Unistus

Mezilane mõtles minu arvates seda, et sina kirjutasid poolõde lahku ja siis tuligi siuke mõiste nagu poolik õde

PS. Ma tean, et ma peksan segast

Natu, sa peksad a l a t i segast.

To Viinamari: Tavaliselt tekivad need lõigud siis kui mul tuleb otsekõne ja otsekõne kirjutatakse eraldi. Mõnikord on aga nii, et need laused ei saa moodustada tervikut, sest räägivad hoopis kolmandast asjast. Sorry, aga ma ajan kõik enda kahtlase aju süüks :)

PS! Kui sa aru ei saa siis Natu saab küll

Wut? mina sain aru kuni sõnani "Sorry" . Aga jh otsekõna kirjutatakse eraldi v.a mõnedel juhtudel

Ma ei vasta. EI MINGIT JUTUTUBA!

Jep, ei mingit JUTUTUBA!!
Ok, sain aru!

Ma väga vabandan, et ma jälle selle arvuti teel rääkimise tegin.

6. osa

"Mis kellaajal ma pean tulema?" küsisin ma, ikka veel õnnelik olevat. Ma olin ikkagi seespoolt natukene närvis, ikkagi rääkisin ju filmiautoriga (?), aga mulle tundus ta täitsa sõbralik olevat.
"Kas homme kell kaks sobib?" küsis teiselt poolt telefonitoru üks tume hääl.
"Jah, ma olen juba pool kaks seal" naeratasin. Mu unistus läks täide, kuid ma veel ei teagi, äkki nad ei võtagi nii noort last filmi. Selle peale kadus mu naeratus.
"Näeme siis!" ja kohe peale seda ütlust tuli telefonist tuut-tuut-tuut-tuut.
"Jamh, eks me siis näeme" sosistasin ja naeratasin endale.

Tormasin riidekapi juurde ja hakkasin valima riideid.
Leidsin teksad, aukudega.
"Eii, siis kõik arvavad, et ma olen mingi emo võimis iganes"
Leidsin kollase tuunika
"Hmm, panen kõrvale"
Siis aga leidsin ... musta sitside ja sätsidega kleidi.
"VAU, See on nii ilus! Ma panen selle" naeratasin "kuid ma pean leidma veel midagi sinna alla ka, natuke lund veel maas"
Leidsin kollased, valged ja mustad sukad. Ja muidugi nende all nägin punase-musta triibulised sukad.
"Omg, nii ilusad!"
Vaatasin veel jakisid. "Hmm, see tagi sobiks küll vist"
Vaatasin kella. Kell oli 18:39. Oleksin peaaegu pikali kukkunud, kui nägin, et olen tund ja pool oma riideid otsinud.
"Tegelt, ma olen isegi nii ehtne emo (?)" naeratasin "aga mis siis, kui ma neile ei meeldi?" mulle tulid isegi pisarad silma. "RAHU, ma pean mõtlema, et ma olen sealt kõige parem jne." mu pisarad kadusid ära ja panin siis riided tooli peale.

Läksin alla. Ema istus teleri ees ja rääkis kellegiga telefoni teel. Jalutasin kööki ja võtsin kapi pealt jogurdi, panin ühte lillelisse klaasi ja läksin ülesse tagasi.

Ma võtsin ema toast Apple läpaka ja viisin oma tuppa. Panin selle pehme voodi peale ja tõin ühe musta ja hästi vana laua. Panin sinna jogurdi peale ning hüppasin voodi peale.
Arvuti oli lahti. Mõtlesin käia Facebookis ning siis nägid Saarat fb sees olevat.
Alustasin temaga juttu :

Amanda Pihlakas : No hey, arva ära, miks ma täna nii õnnelik olen
Saara eiütle : Tsauka. Äkki sellepärast, et sa said näitlejaks?
Amanda Pihlakas : Tegelt ongi, ma sain näitlejaks. Võinoh, veel pole, aga ma lähen homme Pärnu Kontserdimajja ja seal küsitakse mu nime, vanust, elust jne.
Saara eiütle : Hah. No okei, loodan parimat. Muidu mu poolõde läheb ka sinna. Ta tahaks ka näitlejaks saada.
Amanda Pihlakas : Mmm, okei, aga tsau, ma pean minema.
Saara eiütle : Tsauu, loodan parimat!

