MEIE JUTUD
Järjejuttudele pühendatud foorum
|
|
| | It's the end of the world as we know it (and i feel fine) |  |
| | | Autor | Teade |
|---|
Lammas
Fanaatik
 Postituste arv : 1119
Age : 31
Asukoht : Lalalalambamaa
|  Pealkiri: It's the end of the world as we know it (and i feel fine)  26/5/2009, 20:03 | |
| Uus jutt:D tuli selline tuju lihtsalt ja mul on selle jaoks isegi mingisugune plaan... esimene osa on küll kohutavalt kahtlane, aga loodetavasti annab see mulle piisavalt ideid, et seda juttu ka edasi teha:D muidugi kui se suudab ka kellegis teises natukenegi huvi tekitada:D
It’s the end of the world as we know it (and I feel fine)
1.
Ta kõndis aeglaselt mööda kõnniteed. See polnud kõige ilusam ega ka puhtam tänav, aga see oli piisavalt korralik ja terve, et seal ilma maha vaatamata ja koperdamata kõndida sai. Ja tõesti on see asi, mida mainida kuna mitte kõik teed selles naabruskonnas polnud sellised.
Igatahes…ta kõndis seal aeglaselt. Aeglaselt kuna ta ei tahtnud minna sinna poole kuhu ta minemas oli.
Kõik oli üha rohkem hämardumas, kuid tema ei pannud seda tähele. Mõndadest kortermaja akendest paistis lambivalgust, teistest aga vilkuva teleri kiirgust.
Tänaval viibis peale tema veel ainult üks inimene, kuid see inimene ei tundunud olevat just kõige erksama olekuga.
Ta toetas oma selga vastu prügikaste ühe maja kõrval. Ta silmad olid suletud ning rind käis aeglaselt üles-alla.
Visanud talle lühiaegse, kuid põgusa pilgu kõndis ta mehest veel suurema ringiga mööda.
Ta oli oma aju täielikult välja lülitanud ning käitus instinktiivselt. See, et ta ei mõelnud oli ohtlik, kuid sel hetkel ei suutnud ta selle peale tulla.
Nüüd liikus ta juba natuke kiiremini. Ta ei vaadanud teed, vaid otse ette. Tänav oli nüüd juba pime ning selle lõpp juba paistis.
Tänavavalgustid, mis olid grafiti ja markeritega täis soditud ning kividega puruks visatud seisid kasutult kõnnitee serval. Mõned neist kumasid õrna valgus, kuid tundus, et mitte tänava valgustamiseks vaid selleks, et anda teada nende olemasolust.
Ta ei kõndinud enam kõnniteel, vaid keset tänavat, seal kus oleks pidanud ringi vurama autod. Tee oli korralik…isegi väga korralik. See oli asfalt, mis ei olnud just väga uus, aga kohe kindlasti oli see vähekasutatud. Kõnnitee oli tunduvalt hullemas seisukorras. Võibolla sellepärast oligi ta otsustanud autotee kasuks? Seda ei tea keegi kuna seal ei olnud kedagi sellist, kes seda küsimust küsinud oleks.
Ta oli juba tükk aega jõllitanud ühte punkti ning liikunud selle poole. Seda tegi ta ka praegu…kuni ta koperdas.
Mõne hetkega leidis ta ennast maast, püksid põlvede kohalt katki ning käed teravast asfaldist marraskil ning veidike verised. Ta istus seal keset teed ning vaatas punkti kus ta komistanud oli.
Ta vaatas tühjust…sirget ning isegi mitte reljeefset teed. Avastanud, et ta oli koperdanud mittemillegi pärast pani ta käe pea peale ning ohkas vaikselt. Aeglaselt liigutas ta oma käe tagasi alla ning vaatas peopesa. Ta tegeles hetkel käe pluusi sisse puhastamisega kui nurga tagant kihutas välja auto.
Ta oli nähtamatu…tühine nõrk kuju keset autoteed mitte just väga heas naabruses.
