Ēlýsion |Chapter 3| (13.05)

Ma ei teadnud kuhu panna seda juttu, seega ma pidin lihtsalt õnne peale välja minema ja lootma, et sai õige kategooria valitud. Ma pole nii kaua kirjutanud, et selle jutu ülespanek tekitab minus hirmu. Aga ma teen seda siiski. Oleks aeg end käsile võtta. Kõik arvamused on teretulunud!

Ēlýsion

Kõik juhtus nii kiiresti. Mul ei olnud aega isegi reageerida, kui kuulsin kõrvulukustavat pauku. Hoidsin kõvasti noormehest kinni ja surusin silmad kinni. Kuul, mis oli minu poole teel, halvas mu. Tundsin, kuidas see iga sekundiga lähemale tuli, kuid mul puudus kummalisel moel hirm. Ma ei olnud üksi. Kaitsja oli minuga. Ja see oli uskumatult lohutav ja trööstiv.

Siis kuulsin tema sõnu. Tema hääl, tema viimaseid sõnad, võtsid endiselt mu jalad nõrgaks. Vaatasin talle otsa, üksik pisar veeres mööda mu põske alla, kui mees äkilise liigutuse tegi, vahetades sellega meie positsioonid. Ahmisin õhku ja üritasin teda eest lükata, kui ta järku võpatas ja mind vabandaval pilgul vaatas.

Ma raputasin pead, tahtmata uskuda, et mu kaitsja oli minu eest kuuli võtnud. Ta oli alati seda teha lubanud. Kaitsta, see oli tema töö, aga ma ei olnud seda kunagi tõsiselt võtnud. Ma ei oodanud, et keegi sellist lubadust... vannet, nii tõsiselt võtab ja jääb selle juurde, ka siis kui see tähendab surma.

Noormees vajus koos minuga märjale ja külmale asfaldile. Ma kummardasin tema kohale ja raputasin teda. Ta silmad vaatasid endiselt minu poole. Ta tõstis oma külma käe ja asetas selle õrnalt minu põsele. „Ma valvan sind igavesti, pea seda meeles, ma olen alati sinuga... ära anna alla,“ sosistas ta veel, kui ta järsku helendama lõi. Vaatasin kõike seda toimuvat ahastusega pealt. Mõned sekundid ja siis, nagu võluväel, paiskus ta kuldseks tolmuks, mis tuules laiali hajus. See jättis minusse tühja koha, millesse hakkas nüüd aeglaselt põrgulik valu kogunema.

Hakkasin vappuma ega suutnud ennast enam kontrollida. Soolased pisarad veeresid mööda mu õhetavat nägu ja tundsin, kuidas mu rinnus valu suuremaks muutus. Ma vaatasin ainiti kohta, kus ta just hetk tagasi olnud oli. Tema heledad juukseid, tema kahvatu nahk. Mälestused olid ainukesed, mis mul nüüd järele jäänud olid. Kauaks sedagi.

Kuulsin samme, kiireid samme, enda poole tulemas. Teadsin, kellele need kuulusid. Teadsin, et siia jäädes ootab mind sama saatus, mis mu sõbralegi osaks sai, kuid sellegipoolest ei liigutanud ma ennast. Ma ei üritanud vastu võidelda, sest osa minust tahtis minna koos temaga. Minna siit ilmast ära, olla igavesti koos Elysioni väljadel.
Ma kujutasin selgelt ette, milline see väli olla võis.
Peagi peatusid sammud minu taga. Tundsin, kuidas mees minu taga relva tõstis ja mind sihtis. Ma hoidsin hinge kinni ja sulgesin silmad, meenutasin kaitsja naeratavat nägu. See andis mulle jõudu seal olla ja vaadata näkku oma saatusele. Kõlas kõrvulukustav pauk, mida võis teha vaid üks asi.
Asi, mis lõpetas kõik. Valu, piina, elu.


„Ma lähen, ema!“ hüüdsin emale, kui valmistusin kooli minema. Tavaline argipäev, tavaline rutiin. Ohkega krahmasin oma koti ning astusin siis kodunt välja. Välja jõudes paistis õues soe päike ja mu juukseid sasis mõnus jahe tuuleiil. Vaatasin sinisesse taevasse, mis oli täiesti selge. Ühtegi halli pilve polnud näha. Naeratades seadsin sammud bussipeatuse poole, kust väljus buss, millega sain mõned peatused edasi sõita ja siis maha minna ja oodata enda koolibussi. Tüütu, kuid see oli kiireim viis kooli saada. Seda muidugi siis, kui see polnud juba läinud.

Viisin pilgu kellale, mis näitas juba poolt üheksat. „Ma jään hiljaks...“ mõtlesin pead vangutades. See oli juba kolmas kord sel nädalal. Head nahka sellest ei tulnud.
Nägin, kui buss peatusesse sõitis ja pistsin selle poole kiirelt jooksma. Bussini jõudes lõi aga bussijuht uksed mu nina ees kinni ja sõitis minema.

Ma sõimasin ja vandusin, kui bussile vihaselt järele vaatasin. Vaatasin uuesti kella ja läksin siis busside graafikut vaatama. „Ei no tore! 20 minutit?!“ oigasin vihaselt. Selle järgi võis kindlalt maha arvestada esimese loengu koolis.

„Kas midagi on valesti?“ kuulsin küsimust enda taga. Pöörasin ehmunult ennast ringi ja nägin heledate juustega noort meest. „Eeh, ei... jaa. Mu buss sõitis minema,“ vastasin naeratades ja suundusin pingile istuma. Minu üllatuseks noormees järgnes mulle.
„See oli ette määratud, et sa ei jõua täna sinna, kuhu sa minema pidid,“ lausus mees rahulikult naeratades. Mu kulmud tõusid kõrgele ja vaatasin meest küsivalt.
„Jah, noh. Kellelgi üleval on paha tuju lihtsalt...“ pomisesin vastuseks ja vaatasin ootavalt kõrvale, lootes näha varasemat bussi, mida minu kurvastuseks ei tulnud.
Mees silmitses mind endiselt ja mis tekitas minus veidra ja ebamugava tunde. „Kas ma saan teid aidata?“ küsisin ma viimaks, mille peale mees mulle veelgi säravamalt naeratas.
„Ma olen siin, et sind kaitsta ning sulle su saatust avaldada,“ vastas mees mulle silma vaadates. Ma lasin kuuldavale turtsatuse. Jaah. Usuvenda oli mul tõesti täna sappa vaja.
„Muidugi. Ma pean tunnistama, et ma olen selle osaga juba kursis. Mu saatus on kooli hiljaks jääda ja siis õpetaja käest pragada saada,“ vastasin silmi pööritades.
„Te ei paista mu sõnade tõsidusest aru saavat, preili Clarissa Lafoy,“ ütles mees nüüd juba tõsisema ja karmima tooniga, mille peale ma pilgu tõstsin. Tundsin, kuidas mu südame alt külmaks läks. Kuidas see võõras mees mu nime teadis?
„Kuidas te mu nime teate?“ küsisin ma kahtlustavalt ja tõusin aeglaselt püsti, justkui kardaks äkilisi liigutusi teha. Mees naeratas mulle. Jälle!

„Ma tean teist kõike,“ vastas too, mis tekitas minus judinaid. See mees bluffis. See pidi olema bluff. „Vabandust, kus mu kombed on. Mina olen Derek, sinu kaitsja ja õpetaja,“ jätkas võõras nüüd juba enese tutvustamisega.
’You've got to be kidding me.’ „Teate, see naeratus hakkab mulle juba tõsiselt närvidele käima,“ ütlesin lõpuks pahaselt ja jalutasin tema juurest minema, kuid too järgnes mulle, tekitades mulle tõsist meelehärmi. „Ja jälitajad mehed ei lähe mulle samuti peale!“ ütlesin sõjakamalt, kui ma end taaskord Dereki poole keerasin.
„Ma näen, et ma hirmutasin teid?“ küsis Derek rahulikult. Minu jaoks hirmuäratavalt rahulikult.
„Oh, kas tõesti on see nii ilmselge?“ küsisin toonil, mis nõretas sarkasmist. „Mida te minust tahate?“ nõudsin teda vihaselt silmitsedes.
„Sa ei pea kartma, ma ei tee sulle haiget,“ lubas Derek siiralt.
„See ei ole teie öelda, kas ma peaksin kartma või mitte,” laususin jahedalt. „Kuidas te mind teate?“ kordasin oma küsimust järjekindlalt, kuid ma tundsin, kuidas rahutus minus iga mööduva sekundiga suurenes.
Derek vaatas minu küsimust kuuldes taevasse. „Kohe peaks sadama hakkama,“ lausus Derek nagu muuseas. Mu kulmud kerkisid veelgi kõrgemale.
„Vaevalt,“ ütlesin ja viisin pilgu taevasse, mis oli endiselt pilvitu. Derek muigas nüüd ja pööras mulle selja.
„Ma soovitan sul varju minna, kui sa märjaks ei taha saada,“ lisas ta lõbusalt ja hakkas ära minema. Ma vaatasin suu ammuli võõrale järgi kui esimesed piisad minu käsivarrele langesid. Vaatasin jahmunult taevasse, mis oli nüüd tumedaks tõmbunud ja sekundi murdosa möödudes tuli alla raske padukas.

