My world keeps spinning around

1

Aasta oli siis 2004, kui ma seisin oma vanaisa ülesse ehitatud õlletehase ees ning kühveldasin rohtunuid kohti ülesse. Õlletehas asus täpselt Pariisi küljeall lääne osas ning turistide läbisõit oli õlletehase juures suur. Kahjuks oli aga õlletehas sootuks sundmüüki pandud ning mu vanaisa kätetöö oli just kui tuulde loobitud.

''Varsti pole sellest enam midagi alles, käivad jutud, et sellest ehitatakse suuremat sorti hotell!'' lausus vanakurat ise just kui tõstaks ta juba oma võidulipu vardasse. Krigistasin vihaselt hambaid.

''Felix, tõsi ta on, õlletehas on suletud kuid minu võitlemistahe on siiani olemas ning ma võitlen isegi siis, kui on fakt, et ma juba kaodanud olen.'' laususin üleoleva tooniga. Jälgisin Felixi keha, mis õela naerutaktis hüples.

''Isegi siis, kui pakun sulle 5% osaühikutest, Astrid?'' küsis ta siis. Sülitasin tema krokodilli nahast läikivate kingade ette piisavalt suure klimbi, et onuke sammu tagasi astus.

''Paku kasvõi 50% osaühikutest, ma ei lase oma vanaisa õlletehasest lihtsalt niisama lahti, see oli aastaid tagasi väga suure eduga ning mu vanaisa surm ei takista õlletehasel uuesti järje peale saamast,'' vuristasin ning ahmisin peale pikka lauset uue sõõmu õhku, et oma mõte talle selgeks teha, ''ning nüüd, kus ma sulle piisavalt öelnud olen, et ma ei anna alla, võid sa rahumeeli oma uut südametut plaani minna välja hauduma ning seni kaua, kuni mu vanaisa suur töö ja vaev sinu pole, võid siit territooriumilt hoopis eemale hoida, või pean ma politsele helistama?''

Jälgisin Felixi vihaseid silmi ja tema närvilist kõndimist. Muigasin enda ette ning otsustasin tänaseks rohimise lõpetada. Lubasin kell viis Madeleine'ga kokku saada ning kell üheksa oli mul double-date koos Madeleine välja valitud mingi bändikutiga ja samuti osalevad seal Madeleine koos oma pesumodellist eputisega, tõotab lõbus õhtu tulla.

Sõites rattaga koju kohtusin ma ääretult ebameeldiva inimesega.

''Serge, milline rõõm sind tänasel ilusal päeval kohata!'' manasin ma oma kõigile tuntud võltsi naeratuse iroonilisele hääletoonile juurde, see oli justkui kirss tordil.

''Astrid, millal me küll sina-peale üle läksime?'' küsis ta silma pilgutades ja oma teed minnes.

See inimene oli psühhopaat, kellega me mu sünnist saadik kakelnud olime. Südametemurdja jõukast perest, nagu alati. Viimati ratsutas ta küla suurima lipaka seljas ning kuulujuttude kohaselt pidid nad samalajal oma kihlatuga abielu plaanima. Tundsin Christele kaasa.

Peale pikka dužži ja veidikest näksimist helises mu kodutelefon.

''Jah, hallo?''

''Hei, kuule tead sa.. oot, kas sa sööd? Mis nätsutamine see käib seal pool? Astrid, oled sa hull peast? Meil on täna double-date, mäletad veel? Jumaluke!'' närvitses Madeleine teiselpool toru. Hakkasin meeleheitlikult naerma.

''Madeleine, vabandust, aga sa tead, et minu kurvikas keha vajab iga natukese aja tagant midagi toitvat''

''Jumaluke.. Astrid, sinu keha on perfektne, ära vingu nii palju, lihtsalt sa sööd praegu ja pärast meie üli lahedal kohtingul sul enam midagi alla ei lähe, sa tead, et mu jutul on tõetera sees.''

''Olgu, Maddy, aitab. Ma olen 15minuti pärast su maja ees ja võtan peale su, ära vaidle, tsau!.. OH! Võta palun üks konjaki pits kaasa, ma vajan oma liiiiigsele erutusele vastupanu!''

''Su iroonia ei meeldi mulle..'' tusatses Maddy ning vajutas kõne kinni.

Vahetasin riided ning olenemata kaaslasest pidin ma siiski hea välja nägema. Enamus oma riietest olin lasknud õmblejal valmis teha ning olin nendega rahule jäänud. Jah, ka mina olin pärit jõukast perest ning ka mu ainukene vanaisa pärandas kõik mulle, kuid hoolimata oma rikkusest kulutasin ma oma raha otstarbekalt.





