Difficulties.

Niisiis, minu esimene järjekas. Loodan saada veidi tagasisidet, kuna pole kunagi ühtegi järjejuttu kirjutanud ja puudub igasugune kogemus. :)

1.OSA

Jalutasin mööda tänavat. Kõik oli vaikne. Liigagi vaikne. Mu sammud kõlasid nii valjult, et tundus, et oleksin võinud kogu linna äratada. Ma ei teadnud, mis mind ees ootab, kuid ma aimasin. Isegi, kui ma üritasin oma tundeid tema vastu alla suruda, olin ma ääretult õnnelik, et sain Temaga lõpuks omavahel kohtuda. Olgugi, et ma olin suhtes teise poisiga, nõustusin Ta kutsega välja minna.

Olin jõudnud sihtpunktile lähedale. Võtsin oma telefoni, et Talle helistada. Valisin Ta numbri ning tõstsin telefoni kõrva äärde. Tundsin, kuidas mu käed värisevad. Ta ei võtnud kohe vastu ning ma hakkasin kärsituks muutuma. „ Ja?“ kostis lõpuks. Enne, kui jõudsin oma küsimuse esitada, vastas Ta: „ Sa tead, kus ma olen,“ ning lõpetas kõne. Seisin tummalt ja jälgisin ekraani. Ma polnud Teda kunagi nii tõsisena kuulnud. Me oleme kogu aeg olnud väga head sõbrad. Kuigi olen küll Talle algusest peale meeldinud ja Ta on seda mulle ka korduvalt öelnud, on Ta aktsepteerinud seda, et ma olen hõivatud.

Muidugi ma teadsin, kus Ta on. Sillal, kus me esmakordselt kohtusime. Seadsin oma sammud siis järve poole. Ausalt öeldes tundus veidi kõhe üksi seal pimedas jalutada, kuid ootusärevus oli suurem kui mistahes hirm. Olin juba sillale üsna lähedal, kuid ei eristanud Teda ülejäänud tumedast taustast. Kõndisin veel lähemale ning siis taipasin, et Ta on selili sillal. „ No tsau,“ ütlesin lõpuks. „ Kas sul tuli uni juba?“ Ta naeratas. „ Sind oodates võib tõesti magama jääda.“ Hakkasin naerma ning teesklesin solvunut. Me pole kunagi tülitsenud, aeg-ajalt lihtsalt norime üksteise kallal.

Ta vaatas taevast. Tõstsin samuti pilgu taevasse ja jäin lummatult vaatama. Ma polnud veel märganudki, et taevas oli täiesti pilvitu ning seega tähti väga palju. Lõpuks, kui pilgu tagasi Temale pöörasin , nägin, et Ta jälgib mind.“ Mis on?“ uurisin uudishimulikult. „Ei midagi. Kas sa minuga ühineda ei tahaks?“ Heitsin siis Tema kõrvale pikali. Olin vaimustuses. Olin alati tahtnud tähti lihtsalt vaadata, ilma mingi eesmärgita, kuid sinnamaani mul polnud selleks võimalust tekkinud. Lebasime vaikuses. Mulle meeldis see. Tundsin end nii vabana.

Ta kergitas end küünarnuki najale toetuma. Ta oli mulle nii lähedal. Tundsin, kuidas süda kiiremini lööma hakkas. Lootsin leida Tema näost positiivset emotsiooni, kuid Ta vaatas mind väga tõsiselt. Tundus, et Ta tahab mulle midagi öelda, kuid viimasel hetkel mõtles ringi ning keeras end algsesse asendisse. Ma ei julgenud iitsatadagi.

Mõnda aega me lihtsalt lebasime. Seda ilusat vaikust ei saanud ja ei tohtinud rikkuda. Tema käsi leidis lõpuks minu oma ning ta võttis sellest õrnalt kinni. Tundsin, kuidas ärevusejutt minu keha läbistas. Ma ei oleks tohtinud seda lubada, kuid see tunne oli nii hea, et ma ei suutnud Teda takistada.

