusi jutu sekka pistes. Sel hetkel oli meil käsil teema käpikutest.
„Keegi teist üldse käpikuid kannab?“ küsis Emma ning toksas vaikselt noormeest, kes tema kõrval vaikselt seisis.
„Mina,“ vastasin ning nägin, kuidas Steven ja Chris pead raputasid.
„Otseloomulikult mitte!“ lausus Chris ning sasis mu juukseid.
„Käpikud on poole hullemad, kui sõrmikud. Kui aus olla, siis ei kanna ma üldse kindaid. Minu jaoks kõigest üks segav faktor,“ otsustas see blond noormees ennast tarkurina näidata.
Steven võttis Emmalt ümber kinni ning hetkeks näis mulle, et ta vaatas mu parimat sõbrannat armulikult.
„Khm... Käpikud on rohkem nagu tüdrukutele. Olete näinud, mis mustrid seal peal on? Mina ise kannan sõrmikuid, aga kui oleks ka labakinnastel mingisugused mehisemad mustrid, siis kannaksin võib-olla ka neid,“ ütles ta. Kahjuks või õnneks algas uus tund ning meie vestlus jäi katki.
Terve päev möödus sarnaselt. Vahetunnid kulusid vestlustele ning tunnid õppimisele ja Chrisiga rääkimisele. Peale kooli olin juba päris väsinud. Ilmselt olin ma unustanud, millised need pikad seletused ja vestlused kunagi välja nägid. Väsitavad, kuid vahel isegi tõhusad.
Võtsin garderoobist oma asjad ning pugesin sooja mantli alla. Ilmad olid juba üpris külmad ning nagu näha oli, siis kandsid õpilased juba pakse talvejopesid.
Ka minul oli üks kodus olemas, kuid ma ei kandnud seda. See oli liialt ebamugav ning näis mu seljas nagu... No mina nägin välja nagu kasukaga lammas.
Peitsin oma pea mütsi alla ja järgnesin Chrisile. Emmal oli Steveniga kokkulepe, et tüdruk peale tunde poisi juurde läheb.
Chrisil oli plaanis ühte väikesesse kohvikusse istuma minna. Sellisesse, kus oli täiesti rahulik. „Õhk“ oli üks neist rahulikest. See asus täpselt keset linna ning me astusime sisse. Võtsin mantli seljast ning asetasin selle toolileenile. Võimas! Ma polnud Chrisiga ammu kusagil käinud.
„Siin on mõnus,“ laususin õhkkonda nautides. Ja oligi.
„Räägi! Ma näen, et sul on mure! Lihtsalt... Ava ennast!“ Viimased kaks sõna lausus noormees kahtlevalt ning vaatas mulle küsivalt otsa.
„Ah, ma ei tea! See on nii segane. Esiteks, Steven läheb järjest armsamaks, aga ma ei taha teda. Teiseks, Tommyle ei meeldinud Steven ning kui ma temaga nüüd sõprustama hakkaksin, siis... Siis oleksin ma Tommy ees oma lubadust murdnud,“ avaldasin Chrisile oma tunded. Nii see tõepoolest oli. Ma ei armastanud Stevenit, veel, aga terve päevaga läks ta järjest armsamaks, tekitades mingisugust erilist kiinduvustunnet. Chris jälgis mind hoolega ning naeratas kaastundlikult: „Oh sind küll, Emily! Need on sinu tunded. Tommy kindlasti mõistaks sind! Tommy suri teadmisega, et sa teda austad, kuid sinu tunded kuuluvad sulle, mitte su vennale. Sina otsustad mida sa teed. Süda otsustab sinu eest, nagu ka sinu mõistus.“ Chrisi jutt oli tundeline. Midagi, mis mulle tema juures väga meeldis.
„Ma tean, aga see tundub nii vale, kui ma Tommyt nagu petaks! Ta ju uskus minusse ja ma peaksin talle eeskujuks olema. Vähemalt oleksin pidanud olema.“ Viimase lause ajal keerasin volüümi vaiksemaks.
„Ärme räägi sellest enam! Ma tulin siia selleks, et sinuga millestki rõõmsamast rääkida. Joo nüüd oma kohvi!“ Haarasin laualt oma kohvikruusi ja rüüpasin sealt sõõmu. Nii maitsvat polnud ma ammu saanud.

Mmm....
Natukene pubeks läks, aga eks nad ongi selles vanuses.
Endiselt olen hämmastunud, kui korrektne see kõik on... (vaadates sinu vanust).

Ja endiselt olen hämmastunud, et sa üldse seda loed! Kusjuures, sellega on see värk, et minu mõtiskluste järgi Emily selle Steveniga nn "koos" olema ei hakka.

Ma olen üllatunud, et ma ainus olen.
Ja mulle meeldib lugudel silma peal hoida... siin on potentsiaali. Ja ma olen endiselt väga hämmastunud, et sa nii noor oled... (Sain ma õigesti aru, et paar päeva tagasi 12? Palju õnne! )
Ja jumal selle Emilyga. Vähemalt sul perspektiiv olemas. Ja mitte nii väga etteaimatav, kuigi nüüd kõik teavad. xD

Tänan sind õnnitluste eest!
Ah, mis sa nii hämmastunud oled! Ma lihtsalt palju raamatuid lugenud... Sa siis ei ole?
Ma tegin just isegi kooli jaoks näidendi valmis *natuke isegi uhkustab*, aga uus osa tuleb loodetavasti homme. Vihjan tänasele öösele ka natuke võib-olla.

