One day,One life.. [Chapter 14.]

(A)(A)

Eniveii, jutt on väga hea.
Ai laik it, ai riilli laik it.
Ja ma ei jõua oodata millal sinna mingi kena kutt mängu tuleb.
Mul nõrkus nunnude osade vastu.
UUUTTT!!!

chapter 2

Ärkasin selle peale ülesse,et keegi tõmbas kardinad akna eest ära. Pimestav valgus
sundis mind käe silmade ette panema,akna juures nägin üht kogu. "Tere hommikust!"
ütles ta mulle. Kogu lähenes mu juurde. Nüüd ma nägin tumedapäilist naist,umbes
30-dates aastates. "Hommikust."vastasin."Kohe tuuakse teile siia palatikaaslane juurde"
rääkis ta edasi. "Olgu,mis kell on?" küsisin muiates. "Pool kaksteist. Te peaksite end korda
seadma,kell üks on lõunasöök" ning seejärel lahkus ta palatist. Otustasin seda ka teha.
Istusin voodi äärele, Kõik kohad olid valusad. Seinale toetudes läksin tasakesi,aeglaselt
vannituppa. Seal vaatasin end peeglist. ma nägin jube välja.Nägu oli kahvatu,rohelised
silmad-need olid tuhmid. peegli juurest leidsin kammi. Kammisin oma musta,alt kulunud
punased juuksed ära,jätsin need lahti. Tõstsin pluusi ülesse,peegli abil vaatasin oma selga..
See oli sinikaid täis. Prantsatasin vanni äärele. Mis minuga juhtunud oli?Ma olin segaduses.

Kuulsin hääli palatis. Läksin vannitoast välja. palat oli rahvast täis. Uksest toodi sisse
blondide juustega kutt.. Mitu minutit käis sagimine tema ümber. Ma ei pannud seda tähele,vaid
läksin oma voodi juurde . Seejärel kõik lahkusid ning ma jäin temaga kahekesi. Vaatasime üksteist,kuni
puhkesime naerma. "Ma olen Jake" ütles ta lõbusal toonil. "Lysandra."vastasin talle muiates.
"räägime hiljem edasi,ma lähen sööma. Ega sa pahaks ei pane?" küsisin talt."Ei,mine vabalt.Mul on siin
suht kepikad õed,kes hoolitsevad mu eest." ütles ta irivtavalt. Mehed..

Läksin oiates koridori peale,õdede laua juures nägin Dr. Johnsonsit. Ta seletas midagi nii õhinal,et ta käed
liikusid vist kiiremini kui suu. arvatavasti ta mind ei märganud "Dr. Johnson!"hüüdsin talle. Ta keeras mu poole.
Kiire sammuga liikus ta mu poole."Preili Taylor. Kuidas saan teid aidata?" küsis ta mahedal toonil."Äkki saaksime
sellest mujal arutada?"rääkisin talle. "tulge minu kabinetti. Ta juhatas mind väiksesse kabinetti. Istusin laua juures
olevale toolile,seda tegi ka tema. "Doktor.. Ma nägin,mis mu seljaga on.ja kaua ma pean siin olema?"küsisin.."Preili
Taylor.. Politsei uurib asja.,mis teiega juhtus. Arvatavasti te peate siia pikemaks ajaks jääma. Ja komisjon otsustas,et peate psühholoogi juurde pöörduma.” „Psühholoogi,eino,aitäh..” „Preili Taylor,see on teie
Endi huvides,ja siiani pole teada saadud,mis üleeile öösel juhtus..See pole just minu asi,aga miks te enestappu üritasite?” Rääkis ta pika jutu maha. „Dr.Johnson,ma ei tea.Ma ei tea midagi,mis minuga juhtus..See pole ka ime,kui ma seda üritasin..” „Mis mõttes?” Küsis ta üllatunult. „Vabandage,ma nüüd lähen” üritasin teemat muuta. Johnson jäi minust kabinetti.

Mis arvate?(:

Haah, kepikad õed.
Aga väga hea (H)
Ootan juba huviga mis juhtus ja mis selle Jake'iga saama hakkab
UUTT!!!!!!

Armukolmnurk.
Aga väga hea. Kusjuures, mulle meeldib Mike hetkel rohkem isegi kui Jake.
UUTT!!

Jake? kes on Jake? ;D
ma vist jätsin midaig vahele^^

igaljuhul Mike on jah äge

ja uut paluuks

Jake on Lysandra palatikaaslane,temast tuleb veel juttu
(:

Aanooo.. temast pole vist eriti üldse juttu olnd?

ja täna uut saab?

Thank god, et ta Jake ei karjunud. Muidu oleks kuti ego siukse boosti saanud..
Aga väga hea (HH) Ja kas sa tahad äelda, et meil on armunelinurk? Dr. Johnsons ?

Tohoh Hea jutt

Hullult hea

Uut

Aa, ja minaolen igaljuhul Mike poolt ;d ;D xd

Uus,pikem osa. Head lugemist!

Chapter 6

Hommikul,palatis nr. 2

Järjekordselt äratati mind hommikul ülesse. Õde tõmbas kardinad eest ära ning andis mu ravimid kätte. Tänane ilm oli jube-Taevas oli pilvine ning vihma kallas jubedalt. Mind jäeti palatisse üksinda,kuna Jake oli söömas. Mul oli hea võimalus end korda sättida. Koperdasin uniselt vannituppa.Pesin näo ja hambad ära ning kammisin oma juukseid. Seejärel läksin koridori peale jalutama.

Otsustasin Jake-i ülesse otsida. Lonkisin mööda koridori kuni jõudsin 6-da palatini. Mike-i palat.. Palati uks oli lahti,vaatasin korra sisse. Ruum oli tühi.

„Otsisid mind?“ küsis Mike patsutades õrnalt mind õlale.
„Kuraat!“ kiljusin üle haigla ehmatusest.
„Rahune maha.“ Ütles ta ning võttis mul tasakesi ümbert kinni,ise laginal naerdes.
„See pole naljakas,pealegi. Lase mind lahti.“ Ütlesin talle hoiatavalt.
„Mis siis saab kui ma ei lase?“ päris ta uudishimulikult.
„ Sa kahetsed seda.“ Vastasin talle .
„Oled kindel?“
„Rohkem kui kindel.“ Ning seejärel ma virutasin talle küünarnukiga ribidesse.
Mike vajus valust seina äärde ning vaatas mulle vihaselt otsa.
„Mis kuradi pärast sa seda tegid?“ Küsis ta vandudes.
„Ma ju ütlesin. Pealegi-Hoia minust eemale. Kuidas sa võisid mulle nii teha?“
„Mida ma tegin?Ja millal?“ vaatas ta üllatunult mind,võttes seina äärest oma kargud.
„Nagu sa ise ei teaks. Mida sa eile palatis tegid? Kõigepealt mina,siis virutasid Jake-i vastu seina.“ Laususin tusaselt.
„Ma olin su juures,kuni sa magasid selle hetkeni,kui see päda tuli ülbitsema.Ainuke asi mis ma sulle tegin oli see,et ma hoidsin su kätt ja valvasin sind. On suur patt?Mul sai ka lõpuks närv otsa. Ma ei võinud su juures siis olla we? Mees oli lihtsalt armukade ja tahtis minust lahti saada.“ Vastas ta närviliselt.

Istusin palati ukse juures olevale toolile ning panin pea käte vahele. Ma olin ta ilmaasjatult temaga nõmedalt käitunud.
„Mike,anna andeks.“ Ütlesin sosinal.
„Sa ju ei teadnud“ Lausus ta ning istus mu kõrvale,pannes kargud kõrvale.
„Ikkagi.. ma poleks Jake-i pidanud uskuma“ vastasin pomisedes.
„Õnneks ei juhtunud midagi väga hullu.“ Naeratas ta.
„On sinuga kõik korras?Ega ma väga jubeda hoobi ei andnud?“ Küsisin järgmisel hetkel.
„Elame üle,natuke on valus“ sõnas ta ning tegi hädise näo pähe.
Sel hetkel võtsin ta ümbert kinni,enese mõtlemata. Seda tegi ta tema. Temaga olles oli tunne,et ma oleksin teda terve igaviku tundnud.

