Maybe i can (17/20)

Ta ei oskagi valetada. Noh, ega Emily ei osanud milletki muust rääkida. Chris'i ja Emily'ga on see asi, et nad on järgmises osas mitte väga head sõbrad. Mingiaeg saavad jälle sõpradeks ma arvan. Aga eks vaatab, asi alles areneb sinnapoole.

Streik ruulib! Saab uusi osasid teha, ma vaatan, äkki homme või täna saab.

Mis mulle noortejuttudes alati ette jääb: vanemaid pole ja jätavad meeletud summad lauale või siis ah, minge ostke endale midagi ja annavad, nagu siin, vähemalt minu jaoks ulmelise summa lihtsalt... eimillelegi. Kas see pere on rikas?

*itsitab* 17 inimest ja eliitklass. Minu klassis on meid ametlikult 6, tundides on lubatud käia viiel. (Ja kui siis teiste klassidega eksamitunnid on, tuleb selline klaustrofoobiline tunne peale, et... Kõigepealt 5 inimest klassis, siis 30. Nad on lärmakad, neid on palju, pole ruumi, nad hingavad, nad kolistavad ja räägivad... jube. Aga siis saab vähemalt enda suu puhata. )

Ja jälle on nii valus vaadata, kuidas Chrisi tunnetele ei vastata... Need vaiksed armastajad on nii südantmurdvad.

Kindlasti uut osa. ;D

Ja streik on hea. Eilne kulus mul küll muudele asjadele, aga täna peaks olema aega kirjutada. (H) Ja muid asju teha.... meile jäeti streigi ajaks meeletult õppimist.

A no sellepärast on jah halb. Aga mulle meeldib, et me viimasel ajal streikima oleme hakanud. ja noh... kuigi see on ebamugav, siis vähemalt ei lähe streik mööda nii, et kellegi elu nagu ei kannatakski või seisma ei jääks. See jälle hea.
Mu sõbranna rääkis, et Top Geari eestikeelse ajakirjaga seoses täna Tallinnas sõidavad mingid Top Geari autod, kes võtavad inimesi peale, annavad ajakirja ja naistele vist lille ka või midagi. Mine proovi õnne. XD

Noh... see on ka viis, kuidas tänast päeva mööda saata muidugi...

Nasicc: See pere on keskmise rikkusega, aga kuna neil on oma suur maja, siis ilmselt on nad vähe rikkamad. Pisiasjad kõigest, eksole. Minu koolist nt. on täiesti utoopiline, kui klassis käib nii vähe õpilasi nagu siin. Minu klassis on nt. 24 õpilast ja mõnes klassis natuke vähem. Tavaliselt ikka üle kahekümne.
Chris ilmselgelt ei taha ka eriti, et tema tunnetele vastataks. Sellest natuke selles osas, mis nüüd saabub.

Ja nüüd streigi juurde. Meil jäeti ka palju õppida. Saksa keeles jäi esmaspäevaks neli asja teha. 100 sõna mingit juttu pähe õppida ja kirjalikult teha (minu jaoks on seda palju), ristsõna, mingi teine ristsõna ja vigade parandus. Te käite küll kõrgemas klassis, aga viienda klassi jaoks on see vähe palju.
Ja nüüd siis üheteistkümnes osa.

11.

Märkamatult saabus jõuluvaheag. Maad kattis paks lumi ning üleüldiselt oli ilm kole. Siiski oli kõik kui jõulumuinasjutt. Mina suhtlesin Jörgeniga aina rohkem ja rohkem. Olime kogu aeg koos. Chrisiga ma ei suhelnud eriti, kuna mulle tundus, et ta väldib mind. Emma võttis Steveni tagasi ning nüüd olid nad täiuslik paar. Siiski ei meeldinud mulle Steven enam üldse.
Mina ja Jörgen käisime iga päev peale kooli kusagil. Ka „Õhk“ oli nüüd meie päralt. Chrisil oli oma tüdruk, kellega ta käis mingis fancy's restoranis.
Oli hommik, ärkasin särava ja silitava päikese sillerduse pärast. Kell oli üks päeval ning tundsin, et und ei tulnud enam.
Haigutasin ja astusin peegli ette. Silmitsesin oma kastanpruune juukseid ja ohkasin. Mitte midagi ilusat. Imestasin, miks Jörgen minuga tahtis olla. Ehk tundis ta lihtsalt kaasa?
Tõmbasin hommikumantli ukselt ning pugesin selle alla. Mõnus pehme, kuid karumõmmidega ja pidin selle üle alati piinlikust tundma, kui keegi mind külastas.
Libistasin käe üle käsipuu ning kõndisin rahulikult trepiastmetest alla. Nagu Ameerika rikkurid teevad.
All oli tühjus. Emalt oli kiri: „Läksin linna, võtsin Emile kaasa. Ära meid õhtuks koju oota!“.
Mis see siis nüüd on? Ära meid õhtuks koju oota, no mida lauset. Miks? Küsimused ja küsimused, aga mitte ühtki vastust. Isa läks meie juurest minema. Juba paar kuud tagasi. Leidis endale mingisuguse teise naise, kes talle rohkem hellust jagas.
Ohkasin. Järelikult olin üksi. Naeratasin. Mida kõike ma üksi saaks teha! Telekat vaadata, arvutis istuda nii kaua, kui tahan või siis... Või Jörgeni külla kutsuda? See viimane läks küsimärgi alla, sest ma ei teadnud, kas saan teda nii palju usaldada. Ma olin ju siiski üksi, või mis?
Ah, keda kotib. Midagi ju ei juhtu. Ta ei ole selline.
Võtsin kätte oma telefoni ja otsisin üles numbri, millega Jörgenile helistada. Kutsus.
„Umm... Jaa? Emily?“ kostus teiseltpoolt toru.
„Jep. Sa minu juurde saad? Mul pole mitte kedagi kodus ja üksi on räigelt igav. Oled tulossa?“
„No okei. Ma olen paarikümne minuti pärast seal.“ Kõne lõppes.
Läksin üles ja vahetasin riided. Midagi viisakamat, ei saa ju olla hommikumantlis, kui sõber külla tuleb. Tegin suupisteid, mida teleka ees olles näksida ja lõpuks kõlas uksekell. Avasin ukse. Jörgen ulatas mulle lilled ning lausus: „Minu parimale sõbrannale!“ See oli vapustavalt armas. Ma ei teadnud kedagi, kes niisama lihtsalt lilli tooks. Eriti sõbrannale. Kallistasin teda.
„Poleks vaja olnud, aga aitäh! Häid jõule!“ Jah, täna oli jõululaupäev.
„Sullegi. Mis teeme?“ Ta libistas oma vansid jalast ning vaatas ümbrust. Seni oli ta jõudnud ainult minu tuppa, sest ema ei tahtnud, et võõrad mööda maja ringi käivad.
„Ma ei tea. Ma tegin mingeid asju, mis peaksid näkse meenutama. Vaatame filmi? Mängime lauamängu või lihtsalt räägime?“ Ta naeratas.
„Sa oled vaeva näinud. Ne on tõielt ead!“ lausus ta täis suuga. See oli omamoodi koomiline. Jörgen näris üllatavalt kiiresti ning sekund hiljem ta neelatas. Kogu toit langes praegu mööda söögitoru tema makku.
Tekkis piinlik ja kohmetu vaikus. Mul oli piinlik. Kutsusin endale poisi külla ja ise lihtsalt passisin. Nagu oleksin tahtnud, et tema midagi teeks.
„Vaatame filmi?“ esitas ta küsimuse, millega olin meeleldi nõus.
„Filmid on seal kastis,“ laususin ja keksisin kasti juurde. Kükitasin ning ka tema kükitas.
Pistsin käe suurde kasti ning tundsin, kuidas tema käsi minu oma puudutas. Tõmbasin käe ruttu välja, haarates kaasa esimese ettejuhtuva plaadikarbi.
„Titanic?“ küsis ta ja manas näole imeliku ja vähe segase grimassi.
„Eem...“ viskasin pilgu karbile, pagan küll, oligi, „jah.“
Pidi see just too film olema. Ma hakkasin ju selle lõpus alati nutma. Mida iganes! Miks, miks!?
Panin ettevaatlikult plaadi masinasse ja ootasin, kuni see käivitus. Jörgen istus senikaua diivanil ja jälgis mu liigutusi.
Istusin tema kõrvale ning juba alguses oli mul klimp kurgus. Film algas ning oodata oli kaks tundi piinliku, kohmakat ja põnevat vaikust.

