Kristiina Elu

Hehe, see jutt tundub mulle natuke naljakas. Kaotas, ei tea miks.. Heh.
Ära kirjuta palju kaotusi (laps, Mihkel) sisse, kui Sa ei oska neid väga ära seletada. Ma ei saanudki praegu teada, mis pauk käis haiglas ja miks kaotas Kristiina lapse .
Kirjelda, kirjelda, kirjelda, kirjelda, kirjelda!
Muu on teised juba ära öelnud. ;P

Ootan kaheksandat osa. : )

Virsik : Haha
See pauk oli muidu revolveri pauk

Jätkub?

Issand, pole sada aastat kirjutanud seda juttu. Aga nüüd tuli ilge isu seda teha ;D
Nüüd on see jutt siis mina-vormis.

8. osa

Ma kõndisin Eliise maja ette ja koputasin uksele. Koputasin kaks korda veel ja siis tuli Eliis, kellel olid silmad ära värvitud, must põlvedeni kleit seljas ja juuksed lokkis lahti. Ma naeratasin talle ja kallistasin.
"Tule sisse!" ütles Eliis ja ma läksin sisse. Sees oli väga umbne ja igal pool tantsisid inimesed. "Näe, pane siia oma jope ja ..." Eliis ei saanud lauset lõpetada, kuna ta pidi minema ühe kutiga tantsima. Eliis ongi ju selline, kes käib igal pool kuttidega ja niiedasi.
Ma panin oma jope ära ja vaatasin siis end peeglist. Natuke kriime on näol, aga pole hullu. "Nii!" ütlesin ja läksin rahva sisse. Tavalise Eliisi kodu oli tehtud nagu ööklubi. Päris tellitud DJ pani Pitbulli laulu "Hey Baby". Ma muigasin, kuna see siiski nii vana lugu ju. Põhimõtteliselt trügisin paljudest mööda ja üks pani mulle jalaga sellepärast. Ma otsisin ühe nurga, kus saaks istuda ja mitte keegi ei segaks seal mind. Leidsin varsti ühe nurga, kus aga oli üks poiss, kellel, ma arvan, oli sama probleem, et ei taha rahva sees olla. Ma läksin trepist üles ja istusin nahkdiivanile.
"Tere!" põhimõtteliselt karjus see poiss mulle. Kuna kisa ja muusika olid nii kõvad.
"Tere jah!" ütlesin ma ja pööritasin vaikselt silmi, lootes, et poiss seda ei näinud.
"Ma olen Andreas" sõnas poiss ja ulatas mulle käe. Võtsin selle vastu ja naeratasin. "Kristiina" ütlesin ka oma nime.
"Ilus nimi ilusal tüdrukul" ütles Andreas ja muigas. Jällegi pööritasin silmi ja vaatasin rahvast, kes tantsisid. Nägin ka seal Eliisi, kes suudles selle poisiga, kes teda tantsima kutsus. Muigasin. Nägin ka oma toakaaslasi, kui ühikas elasin. Üks keeras pea minu suunas ja kui ma õigesti aru sain, siis see oli Doris. Ma lehvitasin talle. Ta jooksis minu suunas ning kui ta nägi ühte poissi, siis jäi ta seisma. Ta istus minu kõrvale ja kallistas mind.
"Tsauuuuuu!" venitas ta seda sõna. "Angela ja Maris on ka kuskil seal" ütles Doris ja näitas rahva suunas. Noogutasin ja naeratasin.
"Pole ammu näinud!" ütlesin ka mina midagi.
"Kas tuled minuga või ... tahad selle poisiga jääda?" küsis ta ja viimaseid neli sõnu ta sosistas ja vaatas silmanurgast Andrease poole.
"Em..." pomisesin ja vaatas Andreast, kes sosistas, et võid minna. "Ma tulen sinuga" ütlesin ja keerasin pilgu Andreaselt ja vaatasin nüüd Dorist, kes peaaegu et higistas. "Aga kuhu? Ma sinna rahvamassi küll minna ei taha"
"Näh, tule tantsima!" Doris vaatas mulle kutsikasilmadega otsa ja ma jäin mõttesse.
Kas siis minna ja lõbutseda või jääda siia terveks peoks? Aga noh, miks ma siis peole tulin. Peol ju suheldakse inimestega, tantsitakse ja lõbutsetakse.

Otsekõned lõppevad koma või punktiga olenevalt sellest, kas järgneb otsekõnega seotud saatelause (koma) või mitte (punkt). Otse loomulikult järgneb komale või punktile lõpetav jutumärk. "Ma loodan, et sulle meeldib pasta," lausus Ingrid aurava toiduga taldrikut Maidu ette asetades. AGA "Ma loodan, et sulle meeldib pasta." Seda öelnud, asetas Ingrid aurava toiduga taldriku Maidu ette.

Eri inimeste tekst, nii otsekõne kui ka kas või nendega seotud mõtted, à la "Mari kõndis toas ringi, mõeldes omi mõtteid. Kas minna välja või jääda koju ja kirjutada seda aruannet, mille tähtaeg on esmaspäeval... Dilemma missugune. "Mida ma peaksin tegema?" mõtles tüdruk valjult." lähevad eraldi lõikudesse. Näites kirjutasin Marist, järgmisena tahan kirjutada Matist, kes kõnnib Mari kodu poole ja mõtiskleb, mida õhtul süüa teha - see läheb eraldi lõiku.

Lokkis juuksed lahti, mitte juuksed lokkis lahti.

Ma naeratasin talle ja kallistasin. EI! Parem oleks "Kallistasin teda naeratades." Samamoodi "noogutasin ja naeratasin" - "noogutasin naeratades".

Kui nüüd kõik ausalt ära rääkida, siis õige pisut lugesin viimast osa, eelmistest lasin vaevu silmadega üle. Sa kirjutad vigaselt, kuigi see viimane osa on eelmistega võrreldes paremal järjel. Sa kirjutad kuramuse lühikesi osi. Selle asemel, et ruttu-ruttu uus jupike välja panna, jäta see jupike seisma, kirjuta veel juurde. Kirjuta neli-viis sellist jupikest, pane need kokku ja siis saab seda juba jutu osaks nimetada, mis üleslaadimist väärib. Proovi alustuseks kirjutada 1000 sõna ühe osa kohta. Kirjuta jaokaupa, näiteks 250 sõna korraga, kui sa rohkem ei jõua. Aga ära lahmi siia juppe, millesse ei jõua süvenedagi, kui need juba otsas on.

Ja palun paranda pealkiri ära. Kui "elu" pole Kristiina perekonnanimi (mida ma ei tea, pole lugenud), siis on see väikese tähega. Inglise keeles kirjutatakse tõesti pealkirjad peaaegu läbiva suure algustähega, eesti keeles on suur ainult esimese sõna algustäht.

Jõudu ja jaksu kirjutamisel!