Hüpiknukk

Mul tuli ükspäev idee midagi pikemat kirjutada, kui paar lõiku. Pole ausalt öeldes midagi nii pikalt veel kirjutanud. Ilmselt ei tule see ka mingisugune big love story. Vabandan ka muidugi kui liiga tume või masendav esimene osa olema peaks.
Muidugi Soovin kriitikat, ise asi kui pehmelt või mitte pehmelt ma selle ise vastuvõtan . Ja muidugi vabandan ette ära jubedate kirjavigade eest (mis ilmselt väärivad mu eesti keele õpetaja silmis surma)

1.

Vihma sajab. Kell on pool kuus hommikul, minu teekond koju ei ole üldse mitte fantastiline. Esiteks on mul ainult üks suits alles ja minu järjekorde tsäks on kellegi teise elu parandama läinud. Teiseks otsustas tõpranäost Tanel, et ta peab täna või ilmselt nüüdseks juba eile kurtma mulle- saate aru mulle- kui kuradi vähe ta Jane usaldab ning Jane arvatavatest kõrvalt panekutest. Ja et kõige parem oleks ilmselt jätta neiu kus see ja teine. Kolmandaks tavaliselt armastust väärne vihm suurendab mu peavalu. Ma leiaks rautselt kohe-kohe neljanda agumendi veel aga ma ausalt ei jõua. Minu hetkeline suurim eesmärk on jõuda oma üüratul logisevasse voodisse lootuses, et ma ei kohta vahepeal oma super toretat korterikaaslast või ülimuretsevat vanemat õde. Uskuge kumbki varjant pole hea.
Ma võin vaid õnne tänada kui Tanel ja Jane nüüd lahku ei lähe. Ma lihtsalt vihkan kui ma olen keegi kellele oma muresid kurdetakse. Okei tegelikult on see täitsa tore, siis kui saab uusi kuulujutte teada ja nii. Aga suhetenõustaja kohe. No tänan ei. Nagu mul oleks olnud mõni täiuslik suhe või midagi. Ainuke asi mis mul on teile ette näidata on üks persse läinud esimene armastus ja mustervanemate lahutus. Ja palun öelge nüüd, miks kurat kõik tulevad mulle oma armuvalusid kurtma?
Kohmitsen nüüdseks (kui kell näitab kena paari minutit peale kuut) vaikselt helerohelise veneaegse kesklinna maja välisukse juures. Ning keegi abivalmis isiksus võiks aidata minu joobeastme juures mul võtit lukuauku pista ja keerata uks lukust lahti. Ma ausalt pole kunagi topimises hea olnud-pole nagu minu ala. Ja nagu alati, minu unistused ei täitu, saan ise kuidagi peale viit või kümmet minutit kestnud komejandile esimesest uksest sisse. Võin vaid õnne tänada, et korter esimesel korrusel asub. Kuid minu õnn jääb üürikeseks: mind ootab korteri uks koos oma üliarmsa lukuauguga.
Pääsenud lõpuks korterisse hoian hinge kinni: jumala eest ma ei ajanud neid kahte pooleööni õpivat tudengit nüüd üles. Ma lihtsalt nii totaalselt vihkan, kui kerge unega nad olla võib. Päärstan oma jalakesed nii vaikselt kui võimalik läbivettind tennistest ja hiilin vannituppa, tee pealt padja alt magamis riideid haarates. Vannitoast väljudes poen voodisse, tuvastan kella vaadates multikate aja, pool seitse. Võin kihla vedada poole tunni pärast heliseb esimene äratuskell ja sellele järgneb 10 minutit hiljem teine.
Ma olen nende kahe kõrval kui elupõletaja. Keskkool, hea kui ma selle lõpetatud saan. Töö, puudub ja ilmselt ei leia ma lähiajal midagi sellist. Alkohool ja suitsetamine, need on asjad mida ma iganädalaselt vajan või no asjad milleta ma hakkama ei saa. Olen korduvalt mõelnud, et ma nüüd jätan selle ime armsa suitsu maha aga no kurat milleks. Terve linn on täis inimesi kes suitsetavad ja ma pean paratamatult nende suitupilvedest läbi kõndima. Rikun juba ise oma kopse kui lasen seda teistel teha.
Ma ei kuule kumbagi äratuskella. Olen siiski juba haldjatest ja vikerkaartest unne suutnud suikuda. Kuid enne uinumist suudan veel endale lubada: terve päev maha magada ja uurida välja mis Jane ja Taneli suhtest lõpuks sai.