Ta ei tahtnud seda, olla nõrk ja tühine, aga ta ei saanud ka midagi teha, et ta seda oli. Ta oli ei keegi ning kui see tõesti nii oli siis milleks tal üldse vaja elada? Kui see auto talle otsa sõidaks, kas keegi igatseks teda? Kas keegi tunneks puudust tema seltskonnast? Kas keegi hooliks? Kas keegi üldse märkaks, et teda ei ole?- need olid küsimused, mis selle lühikese aja jooksul kui auto talle lähenes ta nüüd juba sisselülitatud ajust läbi jõudsid jooksta.
Kuni ta kuulis pidurate kriginat.
Alles nüüd nägi ta autot korralikult. Selles autos ei saanud olla selle linnaosa inimesed. Need olid kõrgema klassi idioodid, kes tulid lõbusõitu tegema sinna, kus keegi ei märka kui nad paar inimest alla ajvad, mitukümmend tüdrukut vägistavad või illegaalseid kiirusvõistlusi peavad.
Selleks ajaks kui auto pidurdas oli tema juba ennast vaevaga püsti ajanud ning nüüd oli ta valmis ära jooksma, kuid nii kui ta esimesed sammud tegi vedasid ta jalad teda alt ning ta kukkus tagasi maha, aga seekord ei jõudnud ta käsi ette panna.
Ta tundis valusööstu oma peas ja kehas ning jäi liikumatult lebama. Ta kuulis, kuidas autouks avatakse ning seal sees huilgas stereosüsteem: „It’s the end of the world as we know it, and I feel fine.“
Ta muigas selle laulu peale ning kuulas vaikselt edasi julgemata liigutada.
„ Mida me temaga tegema peaks?“ küsis meeshääl auto poolt. Vastus tuli, kuid see oli liiga vaikne, et seda kuulda.
Sammud lähenesid talle ning jäid siis seisma. Maast üles tõstetud kaotas ta ka oma viimase jõu ning triivis teadmatusse.
Viimati muutis seda Lammas (12/6/2009, 23:38). Kokku muudetud 1 kord | |
| | | | nasicc
Pehme admin
Postituste arv : 5899
Age : 31
Asukoht : Tartu
| | Pealkiri: Re: It's the end of the world as we know it (and i feel fine) 26/5/2009, 20:21 | |
| Kuule... WOW! Nagu et... need kirjeldused ja see kirjutamisstiil totaalselt lummas mind! =) Kahtlasest pole haisugi.  Ta ei tahtnud seda, olla nõrk ja tühine, aga ta ei saanud ka midagi teha, et ta seda oli. Super lause! Ootan põnevusega uut. :) | |
| | | | Lammas
Fanaatik
Postituste arv : 1119
Age : 31
Asukoht : Lalalalambamaa
| | Pealkiri: Re: It's the end of the world as we know it (and i feel fine) 7/6/2009, 00:58 | |
| Imeline/ulmeline teine osa:D Jep:D kahtluse tipp:D ma suutsin välja mõelda selle osa, aga ma ei garanteeri, et sellest loost midagi välja tuleb:D Natuke on veel edasi mõeldud aga mitte väga palju:D
2.
Ta ärkas voodis. See ei olnud tavaline haiglavoodi, kus ta oli oodanud ennast leida, vaid kolmekohalisest voodist, mis oli kaetud pehmete patjade ja siidist tekkidega. Ta otsustas, et ei suuda veel liigutada ning sulges jälle silmad. Toa teises otsas kuulis ta kahte häält.
„ Me peame midagi ära otsustama,“ sõnas esimene hääl. See hääl oli madal ning rahulik ning oli aru saada, et inimene, kes sellist häält omab om väga enesekindel…liiga enesekindel.
„ Aega on ju,“ vastas teine hääl. Teine hääl oli natuke kõrgem kui esimene, kuid tämbris oli kuulda mõningast sarnasust. See hääl oli, vaatamata oma sõnadele, mis vajavad rahulikust, kõvasti närvilisem kui esimene.
Dialoog jätkus nind ta otsustas, et targem on oodata kuni nad lõpetanud on ning siis oma olemasolust teada anda.