Ta toetas end uuesti küünarnukile ning jäi mind silmitsema. „ Ega sul külm pole?“ küsis Ta. „Su käed on nii külmad.“ Raputasin pead ja jälgisin Tema silmi. Ta ei pööranud pilku, vaid nihutas end veidi mulle lähemale. Juba järgmisel hetkel tundsin ta huuli enda omadel. See oli imeline. Ta eemaldus korraks nii, et meie huuled vaevu puutusid. Nägin õrna naeratust tema näol. Ta suudles mind uuesti. Ma libistasin oma käe Ta kukla taha ja tõmbasin Ta endale lähemale. Mu mõistus karjus mulle, et ma kohe lõpetaks, kuid süda otsustas teist rada astuda.

Mõne hetke pärast ta eemaldus, tõmbas korra sõrmega üle mu põse ning jälgis siis tõsiselt mu silmi. „ Anna mulle andeks, ma poleks tohtinud,“ ütles Ta lõpuks. Ma vaatasin Teda üllatunult. Ta palub sellise asja eest andeks? „ Ega sina ju ainukesena süüdi polnud,“ suutsin lõpuks hammaste vahelt läbi pressida. „ Ma ei taha, et sa oma suhte ära rikuks. Ma ootan sind ära. Küll kunagi tuleb ka minu aeg.“ Tundsin, kuidas mu silmad veidi niiskeks tõmbusid. See oli kõige ilusam asi, mida ma ühe poisi suust kuulnud olin.

Ta pööras end uuesti selili. Olin sõnatu. „ Millest sa mõtled praegu?“ küsis ta vaikselt. „ Ei millestki,“ vastasin tõsiselt. „ No ole nüüd. Su mõistus lausa karjub praegu, ma saan ju sellest aru.“ See lause andis mulle veidikene julgust ning rääkisin edasi: „ Ma mõtlen, mida ma peaksin edasi tegema.“ Ta ohkas: „Ma ju ütlesin sulle, ära jäta oma poissi maha, vähemalt mitte minu pärast. Unusta see. Unusta see õhtu.“ Ta nihutas end veidi kaugemale. Tundsin koheselt, et väljas on jahedaks läinud ning peagi vappus mu keha külmavärinate tõttu. Ta andis mulle enda jope ning teatas, et saadab mu koju.

Tõusime püsti ning tundus, et Ta tahab anda mulle aega mõtlemiseks, sest Ta oli nii vaikne. Olin harjunud Tema rõõmsameelsuse ja julgusega, kuid praegu tundus kõik liigagi keeruline. Jalutasime vaikides mööda rahulike tänavaid. Piilusin aeg-ajalt Tema poole, kuid Ta hoidis oma pilgu kindlalt otse. Sel hetkel mõistsin, et meie sõprus pole enam kunagi endine.

Lõpuks, kui mu maja juba paistis, otsustas ta hakata tagasi kõndima. Jäime mõlemad seisma ning meie vahel oli kohmetu vaikus. Vaatasime üksteisele silma ning ma kallistasin teda. Ta hoidis mind kõvasti. Tundus, et Ta ei tahagi minust enam kunagi lahti lasta. Nii me seal seisime keset pimedat tänavat. Eraldusime üksteisest natukene ning Ta suudles mind veelkord. Seekord innukamalt, kui varem. Ta tõmbas mu tugevalt enda vastu ning üks käsi leidis tee mu juustesse. Ma lootsin, et see öö ei lõppekski kunagi. Tundsin end nii turvaliselt.

Lõpuks, kui Ta eemaldus, vaatas Ta tõsiselt mulle otsa ja kordas end: „ Luba mulle, et sa ei riku oma suhet minu pärast.“ „Ma ei.. Ma.. ,“ suutsin vaid kokutada. „Luba mulle!“ nõudis ta veelkord. „ Ma ei saa sulle seda lubada, kuid ma luban, et ma üritan seda mitte teha,“ vastasin alandlikult. Tundus, et Ta jäi selle vastusega rahule. Ta naeratas mulle, kallistas mind veel põgusalt, pööras end ringi ja hakkas koju kõndima. Ma jäin Talle järele vaatama ning lõpuks otsustasin ka ise koju minna.

