Nothing but life.

Midagi siis.


Tühi jooneline paberileht lebab minu ees laual ja pastakas värisevate näppude vahel. Lohaka käekirjaga kritsekdatud pealkiri "Kõige õnnelikum hetk minu elus" asub lehe ülaosas. Lucia istub minu kõrval ja kriibib peaaegu tühja pastakaga innukalt juttu. Vaatan klassis ringi ja mu pilk peatub keskikmise rea esimeses pingis istujal, mandelpruunide juustega poisil. Ta istub nii rahulikult sodides midagi segast paberile. Äkitselt pöörab ta pea minu suunas ja silmitseb mind jäiselt. Hetke pärast märkab ta, et minu silmanurkades helgivad sädelevad pisarad ja kohmetult pöörab ta pilgu oma tööle. Surun vaevaga silmad tagasi enda ette ja kerged veetilgad langevad hääletult lehele. Tasaselt ja aeglaselt maalin ma paberile neli sõna: ma ei ole õnnelik.

"Felicia!" Hääl tundub liiga kauge distantsiga, niiet ma ei vaevugi peatuma, vaid liigun otsusekindlalt edasi. Kui kiuslik hääl hüüab mind edasi. Hetke pärast jõuab hingeldab Amy mu kõrvale ja naeratab laisalt. "Mis sul täna juhtus?" torkab ta teravalt, kuid ei vaevu kuulama vastust, mida ma ei tahagi talle anda. Kiirendan sammu, kuid sõbranna ei pane seda tähelegi ja jääb must maha, et teistega lobbiseda.
Ma olen esimene kes riietusruumi jõuab ja ma vajun kappide juurde istuma, nõjatun pead kuklasse lastes uste vastu ja mu silmad vajuvad kinni. Suletud laugude vahelt niriseb taas välja kuum pisar ja varsti hakkab mu keha õrnalt vappuma, vett aina voolab ja voolab ning mu pea vajub põlvedele. Tumedad tikksirged juuksed varjavad mu näolapi ja põsed, mis on nüüdseks laigulised ja punetavad.
Kui riietusruumi uks vaikse klõpsatusega lahti vajub ja rõõmsalt sädistavad tüdrukud sisse jalutavad, tõmban käega üle silmade ja hingan löristades ninaga õhku sisse.

See oli sissejuhatus.

Mulle väga meeldis. Eriti see lõpp. Kujutasin täitsa ette, kuidas ta niimoodi löristas ja muud.
Ja... jahm. :)
Väga meeldis.
Tahaks edasi.

(ot: Ta ju ei tea, kes Ines on. )

ajee! *happydance* Tähh kõigile!


I

Tõmban rahulikult ketsid jalga ja astun nurga tagant välja. Äsja ruumi sisenenud tibid jõllitavad mind jahmunult, kuni üks neist meeletult naerma pahvatab. "Väärakas," pomiseb teine ja hakkab samuti itsitama. Kui Amy ruumi astub, Tessa käevangus, vaibub tüdrukute naer ja mina tõmban sõõmu õhku sisse, suutmata seda välja ohata. Terves riietusruumis kaigub väljakannatamatu vaikus, kuni Amy lõpuks ninakalt blondi juuksesalgu kõrvataha lükkab ja sõnab: "Mida te kõik vahite? Felicia on ju lõputu nutumasin." Hetk vaikust veel ja siis purustab naer selle ja kõlab terves ruumi. Amy vangutab pead ja naeratab mulle sõbralikult. Nutuklomp kurgus kannatamatult kerkimas, kahman ma oma dressijaki ja kihutan võimlasse.

"No püüa, kurat!" Läheb mõni hetk mõistmaks, et ma seisan keset võimlat platsil ja minu poole kihutab ohtliku kiirusega pall, mis mind vastu õlga tabab. "Raisk!" röögin üle võimla, niiet mäng peatub ja kõik mind tasaselt vahtima jäävad, jahmunud pilk silmis. "Felicia, on kõik korras?" Treeneri külmad sõrmed puudutavad mind vastu mu õlga, kuid ma lükkan need ära, pead raputades. Astun esimese nõrga sammu, kui kõik mu silme eest mustaks läheb ning ma kõvale puupõrandale kokku vajun.