„ Ei ole…Ta tuleb teadvusele varsti,“
„ Ja mis siis?“
„ Minu plaani jaoks on vaja teda esimesest teadvuse hetkest alates,“
„ Meil ei ole seda vaja,“
„ On küll…ta võis midagi näha…me ei saa sellega riskida,“
„ Ja sina nimetad seta otsustamiseks?“
„ Mis on nüüd jälle?“
„ Jälle…jälle oled sina otsustanud nii nagu sina arvad, et kõige parem on ja kellegil teisel pole sõnaõigust. Isa teeb kaa täpselt nii nagu sina ütled,“
„ No ole nüüd. On sul mõni parem mõte siis või?“
„ On jah, aga mis vahet sel enam on,“
Ta kuulis, kuidas kiired jalasammud läksid ukseni ning avasid selle. Mõne hetke pärast käis kõva pauk mille peale ta õrnalt võpatas.
Mees kellele oli kuulunud esimene hääl sammus nüüd kindlalt voodi poole ning peatus selle kõrval jäädes teda vaatama. Ta avas aeglaselt ning vaevaliselt silmad ning nägi, et isik kellele hääl kuulus ei olnud selline nagu arvata võis. See ei olnud täis mees, vaid umbes 17 aastane noormees, kes üritas olla vanem kui oli. Kahjuks või õnneks ei tulnud see tal hästi välja.
Mustad ülikonna püksid, mis tal jalas olid, olid piisavalt lühikesed. et ta mustad sokid välja paistaks. Läikivad pika ninaga kingad jätsid mulje nagu nendega saaks kruiisile minna ning pintsak oli igalt poolt nii kitsas, et läbi selle olid näha all oleva särgi kortsud. Kõige selle peal oli veel heleroheline lips, mis oli silmnähtavalt ta enda poolt kinni seotud.
Nagu ta mõtteid pintsaku kohta lugenud võttis ta selle seljast ära tuues nähtavale vana-valget värvi pluusi, mis ta välimuse kohe palju kaunimaks muutis.
„ Sa oled üleval,“ sõnas noormees manades näole särava ning hooliva naeratuse.
Ta pingutas ka enda näole õrna naeratuse ning proovis siis ennast natuke rohkem istukile kangutada, aga ta käed vedasid teda alt ning ta jäi abitult voodile lamama.
Noormees, kelle näolt oli naeratus nüüd juba kadunud, märkas seda pingutust ning tõttas üsna kiiresti appi. Ta tõstis ta õrnalt kõigepealt natuke üles ning siis tahapoole ning paigutas ta seljataha patjade kuhja.
Seejärel eemaldus poiss voodist jättes ta õrnalt patjade sisse vajuma.
„ Ma olen James,“ sõnas noormees aeglaselt rõhutades iga sõna justkui oleks ta puudega mitte lihtsalt kukkunud ja teadvuse kaotanud.
„ Ma olen…“ alustas ta, kuid James ei lasknud tal seda lauset lõpetada vaid segas vahele.
„ Ei ole. Sa ei ole see, kes sa arvad olevat. Sa oled Rose. Sa oled minu hea sõber, kes tuli just paar päeva tagasi siia ning elab minuga ühes majas kuna su vanemad olid idioodid ja läksid minema jättes sulle ainult paar miljardit. Sa kukkusid trepist alla ja said peapõrutuse ning kuna sa kaotasid teadvuse ning nägid tänu sellele unenägu, mis sa arvad olevat oma senine elu ei tea sa kes sa oled. Aga me aitame sul selle unenäo unustada ning kuigi sul ei pruugi su endine elu kunagi meelde tulla võib sul isegi nii parem olla,“ rääkis ta nüüd kiiresti ning järjekindlalt otsekui oleks tal see tekst pähe õpitud.
Rose vaatas teda rahulikult ning teadis, et ta valetab. Ta mäletas väga hästi, kes ta oli. Ta nimi oli Christine ning ta ei teadnud sellist inimest nagu James. Veel vähem olid tal miljardäridest vanemad. Tal oli ainult isa, kes oli joodik ning oli hea kui tal paar sentigi taskus oli. Ta oli kaua püüdnud oma elust eemale saada. Ta oli tahtnud olla keegi parem ning oli isegi mingil määral edukas olnud.
Nüüd oli tal võimalus süüa ennast sisse rikaste ja kuulsate maailma ning selleks pidi ta ainult jätma mulje, et usub selle noormehe sõnu.