Kiljatades jooksin ma peavarju alla ning vaatasin siis Dereki poole, kuid teda ei olnud enam kusagil. Too oli mööda tänavat läinud; tänavat, kus polnud kuhugile pöörata nii, et ma teda ei näeks. Mees oli justkui õhku haihtunud.
Vaatasin kohta, kus mees olnud oli ja kus nüüd tühjus valitses. Raputasin pead ning vaatasin telefonilt kella. Ohates lasin käe alla ja vaatasin tänavale. Mõte, kuhu mees kadunud oli, ei jätnud mind enam rahule. Või üldsegi see mees, mehe olek, mehe nii-öelda ennustus.
Millest oli see mees rääkinud? Minutid läksid ja viimaks tuli buss viieminutise hilinemisega. Ma olin niikuinii hilinenud, nii et suurt vahet seal enam ei olnud. Istusin bussi mitte nii puhtale pingile ja viisin mõtliku pilgu aknast välja. Vihma sadas endiselt, aga õnneks mitte padukana. Otsisin siis kotist kõrvaklapid ning iPodi ja lülitasin seadme sisse. Esimese laulu algust kuuldes tõmbasin aga klapid kõrvadest. Ma ei tahtnud muusikat kuulata, ma ei teadnud isegi mida ma tahtsin, aga mitte seda.

Kooli jõudes oli vihm lõpuks lakanud, kuid ilm oli tunduvalt külmemaks läinud. Kirusin mõttes oma õhukest pluusi ja seda, et ma ei vaadanud eile uudiseid. Tervitasin õppesekretäri, kes mulle vastu tuli.
„Kust sa nii hilja tuled?“ küsis naine imestunult.
„Ma jäin bussist maha,“ kostsin ohkega, mille peale tüdruk pead raputas.
„Oh sind küll... sul on neljandal korrusel, kümnendas auditooriumis loeng ja siis on veel üks loeng ning siis oled tänaseks vaba,“ sõnas sekretär, mille peale mu kulmud kerkisid eriti kõrgele. Ainult kaks loengut?
„Miks teised loengud ära jäävad?“ küsisin üllatunult.
„Professor Weinson on haige,“ vastas naine pead kallutades.
„Lahe,“ muigasin rõõmsalt ja mu tuju paranes pisut. „Oota, kas meil on siis uus õppejõud religiooniõpetuses?“ küsisin järgmiseks.
Sekretär noogutas vastuseks. „On, kuid seda vaid ajutiseks. Lektor Derek Samuel annab teile seda ainet ainult selle veerandi lõpuni,“ vastas naine ja liikus nüüd oma kabineti poole.

„Derek?“ küsisin kulmu kortsutades. „Miks see nimi mulle tuttav on?“ küsisin endalt mõtlikult, kui järsku mind teadmine tabas. Tänaval olnud mehe nimi oli Derek. „See ei saa olla...“ pomisesin pead raputades ning kuna sekretär oli lahkunud, kiirustasin ma trepist üles ja vaatasin kiirelt kella. Kahekümne minuti pärast pidi esimene loeng lõppema.
„Savi et hilinen...“ mõtlesin ma endamisi ja avasin valju raksatusega ukse. Astusin sisse ja tardusin, kui nägin meie uut lektorit: Derek Samueli.
„Aah, meie puuduv õpilane on kohale jõudnud,“ ütles mees rõõmsalt naeratades. „Võtke kusagil istet... vaikselt palun,“ lisas mees ning jätkas oma loengut nagu poleks midagi juhtunud.
Silmitsesin Derekit kui kummitust, mis ta mingis mõttes ka oli. Kuidas see mees siia oli saanud? Mida ta siin tegi? Kas ta teadis selle pärast mu nime, et ma olen tema õpilane?
Kõheldes liikusin Carmeni kõrvale istuma.
„Kus sa olid?“ tuli koheselt vaikne küsimus.
„Ma jäin bussist maha,“ vastasin oma vihikut välja võttes.
„Ja trollid ei ole su elukohas üldse tuttavad?“ pööritas Carmen silmi. Ignoreerisin sõbrannat täielikult ja jälgisin Derekit, ise sügavale mõtteisse vajudes.

„...olen kindel, et kõigil on see olemas, homme võtke see kaasa. Nüüd võite vaheajale minna,“ lõpetas Derek esimese loengu. Kortsutasin kulmu ja vaatasin Carmenit.
„Mis asi meil olemas on?“ küsisin ebalevalt sõbrannalt.
„Piibel,“ tuli mulle vastus.
„Me hakkame Piiblit lugema?“ küsisin sõbrannalt valjult ning kergitasin kulme. See pälvis aga loomulikult nii õpataja kui ka teiste õpilaste tähelepanu.
„Preili Lafoy, kas te tuleksite siia palun,“ kutsus Derek mind enda laua juurde, mille peale mu põsed erkroosaks värvusid. Aeglaselt tõusin püsti ja läksin vastumeelselt tema juurde.
„Õpetaja Samuel?“ küsisin viisakalt ning sundisin ennast naeratama. Ebaõnnestunult, seega ma lihtsalt vahtisin teda.
„Kirjutage siia oma nimi ja kellaaeg, millal te jõudsite,“ ütles Derek lihtsalt ja hakkas oma pabereid uurima samal ajal kui mina torisedes oma allkirja panin, koos kellaajaga.
„On veel midagi?“ küsisin jahedalt õpetajale otsa vaadates, kuid enne kui ta vastata jõudis, jätkasin oma küsimustega: „Kas te külastasite kõiki õpilasi ja tegite paar ennustust, või olin mina ainuke loll?“
Derek silmitses mind rahulikult ja see ajas mind veel rohkem närvi. „Ma teadsin teid ammu enne seda, kui ma teada sain, et ma tulen siia õpetama ja et teie minu õpilane olete,“ tuli mehelt vastus.
„Äkki vastaksite nüüd ilma keerutamata, kuidas te mind enne seda tundi teadsite?“ küsisin ma täiesti rahuliku häälega.
Derek vaid naeratas mulle ja liikus minust eemale. „Sellest räägime mõni teine kord,“ lausus Derek ja kõndis uksest välja, jättes mu lolli näoga talle järgi vaatama.

Seda teist korda juba selle päeva jooksul!
„Unistage edasi,“ urisesin ma vihaselt ja läksin oma pingi juurde.
„Mida õpetaja rääkis?“ päris Carmen uurivalt, kui vaatas mu tusast ning õhetavat nägu.
„Ei midagi,“ vastasin ma napisõnaliselt ja pistsin vihiku vihaselt kotti tagasi. „Mul on halb olla ja kui õpetaja küsib, siis võid talle seda edasi öelda, teda ju nii huvitab see,“ uratasin ma vaikselt ja kiirustasin klassist seejärel välja, laskmata sõbrannal sõnakestki sekka öelda
Koju jõudes polnud kedagi ees ootamas. Korter oli tühi ja vaikne. Panin koti esikusoleva peeglilaua peale ja läksin elutuppa. 'Läksin tööle, tulen alles homme, ema' leidsin kirja laua pealt.
„Tore...“ pomisesin ma endamisi. Võtsin paar õuna ja läksin siis oma tuppa.
Ohates istusin ma oma voodile ja vaatasin aknast välja. Olin juba unustanud Dereki, kui too mulle uuesti meelde tuli. See semester tuleb ikka selline õudusunenägu, et ise ka ei usu. Kuidas ma küll seda tean?
Lülitasin kerge liigutusega arvuti tööle ja vahetasin kiiresti kooliriided koduriiete vastu. Valmis saades istusin voodile ja avasin playlisti ning panin esimese loo mängima. Kaasa ümisedes tõusin voodilt ja sorasin oma kapis, kui järku kostus uksekell.
Vaatasin oma arvuti ja siis ukse poole, mis viis koridori. Kõhklesin hetke ning läksin oma toast välja. Koridori jõudes jäin ma esikuust silmitsema. Uksekell helises juba mitmendat korda, kui ma lõpuks ohates selle juurde läksin ning pikksilmast välja vaatasin. Enda rahustuseks nägin ma ukse taga seismas mingit ülikonnas müügimeest. Avasin aeglaselt ukse.