Haarasin kapi pealt oma autovõtmed, mille lihtsalt näpuvahele haarasin ning koduvõtmed ja telefoni, mille oma roosasse käekotti libistasin ning siis ruttasin autosse, sest olin 15minutit kulutanud endajaoks ja Maddy kindlasti kurjustaks, kui ma veidi hiljem ta maja ette oleksin jõudnud.

''Sa jäid hiljaks, nii umbes viis minutit ja nelikümmend üheksa sekundit, sul peaks häbi olema..'' manitses Madeleine.

''Shh, keegi ei pea teadma!''

''Näe seal on.. kurat, mis sellel opeli juhil viga on, nii päris asjad ei käi.. Astrid jookse, seal! Kurat järgmine..'' karjus Madeleine mu kõrval näpuga erinevatesse suundadesse näidates. Nimelt otsisime me Régis Marcon's restorani ees parkimiskohta, mis näis üpris võimatu olevat.

''Rahune, ma nüüd tagurdan selle bmw kõrvale ja me tuleme mõlemad juhipoolsest uksest välja, sobib?" naersin ma.

''Teeb nii.''

Naerukajal sisenesime me ka restorani uksest sisse ning Madeleine kordas ühte ja sama lauset umbes sadu kordi: ''Nüüd me saame trahvi ka!''

Otsisime silmadega meie kohtingukaaslaseid taga ning märkasime neid alles siis, kui Madeleine eputis -mängides tõelist tšentelmeni- lauatagant püsti tõusis ja käega lehvitas. Madeleine jooksis kontsade klõbinal Rodrigo juurde ning surus ühe jubeda kõlaga musi ta huultele, kui ma ei eksi, siis vajus isegi mu kulm kortsu selle tegumoe peale, kuid polnud minu asi mingeid märkuseid neile teha.

Istusin oma kaaslase vastu, tuleb tunnistada, et täitsa nunnu teine, kuid paistis üpris noor.

''Hey!'' lausus ta mulle siis oma silmipimestava naeratusega. Nunnu. Peaksin vist vastama? Miks sa ometi ei vasta, Astrid.. Vasta!

''Hey.'' vastasin lõpuks.

''Tegelikult mul polegi kõht nii väga tühi, kuidas sinuga on, tellid midagi?'' küsis ta minult. Ohoh, ma polegi ainus, kes enne restorani külastamist kõhu täis sööb vist. Muigasin salaja ta küsimuse peale ning raputasin pead.

''Ei, minul samuti mitte.''

''Ehk lähme jalutame veidi, tutvume ja värki?'' esitas ta mulle taaskord küsimuse.

''Jah, miks mitte, muidugi minge! Mine nüüd, aja oma istmik siit toolipealt püsti nüüd, Astrid!'' kiitis Maddy ettepanekut ilmselgelt heaks.

Ohkasin sügavalt ning tõusin siis lauaäärest püsti, võtsin kõrvalistmelt oma koti ning ootasin mulle siiamaani tundmatut kutti, et ta ennast samuti liigutaks. Tundmatu tõusis, jalutas mu kõrvale ning ulatas mulle oma käe. Armas. Haarasin ta käest kinni ning jalutasime restoranist välja tundes Maddy ja Rodrigo pilke meie seljal.

''Nii siis, Astrid, jah?'' väänas ta kuidagi mu nime kokku.

''Jah ning, kuidas ma sind kutsuma peaksin? Härra Tundmatu või koguni härra Salapärane?'' itsitasin nagu esimese klassi pipi patsidega plikatirts.

''Frank. Kutsu mind Frankiks.'' naeratas ta ning jalutasime käsikäes edasi.

Jõudsime Seine jõe sillale ning peatusime seal, et vaadata erinevaid tulukesi, mis jõge kaunistasid ja eriti ära valgustatud laeva, mis sadamast mõni minut enne meie saabumist väljus. Frak toetas kätega silla ''käsipuule'', kuid pea oli minu poole pööratud.

''Astrid, sa oled armas, kas tead?'' lausus ta siis. ''Ja ma väga, väga soovin, et sa mulle endast veidi veel räägiksid..'' nurus ta minult informatsiooni oma kutsikasilmadega välja. Naeratasin ning pöörasin talle selja.