Nuuuuuuuuu, eiii! Sesmõttes, et Titanic on ju lahe film. Kusjuures, Jörgen ei ole ju võõras poiss, nad on parimad sõbrad.
Jörks rääkis täis suuga, sul endal tulevad täis suuga sõnad õigesti välja?
Eks ta oli jah, kui sa nii ütled. Mingiaeg jälle uus osa siis.

Jaa, Titanic ON äge film. Jörks... Armas? Ma olen alati püüdnud juttudesse selle sisse panna. Eelmiste juttudega pole eriti õnnestunud, aga nüüd läks nagu kokku rohkem selle jutuga.
Annab küll jep jutule teistmoodi ilme, sellepärast ma seda kasutangi

Tubli tüdo jahh. Aga anyway, lisan uue osa, mis ei tulnud nii pikk, kui ma lootsin. Aga kõik elavad selle üle ja on rahulikult!

12.

Film lõppes tiitritega. Ma nutsin, hoolimata sellest, et olin Titanicut sadu kordi näinud. Hoolimata sellest, et see oli kõigest film. Mida enam ma sellele mõtlesin, seda enam jõudis mulle kohale, et see kõik oli juhtunud päriselt. Film oli loodud nende sündmuste põhjal. Keegi rääkis oma loo, keegi pani selle kirja.
Jörgen kallistas mind ja lausus: "Ära nuta! See kõik oli ju sada aastat tagasi, sa ilmselt ei tundnudki neid inimesi." Noogutasin kaasa ning sõnasin: "Ma mõistan, aga... Ma mõtlen, kui palju lapsi seal olid, kes tahtsid minna koos vanematega reisile. Kui paljud seal niiviisi ära surid ja uppusid. Inimesed, kellel oli elu. Inimesed, keda oodati koju tagasi ning..."
Puhkesin nutma. Pisarad voolasid ning mõtted uitasid Thomase poole. Ma polnud tema peale juba ammu mõelnud. Tundsin kahetsust. Tommy... Poiss, kelle surm muutis mu elu totaalselt. Kui ma poleks tol päeval seal, tema haual, käinud, poleks ma näinud Jörgenit, kes lõppude lõpuks mu parimaks sõbraks sai. Ma ei istuks siin ning ei valaks pisaraid ühel laeval hukkunute pärast.
Pühkisin käeseljaga pisarad ära. Käsi oli nüüd märg. Jörgen viskas pilgu kellale ning lausus paaniliselt: "Kurat! Ma pidin juba pool tundi tagasi kodus olema. Ema lööb mu maha. Skit!" Viimase sõna lausus ta rootsi keeles, sest kõik need tähed muutsid oma olemust. "Mida see tähendab?" küsisin uudishimulikult, jälgides, kuidas ta tosse jalga pani.
"See tähendab raisk. Vabanda nüüd mind, ma lähen. Ole tubli ja näeme... Kunagi." Nende sõnadega ta lahkus. Uks langes pauguga kinni ning ma kordasin mõtetes seda sõna. Skit.
Läksin üles, võtsin laualt oma sülearvuti ning kahmasin juhtmed sülle. Pistsin arvuti selleks ettenähtud kotti ja lippasin alla. Avasin arvuti alles siis, kui diivanil istusin ning kõik juhtmed pistikus olid. Otsustasin rootsi keelt õppida. Oleksin saanud Jörgeniga oma jutte rääkida. Keegi ei oleks mõistnud. Eriti Chris, kes siiani minu kõrval istus, kuid minuga juttu ei teinud. Siiski kuulas ta huviga minu ja Jörgeni vestluseid pealt.
Alustasin lihtsamaist: "Tere tulemast! - Välkommet!" Kordasin viisakalt kaasa. Järgmiseks tulid: "Palun! Tänan! - Snälla! Tack!" Naeratasin. Need olid ju nii lihtsad. Siis meenus mulle, kui raske rootsi keel tegelikult olla võis. Kõik need Ö-d ja imelikud o-d, mille sees diagonaalne kriips.
Kirjutasin google tõlkesse lause, mida lausuda tahtsin. Parimad on need, kes hoolivad! De bästa är de som bryr sig. See oli vaste. Ma ei teadnud, kas see nüüd päris õige oli, kuid ma lootsin.
Oleks ju võinud olla, või mis? Panin selle enda MSN-i pealkirjaks ja jätsin arvuti sinnapaika. Järsku kuulsin, kuidas keegi ust lukust lahti keeras. See oli ema, kes rõõmsalt sisse astus, kaenla all kuusk ja suur kott.
"Aita mind! Mine too Emile autost ära!" Muigasin. Ilmselt käis ta jõule koju toomas. See ei olnud üldsegi paha mõte.
Võtsin autost Emile, kes mind väga õnnelikult vaatas. "Minu kullake, sa oled kindlasti rõõmus, et koju said. Varsti lähme kingitusi avama."
Emile lalises midagi arusaamatut ning ma viisin ta tubastesse tingimustesse. Ilm väljas ei olnud kindla peale soe.
Asetasin Emile diivanile ja võtsin paksud üleriided ära. Ta roomas telekale lähemale ja jäi mingisugust multikat imelikest elukatest vaatama. Läksin emale appi.
"Ma arvasin, et jõule ei tulegi!" laususin rõõmsalt ning panin verivorstid kapile. "Näed nüüd! Nad tulid. Kas sa saad kuuse ise püsti panna? Ära kööki tule enne, kui ma kutsun. Ma hakkan kinke pakkima. Üks on Tommy mälestuseks. Otsustasin selle sulle kinkida."
Naeratasin, kuigi mu süda nuttis. Ema otsustas siis mulle kinkida esemed, mille ta Tommy mälestuseks ostis. Lõpetasin sisemise nutu.
„See... See on sinust väga armas! Ma siis lähen panen kuuse püsti, et kingid kuskile alla saaks panna.“ Võpatasin veel ning läksin elutuppa, kus Emile siiani multifilmi vaatas.
Võtsin kuuse – see ei olnud eriti suur, kuid ajas asja ära – kaenla alla ja kõndisin sellega nurka, kuhu tavaliselt meie jõulude rohelus kuulunud oli. Asetasin kuuse sinna, võtsin võrgu pealt ja imetlesin hetke.
„Mitte midagi erilist, kuid jõulud ilma kuuseta on kui laps ilma rõõmuta.“ Meenutasin enda tehtud tsitaati.
Emile naeris millegi peale kõvasti. Pöörasin ennast ning märkasin, et väike plika oli süvenenud animafilmi, kus elukad mingeid trikke tegid ning niiviisi lapsi naerma ajasid.
Panin kunstkuuse püsti ja korras. Ehteid ei olnud vaja, lihtsalt imetlemisrõõm. Emile esimesed jõulud. Ta jälgis kuuske pingsalt ning mõmises.
„Jõulud võivad alata!“ laususin ning haarasin ta sülle. Oli jõuluaeg ja rahu oli maailmas.