Haha. Olen küll lugenud... olen. xD
Loodan, et näidendiga läheb hästi.
Ja ma siis hommikul vaatan. ;D

Okei... Ütleme nii, et Emilyle meeldib Steven hästi pisitilluke, aga üks asi tuleb kuskil keskel välja. Mitte selle osa, vaid päris jutu keskel. Ja see asi... Ah, eks te/sa saate/saad varsti teada.

4.

Tund aega hiljem kõndisin kodu poole. Väljas pimenes ning tuul puhus üsna kõvasti. Millegipärast see meeldis mulle. Loodus oleks nagu vabanenud ja andis ennast niiviisi märku.
Naeratasin. Chrisiga rääkides leidsin ennast tõeliselt naermas. Selline see poiss oli.
Võpatasin, kui ema minu eest kodu ukse avas: „Terekest kah! Ja kust siis meie noorik tuleb?“.
„Ma käisin Chrisiga „Õhus“. Seal olime vist vähe kaua jah,“ vastasin emale ja koukisin kõrvaklapid kõrvadest välja.
„Ega ma paha pärast!“ noogutasin. Emal juhtus tihti selliseid apsakaid. Ta ütles enne, kui mõtles.
Läksin ülesse enda tuppa. Avasin ukse. Puhh! Milline korralagedus seal valitses. Ma ei olnud ennast käsile võtnud ja ei teinud seda ka nüüd. Nii palju oli teha. Võiks öelda, et liiga palju.
Võtsin sahtlist kaelakee. Mingisuguse südamekujulise bling-blingi, mille Emilylt sünnipäevaks sain.
Panin selle õrnalt kaela ning potsatasin voodile. Pehme ja mugav, tekitas täpselt sellise tunde, et kohe vajud unne. Ma ei saanud magama jääda. Ma pidin õppima. Oh õudust küll!
Tõusin ohates voodilt ning võtsin käekotist märkmiku. Matemaatika ja ajalugu. Järgmise päeva kontrolltöö ja matemaatika tunnikas.
Istusin laua taha ning nihutasin tooli lauale lähemale. Põrnitsesin tükk aega õpikut enne, kui selle avasin. Mõttekas.
Libistasin pilgu üle numbrite, märkide ja arvude, kuni leidsin tumedalt trükitud sõnad, mille ma pähe pidin õppima.
See ei tahtnud kuidagi sujuda. Sügasin oma kollase pliiatsiga pealage ning vajusin uuesti mõttesse, kuni helises telefon. Libistasin näpu sujuvalt üle telefoniekraani, et vastu võtta sissetulevat kõne.
„Jaa?“ vastasin küsivalt. Mul polnud aimugi, kes seal teiselpool toru olla võis.
„Tsau! See olen mina, Steven. Emma andis selle numbri ja käskis katsetada. Ahjaa... Mis meil ajaloos jäi?“ Mehed, mitte midagi nad ka üles ei kirjuta.
„Kontrolltöö,“ vastasin lühidalt.
„Oi, raisk! Emmi, võta ajalooõpik ja hakkame kontrolltööks õppima,“ jõudis ettevaatlik sosin ka minuni. Kohkusin, kui kuulsin, kelleks ta Emmat nimetas. Emmi? Kuulsin raamatulehtede keeramist, kuni Steven küsis: „Ee... Mis lehekülg?“ Emma naeris.
„Seitsekümmendkuus. Ma pean nüüd lõpetama! Näg... Tsau!“ Libistasin jälle näpu üle ekraani, et kõne kiiresti lõpetada.
Ma polnud kindel, mida lõpetuseks öelda. Tuli juba nägemist, aga kui mõtlesin sellele, mida Steven mulle alguses ütles: „Tsau!“, siis tundus see kohatu. Ehk ta mõtles juba minust, kui sõbrast.

Ikka edasi, edasi!

Oi, ma tänan teid! *kummardab*
Pubejutud are life! Ei, tegelt ei ole. Ma lihtsalt tahtsin alguses pubekat teha ja lõpus ta enam nii väga pube ei olegi.

5.

Lõpetasin õppimise alles öösel. Kell võis siis olla juba üks-kaks, aga ma ei vaadanud ja järelikult ei saanud seda ka teada. Esimene asi, mis mulle pähe tuli, oli see, et ma peaksin magama minema, kuna hommikul oli ju varane tõusmine.
Panin silmad kinni ning nagu polekski tunde mööda läinud, ärkasin hommikul.
Sättisin ennast ning tunni aja pärast olin minekuvalmis. Kallistasin ema ning astusin uksest välja. Väljas sadas lund. Märg ja pehme lumevaip kattis juba maad. Vuhh... Kas see oli öösel ka sadanud?
Ausaltöeldes ma vihkasin lund. Samal ajal, kui meie klassi poisid lumesõda mängisid, kaitsesin mina end kätega, et mitte pihta saada.
Jõudsin bussipeatusesse. Buss näitas nurga tagant oma nina ning saabus minu ette. Bussijuht avas uksed ning ma astusin sisse. Mitte kedagi tuttavat.
Pressisin end keskele ja seisin seal. Mõtlesin mõtteid ning ehmatasin, kui keegi oma käe mu õlale pani.
„Tsau!“ lausus Steven. Naeratasin. Kui õudne!
„Eh... Mis sa siin teed?“ küsisin kohmetult. Miks ma pidin siin koos temaga üksi olema. Tekkis piinlik vaikus, kui noormees minu üle naeris.
„Sa vist ei oodanud mind,“ raputasin pead „ma lähen kooli, kas tead?!“. Eino muidugi! Inimesed ju käivad koolis, mõtlesin ning langetasin piinlikusest pead.
„Vabandust! Ma olin vist ebaviisakas,“ vastasin Stevenile. Märkasin, kuidas ta muigas.
„Muide... Minu ja Emmaga täna kinno saad?“ kas Emma üldse teadis, et tema poiss? koos nendega mind kaasa smuugeldas.
„Ma ei tea. Emma teab, et sa mind kaasa tahad?“ küsisin.
„Muidugi! Tema käskiski! Ega ma ju ilmaasjata mingit tüdrukut koos endaga kinno ei kutsuks.“ Steven naeratas salapäraselt.
„Paaliku“ kõlas valjuhääldist. Kõlas väga meie peatuse moodi.

