One day,One life.. [Chapter 14.]

Põneev.. nagu ma aru saan on Will ta eks?
Nummi tüüp, tsipa pealetükkiv meibi..
Aga uut tahan!

Päris hea ju (Y) Põnevaks läheb ^^
A mu meelest käis alguses see armumine nats liiga kiirelt..
Aga edasi! =)

Uus osa lõpuks. Head lugemist!

Chapter 9

Mõnekümne minuti pärast avanes uks. Will tuli uksest sisse ja tormas mu juurde,kus ma olin põlvili maas. Ta oli näost lumivalge ja tõsine.Mees tuli mu juurde põlvili maha ja võttis mind enda embusesse.
„Inglike,mis juhtus?“ küsis ta muretseval toonil.
„Will,ma ei suuda..“ vastasin nuuksudes.
„Pole hullu,saame hakkama.“ Ütles ta vaikselt,mu enda kaissu võttes veel rohkem.

Ta tõstis mind püsti ja läksime diivani peale.Muidugi nägi ta maas olevaid lilli ja kaarte.
„Mis see on?“ küsis ta püsti tõustes ning kaarti vaadates.
„Sellepärast..“ sõnasin pobinal.

Will avas kaardi.. lugedes selle läbi,rebis ta selle puruks.

„Kes selle kirjutas?“ päris ta vihaselt.
„Ma ei tea.“
„Ma löön selle raibe maha,kui ma ta kätte saan“ ütles ta kirudes.
„See võib kellegi loll nali olla..“ sõnasin talle selle peale.
„See ei saa nali olla. Kes peaks mu õe eest sulle kätte maksma? Tead,sa peaksid mu juurde tulema,vähemalt natukeseks ajaks.“ Rääkis ta õhinal
„Äkki keegi on,kes tahab seda teha.. Sinu juurde,ma ei tea,oled kindel.?“ Ja vaatasin teda kahtlustavalt.
„Matilda on mälestus ainult ja see polnud sinu süü. Muidugi,minu kodu on ka Sinu kodu.“
„Olgu pealegi“

Haarasin laua pealt mobla ja võtmed ning paar hädavajalikku asja,tagasi elutuppa jõudes vaatas Will mind imelikult.

„Nii vähesega Sa tuledki mu juurde?“ ütles ta imestunult.
„No ma ei jää sinna elama ju.“ Vastasin vabandades.
„Õu,õu.. Sa said valesti aru. Sa tuled Mingiks ajaks Minu juurde „elama“ paariks päevaks,võib-olla isegi kauemaks veelgi. Sa arvasid et paariks tunniks ainult?“ päris Ta naerdes.
„Unfair..“ laususin solvunud näoga.
„Mine ja laasta oma kappi,ma võin appi tulla“ ütles ta muiates
„Tõesti tahad tulla?“
„Muidugi.“

Poole tunni pärast olime mu terve kapi tühjaks teinud. Tuba oli riideid laiali. Olime voodis pikali ning naersime meeleheitlikult.

„Polegi nii hull“ ütles ta pärast pikka naermist.
„Sul on õigus“ ning naersin jälle.

Hetke pärast oli ta voodist püsti tõusnud ning ta käes oli hunnik riidehilpe.

„Kõik need sa võtad kaasa.“ Lausus ta tõsiselt
„Liiga palju pole? Kammoon,ole nüüd.“ Ning võtsin need hilbud ta käest endale.
„Sa ei teagi,mis on palju. See on käsk. Nii,et topi need kotti ja tõmbame minu juurde.“
„As you wish..“ ning tegin talle kummarduse.
„Vaata,see on juba parem“ vastas ta laia naeratusega.

Viskasin oma riided kotti ja läksime koridori. Panin oma punase mantli selga ja jalatsid jalga.’

„Kumma autoga?“ pärisin trepi peal.
„Minu“ ütles ta tähtsal toonil. (egolaks.)

