Ma vabandan väga suure ja pikka vahepärast... Aga no koolis oli kiire aega ja värki.. Ning Nüüd on saanud tööd teha palju-palju... Ja kahjuks saab nüüd kodus vaid netipulgaka netti nii et pole nagu eriti arvutiga kah tegelenud...
Aga ma kirjutasin veidi pikema osa see kord teile, loodan et meeldib. Ja et see jutt teil unustatud pole..
Loodan, et suudan nüüd veidi tihedamaini osasid postitada... Kuid ei saa midagi lubada..
Head jaanipäeva teile kah
5.
Poes käik möödus kiirelt, Jane oli taas oma sädistavas sõiduvees ning poisidki läksid temaga kergel kaasa. Ma küll üritasin nende meeleoluga kaasa minna, kuid ma ei suutnud oma mõteid kihlveolt eemale hoida. Viimaks vabandasin ennast, ning suundusin õue. Paari korraliku suitsumahvi järgi. Muidugi ei unustanud ma ühtlasi ka Karlalt autovõtmeid küsida. Kes viitsiks poodi tagasi minna, kui pole üldse enam huvitatud mittemillestki. Ja homme saan maale. Kui tore see mõte on. Eemale siit.
Näeksin taas mammat, papat, poisse Jargosi ja Andisi. Ohjah kuidas ma igatsen neid tüüpe. Saab taas keset rahulikku suveööd välja hiilida ja suplemas käia. Poisse õrritada. Ning siiski põhiline eemale siit murede ja probleemida puntrast. Kolm kuud koolist vabadust.
Olen suutnud autos istudes kolmanda suitsu poole peale, kui Kuldne trio poest kilgates välja tuleb. Ma ei kujuta ette mis söömis või joomis maratoni nad plaanivad teha, sest kõigil kolmel on käes hiiglaslik poekott. Kortsutan teatraalselt kulmu kui neid näen. Ning ühtlasi ka loodan, et nad näevad seda. Sest no ausõna mul pole mingisugust plaani nendega poole ööni süüa ja juua. Mõte toidust ajab lausa südame pahaks.
"No Kullake mitmes suitsmeil see siis nüüd on?" Jane hääl on ülimalt õnnelik, kuid suudan siiski sealt pahuruse nooti kuulda.
"Kolm on kohtu seadus," paotan moka otsast, viimast suitsu kustutades ja nipsuga eemale visates.
"Kas keegi pole sulle öelnud, et suitsetamine pole kasulik?" Ühtib Janega ka Karla.
"No ma siis luban linna tagasi tulekuks suitsetamise maha jätta kui teile see nii väga ei meeldi," suudan pirtsakalt neile vastata.
"Oh ära siis kohe nii... . Ma ju tean kuidas su vanavanematele ei meeldi sinu tubaka armastus," vabandab ennast Jane, ning teeb mulle kuidagi hoolitseva kallistuse.
"Mis süüa täna saab ka?" otsustan lõpuks pärida arvestades, et ma polnud poes nende ideedega üldse ühel lainel.
" Noo meil on siin plaksu maisi, siis on meil siin piiitsaaa materjal ja siis on meil siin hõmm," Jane jääb hetkeks mõttesse ja pöörtub koheselt oma kallikese poole, "Tanel kuidas seda suurt latakat tainast nimetatigi kuhu salti lehed ja asjad vahele käisid koos singi või asjadega?"
"Ee sa mõtled lava¹i?" kõhkleb noormees.
"jah täpselt see, sa ju sööd neid kõik Aurora?" pöördub neidis minu poole.
"Ma usun küll," Vastan ning jään aknast välja vaatama. Karla on suutnud autole hääled sisse lüüa vahepeal ning parklast välja sõitnud. Jälgides ümbrust hakkan ükshetk mõtlema, kus põrgus see roolikeeraja õige elab. Tundub tee järgi, mida ma ühest silmast jälgin, et ilmselt kusagil kapakohilas. Mitte küll kõige otsemas mõttes, aga siiski selles linnaosas, kuhu mina ei satu või õigemini kuhu pole mul selle elu jooksul vaja minna.
Peatume suure valge maja ees.
Huvitav palju sellel tüübil raha tagataskus tegelikult on? ei suuda ma oma mõtet vaigistada.
Maja tundub väljast siiski suur ning see kõik tundub ainult noormehele kuuluvalt. Olen maja uhkusest või noh õigemini faktist, et see kõik kuulub Karlale täiesti pahviks löödud ning suudan vaid teiste järel hoonesse siseneda.
