New life ( UUS !)

Siin see on.
New life'i esimene osa :)
Ütlen siis ära, et see ei ole sarnane mu eelmiste juttudega. Kaugel sellest. See on hoopis teise kandi jutt.
Avaldage arvamust ! Oleksin väga tänulik ! :)


Ja siin ma olen. Möödusime just Newporti linnasildist ja oleme teel oma uue elukoha poole, mis asub merele väga lähedal. Newport asub Bristoli lahe ääres niiet, selles suhtes tundub asi ok.
Minu nimi on Sunday Rose. Nimi on täielik vastand mu iseloomule. Sunday Rose meenutab mulle kangesti roosat ja plikalikku edvistamist. Mina ise aga... olen must. Kannan musta ning palju neete ja naeran üleüldsiselt harva. Väga harva.
Kunagi oli see aeg, mil ma olin õnnelik. See aeg möödus mul Forksis ja kestis 3 aastat kuni see saatuse tahtel lõppema pidi.
Uus elu, uus lootus ja uus armastus. See tundub kuidagi nii võimatuna. Kas ma üldse siin Newportis endale tuttavaid leian? Kas mind hakatakse ka pilkama? Kas mu elu muudetakse põrguks mu iseloomu ja välimuse pärast? Kas... ma suudan uues keskkonnas jääda jätkuvalt iseendaks või muutun ka mingiks haigeks tibiks?
Nii palju küsimusi ja nii vähe vastuseid.
Aga.
Mida ma valetan? Ma ju tean juba ette, mis toimuma hakkab. Olen seda juba ühe korra läbi elanud...
Minust hoitakse eemale. Minusse suhtutakse nagu mingisse kuradi tuberkoloosihaigesse! Mind vaadatakse hukkamõistvate pilkudega. Mõne aja pärast olen ma teisele nagu tühipaljas õhk, kellel pole ei tundeid, ega emotsioone. Ma olen teisele tüüp, kellel muuduvad ambitsioonid, unistused ja positiivsed mõtted. See viimane on tõsi. Mul polegi postiivseid mõtteid. Ma ei mõtle kunagi postiivselt. Pole mõtet lihtsalt. Rääkimata unistamisest. Unistamine on bullshit. Mõtetu tegevus. Niikuinii need unistused täide ei lähe, niiet. Mõtetu ajaraisk.
„Sunny, me hakkame kohale jõudma!“ ütles isa mulle ja ma nohinesin midagi vastuseks.
Me hakkame kohale jõudma. Oma uude elukohta...
Isa ütles, et meie eluga saab kõik korda, kuigi ta teab ise suurepäraselt, et ei saa. Minevik jääb sind kummitama, vahet pole kus kohas sa oled või mitte.
Lõpetan.
Sulgesin musta spiraalköites kaustiku ja panin pastaka selle vahele. Isa naeratas mulle tagavaatepeeglist ja ma noogutasin talle tõsiselt. Isa ohkas ja vaatas teele ning siis osutas sõrmega sinisele majale paremal pool. „See on meie uus kodu!“ ütles ta õnnelikult ja keeras auto selle ette.
„Sa ostsid sinise maja,“ ütlesin ma pahuralt ja sulgesin silmad.
„Kullakene,“ sõans ta hoolitsevalt ja keeras end näoga minu poole „Musti maju pole olemas.“
„Me saame selle ise mustaks värvida!“
„Sunny...“
„Ära kutsu mind nii!“ käratasin ma talle ja astusin kiirelt autost välja. Toetasin küünarnukkidega auto najale ja jäin isa ootama. Isa tuli natukene pärast mind autost välja, võttis pakiruumist meie asjad ja pani mulle võtme pihku.
„Mis ma sellega tegema peaksin?“
„See on maja võti. Meie uue kodu võti. Palun, ava see.“
„Õõh!“ ohkasin ma tüdinult ja loivasin ukse juurde. Keerasin ukse lukust lahti ja astusin sisse. „Palun!“ ütlesin sarkastilsielt ja hoidsin isale ust lahti, et ta asjadega sisse saaks. „Kus mu tuba on?“
„Teisel korrusel,“ alustas ta. Võtsin kiirelt musta kohvri, kus olid minu asjad sees ja pistsin juba trepi poole jooksu „Paremat kätt esimene uks!“
Vedasin kohvri kiiresti üles ning peatusin oma toa ukse taga. Ohkasin ja astusin sisse. Mul vajus suu lahti...

ehhe . l6puks ometi kirjutab keegi mustasttydrukust . xdxd mitte sellisest nunnukesest .
mulle meeldib .
uut!