Tundsin end väga rahulolevana, kuid miski siiski kripeldas mu sees. Ma teadsin, et pean oma suhte siiski lõpetama, kuid sellest mõtlemine ajas mulle hirmu nahka. Ma hoolisin oma poisist väga ning viimane asi, mida ma teha tahaksin, oli temale haiget tegemine.

Jõudsin maja ette ning otsisin taskust võtme. Avasin vaikselt ukse, et teisi mitte äratada ning lipsasin oma tuppa. Viskusin koheselt voodile ning jäin lage vaatama. Mõtlesin Temaga veedetud õhtule ning nende mõtetega ma ka uinusin.

Jap, minu esimene tõesti. Üldiselt ma ei ole eriti kirjutaja-tüüp, kirjandite kirjutamisega on isegi tihti raskusi,sest mingeid mõtteid pole, aga nüüüd tuli järsku järjeka kirjutamise tuhin peale. Loodan, et jääb kestma ka .
Aitäh, kindlasti ei olnud su tekst mõttetu. Igasugune tagasiside on oodatud :).
Üritan lähiajal edasi kirjutada.

Ohhooh, raske uskuda lausa, et see su esimene. Igaljuhul esimese kohta ikka väga hea! Mulle väga meeldis. :)

2.OSA

Ärkasin hommikul varakult. Kirusin end mõttes selle eest, et olin unustanud ruloo õhtul akna ette tõmmata. Päikesevalgus pimestas mind, kui silmad avasin. Ajasin end vaevaliselt voodist püsti ning uniselt silmi hõõrudes suundusin vannituppa. Kui hambad pestud, otsisin toast endale dressid selga ja lippasin kööki.
Õde istus juba köögilaua ääres ja luges lehte.

„Hommikust, “ ütlesin reipalt. Õde mõmises midagi vastu ja ei tõstnud ajalehelt pilku. Temast välja tegemata hakkasin külmkapist süüa otsima. Otsustasin munaputru teha, sest selle valmistamisega ei lähe tavaliselt kaua aega. „Soovid ka?“ küsisin õelt. „Ei, aitäh. Ma juba sõin,“ sain vastuseks.

Minu õde, Monika, on minust poolteist aastat vanem. Monika on minu täielik vastand. Vahepeal ma isegi imestan, kuidas me õed saame olla. Ta on enesekindel, üldjuhul üsna ülbe ja väga jutukas. Laisk ka pealekauba. Ise olen 19-aastane, väga vaikne ja tagasihoidlik tüdruk. Seetõttu pole mul ka palju sõpru, sest ise ma uusi tutvusi ei otsi. Tavaliselt ma oma probleemidest mitte kellegagi ei räägi, vaid eelistan kõike enda teada hoida. Seetõttu veedan üsna palju aega värskes õhus sporti tehes või lihtsalt jalutamas, et omaette mõtteid mõlgutada.

Kui puder valmis sai, võtsin oma taldriku ja suundusin enda tuppa. Panin teleka käima ja hakkasin sööma. Muigasin omaette. Vähemalt selle üle võin uhkust tunda, et oskan midagigi hästi teha, antud juhul siis munaputru. Kui söödud sain, viisin taldriku kööki tagasi ning pesin puhtaks.

Enda tuppa naastes tegin voodi korda ning viskasin sellele selili. Pöörasin pilgu lakke ja mõtted rändasid tagasi eelneva õhtu juurde. Silveriga veedetud aeg muutis mind ebakindlaks. See tegi mu elu mitmeid kordi keerulisemaks. Ta küll palus mul need suudlused unustada, kuid ma ei saa oma poisile silmagi vaadata, kui mu süda kedagi teist ihkab. Ma küll hoolin Markusest ning ta on parim poiss, keda endale tahta, kuid tundeid ei saa sundida. Seega otsustasin, et on aeg oma suhtele lõpp teha.