„Jah?“ küsisin ma viisakalt ning mees naeratas mulle sõbralikult.
„Tere! Mul on au läbi viia teie erastu küsitlust, kas ma tohin hetkeks sisse tulla?“ kostis mehe viisakas küsimus.
„Ee... mu ema ei ole kodus,“ vastasin ebalevalt.
„Millal ta tagasi tuleb?“ küsis mees järgmiseks. Nii tüüpiline.
„Homme,“ andsin ma vastuse.
Mees mõtles hetke, „Need küsimused ei ole sugugi rasked. Kas te elate siin?“ päris mees järjekindlalt edasi, mille peale ma raskelt ohkasin. Miski ei tundunud siin õige olevat, kuid vahest oli see tunne petlik.
„Olgu, tulge edasi siis,“ ütles ma viimaks ja astusin ukse eest ära, lastes mehe sisse. „Ma tulen kohe tagasi,“ ütlesin mehele ja kiirustasin oma tuppa, kus ma panin endale pikad püksid jalga ning topile peale musta pulloveri. Valmis olles läksin ma tagasi suurde tuppa, kus mees mind ees ootas. Ma naeratasin talle viisakalt ja ootasin, et mees oma küsimustega peale hakkaks.
„Teil on kena kodu,“ sõnas mees muuseas ja uuris oma lehti
„Tänan,“ vastasin ma tüdinenult. Midagi oli kindlalt valesti... või teisiti.
„Tänan, et te mind sisse lubasite. Uksel oleks see liiga palju tähelepanu köitnud...“ kuulsin mehe sõnu ja astusin temast kiirelt eemale, kui viimane järsku kuldse pistoda minu poole suunas.
Oli see mingi nali? Neelatasin hirmunult. See ei tundnud sugugi naljakana. Terve mu keha läks pingesse. Üritasin mõelda, mida ma tegema peaksin. Üritasin meenutada kehalise tundises õpetatud enesekaitseviise, kui keegi mind ründab ja ma pean end kaitsma, aga midagi ei tulnud mul meelde. Taganesin veel, kui mees minu poole tulema hakkas.
„Mida te tahate?“ küsisin lootes sellega aega võita. Mees hakkas aga vaikselt naerma ja jätkas mulle lähemale tulemist.
„Sinu verd, printsess,“ kostis mees rahuloleva irvitusega ning siis, nagu aegluubis, nägin, kuidas ta tõstis pistoda ja enne kui ma midagi tehagi jõudsin, langes see suunaga minu poole.

---

Niisiis, mida arvate?

*!*

MA EI USU SEDA. Sa kirjutad jälle! *happy dance*

Esiteks, selle jutu pealkiri on paganama lahe. Tõsiselt.

Teiseks... Kui mina hakkan juba komavigasid märkama, siis on juba midagi väga valesti. Ma ei viitsi neid kõiki hakata välja tooma, neid oli päris mitu.

Jutust endast... Oh sa kurat, see Derek oli kahtlane. Kui mulle oleks mingi selline bussipeatuses vastu tulnud, oleksin ma isegi rohkem närvi läinud. Pealegi, kui ma oleksin mingi tibi kaitsja ja teaksin temast kõike, siis ma teaksin ka seda, et ei ole just kõige parem hakata talle kaitsja-jutuga bussipeatuses ligi ajama. Just sayin'.

Üldiselt - krdi põnev on. Ma tahan uut, KOHE. Sul on nii hea kirjeldav kirjastiil, selline mõnus lugeda.

Krt, see meenutab mulle mingit raamatut, aga ma ei tea millist -.- igatahes tundus huvitav.

TA ON PRINTSESS ?
Derek, Derek, Derek ta tundub nagu mingi ülehoolitsev isa

Igatahes ootan huviga uut.

Naughty kirjutas:

Oehhh, ma kirjutan sulle juba teistkordselt ühe pika kommentaari, sest eismene katse ebaõnnestus. Hahaha

Ohhoooo!

Nii proloog oli väga muljetavaldav. Sinu kirjedused on suurepärase ja need on väga mõnusasti ette kujutletavad. Mis on üks ütelmata hea omadus kirjelduste juures. 5+

Kuna mina eriti tugev kirjutaja ei ole, ma pean silmas gramatikat, siis ei ole mina õige inimene sulle kirjavigu mainima ja ma ei teegi seda. Minujaoks on oluline jutu sisu ja kui jutt on hea, siis tea, et mul kama kaks, kas see jutt kubiseb või ei kubise kirjavigadest. Antud hetkel kaldun uskuma, et see ei kubisenud.

Kiriitikast sa muidugi ei pääse. Seda peab üks kirjutaja ikka alati saama, eks?

Esiteks pead jälgima sõnakordusi, mis võivad häirima hakata. Sul neid kohutavalt palju ei olnud, aga mõni ikka. Näiteks nagu selline lause: Mälestused olid nüüd ainukesed, mis mul nüüd järele jäänud olid. See sõna ,,nüüd'' on seal veidi häiriv, sest seda on ühes lauses kaks korda.

Mina kui teksti tiheduse kallal vinguja, pean siiski ära mainima, et sinu tekst on väga tihe. Oled võib-olla ise ka märganud, et kui tekst on tihe, siis lõpuks väsid ära ja hakkad valesi ridasi lugema ja järg kaob ära. See tekitab segadust. Nii et oleks tore kui teeksid veidi lõikudele vahet. Niiöelda hingamisruumi.

Ja kaldkiri on veel üks minujaoks häiriv tegur. Jah proloog kaldkirjas on talutav ja isegi mõistetav. Kirjutan ka ise proloogid kaldkirjas, kuid terve jutt kaldkirjas pole minumeelest küll just kõige parem lahendus. See nimelt väsitab silmi. Kuigi see jällegi puhtalt minu enda arvamus.

Igatahes need olid siis sellised sõbralikud soovitused lugeja poolt, kelle sa endale juba esimese osa kirjutamisega garanteerisid!!!

Muidu jutt iseenesest tekitas sellise mõnusa tunde. Sellise tunde, nagu...tahaks veel!

Mulle meeldib Dereki salapära. kas ta on kummitus???

Igatahes mina ootan uut ja loodan, et sa oled usin kirjutaja!

Mul on hea meel, et ma suudan endiselt hästi kirjeldada
See polnud kuigi suur kriitika xD Kuid tänud, et sa neid asju mainisid, vaatan need kohekohe üle ^^
Ja ma teen reavahed. Word's olid vahed küll olemas aga mitte tühiku näol.
Hmm.. kaldkiri, mulle meeldib see, kuid kui see on segav, siis ma võin selle ära muuta

See on ainult hea, kui tahad veel xD Ja ma ei ütle teile kes või mis Derek on
Ma ei tea, kunagi olin üsna usin
Thanks ^^

Mezilane kirjutas:

Krt, see meenutab mulle mingit raamatut, aga ma ei tea millist -.- igatahes tundus huvitav.

TA ON PRINTSESS ?
Derek, Derek, Derek ta tundub nagu mingi ülehoolitsev isa

Igatahes ootan huviga uut.

Meenutab mingit raamatut? Hm, huvitav
Seal tuleb veel pikk selgitav osa.. kunagi xD
Ja Derek on kõike muud kui ülihoolitsev isa

No mina küll ei tea kohe MITTE KEDAGI, kes müügiagenti nähes mõtleks, et oh, väga tore. xD

Aga jutt oli põnev! Nagu sinu jutud ikka, nii et... keep on going! :) Mulle väga meeldis see algus, Derek tundub olevat uus jututegelane, kellesse crush developpida ja kõike.

UUT!

Inimesed ikka ütlevad, et kui surm lähedal on, siis mälestused tulevad suure võimsusega tagasi ja see jookseb su silmade eest läbi nagu film. Noh, mina uskusin seda ja pean tunnistama, et see ei ole sugugi nii. Ma olin täielikult tardunud. Mu pea ei töötanud. See oli nagu välja lülitatud ja ma ei osanud seda enam käima saada ja ma ei üritanudki seda. Veider, kuidas üks sündmus saab nii palju muuta ja seda veel nii lühikese ajaga. Kuulsin mehe vastust, aga see läks kuidagi ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Ega see vastus ei andnud mulle kuigi palju juurde. Oli ilmselge, et too soovib mu verd, muu jutt selle kõrval oli ebaoluline. Seda vähemalt hetkel.

Silmasin pistoda sähvatust ja teadsin, et lõpp on käes. Poleks eales uskunud, et see lõpp tuleb nii julmalt ja veel sellises kohas nagu kodu. Kodu peaks olema viimane koht, kus sedasi surra. Inimesed surevad sellist surma tänavatel, metsades, mingites mahajäätud hoonetes kurjategijate käte läbi. Aga mitte siin. Mitte kodus, ent ometi just see praegu toimus. Sulgesin silmad, pigistades need tugevalt kinni. Imelikul moel kuulsin ma omaenda südamelööke, mis olid tugevad ja elujõulised. Võimalik, et ma lihtsalt tundsin neid, kuid meel mängis minuga trikke ja lasi mul arvata, et ma kuulen neid. See oli kiire rütm, mis üllataval kombel tasapisi aeglustama hakkas. Ka hingamine, mis ennist raske ja vaevaline ja valus oli, muutus kergemaks, rahulikumaks. Hirm kadus ja minus koitis mingil määral leppimine.

Ma teadsin seda. Ma tundsin seda. Mu meel rahunes isegi siis kui mu süda valutas ja kartis. Higasin korra sügavalt sisse ja avasin silmad. Nüüd taipasin, et mitte ainult mina pole rahulik. Et see polnud ainult minu süda ja hingamine, mis oli aeglustunud. Minu ees oli mustas rüüs müügimees ja hakkas mind tapma, tehes seda aegluubis. Jahmunult vahtisin ma seda meest tulemata selle peale, et ma peaks seda võimalust kasutama ja põgenema.
Kallutasin kergelt pead ühelt küljelt teisele. See mees kohe kindlasti liikus, aga eestvaates tundus, nagu oleks ta lihtsalt tardunud.

„Wow...“ kostus üllatunud sõna minu suust. Ma tõstsin käe ja lehvitasin mehele. Viimane ei teinud seda märkamagi. „Olgu... veider,“ pomisesin nüüd ning astusin sammu tahapoole, komistades telerile otsa. Mu mõistus hakkas tööle, mis oli super uudis. Ma vajasin midagi, mis mind aitaks. Ma lasin pilgul üle toa libiseda, lootes silmata midagi, mida ma saaksin enesekaitseks kasutada, kuid selletaolist asja mulle silma ei jäänud.
Küll aga peatus mu pilk mehe pistodal. ’See on halb mõte, väga halb,’ mõtlesin neelatades ja astusin ettevaatlikult talle lähemale. Kinnitasin endale, et see on käkitegu, aga mu närvid hakkasid protestima ja aeg hakkas pisut kiiremini liikuma. Ehmunult taganesin temast ja vaatasin enda ümber ringi. Aeg libises käest ja mul polnud endiselt midagi. „Neetud küll, võta end kokku,“ sõimasin end ja astusin sammu edasi. Asetasin oma sõrmed kuldsele külmrelvale ja hakkasin seda röövli käbarate vahelt välja kangutada.
Samal ajal aga muutus aeg kiiremaks. Mu süda hakkas kiiremini lööma ja see oli halb. Saades selle lõpuks kätte, paiskusin ajarütmi tagasi. Mees vandus ja koperdas ettepoole sellal kui mina tahapoole taganema hakkasin. Nüüd oli õige aeg põgeneda. Miks ma selle peale varem ei tulnud? Pigistasin noa tugevalt pihku, tormasin koridorisse, sealt esikusse ja uks lahti...

Mu meeled ei registreerinud midagi. Minu keha läbis terav ja põletav valu, mis mind lämmatas. Ma ahmisin abitult ning meeleheitlikult õhku. Ma ei saanud isegi aru, mis juhtunud oli. Üks hetk olin ma nii kindel, et ma saan põgenema ning siis ma avan ukse ja mäng on läbi.
Nuga tõmmati minust välja ja ma varisesin põrandale. Seda mitte kauaks. Võõras haaras mu juustest kinni ja tiris mind tuppa tagasi. Minus polnud jõudu vastu hakata. Surusin vaid haavale, mis oli keset mu kõhtu.
„Oled sa debiilik? Kuidas sa said lasta tal põgenema pääseda?“ kuulsin võõrast üllatustegelast ütlemas. Mees oli vihane ja see ajas mind naerma. Mõlemad mehed pöörasid oma tumedad silmad minule. Nad ei mõistnud nalja, mille üle ma nagu lollakas itsitasin. Mul oli piinavalt valus olla ja mul oli meeletult suur hirm. Naer aitas mind. See aitas mitte nutma hakata ning täielikult murduda. Naer oli alati sellistel tumedatel aegadel mu hea liitlane olnud. Ükskõik kui hull oli, ma naeratasin, ma tegin nalja ning see aitas. Järgmine päev oli juba parem. Ainult et nüüd ei olnud mul järgmist päeva tulemas.

„Põlvili,“ kostis käsk, mida ma eirasin. Ma ei kavatsenud neile alluda ega ka anuda elu säästmist. Kui ma end ei liigutanud, võeti mu käsivarrest tugevalt kinni ja tõmmati põlvedele. Üritasin mitte häält teha, aga see oli neetult raske, eriti siis kui sul on suur auk kõhus. Surusin veelgi tugevamalt haavale ja tõstsin siis pilgu.
Mees vaatas mulle ülalt alla otsa ja ta pilk oli rahulolev. Ta oli rahul, et ma olen valudes, et ma ilmselt suren tema käe läbi. Jehhuu, pidu! Sai tapetud veel üks süütu inimene, kes polnud kellegile midagi teinud. Selline oli siis õiglus meie maailmas, või siis ei olnud. Mees, kes minu taga seisis, tõmbas mu pea juukseidpidi kuklasse ja teine mees, minu ees, asetas jaheda tera mu kõrile. Ükskõik kui väga ma üritasin mitte nutta, veeres silmanurgast alla siiski ükskik pisar. Nüüd ma palusin juba mõttes, et see käiks kähku. Et see lõppeks, aga nagu reeglina juhtus siis midagi, mis piina pikendas.

Kuulsin kärgatust ja hääli. Mees minu ees, astus ukse poole, kuid see oli ainus, mida ma veel selgelt nägin. Edasi oli kõik udu sees. Ma ei teadnud, kes oli tulnud. Nägemine hakkas nüüd kiirelt häguseks muutuma. Kui ma peaksin pakkuma põhjust, siis ma pakuks, et ma olin juba liiga palju verd kaotanud ja see tähendas, et ma ei olnud enam kuigi kaua teadvusel. See oli asi, mille üle ma rõõmu tundsin.

Aga see, et ma ei näinud selgelt, ei tähendanud seda, et ma ei kuulnud. Ma kuulsin ja üsna hästi. Midagi lendas kildudeks. Keegi karjus. Taaskord miski purunes, seekord aga midagi tugevat. Igatahes mitte midagi, mis klaasist oli, pigem nagu mööbel. Ning siis oli järsku vaikus. Pimedus tõmbas mind trööstivasse rüppe ja mähkis mind sellesse. Kõik ei olnud korras, aga ma tundsin, nagu kõik oleks täpselt nii nagu peaks ja see tähendas seda, et ma ei hoidnud oma elust kinni. Ma lasksin lahti. Lasksin end kanda teadmatusse.


***

Teadmatus ja meelemärkuseta olek ei kesta aga igavesti. Eriti siis, kui inimesed keelduvad sul rahus olla laskmast. Maailm tõmbas mind tagasi ja ma tundsin selles suurt vastumeelsust. Maailm tähendas valu ja piina ning ma ei olnud valmis seda uuesti kogema. Sellegipoolest ei arvestatud keegi sellega, mida mina tunnen või tahan.
„Ta on ärkamas. Olge rahulikud ja laske tal toibuda,“ kuulsin kedagi ütlemas. Kedagi, kellel oli hooliv ja naeratav hääl. Naeratav. Ma ei tea, kust ma seda võtsin, aga ma kujutasin teda ette naeratavana. Kes iganes see ka polnud. Mu kõrvu kostusid nüüd ka teised helid. Piiksuv heli, mis ühtlast häält tegi. Hoidsin veel mõnda aega oma silmi kinni.
„Mu pea on paks,“ mõmisesin endmisi.