Luhike! X
Ootan uut!

Ma kirjutan nüüd tavalise kirjaga edasi. Ära tüütab see comic bläblä... Päris lühike osa see ka, aga ma ausõna ei viitsind rohkem kirjutada.

6.

Terve päev möödus aeglaselt ning venis nagu härjaila. Tommy ütles tavaliselt nii. Ta võis seda öelda inimeste kohta, kes täiesti korralikud olid. Aga nüüd oli see poiss teises ilmas ning ma pidin oma eluga edasi liikuma.
Chrisi polnud koolis ning ma pidin terve päeva üksi istuma. Tundide ajal vahetasin Emmaga kirju ja Steven vaatas meid naeratades. Tundide lõppedes pidi Steven kempsu minema. Ainuke sõna, mida meie kooli vetsude kohta öelda sai. Nüüd oli mul aega Emmaga asjast rääkida.
„Kas sina käskisid Stevenil mind kinno kutsuda või on see tema tüng?“ Emma vaatas mulle üllatunult otsa.
„Miks ma peaksin tahtma sind kaasa kutsuda? Me pidime Steveniga kahekesi minema. K... Kas ta ütles sulle, et sa tuleks?“ Noogutasin. Ilmselt ei teadnud Emma sellest midagi.
„Ma selle raipe maha löön!“ hüüatas ta, silmitsedes Stevenit, kes uksel seisis.
„Mis toimub? Kas lähme?“ Steven püüdis oma kätt Emma piha ümber panna. Tüdruk lükkas käe eemale ning lausus.
„Sa räme petis! Kutsud teisi tüdrukuid minu ja endaga kinno!“ Emma tagus poissi ning pildus toda rämedate sõnadega, mida ma siin välja ei soovi tuua.
„Mida kuradit ma jälle tegin?! Sa ütlesid talle?“ Steven sisistas sõnad välja ning põrnitses mind kurjalt.
„Ausõna! Keri persse oma jutuga!“ laususin ning haarasin Emmalt käest. Emma püüdis veel Stevenit taguda, kuid poiss lõi talle litaka vastu põske.
„Nüüd aitab!“ hüüatas Emma ning äsas noorukile jalaga ribidesse. Poiss vajus maha ning jäi oiates sinna.
„Mida sa tegid! Kas sa saad aru, et selle eest võib ta meid kohtusse kaevata? Meid võidakse koolist välja visata! Kas sa arvad, et teda visatakse siit välja, sest ta käitub tüdrukutega nii?!“ Emma vaatas mind süüdlaslikult.
„No sorri! See oli enesekaitse.“

Err.... asi kiskus just ära. xD

Aga uut. Ja PIKKA!

Ma tean, et kiskus, aga ma olen õnnelik selle üle!

7.

Järgmisel päeval polnud Stevenist haisugi. Chrisi ei olnud koolis ning ma istusin Emma kõrvale.
Rääkisime Emmaga eelmisest päevast ning lubasime vaikida. Mul oli plaan peale kooli minna surnuaiale. Tommy matmisest oli kuu aega möödas ning ma lubasin ju talle koguaeg lilli viia. Selline ma juba olin. Andsin lubadusi, mida ei täitnud.
Kool lõppes üsna ruttu. Jätsin Emmaga hüvasti ning võtsin suuna kalmistu poole. Tommy haud oli üsna taga, teiste haudade seas.

Thomas Brenneck,
26.09.2000 – 26. 09. 2010
Olgu sul seal parem!