Hmm.
Kirjavigu, jah, esines. Nii hooletus- kui ka muid vigu, kuid see on okei.
Üldiselt... nii lühikese asja kohta ei oska veel midagi arvata... lase edasi! :)

Esmapilgul tundub huvitav.
Kriitikaks ütleks, et oli kirjavigu.

Muidu täitsa okei.

Nasicc:No neid kirjavigu hakkab veel tulema nagu sigu. Aga aitähh :)
Naughty: No ma igaks juhuks ei õhuta sind väga ootusi ja lootusi kergitama pealkirja suhtes, sest juhtub üsna tihti, et mu jutud lõpetavad hoopis teisiti kui plaanitud. Seega võib pealkiri veel muutuda, kuid ma väga loodan et see ei juhtu nii. :) No selle pooliku asjaga on nii et mul pole aega eriti ja kui kirjutan siis palju palju korraga ja järgmine hetk tembeldan kirjutatu kõlbmatuks.. (mida ma juba arvan loomulikult sellest osast jutust mis siit tuleb ja sellest mis arvutis hetkel).
Aga suur tänu Pika kommentaari eest :)
Mezilane:Aitähh :)

Kahjuks ei saanud seegi osa eriti pikk, ning mulle tundub, et jutt väljub vaikselt minu kontrolli alt juba. :) kuid ma loodan, et ma teie lootusi ootusi ei peta.. :)
Aga nautige, ma suundun oma "Kuritöö ja karistuse" juurde :)

2.
I´m walking away, from everything I had.
I need a room with new colors.
And there was a time,
When I didn’t mind, living the life of others