Tõusin korraks, et telefoni otsida ning seejärel viskusin uuesti selili. Ma ei suutnud numbrit valida. Ma ei tahtnud Markusele niimoodi teatada, kuid kuna me elame üksteisest kaugel, siis ei saanud ma temaga silmast-silma rääkida. Otsustasin, et on aeg see ära teha.

Valisin numbri, tõstsin telefoni kõrva äärde ja jäin ootama. Mingi osa minust lootis, et ta ei vastagi.“Hommikust musi,“ kõlas teiselt poolt. Ta tundus nii õnnelik, et see muutis mu enesetunde veel mitu korda hullemaks. „Tere Markus,“ vastasin emotsioonitult, „ Mul on vaja sinuga rääkida.“ „ Ma kuulan,“ lisas ta kahtlevalt. Tundus, et ta hakkas aimama. Hakkasin rääkima : „ Ma ei tahaks küll seda öelda, kuid ma ei saa sinuga enam koos olla. Sa oled väärt kedagi paremat. Minu tunded hakkavad kustuma ning ükskõik palju ma ka ei pingutaks, ei saa ma seda muuta. Sa teed küll ühe tüdruku kunagi õnnelikuks, aga kahjuks see ei ole mina. Ma küll hoolin sinust ja sa oled väga kallis mulle, kuid ei midagi enamat.“ Hingasin korra sisse, ning lisasin vaikselt: „Anna mulle andeks.“

Teiselt poolt toru kostus vaikus. Mul hakkasid pisarad voolama, nii raske oli talle haiget teha. Kuulsin, kuidas ta katkendlikult hingas. „Olgu, eks ma pean sellega leppima,“ kostis lõpuks telefonist, „Hüvasti.“ ning kõne katkes. Lebasin tummalt suutmata midagi mõelda või teha. Mingi osa minust kahetses seda otsust.
Lõpuks, kui olin end piisavalt kogunud, väljusin toast. Väljas oli võrratult ilus ilm. Helistasin klassiõele ning kutsusin ta randa päevitama. Otsisin ka ise oma bikiinid üles ja tõmbasin lühikesed püksid jalga. Kuna randa oli üsna pikk maa, siis otsustasin autoga minna. Autosse istudes aga kahetsesin seda otsust koheselt, sest sealne palavus lõi mind hetkeks hingetuks. Õnneks olukord paranes veidi, kui aknad avasin ning sõitsin ruttu randa, et lõpuks värske õhu kätte pääseda.

Birgit oli juba rannas. Võtsin suuna temale ning seejärel viskasin tema kõrvale pikali. Määrisin end õliga sisse ning hakkasin päikest võtma. Õnneks mul midagi häbeneda polnud. Sportliku tüdrukuna olin ma üsna vormis, kuid mitte piitspeenike. Ise ma täiesti rahul polnud, kuid kes siis oleks. Teavitasin ka Birgitit sellest, et läksin Markusest lahku.“ Sellest on kahju, te olite nii kena paar,“ vastas ta seepeale. Olime tõesti, hakkasin ma mõtlema. Meie suhe kulges üldjuhul probleemideta ning me austasime üksteist väga.“ Jah, kuid mis teha.. Elu juba on kord selline,“ ütlesin peale lühikest pausi.

Pärast rannas peesitamist suundusin koju tagasi. Kell oli juba küllaltki palju. Koju jõudes otsustasin telekat vaatama hakata. Istusin diivanile ning võtsin telekapuldi. Vajutasin järjepidevalt selle nuppe lootes leida midagi huvitavat, kuid sel ajal käisid ainult seebikad. Panin siis teleka kinni ja otsustasin jalutama minna. Panin endale veidi soojemad riided selga. Tõmbasin dressipüksid jalga ja vesti peale, sest väljas hakkas juba jahedamaks minema. Otsustasin ka sel korral järve äärde minna, kuid jala mitte autoga.