Oli näha, et nii mõnigi oli sinna lilli viinud. Teadsin, et ema ja isa ei suutnud sinna minna. Kuid ma pidin, olin ju andnud lubaduse.
Võpatasin mõtisklustest üles ning asetasin lillekimbu hauale. Silusin käega mulle siledaks ning silmitsesin hetke veel suurt, halli kivi, kus peal olid kõik need andmed. Ta nimi, surmaastapäev, sünniaastapäev ja järelhüüe.
Tundsin õlal kätt. Keerasin end ringi ja märkasin seal enda vanust noorukit.
„Tunnen kaasa! Oli ta su vend?“ Noogutasin.
„Ja miks sina siin oled? Miks sa enda inimese haual ei ole? Miks sa siin koos minuga minu inimese haual seisad?“ vaatasin poisile küsivalt otsa. Ta naeratas kurvalt ja kaastundlikult.
„Minu inimene on juba ammu läinud! Minu inimene lepib, kui ma temaga seal ei ole, kuid ma näen, et sinu vend on surnud üsna hiljuti ning sellega pead sinagi leppima. Ma tean täpselt, mida sa tunned!“
Raputasin pead.
„Ilmselgelt ei tea! Sa lihtsalt arvad, et tead.“ laususin mõtiskledes ning poissi silmitsedes.
„Lihtsalt... Lihtsalt usu mind! Ma tean, et sa arvad, et ma olen mingisugune suvaline tüüp surnuaialt, kes lihtsalt tuli ja rääkis, aga... Ma hoolin! Kõigist, keda siin maailmas enam ei ole.“ Muigasin. Ma isegi ei teadnud noormehe nime ning tüüp rääkis mulle kõigest, mida arvas sellest, et ma seal, haua juures seisin.
„Ah õigus! Ma peaks ennast tutvustama. Olen Jörgen ja sina?“ Ma polnud kunagi varem kuulnud sellist nime nagu Jörgen. Ilmselt oli see nimi kusagilt Euroopast, põhjapoolt. Ehk Rootsist või Norrast.
„Emily,“ ulatasin käe sõbralikult poisile ning too võttis selle meelsasti vastu.
„Niiet, Emily! Oled sa siit pärit?“ Noogutasin.
„Ma olen rootslane.“ Nagu ma arvasin. Pelgalt ta nimi viitas sellele, et ta oli kusagilt sealt poolt pärit. Nendel ju on vaja iga sõna keskele toppida ö täht.
Vahetasime poisiga numbrid ning lahkusime sõpradena. Ma ei teadnud, kas kunagi veel kohtume.
Jätsin Tommy haua sinnapaika ning jalutasin koju. Ema oli kodus ning isa oli tööreisil. See oli pidev juhus.
Ema istus arvutilaua taga ja kirjutas midagi. Ilmselt oli see uus raamat, mida kirjastus temalt juba ammu lootis saada. Ema kirjutas luuleraamatuid. Ta oli mingisugune luuletaja või midagi.
Avasin külmkapi ja haarasin sealt jupi vorsti ja paki piima. Võipakk oli juba laual.
Määrisin saiaviilule võid ja lõikasin vorsti peale. Valasin piima klaasi ning hakkasin sööma. Kiirtoidust oli mul ausõna kopp ees. See oli toit, mida ema mul päevade viisi süüa käskis, sest tal ei olnud aega, et midagi normaalset teha.
Sõin üsna kiiresti oma saia ära ning mõtlesin juba uuele, kui telefon helises. Emma.
„Tsau!“
„Tsauki!“ kostus teiseltpoolt telefonitoru. Meie vestlus oli üsna lihtne. Meilime ja kõik.
Emma ja mina olime alati saatnud üksteisele meile, kui midagi juhtus. Selle tobeda traditsiooni algatas tema, kui suur kirjutaja. Ta saadab mulle iga nädal vähemalt ühe pika ja kokkuvõtliku kirja. Tavaliselt on ta elu24'jast välja noppinud artiklid, mis mulle meeldivad või need, mis talle meeldivad ning mind täiesti paanikasse ajavad. Näiteks nagu need tobedad Bieberi artiklid. „Bieber käis poes!“ „Bieberil uus tattoo!“.
Aga paraku olid need elu24 stiilis uudised.
Läksin oma tuppa. Seal polnud mitte midagi teha. Seejärel otsustasin välja minna. Vahetasin riided mugavamate vastu ning viskasin endale peale sooja mantli, kuna õues oli päris suur tuisk.
„Ära hilja peale jää!“ hüüdis ema veel enne, kui ukse sulgesin. Väljas pimenes ning tänavalaternad süttisid. See oli kui jõulumuinasjutt. Kõndida mööda linna ringi ning taluda seda tobedat pakast, mis silmanägemise ära soovis võtta.
Sisenesin kaubanduskeskusesse ning istusin ühele tühjadest pinkidest. Võtsin oma kõrvadest välja valged klapid ning suunasin need taskusse. Lugesin üle oma raha ja lootsin, et kusagil siin on pood, kust saaks osta midagi nii odavat nagu mul raha oli. 2 eurot. Ilmselt mitte. Järsku avastasin enda eest blondipealise kuti, kes kahtlaselt Jörgenit meenutas. Ta muigas ning potsatas mu kõrvale.
„Emily!“ lausus ta ja tundsin ta hääles ära aktsendi, mis Jörgeni aktsendi meenutas.
„Jörgen, „poiss noogutas „mida sina siin teed?“.
„Ma juhuslikult elan üle tee olevas korteris ning juhuslikult käskis ema mul saia osta. Tuled ka?“ Vastasin vaikselt midagi ebamäärast ning järgnesin talle. Ma polnud ammu näinud nii kiire sammuga poissi. Peale selle oli ta veel ka vibalik. Nagu vibu või miskit.
Kas rootslased olidki sellised?
Ohkasin, kui me lõpuks saialetini jõudsime. See tundus olevat nii kaugel, kuid samal ajal ka nii lähedal. Jörgen võttis pätsi saia ja heitis selle mõtliku ilmega korvi.
„Mul oli vist midagi veel,“ ta silus oma siledat lõuga ning järsku haaras miski teda magusaleti poole. Jõudsime ka sinna. Poiss haaras kummikommipaki ja tõmbas mind leti poole.
„Kelleks sa end õige pead?!“ kurjustasin taga ja lõin õrnalt vastu õlga.
„Auts! Ma lihtsalt arvasin, et sa ei jõua järgi. Anna andeks! Ma olin vist liiga rutakas.“ Mulle tundus, et see kõik ajas teda naerma.
Kui Jörgen oli raha ära maksnud, istusime taas sellele pingile, millel olime ennegi istunud. Jörgen võttis oma kotist kummikommipaki ja avas selle. Pakkus ka mulle, kuid vastasin eitavalt. Ma polnud suur E-ainete sõber.
Väljas oli juba päris pime, kui ma koju pidin minema. Saatsin poisi viisakalt üle tee ja hakkasin kodu poole astuma. Kõrvaklapid kõrvas, sisenesin oma majauksest ja läksin oma tuppa. Viskusin täies riides pikali. Oma suurele voodile. Mõtlesin Jörgenile ja sellele, mida ta mulle rääkinud oli. Kõik, mis ta rääkis oli tegelikult päris õige. Mitte ühtegi valet. Vähemalt teadsin seda. See oli ta silmadest näha.