Läksime autosse. Ta juurde ei olnud pikk tee,seega olime üsna pea kohal. jõudsime ta korteri juurde. Olime seal niipalju,et viskasin kotti sinna ära. Seejärel ta haaras mul käest ja vedas uuesti auto juurde.

„Kuhu me lähme“ küsisin imelikult.
„It’s a suprise.“ Vastas ta mulle.
„Sa siis ei või öelda?“ laususin seepeale.
„Siis see poleks ju üllatus“ ja ta jäi mulle otsa vaatama.
„Ise tead..“ ning ma jäin mõtlikult aknast välja vaatama.

William turtsatas ainult selle peale ja käivitas mootori.Ma jäin oma mõtetesse. Niipalju sain aru,et me sõidame linnast välja. Autos mängis ainult raadio looga „Poison“. Alice Cooper. Me ei vahetanud tee peal ühtegi sõna. Mõne aja pärast keeras ta maanteelt mingile kitsale teerajale.

„Ega sa vihane ei ole?“ päris ta,ise ettevaatlikult sõites.
„Mm..“vastasin.
„Mida?“küsis ta arusaamatult.
„Midagi.“
„Oled siis solvunud?“ lausus ta kannatamatult.
„Ah? Ei midagi. Oot.. Sorry. See,ei ole. Ma lihtsalt olin omi mõtetes.“ Kokutasin ainult.
„Mis sul on?“ ning ta peatas mootori.
„Sa veel küsid..Mis koht see veel on?“
Olime mingi metsatuka sees,platsi keskel oli vanem palkmaja koos vana kiiguga.
„Suprise,tule lähme.“ ütles ta võltsi naeratusega.

Läksime autost välja ning jalutasime maja juurde. Will otsis taskust võtmeid ning pika aja pärast leidis need võtmed ülesse.

„See pidi minu ja Matilda oma olema.. Nüüdseks on see ainult minu.“ Rääkis ta ust avades.
„kena“ muud ma ei osanud kahjuks öelda.
Astusime sisse. Maja oli seest ilus,ainult puit. Köök ja elutuba oli koos,seina ääres oli suur ,lubajakivist (vähemalt selle taoline) kamin. Istusin lähedal olevale diivanile,kus oli ka laud,vanade ajakirjadega.

„Külm on“ sõnasin vaikselt.
„Tule,lähme toome puid“ ning ta tuli mu juurde ja ulatas käe.
„Lähme“ ning võtsin ta käest kinni.
Maja taga oli puuriit. Võtsime sealt mõlemad suure hunniku ja tassisime sisse. Will süütas tule ja mõne aja pärast oli kuulda kõrvus tulepraksumist.

Läksin kööki ringi vaatama. Kapist leidsin paar teepakki ning tassi. Seal majas oli kõik olemas. Ainult puudu oli paar elavat hinge..
Lülitasin veeketja sisse ningpanin teepakid tasside sisse. Mõtlikult jäin vaatama,kus will on.
„Will?“ hüüdsin üle maja
„Siin“ karjus ta mulle vastu,ise trepist alla tulles,endal suur tekk käes.
„Mis teed sellega?“ pärisin,kallates vett juba tassidesse.
„Lihtsalt tõin selle ülevalt,siin on jahe. Sa ei tohi end külmetada“ vastas ta eriti hoolitsevalt.
„Oh God,kus nüüd tuli alles Ema Teresa välja“ ning suundusin diivani juurde,kus ootas mind Will sooja tekiga.
„Näe,palun“ sähvasin talle ning ulatasin tassi.
„Tänud.“ Pomises ta vastuseks.

Istusin diivanile ning mässisin end teki sisse,kus ta juba oli. Vaatasime üsna mitu minutit prõksuvat tuld.
„Tead,see on täitsa hea tee.“ Nentis ta.
„Tore.Miks sa mind vaatama ei tulnud. Või vähemalt keegi teine“ küsisin seepeale.
„Keegi ei teadnudki,et sa haiglas olid ja ma sain seda alles siis teada,kui sa välja said.“ Vastas ta.
„okei.“ ning asetasime teed lauale.

