New life

See on minu esimene järjekas.Ootan teie arvamust.


Kuulen kuidas keegi mu nime korrutab: "Mia,ärka üles...Mia, kas sa kuuled mind? Me peame minema hakkama."Lõpuks taipan, et see on mu ema. Ma ei taha üles ärgata. Tahan igaveseks magama jääda, siis saaksin siia maale jääda. Mu ema sai Tallinnas juuksurina tööd ja nüüd peame sinna kolima. Siin on meil 1-korruseline puumaja ,saun, aed ja järv kus sa saab suvel ujuda. Linnas hakkame elama 5-korruselises kivimajas kahe toalises korteris. Seal pole sauna ja loomulikult mitte järve.Ma hakkan eliitkoolis käima. Mul jooksevad külmavärinad üle selja kui sellele mõtlen. Selles koolis on tuhat õpilast. Mind ei võeta seal nagunii omaks, sest ma pole nii stiilne ja lahe kui teised õpilased.

Nüüd räägib ema juba vihase häälega: "Kui sa kohe üles ei ärka jääd ilma hommikusöögita. Kolimisauto tuleb kahekümne minuti pärast." Ma hüppan voodist välja ja torman vannituppa. Ma ei taha emaga enam kunagi rääkida. Kuidas ta võib mulle nii teha? Me ju rääkisime eile õhutul. Ta ütles, et mõistab mind ja austab minu arvamust. Mis mõttes ta siis austab ja mõistab, kui me ikkagi kolime? Ma saan aru, et tal on tööd vaja, et meid üleval pidada, aga miks peab see töö just Tallinnas olema? Mööda mu põski voolavad pisarad, kogu mu keha väriseb...Mul on hirm, hirm oma uue elu ees suurlinnas. Mu elu on tükkideks lõhutud. Ma pean kõike otsast peale alustama.

Kuulen, et ema koputab vannitoa uksele. Kuigi ma lubasin,et ei räägi temaga enam kunagi hüüan: "Kohe tulen." Ma ei saa ju igaveseks ennast haletsema jääda. Keeran kraani lahti ja pesen nägu külma veega. Ma ei taha, et ema teaks, et olen nutnud. Vaatan igaksjuhuks peeglisse....Mu silmad on ikka nutmisest paistes. Jälle koputab ema uksele ja pärib: "Kuhu sa nii kauks jääd?Söök on valmis, aga kui sa kohe ei tule pole sul selle söömiseks aega. " Seepeale keeran vannitoa uks lahti. Kõnnin emast mööda kööki vältides tema pilku. Köögilaual on võileivad ja tee. Huvitav, mida ema söögi all mõtles? Ma võin võileibu autos ka süüa. Hüüan emale,et söön autos ja lähen oma tuppa. Avan riidekapi ukse ja avastan, et kõik riided on kadunud. Siis silman toa nurgas seisvaid kohvreid. Arvatavasti pakkis ema eile öösel mu asjad kokku. Avan kõige pealmise kohvri luku, võtan sealt esimesed ettejuhtuvad riided. Panen need kiiruga selga. Seejärel vaatan toas ringi. Mu tuba on tundmatuseni muutunud. Kuna kõik asjad on kohvirtes on tuba nagu mingi näituse eksponaat, kus on ainult mööbel. Varsti viiakse mööbel ka minema.

Järsku kuulen kuidas keegi laseb tungivalt auto signaali. Ema hüüab:"Kolimisauto on kohal!" Ma lähen esikusse ja panen jope selga. Lähen parem niikauaks õue, kui mu asju autosse viiakse. Mul oleks liiga valus vaadata, kuidas viimast osa mu kodust laiali lammutatakse.Kõnnin järveni, mis on maja taga. Järv on jääga kaetud. Mõtisklen, kas minna jääle kõndima või mitte. Otsustan mitte riskida. Mul tuleks jama kui jää minu raskuse all puruneks ja ma vette kukusksin. Istun järve kaldale maha. Mind ei huvita, et maad katab paks lumi, mis pükstele märja laigu jätab. Vaatan taevasse, taevast langeb lund. Võiksingi siia istuma jääda. Nii mõnus on lihtsalt olla ja kõik oma mured unustada. Mõtisklen niimoodi tükk aega, kuni mul külm hakkab, siis kõmbin tagasi maja juurde. Mööbel on juba autosse viidud ja ema istub autos juhi kõrvalistmel. Lähen ka autosse. Algab pikk kahe tunnine sõit Tallinna. Vaatan aknast veel tuttavat ümbrust ja üritan iga detaili sellest meelde jätta, siis jõuame maanteele, kus pole mul enam midagi vaadata. Sulgen silmad ja jään magama lootes, et ärgates on kõik jälle endine.