No kui uhke, siis uhke.
Pikkust hakkab tulema. Jorgen on huvitav. Ega sa Iseenda last lugenud pole?
See vibu asi meenutas midagi...
Oh well. Uut.

Ma ei ole Iseenda last paraku lugenud. Tahaks küll. Enivei, uus osa. Minu rekord vist. Kaheksas. Kaks osa veel ja tuleb juubel. Loodan selle jutu valmis saada, sest seda on tore kirjutada. Ideid äkki? Siis oleks lihtsam meele järele olla.

8.

Avasin silmad, tundes oma näol kellegi pilku. Minu ees seisis naeratav ning särav Chris, kes tuli minu juurde palvega, et ma stuudiosse läheksin. Stuudio oli koht, kus Chris ning tema bändikaaslased proove tegid ning lihtsalt oma lõbuks mängisid. Saatsin Chrisi alla ning panin üleval riidesse. Jooksin ruttu alla ning võisime minna. Chris oli tulnud oma rolleriga. Istusin tema taha ning võtsin poisi ümbert kinni. Nagu filmides. Kuulsin, kuidas Chris naeris ja me sõitsime edasi. Tuul vuhises läbi kõrvade ning, kui juuksed oleksid kiivri alt väljas olnud, oleksid ka need lehvinud. Kindla peale.
Libedaga oli üsna õudne sõita, sest kunagi ei teadnud, kunas tuleb see koht, kus kurv on liiga ohtlik. Kartsin päris hullult.
Chris julgustas mind ning lõpuks olime stuudio juures.
„Me saime endale uue kidraplõnnija. Peale seda, kui Aaron ära läks. Tüüp oli tõsine hädapätakas. Nüüd on meil mingisugune välismaalane. Päris lahe kutt, oskab üsna hästi meie kodukeelt,“ seletas Chris ning võttis mult ümbert kinni. Me ei käinud, lihtsalt lollitasime omavahel.
„Lahe,“ oli kõik, mis ma vastuseks ütlesin.
Sisenesime stuudiosse ning kõik tormasid mind kallistama. Olin ju peaaegu kõigi sõber.
Uut poissi ma esialgu ei näinud. Nägin ainult ta juuksetutti, mis teiste tagant välja paistis. Ta lihtsalt seisis seal eemal. Lõpuks kallistajakamp taandus ning kõik nad läksid oma kohale.
Mu pilk peatus uuel poisil. Uuel kidraplõnnijal nagu Chris mulle ütles. Jörgen! Jörgen seisis seal, naeratas salapäraselt ning lonkis lõpuks kitarri juurde.
„Emily, ma tahaks sulle Jörgenit tutvustada!“ Noogutasin.
„Me juba teame teineteist. Tsau, Järgen! Meeldiv jälle näha!“ Jörgen ulatas mulle oma käe ning lausus :“ No eks ikka, Emily.“ Sellega meie vestlus ka lõppes.
Poisid mängisid loo, mille nimeks nad ütlesid „Best day ever“ ja ühe teise loo, mis oli päris masendav „Only for you, baby“. Chrisi lauluhääl läks kokku pillidega, mis seal olid ning Chris vaatas lauldes ainult mind. Kas need laulud olid minule?
Peale seda kokkusaamist kutsus Jörgen mind kaasa. Tahtis minna „Õhku“. Muigasin. Kas see polnud mitte koht, mis kuulus minule ja Chrisile? Chris vaatas Jörgenit kadedalt. Otsustasin asja päästa: „Tead mis? Lähme hoopis „Ollesse“. Seal on õhtuti palju vaiksem.“ Chris noogutas tänulikult. Ka mina ei tahtnud, et minu ja Chrisi kohtumispaik oleks ka nüüd minu ja Jörgeni oma. See oleks olnud... Rikutud.
Jörgen pani endale läki-läki pähe ning aitas mulle selga mantli, mille lõpuks olin tihanud enda naha vastu panna. Emal oli õigus, see hoidis rohkem sooja.
„Näeme!“ Poiss, kes meist maha jäi lehvitas pealtnäha rõõmsalt, kuid ma teadsin, et kui oleme nurga taha pööranud, ta lihtsalt mossitab.
„Jörgen, ma pean korraks tagasi minema. Oota siin!“ Pidin ju Chrisi tuju parandama, või mis? Jooksin stuudiosse ning hüppasin mossitavale mehehakatisele kaela.
„Ma ei öelnud sulle tsau!“ Ta puhkes naerma.
„Sulle ka, Emily!“ Lasin ta lahti ning läksin tagasi Jörgeni juurde. Ta oli vist kõike pealt näinud.
„Et, te käite?“ küsis ta mult järsult ning midagi ta hääletoonis oli muutunud.
„Ei, opakas. Me oleme lihtsalt ülihead sõbrad. Juba esimesest klassist saadik. Chris on armas poiss, aga mina teda ei vääri. Ta leiaks ükskõik millise tüdruku, miks sa arvad, et ta minuga tahaks olla?“ Vaatasin küsivalt enda kõrval kõndivale poisile otsa.
„No ma ei tea. Kas sinu arvamust muudab asjaolu, et ta räägib sinust üsna palju? Rääkimata sellest, et tahab kõik oma laulud sulle pühendada ning neisse sinu nime sisse pista. Mina ei ole ütleja, kuid teda hoiavad tagasi Jason ja Jay. Selle asemel paneme laulude sisse üpris sarnased nimed. Emma, Emilia.“ Olin hämmastunud. Chris, mina. Emily Edgars. Chris Brenneck. Asusin kohe kokku sobitama meie perekonnanimesid. Aga... Jörgen Brenneck. Emily Östersen. See kõlas päris hästi, aga ma ei tahtnud Chrisile haiget teha. Kui asi läks lauludeni, mossitamiseni. Miks ta siis kaasa ei tulnud?
„Ma ei taha sellele täna mõelda. Täna on reede, kullake! Räägime millestki muust,“ leidsin vabanduse ning sasisin Jörgeni juukseid.