"Auri, tohib sind ikka nii kutsuda?" pärib Karla kulmu kortsutusega. Ma ei suuda esimese hooga mitte midagi öelda, puudub veel hellitav -ke lõpust, täpselt nagu isa mind kutsus. See meenutab veidi helget toredat lapsepõlve ema-isa, õde-venda. Kuid see kõik kaob hetkega, sest Karla tundub mu vaikimist nõusolekuna võtvalt ning pöördub Jane poole "ja muidugi Jane ka teie olete täna filmi valiku toimkonnas, meie Mehed teeme süüa," lisab ta silma tehes.
Jane on ilmselgelt siin varem viibinud, sest suuretoa leiab ta koheselt üles. Jään esimese hooga uksel seisma, sest Jane iludseb filmiriiulite ees. Kõik filmid tunduvad poest ostetud olevad. Jõllitan kõige otsemas mõttes neid riiuleid ja nende ees seisvat sõbrannat. Liigun lõpuks riiulini ja suudan piiksatades küsida: "Kust kurat nii palju filme pärit on ja veel nii uued?".
"No vaata kui mees juba sellises majas üksi elab siis ilmselt on tal seda krõbisvad küll ja küll taga taskus. Ning no ega ta mingi eriline joodik ole, nii et tal pole nagu eriliselt midagi muud oma üleliigse rahaga teha," vuristab Janekene mulle, mitte et ma suudaks tema loba kuulata oma suures filmi vaimustuses. Ma pole kunagi kellegi kodus nii palju filme näinud, noh filmipoodides neid vahest ikka on aga enamus on mingid jurad. See siin on aga lihtsalt fenomenaalne.
"Ei no tal on isegi multikad siin," ei suuda ma oma vaimustust varjata, " vaata, siin on isegi need Hayao Miyazaki joonisfilmid."
Jane vaatab mind, pea viltu, näolt arusaamatu ilme, ning küsib: " Mis asja mis asjad?"
"Ah noh sa ei ole siis kunagi näinud "Vaimudest viidud" või siis " Kassi tänu" ?" lausun ta küsimusele nii muuseas, ise süvenenult riiulisse, mis on ülimalt põnev.
" Ee nooh võimalik, et kunagi olen aga no camoon, kes vaatab neid ee mis asjad nad ka olid," Jane tundub eriliselt segaduses olevalt. Ja no tegelikult põhjust ongi, sest ega ma igapäev ei tule lagedale millegi isiklikuga. Ja no isegi selline teadmiste fakt on minu puhul isiklik.
"Ei noh isegi kui see pidi olema retooriline küsimus, siis mina vaatan. Ning muide need on ikka hüpersupermega head joonisfilmid. Ja sellest räägib isegi see, et "Vaimudest viidud" sai 2003 aastal parima joonisfilmi eest oscari," ei suuda ma siiski oma teadmisi endale jätta.
"Nii et sullegi meeldivad Miyazaki multikad?" Karla on kuidagi, suuretoa/filmitoa või ma ei teagi enam lõpuks, mis toa uksele ilmunud. Tal on ühes käes kandik juurviljade ja tipikastmega, ning teises limonaadi pudelid.
"Ehh.. noooh.. Ma ole..," ja mu jutt katkeb, kuna Jane lendab lihtsalt vahele, öeldes:" No kulla mees, kui Aurora siin teab mõne filmi resizööri siis peab midagi väga lahti olema. Ning noh ma eeldan, et meeldimisest siin on asi kaugel, asi võib olla juba armastuses." Ja nüüd võin ma olla kindel, et mu nägu on värvunud selliseks peedi punaseks. Isa poolsed geenid, mis muud.
"No aga kui Auri soovib siis võime mõne Miyazaki multika võtta täna ette, kui muidugi ka teised sellega päri on," räägib Karla justkui iseendale, kui asetab sööki ja jooki lauale, "näiteks see "Howli liikuv kindlus" oli päris hea." ei suuda ka noormees lisamata jätta.
"Ei no nüüd ütle, et see on su lemmik," ma lihtsalt ei suuda seda lauset mõtetes kinni hoida.
"Noh tavaliselt kui ma midagi sellist nagu "päris hea" ütlen siis ma jah eeldan, et inimesed saavad aru, et see tähendab ma armastan seda," Karla liigub juba köögi pole, kuid siiski pidi vastama mu küsimusele.
"Noh mida iganes, kui sa Karlaga kohe nii sügavasse diskusiooni ühe filmi tõttu sattusid siis ma tahan seda filmi ka näha," Jane krahmab otusekindlalt filmi tammepuust riiulilt ja liigub sellega DVD mängija suunas.