„Mul uni peal“ porisesin,silmi hõõrudes.
„Tule siia,mu väike Ingel.“ Ja hetke pärast olin ma ta kaisus,kus me mõlemad olime mässitud suure teki sisse diivani peal. Kõik oli nii.. ideaalne?Seda pilti ei saa kirjeldada lihtsalt.
„Äkki meie Une-Mati laulab Inglikesele tudulaulu?“ lunisin temalt.
„Tudulaulu? Veel mehemaks läheb.. Aga kui Te soovite,ma ju võin seda teha.“ Muigas ta lõbusalt.
„thank you.“ Vaatasin talle tänulikult otsa ja võtsin tal’t tugevasti ümbert kinni.

„I could stay awake just to hear you breathing
Watch you smile while you are sleeping
While you're far away and dreaming
I could spend my life in this sweet surrender
I could stay lost in this moment forever
Every moment spent with you
Is a moment I treasure

Don't wanna close my eyes
Don't wanna fall asleep
'Cause I'd miss you, baby
And I don't wanna miss a thing
'Cause even when I dream of you
The sweetest dream would never do
I'd still miss you, baby
And I don't wanna miss a thing

Laying close to you
Feeling your heart beating
And I'm wondering what you're dreaming
Wondering if it's me you're seeing
Then I kiss your eyes and thank God we're together
I just wanna stay with you
In this moment forever, forever and ever .. „ laulis ta.

„Sa laulad hästi“ segasin teda mõmisedes.

üliarmas :)
nagu ausõna, super .

Aah kui nunnu.

Nüüd seal läbul läheb midagi perse raudselt. Kunagi ei kesta nunnudus kaua.

UUT!!

Ma juba kujutan ette, kuidas nad teineteist märjaks kastavad. Väga armas osa oli tõesti. Mina tahaksin ka uut osa!

Tead ikka, et ma tahan uut osa? Ei tea??

MA TAHAN UUT OSA!!


Nüüd tead ^^

Ülihea oli seda jälle üle pika aja lugeda :)
edasi :)

Hhei . Uus osa . ! ^^ Tean , et see pole just kõige parem, aga siiski , OOTAN sisukaid kommentaare ja kriitikat palju. Väga-väga-väga . ! ^^ tean , et kirjavigu on palju, : P

Chapter 13

Lysandra.

Telefonihelin. Tüdruk üritas telefoni ignoreerida , pannes pea padja alla , ning lootes et see vait jääb. Tulutult. Ly viskas vihaselt teki pealt maha , hakates oma moblat otsida , lõpuks leides selle voodi alt . Võttes selle mobiili , kirudes seda võttis ta kõne vastu.
„Jää vait lõpuks , ! „ Plahvatas ta , vajutades kõne vastu
„Eem .. Ega mul valeühendus pole ? „ küsis madal hääl telefonis ,
„Oleneb . Kes küsib keda ? „ Vastas tüdruk talle , prantsatades põrandale maha .
„Bruce Miall , politseijaoskonnast .Preili Taylorit . „ vastas politseinik talle ,
„Selge . Mida te tahate ? „ Nähvas ta politseinikule , minnes magamistoast kööki endale midagi süüa võtma.
„ Teie uurimine ,kas te jaoskonda saate tulla , ? „ päris ta ettevaatlikult , teades juba naise reaktsiooni.
Lysandra vaatas sellel ajal külmkappi , avades isegi sügavkambri. Tühjus , millele järgnes pikk ohe.
„Pean ma tingimata sinna tulema , ?“ võttes telefoni teise kätte , et saiakappi vaadata. Tühjus .Jälle . See oli Lysandra jaoks katastroof.Järjekordne ohe .
„... Teie korterit uurides , leidsime erinevaid sõrmejälgi laual olevalt klaasilt , mis oli ka osaliselt veinipudelis . „ Seletas ta õhinal , arvates , et saab ta tähelepanu .
„Jajamh , muidugi . Väga hea . Aga tulge Bakeri kohvikusse , ma ootan teid seal . Kell üheksa . Olete nõus , ? „ Viidates kohtingule.
„Oodake , aga .. ? „
„ Olgu , saame seal kokku . „ Naeris Ly , lõpetades kõne .

Lysandra , jooksis oma tuppa , hakates kiiresti tuhnima oma riidekapis , leides neid õigeid riideid . Lõpuks leidis ta mustad retuusid , mille peale ta pani pika valge tuulepluusi . Seejärel võttes kõik riided sülle , viskas ta need oma riidekappi. Kiiruga minnes peegli juurde ,pannes oma mustad kiharad tavalisse natuke lohvakasse patsi , oli ta valmis . Ainult süsimustad kingad olid puudu , mis olid koridoris.

Mike .

Pikk mõnus hommik. Mike oli teki all ja vahtis lakke . Ja mõtles . Ta vajas midagi. Mis see oli ? Lysandra – tüdruk , kellest ta ei tea midagi , kui vaid seda , et mees on temast sisse võetud . Jah lootusetult . Aga tal poleks lootust.. Ei , ei , ei . Mitte mingil juhul . Aga ta tahtis kohvi – musta ja suhkruga ning sinna kõrvale mõnda head paksu glasuuriga kooki . Aga tal pole kumbagi kodus . Mõtetu . Mike tõusis voodist püsti ja ringutas pikalt.Ikka käis närvidele ta kipsis jalg , millest ta tahtis lahti saada väga, kuid alles paari päeva pärast. Ta tõmbas kardinad eest ja vaatas välja. Savi . Poiss kummardus maha , et võtta oma mustad teksad ning nende juures olevalt triiksärgi. Ta tahab kohvi , . Kohvi,kohvi , kohvi . Kergelt sasides oma juukseid läks ta korterist välja , lukustades ukse. Pikk haigutus. Poiss oli kõndinud enda arvates juba igaviku , kuid siiski .. kümme minutit oli vaid möödas. Ja mitte ühtki kohvikut Ta keeras peatänavale , et sealt leida midagi . Baker .. Poiss läks üle tee , ning sisenes kohvikusse. Kassa kõrval oli menüü , mida ta läks vaatama . Kohvi , jah . Lõpuks ! Ning sinna kõrvale Karamelliglasuuriga kook .. Mike suundus kasspidaja poole , kui keegi tuli ta kõrvale . Poiss ei pannud teda tähele .
„Mike , ? „ Lysandra küsis ettevaatlikult , nähes kas poiss teeb temast järgi.
Poiss vaatas enda kõrval olevat tüdrukut , Tema ! „ Sina . „ ütles ta vaikselt .
„Jaa“ naeratas tüdruk talle seepeale .
„Sööks koos ?“ tegi poiss ettevaatlikult.
„Ma ei saa , mul on kohtumine , „ vabandas ta seepeale , suunates pilku ruumi nurgas olevale lauale , kus oli mees suure pataka paberitega.
„Arusaadav. „ Vastas Mike pettunult , müüjale oma tellimust esitama .
„Tõesti .. „ tegi Ly mureliku näo pähe , vaadates menüüd ..
„Ei , pole vaja .. „ naeratas Mees talle tagasi . „ jah , must kohvi , ja karamellikook , sinna taha lauda , „ rääkis poiss müüjaga .
Lysandra vaatas teda .. Jälle. Kutis oli midagi ,mis talle meeldis .Kuid ei , ta ei saanud . Ta pidi Williga kõik korda saama, kuig ta ei kavatsenud vabandada . Mees oli ise värdjas. Keegi ei käsinud teda keset ööd kuskile metsa äärde visata . Jahmh .. Aga see Uurimine . Ta sinikad olid üle läinud praktiliselt . ja ta tundis end hästi . Ta ei tahtnud teada , midagi . ainult nime. Segadus –Suur segadus , mis ta peas valitses . Viimased päevad olid võetud nagu mingist igavast märulist . Mõnus .
„Hallo , ? „ vaatas müja teda põrnitseva näoga.
„Jaa , oih .. Ma .. võtan .. Segumahala .. mm .. Kohvi ja kaks capuccino kooki . „ vastas tüdruk talle .
„42.80.- teeb kokku . „ pressis naine läbi hammaste.
Lysandra vaatas talle heldalt otsa ning läks tagasi oma laua juurde , kus vaatas teda Bruce.