"Felicia! Felicia, ärka üles! Felicia!" Kui mu silmad aeglaselt lahti libisevad, näen ma teravaid safiirsiniseid silmi. Mu hing jääb kinni ja ma hakkan köhima. Isik kes mind kinni hoiab raputab mind õrnalt ning mu pulss läheb tasa omasse rütmi ning taastub. Ajan end kiiresti püsti ja märkan inimestesumma enda ümber. Ma olen ikka võimla põrandal, pea tuikab kohutavast valust ja õlas kiheleb ebameeldiv tunne. "Ta on korras, jätkake mängu! Trey, pingile!" Sama poiss, kes mind nutma ajas ja mind palliga viskas karjub maruvihaselt: "Mida kuradit mina nüüd tegin?!" Treener ajab mind püsti ja ma koperdan pingile istuma. Õpetaja eemaldub ning asub Treyga rääkima. Kulm kortsus ja pilk maas siirdub ta mu kõrvale istuma.

"Mis sul viga on?" surub ta läbi hammaste. Turtsatan ja enam ei tunne ma ta vastu kahetsust ja kurbust, vaid meeletut raevu ja surmasoovi. "Käi perse," vastan tasaselt ja hõõrun õlga. Ta ohkab ja ta käed tõmbuvad rusikasse, niiet sõrmenukid valgeks värvuvad. "Ma vihkan sind ka," nohiseb ta kibestunult. Ma haaran oma Nike'i pusa ja tõmban selle selga. Kapuutsi surun nii sügavale pähe, kui võimalik. Rohkem ei lausu me üksteisele ühtki sõna.

Kui tunnikell heliseb, jooksevad kõik riietusruumi. Enne minekut vaatan Treyd veel korra jahedalt ja tunnen soovi taas nutma puhkeda, kui ta süsimustad sametised silmad mind seiravad, kuid suundun siiski viimasena pisaratele vastu pannes riietusruumi.

Riiete vahetamisel saadab mind häiriv sosin, mis käib kindlalt minu kohta. Lõpuks astub üks tüdruk julgelt minu juurde ja küsib pisut ebakindlalt: "Miks sa selline värdjas oled?" Tema suunurgad kaarduvad ülespoole ja ka ülejäänute huuled tõmbuvad naerule. Surun ketsid jalga ja astun otsusekindlalt ruumist välja. "Ma ei ole vähemalt nii hull, kui teie." Uks minu järel sulgub hämmeldunud vaikuses.

Enne ajalootundi istun ma garderoobis maas, tossuda, kingade ja skeitide vahel ning sodin korrektoriga oma ketsi. Eemalt kuulda jooksmist, seega surun ma end sügavamale jopede sisse, hing pingsalt kinni. Amy ja Trey peatuvad hingeldades garderoobi ukse juures. "Kus kuradi kohas ta on?" karjub neiu pooltasaselt ja turtsatab. Väsinult nina kirtsutades vajub ta seina äärde istuma. Trey tammub jalalt jalale, mõrult maha vahtides. "Miks just meid seda Felicia-nõmedust otsima saadeti?" esitab Amy uue küsimuse rahulolematul toonil. Mu silma valguvad uuesti pisarad, mille ma käeseljaga kohe ära pühin. Jälestusega silmitsen läbi võra oma endist parimat sõbrannat. Liivakarva lokid, hõbehallid silmad, helkiv ninaneet. Ta on ilus, aga ülbe.

Nad ei märka mind jopede varjust, kui ma vaikselt jalad veelgi enda lähemale tõmban, tekidades sahisevat heli. Amy vahib lootusetult ümberringi ja heidab siis pilgu õrnroosa rihmaga kuldkäekellale ning ohkab. "Viis minutit on veel aega," sõnab ta tasa. Trey tõmbab ta püsti ja tõukab kergelt. "Lähme tagasi. Ehk on ta juba klassis."

Plärisev tunnikell heliseb, mis minu mõistes teatab, et on aeg tagasi minna nende sekka, kes mind vihkavad. Ma jõuan klassi kolm minutit peale tunni algust ja prof. Michaels vaatab mind altkulmu ilmega. Vaikides viipab ta käega ja ma vajun vabale kohale istuma. "Täna hakkame rääkima 1584. aastast, mil Burmania..." Tema jutt muutub mu kõrvus häguseks ja ma süvenen oma mõtetesse. "Miss Weiss!" Terav hüüatus katkestab mu mõtisklused. Mees ristatatab käed ja lausub rahulikumalt: "Vastake palun." "Mh?" suudan ainsana pobiseda ja mind saadab taas vali naer.

Punane kritseldus päevikusse soditud, suundun kodu poole. Nokamüts silmini tõmmatud, liigun läbi vihma aeglaselt läbi ligunenud asfaltteel, mp3 taskusse surutud. Kõrvaklappidest kostub Linkin Pargi - Leave Out All The Rest ja vaikselt ümisen ma peas kummitavat viisi kaasa. Läbi vihmapladina ja muusika hakkab kostuma hüüdeid. Peatun mõtlematult ja tunnen kuidas raske käsi mu õlale langeb. Vajutan laulu kinni, kuid ei pööra ringi. "Sorry tänase pärast, aga ma pean oma mainet hoidma." Kui ma rääkija poole vaatan, naertab mulle vastu Amy võlts nägu. "Ära loodagi," nähvan vihaselt ja liigun edasi, muusikat kõvemaks keerates. Hämmeldunud tüdruk jääb keset niisket, külma ja kõledat tänavat mulle järgi vaatama.

Jamh, et tuli selline siis. Griffule siis; hakka aga defineerima. Ma kohe ei suuda enam minevikus kirjutada.

Mmm... mulle jällegi täitsa meeldis. Eriti see, et neid ühele pingile istuma pandi. Ja nende vestlus.
Ei meeldinud Amy. Ja fakt, et kõik tüdrukud tema vastu on. Ma ei tea, minu meelest on see natuke liiga... julm. Mille pärast ta neile ei meeldi? Tema nutmise pärast või midagi?
Muide, miks ta minestas üldse?
Ja nõustun EITC'iga, et asjad liiguvad natuke liiga kiiresti.

Aga muidu täitsa hea. Lase ikka edasi.
Seega uuut! :)

Ei, tegelt ma ei suutnud selles osas seda eriti välja tuua, mis ma tahtsin. Kui ma ise uuesti läi loen, siis vaatan, et vähe liiga dramaatiliseks läheb jahh. Aga ma järgmine kord proovin paremini. Mul on nagu mõtteid juba, kui ma neljanda ja kolmanda lõplikult valmis saan, siis panen järgmise üles.

Siis tuleb parem, ma loodan.

Mul läks see osa metsa. Aga see osa tundub üldse mingi teise jutuna, sest ma tegin selle vist liiga positiivseks, mase pole üldse esile tulnud. Aga ma ei viitsi seda juttu üle tuua, ma ütlen ära, ma mõtlesin seda nii, et Trey on nagu peategelasi maha jätnud võinii. Väga imelik. Agahh, enjoy!

II

Peenike käsivars libises päiksekollase fliisteki alt välja ja vajutas äratuskella kinni. Kuldsed päikesekiired tungisid heledate kardinate vahelt läbi ja ujutasid terve toa valgusega üle. Felicia sikutas teki üle pea ja norsatas tasaselt. Viis minutit hiljem istus ta voodiäärel silmi hõõrudes, juuksepahmakas kokkusulanult sassis, padjanägu ees ja helesinise pidžaama nööbid üle ühe lahti. Hetkeks täitus ta pea mõtetega, et teda ootab ees kool, aga heitnud pilgu kalendrile, avastas ta, et punane ruuduke on laupäevale viidud. Kergendusjuga läbis ta keha, niiet tal külmavärinad üle selja jooksid, aga ikka valgus ta näole magus naeratus. Kergelt tuigerdades paterdas ta vannituppa ja pesi näo ning hambad. Silunud käega juustest üle, tõmbas ta need lohakasse hobusesabasse ja siirdus alumisele korrusele.

„Väga esinduslik välimus,“ kommenteeris Dean lõbusalt ja keeras pilgu tagasi telekale. Felicia turtsatas ja kirtsutas nina. „Süüa on üldse?“ pomises ta uniselt ja tõmbas külmiku ukse lahti. Ülla,ülla – talle oli jäetud vaid kuiv taldrikul vedelev pitsatükk. Seentega. Jääb ära. Neiu lajatas kapiukse kinni ja tõmbas kulmu kortsu. Pannud teevee keema – talle tundus, et ta oli terves maailmas ainuke, kes hommikuks teed, mitte kohvi jõi – suundus ta tagasi oma tuppa. „Hüüa kui valmis on!“ lõugas ta üle maja ja kukkus seepeale köhima. Hommikul oli hääl ära.

Uksekell. Felicia seiras juhmilt kella. Pool kümme. Kes kurat nii vara nende ukse taha kobistama tuleb? Tüdruk vajus voodisse, mõttega, et küllap on see mõni Deani sõber. Neidise silmad vajusid paratamatult uuesti kinni, aga tema kordusune katkestas vanema venna hüüe: „Fel, mingi poiss tahab sind!“ Felicia silmad plaksatasid järsult lahti ja kulmud kerkisid ülespoole. Milline mulle tuttav poiss tuleb kell pool kümme hommikul minu järgi küsima? Ettevaatuse mõttes lükkas tüdruk kiirelt teksad jalga ja nööpis pj korralikult kinni, enne kui ärevalt alla kihutas, olles trepil peaaegu kummuli käinud.

Neiu tõmbas õhku sügavalt sisse ja astus siis elevil naeratusega ukse juurde. Trey. Naeratus asendus kibestunud ilmega ja viha täis silmadega. Noormees hammustas huulde ja liikus märkamatult sammu tagasi, ise neelatades. Dean kortsutas kulmu ja läks vaikides minema. „Mis sa tahad?“ pressis tüdruk läbi hammaste. „Eemh, sind kaasa kutsuda.“ Tütarlaps leebus veidi ja lausus: „Kuhu?“ Trey ohkas ja hakkas loetlema: „Mina, Kenny, Delisa, Amy ja Robi lähme kinno. Mõtlesime, et kutsume su kaasa.“ Felicia suunurgad kaardusid ülespoole. Innukalt noogutas ta pead. Enne kui ta jõudis suu avada, et sõnada; seal näeme, sulges ta selle ja päris siis: „Mida me vaatama lähme?“ „Saag V.“ Tüdruk hakkas nihelema ja rapsas käega läbi juuste. „Mulle ei meeldi eriti õudukad.“ Trey kehitas peaaegu agaralt õlgu ja sõnas: „Sa ei pea tulema, kui ei taha.“ Felicia raputas ägedalt pead. „Ei, ei, ei, ma tulen ikka.“

Leppinud detailid kokku, kiirustas tüdruk riideid vahetama. Kriitiliselt juureldes seisis ta riidekapi ees ja vaatles põhimõtteliselt musti asju, mis ta kapis segamini vedelesid. Mõned olid määrdunud asjad, mida ei viitsitud pesumasinasse toppida. Väga jäle. Lõpuks kiskus tüdruk välja mustad teksad ja tumepunase t-särgi, mille peale ta kavatses panna sinise nahktagi ja tumesinakad ketsid. Juuksed kammis ta korralikult ära, et kõige hinna eest kambale meeldida ja paelus need punupatsi. Kotti ta ei võtnud, vaid pistis telefoni, raha ka võtmed taskusse ning hakkas minema.