parimad på behov, Kes hoolivad!
Selline asi tuli, kui selle lause google translatei panin. xD

Osa oli lühike, kuid hea. :) Selline armas, rahulik. :) Tundeid ka.

Jörgen on... Teistsugune. Kunagi, nad ju ei teadnud, kunas nad üksteist veel näevad. Tundus vist vähe kahtlane jah. Aga enivei, uus osa on nüüd olemas ja saate vastuse sellele, miks Jörgen nii ütles jne. Osa on üpris emotsionaalne. Niiet jamh. Lasen teid nüüd lugema.

13.

Nädal möödus. Jörgenist polnud märkigi. Kas ta kavatseski mind niiviisi vältida? Telefoni ta vastu ei võtnud, arvutis ta ei käinud või oli mind lihtsalt igal pool ära blokeerinud.
Oli kolmapäev, kui lõpuks Jörgenilt sõnumi sain: „Saad õhku tulla?“. See oli kõik. Vastasin talle positiivselt ning hakkasin ennast riidesse panema. Lõpuks julges ta ennast näole anda. Või noh, mis julges, pigem ikka suutis. Miks ta üleüldse mind vältis?
Ma püüdsin sellele mitte mõelda. Lootsin lihtsalt, et ta on enamvähem normaalne ja me võime korralikult sotid selgeks rääkida. Need viimase aja sündmused olid lihtsalt uskumatud. Nagu põnevusfilmis või ameerika mägedel. Kord rõõmus, kord halb. Ülevalt alla ja vastupidi.
Poole tunni pärast seisin „Õhu“ ees. Jörgen ootas mind sees ning tema pilk ei olnud just kõige rõõmsam. Mind nähes ta viipas ning näitas käega, et võiksin nüüd sisse minna.
„Tsau!“ laususin talle tervituseks ning püüdsin näole manada naeratust. Naeratust, mille peale ta vaid suunurki tõstis ja seejärel need jälle alla surus.
„Mhmh,“ vastas ta mulle ning langetas pilgu lauakattele, mida ta sõrmedega mudis.
„Lõpeta ära ja räägi! On sul mulle hea seletus? Miks sa mind heast peast väldid? Nagu mingi väärakas!“ Imestasin, et üle terve kohviku seda ei karjunud. Kui oleksin, oleksid inimesed mõelnud, et olen napakas.
„Rahu, Emily! Kõigele on põhjendus ning üsna mõjuv pealekauba. Mu isa langes jõululaupäeva hommikul koomasse. Ta suri sel samal ööl ning... Noh, see peaks mõjuv põhjus olema, või mis? Ma ei suhelnud selle aja jooksul kellegagi.“ Vangutasin pead. Isa surm pidi olema tõeline katastroof.
„Kas sellepärast sa tol õhtul minema jooksidki? Sest su isa oli koomas?“ Ta noogutas vaikides ning suunas oma pilgu minule. Milline koletis ma olin! Ma tulin siia, karjusin ta peale ja, kui sain teada, et ta isa suri, haletsesin. Ma ise olin hale.
„Mul on väga kah...“
„Ära haletse, Emily. See ei too teda tagasi, või mis? Ma pean lihtsalt leppima, elama edasi emaga.“ Vastasin jaatavalt ning poiss pomises midagi.
„Mul on vist aeg koju minna. Õigus, pühapäeval on matused, sa võiksid ka tulla. Oled siiski ju tema poja parim sõber.“
„Ma tulen kindlasti, Jörgen. Näeme siis seal. Räägime sellest õhtul. Tsau!“ Nii me lahku läksimegi.
Seejärel saabus üsna ruttu pühapäev. Riietasin end musta ning jätsin emaga hüvasti. Jörgen ootas mind maja ees ning me seadsime sammud kalmistu poole. Mulle oli see koht üsna tuttav. Peaaegu Tommy haua lähedal sängitati mees mulla alla. Sinna, kus kirst lõpuks purunema pidi ning elutu keha lõppude lõpuks ka kõdunema hakkas.
Tommy oli seal juba kõdunenud. Luudehunnikuks muutunud.
Ka mina nutsin. Sain aru, et Jörgeni isa oli üpris tore mees. Matusel oli väga palju inimesi. Jörgen rääkis, et pooled neist olid inimesed, keda Erik aidanud oli.
Erik Östersen. Wilma Östersen seisis meie kõrval ning toetas oma pea poja õlale. Nüüd olid nad omapead. Ilma abikaasata, isata ning toreda meheta.
„Tänan, et tulid!“ lausus Wilma mulle peale matuse lõppu.
„Mul on hea meel, et tulin. Õppisin teie abikaasa kohta nii mõndagi.“ Wilma noogutas.
„Tead, Erik oli tubli mees. Me elasime koos kakskümmend aastat. Selle aja jooksul armastasime me üksteist kõvasti. Meil olid tülid, kuid alati saime me neist üle. Ja see nõme vähk rikkus ta elu.“
Wilma puhkes nutma. Ma tundsin ta valu ka enda sees ning mõistsin, kui valus oli kaotada oma isa, abikaasa.
Ta toetas oma pea minu õlale ja nuttis. Emotsionaalsus oli vist rootslastel kombeks. Ka Jörgen ei suutnud ennast eriti tagasi hoida. Ta silmis olid pisarad selgesti näha.
„Mul silm sügeleb,“ lausus ta, et põhjendada silma pühkimist.
„Jörgen, ma mõistan ju, et sa nutad, kuna need on sinu isa matused. Su süda ei ole kivist.“ Ta noogutas.
Lõpuks pidin ka mina koju minema. Jörgeni ema viis mind koju ning kahetsesin, et lihtsalt koju ei jäänud.
Selle ühe päeva jooksul olin mõistnud, et isad on tähtsad. Kõigile. Olgu, erandid on näiteks armukesed või eks-abikaasad. Neid ju eriti ei huvita. Ja mulle tundus, et ka minu enda isa ei huvitanud see, mida mina tegin. Mida Emile tegi. See kõik oli vist tema jaoks pelgalt minevik. Tühjus.
Ema pikutas diivanil, kui koju jõudsin. Ta lihtsalt lebas seal ning vaatas lage.
„Sa siis jõudsid koju. Su isa helistas mulle just, ütles, et tahab teid endale. Sind ja Emilet.“ Ahhetasin. See kuradima elurikkuja tahtis meid endale!
„Mul on sellele üks ja ainus vastus. Hui saabki!“ Ema naeratas. Ta tõusis ning sirutas käed minu poole.
„Sa pead lihtsalt teadma, et kui mind kunagi ei ole ja teie isa elus on, peate te temaga elama.“
„Ema, sul on mitukümmend aastat elada. Ei sure sa mul kuskile. Pealegi, kui sina sured, olen mina juba täiskasvanud ja võin Emile eest ise hoolitseda.“
Ema vabastas mind oma haardest ning silitas mu pead.
„Lihtsalt, luba mulle, et sa ei sure. Ole siin, vaata, kuidas Emile kasvab, vaata, kuidas sinu lapselapsed sünnivad. Lihtsalt jää!“ laususin talle ning lasin ta käe lahti. Kui tema kavatses surra, pidin mina Emile jaoks olemas olema.
Sisenesin oma tuppa ning vajusin voodile. Avasin oma sahtli ning lükkasin selle kohe jälle kinni, sest märkasin Tommy päevikut. Mul polnud kavatsustki seda lugeda. Miks? Kuna ma ei tahtnud, et Tommy rahu oleks rikutud.
Nii sulgesin ma silmad ning uinusin. Uinusin nagu väike laps.

Emotioonid olid laes. :) Sorri, mul automaatselt tuleb see, et hakkan teistel sõnu parandama jne.
Ei mainitud enne, see pidigi niimoodi järsku jutu sisse tulema.
See pühapäeva koht. Ma ei viitsinud selle vahepeal olevat osa kirjutada. See oleks üpris jama tulnud. Liiga rutiinne ja nii.
Sõbralikud nõuanded on toredad!

Okei, niipalju kui ma nüüd mäletan, on viimasest peatükist möödas paar kuud Ja mul on väga piinlik

14.