''Mu elu on olnud keeruline, ma oman vanaisa ülesse ehitatud õlletehast, mille ta mulle pärast oma surma päranad kuid mis topiti hiljuti sundmüüki, sest mul ei ole kedagi, kes sellesse investeeriks, kuigi jah, mul on endal raha, ma ei ole vaene, kuid kui ma ükshetk sellega põruks, siis kaotaks ma kõik ning jääksin puruvaeseks, seega lasen ma suure-suure kurvastusega õlletehasel pigem minna. Ema ja isa elavad mul Iirimaal ning kolisin ma ära nende juurest juba kuueteistkümne aastaselt, nüüd olen ma kaheksateist ja kaks aastat täiesti iseseisvalt endaga hakkama saanud. Elan katusekorteris, restorani ees seisab mu üli šeff lamborghini ning külmkapp on alati sööki ja jooki täis. Ma joon igapäev ära vähemalt ühe õlle ning käin kaks korda nädalas jõusaalis. Hm. Aitab vist?'' küsisin. Poole jutu pealt oli Frank oma käed ümber minu pannud ning oma lõua mu õla peale toetanud, kuid see ei takistanud mu jutustamist.

''Mis sul nende õlledega on?'' küsis ta siis. Pöörasin end ümber ning vaatasin otse ta sügavpruunidesse silmadesse.

''Sõltuvuses, tead ju küll, et kui ühe korra mekkind, siis edasine sõltuvus on garanteeritud.''

''A, kui ma sind kohe, praegu ja nüüd suudleks,'' ta liikus mulle sentimeetri võrra lähemale ''kas sa jääksid mu suudlustest ka sõltuvusse?''

''Frank, ega sa ometi..'' ja ma ei jõudnud rohkem midagi öelda, sest juba oli ta oma huuled vastu minu omi surutud ning minujaoks algas võistlemine taeva ja maa vahel, sest ma ei teadnud kas tõusta õhku või jääda kahe jalaga maapinnale ja see suudlus otsemaid lõpetada.

''Frank, anna andeks!'' laususin ma lihtsalt minema kõndides ning jättes ta sillale nagu loll seisma. Ta arvab endast liiga palju, sisendasin ma endale.

Ma ei muretsenud Madeleine pärast, sest Rodrigol on samuti auto ning ma arvan, et öö veedaks ta nii või naa parema meelega oma printsi kaisus. Mina ruttasin aga oma unelmate autosse, panin raadio kõvasti käima ning sõitsin koju.

Uksette jõudes avastasin, et mu kott oli kadunud. ''Tore, mu koduvõtmed ja mobiil olid seal sees!'' tusatsesin oma ette.

''Kas otsid seda?'' küsis hääl mu maja nurgapealt. Frank!

''Jah, aitäh, kus sa teadsid, et ma siin..?''

''Kuss, kuss, kuss. Kõige pealt pead leidma hea põhjuse, miks mind sinna üksinda seisma jätsid!?''

''On sul ka jultumust igakord mind poole jutu pealt katkestada, kui ma ei eksi siis juba teist korda,'' naersin ma ning kurvastuseks pidin ma talle ju vastuse ka andma, ''Frank, sa ei tunnegi mind.''

''Seda küll, preili,'' lausus Frank siis ning kõndis trepist ülesse, jäädes minu ette seisma, ''aga jama on see, et ma olen juba ühe korra mekkind ja edasine sõltuvus on tõepoolest garanteeritud.''


-

Jah, Astrid peaks välja nägema täpselt samasugune nagu seal pildil, kus ma tema outfiti tutvustasin.

Hah, ma pooleldi sulasin, kui seda lugesin Ülihea jutt, ootan juba kannatamatult järge. Muideks, see meenutab Kirgede Tormi. Seal on ka, et ühe tüdruku isa mingi õlle pruulimis koda vms läks pankrotti või asja... Aga üliüliülihea osa oli :):)

Triinut6: võib-olla selles asi ongi, ma ei tea ise ka, kust mu õlletehase mõte tuli, kuid kui sa nüüd siin Kirgede Tormi mainisid, siis.. mu ema on paandunud fänn ning see seebiooper ikka muliseb veits mulle argipäeviti kõrva jah.. järgmise osaga palun kannatust, sest noh.. ma tahan ikka kirjutada niiviisi, et need osad tuleksid mingi mõttega, päris mõttetut iba vist kirjutama ei hakka.
Ja olen jube õnnelik positiivse kommentaari eest!!!! :)

Aitäh kõik, kes positiivset tagasidet andsid ning ootasid uut osa. See osa on justkui vahepala, midagi vähe igavamat. See osa ei ole mul just kõige paremini välja kukkunud jutujärg, kuid kuskilt peab ju alustama ning asjade kulg läheb palju-palju huvitavamaks, ma luban.