Muusika tõmbab mind minu haldjate ja vikerkaarte juurest reaalsusesse. Võin vaid vaikides kirjuda seda homo sapiens sapiens'i, kes otsustas muusikat kuulata veidi valjemini, et kogu maailm üles ärkaks. Kuigi minu ärkamisest rääkides võib vist kindlustada fakt, et on olemas inimeste seas neid öö ja päeva elukaid.
Avanud lõplikult silmad võin näha enda ees helekollast seina, millel ripub Jari ( minu korterikaaslase Esme väike venna) maal. Kusagil kõrgel-kõrgel -minu jaoks määratlematus on lagi. Meil nimelt asub lagi umbes sama kõrgel kui seal nendes uhketes mõisates ja lossides ja aknad on ka sellised mõisatele omaselt suured ja kõrged. Keeranud ennast piisavalt, et näha üle jäänud tuba, mu seletab silm telekat ja Agnese (minu tore suur õde)voodit, mis üllatus- üllatus on tühi ja ilusti ära tehtud. Ei tundu ka, et keegi oleks teleka taga oleva valge riiuli taga. Võin vaid peale suhteliselt pikka ärkamist tõdeda, et olen selles kõrge laega ruumis siiski üksi. Jääb vaid üle köök ning Esme tuba. Vaevalt, et keegi vannitoas on, kuid ei saa iial kindel olla.
Upitan ennast lõpuks voodist välja ja minu hetkeliseks suurimaks sooviks on saada lahti sellest rõvedast päkapikkude diskost enda suus. Otsin veel riidekapist enam väham normaalsed riided välja ning komberdan vannitoa poole, kuigi võiks vist pigeb nimetada seda ruumi dušširuumiks, sest pole seal ju mingist vannist haisugi. Milleks siis nimetada mingisugust ruumi vannituaks? Ei tea, ilmselt ei saa ka teadma, kui just mõne spetsialistiga kokku ei juhtu. Käinud pesus, saanud lahti päkapikkudest enda suus ja muidu kammimised ja pissimised tehtud suundun kööki. Kust pesitsebki meie homo sapiens sapiens. Üllatuseks on see Laur, Esme poiss.
"Hommikust, ja aitäh äratuse eest," turtsatan talle.
"Tere sullegi. Pealegi, Aurora, enam pole hommik vaid peale lõuna, kui sa kella pole veel märgata jõudnud," podiseb ta midagi mulle, enne kui on taas arvutisse süvenenud.
Mind ei huvita eriti millega ta tegeleb ja ilmselt ei hakka ka huvitama. Sest jätku teised mind rahule ja mina jätan ka nemad rahule. Ma ei tea mitu korda on nad (nende all mõtlena ma neid karvaseid ja sulelisi kes pidevalt meie korterikesest läbi käivad) üritanud mind kuhuki tirida või siis mõnd lauamängu mängu pähe määrida. Ma ei saa väita, et lauamängud nendega oleks ebahuvitavad või midagi. Pigem tunnen ma ennast nende seltsis kui alaarenenud elukas, kes ei tea isegi mis on Läti pealinn. Ja uskuge, seda on korduvalt juhutnud, et mul läheb see tähtis linnake meelest, kui ma nendega Eestit mängin.
Leidnud endale midagi söödavat köögist, lahkun sealt. Haaran enda vood kõrvalt veel telefoni ja veel mõned hädapärased asjad ning olengi koritoris, riietumas. Ei lähe kaua kui olen õues, nuputamas kuhu poole minna, et suitsu saada. Vana hea "kiisu" market ajab asja ära. Suitsudele lisandub uus vähemaksev tšäks lootuses, et see soovib minu juures olla veidi kauem kui eelmine.
Suutnud lõpuks telefonilt ka kella vaadata, avastan, et teine on veel eriliselt vähe, poole neli alles. Ma ei taha teadagi mis kell ma ärkasin, sest kui maha arvestada, pesemine, söömine, poodi jõudmine ja muidugi kõige pikkem protsess ärkamine, siis oli minu uni ikka eriti lühike. Otsustan siiski naasta oma esialgse eesmärgini telefoniga ning helistada Janele. Peale pikka kutsusmist kuulen tema tavalist asjaliku häält küsimas: "No räägid või?". Olles suutnud välja selgitada, kuna ta autokooli koristama läheb, luban talle appi minna. Kulub mul ju siit kesklinnast äärelinna oma suitsuga jalutades omajagu aega ja ega temalgi midagi abi vastu olla ei saa.
Ja tõesti meie iganädalased joomised toimuvad meie kulla-kalli Jane issikese töö juures. Hea koht kui aus olla, terve suur hoone on meie päralt ja ümbruskond on ka mõnus ja vaikne.

Ma tean, et päkapikkude disko peaks vist tähendama seda, et oli vaja hambaid pesta, aga ma ei saa aru, mis loogikaga see ülekantult päkapikkude disko on....

Osa... kirjavigu oli endiselt. Kuid noh, seda sa vist juba tead. tegevus eriti edasi ei liikunud, aga algus veel... jõuab.

Uut! :)

Ei ei ei.
Osa tuli kiiresti. Loo sisu oli teema.
Ja ma ise ka notorious selle poolest, et ühes osas 10 minutit kirjeldan. Viimasel ajal õnneks natukene rohkem.

Kui kritiseerida siis need paganama kirjavead jäävad silmade ette (huvitav, miks enda lugu kirjutades nii ei juhtu, et mõni komaviga silmade ette ei jää?). Mulle väga meeldis, ma ei tea miks, aga see tüdruk tundub väga minuna (va suitsetamine).


Mulle väga meeldis ja jään huviga uut osa ootama.

*Nastik: No kirjavead ja sõnakordused, nende kohta ei oska ma eriti midagi öelda, kuid jah ilmselt on neid väga palju (kahjuks ei suutnud ma neid ise üles leida, kuid oleks tore kui oleks keegi kes need üles leiaks ja ära parandaks ). Ning nende huvitavate väljenditega on nii, et need on varsti otsas. :)

Mezilane: Ma tean mida sa tunned. No selle suitsetamisega on oma teema, kuid ma loodan, et ta jätab varsti suitsetamise maha. Oleneb muidugi kui kaua ma venitan selleni. :)

Naughty: No eks sa siis naudi, sest see osa sai kohe EKSTRA pikk (arvuti näitab lausa kahte A4 lehekülge) Ning muidugi lõigud tekitasin ka

Pean mainima, et see osa on kriitilise pilgu alt läbi käimata (vähemalt viimane ots).
Ning kahjuks ei saa nüüd nii pea uut osa, sest õppimine ootab ja ideede pagas vajab veidi täiustamist.