Järgmisel hommikul olin kindel, et mitte keegi ei suuda seda rahulikku hetke rikkuda. Kuid suutis. Keegi. Telefon helises ning ma tundsin seda numbrit peast. Haigla! Mul oli sellega ennegi kogemusi olnud.
„Jaa?“ küsisin ettevaatlikult. Mu käed värisesid.
„Kas Emily Brenneck?“ Noogutasin, kuid mõistsin, et naine teiselpool toru ei saanud mind näha.
„Meil paluti teile helistada seoses Jörgen Österseniga. Ta on praegu väga kriitilises seisundis.“
Võpatasin ning mu silmist jooksid pisarad: „Mis temaga juhtus? Palun rääkige!“
„Rahunege. Jörgen tegi avarii. Ta põrkas kokku teise autoga, mis kahjuks või õnneks oli tema omast tugevam.“ Inimene telefoni otsas oli ilmselt juba harjunud, et inimesed nutavad omaste pärast, kuid ta ei teadnud, mis tunne see tegelikult on.
„Oh, meie ainus soov on, et te siia tuleksite. Ta kutsub läbi une just teid!“ Jörgen siis sonis? Hüüdis mind ning... Kutsus mind. Vahetasin kiirelt riided ning ei hoolinud enam muust, kui sellest, et saaksin ruttu haiglasse.
Haarasin kapi pealt ema autovõtmed ning kirjutasin oma varesejalgadega emale kirja: „Jörgen on haiglas! Võtsin su autovõtmed!“
Ema pidi aru saama.
Istusin autosse ning käivitasin selle. Mootor hakkas mörinaga tööle ning ma võisin sõitma hakata. Paar kilomeetrit möödus kiiresti ning juba varsti olin ma haigla ees.
Jooksin sisse ning kuulsin, kuidas uks mu taga kinni vajus. Ma seisin keset haiglat ja ei teadnud kuhu minna või mida teha.
Suundusin infoleti juurde: „Kas te saaksite mulle öelda Jörgen Österseni palatinumbri?“ Infotööline hakkas tööle ülimalt aeglaselt.
„Palat 5455.“ Tänasin ning astusin lifti, mis sellel hetkel oma uksed avas.
Leidsin palati üsna kiiresti. See asus üsna lifti juures.
Astusin sisse ning nägin Jörgenit, kelle käe ümber oli kips. Tema kehasse olid torgatud mingisugused asjad, mida ma tuvastada ei suutnud.
„Jörgen? Ma tean, et sa mind ei kuule ja noh... Ma tean, ma olen napakas. Napakas, sest lasin sellel juhtuda. Napakas, et sinu juures ei olnud. Sinuga rääkida, praegu, kui sa oled koomas ning ärkad kes teab kunas. See on ju naljakas. Ma räägin põhimõtteliselt surnuga ning... Jörgen, luba mulle, et sa ei sure! Luba, et sa elad nii kaua, kuni mina sinu kõrval olen.“ Tundsin, kuidas midagi sooja üle mu põskede jooksis. Lõpuks oli see suus ning see oli soolane. Pisar.
Keerasin end ukse poole ning hakkasin välja minema. Ma ei tahtnud siin olla.
„Sa ei ole napakas!“ kuulsin enda tagant häält. Pöörasin end ringi ning vaatasin pingsalt Jörgenit.
„Kas sa ütlesid midagi?“ küsisin, lootes saada jaatavat vastust.
„Jah. Sa ei ole napakas!“ kordas ta kõvemini.
Naeratasin.
„Tead, kui naljakas oli siin lihtsalt lebada ja oodata sinu jutu lõppu. Sa arvasid, et ma olen surnud.“ Ta püüdis naerda, kuid see ei õnnestunud. Noormees oigas.
„Mis sul juhtus? Kuidas sa avarii tegid?“
„Mul ei olnudki põhjust avariid teha ja haiget hakata mängima, aga see kuradima teine auto. Selle roolis oli mingisugune vanur, kes ei näinud, et tuli oli punane ja sõitis sellest üle. Minu foor oli roheline ja ta oleks pidanud mu läbi lubama. Ta sõitis mulle otsa ja jäi ellu!“ Ta hääles oli tunda vihasust. Muidugi, see avarii rikkus terve ta elu ära. Ta ei saanud nüüd tegeleda jalgpalliga. Ja juba selleks, et ta sealt välja saaks, võtaks nädalaid.
Istusin toolile, mis voodi kõrval oli ning võtsin Jörgeni käe oma käte vahele: „Ära muretse! Ma usun, et kõik saab korda ja siis...“ Ta keeras näo minu poole ning vaatas ootusärevalt mu silmi: „Mis siis juhtuma hakkab?“ Naeratasin.
„Selles asi ongi. Ma ei tea. Tulevik alles tuleb ning me ei saa selle jaoks valmis olla. Jörgen muigas ja pööras pilgu jälle aknale.
„Ma tõesti ootasin sind, Emily,“ lausus ta järsult ning vaikis seejärel.
„Ma tean. Mulle räägiti, et sa sonisid unes ja kutsusid mind.“
Jörgeni pilgus oli midagi erilist, millest ma aru ei saanud. Ta silmad särasid ning tundus, et ta oli rõõmus.
„Tegelikult... Ma tahan sulle midagi rääkida, aga luba mulle, et peale seda juttu sa ei pelga mind ja oled kasvõi mu sõber edasi.“ Noogutasin. See pidi tähendama, et olen valmis teda kuulama.
„Asi on selles, et sa meeldid mulle. Sa meeldid mulle rohkem kui sõber, rohkem kui sõbranna. Sa meeldid mulle kui... Tüdruk.“ Enne viimase sõna lausumist mõtles ta pikalt.
„Kas see oligi asi, millest sa mulle rääkida tahtsid? Asi mille pärast ma sind nüüd pelgama peaks?“ Ta sulges silmad, kartes, mis mul öelda oli.
„Oh juudas! Jörgen, sa meeldid mulle ka. Kurat, ma kõlan nagu moraali lugev täiskasvanu, aga sa tõepoolest meeldid mulle ka ja see pole põhjus, miks sind järsku kartma hakata. Sa oled mu parim sõber. Parim Chrisist, parim kõigist!“ Poisi näkku ilmus taas sära, mille ära tundmiseks polnud vaja teadlase oskusi.

Ma tahan kriitikat, inimesed! Ma tean, et mul on sees mõned kirjavead, aga kui aus olla, siis ma ei loe oma jutte pärast kirjutamist läbi. Need on siin praegu nii nagu mu käed ja mõte need loonud on. Muide, ma arvan, et teen seda juttu kuni 20 osani. Mul on plaanis sellele järg teha.

15.