„ Istu . „ ütles Bruce.
Ta oli küllaltki vanem tüdrukust , üks kümme aastat vist. Ta oli keskmise kehaehitus , küllaltki pruun ja sellise mõnusa habemega . Ahh ..
Naine istus vaikselt lauda , kui saabus üks teenindajatest ja asetas neil joogid ning koogi .
Bruce vaatas tüdrukule sügavalt otsa , lappis pabereid ning haaras ühe neist. Seejärel ta andis selle tüdrukule.
„On see tema , ?“
„Ei , pole varem näinud . „ vaatas tüdruk pilti ning raputas pead .
„Miks ta näpujäljed teie klaasil ja laual olid , ? „ päris mees , vaadates enda ees olevat capuccino kooki .. Töö .. põlastav selle kõrvalt.
„ Ma ei tea , „ vaatas tüdruk arusaamatult.
„Oeh . Seda enam on meil põhjust teda otsida . „ sõnas ta , pannes paberipataka kotti. Laua peal oli lusikas , mille ta haaras . Mees vaatas pelglikult kooki .
„ Söö . „ Naeris tüdruk , võttes suure tüki ning pistes selle suhu.
„ Jajah , „ muigas ta , ning pannes luskika maha võttis ta kohvi . Hea .
„ On teil veel midagi , või võime edasi lihtsalt süüa , ? „ küsis Ly , vaadates aknast välja . päike paisitis , soe oli . Täpselt , nagu kõik oleks korras . Ja järgmine tükk kooki , mm. ..

Mike istus kohviku teises nurgas ja vaatas tüdrukut . Ta oli ilus. Lihtne ..mehel oli raske vaadata , kuidas ta selle teise mehe juures oli ja naeris . ta tahtis ise tüdruku juures olla . Ta ei armasta tüdrukut mitte väga palju – talle meeldib ta. Aga Mike , kes teda tahaks .. ?

huvitav...

Ei tea , kas keegi seda enam loeb ka , aga ma üritan nüüd tihedalt uusi osi panna =).
**-** - tegelane mõtleb midagi vms , minevik .

14.
Päev oli ta jaoks õnnestunud. Ta oli lõunal saanud ajada oma asjad Bruce-iga korda, seoses õnnetusega. Peaaegu. Kuigi sõrmejäljed ei kappinud küll inimesega, olid nad juhtumile natuke lähemale saanud. Lysandra oli mehele rääkinud ka lilledest mis talle saadeti, seega pidi olema kahtlustatavalt Matilda lähedane, arvatavasti mees. Ly oli otsustanud, et ta leiab selle inimese ülesse, kindlalt.
Siiski, asjad ei olnud veel sugugi korras. Ta pidi Willi kätte saama, helistama haigla psühhiaatrile, rääkima veel selle arstiga ja unustama Mike-i. Mike oli lihtsalt kerge flirt, muud ei midagi.Mike oli m i n e v i k. Selle mõttega võttis Lysandra oma telefoni kohvilaualt ja valis Willi numbri välja.

Tüdrukul kripeldas sees. Ta ei osanud poisile midagi öelda, ta oli siiski selles süüdi. Telefon ainult kutsus ja Lysandral tekkis tunne , et poiss ei võtagi seda vastu. Viimasel hetkel kuulis ta klõpsatust ja kuulda oli " Jaa."