Johnson’s

Johnson’s hakkas lahkuma oma kabinetist,kui järsku helises telefon. Tagasi laua juurde,vastas ta kõnele.
„Hallo,Dr. Johnson’s?“ Küsis tuttav naishääl.
„Tervist,jah. Kellega ma räägin?“ vastas mees.
„Ma olen Haigla registratuurist. Liz.“ Tutvustas end naine.
„Mida te soovite?“
„Teie osakonnas peaks olema Preili Taylor?“ päris naine tagasihoidlikult.
„On küll,mis temaga on?“
„Politseist tulid uurijad siia,nad sooviksid Preili Tayloriga rääkida,ning samuti tahaks ka seda teha Mary Wilson-Haigla psühhiaater.“
„Ahah. Saatke politsei siia osakonda,ma tulen Preili Tayloriga neile vastu“ sõnas Johnson’s talle.
„Olgu pealegi.Nägemist“
*Vaikus*

Johnson’s tõttas koridori,nähes Lysandrat Mike-iga koos,ruttas ta nende juurde.

„Mkhmkhm.“ Köhis Johnson’s.
Noored ehmatasid ning tõusid äkiliselt püsti.
„Preili Taylor,uurijad jõudsid siia,nad tahaksid teiega vestelda.“ Rääkis Johnson’s.
„Politsei.?!“ Tegi Mike imeliku näo pähe.
„Ma pean minema, See on seoses minu õnnetusega.“
Mike ei saanud siiani aru.
„Pärast räägin.“ Ning ta embas poissi.
„Preili Taylor“ ütles Johnson’s kannatamatult.
„Jah,kohe“ Ning seejärel ta eemaldus poisist.

Jack ja Lysandra läksid kõrvuti registratuuri poole,jättes Mike-i Oma palati ukse juurde.

Lysandra oli närvis. Registratuuri juures oli kaks võõrast meest. Üks oli mustas nahktagis ning lühike ning teine pikk ja tumeda habemega.

„Tere päevast. Oleme politseist“ tervitas mind lühem mees ning mõlemad näitasid ametimärke.
„Te olete Preili Lysandra Taylor ning Jack Johnson’s?“ Küsis pikem mees.
„Jah.“ Vastasin arglikult.

Seejärel suudusime ühte kabinetti,mis oli tühi.

„Nii,me tahaksime Preili Tayloriga omavahel rääkida“ Lausus üks meestest Johnson’sile. Jack nõustus sellega,kuid pahuralt.

Võtsime istet. Mehed jägisid mind sellise pilguga,nagu ma oleks mingi kurjategija.
„Rääkige meile sellest õhtust“ sõnas mulle habemega mees. Ta nimi oli Bruce.
„Eem.. Ma olin õhtul oma korteris,üksinda. Jõin mingit lahjat veini. Ühel hetkel helises mul telefon-see oli mu tuttav Lilian. Rääkisime. Järsku kuulsin ma uksekella. Ukse taga seisis William,kutsusin ta sisse,ise hakkasin kööki minema,talle tooma midagi. Ning siis läks silme eest mustaks . Muud ma ei mäleta midagi“ Rääkis tüdruk.
„Kes on William?“ Päris seekord Maxwell“
„Matilda vend“ Ütlesin ning vaatasin tühja seina.
Nüüd helises Bruce-i telefon. Kuulsin ainult,kuidas mees ütles“ ja-jah“ ning „kohe oleme kohal“ seejärel lõppes kõne.
„Preili Taylor,me tuleme mõni teine päev tagasi. Aitäh praeguseks.“ Sõnas Bruce ning seejärel mehed lahkusid.