Aga enjoy minu poolt


3.
Mul kulus reaalselt autokooli jõudmiseks terve tund. Tavaliselt olen ma selle vahemaa läbinud veidi vähem kui poole tunniga. Minu õnneks on hommikune vihm kadunud ja ka Jane on juba kohal. Ma ei pea ka imestama kui ma ei näe Tanelit kusagil, arvestada öist draamat. Ei saa päriselt öelda, et neil oli draama või suur tüli, kuid Tanel käis piisavalt segase näoga ringi ja röökis kui "palju" Jane on teda petnud. Ning kui vale on Tanelikese elu olnud see kolms aastat kui ta Janega koos on olnud. Minu suutis ta vähemalt endast välja viia.
"Tsau, miks sul nii kaua aega kulus?", pärib Jane kui märkab mind hoovi sisenemas.

Jane on pikemat kasvu, poolde selga ulatuvate ideaalsete pähkelpruunide juuste ja hallikas-roheliste silmadega. Südamekujulise näo ja rebasele omase ninaga (kui ma nüüd väga-väga aus ollen siis ta sarnaneb veidike Megan Fox'iga kuid väga vähe). Rääkimata tema ideaalsest riietumis stiilist. Ma lihtsalt ei suuda aru saada, kuidas ta saab nii enesekindlalt kõik välja kanda.
"Hei, pigem jõudsid sina liiga vara kohale," vastan talle, kuid lisan kohe ka oma õige põhjuse, "üks suits ajas teist taga."
"Sul oleks vaja meest, kes keelaks sul suitsetamise," kõlab kohene vastus minu suitsetamis himule.

"Või oled kade, et mina saan suitsetada ja sina ei saa, kuna sul on mees kes keelab seda?" pärin koheselt veidi nipsakalt, kuid siiski, mis see tema asi on palju ma suitsetan.

"No õnneks veel on tõesti. Kuid ma ei jõua enam niimoodi Taneliga tülitseda koguaeg. Kas sa tead kui raske see on? Ulatad mullegi ühes suitsu?" kurdab ta mulle.

Annan talle suitsu, kuigi kunagi võiks ta mulle uue paki osta, sest kui joomiseks läheb suitsetab ju tema mul paki käest. "Nii et eilne oli lihtsalt järjekordne suhte värskendamine?" pärin vaikselt. Kahjuks näen Jane noogutamas.

Olen Janega samas klassis käinud 6. saadik. Meie sõprus algas 1. septembrist kui läksin tema juurde, kuna esiteks oli kevadel eelmine pinginaaber ja sõbranna kooli vahetanud. Teiseks tundus Jane mulle minusarnane ning kolmandaks otsustasin tema piinu lihtsustada uues kooli ja võõraste inimeste suhtes.

Tulemuseks on tänane päev kui ma ei suuda oma elu ettekujutada ilma sellise sõbrata. Me muidugi pole enam nii ninapidi koos kui algul, sest tuli ju Tanel Jane ellu. Ma küll pole poisi peale kuri ega midagi, aga mul on sõbrannast ka kahju, kui mees igast asjast mingi jama teeb. Rääkimata nägemast seda, kui kena ja super naise see Tanel endale suutis saada arvestades tema iseloomu.


Lähme Janega lõpuks sisse kui ta on oma suitsu lõpuni kimunud. Koridorist tungib meile ninna mõnus alkoholi lebrakas. See on lihtsalt alati nii olnud, et koridor lõhnab kui parmude koosolek samas kui reaalses ruumis, kus juuakse, pole alkoholi lõhnast haisugi. Koridor on selline mõnusalt jahe ja niiske. Mulle on alati see koridor mingisugust sümpaatiat tekitanud. Ilmselt on asi selles kõheduses ja üksilduses, mis haarab sind endasse ja mässib kui pehmesse pilvetekki.