Ma kehitan vaid õlgu ning loodan, kiiremini süüa saada ning õhtu möödumist.
Poisid katsid kiirelt laua ning Jane sai lõpiks oma Play nuppu vajutada, ning nautita minu ja Karla lemmik joonisfilmi. Kuigi ma ei suuda siiani arusaada, kuidas ka noormehele see film saab meeldida.
Kell näitas lõpuks peale mitut Miyazaki joonisfilmi vaatamist juba 3 öösel. Karla lubas meid kõiki koju visata, kuna tal polnud nii või naa midagi targemat teha, sest me olime tublis külalised ja koristasime kõik ilusti ära, isegi nüud panime nõudepesumasinasse ning vajutasime nnupudele et see ka tööle hakkaks..
Mul sai isegi kõht täis. Jane jäi filmidega nii rahule, et vatras terve tee, sellest miks ta küll varem pole neid joonisfilme avastanud. Tänu faktile et Karla teised enne ära viis jäin temaa kahekesi autosse.
"Mis kihlvedu see oli?" ma lihtsalt pean selle teada saama.
"Kas ilma selleta ei saa?"
"Ei," minu vastus on kiire ja järsk.
"Nooh, see on pikk jutt," üritab Karla veel kuidagi ümber põigata.
"Mul pole vahet kui pikk see jutt on, kuulda tahan ma seda nii või naa," kui aus olla siis mul ongi ükskõik, peaasi et teada saan, mis kihlvedus see oli.
" Noh kui sa pead. Mm vaata sa oled alati pidudel kuidagi üksi istunud või nii," noormehe vilksab mulle ja püsib minul nii kaua kui näeb ming noogutamas, "no ma siis küsisisn Tanelilt kunagi, miks sa nii üksi istud ja värki. Tulemuseks oli see, et Tanel väitis, et sind on võimatu suhtlema saada ja ei uskunud kui ütlesin ennast seda suutvalt." Ma reaalselt vist jõllitan teda. "Te mida?"
"No ma ütlesin et suudand sind põhimõteliselt välja kutsuda või seltskonda tõmmata, ning noh Tanel kaotas selle kihlveo," normehe pilt vilksab armatuuril helendavale kellale enne kui lisab, "eile."
"Palju?" Noormees on maja ees seisma jäänud ning ma võin kindel olla, et ta saab aru mida ma mõtlen, kui ta mulle otsa vaadata ei julge.
"Lubadus, et ta läheb Janest lahku, ning paar pudelit rummi," see hääl on kuidagi valus. Südamesse sööbiv.
"Miks?" mu väsimus on kadunud ja häälgi on pea olematu, kuid Karla kuuleb seda siiski, sest ta järkab, "Ma olen piisavalt Taneli sõber olnud, et teada tema tundeid Jane vastu, ning... parem olla Jane vaba või leidku endale keegi uus kui ... petab ennast Taneli suhtes.." viimased sõnad vjjävad mu mõttes kajama.
"Kuna?" Ma suudan vaid üksikuid sõnu öelda.
"Ilmselt paari nädala jooksul,"
"Aga nii ei saa, ma lähen homme ära ja... .Appi kes teda siis lohutab kui mind siin ei ole? Ja
ma ei saa maail niisama ära ka tulla,.." mu mõted liiguvalt kiirelt ja endale aruandmata olen neid kõvahäälega seletanud, kuid Karla segab mulle siiski vahele, öeldes: "Rahu, ma olen siin ning võin Janele toeks olla. Mitte midagi hullu ju ei juhtu kui sa ära oled. Ning ma võin ju Janega su juurde maale tulla, kui sa kardad tema pärast nii palju. Oleks mulgi selline sõber," Karla viimased sõnad rahustavad mind, kuid viimane lause jääb mind kummitama.
"Noh mine nüüd magama, ma pean koju veel sõitma, ning sa lähed ju täna maale, nii et aidaa sulle, ning head bussiga loksumist sulle." Noormehe sõnad on lohutvad ning ma avan autoukse, et korterisse minna. Saanud veel viimase lubaduse Jane järgi vaadata, lasen tal minna.
Pealkiri: Re: Hüpiknukk 
10/4/2012, 14:01
Ma ei märganudki, et uus osa juba ammu siiin kükitab! 
(kuigi mu enda lootused jutu osas enam küll nii suured pole, aga lõpuni luban ma küll selle kirjutada)
Vabandust, aga... ma olen grammatika koha pealt õudne tähenärija. D:
