music is the part of my LIFE 6.osa

Hommik ;D kellaaeg on suht tore, eks? mulle ka meeldib.
m, et. suht, see on mu kõige uuem jutt, ma ma mõtlesin, et teen selle jutu sisse juhatuse ära
Kui meeldib siis ikka öelge eks *kutsikasilmad* :)


1.jagu


Jessica Pinder on 13 aastane tüdruk, kes elab lastekodus. Tal on ilusad pikad, tumepruunid juuksed, taevasinised silmad, ta on natuke pikem, kui tema vanused, 171 cm, ta on ilusti sale ja jumeka nahaga. Ta vanemad tõid ta 3 aastaselt lastekoju, kuna nad ise olid veel noored ja neil ei olnud sentigi raha. Jess loodab kogu hingega, et ta vanemad talle järele tuleks. Ta teab vaid seda, et tema ema nimi on Margot Shermy ja isa nimi Joshua Pinder. Selle infoallika järgi tal õdesid ega vendi olla ei tohiks.
Alberta Remy on Jessica vaenlane, rivaal ja vihkaja. Ta on Jess'ist aasta vanem ja elab samuti lastekodus. Tänu Jess'ile ja Al'ile on tekkinud lastekodus 2 rühma, kes on Jessica'ga ja kes on Alberta'ga. Alberta on lühikeste, punakate juustega, tal on hallid silmad, sama pikk kui Jessica ja samuti ilusti sale. Tema saatus on sarnane, mis Jess'ilgi, ainult tal pole oma vanematest midagi teada. Õpetajad olid talle rääkinud, et Alberta ema oli hästi noor, aga rikas. Ta ema vanemad ei teadnudki, et ta ema lapse sai. Ta ema oli seda varjanud ja kui Al sündis, tõi ta tema lastekodusse, kui Al oli umbes 2 kuune.
Kuid nendel kahel, täiesti erineval tüdrukul on ka midagi ühist. Neil on imeilus hääl. See hääl, mis neis peitub on nagu sillerdus, klaas selge vesi. Terve lastekodu on nende peale kadedad. Igal aastal toimub laulu võistlus ja nad jagavad alati esimest kohta, kuigi Alberta on koguaeg oma võidus kindel. Kuid see aasta tulevad võistlust vaatama talendi otsijad, kes kuulsid nendest tüdrukutest. Nad panid välja auhinna esimesele kohale. Ja see kord on nii, et nad ei saa jääda esimest kohta jagama. Auhind on ühele. Selleks on laulja karjäär, terveks eluks. Plaadilepingud, mänedžerid, assistendid, lauluõpetajad ja kõik muu sellega kaasas käiv. Tuleb kõva võistlus oma järgneva elu pärast ja kõike, mis sel ajal juhtub.


lühike ja, ma tean, aga juhtub :)

Millegipärast meenutab "Molly ja hämmastav hüpnoosiraamat" võimidaiganes, lugesin nii ammu, ei mäleta, mis pealkiri oli. Oli ka tüdruk lastekodust, kes päevapealt rikkaks sai.

Muidu oli nagu suhteliselt... tüüpiline. Ma ei hiilga oma seletamisandega praegu, aga see ei ole midagi uudset, et rivaalid on. Kuigi see tundub kuidagi utoopiline, et lastekodus mingi 2 rühma tekib.

Aga sissejuhatuse pärast, ootan ikkagi uut.

Praegu ei tundunud veel midagi erilist, aga loodetavasti läheb paremaks.

Igal juhul ootan uut. :)

Taylor
Mm, ma pole seda lugenud :d

Mhm, tekibki tavaliselt mingi 2-4 rühma or blablablaa.. lihtsalt, ma olengi algaja


kcissy
Just, algused ongi ju suht tüüpilised?

:) Täna saab vast


Murtagh
:)

noh, nagu tibid/nohkarid/lahedad/normaalsed ja blablablaa..