Jälgisin pikka aega Franki silmi.. miski temas oli nii kuradima reeturlik ja õelust täis.

''Aitäh lõbusa õhtu eest,'' laususin ma ta näppude vahelt kõliseva võtmekimbu võttes, ''aga ma nüüd lähen võtan meeleldi õlle asemel pokaal veini ja kuuma vanni.''

''Aga..''

''Ei mingit aga, Frank. Minu südames ei ole meeste jaoks ruumi ning ma palun sind, anna mu mobiiltelefon ja siis jätame hüvasti.'' Oi, kuidas mulle oli meelepäraseks mõte, et ma kordki tema jutule ka vahele segasin.

''Kas igaveseks?'' küsis Frank.

''Esialgu küll. Ma tavaliselt väga ei ennusta tuleviku ette.'' laususin. Frank kohmitses taskute kallal ning ulatas mulle mu mobiili.

''Oli meeldiv!'' lausus ta mulle kätt ulatades, kuid miski minus keeldus ta žestile samaga vastata, seega ma lihtsalt sisenesin tuppa ja sulgesin ukse.

''Napakas'' naersin endamisi ning viskasin asjad esiku kapile kuid mis sinna just kõige kauemaks püsima ei jäänud, sest olin juba vennale antud lubaduse unustanud.

Avasin hiirvaikselt ukse ning astusin uksest sisse. Kuulsin kõva norskamist, mis tuli elutoast. Hiilisin diivani ligi, et vend kuidagi ülesse äratada kuid mu vend on olnud terve elu üks krutskeid täis pätt ning ka seekord suutis ta mulle vaid lolli mängida. Nimelt just siis, kui üritasin mina tema ninast kinni võtta, haaras tema mu kätest ning tiris mind diivanile. Pärast pikka kiusamist kargas vennake püsti.

''Õlle tahad?'' küsis Ben külmkapi juurde joostes.

"Miks mitte''

''No räägi nüüd õeraas, kuidas sul läinud on?" päris Ben.

"Tead, ma veendun iga päevaga järjest rohkem, et maailm on lolle täis," laususin ning hakkasin naerma, "aga räägi parem, kuidas sul Elizabethiga on?"

Vend ohkas.

"Räägi, mis juhtunud on." laususin ning ulatasin talle julgustuseks oma käe, millest ta üsna pea kinni haaras.

"Elizabeth on, noh, kuidas ma nüüd ütlen. Teistsugune. Ta rääkis mulle alles nädalake tagasi, et..''

"Et mis?" olin ma segaduses.

"Et ta on lesbi, Astrid." lausus ta ning vaatas mulle sügavalt silma.

''Mis sa teed nalja või? Te olete olnud aastake koos ja sa said nädalaaega tagasi teada, et su tüdruksõber, kellega sa ühes ja samas voodis magad ning vahekorras oled, kellega sa äärepealt kihlatud oleks, on lesbi?"

"Jah, sa kuulsid õigesti, Elizabeth on lesbi."

"Ma ei oska midagi öelda, ma olen hämmingus." laususin õllele põhja peale tehes. Sellele teemale panime me punkti peale, sest ei Ben ega ka mina ei tahtnud tujudel langeda lasta. Jõime kahetunni jooksul ikka päris mitu pudelit ära ning tundsin, et oleks aeg koju minema hakkata.

''Ben, ole tubli!" laususin ukse peal ta põsele musi vajutades.

"Sinagi." lausus ta.

Kohmitsesin mitu minutit auto ukse kallal enne, kui selle lahti sain.

''Miks sa kuradima romu tööle ei lähe?" virisesin. Avastades, et käik pole sees hakkasin kõva häälega naerma.

Olin poolel teel kodu poole ning just raadio peaaegu, et põhja keeranud, et Titanicu laulu kõva häälega kaasa laulda, kui jälgisin tahavaate peeglist värvilist diskot. Aru saades, et need ei ole diskolambid, mis mulle otse silma vilguvad tõmbasin teeäärde.

"Tere õhtust, preili, te ületasite lubatud kiirust." lausus politsei ohvitser.

"Tõesti?"

"Teie juhiluba ja dokument palun." riidles ta.

"Palun." laususin küsitud asju ulatades. Lasin kuuldavale suure röhitsuse. Ebaviisakas. Kole. Ebasümpaatne.

"Kas te olete joonud?"

"Ei," luksatasin, "ei ole."

"Ma pean sellegi poolest joobeastet kontrollima," lausus ta karmilt. Lips oli kergelt öeldes läbi. "1.4, kindel, et joonud pole?"