See on huvitav,
meeldib,
juba ootan uut. =)

Oi Diana. See jutt. Kuna sa sinna jõuad, kuhu maani ma lugenud olen ?

Murtagh - pubekatele tuleb uus osa nädalalõpus. Loodan, et suudad niikaua kannatada :)



Toa seinad olid valged. Kapid olid helepruunid. Ainuke must asi toas oli arvuti. Viskasin mürtsuga kohvri maha ja hakkasin asju kiiresti välja võtma. Mustad plakatid, mustad plakatid, mustad plakatid, kajasid mul mõtteis ja ma tuulasin kohvris niikaua, kuni sain mapi emoplakatitega kätte.
„Mis on?“ küsis isa ehmunult, kui mu tuppa jõudis.
„See on valge tuba! Ma tahtsin musta! Kas sa üldse mu soove ei arvesta? Ah?! Olen su jaoks mingi haiglaslik emoplika kelle soovid ei loe midagi? Keri perse! Kao välja mu toast! Kao. Kao! K a o!“ räuskasin ma ja lükkasin isa – sõna otseses mõttes – uksest välja ja keerasin ukse lukku.
„Sunday, Sunday!“ karjus isa ja kopsis ukse taga nagu segane. „Lase mind sisse!“
„Kao ära!“ karjusin vastu. Võtsin maast ipodi, panin kõrvaklapid pähe ja hakkasin heavymetalit kuulama. See rahustas mu maha ja ma suutsin isegi naeratada. Kuigi, see oli ime. Naeratan ma väga harva.
Panin ipodi püksivöö vahele ja asusin asju lahti pakkima. Esmalt riputasin seintele tumedad plakatid oma lemmik hardcore’i bändidest. Valged kohad mis jäid, sodisin musta ja tumesinise markeriga ära. Tegin nii kõigi nelja seinaga. Plakateid ja markereid jätkus. Isegi kapid said postritega kaetud ja üle värvitud.
Kui töö tehtud, panin teibi ja markerid käest ja imetlesin oma kätetööd. Oh, ilus! Toas domineeris must ja tumesinine! Armastan inimest, kes need värvid lõi.
Vaatasin toas ringi ja avasin riidekapi. Võtsin kohvrist riided ja panin need ilusti kappi. Vaatasin tulemust. Tumepunane muutus tumesiniseks ja tumesinine muutus mustaks. Olin need värvide järjekorras ritta pannud. Oleks tore teada, kaua need nii püsivad, mõtlesin ja muigasin. Lasin kuuldavale kõva rõõmumõmina ja vajusinn selili voodile. Sulgesin silmad ja hakkasin pead muusika taktis kaasa liigutama ja laulsin refrääni kaasa:
now i'm on display, i am becoming.
hurt myself today. it's all for you
do you like, do you like what i'm becoming?
cut myself today, it's all for you.
Laulu pealkiri oli The last kiss, My Chemical Romance’i esituses.
Avasin silmad ja haigutasin. Vaatasin idpodist kella. Kell oli pool üksteist õhtul. Selge. Ma olin magama jäänud. Muusika oli otsa saanud ja sellepärast piinas mu kõrvu häiriv vaikus.
Tõusin püsti, lülitasin ipodi välja ja läksin oma toa ukse juurde. Keerasin selle ettevaatlikult lukust lahti ja läksin välja.
Astusin trepist alla ja läksin ruumi poole, mis pidi köök olema. Astusin köögi künniksele ja nägin isa pimedas veiniklaasi taga istumas. Mõtlesin, kas panna tuld põlema või mitte. Otsustasin viimase variandi kasuks.
„Issi,“ ütlesin vaikselt ja istusin tema vastu. Panin oma käe tema käe peale ja vaatasin talle otsa. „Palun vabandust, et su peale enne karjusin.“
Isa naeratas ja vaatas mulle otsa „Pole hullu. Ma saan sinusr aru.“
Noogutasin „Tore,“ ütlesin ja ohkasin. „Annad mulle ka lonksu?“ küsisin ja vaatasin veiniklaasi poole.
Isa vaatas mulle kulm kortsus otsa „Oota veel kolm aastat ja siis saad.“
„Mh,“ mühatasin. Vahet ju pole, kas ma joon alksi viieteist, - või kaheksateistaastasena.
„Homme algab sul kool. Oled valmis?“ küsis ta teemat vahetades.
Raputasin pead.
„Ära muretse. Sul läheb kõik hästi.“
„Miks sa seda muudkui korrutad? Sa tead ise ka suurepäraselt, et nii ei lähe,“ ütlesin ma kurvalt ja trummeldasin küüntega vastu lauda.
„Oh,“ lasi isa kuuldavale ja tõusis püsti „Olgu nii. Mina lähen magama. Äratan su pool kaheksa üles, et sa poole üheksaks kooli jõuaksid.“
„Okei. Head ööd,“ ütlesin.
„Head ööd!“ lausus isa vaikselt ja läks köögist minema. Istusin seal ja vaatasin tühjusse, kuni leidsin, et on aeg magama minna.