Järve äärde jõudes istusin sillale ning vaatasin vett. Üksi looduse keskel olles tunnen end alati koduselt. Vastupidiselt oma õele armastan ma üksi olemist. Temale on omaette jalutamine täiesti vastumeelne, kuid mind hoiab see lihtsalt elus. Veider, kui erinevad võivad inimesed olla.

Väljas hakkas juba hämarduma, kuid mind see ei heidutanud. Sel ajal ongi järv kõige ilusam.

„Ma teadsin, et leian su siit,“ kõlas mu seljatagant. Tundsin hääle omaniku ära ning mu süda hakkas meeletult taguma. Ma ei pööranud veelt pilku ning vaikisin. „Ja, miks sul mind vaja leida oli?“ küsisin siis. „Tahtsin sind lihtsalt näha. Sõpradena võib ju ikka kohtuda,“ vastas Silver. Mind heidutas veidi see, kuidas ta rõhutas sõna „sõpradena“. „Kas ma võin sinuga ühineda,“ jätkas ta. „ Muidugi,“ lisasin. Ta istus minu kõrvale.

Järsku tuli mul pöörane idee. Olgugi, et väljas oli juba päris külm, tõusin püsti ning hakkasin üleliigseid riideid seljast võtma. Silver jälgis mind suurte silmadega. Lõpuks suutis ta ka suu lahti teha. „Mida sa teed?“ imestas ta. „ Küll sa kohe tunned,“ vastasin ma ning hüppasin tema ette vette nii, et tema läbimärjaks pritsisin. Tõusin veepinnale ning naersin Silveri üle, kes mind pahuralt vaatas. „ Seda sa veel kahetsed,“ ütles ta pärast mõningat põrnitsemist ning hakkas oma märgi hilpe seljast viskama. Aimasin ohtu ning ujusin kiirelt
kaugemale. Silver oli juba vette sukeldunud, kuid teda polnud näha. Teadsin, et ujumises ma jääks talle alla ning jäin seisma. Õnneks mu varbad ulatusid veel põhja. Järsku tundsin, kuidas ta mu jalast kinni krabas. Hakkasin rabelema, kuid sellest polnud kasu. Ta võttis mu oma tugevate kätega sülle ning hakkas kalda poole kõndima. „ Mida sa plaanid?“ küsisin ma ning lisasin: „ Pane mind kohe maha, ma olen raske!“ Ta naeris mu üle ning vastas : „ Küll sa kohe näed, mida ma plaanin. Ja raske pole sa kohe kindlasti mitte.“

Kaldale jõudes viskas Silver mind liiva peale ning ühe käega mind kinni hoides, viskas ta teisega seda veel mulle peale. Sain oma ühe käe lõpuks vabaks ning heitnud talle ühe kavala pilgu, võtsin peotäie liiva ja panin selle mõningase pingutusega talle juustesse. Silver aheldas nüüd mu mõlemad käed enda omadega ning tõstis ühe jala üle minu nii, et ta jäi minu peale istuma, üks jalg ühel, teine teisel pool. Hingeldasime mõlemad kuuldavalt ning jäime paigale. Silver vaatas mind hetke ning sosistas siis vaikselt: „ Sa oled nii ilus.“ Ma muigasin. „ Sa tahtsid ikka öelda „liivane“, eks,“ norisin teda. Ta hakkas naerma ning keeras end minu pealt maha ning ütles vaikselt: „ Eks sa ise tead paremini. Lähme peseme su siis puhtaks.“ Seejärel tiris ta mind uuesti vette.

Üldmulje- täitsa hea aga minu puhul see mingit vau-efekti küll esile ei kutsu.