:))

huhuhu, ma ei tea, kui pikk see on, aga paar esimest osa tulevadki natuke vist lühikesed ://
eniveisbodiveis, enjoy :)



2.jagu

"Jess, sa minema ei peaks?" küsis Charlotte. Pöörasin pilgu kellale. See näitas 17.30. Tõusin ruttu püsti, haarasin Challu kõrvalt oma laulumapi ja pistsin lauluklassi poole jooksu. Hädaga sain kohale, kus õpetaja juba ootas.
"Sa hilinesid 2 minutit, preili Pinder. Sa pole varem isegi 2 sekundit hilinenud, pigem varem kohal olnud, mis juhtus?" küsis härra Bolting. Hingeldasin vaikselt. Ta vaatas mulle kurjalt otsa.
"Ma väga vabandan. Jäin kaaslastega juttu ajama ega pannud tähele, kuidas aeg lendas," vabandasin puristades kõik sõnad oma suust rutakalt.
"Sain aru, aga mida me oleme rääkinud selle vuristamist. Sa pead õppima ükskord normaalse kiirusega rääkima. Palun, harjuta seda. See selleks, kuhu me eile jäimegi?" ulatasin härra Boltingule laulu noodi, millega olime palju tööd teinud.
See oli minu soovi laul, olin seda sellest saadik tahtnud laulda, kui nägin ühte filmi. Mis muu, kui "My Heart Will Go On". Olin seda oma voodit tehes ümisenud ja Charlotte oli kogemata peale sattunud. Ta soovitas mul kindlalt seda laulda. Olin võtnud siis julguse kokku ja seda ka härra Boltingule öelnud. Ta oli nõus proovima ja siin me siis oleme.
Tunnis läks hästi, laul tuli välja ja õiendada ei saanud. Läksin muiates oma toa poole, kui nurga tagant astus välja Alberta oma nõmedate sabarakkude, Leann'i ja Sophie'ga. Ta lükkas mu noodimapi käest ja irvitas õelalt.
"Oi, kas väike Jess'ikene käis härra Boltingule pugemas?" õelutses ta mu kallal.
"Käin, kus tahan. Tegele oma asjadega, eksole," ütlesin talle ülbelt vastu.
"Sina, va väike sitasitikas, ei tule minuga ülbitsema, on selge? Proovi ainult ja su ilus nägu on sekunditega veel ilusam," üritas ta karmi mutti mängida.
"Kas ma peaksin sinu sugust krõlli kartma? Tänan, ei. Jätan selle osa küll vahele." Ta läks näost sama punaseks, kui ta juuksed ja käratas mulle:
"Kontrolli oma suud!" Pööritasin silmi, kükitasin ja haarasin oma mapi ning jalutasin ta nina alt minema. Ma pole elusees teda kartnud, ega hakka kah.
Oma tuppa jõudes olid seal Charlotte, Rosie ja Vanessa. Kui sisse astusin jäid nad korraks vait ja jutustasid edasi. Teada küll, kellest jutt käib, kui Vanessa siin on. Poistest.
"Jess, onju Chad on siin kõige nunnum poiss," nõudis Vanessa minu nõustumist.
"Jah, mis iganes. Muide, siin polegi üldse nunnusid," ütlesin ükskõikselt ja asetasin oma mapi lauale. Läksin ukse juurde tagasi ja keerasin selle lukku.
Meie lastekodu pole selline nagu tavalised. See on nagu ühiselamu, tubadega. Kahesed toad on. Minu toanaabriks on muidugi Charlotte ning Rosie ja Vanessa on meie kõrval toast. On ka neljased toad, kuid need on enamjaolt poiste omad. Ning see hoone, kus me oleme on vägagi suur. Neli korrust, igal korrusel viis koridori ja igas koridoris 20 tuba. Meie toad on kolmandal korrusel. Söökla on esimesel, kus on ka laulu- ja tantsuklassid. Poisid on teisel ja natuke ka kolmandal korrusel. Ning tüdrukud vallutavad ülejäänud alad.
"No jah. Tegelikult küll," nõustus Rosie minuga. Chall jäi erapooletuks ning Vannu oli oma otsuses kindel. Keda need poisid ikka huvitavad? Arvavad, et on lahedad, kui lollitavad ja õpetajatele vastu vaidlevad. Minu arvates on see lame, aga noh, kes see ikka minu arvamust küsib.
"Okei, me peaksime minema. Varsti tuleb nagu nii tubade kontroll ja me peaksime oma toas olema. Lähme, Vannu," lausus Rosie ja sikutas Vanessa varrukat pidi nende tuppa.
"Noh, kuidas tunnis läks?" uuris Charlotte. Kehitasin õlgu.
"Nagu ikka. Ainult tagasi tulles tuli Al mulle vastu. Arvas, et on minust üle, kui mu mapi maha viskab. Ta on nii haige inimene," ütlesin vastikusega ja otsisin kummutist oma öö riided välja. Läksin vetsu, pesin end ja panin öö riided selga. Läksin tagasi oma voodi juurde. Lappasin riided korralikult kokku ja panin need kummuti peale. Hüppasin voodisse. Ootasime, et toa kontroll tuleks. Kui õpetaja ära läks, vaidlesime, kes tule ära kustutab ning uinusime.