Ma ei teagi mis emotsioon mul sel hetkel oli, aga igatahes oli natuke kurba ja natuke viha. Võibolla Suzanna on minust parem.
Panin läpaka kinni ja viisin selle tagasi ema tuppa, kummuti peale.
Ema nägi mu emotsiooni ja küsis :
"Mis lahti on?" ema oli murelik.
"Ahh, ei midagi" tegin võltsi naeratuse.
"Kuule, ma saan aru küll, et midagi on viltu. Räägi" ema naeratas. No eks ma pidin siis rääkima.
"Saara õde, Suzanna, läheb ka sinna, ja võibolla, ta on minust parem võimisiganes. Võibolla ta tahab mulle kurja, ma ei tea enam mida teha" ma ei saanud enam üldse rääkida. Ma hakkasin nutma.
"Kuule, ära muretse. Ma vaatasin täna seda lehekülge, ja seal oli et otsitakse ilusat tüdrukut, kes oskab mängida emot (?)" naeratas ta jällegi.
"PÄRISELT, MIKS SA KOHE EI ÖELNUD?" mu pisarad kadusid otsekohe.

Suzanna, ei oska emot (?) mängida, veelvähem, pole ta üldsegi must, emod (?) on minumeelest mustad.
Mul on mustad juuksed, must kleit, punase-musta värvi sukad, tagi...
Hahahahah, võibolla ta ei teagi.
Ma olin väga heas tujus, nüüd kus teadsin, et otsitakse emo.

Jooksin ülesse ja läksin magama, õnneks homme ei pea ma veel kooli minema. Mu silmad hakkasid loojuma, ja siis tuli mulle meelde, et pidin homme ju Saaraga linna minema. Aga nüüd ta teadis, et ma pean sinna minema, ja ma loodan, et ta saab aru.
Mul vajusid silmad kinni ja ma nägin unes, et ma olen Pärnu Kontserdimajas ja ma sain näitlejaks.
____
Igav?
Normaalne?
Lahe?
ÄGE?

Kui ma nüüd ausalt ütlen siis kirjelda rohkem.

Emod on inimesed, kes võivad ennast lõikuda. Riietuvad musta. On neete täis(ei pruugi olla). Nahavärv ei mängi siin mingit tähtsust.

Aeg läheb kuidagi kiiresti. Tegelikult katsetel ei ole tähtis see, milline sa välja näed. Sa pead olema lihtsalt võimekas ja elama rolli sisse. Minu meelest Amanda võtab kõike liiga kergelt.

Teine asi, mis mind sinu juttude puhul häirib on see, et sa kirjutad mõnda asja, mida sa ei tea. Enne kui oleksid selle looga algust teinud oleksid võinud näiteks teha eeluurimist näitlejaks saamise kohta. Mida peab selle jaoks tegema jne...

Sul on lauseid sellised. Ma pidin tegema seda ja siis tuli mulle meelde see... LIIGA PALJU TEGEVUST. Kirjelda.

Ema nägi mu emotsiooni ja küsis :
"Mis lahti on?" ema oli murelik.
"Ahh, ei midagi" tegin võltsi naeratuse.

Siin oli nii palju vigu
Peab olema nii:
Ema nägimu emotsiooni ja küsis: "Mis lahti on?" Ta oli murelik.
"Ah, ei midagi," ütlesin ma ja naeratasin võltsilt

Võib - olla olen ma liiga karm, aga arvan, et kui ma vaatan asjadele läbi sõrmede siis lähen ma lihtsalt ühel hetkel närvi. Mida rohkem me sulle su vigu ette toome, seda rohkem sul jääb meelde ja lõpuks pole enam mitte millegi kallal vinguda.

Okei, kõik muu jätan teistele kritiseerida.

Tubli oled ja jätka kindlasti. Sinu arenemist on märgata :)

Ootan UUT!