Alkoholi joomise vanuses on vahe minu meelest
teatud vanuses hakkab see elu segama...
teatud vanuses ja seltskonnas hakkab see su mainele kahju tegema.
Täiesti nonsense jutt ülevalpool, aga hetkeline minu arvamus.

ma ootan uut osa.

P.S. see armastuse ja sõpruse värk Sinu allkirjas on väga armas. Nii ongi tegelikult ju

edasi:D

ootan ka uut !

Murtagh & Audrey - aitäh! Te olete esimesed inimsed, kes seda mulle öelnud on :)

Enjoy!




„Sunday kallis, kell on pool kaheksa!“ kuulsin isa häält läbi une. „Sunday,“ kordus see taas ja ma keerasin end selili. Avasin silmad ja nägin isa enda kohal.
„Hommik issi,“ laususin ma uniselt.
„Sullegi sama. Tee ruttu nüüd. Tegin kohvi valmis ja see ootab sind all. Me peame poole tunni pärast liikuma hakkama!“ ütles ta mu toast kadudes.
„Mhmh,“ ütlesin haigutades ja peitsin näo patja. Mõtlesin õudusega eesootavale koolipäevale.
„Sunday!“ hüüdis isa teisest toast.
„Jaa, kohe!“ karjusin vastu. Tõusin vastu tahtmist üles ja läksin öösärgi väel sööma.
Kui söömise lõpetasin oli kell kolmveerand kaheksa. See tähendas seda, et mul oli kõigest viisteist minutit aega!
Käisin pesus, panin selga mustad altkitsenevad püksid, musta võrktopi, peale musta boolero ning jalga mustad kingad. Küüned olid mul juba eelevalt mustaks lakitud ning pealuuga sõrmus sõrmes. Juuksed olid nii nagu tavaliselt – lahtiselt. Huuled olid mustaks värvitud ja tugev must meik, mis tegi mu muidu pohhuistliku pilgu intensiivsemaks.
„Hakkame min...“ ütles isa ja tuli hooga mu tuppa. Ta lause jäi pooleli. Vaatasin talle otsa ja jätsin nabaneedi paneku sinnapaika. „Mis on?“
„Sa paned oma needid külge?! Esimesel päeval uues koolis?!“
Noogutasin talle agaralt ja jätkasin oma tegevust. „Vaata, kas pole mitte ilus?“ ütlesin isale ja näitasin musta südamega nabaneeti. „Panin ka nostrili ja labreti. Täna rohkem ei pannudki!“
Isa muigas „Õnneks sul polegi rohkem auke.“
„On! Kõrvakad on ka.“
„Heh, need ei loe.“
„Muide, iss, kas ma kolmanda silma võin teha?“
„Kuule kolmas silm, võta oma asjad ja lähme nüüd!“
„Mine sa ees, ma tulen kohe järgi,“ laususin ja vaatasin isale anuvalt otsa.
„Okei, ootan maksimaalselt viis minutit,“ ütles ta ja juba ta suundus esimesele korrusele.
„Ära muretse, nii kaua mul ei lähe!“ hõikasin ma talle järgi ja astusin peegliette, kus nägin end täispikkuses. Scene, mis scene, mõtlesin ma ja ohkasin. Astusin oma toast välja ja sellega astusin vastu ka oma tänasele õudusele.

„Täna tuli meie klassi kauaoodatud uus õpilane – Sunday Rose!“ ütles õpetaja kogu klassile ja ma sain aru, et ma võin klassi siseneda. Ust avades kuulsin sosinaid. Süda peksis sees meeletult. Sundisin end rahunema. Võtsin end kokku ja astusin klassi.
„Tere!“ ütlesin ma vaikselt ja vaatasin oma uues klassis ringi. Klass jäi vait, ainult õpetaja naeratas. Ta astus minu juurde ja pani mulle käe ümber.
Üks poiss klassi tagumisest otsast hakkas naerma ja röökis mulle „Emo!“
Vaatasin talle salvava pilguga otsa. Mul oli tahtmine talle kolki anda. „Õpi enne selgeks, mis tähendab emo ja siis tule mölisema!“ plahvatsin ma talle ja ta jäi vait. Õpetaja vaatas mind pahaselt ja ütles siis ükskõikselt: „Mine istu selle poisi kõrvale teises pingireas.“
Ma vaatasin klassis ringi ja nägin tõesti vaba kohta mingi kuti kõrval. Võtsin maast oma mahakukkunud koti ja istusin tema kõrvale. Terve klass tundus mu öeldust vapustatud olema. Nad vist ei osanud oodata, et uus tuleb ja sõimab juba esimese minuti jooksul uues klassivennal näo täis. But, this is me. Vaatasin korraks oma pinginaabri poole. Meie pilgud kohtusid. Ta tegi juba suu kergelt lahti, et mulle midagi öelda, kuid ma viisin talle salvava pilgu ja ta pani suu uuesti kinni.
„Jason, ma saan aru, et ilus tüdruk, kuid teda võid sa ka vahetunnis vaadata. Praegu jätkame füüsikaga,“ kommenteeris õpetaja.
Terve klass hakkas naerma ja kutt mu kõrval tõmbus kõrvuni punaseks. Muigasin isegi korraks ning avasin siis Füüsikaõpiku, et oma õppimisega kohe alguses järjele saada.

Mulle meeldib! :)
Kuigi Forks alguses pani mind kulmu kergitama, et kas tuleb mingi tüüpiline vampiiri-saaga. Aga õnneks mitte ja tegelikult lausa meeldiv lugu on. Selline armas vahepala mida lugeda.
Hoian sellel lool silma peal. Ja uuest osast ei ütleks ära! :)

Awwww :)
Aga mulle meeldivad sellised asjad tõesti ja jutt. Mnjaaaa. I'm curious.

Marmelaad - kusjuures, ma arvasingi seda, et nii võib alguses tunduda, kuna teemaks on juba selline üksildane emotüdruk, et siis miks mitte mingit vampiiri lisada Aitäh :)

Audrey - ^.^

Jason? Juba meeldib sulle?

Paluun



„Te olete vabad. Õppida ei jäta ma midagi!“ lausus inglisekeele õpetaja ja lasi meid klassist välja. „Sunday, ma sooviks sinuga rääkida!“ lisas ta. Ma noogutasin ning kõndisin tema laua juurde.
„Haha, emopliks keeras juba mingi sita kokku!“ kuulsin ühte blondi plikat rääkimas oma „kambale“ ja siis naerdi koos ning mindi klassist välja.
„Ma tahtsin küsida, et kaugele sa oma eelmises koolis inglise keelega jõudsid?“
Mõtlesin natuke ja vastasin: „Neljandasse unitisse vb. Ma ei mäleta.“
„Neljas unit?“ kordas ta imestunult.
„Mhmh.“
„Tahad rääkida...?“
„Ei äitäh. Ma pean nüüd minema,“ ütlesin kiirelt ja jooksin klassist välja ja põrkasin ühe kutiga kokku. Pidin peaaegu pikali lendama, kui ta poleks mul ümbert kinni saanud „Kuradikurat!“ ütlesin ja vabanesin ta kätevahelt. Võtsin maast oma koti ja vaatasin talle otsa. Mul pidi suu maani lahti vajuma, kui nägin, et noormees, kellega kokku põrkasin, oli mu pinginaaber Jason.
„Mida sina siin teed?“ küsis ta üllatunult „Ma arvasin, et sa kaod kus kurat kohe pärast tundide lõppu.“
„Aga näed, sa eksisid!“ ütlesin pahaselt.
„Relax, ma ainult küsisin.“
„Oh, okei. Miks sa ise siis veel siin oled? Ma sain vahetundidel su jutust – kui teistega rääkisid - aru, et sa vihkad kooli.“
„Ma vihkangi. Paraku jätsin ma oma telefoni klassi ja sellepärast pidin ka siia tagasi tulema,“ lausus ta naeratades ja vaatas mulle otsa. Korras vaatasin talle ka, aga siis viisin pilgu maha.
„Ma nüüd pean minema,“ ütlesin vaikselt ja hakkasin liikuma.
„Oota,“ ütles ta ja võttis mul käevarrest kinni. „Elad kaugel? Viin su ära?“
„Mida?!“ ma peaaegu karjatasin ja hoidsin naeru tagasi „Sa julged end koos minusuguse väärakaga näidata? Haha. Hea nali, peaks mainima!“ laususin sarkasmiga hääles.
„Misasja? Kes seda öelnud on, et sa väärakas? Kuule, see ei tähenda, et sa väärakas oled kui eelistad scene riietusstiili ja kuulad emomuusikat.“
„Ohoo, keegi pole mulle juba pikka aega nii ilusti öelnud!“
„Sunday Rose,“ ütles ta ja vaatas mulle altkulmu pilguga otsa.
„Ära kutsu mind nii!“ käratasin ma talle. Tundsin, et mul hakkab kõrini saama ja andsin jalgadele valu. Isa ootas mind juba kooli ees autos.
„Noh, miks sul nii kaua aega läks?“ küsis ta lõbusalt ja hakkas sõitma.
„Sest et see f*king loll inka õps tahtis muga mingist f*king värgist rääkida. Hakkasin siis klassist välja minema ja koperdasin mingile tüübile otsa, kes on juhtumisi mu uus pinginaaber! Tüüp rääkis minuga ja pakkus küüti ja siis ütles et ma pole mingi väärakas ja edasi mai kuuland ja lasin jalga.“
„Tüüp?“ küsis isa.
„Jah, tüüp!“
„Mees/naine?“
„Poiss.“
„Üü!“
„Iss siis!“
„Okeiokei, jätan su rahule,“ ütles ta kergelt naerdes.
„Tore!“ ütlesin ma ja panin käed rinnale risti.

Ma istun oma toas.
Omal voodil.
Ja kirjutan.
Ma olen juba tund aega püüdnud enda mõtteid eemale saada Jasonist. Tavaliselt ma vihkan temasuguseid kutte. Nende jutt tundub totaalse valena. Tema jutt aga... tundus siiras. Still, i hate him.
Täna sain endale palju rahvast juurde, keda vihata. Alustades õpetajatega ja lõpetades mu uute klassikaaslastega.
Kui ma seal vahetunnis koridoris üksi istusin... Sai mulle see asi lõplikult selgeks.
Elu Forksis on minujaoks igaveseks läbi.
Tema... teda... pole enam minujaoks olemas.
Isegi mitte vaimselt, rääkimata füüsilisest kohalolekust.
Ma igatsen teda, kuid ometigi, pean ma ta unustama.
See on käsk sulle, Sunday Rose!
Ma lõpetasin hetkeks kirjutamise. Ma tundsin, nagu tahaksin nutta. Liigutasin silmi mitu korda vasakule ja paremale, et pisaraid vältida. Tõmbasin parema käega üle silmade ja ajas sellega meigi laiali.
Well, tears. Emodele - mõndade troppide arvates - päris sobilikud, võimis? Äkki ma peaks tegema netti kodulehe pealkirjaga: Emod ja nende vihkajad. Päris hea kamba saaks enivei kokku.
Kuidas ma vahel mõtlen, et ma sooviks olla normaalne. Kuidas ma küll sooviks endale tõelisi sõpru... kuidas ma küll sooviksin käia linnapeal ilma, et mind vihkavate pilkudega vahitaks... I can do it only in my dreams... I can be really happy only when i sleeping, dreaming or crying...
Ma lõpetan enne kui tindi oma pisaratega laiali ajan.
BloodRose.