Meie sihtpunkt näeb isegi ääretult talutav välja arvestades seda rahvahulka, mis öösel läbi voolas, ja alkoholi kogust, mis ära joodi, ning söökist, mida söödi. Diivan, mis aegade algusest peale öö jooksul alati laiali on läinud, seisab omal kohal, akna all nurgas, veidike lömmis on teine ja tema patju võib leida pea igast toanurgast. Klassiruumidest on pinke toodud ja needki on jäänud ristirästi toa keskele. Pingid tunduvad läikivad ja pole välistatud, et keegi on ajanud igasugu vedelike neile. Uks teise ruumi on lahti. Võin märgata vaipu ja muusikakeskust. Seega võin tembeldad meie öise istumise ülimalt rahulikuks, kuna mitte midagi ei tundu katki olevalt.

"Ma võtan pudelid," ütlen Janele ja rebin ühe prügikoti suurest rullist, taarat meile siiski jagub ju.
"No eks ma siis võtan prügi," kuulen vaikset porisetud lauset teisest toa otsast.

Jane on vahepeal raadio käima pannud ja muusika rütmis on mõnus koristada. Ma ei saa väita, et mulle see muusika meeldiks, sky plus siiski. Kuid vahepeal tuleb täitsa normaalset muusikat. Eelistan siiani neid mõnusaid vanu laule, mida isa kuulas kui väike olin. Isegi mu mp3, mille asukohta ma hetkel määratleda ei oska, on täis neid minu jaoks aegumatuid laule. Võtame või singer vingeri "massikommunikatsioon" ma kujutan ette, et pea iga normaalne täiskasvanu teab seda lugu. Kuigi vahest on tore neid USA-st tulnud tulnukate lugusi ka kuulata või neid, mis meil siin popid on. Minu arust võib selle tänapäevase klubitamis muusika küll kus see ja teine saata. Iga tahes ei suuda ma neist väikestest pätakatest aru saada, kes sellist JURA keset tänavat peavad kuulama oma valjuhääldil olevate nutijuradega.

Olen nii mõttes omadega olnud, kõik pudelid on ammu juba prügikotides ja tegelen juba põranda pesuga ning mul pole aimugi kuhu Jane on suutnud kaduda, et ei pane tähelegi kui keegi ruumi siseneb. Tunnen vaid selja tagant lähenenud isiku tungimist minu ruumi. Pöördun ringi ja vaatan tõtt ei kellegi muu kui öise kangelasega, Taneliga. No Tanel on meil selline poisi kohta keskmist kasvu. tumeda pea ja heledate silmadega. Vormis on ta ka meil, kuid mitte lihastes.

" Kui Janet otsid, siis ma ei tea, kus ta on," suudan vaid öelda. Ma pole kunagi suutnud inimesele otsa vaadata kui süda ütleb, et peaksin millegi pärast ennast süüdi tundma. Kuid hetkel ei tea ma küll miks ma süüdi peaks ennast tundma.

"Ta koristab wc-d. Keegi on selle totaalselt ära lagastanud," vastab Tanel kuidagi asjalikult," Mind saadeti pinke klassidesse tassima, Karla aitab kah". Taneli jutu lõpuks seisab uksel pikemat kasvu kartuli tooni juustega poiss. Mina pole siiani suutnud temaga erilist juttu arendada ja ega ma ka ei jõua kõigiga suhelda, kes öösiti läbi käib siit.

"No kes teid keelab. Pingid on siin, ega nad teil ise liikuma ei hakka ning vaevalt, et teil käedki otsast tulevad," iroonitsen kui ei näe kumbaki noormeest liigutamas. Ääretult naljakas on alati vaadata, peale sellist lauset, kuidas kõigil järsku kuhugi kiire hakkab. Ja ega need kakski niisama passima ei jää. Nende õnneks, muidu oleks ma kas ise neid pinke tassima hakanud või hea meelega neile millegagi käeulatuses olevaga visanud.