Mõni päev hiljem suundusin taas haiglasse, et Jörgenile viia asjad, mida ta soovis. Toit, riided, hügieenitarbed ja muu tarvilik.
Jörgenil oli oluliselt parem olla. Ta suutis nüüd ilma oigamata istuli tõusta ning naerda. Naermine oli tema jaoks üks elu tähtsamaid osi.
Astusin palatisse ning märkasin ta rõõmsat nägu: „Gaash, ma arvasin, et sa ei tulegi.“
Muigasin: „Aga ma tulin ja tõin sulle asjad, mida sa soovisid.“
Noormees vaatas mind ära-palun-kunagi-ära-mine näoga. Osaliselt ma soovisingi seda. Mitte ära minna. Jääda tema juurde, kuni ta terveks saab ning siis koos temaga koju minna või midagi. Aga ma ei saanud.
„Sul on parem olla?“ küsisin talt, et vältida ebamugavat vaikust.
„Jah. Õde tõi mulle täna mingisugust tabletti. Peale selle võtmist oli mul palju parem olla. Kas sa arvad, et see oli uimasti?“ Ta jäi mõtliku näoga lage põrnitsema.
„Napakas oled?! Milline õde tooks patsiendile uimasteid! Su mõtteviis on rikutud,“ sisistasin noormehele ja ta puhkes naerma.
„Sa oleksid pidanud oma nägu nägema!“ Järgmisel hetkel jäljendas ta mind ja see on asi, millest ma rääkida ei soovi.
Jörgen haaras kotikese, mille sisse ma osavalt söögipoolise olin pakkinud.
„Puding, viinamarjad, piim, limonaad, kartulisalat... Aaaaga, kus lusikas on?“ Ta kortsutas kulmu ning venitas viimast lauset.
„Arvestasin sellega, et lusika saab siit. Misjaoks peaksin ma oma kullakallid hõbelusikad sinu tarbeks siia tooma? Lusikate raiskamine!“
Jörgen võpatas ning vajutas nupukest, mis ta voodi kõrval oli. Paari minuti pärast saabus õde, kelle näol oli tüdinud pilk.
„Mis nüüd?“ küsis ta tülpinult ning mõistsin, et see polnud Jörgenil esimene ega ka kümnes kord õde kohale kutsuda.
„Lusikat saaks?“ küsis Jörgen ning viipas käega.
„Sa ei saa käituda nagu oleksid nad su teenrid.“ Ma olin ta peale vihane. Miks? Sest ta käitus selle vaese õega nagu koeraga. Koeraga, keda edasi tagasi jooksutatakse.
„Pole hullu. Küll ta ütleb, kui teda miski häirima hakkab,“ vastas Jörgen ning järgnes kohmakas vaikus.
Ohkasin ja kuulsin, kuidas õe sammud palatisse jõudsid. Ta pani lusika kapile ja kiirustas minema, lootes, et keegi teda ei märganud.
Jörgen haaras kapilt lusika ja pudingu. Poiss pani kaane kapile ja hakkas usinalt õgima.
„Mh, ma pean minema. Näeme homme või ülehomme,“ laususin hüvastijätuks ja suundusin haiglast välja.
Ilmselt olin ma unustanud, et järgmisel päeval oli kool. Ma ärkasin hommikul ning sain aru, et oli esmaspäev. Päev, mil algab jälle uus nädal.
Riietasin end ning läksin kooli. Jõudsin kooli tundide alguseks ning leidsin end seismas Chrisi kõrvalt.
„Khm... Et sa siis nüüd käid Jörgeniga?“ kostus mu kõrvu küsimus.
„Ma ei käi temaga. Me oleme parimad sõbrad ja ma luban sulle, et nii ka jääb!“ Mu hääl oli üpris vihane.
Järgnes vaikus.
Kõndisin vaikides klassi juurde ja jäin vaatama väikeseid lapsi, kes mööda koridori ringi jooksid ja omavahel mängisid. Nii lihtne on see elu väiksena. Nii raske on elu suurena.
Raputasin pead, lootes, et halvad mõtted kaovad peast. Aga nad ei kadunud.
Hetk hiljem seisis mu ees kaunis tütarlaps, kes mind ootusärevalt piidles: „Kas see on 12B klass?“ Tütarlaps jäi ootama vastust.
„Jah. Kas sa oled jälle uus?“ küsisin ta käest.
„Jep. Ma olen Amy Ringleton.“

Nonii, 16. osa siis. Neli osa on jäänud lõpuni.

16.


Amy kiigutas oma suurt kotti käest kätte. Ma tõepoolest ei osanud talle midagi öelda. Ma ei tahtnud uusi sõpru, piisas ka sellest hädapätakast Jörgenist.
Amy kõndis minema, vaadates mind tülgastusega.
Hetk hiljem märkasin teda seisvat Dhelma juures, kes oli meie klassi suurim tibi. Pidas ennast teisteks tähtsamaks ja rääkis ninnu-nännu juttu. Minu arust näisid nad täitsa sobivat.
Tunnikell käis ning õpetaja saabus. Sama kiirelt, kui kool algas, see ka lõppes.