„ Sel juhul tere James…Ma olen Rose,“ sõnas ta ning manas näole särava naeratuse.
| |
| | | | nasicc
Pehme admin
Postituste arv : 5899
Age : 31
Asukoht : Tartu
| | Pealkiri: Re: It's the end of the world as we know it (and i feel fine) 8/6/2009, 21:35 | |
| Kuule... see jutt läks friikiks.  Kuigi kui Christine oleks asja uskund, oleks see jutt pask old. Kuna see on väga läbinähtav vale. | |
| | | | Pingu
Kuri admin
Postituste arv : 1928
Age : 29
Asukoht : London
| | Pealkiri: Re: It's the end of the world as we know it (and i feel fine) 12/6/2009, 23:44 | |
| wooow :D I like it! Ja sa juba tead mu seisukohta ta sokkide vaatamisel Siia kõlaks küll lamedalt järele sõna Uut, kuid ma tõesti ootan uut osa, enne kui ma enam ei viitsi siia vaadata (A) Nii, et work it | |
| | | | Lammas
Fanaatik
Postituste arv : 1119
Age : 31
Asukoht : Lalalalambamaa
| | Pealkiri: Re: It's the end of the world as we know it (and i feel fine) 13/6/2009, 23:06 | |
| Ma olen nii uhke enda üle, et ma nii kiiresti uue osa tegin(H):Daga wii:D kaks lugejat:D ikka parem kui üks:D:D
3.
Ta kõndis aeglaselt, tundmata vajadust kiirustada. Nüüd oli ta elu algamas. Ta oli saanud täiesti uue võimaluse. Ta oli saanud võimaluse elada oma elu nii nagu tal enne võimalik ei olnud. Nüüd kavatses ta endale saada teadmisi, raha ja võimu.
Seda kõike arvesse võttes oli ta endale selga valinud lühikese helerohelise kleidi millel olid pikuti peenikesed valged triibud. Keskohas oli lai valge vöö ning jalas kõrge kontsaga valged kingad ning valgepitsilised sukad.
Need riided olit tal ju olemas olnud. Tal oli oma kapp milles oli palju disaineri riideid, mis kõik nägid välja nagu poleks neid kunagi kantud. Ilmselt ei olnudki keegi neid kandnud ning nad lihtsalt arvasid, et ta on tõesti väga loll arvates, et need on tema riided, mida ta on juba aastaid omanud.
Õlalt rippus all peenike kett mille otsas oli pisike valge kott. Koti sees oli tema rahakott ning veel mõned asjad nagu iPhone ja huuleläige. Rahakotis olid tema kui Rose dokumendid, paarsada dollarit sularaha ning pangakaart millel oli peal veidike alla kahe miljardi dollari.
Sellele mõeldes tekkis ta näole kaval naeratus. Ta peatus ning keeras ennast koridori seina poole. Seal oli suur kuldsete äärtega peegel. Sealt vaatas talle otsa kuldblondide lokkis juustega neiu. Ta silmitses ennast pealaest varbaotsani ning naeratus ta suul venis veelgi suuremaks. Ta sinised silmad tundusid selles valguses hallid ning pikad mustad ripsmed mille värvimisega ta oli kaua vaeva näinud nägid välja võltsid.
Ta tõstis oma juuksed tagant ette ning vaatas ennast rahulolevalt. Veel viimase pilgu visanud kõndis ta edasi, kuid peatus järsku. Ta vaatas alla ning kohendas oma rinnahoidjat ja kohendas kleiti, et dekoltee suurem oleks.
Manades oma näole suure ja särava naeratuse astus ta paar sammu edasi ning avas raske tammepuust ning nikerdustega ukse.
Nii kui ta uksest välja astus liikusid kõik pilgud terrassil temale.
„See on tavaline…ma olen lihtsalt uus. Nad ei tea, et ma ei kuulu siia, Või teavad? Saavad nad sellest aru? Niikaua ei saa kuni ma neile põhjust ei anna.“ arutles ta mõttes ning püüdis väga, et mitte naeratust oma näolt kaotada.
Kiiresti siblis tema kõrvale James kes ta piha ümbert kinni võttis ning teda tähelepanu kekspunktist eemale hakkas viima. Mõned pilgud jälgisid teda edasi, kuid enamik otsustas, et palju kasulikum on teda silmanurgast jälgida.