„Clara? Kas sa kuuled mind? Pigista mu kätt, kui kuuled,“ kuulsin ma seda sama sõbralikku häält. Ma pakun, et tegu oli noore arstiga. „Väga tubli, Clara,“ kiitis arst, kui ma oma kätt ja sõrmi liigutasin. Ja pagan kui raske oli end liigutada! „Võta endale aega. Sa ei pea kiirustama,“ lisas naine juurde kohe, kui ma proovisin oma sõrmi uuesti ning kiiremini liigutada. Neelatasin valusalt.
„Vett,“ kraaksatasin valjemini. Täpselt. Ma kraaksusin. Selline tunne oli nagu ma poleks nädalaid oma häälepaelu kasutanud. Kuulsin, et midagi tehti. Keegi väljus ruumist, aga keegi oli endiselt siin. Teadsin, et oli aeg silmad avada ja täielikult ärgata.

Kogusin end pisut, avasin aeglaselt silmad, aga panin need peaaegu et kohe kinni. Valgus oli liiga hele. See käis peast läbi nagu kirves. Oigega pöörasin pea küljele. Kuulsin, kuidas masin kiiremaid piikse tegi. Arst rääkis minuga, üritas mind rahustada, aga peavalu see ära ei võtnud. Alles siis, kui mulle öeldi, et tuba on hämaram, avasin ma uuesti silmad. Nüüd ettevaatlikumalt, kuid hämarus oli mu ülitundlikele silmadele rahustav.
Alguses oli pilk udune, kuid see selgines üpris kiiresti. Mu kõrval seisis noor heledate juustega ja valges kitlis naine. Mul oli õigus, ta naeratas ja see naeratus ütles mulle ’tere tulemast tagasi’. Mu pilk liikus nüüd edasi ja peatus ühel kahvatul ja murelikul näolapil. Ma ütleks, et ta sobiks kummituseks, aga see oli halb aeg selliseks naljaks.

„Ema,“ sosistasin ning proovisin naeratada. Naise silmad muutusid vesiseks ja astus voodile, minule, lähemale.
„Oh, kullake,“ ütles ta vaid. Teadsin, et ta on õnnelik, isegi kui ta nutab ja kui ta ei suuda rääkida. Teadsin, et ta kartis ning ma kujutasin selgelt ette, milline piin võis olla teadmatuses, kas ma jään elama või ei.
Vesi toodi ja see kadus kui mutiauku. Arsti sõnul on see vaid hea märk, et ma peaksingi palju jooma. See aga ei päästnud mind tülikatest kanüülidest ja tilgutitest. Peaaegu et tund aega oli mu palatis sagimine ja kui kõik õed ja arstid lahkunud olid, jäi siia veel mu ema. Ta vaatas mind pilgul nagu kardaks, et ma kaon ära jälle.
„Kaua... kaua ma siin olnud olen?“ küsisin ma lõpuks. Ma pidin seda varem või hiljem teada saama. Mul oli kahtlane tunne, et üsna pikka aega.
„Neli ja pool nädalat,“ vastas ema ja pühkis ära pisarad, mis jälle tulema olid hakanud. Mina aga maigutasin ehmunult suud. Neli ja pool nädalat. See oli kohutavalt pikk aeg. Polnud siis ime, miks kõik nii rõõmsad olid, et ma ärkasin. „Aga sa oled nüüd ärkvel ja see on ainus, mis loeb,“ lisas ema mu juukseid silitades. Noogutasin selle peale ja üritasin mõelda. Üritasin leida üles oma mälestused juhtunust.

„Kaks meest... seal olid kaks meest. Ma sain ühe juurest ära, aga ma ei näinud teist... ta...“ Mu sõnad jäid kurku kinni, kui ma tahtsin öelda, mida nad tegid. See ei olnud midagi keerulist. Nad pussitasid mind ja nagu see oleks vähe olnud, tahtsid nad mul kõri läbi lõigata.
„Sa ei pea seda praegu meenutama, kallis,“ lausus naine pead raputades, aga mu mõistus ei kuulanud.
„Keegi tuli ja astus vahele. Kes see oli, ema?“ küsisin tema poole vaadates, kuid ema pilk oli segaduses.
„Seal polnud kedagi teist, Clara. Ma tulin koju ja leidsin su... arstide sõnul sain ma jaole viimasel hetkel. Oleksin ma su hiljem leidnud, oleksid sa praegu...“ Ta vakatas ning ma langetasin pilgu. Ma tahtsin vaielda. Ma tahtsin öelda, et seal oli veel keegi, aga ma taipasin, et selleks polnud ei aeg ega koht. Seega ma lihtsalt noogutasin.
„Carmen käib iga päev siin ja istub sinuga... ma peaksin talle helistama ja teatama, et oled üleval. Ta on kindlasti õnnelik seda kuuldes,“ rääkis ema edasi, aga ma ei kuulanud seda. Tema hääl muutus kaugeks. Asi polnud selles, et ma ei viitsinuks kuulata. Ma viitsisin, ma tahtsin, aga ma ei suutnud kauem lihtsalt üleval olla.

Ilmselt lasti mul rahulikult magada. Õde käis aeg-ajalt mind kontrollimas, seda ka öösel. Just siis kadus mul uni ära. Lasin medõel tilku kontrollida ning ajasin siis end istukile. See oli valus, aga mitte nii hull kui varem.
„Sa näed tervem välja,“ kostus kellegi madal hääl. Võpatades tõstsin ma pilgu. Kuna oli pime, siis ma ei näinud, kust see hääl tuli.
„Kes siin on?“ küsisin hirmunult ja seda õigusega. Viimane sündmus oli veel liiga selgelt meeles. „Näita end,“ käskisin kurjemat tooni kasutades. See aitas mul hirmunoote toonist hajutada.
„Sa juba tead mind,“ tuli vastus ja just siis, kui ma hakkasin sellele vastu midagi ütlema, astus noor mees varjudest välja.
„Sina,“ ahhetasin jahmunult. Mehel olid endiselt heledad juuksed ja näol muie, kuid tema olekus oli midagi uut.
„Süüdi,“ noogutas ta mulle lähemale astudes. „Sa ei pea kartma, ma ei tee sulle haiget,“ lisas ta leebel toonil, kui ma proovisin end rohkem püstiasendisse saada. Seda ebaõnnestunult, kuid siiski.
„Mida sa tahad?“ pärisin kahtlustavalt.
„Ma olen alati siin olnud. Sa pole mind lihtsalt märganud,“ ütles Derek naeratades, mille peale ma pead raputasin.
„Sa ei ole siin kogu aeg olnud,“ vaidlesin niheledes.
„See, et sa mind ei näe, ei tähenda, et ma pole siin,“ vangutas mees pead ja istus mu voodi äärele. Selle peale ma oskasin vaid pead raputada ja silmi pööritada. Jälle see mõista-mõista vastus.
„Kas sa kunagi suudad mulle vastata ilma keerutamiseta? Ilma mõistatuseta?“
„Ainult siis kui sa küsid õigeid asju,“ tuli mehe reibas vastus. Kergitasin kulme.
„Õigeid küsimusi? Mida ma sinu käest küsima peaksin siis?“ nõudsin pahaselt. No ausalt. Tüüp ilmub täiesti ootamatult sinna, räägib mõistatusi ja siis kaob jäljetult. Kui mees mulle ei vastanud, siis ma ohkasin raskelt ja proovisin uuesti. „Mida sa siin teed? Miks sa siin oled?“
„Sa oled mult seda juba küsinud,“ vastas Derek muigega ja langetas pilgu mu kõhule. „Kas see teeb veel haiget?“ küsis ta järsku vaikselt.
Ma avasin üllatunult suu, kuid sulgesin selle sama targalt. Mida ma vastata oskasingi? Jah, valutab aga ma elan üle? Mis kuradi vastus see peaks olema? „Mitte eriti,“ otsustasin valetamise kasuks.
„Mul on kahju, et see juhtus,“ lausus Derek. Ta toon seda öeldes oli uskumatult siiras ning aus.
„See pole teie süü,“ ütlesin õlgu kehitades vastuseks.
„Ma oleksin pidanud varem sinna jõudma,“ ohkas ta.
„Sa olid seal? Oota, see olid sina, kes mind päästis?“ Mu hääl oli jahmunud ja Derek vaid noogutas. Mulle meenus, mida mu ema oli mulle öelnud ja see ei läinud kokku. „Sa jätsid mu surema,“ nentisin kibedusega fakti. „Sa olid seal ja sa lihtsalt lahkusid! Ma oleks võinud surra!“ Ma ei suutnud teda mitte süüdistada.
„Oleksid sa tahtnud tagasi tulla?“ küsis Derek vaikselt.
„See pole praegu jutu point!“ sisistasin vihaselt ning pöörasin pilgu mehelt ära. Uskumatu. Ta oli tulnud ja näinud ja lahkunud? „Või olid see sina, kes selle kammajaa mulle kaela saatis?“ küsisin tahtmatult. Ma olin nii vihane, kuigi ma teadsin tema küsimusele vastust. Ma ei tahtnud tagasi tulla, aga see ei andnud õigust alla anda.
„Ei. Need olid Noctarazmec’st. See on ühendus, mis on eksisteerinud kauem kui inimkond ise,“ lausus Derek rahulikult. „Lihtsalt öeldes on nad palgamõrvarid. Neile antakse ülesanne ja nad viivad selle täide. Üks ebaõnnestub, teine tuleb asemele. Seda kuni töö on tehtud,“ lisas ta ja minu juhe läks kärssama. Seda leebelt öeldes.
„Mida?“ küsisin nõrgal häälel. „Tuleb teine asemele? Sa tahad öelda, et nad tulevad tagasi?“ Derek ei pidanud sellele isegi vastama. See oli tema näkku selgelt kirjutatud. Nüüd oli mul nutt kurgus.