"Jessica Pinder on 13 aastane tüdruk, kes elab lastekodus. Tal on ilusad pikad, tumepruunid juuksed, taevasinised silmad, ta on natuke pikem, kui tema vanused, 171 cm, ta on ilusti sale ja jumeka nahaga"

Minu jaoks pole nõmedamat asja jutul kui selline sissejuhatav kirjeldus. Vabandust, ma ei saa sinna midagi teha.
Alberta oli üle pingutatud ning ilmselt(sest ma ju ei tea kindlalt) on nad õed. See oli liiga selge.
VMa ei oska positiivsemat hinnangut hetkel anda kuna olen väsinud, aga loen pärast veel läbi.

no sorri, ma ei oska alustada, ma võin teha uue alguse, sinu meeleheaks :)

mkm, nad ei ole õed. Jessical pole õdesid/vendi, kuid ta saab.

Hah, ei, muutma küll ei pea. Lihtsalt edasiseks, et SixxStradlinile sellised algused ei meeldi

Sissejuhatus tundus nagu hästi kiiresti kellegi poolt klassi ees läbi vuristatud jutt, aga muidu üsna hea.
Jutu esimene osa oli ka täitsa hea. Tundus ainult natuke toores, aga seda saab muuta ainult järgmiste osade kirjutamine.
Edu sulle!

Mulle praegu tundub, et on natukene pinnapealne jutt pinnapealsete tegelastega. Ma isiklikult soovitaks oma tegelastega rohkem tutvuda ja muuta nad isikupärasemaks (ma tean, et see alguses kõlab nõmedalt, aga see tõesti aitab). Ja juba sellest muutub see jutt paremaks, sest sa oskab ka mõelda nagu see tegelane. Ja kirjeldused nagu juba mainitud.

Aga pole hullu, sest kunagi oleme me kõik niimoodi kirjutanud Aga ootan siiski uut :)

eks ma proovin :) ma murdsin pead ka just, et tuua välja isikute kõige nähtavamad omadused jne..

Aitäh :) :)

et jah, uus osa :)
seda, et mul pole veel järgmistes paaris osas kah erilisi sisulisi muudatusi, sest need on mul valmis kirjutatud, ja ma ei hakka neid hetkel muutma. Niiet siis umbes 6 osast proovin siis muuta