Esimene asi on tühikud. Peale kirjavahemärke on tühikud.
Teine asi on suured algustähed. Lause algab suure tähega.
Kolmas asi on lõigud. Paljud ei viitsi isegi läbi lugeda, kui ainult üht suurt massi näevad.
Neljas asi on otsekõne eraldamine. Teist värvi võimiskit.
Viies (mis ilmselt aint mind häirib, eks se ole igaühe enda asi) on bold kirjastiil. Kui terve jutt niimoodi ühtemoodi on, siis seda on raske lugeda ja eriti veel kui ta on bold.

Paranda need ära, ma soovitan, ja siis teised tegelikult loevad kaa seda.

Tänan padjanägu ja blacki kommentaaride ja soovituste eest

Siin on uus osa:


Kuulda on vaikset katkendliku kohinat, ma ei saa aru kust see tuleb. Kohin muutub aina valjemaks. Mul on selline tunne nagu jookseksin silmad kinni. Tahan silmi avada, aga need ei avane. Kohin tuleb lähemale. Järsku avanevad mu silmad iseenesest ja ma näen merd. Merevesi on läbipaistev. Jooksen otse mere poole. Tahan peatud, aga mu jalad ei allu mulle. Mere kallas on täis libedaid kivisid. Ma hüppan hämmastavalt graatsiliselt ühelt kivilt teisele. Merre viib pikk muul. Ma olen juba selle keskele jõudnud. Mul pole enam tahtmist peatuda. Torman edasi, hüppan viimasele kivile ja vaatan enda ees laiuvat põhajatut merd. Sirutan käed külgedele, tunnen nagu lendaksin. Järsku kaob maapind mu jalge alt.

Terav valu läbib mu keha. Kõik mu kehaosad teevad mulle piinavat valu . Kõige hullem on pea. Selline tunne on nagu oleks keegi mulle panniga vastu pead virutanud. Hm..see pole küll eriti hea näide, arvestades seda, et ma pole kunagi panniga vastu pead saanud. Puudutan käega otsaesist. "Ai, Valus!" Võtan käe ettevaatlikult ära, siis avan silmad. Järelikult oli mööda muuli jooksmine uni. Kus kuradi kohas ma nüüd olen? Siin on kottpime. Koban käega ümbrust. Tunnen midagi külma ja teravat enda käe vastas. Mulle tundub, et see on klaasikild. Otsutan ohutuse mõttes ennast rohekem mitte liigutada, kes teab palju neid klaasikilde siin veel olla võib. Viimane asi, mida mäletan on see, kui ema kõrval kolimisautos istusin.....

Kas ma näen jälle und või saeb keegi mu pea kohal mootrsaega?Ilmselt ei näe,nii palju kordi ei saa ka ühe päeva jooksul magama jääda, kui sa just imik pole. Igasetahes ma olen neljateist mitte kahe aastane nii, et ma ei näe und.


"Kas te kuulete meid? Olge paigal kui võimalik. Me aitame teid autost välja. "

Järelikult olen ikka veel kolimisautos. Aga kus ema ja autojuht on? Ja miks siin nii pime on? Lõpuks jõuab mulle kohale, et on juhtunud avarii ja ma olen auto rusude all kinni. Appi, mis juhtub kui ma ei saagi siit välja ja ema, mis temast sai? Hakkan karjuma. Lihtsalt karjun nagu hull, see rahustab mind kummalisel moel veidike.

"Rahunege. Me saame teid kohe sealt välja. "

Kuulda on metalli kirginat,siis tungib autosse valgus.Kuulen veel mootorsae mürinat.Nüüd kukub minu suureks üllatuseks üks auto sein eest ära.Keegi päästetöötaja riietes mees võtab mu sülle ja tassib kiirabiautosse.

Hiljem:

Laman haiglavoodis, keegi ei vasta mu küsimustele ema kohta. Arstid vaikivad, kui ma tema kohta midagi küsin. Kui arst on mu ülevaatamise lõpetanud jään üksi palastisse. Arstid ütlevad, et mul vedas. Murdsin õnnetuses, vaid paar luud ja sain peapõrutsuse. Olgu, siis nii kui see nende arust on vedamine, kui teel uude koju auto teelt välja sõidab ja ma pean mitu päeva haiglas veetma. Kõige hullem on see, et keegi ei kavatsegi mulle emast rääkida.

Kuulen, et palati uksele koputatakse. Ütlen värsiseva häälega:"Sisse. " Palatisse siseneb mulle tundmatu mees.