Jah, ma tean, et osad on vahel lühikesed ja nii. Järgmine kord võtan arvesse su soovitusi. Olen jah selline, et saan valmis, siis kohe postitan, et teiste arvamust lugeda.

Paljud ütlevad, et mul on hea sõnavara. Tänan, et tõid välja laused, mis sulle meeldisid! Härjaila on meie peres väga levinud sõna.

Mingi aeg tuleb uus osa ka!

9.

Laupäevase päeva hommik oli vapustav. Või noh, mina hommikut ei näinud. Magasin selle maha. Ärkasin lõuna ajal, kui ema mu üles ajas, et sööma kutsuda.
Telefon tirises. Salastatud number. Jörgen see ei saanud olla, ta helistas eelmisel õhtul nähtava numbriga. Rääkisime maast ja ilmast. Kõigest millest saime.
Võtsin vastu: „Jaa?“ laususin küsivalt. Hetkeks jäi kõik vait, kuid siis kuulsin vaikset nohisemist.
„Mis sa arvad, et ma pole kellegile rääkinud, mis te mulle tegite? Et pääsete puhtalt, elate oma elu rahulikult edasi?“ Steven.
„Mida sa ajad?! Kelle süü see on? Kes lõi Emmale vastu põske? Kes teda petta tahtis? Pervert!“ Viimane sõna oli öeldud mõtlemata, kuid seda see noormees ju oli. Vaikus. Ehk pidin edasi rääkima?
„Vahet pole! Lihtsalt... Mul on ribid puru. Tahtsin öelda, et teie olete selles süüdi, aga ma mõistan. Te vihkate mind ja ega minagi teid ei armasta.“ Kõne lõppes. Olin üllatunud. Miks ta mulle helistas? Tal oli vist häbi. Emma ees.
Läksin sööma. Ema oli teinud midagi, mis meenutas väheke putru. Olgem ausad, ta ei oska eriti süüa teha, kuid vähemalt ta püüab.
„Kuidas eilne möödus? Sa tulid üpris hilja koju. Ma ei kuulnudki,“ küsis ema uudishimulikult.
„Ah. Kuidagi ei möödunud. Istusin poiste stuudios ja kuulasin nende mängu. Peale seda läksin Jörgeniga „Ollesse“. Istusime paar tundi seal. Peale seda saatis ta mu koju ja kõik...“ Ema naeratas.
„Mitte seda, emps...“ laususin, teades, mida tema mõtles. Et Jörgen on mu uus poisssõber. Mida iganes!
Peale söömist läksin oma tuppa. Istusin laua taha ja mõtlesin Tommyle. Ehk oligi seda tüli Steveniga vaja. Et ma Stevenisse nii väga ei kiinduks. Äkki Tommy korraldas selle. Pilgutasin silmad pisaratest tühjaks ja vaatasin lakke. Väike ämblik ronis mööda lage ning ma võpatasin. See ämblik oli kummaline. Siiski ei vaevunud ma seda kauem vaatama.
Telefon vibreeris laual ning seekord oli see Emma:
„Tsau kullake! Sa minu juurde viitsid?“ küsis ta ning itsitas omaette.
„Tsauka! Ma ei usu. Mul on kodus nii palju teha. Tuba on vaja ära koristada, aga küsi kas mul on selline nägu nagu ma viitsiks seda räigelt teha. Siis on vaja emaga poodides käia. Emps sai just puhkuseraha. Lähme mulle uusi asju vaatama.“
„Nojah siis. Kutsun pigem Diana. Tsau!“ Diana oli Emma teine sõbranna. Ta oli üpris tibiliku käitumisviisiga ning vahel ei tabanud keegi ära, mida tüdruk öelda soovis. Siis vaadati lihtsalt üksteisele piinlikult otsa ning mühatati.
Võtsin maast oma riided ja panin need ilusti kappi. Terve tuba oli kohe palju ilusam. Seejärel tegin voodi ära ning koristasin laua pealt paberiprahi ning kooliasjad. See läks ruttu. Laskusin alla.
„Emme!“ sõnasin pugevalt.
„Mis on, Emily?“
„Kas lähme täna poodlema? Ilus ilm ja... Mul oleks paari asja vaja.“ Ema noogutas.
„Ma pidingi Emilele paar asja ostma. Ta kasvab nii ruttu. Muide, isa tuleb täna tagasi. Peame midagi pidulikumat tegema.“ Naeratasin. Nägin isa harva, kui üldse. Ta oli reisidel ja käis kodus korra kahe kuu jooksul. Ta nagu külastas meid. Läksin üles ja võtsin Emile. Ta oli kuue kuune plika. Minu õde. Turvahäll ühes käes ja Emile teises, jooksin alla. Panin Emile turvahälli ja läksin üles, et enda riided vahetada. Võtsin kapist üsna suvaliselt teksad ja pluusi, enne kui alla jooksin, käigu pealt end riidesse pannes.