Tõmbub juba päris emoks ära. :O
Aga igastahes, endiselt hea ja endiselt hoian silma peal.

Vaatasin aknast välja ja nägin lumehelbeid. Läksin kiirelt akna juurde ja avasin selle. Pistsin pea välja ja tunnetasin karget õhku. Lumehelbed aina langesid ja langesid. Tekkis teatud nostalgia. Sirutasin käe aknast välja ning püüdsin paar hõblukest lumehelvest kinni, mis kohe ka ära sulasid ja mu käele vaid märja loigu jätsid.
„Pshh,“ lausin ma endale ja tõmbasin käega üle juuste. Jätsin akna lahti ja läksin peegli ette. Mu juuksed olid valgeid lumehelbeid täis. Must ja valge tekitasid suure kontrasti. Võtsin juuksed nii kätte nagu hakkaks hobusesaba tegema ning raputasin neid kergelt. Katsusin pealage. Juuksed olid sealt kergelt niisked. Vaatasin pea viltu peeglisse ja mul tuli soov naerda. Mulle meenus nagu ma oleksin väike laps, kes on leidnud rannast huvitava kujuga kivi ja nüüd vaatab seda nagu mingit ilmaimet. Sama ma tegin ju hetkel oma juustega.
Hah, väike laps?! Minusugune pikka kasvu, emotsioonideta ja pidevalt nuttev emopliks?! Hea nali.
Vaatasin toas ringi ja silmasin arvutit. Läksin selle juurde ja panin selle käima. Microsoft tegi olma tuttava tervitushääle ja siis ilmus sinise taustal „welcome“.
„Same to you,“ laususin ma ja siis tuli ette msni aken. Tahtsin juba hakata oma vana msni kasutajanime sisse toksima, kuid siis...
„Sunday Rose!“ karjus keegi mu akna alt ja kuulsin kivi viskamist vastu mu akna klaasi. Tõusin voodist haigutades ja nägin endast kolm korrust all pool seismas Curti. Lai naeratus näol. Avasin akna ja vaatasin talle naeratades otsa.
„Kell on neli hommikul,“ laususin haigutades.
„No vahet pole. Kuule, lase sisse mind nüüd. Sul pidi paps ju kuskil komandeeringus olema?“
„Tule siis,“ laususin ja viskasin talle võtmed. Ta püüdis need kinni ja vaatas mulle üllatunud näoga otsa „Need on võtmed. Ma ei viitsi tulla ust lahti tegema.“
Ta ütles „Ahha,“ ning viskas võtmekimbu õhku ja püüdis siis kinni. Õigepea kuulsin ukseluku lahti keeramist ning siis jooksusamme trepil ning mu toauks paiskus lahti.
„Tere kallis, ma olen kodus!“ hüüdis ta ja tuli käed avali minu suunas. Muigasin ja lähenesin talle. Olin valmis teda igahetk kallistama. Aga mida tema tegi? Tõmbas mind hooga enda vastu ja surus oma kuumad huuled minu omadele..
Raputasin pead ja avastasin end kurvatoonilist muusikat kuulamas. Samas tundsin ka pisarat enda põsel. Ohkasin. Vaatasin aknast välja taeva suunas.
„Minu Curt, kes sa oled taevas...“ alustasin ja peatusin siis. Liiga tobe tundus.. Kuid ma usun, et kui ma oleksin jätkanud, oleks see vähendanud valu ja piina hinges...
Panin arvuti kinni, kustutasin toas tule ja läksin voodisse teki alla. Pugesin nii teki sisse, kui vähegi võimalik oli ning andsin pisaratele vaba voli..

Äärmiselt huvitav, :)

UUT pubekatale kaaa

*Vaatab nõutult ringi ja teeb siis nipsu*
Nii, Pubekatele tuleb ka uus osa, New life'le kaa ja Saint Castle saab ka oma uue osa, kui mul õudukate kirjutamise meeleolu tuleb ;D