"Will, sina?" küsis tüdruk arglikult.
"Lysandra, tead.. " hakkas mees talle rääkima,
Tüdruk , hingas sügavalt sisse" Will, sa pead siia tulema. Ma tahan kõik sinuga selgeks rääkida .. meist. Palun .. "
"Mul pole praegu aega. Ausalt .. Ja sa segad mind. " teatas ta jäise häälega.
"See on mulle ülimalt tähtis. Astu kasvõi korrakski läbi."
Poiss ohkas." Ma tulen 7-ks kohale.Ole seal," sõnas ta ja katkestas kõne.


Tüdruk istus lohakalt diivanile, jäädes rohelisel taustal seinakella vaatama, mis näitas alles kolme .

<<<<<<<<<<<>>>>>>>>>>>>>>>>>

Jack Johnson's oli mees, kes ületas kõiki- nii karjääris kui rahas. Ta oli neljakümnedate alguses mees, kel oli olemas kõik. Raha, kodu, pere, Ta oli üks vihatumaid-kui ka armastatumaid kirurge kogu Ameerikas. Ta oli lühemat kasvu, kohevate kuldpruunide juuste ja heleda nahaga. Kõik oli korras kuni ..

**Marilyn jooksis mänguväljaku juures olevale valge pingi juurde, kus olid ema ja isa.
"Iss , sa lubasid ju jäätisekioski ülesse otsida!" porises väike tüdruk.
Katie tögas kergelt Jacki ja sositas: "Too talle see jäätis . "
Jack naeratas naisele, suudles teda õrnalt ja tõusis püsti. " Ma otsin kioski ülesse ja toon sulle selle jäätise"

Ta leidis otsitud putka , ostis lapsele jäätise ning tuli mänguväljakule tagasi.
Katie rääkis tuttavaga sel ajal , kui mees ta juurde astus.
"Kus Marilyn on ?" küsis ta vaatavalt ringi.
"Ta peaks teiste lastega olema kallis" vastas naine.
"Katie , kus Marilyn on? Teda POLE ju "

"...ligi kuu aega on möödas. Terve osariigi politseiüksused on kõik kohad läbi kamminud. Arvatavasti on ta surnud. Me lõpetame uurimise " rääkis konstaabel, pilku maha visates.

"Jack, ma ei suuda enam .. Ilma temata pole enam endine. Parem oleks, kui m e i d enam poleks. Lihtsamalt öeldes- ma tahan lahutust. Anna andeks" nuuksus naine ta kõrval ja üritas meest emmata , kui ta naise eemale tõukas.**


Johnson's istus oma kabinetis ja mõtles . need tegid talle haiget. Need rikkusid tema elu .

Uks avanes ja valge vormiriietusega naine tuli sisse.
"Jack , sulle on homseks aeg pandud. Kella kaheksaks."
"Daisy, ma ütlesin, et ma ei võta reedeti vastu kedagi."
"Telefonis öeldi, et see oli tõesti väga tähtis" kogeles naine vasuseks.
"Kes?"kortsutas mees kulmu.
"Lysandra Taylor."
"Olgu.Võid minna" uks sulgus ja mehe näole ilmus pikk naeratus.


<<<<<<<<<<<<<<<>>>>>>>>>>>>>>>>>>

Kell oli pool seitse läbi paar minutit, Lysandra oli end Willi tulekuks valmis seadnud, pannes selga punase siidpluusi ja valged teksad. Viimasel momendil end peeglist vaadates oli ta okei. Sirgendatud juuksed, ripsmetušš,. Paigas.

Uksele koputati vaikselt. Ly jõudis just koridori, kui Will avas ukse. Tüdruk jooksis ta juurde, võttis tugevasti ta ümbert kinni ja suudles teda. Poiss lasi lingist lahti ning pani käed aeglaselt ümber ta piha.Lysandra eemaldus natuke poisist ja vaatas tema turris juuste alt neid šokolaadipruune silmi, ise naeratades. " Will, ma armastan sind .."

muidu mina loen, pikk vah on jah olnud, ma unustan juba vahepealse ära :S

Aitääähh. Ja selle vea ma püüan parandada =) Vähemalt keegi loeb:D

Mina loen ka siiski

mina loen ka :)

ÜLISUPER HEA!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!
UUT!!!