Bussipeatuses seistes pööras Felicia tähelepanu ainult oma küüntele, erepunast küünelakki pooleldi nokkides, pooleldi närides maha kulutas. „Hei, kuule sina!“ kostus ta selja tagant mahe ja sõbralik hääl, kuid neiu ei kuulnud seda või vähemalt tegi nagu ta ei kuuleks. Pisut kohmetunud isik tema selja taga köhatas ja proovis uuesti: „Emm, sina pruunide juustega!“ Ei mingit vastust. Noormees hakkas juba ärevile minema ja astus Felicia kõrvale, teda õrnalt tõugates ja tähelepanu võites. „Mh?“ pobises tüdruk ja võpatas, aeglase taibuga nagu ta oli. „Mida?“ küsis ta ülbelt poisi käest ja tolle ilme vajus absoluutselt ära. Teravalt torkas ta sajakroonise, mis tüdruku tagataskust oli kukkunud talle pihku ja astus oma kohale, teda edaspidi ignoneerides.

Neiu buss sõitis hetk hiljem peatusesse, suitsu välja ajades ja mürisedes, pidurid kriiksumas ning Felicia astus esimesele mademele ja pööras ringi. „Ehm, sorry ja aitäh!“ hüüdis ta veel noormehele, kui uksed vilinal sulguma hakkasid ja too saatis talle veel viimase lõbusa naeratuse. Parema tundega astus tütarlaps ülejäänud kahest astmest üles ja õnnelikusest pakatamas, mõtles ta, et poiss oli päris kena. Ja seda igas mõttes.

Kogu viieteistminutilise bussisõidu ajal, kogunes taevasse üha rohkem ja rohkem süngeid halle pilvi. Ka Felicia läks pisut mornimaks, kuna hetkel oli tunne, et kohe hakkab sadama. Padukat. Aga kui ta peatusesse jõudnud oli, märkas ta Treyd ja kõiki teisi ja ta muutus veidi õnnelikumaks. Koperdades jooksis tüdruk bussist välja, õnnis naeratus näol, et juba kampa näha, aga ainuke, keda ta ei tahtnud näha oli Amy. Tüdruk oli siiski seal, üleolev ilme näol, nii nagu tavaliselt ja käed puusas. Neidis ohkas tüdinult ja pööritas silmi, nähes rõõmust karglevat Feliciat, kuid kaotas tema tuleku kohta varsti huvi ja hakkas Robiga latrama. Tüüpiline.

„Ee, tšau!“ tervitas tütarlaps teisi elevil olekus ja mõned ühmasid midagi vastu. Treyl näis näol olevat piinlik ja kinnhoitud ilme, nagu vihkaks ta tüdruku kohalolekut. Seitsmekesi siirusid nad Plaza ustest sisse ja Felicia surus pöidlad pihku, tundes end pisut eemalelükatuna, kuni Delisa talle märkamatult julgustava naeratuse saatis ja noogutas. Plazas oli tehtud remonti ja Felicia tundis end nii väikse, kuid uhkena, kui ta uut sisustust vahtis. Põrand oli peegelduv, valge graniit, lõigutud plaatidena maha. Mitmes kohas särasid läikivad täissuuruses peeglid ja ehtsa rubiinpunase nahkkattega sügavad tugitoolid. Kassad olid tumeroheliste sametkatetega, kuldsed jutid pealt jooksmas ja klaas piletimüüa ning ostja vahel tundus samuti peeglina. Tabloo, kus filmijärjekorda näidati, oli süsimust ja lameekraaniga, terava ning selge kirjaga, LCD. Popkorni, kommi ja muud sellist sai osta avatud kohvikust, kus oli ehtsast tammest sile tumepruun lett, hämmastava korrapärasusega olid ilutsevates purkides marmelaadikommid, safiirid, piparmündikompvekid, šokolaadinööbid, õunarõngad, hapud ussid ja palju muud. Kõik oli täiuslik.