Jälgida ja oodata, et ta teeks mingi lolli vea mis ta sellest seisusest kiiresti eemaldaks. Jah…nad tõesti tahtsid talle halba. Nad tahtsid, et ta ei oleks seal kuna ta oli sinna jõudnud. Keegi ei teadnud kes ta on ning seega tundsid nad ennast ohustatult. Kui üks inimene on seltskonnas juures, kas see tähendab, et keegi teine lendab välja?
Alles nüüd jõudis Christinele see kui palju sellises kohas loeb su seisus. Loeb see kuidas sa teistega läbi saad ning kuidas su vaenlased sinu kohta asju välja suudavad uurida. Su elu sõltub sellest kuidas teistel läheb. Kui keegi teine jääb sulle vahele oma koristajaga magamises siis automaatselt oled sina tõusnud sotsiaalsel redelil ülespoole kuna sinul on võim…sinul on teadmised.
James juhtis ta puntra noorte inimeste poole, kes seisid peaaegu ideaalses ringis ning kui nemad lähenesid tekkis nagu võlujõul poolring mille kõik osanikud nägid Christine.
„ See on Rose,“ tutvustas James teda naeratades ning lasi siis temas pihast lahti ja astus paar sammu eemale jättes neiu üksi nende pilkude kätte.
„Jay,“ sõnas üks neljast poisist ning manas näole muheda naeratuse. Tal oli seljas tavaline must ülikond, aga selle alt paistis heleroheline särk ning kahvaturoosa lips.
Tal olid pruunid juuksed mis olid piisavalt pikad aru saamisek, et need on lokkis.
Tüdruk tema kõrval, kes ta käest kinni hoidis, saatis talle mõrvarliku pilgu, kuid vaatas siis tagasi Christine poole ning manas näole särava võltsnaeratuse.
„Mindy,“ sõnas ta ning viskas oma lühikesed mustad juuksed näo eest ära.
Tema kõrval olev neiu, kellel olid pruunid pikad juuksed tutvustas ennast Maryna.
Tüdruk kes seisis nüüd Jamesi kõrval ning kelle ümbert poiss kinni hoidis tutvustas ennast sõbraliku naeratusega Carmenina.
„Eric,“ tutvustas ennast kõige äärmine poiss, kellel olid tumepruunid lühikesed juuksed ning natuke ümaram nägu kui teistel. Kondine mustade juustega poiss tema kõrval tutvustas ennast kui Noah ning blond poiss tema kõrval kui Robert.
Nened juurde saabud nüüd üks natuke vanem noormees, keda tüdruk juba teadis. See oli Jonathan, Jamesi vend.
Ta kutsus poisi natuke eemale jättes Rose sinna koos hulga uute inimestega. See aga tüdrukule sobis kuna tal oli plaan.
Ta vaatas nelja poissi, kes olid sinna jäänud otsustades keda neist on kõige kergem lõksu püüda ning pressis siis ennast Noah ja Roberti vahel hakates kiiresti Robiga rääkima.
Tüdruk märkas, et poiss ei vaata talle otsa, vaid natuke allapoole ning talle see sobis. Ta kavatses jätta ennast lolli blondi mulje niikaua kuni ta on saanud mida tahab. Kuni ta on saanud endale piisavalt varandust ja võimu nende naiivsete inimeste üle.
„Oi Rob su lihased on nii suured ja tugevad,“ sõnas neiu flirtivalt ning libistas oma käe üle noormehe käte ning kõhu.
Ta nägi silmaurgast millise pilgusa Mary teda jälgis ning see andis talle julgust juurde.
Ta oli ju ometigi selle eluga leppinud, et nende elu seal metsa keerata ning ise sealt varandusega välja kõndida.
„ Sa nad siia ja tutvustasid neile TEDA. Sa ikka tead kui ohtlikut mängu sa mängid väikevend?“ kuulis ta Jonathani eemal vihaselt rääkimas.