„Miks? Miks nad mind tappa tahavad? Ma ei ole midagi teinud,“ pärisin, üritades samal ajal oma hirmu ja paanikat kontrolli all hoida.
„Asi ei ole selles, kas sa oled midagi teinud või mitte. Asi on selles, kes sa oled,“ vastas noormees mind silmitsedes. Ma ei söandanud talle aga vastu vaadata. Niisiis hoidsin ma kindlalt pilku enda ees.
„Siin ei ole loogikat. See ei ole loogiline,“ pomisesin õnnetult. Mul oli palju küsimusi, aga ma kahtlesin, kas nendeks oli üldse aega. „Mis roll sinul selles loos on?“ küsisin vaiksel häälel ja tõstsin vastumeelselt pilgu.
„Sind kaitsta, õpetada, treenida, ette valmistada,“ sõnas Derek. Tema tooni järgi oleks võinud arvata, et tegu on tavalise igapäevase ülesandega, aga see polnud seda!
„Selgita,“ käisin ma peale. „Milleks sa mind pead ette valmistama? Milleks treenima?“ nõudsin pahaselt. Mul oli tunne nagu mul libiseks elu lihtsalt sõrmede vahelt ära ja ma ei osanud seda kinni hoida. Nagu üritanuksin kätega vett hoida.
„Clara, sa ei ole tavaline inimene. Mõne kuu pärast sa ei ole enam üldse inimene. Kolmandal täiskuul saad sa oma võimed. Tegelikult saad sa täielikult oma võimed. Need on alati olemas olnud, aga varjus. Need hakkavad nüüd aeglaselt ilmnema. Nagu see kui sa aeglustasid aja,“ lausus Derek tõsisel toonil, mille peale mu kulmud taevani kerkisid. Mul jäi see asi toppama juba esimese lause juures.
„Mida sa sellega öelda tahad, et ma ei ole tavaline inimene... oota, ma ei ole inimene? Mis ma siis olen? Tulnukas marsilt?“
„Ma mõistan sinu seguadust ja pahameelt,“ ütles noormees rahulikult ja see rahulikkus ajas mind vaikselt hulluks.
„Kas ikka mõistad?“ nähvasin pead raputades. „Mind pussitati oma enda kodus! Ja ma olin teadvuseta üle nelja nädala! Ning nüüd tuled sa sellise jutuga?“
„See jutt on tõsi. Parem hakka uskuma,“ vastas Derek karmimal toonil.
„See on hullumeelsus.“ Ma olin nagu keev vesi, millel on kaas peale pandud.
„See ei ole hullumeelsus. See on reaalsus. Sa tahtsid teada, et miks? Ma ütlen sulle miks. Sa oled jumalanna ja tulevane Elysion’i valitsejanna. See on see, kes sa oled ja põhjus, miks nad sind tappa tahavad,“ lausus noormees sellise tõsidusega, et mul oli väga raske seda naljana võtta.

---

Mida arvate?

Oh sa kurat, see oli hea osa. Põnevus oli laes.

Hmm, huvitav situatsioon tegelikult. Kui kaua on Derek üldse teda valvanud?

Ma ei tea, ei oskagi hetkel midagi kirjutada. Tahan ainult teada, mis krdi olevus see Clara siis on.

Erewin kirjutas:

Oh sa kurat, see oli hea osa. Põnevus oli laes.

Hmm, huvitav situatsioon tegelikult. Kui kaua on Derek üldse teda valvanud?

Ma ei tea, ei oskagi hetkel midagi kirjutada. Tahan ainult teada, mis krdi olevus see Clara siis on.

^^ Tore, kui meeldis!
Huvitavad küsimused Eks millalgil saab teada seda xD

Nagu rattasõit? Minu meelest sa ei ole roostes, korralik roostetaja olen mina üle pika aja kirjutasin midagi.

Olgu, ma vaatan üle need kohad
Mul on oskus pikki osi alles nüüd kirjutada. Või noh. Soov's aka TimeTraveles I hooajas olid üsna lühikesed osad ja siis TimeTraveles II's hakkasid tulema pikad osad ja samuti vampiirijutus olid pikad osad (~3000 sõna). Peale neid jutte olen hakanud pikki osi kirjutama
Eniveis, mulle meeldivad pikad osad. Kuigi ma ei luba, et alati on pikad osad. Vahest võivad ka lühikesed osad olla xD

Aga tänan ^^
Uus tuleb varsti :)

Millal uue osa saab :? ^.^

Ma tegelen sellega
Sorry, et uut ei ole veel tulnud. See on pooleldi valmis juba, seega ma usun et see tuleb lähimate päevade jooksul üles. Nüüd, kus eksamid ja suurem pinge on taandunud, üritan ma regulaarselt osi üles panema hakata. Ēlýsion; Ajarändurid; Öö varjud; -"-, et selles järjekorras.

Niisiis. Nagu lubatud - uus osa!
Loodan, et meeldib (:


Muusika kostis mitme kvartali kaugusele. Minu meeleolu oli mitu korda paremaks ja elavamaks muutunud, kui ma haiglast lõpuks välja sain ning vabaduse hõngu tundsin. Ema ei pidanud seda heaks mõtteks, et ma lähen hohe samal õhtul, mil ma haiglast välja sain, välja, aga ma vajasin seda. Ka teised tuttavad ja sõbrad ei pidanud seda targaks ideeks, aga ma jäin enda tahtmisele kindlaks ning nüüd sammusimegi sõpradega ööklubi poole. Ma kopitasin haiglas niigi terve nädala, pluss sealjuures teadvuseta olemise aja. Ma olin nii välja puhanud kui seda üldse saigi.
„Kaua sa olla tahad üldse?“ küsis Carmen minu poole vaadates. Ajasin pea kuklasse ning hingasin sügavalt sisse.
„Nii kaua kuni päike tõusma hakkab,“ vastasin muigega.
„Sa ikka taipad, et minul on homme kool, eks?“ krimpsutas sõbranna nägu ja raputas lõbusalt pead. „Olgu, vaatame siis,“ ohkas tüdruk ning astusime turvamehe juurde ning esitasime talle oma dokumendid. Neid ei kontrollitud iga kord, aga seda siiski tehti ja täna ei olnud mingi erand. Kuigi ma ei kujuta ette, et keegi alla 18aastane siia tuleb, aga kes kurat seda teab. Mitte et see minu mure oli.
Sisenedes täitsid vali muusika ja lämbe õhk mu meeled. Viisin pilgu oma sõpradele ja hakkasin meid tahapoole juhtides edasi minema. Klubi oli kohutavalt täis ja pidin mitu korda inimestele peale astuma.
„Lähme teisele,“ kuulsin Carmenit ütlemas ning tõstsin pilgu üles. Ega mul selle vastu midagi ei olnudki. Suundusin siis keerdtrepi juurde ja läksime teisele korrusele, kus pisut vähem rahvast oli. Käima läks uus lugu, millel olid sellised sõnad, et andis olla. Vahetasime sõbrannaga lõbusalt pilke ja istusime vabale kohale. Õnneks jäi meile ka diivan.
„Kas toon juua?“ küsis Mitch minu poole vaadates. Muigasin ning noogutasin aeglaselt.
„Kui raatsid,“ ütlesin naerdes. „Ma võtaks blue lagoon’i,“ andsin oma nii öelda tellimuse.
„Sa kavatsed kohe täis jääda?“ turtsatas Carmen, kui oli kuulnud minu soovi ja pööras siis polgu noormehele. „Mulle siider,“ lisas ta oma soovi.