Paari minuti pärast on meie pesa lõpuks korras, keeran muusika kinni ning lähen koridori, et leida Jane. Poiste häält on kuulda klassist kui möödun ühest, et jõuda vetsu, kus Tanel mainis Jane olevalt. Leian ta kummalises asendis: seljaga ukse poole, pooleldi vetsupoti taga ja samas all. Ta võiks mulle avaldada oma paindumis saladuse.

"Mis keegi ropsis kohe nii suure kaarega öösel?" ei suuda ma itsitust tagasi hoida.
"Naera pealegi, aga nii see tundub olevalt," ja ma ei tea, kuidas ta suudab mulle veel otsa põrnitseda kui minuga räägib.
"Oehh, kas sul läheb veel kaua?" uni hakkab minuni jõudma ning ära jäänud korralik söömakord hakkab vaikselt ennast näitama. Kui ma vaid saaks ühe ülihea prae ja salati koos piparmündi teega.

"Sul on valmis juba?" noogutan, sest ta vaatab mulle siian sealt wc-poti tagand otsa," Noh, kui ma selle siit tagant ära olen koristanud siis on ilmselt korras. Tanel koos Karlaga aitasid sind?" seletab neiu ja asub taas koristama. Õnneks kiiremini kui algul.
"Aitasid ja jäid kuhugi klassi,"lausin talle pürgikasti lähemale ulatades, et ta saaks selle jubeduse kiiremini koristatud. Ja et mina saaks kiiremini sööma.

"Mis teed kui oleme ära koristanud? Karla on autoga ja me mõtlesime miskit ette võtta, nüüd saab ju õues ka midagi ette võta, ilmad ilusad ja puha. Ning sullegi ju kuluks vahest seltskond rohkem ära, sest no vaata ennast," ma ausalt ei suuda enam aru saada, kuidas ta seal veel nii sädistada saab.

Kuid tema tusitamise peal pööran pikamisi pilgu endale. Mis on häda neil tumesinistel "kitsastel" teksadel mis mul jalas on? Nojah enam pole nii ümber kui olid siis kui ostsin aga mis sellest? Heledal topil pole ka häda midagi, mis paistab tumesinise tuuleka varjust, mille varukad on küünarnukini kääritud. Lükan veel ukse ka kinni, et näeksin ennast ka peeglist üle. Minu silm ei märka siiani midagi mis vajaks kulmukortsutust. Heledad poolpikad juuksed näevad ikka välja kui heinakuhi. Silmad on helerohelised, kuid silme all on veidi liiga märgatavad mustad randid.

Nüüd mulle aitab ning pärin: "Mis mul nii väga viga on? Ma näen täiesti tavaline välja oma õlgete ja kartuli ninaga".
"No kui sina ei suuda oma juustest kaugemale vaadata, siis ma juhiks su tähelepanu pükstele. Aurora sa ostsid need püksid kuuaega tagasi, ning ma ei suuda aru saada kuidas saavad ühed püksid, ning eriliselt just need püksid, nii kähku suureks jääda. Sa oled kui luu ja nahk," Jane on ahastuse äärel mulle seda öeldes. Aga ma ei saa öelda, et ma oleks ainult luu ja nahk, lihaseid on ka. Siiski pean mingil määral nõustuma.

"No kui teie esimen peatuspunkt on toit, siis võin ma ju teiega ühineda," naeratan talle seda öeldes, ning loodan, et see jutu teema on nüüd mõneks ajaks ammendatud.

Ohsaaa mulle aina rohkem meeldib ja minu silmad ei leidnud ühtegi kirjaviga...


Parimad lause terves jutus: Võtame või singer vingeri "massikommunikatsioon" ma kujutan ette, et pea iga normaalne täiskasvanu teab seda lugu.
Nagu täiega meeldis...
Ja miks ma ikka veel tunnen, et see tüdruk on mina ?

Jutt on väga tore! Ootan uut. Ainult.. need kirjavead jäävad tõesti silma. :) Aga muidu väga omamoodi, põnev jutt. Uut!