Jack astus uksest sisse ning tuli mu kõrvale.
„Tead,Te peate psühholoogi juures ka läbi käima,ta on teid mitu päeva kätte tahtnud saada“ Rääkis mees.
„Oh jumal,käime siis ära seal.“ Ohkasin seepeale

Mary Wilsoni kabinetis

„Rääkige mulle kõik ära“ Lausus naine pärast tutvustamist.
„Olgu. Asi sai alguse 2 aastat tagasi,ma lõpetasin 10-da klassi.. Üks õhtu Läksin Oma parima sõbranna Matildaga klassi kuttide poolt tehtud läbule.Kuna meil polnud autot,läksime hääletades. Meil oli kombeks,et käime keset maanteed. Mõlemad olime oma mõtetes. Ma kuulasin sel ajal mp3-me. Järsku ma kuulsin kuidas Matilda karjus: „Lysandra,Auto!“ Ning ta lükkas mind eemale,nii et ma kukkusin maantee äärde ,lüües oma pea ära.,kuulsin vaid üht tugevat matsu ning siis oli kiljumine..

Ahhhh kui hea.
Nii hea, et ta Mike'iga ära leppis. (A)
Ja see õnnetus.. Õudne

Mulle endiselt väääga meeldib.

UUT!!!!^^

Chapter7

Mary wilsoni kabinetis.

„Seejärel tuli keegi mu juurde,meesterahvas. Avasin silmad tasakesi. „Ta on elus“ karjus mees kellegile. Tõusin püsti vaevu ja nägin autot ning.. Matildat.Ta oli maas,nii abitult.. Ta kõrval nägin vereloiku.Jooksin ta juurde maha.
„Sa ei tohi,sa ei tohi mind üksi jätta.. sa ei tohi.“ Pomisesin hüsteeriliselt ning võtsin temalt ümbert kinni.
„Ta on surnud.“Tuli mu juurde seesama mees.
„Mida kuradit sa ka tead. Kutsuge kiirabi.“ Karjusin täiest kõrist talle.
Eemal olnud naine tuli mu juurde.. ta haletses mind,mis oli jube.
„Keegi ei sa enam midagi teha.“lausus ta vaikselt.
„Saab,muidugi saab. Kas te ei suuda helistada.?“ Nähvasin talle.
„Rahunege maha,me juba helistasime“ Ütles mees mulle vihaselt.
„Matilda,miks just nüüd pidid mind üksi jätma,siis kui ma vajan sind kõige rohkem?“ ning haarasin talt veel rohkem kinni.
„Brad,mida me teeme? Me ju jääme süüdlasteks. Ja vaata autot.“ Närvitses naine.
„Kate,ma ei tea.. See pole meie süü,et need pubekad tee peal olid.“ Ütles mees läbi hammaste.
„Pubekad? Kes sul siin pubekas on? Te olete süüdi. Kurat,kas te ei oska sõita.? Mu sõbranna on surnud ja te nüüd pabistate oma plekirisu pärast. Te olete haiged.“ Vastasin neile.
Mul sai närvid läbi. Ma tõusin matilda juurest püsti ning jooksin selle mehe juurde,hakates teda meeletult rusikatega vastu rindkeret peksma.
Ta võttis mult kätest kinni.
„pean ma veel sulle süüdistuse ka esitama?“ küsis mee särritunult.
„Te olete egoistid.“ Käratasin talle.
Nüüd kuulsime sireene. Kiirabi ning politsei tulid. Matilda pandi raamile ning ma pidin minema kaasa. Sellest hetkest muutus mu elu..“Rääkisin psühhiaatrile.