Naughty: Jama ainult, et mul üks lugeja on! Ja reaalsust peab ju juttu sisse tooma, kuigi minu arust juhtusid sündmused teises osas veidi kiiresti.
Nagu siuh-säuh, aga mida rohkem oma esialgseid mõtteid parandada seda jubedamaks see jutt läheb, seega on parem jätta oma mõtted ''paberile'' nii nagu need sinna esialgselt mõeldud olidki. :)
Aitäääähhhhhh kah!

Naughty: Ehhheee!
Sa oled mega ja sellepärast tänan ma sind veelkord: AITÄÄÄH!

Naughty - kas ma siis ei teinudki seda selgeks??

muzkiz - Mina lugesin ka seda juttu, kuid ma polnud kindel, mida kirjutada.

Selles suhtes, et su kirjutamine iseenesest on tipp-topp. Õigekiri ja mõnusalt lõike (mitte kõik ühes nagu siin juhtub olema), asi on enamvähem rahulikult kirjutatud ka, aga...
Mul on reidiajastust jäänud selline tõrge juttude vastu, kus on sellised üle võlli rikkad inimesed. Kuigi see, et seal (arusaadavatel põhjustel) ei suudetud sellist juttu usutavaks kirjutada, ei tähenda, et need lood ei saa head olla. Nii et see vajab natukene sisseelamist.

Selle jutu sisu poole pealt... ma ei saa veel peategelasest aru. Ma ei mõista, kus ta elab või kust tema raha tuleb, kui õllevabrik niigi raskustes on. Ja siis see Franki asi oli ka veider. Kuid noh... see ei ole eriline puudus, võibki selline asi ju olla.

Mis mind tegelikult kõige rohkem häiris, oli see, kuidas sa otsekõne üles ehitad. (A) Selles on ära öeldud asjad, mis peaksid olema ära öeldud ükskõik kus mujal kui otsekõnes, sest nende asjade otsekõnesse toppimine kõlab sunnitult. (A)

''Mu elu on olnud keeruline, ma oman vanaisa ülesse ehitatud õlletehast, mille ta mulle pärast oma surma päranad kuid mis topiti hiljuti sundmüüki, sest mul ei ole kedagi, kes sellesse investeeriks, kuigi jah, mul on endal raha, ma ei ole vaene, kuid kui ma ükshetk sellega põruks, siis kaotaks ma kõik ning jääksin puruvaeseks, seega lasen ma suure-suure kurvastusega õlletehasel pigem minna. Ema ja isa elavad mul Iirimaal ning kolisin ma ära nende juurest juba kuueteistkümne aastaselt, nüüd olen ma kaheksateist ja kaks aastat täiesti iseseisvalt endaga hakkama saanud. Elan katusekorteris, restorani ees seisab mu üli šeff lamborghini ning külmkapp on alati sööki ja jooki täis. Ma joon igapäev ära vähemalt ühe õlle ning käin kaks korda nädalas jõusaalis. Hm. Aitab vist?'' küsisin.

Näiteks ma tunnen, et see on kirjutatud taustainfo andmiseks, aga selline jutt kõlab läbi suu käinuna natukene uhkeldavalt ja eputamisena. Minu arust võib sellist juttu suust välja ajada ainult väga purjus inimene (mida ta muidugi natukene oligi, kuid siiski.)

Okei.... see tuli nüüd küll väga.... kriitiline välja vist. *kratsib mõtlikult kukalt*

Kuid need on sellised pisikesed norimised (ja minu kiiksud) ja tegelikult kirjutajana oled sa ikka (vähemalt nende kahe esimese osa kohta) täiega hea! Nii et lase edasi, sest mind täitsa huvitab, mis siin saama hakkab. :)

Ma tean, et see mina olin. xD Aga sa ütlesid, et ma üritasin selgeks teha.
Ja tubli tüdruk!

Ma tänan, ma tänan. Aplausi pole vaja. xD

Ma su jutu suurim fänn. Ilmselt Kirgede Tormi pärast Ja üleüldse sa kirjutad nii mõnusalt või noh...ülevoolavalt.
Ma armun Franki aina enam. Kuigi nimi Frank kujutab mulle ette natuke nagu 50ndates meest, ma ei tea miks :D
Too hästi palju nüüd teda sisse.
Ma pean veel mainima, et ma loen seda lauset kogu aeg uuesti, kus Frank ütleb, et jama on sedm, et ma olen juba ühe korra mekkinud ja edasine sõltuvus on tõepoolest garanteeritud, sest see on NII HEA!! Oeh, mulle võiks ka keegi nii öelda.
Igatahes ootan, ootan huviga uut!