Mhm, lugesin läbi ja mulle tundus ka kuidagi see imelik ("Mis lahti on?" ema oli murelik.
"Ahh, ei midagi" tegin võltsi naeratuse.)
Muidu tänx, et ootad! :)

7. osa

Ärkasin kell 8:30 äratuse peale. "Oeh!" laususin. Nii raske oli tõusta. Panin uue helesinise hommikumantli selga ja roosad sussid jalga mis oli vanaema kuskilt toonud. Läksin vannituppa. Pesin end ära ja siis tuli meelde, et ma unustasin selle oma tuppa. "Omg!" Ma olin nii närvis ja unine ja mis kõike veel. Võtsin nagist helerohelise rätiku ja panin selle endale ümber. Kui oli kamm käes, siis läksin vannituppa tagasi. Aga siis ärkas just ema. "Tere hommikust, tütar!" emal oli roosa maika ja valged pitšaama püksid. Ta läks alla ja ütles hommikust ka vanaemale, kes minumeelest tegi omletti. Panin vannitoa ukse kinni ja hakkasin harjama oma ilusaid muste ja pikke juukseid. Panin samad hommikumantli ja sussid jalga ning läksin oma kallisse valgesse ja helesinisesse tuppa. Võtsin puust kapi lahti ja hakkasin "koduriideid" otsima. Leidsin mingid hallid dressipüksid ja valge T-särgi.
Läksin alla. Ema ja vanaema rääkisid millegist. "Hommikust!" naeratasin ma ja läksin külmkapi kallale. "Tere hommikust! Kuidas magasid?" küsis vanaema. "Hästi, aga kas meil midagi süüa ka on?" naersin ma. "Oota, ma teen omletti!" sõnas ta. "Ma nägin jah" naersin.
"Oi, keegi nii vara uksetaga" ütles ema ja juba siis kuulsin mina ka koputust. Ema tõmbas vana rohelise hommikumantli selga ja avas ukse. Ma olin ukseläve peal, sest ka mind huvitas, kes nii vara meile külla tuli. Uksetaga oli Henry ja ta isa, kel oli käes mingi suur kast.
"Tere Amanda!" naeratas Henry. "Ee... tere!" naeratasin vastu. "Meil juhtus nii, et meie koerad Lily ja Mark said kutsikad ja Henry mõtles, et noh, äkki üks teile anda" rääkis Henry isa Robert. Ma muidugi olen koguaeg tahtnud mingit kodulooma endale tahtnud ja nüüd hakkasin ema käest anuma, et võtame, võtame, võtame. "Kui palju maksab?" küsis ema normaalse häälega. "Me mõtlesime, et noh, äkki tasuta anda" naeris Robert.
Wow, seda ma küll ei oodanud. "Ema pliiiiis, võtame!" anusin ma. "Okei, me võtame aga anname teile 50eurot" naeratas ema ja hakkas üles minema. "Pole vaja!" rääkis nüüd ka Henry. "Eii, ma ikka toon!" karjus ema ülevalt. "Okei siis" naeris Robert.
Ja siis mulle tuli meelde, kell. Jooksin kella juurde ja suure kergendusega läksin tagasi Henry ja Roberti juurde. "Hahaha, kell on alles pool 10" naersin.
Ema jõudis ka tagasi koos rahakotiga ning ulatas neile 50 eurot. "Nii, millist te tahate?" hakkas Robert kasti maha panema. "Tulge edasi, lähme elutuppa!" naeratasin ma.
Robert ja Henry võtsid jalanõud ära ja tulid tuppa. Ma tõin ühe teki, kuhu siis panime koerakesed peale. "Millist te sooviksite siis? Kõik on vaktsineeritud ja puuke pole. Nad ei kasva eriti suureks, aga hauguvad küll kõvasti, kuna teil on aed ümber siis ta võib vabalt aias ringi joosta" naeratas Henry isa. "Ema, võtame selle!" näitasin ühe nunnu longuskõrvaga ja musta-pruunide laikudega kutsikale. "Hmm" mõtles ema.
Vanaema tuli ka nüüd ja ütles emale : "Las laps valib!" "Okei, võtame selle!" rõõmustas ema. "Jeeee!" ma olin nii rõõmus. "Ta on tüdruk seega, ta nimi on Suskia" naersin ma ja võtsin Suskia süüle.
"Aga mis tõugu nad on?" küsis ema. "Minikolli, või vähemalt meie kutsume neid minikolliks" naeris Henry. "Okei, meil on nüüd aeg minna kah, aitäh" sõnas lõpuks Robert ja nad panid teised ära kasti.
"Head aega!" tegi viimaks Henry ja lehvitas mulle. "Tsau!" hüüdsin ma neile veel ukse peal.
"Ema nüüd teeme nii, et teie lähete vanaemaga täna koerapoodi asju tooma ja mina lähen Pärnu Kontsertimajja. Sobib?" küsisin ma. "Okei" naeratas ema.