Mantel selga, saapad jalga ja Emile turvahäll sülle. Tavaliselt olin mina see, kes Emile eest hoolitses. Nagu õde, mitte nagu ema. Ema oli ka alati tema juures.
„Emile! Minu väike õieke! Tule nüüd, ma panen sulle turvavöö peale ja siis lähme poodi!“ Imestasin, et ma tuti-pluti ei teinud. Emilet kutsusin õiekeseks. Ta oli õrn nagu lilleõis.
Tüdruk vaatas mind naeratades. Järsku hakkas ta kilkama, kui kõrvaltalust hobused paistsid.
„Need on opad.“ laususin seletades ning näitasin näpuga.
„Emily! Ole nüüd paigal! Las ta olla!“ lausus ema naerdes. Emile kilkas jälle. Sõitsime hobustest mööda ning siis jäi ta vaikseks. Hetk hiljem ta magas.
Poes polnud eriti rahvast, arvestades seda, et oli laupäevane päev. Avastasin poe, kus olid allahindlused. Võtsin sealt paar riideeset, enne kui beebipoolele suundusin. Ema ei osanud valida, seepärast olin kõik Emile riided ise valinud. Ja need sobisid. Ma ei oska öelda, kes valis minu riided.
Emile süles, kõndisin mööda riiulivahesid, kuni ema mingisuguses parfüümipoes tiirles. Ta ütles, et käib ise mööda poode ringi ja mina ostku endale ja Emilele asju. Ta andis mulle paarsada eurot. Sellest piisas.
Mõne tunni pärast saime emaga toidupoe ees kokku. Panin Emile kärru, mille ema toidupoe eest võttis ning lükkasin seda ise.
Poole tunni pärast seisime auto ees ning märkasin seal Jörgenit, kes vist oma vanematega oli. Ta suu liikus kiiresti ning vormis ebatavaliselt palju öösid. Tõstsin käe, et talle lehvitada, kuid poiss pööras pilgu kõrvale.
Sõitsime koju. Terve tee oli mu mõtetes Jörgen, kes mult pilgu pööras. Mis tal viga oli? Kas ma tegin midagi halba?
Kodu juures kilkas mu väike õde jälle. Teadagi mille üle. Üks hobustest oli meie maja lähedale toodud ning Emile ei olnud hobust nii lähedalt varem näinud.
Paitasin ta hõredaid juukseid ning mõtlesin, kui lahe on ikka oma väikest õde omada.
Üllatavalt kiiresti saabus esmaspäev. See tõotas tulla huvitav. Steven oli jälle koolis. Ta põrnitses mind ja Emmat koguaeg, kuid ei julenud tulla vabandama. Mul oli tast kohati kahju. Emma oli ju see, kes ta ribid murdis. Tema lihtsalt... Tema lihtsalt tegi seda, mida kõik mehed ja naised oma kaaslastele kunagi teevad. Andis laksu vastu põske.
Emma põske kaunistas nüüd kaunis ja suur sinikas. Nüüd oli see hoopis kollakas, sest sinisusest polnud märkigi. Pigem varieerus seal kollase ja lilla segavärv.
Emma valetas, et kukkus trepil ning lõi põse vastu radikat. Ilmselgelt oleks ta selle peale suuremad vigastused saanud, kuid ta vanemad ja õpetaja jäid kõike uskuma.
Steven istus nüüd Arthuri kõrval. Emma istus Diana kõrval. Mina endiselt Chrisi kõrval.
„Kas sulle reedene prooviesinemine meeldis?“ küsis ta mult sosinal, kui esimene tund algas.
„Jah. Väga lahe oli. Nagu kontserdil.“
„Mis värk sul selle Jörgeniga on?“ Ma teadsin, et ta seda küsib.
„Huvitav, aga Jörgen küsis minult täpselt seda sama sinu kohta. Minul ei ole temaga mingit värki. Tema räägib, kuidas sina tahad lauludesse minu nimesid panna. Tema on lihtsalt sõber. Ütle mulle ausalt! Kas ma meeldin sulle?“
„Emily ja Chris! Palun vaikust!“ kõlas õpetaja kuri hääl.
„Ma pärast räägin!“ oli Chrisi lõppvastus minule. Nüüd ootasin pingsalt vahetundi.
Kui see algas, hoidis Chris minust eemale. Vältis mind. Rääkis Arthuriga ning piidles mind vahel. Otsustasin ise tema juurde minna.
„Chris. Meil on vaja rääkida!“ poiste suust kostsid üüd ja uud. Nagu lasteaed.

Täna saate juubeliosa.

10.