Mul on ausõna tunne, et ma olen juba asjaga veidike rappa jooksnud. Kuigi midagi saab vist veidi veel parandada. Või siis tuleb siit hoopis teine jutt kui ma algul lootsin.. Kuigi seljuhul sai küll vale kategooria jutujaoks valitud..
Kuid ma loodan, et ma kellegi lootust jutu osas ei petnud.
Aga palun vabandust sõnajärje vea suhtes, ma küll üritasin veidi parandada aga no ise ei leia ikka kõike üles...

Naughty palun, pühapäeva õhtu ja uus osa. Kahjuks mitte eriti pikk.. Aga selle eest on järgmise osa idee olemas...

CrazyFruty aitähh, ilmselt on tänaseski osas vigu sees, kuid ma ausalt ei suuda nii mitu korda läbi lugeda seda osa.. Ma ilmselt vajan Isikliku parandajat...


4.

Jooksen veel tagasi pessa, et sealt enda telefon võta, ei hooli ma ju eriliselt sellest olevusest. Minu küllaltki õhukese rahakoti rõõmuks pidid Tanel ja Karla täna välja tegema. Pole mul ju seda raha eriliselt. Eriti peale tavapäraseid istumisi siin, autokoolis.

Mäletan päeva kui Jane tuli kooli jutuga, et tahab pidu panna. Kahjuks polnud kummalgi meist erilist kohta, kus saaks juua ilma mõne häiriva täiskasvanu või väiksema õe-venna tähelepanuta. Vähemalt minu teada polnud. Aga Jane ütles, et tal issikesel autokool, kus ühes ruumis peetakse firma pidusid ja asju. Keegi ei pidanud seda ruumi eriliselt kasutama, ning ta issi oli nõus sellega, kui me seda vahest kasutame. Aga no sõna Vahest on meil küll kahe kõrva vahelt välja jooksnud, sest nüüdseks on meil siin pea iga nädalavahetus pisike pralle toimunud.

Esimese hooga ruumi sisenedes jään järsult seisma, sest ei suuda välja mõelda kuhu kurat ma selle telefoni suutsingi panna. Oli see aknalaud või muusika keskuse peale. Mõtlen hetke ning otsustan kõige pealt muusika keskuse kasuks. Leidmata mobiili sealt pöördun aknalaua poole. Lükan ribikardinat eemale ning avastangi enda sinise nokia. Mitte just kõige uuem, kuid minule kõlbab mu X3-ke. Pole mulle seda niinimetatut nutikat asja vaja.

Pöördun veel korra ruumi ülevaatamiseks, keeran selja ja lohistan ennast, kummaliste inimeste juurde. Ei saa väita, et ma nüüd kohe kindlasti ei viitsi nendega aega veeta ja nii. Vähemalt Jane ja Tanel on ju enamvähem isiksused. Karla kohta ei oska ma mitte muffigi öelda, mida ma ilmselt juba mainisin.

Kas ma mainisin juba, et paar päeva tagasi hakkas suve vaheaeg? Kardan et mitte, aga nüüd sai see tehtud.

Sellega seoses pean ma suveks maale, vanavanemate juurde minema. Nemad oma talu ja ma ei tea mitme loomaga. Muidugi ei tasu unustada paari lontrust, kes loomade eest hoolitsevad. Suved maal pole just suurim unistus, aga üleelatavad.

***
Jõudnud tumeda audini avastan, et paarike ilutseb tagaistmel ning mulle on jäätud esiiste. Ma ei oska sellest mitte midagi arvata,kui vaid fakti, et Jane mõtles mulle mehe leidmist tõsiselt. Kuid ta peab siiski lepima sellega et ma leian ise endale kunagi selle kaua oodatud noormehe.

Libistan ennast vaikselt esiistele ja koban turvavöö järele. Leidnud otsitavad ja suutnud ka kinnitada selle vaatan nõutult Karlale otsa.

"Kuhu sööma lähme?" pärib Karla sõbralikult, mida ma temast poleks lootnud, ning jätkab koheselt noogates peaga taha poole, "Jane mainis, et sa peaks sööma ning nõustusid, vaid siis meiega ühinema."

"No kui sa oskad head kohta pakuda, sest ilmselgelt need kaks meie mõtlemisega kaasa ei tule," minu jutu peale suunab noormees pilgu tahavaate peeglisse ja tema silmisse tärkab väike naeru säde.