Ausalt öeldes mulle üldse ei meeldi.
Kunagi võid sa muidugi olla suurepärane ja isegi raamatu avaldada, aga see jutt mulle ei meeldi.
Vabandust, aga mul oli kange tahtmine see sulle teatavaks teha.

Üldsegi, sa unustad või lihtsalt ei pane otsekõnes vahepeal komasid ja punkte. Kohe jäi silma see lause: "Oi, keegi nii vara uksetaga" ütles ema ja juba siis kuulsin mina ka koputust.
Õige oleks nii: "Oi, keegi nii vara uksetaga," ütles ema ja juba siis kuulsin mina ka koputust.
Ah, üldsegi see ja juba siis kuulsin mina ka koputust, kõlas kuidagi nii kohtlaselt. Juba kuulis? Hm..

Ma olen nõus Cileniga. Sul on kohutavalt palju vigu. Sa kirjutad lõike nüüd küll juba paremini, kuid OTSEKÕNE peab olema eraldatud lõikudest. Sinu lool puudub see säde. Kuigi ma võin nüüd eksida siis tundub minule, et see kriitika, mida sa saanud oled sa pole sellest üldse juurde õppinud.

Mulle üldse ei meeldi see lause: "Pesin end ära ja siis tuli meelde, et olin selle sinna unustanud." Esiteks mille sa olid ära unustanud. See tundus nii lamp, kas siis juuste kammimine teises toas on keelatud, sest mina kammin küll oma juukseid enda toas mitte vannitoas.

Mulle ei meeldi see, et sul pole lõikude vahel tühikuid. Mulle ei meeldi see, et sa KIRJELDAD nii vähe. Tegevus jookseb nii kiiresti, justkui sa lahmiksid kirjutades.

Näiteks: Leidsin mingid hallid dressipüksid ja valge T-särgi.
Läksin alla.

Esiteks ei meeldi mulle selles lauses MINGID. Dressipüksid ja T-särk ei ole MINGID. Seal jookseb tegevus liiga kiiresti. Selle eelmine lause võtsin puust kapi lahti, tundus nagu "ma võtsin puzle tükid koost" stiili lause. Nagu sa murraksid midagi lahti.

Mina kirjutaks kahe lause ühe lausega. Läksin oma puust kapi juurde ning võtsin sealt välja mugavad hallid dressipüksid ja sellega sobiva valge T-särgi, kui olin riided selga pannud siis sammusin alla mööda tumedast puidust treppi, mille astmed kriuksusid.(NÄIDE)

See koera võtmine tundus kuidagi nii mage. Ma ei tea, mina tahan ka koera, aga minu vanemad on mulle selgeks teinud, et koera kanseldamine pole nii lihtne. Teda tuleb kasvatada, temaga mängida jne. See oli nii lamp koht lihtsalt.

Ma ei tea kui vana on peategelane ega tema nime, sest viimane osa oli nii ammu, aga selles jutus tundus ta justkui 10aastane, kes ei jaga veel maailmast midagi korralikult.

Üleüldse tundub kogu jutt veidikene läbi mõtlematu, umbes nagu minu SSSi jutt. Ma ei näe sellel jutul mõtet. Sorry aga nii see on.

Kriitika on antud.
Mina ütlen, et on küll mõte. Püüa lihtsalt rohkem kirjeldada jne. (:
Aga ära pooleli jäta! Mulle väga meeldib see jutt! Jätka.

mõndades lausetes loogika puudub ning olen märganud ka kirjavigu
aga muidu loodan, et sa jätkad seda juttu, sest see tundub väga lahe