Haarasin garderoobist oma jaki ja jooksin haiglasse, et Jörgenit jälle näha.
Sisenesin palatisse, kuid märkasin ainult tühja voodit. Valged voodilinad olid kokku pandud ning oli selline tunne nagu poleks seal enne mitte kedagi olnud.
„Kus Jörgen on?“ küsisin meeleheitlikult, kartes surma.
„Ta lasti varem koju. Õdedel sai tast küllalt!“ Muigasin. Jörgen oli siis oma siin olekuga teiste elu täielikuks põrguks teinud.
Hetk hiljem seadsin sammud haiglast välja, Jörgeni kodu poole. Märkasin kaubanduskeskust ning naeratasin. Meie päris omad esimesed mälestused.
Mu näolt kadus sära, kui Jörgeni ukse ette astusin. Vajutasin numbritele ja jäin ootama.
„Jep?“ Oli täiesti Jörgeni moodi.
„Emily,“ vastasin vaikides ning kuulsin klõpsatust ning uks hakkas piiksuma.
Jalutasin viiendale korrusele ning märkasin Jörgenit ukse vahelt piilumas.
„Hah, tegin sulle päris hea killu, eks?“ Tema olekus ei olnud midagi sellist, mis oleks näidanud, et ta just haiglast välja sai.
„Ma arvasin, et sa surid ära. Igatahes, oled sa üksi?“ Jörgen noogutas. Läksime kööki ning märkasin laual võileibu.
„Oih, sa olid vist ametis söömisega. Sorri,“ laususin talle ning manasin näole irve.
Jörgeni nägu muutus tõsiseks ning ta vastas: „Pole hullu! Tee endale ka midagi!“
„Ma pole näljane.“ Mul oli varuks lihtne vastus.
Istusin Jörgeni vastas olevale toolile ja silmitsesin kööki. Ma polnud siin kunagi varem käinud. Köök oli üsnagi modernne. Siin olid köögikapid, nõudepesumasin, ilusad toolid. Kõik viitas sellele, et pere oli rikas, hoolimata sellest, et korteris elas.
„Lähme minu tuppa. Ma näitan sulle midagi.“ Noormees võttis tooli juurest kargud ning läks nende abil enda tuppa. Ta viipas mulle ning läksin temaga kaasa.
Jörgeni ilme polnud enam nii särav, kui ta oli enne olnud. Poiss võttis voodi alt karbi ja avas selle: „Ma tahan sulle näidata killukest oma isast. See pole küll suurem asi, aga ma usaldan sind ja loodan, et sa ei räägi sellest kellelegi.“ Jörgen võttis karbist pildi ning ulatas selle mulle.
„See kõige äärmine on mu isa,“ Jörgen osutas mehele, kes oma turskes olekus väga range näis.
Naeratasin. Jörgen alustas juttu oma isast: „Kui ma veel väike olin armastas ta mulle unejutte lugeda. Ta rääkis neid alalõpmata. Vahel olid need kurvad, vahel rõõmsad. Olin alati enne magama jäämist elevil, sest kõik need jutud olid minu isa välja mõeldud.
Mida suuremaks ma kasvasin, seda rohkem hakkasin ma neid vihkama. Mul oli tegelikult isast kahju, aga ta pidi mõistma, et muinaslugude aeg oli möödas. Isa jäi mulle aina kaugemaks. Me ei suhelnud nii palju, kui olime suhelnud. Vahepeal sasis ta mu juukseid ja lausus: „Minu poeg!“ Või midagi sellist.
Ta tahtis, et minust saaks tulevikus arst, nagu temagi. Enne oma suremist ütles ta mulle, et ükskõik, kui palju ma teda kunagi vihkasin, ükskõik, kui palju ma tema jutte vihkasin, alati jään ma tema pojaks ning ta armastab mind. Ta lubas mind jälgida ülevalt ning ütles, et alati, kui mingi õnnetus juhtub, ta päästab mind. Teeb nii, et ma ei sureks.
Emily, ma tõesti igatsen teda!“ Poiss puhkes nutma ning ka minu silmist veeresid pisarad. Noormehe jutt oli äkitselt nii emotsionaalne, nii tundeline, et ajas ka minu nutma. Kallistasin Jörgenit. Noormehe õlad vappusid ning mulle tundus, et asi polnud lihtsalt poisi isa surmas.
Asi oli ka selles, et Jörgen oli üksik. Ta ema töötas hommikust õhtuni. Läks, kui ta poeg magas ning saabus samamoodi.
Ma ei osanud Jörgenile midagi öelda. Mitte midagi. Jörgeni õlad lõpetasid vappumise ning ta pühkis pisarad ära.
„Anna andeks! Isast rääkimine lihtsalt toob mulle pisarad silma,“ vabandas Jörgen.
„Pole hullu! Minuga juhtub seda tihti!“
Jörgen kallistas mind ja lausus: „Ava nüüd telekas ja hakkame midagi huvitavat vaatama!“