Ma ei kuulanud enam, mida nad seal veel rääkisid. Ma nautisin muusikat ja kibelesin tantsupõrandale. Ma pidin end välja elama ja tantsides sain ma seda teha.
„Hei, Clara. Meie uus õppejõud on siin,“ müksas tüdruk mind, tirides mind kiirelt mõtetest välja. Viisin pilgu rahvamassile, kuid ma ei märganud Derekit kusagil.
„Kus?“ küsisin sõbranna poole vaadates, kes nõksas peaga leti poole. Hammustasin huulde, kui ma teda lõpuks märkasin. Mind läbis elektrilaadne surin. Viimane kord kui ma teda nägin, olin haiglas. Ta oli mind öösel külastanud ja rääkis mulle igasuguseid huvitavaid asju, mille peale ma ei teadnud, kas nutta või naerda. See, mida ta rääkis, oli hullumeelne, ent midagi juhtus tol hetkel, mil esimene ründaja mind tappa tahtis. Aeg aeglustus ja Derek oli seda maininud. Mida see aga tähendas? Ma ei tahtnud teada, seega palusin ma tal lahkuda. Tegelikult pigem käskisin ja ähvardasin õe kutsuda, kui ta ära ei lähe.
Silmitsesin meest veel hetke ja pöörasin siis pilgu kõrvale. Mitch saabus meie jookidega ning ma võtsin peaaegu et kohe sealt mitu head lonksu. See maitses nagu tavaline mahl, olgugi et seal oli viin sees. Seda märkamatult see aga mõjus. Nii vähemalt on räägitud.

Õhtu edenes ja meil oli vägagi lõbus. Ma suutsin endale sebida tantsukaaslasi nii omade seas kui ka võõraste noormeeste seast, kes hea meelega minuga tantsima tulid. Muidugi tähendas see käte käiku kohtadesse, kuhu neil asja polnud, aga lõpuks olin ma liiga omas maailmas, et seda pahaks panna. Lugu muutus, kuid ma ei olnud valmis, et mu tantsukaaslane muutub. Järsku oli tumedate juustega noormees vaheldunud heledate juustega noormehe vastu. Aeglaselt jäin ma seisma ja vaatasin teda. Derek seisis minu ees, vähem kui sentimeetri kaugusel.
Ma võisin täis olla, kuid ma ei kaotanud oma kainet mõistust. See oli üks mu headest omadustest. Pahaselt keerasin minekule, kui mees minu käsivarrest kinni haaras ja mind tagasi tõmbas. „Mida sa endale õige lubad?“ tahtsin ma vihaselt teada ja vaatasin ringi, otsides oma sõpru, kuid nad olid tagasi istuma läinud ega pannud mind tähele. Ei mind ega Derekit.
„Tantsi minuga,“ ütles ta vaikselt mu kõrva, mille peale ma võpatasin, viies pilgu tagasi temale. „Palun,“ lisas ta õrna muigega. Mul oli tahtmine mehele vastu lõugu lüüa, kuid lugu oli hea ja ma ei olnud mingis asendis, et hakata draamat siin korraldama. Pealegi polnud mu sõpradel vaja teada saada, et ma teadsin õpetajat varasemast ajast ning seda, et too käis öösel minu palatis, kui haiglas olin.
„Mu sõbrad näevad sind,“ ütlesin põiklevalt, kuid Derek võttis mu kätest kinni ning keerutas mind, tõmmates mind siis tugevalt enda vastu.
„Nad on hõivatud,“ lausus noor mees. Pööritasin silmi ja lükkasin teda endast eemale. Mind üllatas, et ta lasi seda mul teha. Mul oli ideaalne võimalus sealt ära saada, aga ma ei läinud.
„Üks lugu,“ ütlesin talle ja hakkasin end muusika rütmis liigutama. Mees oli sellega rahul.

Rohkem me ei rääkinud. Ma unustasin üsna kiirelt, mida ma mõtlesin sellest mehest või üldse, kellega ma tantsisin. Ma olin tantsupõrandal olnud peaaegu et neli lugu, kui ma lõpuks ära väsisin.
„Tahad värsket õhku hingama minna?“ küsis Derek, kui märkas, et ma sammu aeglustasin. Ohkasin raskelt ning noogutasin lõpuks.
„Minugipoolest, aga ma tahan enne oma jooki,“ tõstsin näpu ja läksin siis oma sõprade juurde. „Miks te ei tantsi?“ küsisin neilt, kui nad minu poole vaatasid.
„Ma arvan, et ma pakun õigesti, kui ma ütlen, et sa ei tundnud meist kuigi suurt puudust,“ vastas Carmen laialt naeratades ja ta pilk libises minu taha. Kulmu kortsutades pöörasin vaatama, mida sõbranna vaatab ja nägin Derekit, kes mind eemal ootas. Avasin suu, et midagi öelda, kuid sulgesin selle sama targalt. Mida ma öelda saingi? Carmen teadis, kes see mees oli ja mul polnud mõtet seda eitada, kuna ilmselgelt olid nad näinud juba mind temaga tantsimas.
„Sa ikka taipad, kellega sa tantsisid?“ küsis sõbranna minu poole tagasi vaadates. Rebisin oma pilgu mehelt ära ja vaatasin tüdrukut ning kehitasin siis õlgu.
„Mina teda endaga tantsima ei kutsunud. Ta ilmus lihtsalt minu ette ja ta ei lasknud mul ära minna,“ seletasin pehmeks läinud keelega. Võtsin laualt oma sinise joogi, mille oli Micth uuesti mulle toonud, ja võtsin sealt mitu lonksu.
„Ta hoidis sind kinni paaegu et viis lugu?“ uuris sõbranna, kelle näost oli näha, et ta tunneb lõbu minu küsitlemisest.
„Bite me,“ pööritasin tema poole silmi ja suundusin nüüd Dereki poole. „Lähme ja hingame värsket õhku,“ ütlesin talle ja hakkasin kergelt vaarudes väljapääsu poole minema.

Värske õhk aga ei teinud mulle sugugi head. Mul hakkas pea kohutavalt ringi käima ja süda hakkas kergelt läikima. Ma olin liiga palju joonud ning nüüd tundsin ma ka kui palju mu jalad valutasid. Oigega tõmbasin kontsakingad jalast ära. Derek vaatas mind lõbusal pilgul ja see tüütas mind.
„Mida?“ tahtsin mühatades teada.
„Ei midagi,“ vastas noor mees pead raputades.
„Sa niisama naerad omaette siis?“ norsatasin pahaselt.
„Ma ei naera, vaid muigan. Sellel on vahe sees,“ sõnas mees lihtsalt.
„Ah, mida iganes,“ pomisein talle ja haigutasin laialt.
Kuna mul polnud enam kuskile mujale oma tähelepanu koondada, pöörasin ma pilgu Derekile ja väristasin ennast. Väljas ei olnud tegelikult külm või ma lihtsalt ei tundnud seda. Emb-kumb. „Mida sa siin teed?“ küsisin ma lõpuks küsimuse, mida ma algusest peale tahtsin küsida. Võttis aega, aga lõpuks sain ma selle siiski hinge pealt ära.
„Tulin õhtut nautima,“ tuli vastus, mis mulle aga rahu ei andnud.
„Ööd,“ parandasin teda sunnitud naeratusega. Mees vagutas pead ja jäi mind endiselt silmitsema. Ta pilk oli enesekindel. Ta teadis, mida ta vaadata tahab ja ta tegi seda. See ajas mind nihelema.
„Ma teadsin, et sa tuled siia,“ teatas ta viimaks. Ma ei öelnud selle peale midagi. „Ma ei saanud riskida sellega, et varasem korduks,“ lisas ta rahulikult. Ta ei kartnud seda tunnistada. Ta ei peljanud minu potentsiaalset viha, mis selle järgi oli oodata. Aga seda ei tulnud. Ma vaatasin teda vaikides mõne hetke ja langetasin siis pilgu.