Tirisin Chrisi eemale ning ta vaatas mind nagu oleksin olnud mingi põrguline. Praegu olin ma kõigest metslane, kes tahtis aru saada, miks üks poiss nii teeb. Ma ei olnud vihane, aga pettunud, et ta sellest mulle rääkinud ei olnud. Me olime ju siiski parimad sõbrad.
„Räägi siis! Sa lubasid!“ teatasin talle tingimuse, mida ta ise mulle koguaeg meelde tuletas. Lubadused olid täitmisteks! See oli tema lemmiklause.
„Kas sa lootsid, et kui me oleme üksteist üheksa aastat tundnud, siis mingeid tundeid ei tule? Kas sa pole sellele kunagi mõelnud? Et meist võiks asja saada?“ Poisi hääles kõlas lootus. Ta tõesti lootis väga.
„Oh, Chris! Ma olen, ma tahaks, aga... Miks see elu peab nii raske olema?! Ma lootsin, et sa räägid mulle, mida sa tunned! Me ju oleme parimad sõbrad.“
„Me oleme, aga miks ei võiks me olla midagi enamat? Ma tean, et ma ei rääkinud sulle seda, aga kõigest ei saa oma sõpradele rääkida. Igalühel peab olema oma saladus. Saladus, mis kuulub ainult talle.“ See oli paganama hea põhjendus.
„Oleme alustuseks lihtsalt... Veel paremad sõbrad. Ma ei ole oma tunnetes päris kindel. Ootame ja vaatame, mis saama hakkab. Ma peab endas otsusele jõudma enne, kui midagi teen.“ Ta noogutas. Ma ei osanud enam tunda. Mõtlesin, kas ta meeldib mulle või on ta lihtsalt parim sõber. Kas ma armastan teda nagu poissi või nagu sõpra.
„Arusaadav. Ootame, vaatame ja lõpuks teame mida teha. Eks ole?“ Siiani oli kuulda lootuskiirt. Miks ma pidin nii lollakas olema! Ma peaaegu, et murdsin ju poisi südame.
Selle asemel, et midagi tegemata minema kõndida, otsustasin teise jututeema kasuks.
„Kus koolis Jörgen käib?“ küsisin Chrisilt ning jäin ootama vastust, mida ei tulnud pikka aega. Pika aja all mõtlen päris pikka aega.
„Ta peaks järgmisest nädalast alates siia kooli tulema.“
„Ahsoo. Et siis... Järgmine nädal.“ kordasin noormehe öeldut. Ta muigas.
„Jep. Ja linnuke siristas, et meie klassi.“ Kes see huvitav linnuke küll oli? Meie klassis käis keskmiselt 17 inimest. Teistes klassides nii vähe ei olnud. Meid peeti seepärast ka eliitklassiks. Imelik!
Tunnikell helises ja juba mõni tund hiljem sõitsin autoga kodu poole. Isa tuli mulle järgi.
„Kuidas sul siis koolis lood on? Viimati nägin ma sind paar kuud tagasi.“ Ta vaatas uudishimulikult teed.
„Hästi. Kuidas sul endal tööga on? Uued komandeeringud ligidal?“
„Tead, Emily. Ma jään nüüd mõneks ajaks koju. Firma läks pankrotti ja nüüd aetakse vanad töölised mingisse teise firmasse. See toimub mitme kuu pärast ja eks ma pean senikaua ootama. Ei imestaks, kui mõne muu pakkumise leiaks,“ vastas ta mulle enne, kui maja ees peatus.
Kuulsin, kuidas Emile nuttis.
Sisenesime majja ning ma sulgesin enda järel ukse. Võtsin saapad jalast ning läksin kohe üles, et Emilet rahustada. Seal ta oli. Kui ma tuppa astusin lasus majas järsku vaikus. Emile jälgis mind hoolega. Kõndisin rahulikult tema juurde ja võtsin ta sülle. Minu õde oli nii pehme! Nii armas ja väike. Nii abitu olend.
Läksin koos Emilega alla. Isa naeratas, kui meid nägi.
„Te olete nii ühte nägu, aga see ongi hea, sest te olete minu tütred.“
Muidugi olime. Ema haaras Emile enda sülle ning läks teise tuppa, et tüdrukut toita. Mõne minuti pärast kõlas uksel koputus. Avasin selle ning minu ees seisid Chris ja Jörgen, kes üllatavalt valjult naersid.
„Tsau!“ kostsid mõlemad nagu ühest suust.
„Mida te siin teete?“ küsisin vaikselt. Astusin välja ja sulgesin ukse.
„Tahtsime sulle lihtsalt külla tulla,“ lausus Jörgen rahulikumalt. Temas oli midagi, mis sundis ka mind rahulikuks jääma.
„Minge siis üles ja olge kuss!“ vastasin ja läksin kööki.
„Iss, klassivennad tulid külla, et koolitööd teha. Ma... Ma siis nüüd lähen oma tuppa.“
Jooksin oma tuppa, kus Chris ja Jörgen endale juba tegevuse olid leidnud. Nad istusid mu arvuti taga.
„Kuulge!“ Nad võpatasid ja pöörasid ruttu ümber. Chris'i nägu muutus tõsiseks.
„Miks te siia tulite? Ma tahan ausat vastust teada!“ Tahtsin tõepoolest seletust. Miks nad olid tulnud minu juurde. Eriti Jörgen, kes laupäeval mind vältinud oli. Chris vaatas oma sõpra imestunult, kuni noormees teda korraks küünarnukiga togis. Chris oli välkkiirelt püsti ning näitas näpuga toaukse poole: „Ma... Lähen kempsu.“
Jörgen jäi tuppa.
„Ma tulin siia, et vabandada. Minuga ei olnud laupäeval kõik korras. Vanemad rikkusid päeva ära ja ma olin kõige ja kõigi peale vihane. Anna andeks!“
„Ma arvasin, et sa ei taha mind lihtsalt näha. Et solvusid reedese pärast või nii.“
Chris jõudis WC-st tagasi ning vaatas meid kahte imelikult.
„Emily, mul on nüüd ausalt vetsu vaja!“ Ta kõikus oma kohal ning kargles mööda tuba ringi.
„Koridori lõpus, vasak uks.“
Jörgen naeratas.
„Hah, Chris.“ See pidi vist tähendama seda, et see oli täpselt Chrisi moodi.
Natuke aega hiljem olid kaks poissi läinud.