Ja 3 osa veel jäänud! Palun kriitikat!

17.


Olin eelmisel päeval Jörgeni juurest üpris hilja ära tulnud. See oli ka põhjus, miks ma hommikul sisse magasin ja kooli otsustasin mitte minna.
Nii kui nii polnud koolis mitte midagi erilist ja mu sõbrad... Noh, nendega saab ju ka internetis suhelda.
Vaatasin üle oma hinded ning hakkasin kalendrist päevi lugema. Kõigest paar päeva ning siis on kõik.
Mõtlesin sellele, kuidas see võis kõik ära rikkuda. Sõbralikud suhted minu ja Jörgeni vahel. Me polnud Jörgeniga sellest veel rääkinud, aga olin enam kui kindel, et vähemalt pooleks suveks sõidab ta tagasi Rootsi.
Aga... Aga ta oleks mulle rääkinud!
Muigasin. Ma rääkisin oma mõtetes iseendaga ja nimetasin ennast normaalseks? See oli täielik allakäik.
Istusin voodile ja jäin mõtlema. Mis siis saab, kui kõik juhtubki nii nagu ma arvasin? Mis saab siis, kui Jörgen mu lihtsalt unustab?
Raputasin pead ning sasisin juukseid. Püüdsin neid küsimusi oma peast välja suruda, kuid see ei tahtnud õnnestuda. Pigem tuli neid aina juurde ning mul ei jäänud muud üle, kui ennast lihtsalt mingisuguse meelelahutusega lõbustada.
Haarasin kapilt raamatu ning hoolimata sellest, et pealkirjaks oli „Idioot“, hakkasin seda lugema.
Ma ei olnud läbi lugenud isegi kahte lehekülge, kui uksele kõlasid kolm koputust. Hüppasin püsti ning läksin ust avama. Seal seisis Chris, ilme vihane ning käed rusikasse surutud.
Surusin ka oma käed rusikasse ning oigasin, kui küüned nahka hakkasid purustama.
„Mida sa tahad?“ küsisin poisilt üsna vihaselt ning tahtsin juba ust ta nina ees kinni lüüa.
„Mitte midagi erilist. Lihtsalt hoiatan sind, et kui sa selle Jörgeniga edasi suhtled, võid iseendaga hüvasti jätta.“ Chris irvitas mulle näkku ning võttis taskust pealtnäha terava noa.
„Kui ütled juba praegu ei, pean kahjuks sind pussitama. Kuna sa oled üksi kodus, ei kuule sind keegi.“ Järjekordne võidurõõmus irvitus.
„Ma pean tõesti sulle „ei“ ütlema, sest sinu heaks ei taha ma midagi teha! Võta see nuga, pussita mind, kui soovid, aga jäta Jörgen meie omavahelistest asjadest välja!“ Olin kindel, et karjusin seda. Imestasin, et keegi ei kuulnud. Kobasin taskutest telefoni, kui mulle meenus, et see jäi üles.
„Anna andeks!“ lausus Chris ning järgmisel hetkel tundsin teravat valu. Surusin käed kõhule ning tundsin sooja vedelikku mööda kõhtu alla nirisemas.
Naeratasin: „Ma suren, aga mul on hea meel, et Jörgen jääb! Ta maksab sulle selle eest kätte!“ Chris muigas: „Kui ta elus on.“
Võpatasin. Chris haaras oma telefoni, valis sealt kolm numbrit ja helistas: „Pussitatud tüdruk, aadressil...“ Seejärel pööras ta end ringi ning tahtis minema kõndida. Miski sundis teda peatuma ja ta vaatas tagasi: „Mul on päriselt kahju!“
Noormees vabandas alles siis, kui kõik oli juba juhtunud.
Ma ei olnud ta peale vihane. Pigem olin ma pettunud, et ta püüdis kõike lahendada nii.

Kiirabi saabumist ma ei näinudki. Olin selleks hetkeks juba silmad sulgenud.