3.jagu

Hommikul oli kell 6 äratus. Haigutasin suure suuga ja lükkasin teki pealt. Vaatasin piinlevat Charlottet ja mul tuli kaval plaan. Hiilisin ta voodi juurde ja haarasin ta tekist kinni.
"Unista edasi, Jessica Pinder. Minule sa sellist asja ei tee!" ütles Chall'i unine hääl teki alt. Mu nägu vajus morniks ja lasin tekist lahti
"Sa oled kogu lõbu rikkuja, Charlotte," ütlesin talle ja tirisin talt teki järsku ära.
"Vean kihla, et su isa on saatan ja ema on kuri nõid. Sa oled paha tahtlik. Meie vanused peavad 10 tundi päevas magama, aga mida sina teed? lased vavu 8 tundi magada ja siis äratad üles nagu oleks maailma lõpp tulekul. Või midagi sellist.." ütles Chall ja vajus nägupidi patja.
Kehitasin vaid õlgu. Haarasin kapist koolivormi, ajasin selle selga ja pesin hambad. Lõpuks ajas Charlotte kah end püsti. Ta jalutas haigutades hambaid pesema. Muigasin tema unisuse ja padjaka peale. Tõmbasin sokid jalga ja ajasin oma mustad, kõrge kontsaga kingad jalga. Olin siin ainus, kellel sellised kingad olid. Punusin oma ilusad pikad juuksed patsi ja võõpasin korra düššiga üle ripsmete ning võtsin kapi pealt muusika õpikud. Viskasin veel pilgu peeglisse ja Chall astus just samal hetkel sisse. Ta oli korras. Polnud jälgegi padjakast. Charlotte oli oma väga pikad blondid juuksed sirgeks kamminud ja need mõnusalt kohevile sättinud. Olin alati tema välimust kadestanud. Sinakas-hallid suured silmad, armas nina, peenikeste huultega, alati naeratuseks kaardunud suu ja sale, pruun nahk. Välimust tal on aga mõistusest jääb puudu. Ainus aine, kus tal ainult viied on, on psühholoogia. Ta unistus on saada psühholoogiks ja aidata kõiki, vanemateta jäänud lapsi. Ta loeb psüühika kohta palju raamatuid ja teeb nendest märkmeid.
"Oled valmis?" küsisin ja ohkasin.
"Eks peab olema," ütles ta ja kinkis mulle ühe oma säravaimatest naeratustest. Astusime koos uksest välja ja keerasime selle lukku. Meil mõlemil oli võti. Panin oma võtme, nagu alati, rinnahoidja vahele. Sealt ta ei kae ja üle liigsed käed sinna ei pääse. Astusime vaikselt, kinga klõpsudes geograafia klassi poole.
Nii kahju, kui see ka polnud, oli Albertal esimene tund füüsika, mille klass asus täpselt vastastikku muusika klassiga. Ja mõlemil õpetajal on see viga, et nad jäävad tundidesse alati hiljaks, seega tuli mul Albertaga tõtt vahtida.
"Mida sa vahid mind?" pahvatas ta lõpuks. Vaatasin Charlottele otsa ja me purskasime naerma. Alberta pööritas silmi ja põrnitses aknast välja. Varsti tulid Alberta juurde ta totaalsed copy/patse-d, Leann ja Sophie. Nad tervitasid omavahel ja kallistasid mingi 4 aastat. Nad hakkasid vaikselt mind ja Charlotte't kommenteerima. Pinda käis.
"Äkki räägiksite mujal? Ma ei viitsi seda kuulda enam," üritasin nende vastu viisakas olla.
"Hahaa, ole vait, kui sa ei tea, millest me räägime, daaa.." tibitses Sophie. Nii tibin ei saa olla, kui nemad. Tegelikult on veel hullemaid wanna-be'sid.
"Karta on, et meist, daaaaa.." ahvisin neid. Pööritasin silmi ja tirisin Chall'i sealt ära. Läksime kooli peale ringi kõndima. Meiega liitusid veel Vanessa ja Rosie. Tee peal jalutasid meile vastu Chad ja Charly. Vanessa hakkas automaatselt kõva häälega naerma ja lollii mängima, et Chad'i tähelepanu võita.
"Vanessa, lõpeta, palun. Sa teed endal nii ainult margi täis," ütles Rosie tagurpidi kõndivale Vanessale.
"Kas ta vaatab mind?" küsis ta, tegemata välja Rosie'st.
"Jah, kuid nii nagu oleksid sa pärit pehmete seinte vahelt," pomises Charlotte vastuseks. Vanessa jättis paugu pealt oma tegevuse ja vajus vaikselt minu ja Rosie vahele. Kõndisime poistest mööda. Chad jooksis meil järgi.
"Em, Vanessa?" küsis ta vaikselt. Kõik pöörasime korraga pea Chadi poole. Vanessa piiksatas vaikselt 'jah'. Chad kutsus ta endaga kaasa. Liiikusime vaikselt edasi. Lootsime, et Vannul veab.

See oli parem, aga üks asi jäi arusaamatuks: kuidas saab nahk olla sale.

Oeh, mu kirjavigu ei jõua ära imestada
Muidugi on sinna mõeldud sile*

Nojahh... vigu oli veelgi ning mingi hetk käis närvidele, et sa kasutasid "mõlemil" suhteliselt järjest. Siis "pahatahtlik" kirjutatakse kokku ning ära kirjuta "Challi" ja "Chadi" ülakomaga. Ülakoma kasuta ainult, kuid lõppeb näiteks e-ga, aga häälduses seda pole kuulda.

Siis häiris, et sa vahepeal Charlotte'i nii pikalt kirjeldasid ning see lause "Ta loeb psüühika kohta palju raamatuid ja teeb nendest märkmeid." oli mõttetu. Sa oleks võinud kuskil pigem näidata, et ta seda teeb.

Üks lohakusviga oli ka alguses "lased vaevu 8 tundi magada.."

Aga sa ütlesid, et sul hetkel valmis kirjutatud, nii et ma ootan huviga, mida sa õppinud oled Ning lõppude lõpuks harjutamine teeb meistriks