Ma ei saanud öelda, et see mulle üllatusena tuli. „Nii et sa mängid mu kasvatajat? Isa? Mida?“ küsisin lõpuks väikse tusasusega. See järelvalvamine tekitas minus tunde nagu ma oleks mingi viieaastane, kelle järgi pidi vaatama. Ja see ei olnud tunne, mida mulle kogeda meeldis.
„Keegi peab sul silma peal hoidma, kui sa ise seda ei suuda,“ vastas mees teraval toonil, mis riivas valusalt mu kõrvu.
„Kui ma ise seda ei suuda?“ nõudsin nüüd vaoshoitud vihaga. „Ma saan endaga väga kenasti hakkama,“ lisasin ning pöörasin lahkuma, kui ta mind jälle peatas. Vihaselt üritasin oma kätt vabaks tõmmata, aga see ei õnnestunud.
„Sa tantsisid mitme erineva noormehega, kes võisid olla jumal teab kes! Üks neist oleks võinud olla noctarazmec ja enne kui sa oleksid midagi arugi saanud, oleksid sa surnud,“ lausus Derek kurjal ning karmil toonil.
„Ooh, ma hoiatan sind. Ära hakka minuga rääkima nagu ma olen mingi laps, kes ei mõista ohte ega riske!“ sisistasin jäise mürgisusega. „Ma tean väga hästi, mis oleks võinud juhtuda või kes nad oleksid võinud olla.“
„Ja ometi sa käitusid nagu poleks sellest mitte midagi,“ tõstis mees minu peale häält. Silmitsesin teda vihaselt ega öelnud talle rohkem midagi. Me oline suutnud endale tähelepanu tõmmata, kuna järgmine hetk tuli meie juurde turvamees küsides, kas kõik on korras.
Ma ei vaevunud vastamagi ning tõmbasin oma käe lõpuks vabaks. „Hoia minust eemale,“ ütlesin Derekile jahedalt ja läksin tagasi sisse, jättes noormehe välja seisma ning endale järgi vaatama.

„Kuhu sa kadusid?“ küsis Carmen mulle vastu tulles. Nägin tema käevangus enda ja minu jakki.
„Mis toimub?“ tahtsin ma kulmu kortsutades teada.
„Aeg on koju minna,“ vastas neidis lõbusalt ning sõbrad läksid meist mööda, hakates väljapääsu poole minema.
„Miks me juba ära läheme?“
„Juba? Sa kella oled ikka vaadanud?“ küsis Carmen kulme kergitades. Vangutasin sõnatult pead ja läksin sõbrannale järgi.
„Mis see siis on?“ tundsin huvi.
„Viis läbi,“ teatas ta, kui me olime välja jõudnud. Ma ei oleks seda peaaegu kuulnudki, kuna minu mõtted läksid Derekile, kes pidi veel väljas olema, aga teda polnud enam seal. Ma ei mäletanud, et ta oleks minust mööda läinud. Raskelt ohates keerasin end sõbranna poole, kes juba teistega koos mööda tänavat edasi läks.
„Tore, et te mind ka ootate,“ pomisesin neile neile järgi joostes.

Sõbranna poiss-sõber pidi meile järgi tulema. Ülejäänud kamp liikus aga edasi. Istusin väsinult madalal trepiastmel lasteriiete poe ees. Silmad hakkasid vägisi kinni vajuma ning haigutused muutusid iga korraga sagedasemaks. „Mis kell ta pidi siia jõudma?“ küsisin vaikselt sõbranna poole vaadates.
„Ta peaks peagi jõudma,“ vastas tüdruk käekella vaadates. Viskasin pea kuklasse ja sulgesin silmad.
„Sa tead teda, on mul õigus?“ kostis küsimus, mille peale ma pilgu tagasi Carmenile viisin.
„Keda?“ ei saanud ma kohe aru, millest ta rääkis.
„Uus asendusõppejõud,“ ütles Carmen lihtsalt. Vaatasin teda mõne sekundi ja pöörasin siis pilgu enda ette.
„Miks sa seda küsid?“
„Ära põikle vastamisega. Sa tead teda juba varasemast ajast, sest muidu poleks sa temaga sedasi tantsinud ja siis temaga lihtsalt ära kadunud,“ ütles Carmen tasasel häälel.
„Ma tantsisin paljude tüüpidega,“ nentisin fakti. „Ja sa ütled seda nagu ma oleksin mitmeks tunniks kuskile ära kadunud,“ lisasin pead vangutades. Ma ei olnud nii kaua ära. Tegelikult polnud ma ära isegi veerand tundigi.
„Sa olid ära üle tunni aja, Clara,“ kuulsin ma sõbrannat, kelle hääl teravamaks muutus.
„Mida?“ küsisin naerma hakates. „Ma ei olnud nii kaua ära.“
Carmen aga raputas pead ega öelnud tükk aega midagi.

„Kas sa... amelesid temaga?“ tuli järsk küsimus, mida ma ei suutnud uskuda, et mu üks lähedasemaid sõpru küsis.
„Ma ei suuda seda uskuda. Kuidas sa saad mult midagi sellist küsida?“
„Anna andeks, aga saan, kui sa kaod temaga ära üle tunni,“ vastas Carmen käsi laiutades ja mind nõutult silmitsedes.
„Ma vannun sulle, et ma ei olnud temaga üle 15. minuti,“ ütlesin talle kindlalt. Neidis vaatas mind, aga enne kui ta midagi vastatagi jõudis, saabus musta värvi Volvo meie ette. Risto oli kohale jõudnud. Sõbranna tõusis püsti ja sõnagi poetamata sammus ta auto juurde, tegi ukse lahti ja istus sisse. Tusaselt ajasin ka mina siis ennast lõpuks püsti ja vedasin ennast autosse.

Sõit kulges suurema jututa. Carmen ilmselgelt ei uskunud mind ja pani mulle minu käitumist pahaks. Jälle tekkis mul tunne, et ma olen mingi ulakas laps. Vaatasin aknast mööduvaid maju, puid, autosid ning mõtlesin Derekile. Üle tunni aja ma ei olnud... kui just... ma ei suutnud kuidagi meenutada, et midagi toimunud oleks olnud, et ajaga midagi toimunud oleks. Samas polnud ma kuigi kaine oleku juures ja ma polnud seda nüüdki aga siiski.
Loobusin sellele mõtlemast ja just sel hetkel läbis mind terav jõnksatus ning auto kaotas juhitavuse. Õudusega hoidsin istmest kinni, kui Risto käskis turvavöö peale panna. Ta sai auto üle kontrolli tagasi, kuid siis tuli uus löök. Vaatasin tagaaknast välja. Meie taga oli tume hall Land Rover LR2, mis valmistus meid uuesti rammima. „Gaas põhja!“ hüüdsin Ristole, kes seda ka tegi. Kobades tõmbasin endale turvavöö peale, kuid just sel hetkel tabas meid kolmas löök. Meie auto hakkas teel veelgi enam vingerdama. Kuulsin Carmenit midagi ütlemas, aga ma olin liiga ametis surmahirmu tundmisega.
Risto suutis kontrolli saavutada, kuid mitu korda veel meil sellega vedas? Kiirus kasvas, kuid auto meie taga ei jäänud meist maha. See lisas samuti kiirust. „Ta jõuab meile järgi, Risto, kiiremini!“ äigasin sõpra, ise samal ajal taha vaadates. Mu mõttes loendusid sekundid. Nägin, kuidas auto meile suurel kiirusel lähenes, kui meie auto järsku tugeva jõnksatusega kõrvale kaldus. Nii mina kui Carmen karjatasime, kui auto tee piirdest läbi sõitis. See aga ei aeglustanud meid. Pöörasin uuesti taha vaatama. Rammija ei olnud seda ette näinud ja see võitis meile aega juurde, kuid vähe. Risto pani täiel kiirusel mööda põldu edasi. „Ta keerab!“ informeerisin Ristot, kes lihtsalt edasi sõitis. Kummardusin nüüd ettepoole, et spidomeetrit näha. Kiirus oli põhjas. Või vähemalt nii palju kui oli võimalik sellisel maapinnal. „Oh, jumal... see jõuab meieni,“ neelatasin kibedalt. See lähenes, kuid selle tagant paists veel teine auto. „Sellele on kaaslane tulnud!“ hüüatasin.
„Pagan küll, mida nad tahavad? Meid tappa või?“ küsis Carmen kimedalt ning ma tardusin. Mulle meenusid Dereki sõnad. Kui üks ebaõnnestub, siis tuleb teine tema asemele. Seda nii kaua kuni töö õnnestunud on. Kas see oligi järgmine katse mind tappa, seekord koos mu sõpradega?

---

Kas meeldis?
Ei meeldinud?
Jäi segaseks?
Andke teada, mida arvate! :)

Oi... uus osa!



I LIKE IT!!!


Polegi nagu midagi ette heita peale selle, et ma nõuan UUUUUUUUUUUT!