***

Järgmisel hetkel avasin silmad ning märkasin teravat valgusvihku. See tahtis mu silmad suretada.
Pingutasin silmad lahti ja naeratasin. Seal ta oligi, Jörgen.
Tahtsin istukile tõusta, kuid Jörgen surus mind alla ning lausus: „Lebota. Sa ei tohi veel tõusta.“
Viskasin pilgu oma kõhule. Auk, mille nuga oli tekitanud, oli kinni mätsitud ning ma ei tundnud enam eriti valu.
Püüdsin meenutada neid sündmusi ja võpatasin, kui mulle meenus Chris.
„Kas te saite ta kätte?“ küsisin Jörgenilt.
„Jah. Ta tunnistas kõik üles,“ vastas noormees ning tema näol püsis endiselt sära.
„Mul on nii hea meel, et sa ärkasid. Sa olid kaks nädalat koomas.“ Püüdsin oma näole manada naeratust, kuid see katse läks luhta.
„Mul... Mul on ka hea meel, et ma ärkasin.“ Mu mõtted uitasid sellele, et ma olin olnud nii kaua koomas.
Aga õnneks olid nad Chrisi kätte saanud. Selle üle oli mul hea meel.
Väga järsult sadasid sisse ema ja Emile. Ema kallistas mind pikalt ning ma muigasin, kui nägin Emile väsinud nägu.
„Emps, sa ju tead, et sa ei oleks pidanud tulema. Minuga on kõik kombes!“ laususin.
„Sa tahad öelda, et sinuga on kõik kombes, kui sul on kõhus noahaav ja peapõrutus?“ Noogutasin.
„Ma ei ole nõrk ja sa tead seda! Ma ei ole enam väike!“ Ühtäkki olin ma täiesti vihane, et ema oli siia koos suure seltskonnaga tulnud. Mulle aitas Jörgenist, sest Jörgen oli mu parim sõber! Jörgen oli inimene, keda ma sain usaldada. Inimene, kes kuulas mind ja naeratas mulle vastuseks.
„Palun, minge!“ Osutasin näpuga ukse poole ning vaatasin vihaselt ema silmadesse.
Ema näole ilmus valulik grimass ning ta lahkus.

18.


Mõni päev hiljem avaldasin soovi koju minna. Mul polnud kavatsustki terveks suveks palatisse istuma jääda. Jörgen taris mu enda juurde ning käskis mul voodis lamada.
„Ole siin ja ära mine kuskile!“ Kuhu mul minna olekski olnud? Ema mind peale seda vihastamishoogu näha ei tahtnud. Vähemalt esialgu mitte.
Olin siiani tema peale vihane. Ta lihtsalt marssis sisse, arvestamata sellega, et Jörgen juba minu haigevoodi kõrval oli ja valvas. Miks pidi ta selle kõik ära rikkuma?! Meil oli ju... Tore.
Jörgen tõi mulle teed ning ma rüüpasin paar sõõmu pärnaõieteed.
„Sa ei tohiks oma ema peale nii vihane olla. Ta on ju ikkagi sinu ema, või mis?“ püüdis Jörgen minuga rääkima hakata.
„Ta... Ta rikkus kõik ära! Ma olen ta peale vihane, sest ta on mu ema! Ma pole väike laps, ma pole titt, kelle eest peab palju hoolitsema! Ma pole keegi selline!“ Jörgen naeratas.
„Kuidas saab keegi olla vihasena nii armas?“ Jörgen silitas oma suure, sooja käega mu põske ning ta pilk oli särav.
Võtsin ta randmest ning lükkasin noormehe käe endast eemale.
„Praegu pole selline hetk, Jörgen!“ Jörgeni nägu vajus järsku ära.
„Oeh, lihtsalt ütle välja! Ütle välja, mida sa minust arvad! Ütle!“ Ta hääles oli tunda vihanooti. Kõik viitas sellele, et ma olin talle selle ühe liigutusega haiget teinud. Tõusin istukile, võtsin noormehe pea oma käte vahele ning silitasin ta juukseid.
„Kuula mind! Pole midagi, mis takistaks mul sinuga olemast, aga ma olen siin. Ma armastan sind ja see kõik siin... See vaidlemine, viha, kurbus on tingitud sellest, et me ei tea mitte sittagi armastusest!“ Jörgeni näole ilmus hetkeks naeratus, mis seejärel jälle kustus, kui ta mõistis, et ma rääkisin sellest, mida inimesed tegelikult kõige rohkem kartsid.
„Miks sa nii räägid? Miks sa arvad, et näiteks mina ei tea mitte midagi armastusest? Miks sina ei tea?“ Noormehe nägu oli tõsine.
„Me pole elu näinud nii nagu meist vanemad. Me teame läbi lehtede, uudiste ja läbi meedia kõike seda, mida mõni inimene on ise kogenud.
Meie ei tea, sest me oleme noored.“ Jörgen võpatas ning tõusis seejärel. Ta vaatas mind tülgastavalt ning lausus: „Sa võid siin olla, kui tahad.“ Mehehakatis kõndis ukse poole ning peatus: „Siis kasva suureks!“
Ta oli ilmselt pettunud. Peitsin oma näo käte vahele ning puhkesin nutma. Jälle olin ma suutnud midagi kihva keerata. Midagi, mida ma polnud tõepoolest tahtnud.
Nuuksusin ning püüdsin meenutada, kunas ma viimati Jörgenit tõsiselt rõõmustamas nägin. Paar päeva tagasi? Paar nädalat tagasi? Polnud tähtsust. Nüüd olin ma ka Jörgeni jaoks eikeegi. Eikeegi, kelle nimi oli Emily ja, kes „üüris“ tasuta tema tuba. Nii lihtne see siis oligi.
Sellest hetkest peale olime siis üürija ja korteriomanik.
Minu jaoks oli see kurb ning ma kahtlustasin, et see ei olnud lihtne ka Jörgeni jaoks.
Püüdsin tõusta, kuid ma ei suutnud. Võtsin haava pealt sideme ning viskasin selle toanurka. Haav polnud veel päris paranenud.
Siiski ei tulnud sealt verd ning ma olin pettunud. Lootsin, et ma suren sinnasamma ning võin eluga hüvasti jätta. Saatusel minuga nii üllaid plaane ei olnud. Piinlesin natuke valu käes, enne kui vaikselt karjatasin. Tundsin sooja kuid paksu vedelikku mööda kõhtu alla voolamas. Kuulsin samme, sulgesin silmad ning laususin: „Jörgen! Kutsu keegi!“ Mu hääl oli vaikne ning mõjuvõimas. Hetke pärast olid minu ümber kiirabiarstid.
Ma polnud siiani suutnud magama jääda. Kõik mu ümber oli lärmakas. Kogu see müra oli liiga suur.