„Tunnen kaasa..“ sõnas Mary.
„Aitäh,aga haletsus on viimane asi,mida ma hetkel vajan.“ Ütlesin talle,ise põrnitsedes seina.
„Preili Taylor,ma üritan teid vaid aidata.“ Lausus arst solvunult.
„Saage aru,kui ma oleksin tahtnud teie abi,oleksin ma ise siia pöördunud.Aga teie komisjon sundis mind siin käima. Te arutate ainult vanu haavu lahti. See pole aitamine.“ Vastasin ja pisarad hakkasid voolama mööda mu põske alla.
„Te ei saa sellega ise toime.“
„Te ei tea seda.“ Ning tõusin püsti,suundudes ukse poole.
„Kuhu te oma arust lähete?“ küsis naine.tõstes oma hääletooni.
„Ära siit majast,kaugele.On see piisav vastus?“ lahkusin ruumist,lüües ukse pauguga kinni.

Läksin närviliselt ning nutetud silmadega oma osakonda,esimese asjana läksin õdede laua juurde.
„Kus Dr.Müller on?“ pomisesin ühele sekretärile.
„Kabinetis“kogeles naine.
Ilma koputamata läksin uksest sisse.
„Kirjutage mind välja. Ma ei taha hetkegi enam siin olla.Mul on kõrini. Ma tahan oma isklikud asjad kätte saada.“ Ütlesin talle vihaselt.
„Preili Taylor,see pole võimalik.“ Ütles Jack püsti tõustes.
„Nüüdsest on“ vastasin talle.
„Te pole valmis“ muretses Johnson’s.
„Olen. Andke palun mulle mu number,kust ma saan oma riided ja asjad kätte.“
„Küsige garderoobist nr. 26-te.“ Vastas mees nördinult.
„Aitäh.“ Ning seejärel lahkusin palatist.

Liftiga läksin allakorrusele,kust suundusin garderoobi. Garderoobis istus mingi vanem naisterahvas.
„Palun nr. 26-e asju“ palusin naisterahvast.
„Oodake hetke.“ Vastas ta lahkelt.

Sain oma riided kätte ning vahetasin need pidžaamade vastu. Taskust leidsin natuke raha ning oma võtmed koos moblaga.46 vastamata kõnet. Ebanormaalne.. keegi ei teadnudki,et ma siin olen.
Unustasin ühe asja,Mike-i. Jooksin kiiresti taas Lifti juurde ning läksin osakonda. Jooksin kiiresti 6-da palati juurde. Mike oli lamas voodis ning vaatas ajkirja.
„Mike..“ Laususin hingeldas.
„Lysandra.“ Sõnas ta üllatunult ning tormas mu juurde karkude abil, seejärel mind emmates.
„Ma lähen ära.“ Ütlesin talle,teda veel rohkem kallistades.
„Miks?.“ Küsis ta pettunult ja mind lahti lastes.
„Ma ei saa siia jääda. Kauaks sa siia veel jääd?“ pärisin hetke pärast.
„Ülehomme saan koju. Mis meist saab?“
„Näe,oota.“ Laususin ning võttes oma silmapliiatsi.
„Mida sa teed?“ sõnas ta naerdes.
„Anna sulle oma numbri.“ Ning võtsin ta käe ja kirjutasin sinna.
„Normaalne“ muigas ta ainult.
„Näeme“ ning kallistasin teda.
Mike jäi oma käe peal silmitsevat numbrit vaatama samal ajal,kui ma kontskingade klõbina saatel haiglast väljusin.

Jalutasin mööda linna,koju. Jõudes oma korteriukse juurde,otsisin oma taskust välja võtmed. Avasin ukse.korter oli soe. Astusin uksest sisse: võtsin üleriided ära. Hetke pärast olin köögis,endale kohvi tegemas. Seejärel helises kohe uksekell.. Uksel seisis..

Mis arvate? Jätkan? ^^

Ohjaa.. Armastus esimesest silmapilgust.. Või esimesest minestusest antud juhul.

Mulle endiselt väga meeldib.

Ja nõustun EITC'iga. Mulle tundub ka, et Jake ilmub veel juttu.


Aga uut tahan.

Muidugi jätkad :)
ülisuper ;d