Selle peale manas ta oma näole muige mille ta kiiresti muutis flirtivaks naeratuseks ning lobises Robertiga edasi.
| |
| | | | nasicc
Pehme admin
Postituste arv : 5899
Age : 31
Asukoht : Tartu
| | Pealkiri: Re: It's the end of the world as we know it (and i feel fine) 14/6/2009, 00:33 | |
| Ma ikka ei mõika, mis Jon´il ja jamesil oli vaja, et Christine arvaks, et ta on mingi Rose? Kui üks inimene on seltskonnas juures, kas see tähendab, et keegi teine lendab välja? See oli hea koht. (Y) Üleüldse sul need... "targa peksmise" kohad. Aga selles osas olid need tõesti targad laused, mitte "Loore loogika" või midaiganes. Aga lugu on endiselt.... kahtlane. (Juba läheb sinu moodi! ) Ja et see uus osa rutem tuleks. Enne kui me kõik mööda ilma laiali lendame, arvutitest eemale. (Ma avastasin just, et olen vist otsustanud ära olla täpselt see nädal, kus pabereid sisse viiakse. -.- Kui loll annab olla? ) Aga ootan uut! =) | |
| | | | Lammas
Fanaatik
Postituste arv : 1119
Age : 31
Asukoht : Lalalalambamaa
| | | | | nasicc
Pehme admin
Postituste arv : 5899
Age : 31
Asukoht : Tartu
| | Pealkiri: Re: It's the end of the world as we know it (and i feel fine) 14/6/2009, 00:43 | |
| Aa... Meiks sens tu mii. Targad kohad nagu see Kui üks inimene on seltskonnas juures, kas see tähendab, et keegi teine lendab välja? ja see ... aaa. teine koht, mis tähelepanu köitis, oli see: Kui keegi teine jääb sulle vahele oma koristajaga magamises siis automaatselt oled sina tõusnud sotsiaalsel redelil ülespoole kuna sinul on võim…sinul on teadmised. Meenutas mu viimast kirjandit. Siin foorumis pole vist seda. Sõna võimust ja võimetusest. Kuidas sinu staatus sotsiaalsel redelil annab su sõnale võimu, ning ka vastupidi, teeb su sõnad võimetuks. (Kirjandis oli teisiti, paremini, kirjas, aga jah. ) Vot tak. | |
| | | | Lammas
Fanaatik
Postituste arv : 1119
Age : 31
Asukoht : Lalalalambamaa
| | | | | nasicc
Pehme admin
Postituste arv : 5899
Age : 31
Asukoht : Tartu
| | Pealkiri: Re: It's the end of the world as we know it (and i feel fine) 14/6/2009, 00:48 | |
| Yayayayay. | |
| | | | black
Sugar
Postituste arv : 1492
Age : 29
Asukoht : Tallinn.
| | Pealkiri: Re: It's the end of the world as we know it (and i feel fine) 14/6/2009, 11:50 | |
| paaalju kirjavigu ja muidu.. ma arvasin terve essa osa, et peategelane on poiss xD ja see on küll kahtlane, et ta laseb endaga nii teha.. ta oleks pidand vähemalt kõhklema ju noo, aga jah, muidu poleks sellel jutul ju mõttet aaga jah, uut siis ;P | |
| | | | Pingu
Kuri admin
Postituste arv : 1928
Age : 29
Asukoht : London
| | Pealkiri: Re: It's the end of the world as we know it (and i feel fine) 26/6/2009, 15:55 | |
| mai näinud kirjavigu ja minumeelest oli kaa tegelane poiss xD Aga vot. on hoopis tüdruk -.- Loore on kirjutanud minavormis poisist nii, et... vb sealt sis :D | |
| | | | Lammas
Fanaatik
Postituste arv : 1119
Age : 31
Asukoht : Lalalalambamaa
| | Pealkiri: Re: It's the end of the world as we know it (and i feel fine) 26/6/2009, 23:59 | |
| Ma olen minavormis kirjutanud ka tüdrukust:D | |
| | | | Sponsored content
| | Pealkiri: Re: It's the end of the world as we know it (and i feel fine) | |
| |
| | | | | | It's the end of the world as we know it (and i feel fine) | |
|
| Lehekülg 1, lehekülgi kokku 1 | |
Similar topics | |
|
| | Permissions in this forum: | Sa ei saa vastata siinsetele teemadele
| |
| |
| |
|