"Ilmselt mingid burgerid ja asjad jäävad ära?" pärib ta nii muuseas, ise autot käivitades. Noogutan, mul pole mitte mingisugust isu süia saia koos piffide ja kapsalehekesega.

"Ou ou mina sooviks küll paari juustu burksi," segab Tanel ennastki jutu.
Karla tundub Tanelit täielikult igroneerivalt lausudes: "No siis lähme poest läbi ja minu juurde kokkama. Ma arvan, et normaalseid filme peaks ka leiduma."

Vaatan noormehele hämmastunult otsa suutmata aru saada millega ta just lagedale oli tulnud. No ma ei tea tegelikult temast ju mitte midagi. Vana ta on, no ilmselt üle kahekümne, järeldades autost, millel puuduvad isegi rohelised vahtralehekesed. Ja välimus pole tal ka enam mingisuguse poisinolgi oma. Juuksed, ilusad kuldpruunid, on hiljuti lõigatud, lõug sile nagu beebipepu. Vähemalt tundub mulle nii. Silmad vesihallid, täpseld sellised targad ja puhtad nagu mulle meeldivad. Hakkan juba endamisi arutama, kes ta selline on.

"Kuule see ju super idee, aga sa pelkid ikka toidu eest," kiidab Tanel Karlale kaasa.

"No minu idee siiski. Ja ma kahtlen, kas sul rahagi on, arvestades su eilset kihlvedu, mille mina võitisn," kikitan koheselt Taneli jutupeale kõrvu. Mis kuradi kihlvedu, ma vihkan selliseid asju.

"Mille peale te kihlavedasite?" pärin seda Janega üheaegselt, ning vaatan selle peale sõbrannale otsa, ta istub siiski Karla taga.

"Mitte millegi erilise peale!" karjumisest on puudu väga vähe kui mõlemad, nii Karla kui Tanel, seda korraga ütlevad. Autosse sigineb haudvaikus. Kui seda saab nii öelda. Pole ju hauaski täielik vaikus. Hauas, sügaval maa all on ikka kuulda putukate sagimist, kirstu nagisemist. Juurtes peituva elu voolamist või mutikeste kaevamist ja podisemist päikesevalguse üle.

Täpselt samamoodi kuulen mina automootori mürinat, poistes pesitsevad hirmu, kui seda saab hirmuks nimetada. Nad näevad välja kui sureks kohe ära. Mul on juba tunne, et ma ei soovigi teada, mille peale nad kihla vedasi. Tunnen isegi mingisugsut halba eelaimdust, kuid ma ei suuda aru saada millest see täpselt tekkis. Faktist, et poisid kihla vedasid või sellest et nad ei taha öelda mille peale nad kihla vedasid.

"Ei no tõesti te ei vedanud mitte millegi erilise peale kihla. No olge normaalsed, kui see oli mitte midagi siis te ei käituks nii," Jane ei suuda ilmselgelt torkimata jätta, soovin juba talle millegagi virutada, kui tema rõõmuks ei leia ma mitte midagi Karla autost, mis vääriks viskamist. Noormehe telefoniga ma seda siiski ju ei teeks. Ma lihtsalt soovin vaid autost välja saada. Tänasest õhtus ei saa mitte midagi normaalset enam.

"Jane mis telefon see oligi, mille jaoks sa raha kogusidki?" Karla teema muutus on järsk, kuid siiski petab Jane ära.

Neidis on kui kala, kes konksu alla neeldab ja juba ta vuristab:" No see super ilus lill HTC Rhyme, tead ju küll nutitelefon. Tead kui vingeid asju kaasas on selline juhe, mille ühes otsas on lambike ja teine ots on ühenduses telefoniga ning kui keegi helistab siis hakkab see tuluke vilkuma. See juhe on suhtleiselt pikk vaata ja siis see ulatub käekotist välja."

Ta räägib veel oma raha kogumis probleemist ja sellest kui tore see telefon ikka on. Kuid ma ei suuda teda enam kuulata, ma lihtsalt tahaks juba ära. Ma tean ja Jane teab ka seda, et homme sõidan ma maale. Ning siis saan ma selle kihlveo asja mahamatta.