Mh, Trey on vahepeal ikka nii.. tropp. Vahepeal on nii mõnus ja tore ja teinekord on jälle selline taun !

aga issand, ma hakkasin NII naerma selle ühe lõigu peale xd
Neiu tõmbas õhku sügavalt sisse ja astus siis elevil naeratusega ukse juurde. Trey. Naeratus asendus kibestunud ilmega ja viha täis silmadega. Noormees hammustas huulde ja liikus märkamatult sammu tagasi, ise neelatades. Dean kortsutas kulmu ja läks vaikides minema.

see oli NII hea !

mm, ja siis veel, et.. see et ta neile nii kõigets väest meeldida tahab on natuke friik, aga samas nojah.. normaalne tegelt. ja kui trey ära ütles, et nad teda kinno ootavad siis tekkis mul kohe sellien kõhe tunne, et issandjumal, raudselt keeravad mingi käki kokku talle. Nii et see oli veits creepy.

aga jah, hea osa, mõnusalt pikk kaa. :)

PS. MA OLEN PADJAKAS, IKKAVEEL !

AGA TREY ONGI SIUKE NÕME TATIKAS! Okey, vahel ma võin ta normaalseks ka teha.
Jamh, eelnevate osade järgi on Felicial nii masekas minevik, et ta tahabki mingi ilge lahedus olla nüüd.

Ja kusjuures ma mõtlesin, kas keerata talle mingi haige käkk, või mitte. Ma otsustasin ära, aga kõik on võimalik, niiet, jamh.

mm, ja veel, jutus on mainitud, et peategelasel on padjanägu, niiet... respect.

Ma kohe ei suuda EITCile meeldida, onju? *sad* maitea, mul on mingi siuke värk, et vahepeal tuleb hull mase ja siis mingi happyhappyhappy. Ma mõtlesin sellepeale, et ühel hetkel kõik naeravad ta üle ja teisel kutsuvad kinno janii. Aga ikka kirjutasin nii imelikult. Ma arvan, et see jutt on nüüd totaalselt metsas ja ma pean jälle uuega alustama. vb jätkan. kui siis ÜRITAN loogilisemaks teha, kuigi millegipärast minu juttudes loogikat tavaliselt ei leidu. Huupi jutud võinii. Ja see bussipeatuse koht on ka väga veider.

padjaka teooria oli enam-vähem õige. :) Mu nimi on Laura.

Ära tõesti pooleli jäta. See jutt ei ole totaalselt metsas, usu mind.
Nõustun... eee... padjakaga? Vahepeal on kirjeldamisele abiks juba see, kui sa näiteks näoilmeid ja pisikesi žeste sisse tood.
Seega ära mitte mingi hinna eest alla anna!
Ja seletada saab ju ka muu jutu sees. Ehk ongi see natuke ebaselge algus hea, pärastpoole hakkab kõik vaikselt lahti kooruma ja tuleb aina uusi asju juurde ja lõpus tuleb üldse mingi pööre ja...
Noh, jah, midagi sellist... *köhatab*
Ma loodan, et ma nüüd liiga hoogu ei sattunud. Ma lihtsalt niiiii tahan, et sa edasi kirjutaksid seda juttu! :)

Eee... jahm.
Khm, jah.
Ma siis... eee... ootan uut, jah!
UUUT! XD

Selles jutus on midagi, mis kutsub lugema, kuigi ma ei taipa täpselt, mis. Stiil äkki?

See, et minavorm ära vahetus, mind isegi ei häirinud, kuigi meeleolud vahetuvad minu jaoks liiga kiiresti. Ma ei tea, minu jaoks tundub lihtsalt kummaline, et ühel hetkel on kõik nii halvasti ja siis jälle nii hästi...

Aga pooleli ära küll jäta Ja ma sooviksin ka uut osa

Õaah, ma ei talu üldse kriitikat, mingi räige egolaksu all. Ma ei saa ausalt öeldes enam ise ka aru, kuidas ma seda jätkan, aga jamh, kuidagi vist ikka proovin. :)