Teatud kohad hakkasid häirima, kus oleks võinud otsekõne uuel real olla. Mitte et see julm viga oleks aga lihtsalt üldpilt oleks ilusam. Ja soovitan kasutada ka rööpjoondust.
Aa ja siis veel seda ka, et mingites lõikudes oli sul õudsalt palju selliseid lauseid a'la lause esimene pool JA lause teine pool. Kui selliseid mõõduka pikkusega lauseid on mitu tükki järjest, teeb see (vähemalt minu jaoks) lugemise pisut ebamugavaks, kuna tuleb sisse see ta-ta-taa rütm.
Ma ütleks selle jutu kohta veel midagi aga ma põhimõtteliselt ei taha seda sõna kriitikat kirjutades kasutada.

Hea! Mulle meeldib su kirjutamisstiil, selline mõnža
Uut ja ma loodan, et see tuleb ruttu

Niisiis..
Audrey- Suured tänud kriitika eest. Olen kõigega nõus. Ilmselgelt mul lihtsalt ei ole mingit kirjutamisannet eriti

Viinamari- Ma tänan. Üritan võimalikult ruttu uue kirjutada, kui kooli kõrvalt aega tekib. :)

Karro- Olevik ja minevik võib mul tõesti mõnes kohas segamini olla, üritan järgmisel korral enne postitamist jutu üle ka lugeda mitu korda, ehk leian need siis üles. Aitäh muidu. :)

Mind üllatas see, et lahkuminek oli kuidagi kiire.. Et eelneval päeval suudles ta Silveriga, siis olid kohe Silveri vastu tunded olemas ja mõte Markus maha jätta. Oleks võinud näiteks olla Markusega koos veidi ja siis oma tunnetele selgust leida, et kas ta ikka siis suudab edasi taga koos olla jne. Et see koht oli natuke kiire ja kahtlane..

Muidu on väga hea. :)

Sufarpiece- Tunded Silveri vastu olid olnud juba mõnda aega. Aga selle lahkumineku tegin sellepärast kiiresti, et ma ei tea, kas asi on minus, aga ma ei suudaks olla mõne toreda poisiga koos, kui ma tean, et ma olen vabatahtlikult suudelnud teist poissi. Ma tunneks end täieliku reeturina

3.OSA



Üritasin küll vastu hakata, kuid peagi tundsin külma vett oma varvaste vastas. „Silver, palun, ma ei taha enam märjaks saada!“ anusin teda. „Selle peale oleks võinud varem mõelda,“ vastas ta lõbustatult ning võttis mu sülle.

Sügavamale jõudes viskas ta mind vähimagi kahetsuseta vette. Kiljatasin korra ning ahmisin õhku. Sel korral tundus vesi mitmeid kordi külmem. Silver seisis ja naeris mu üle. Hakkasin ise ka naerma.

„Sa oled nii jobu,“ suutsin läbi naeru talle öelda. „Selle pärast ma sulle meeldingi,“ lausus ta hetkeks kulme kergitades. Naeratasin talle. „Looda sa !“

Silver vaatas mind hetke ja hakkas siis mulle lähenema. „Ega sa oma lubadust pole murdnud?“ küsis ta järsku. Pöörasin pilgu kaugustesse. „Ma ei ole enam Markusega koos, kui sa seda mõtled,“ vastasin viivitusega. Nägin, kuidas ta silmad särama lõid. Ta vaatas mulle imestunult otsa. „ Miks? Ega ometi minu pärast?“

Kõhklesin veidi vastamisega. „No, ütleme nii, et sinul oli selles üsna suur roll.“ Naeratasin talle viivuks. Nägin, kuidas Silveri suunurgad tõusid. Ta jooksis minu juurde ja võttis mind enda embusesse. „Sa ei kujuta ettegi, kui hea meel mul selle uudise üle on,“ sosistas ta mu kõrva ääres. Tundsin ta hingeõhku oma kaelal. Silveri käsi libises üle mu selja mu pihale. Ta tõmbas mind veelgi lähemale. Silveri keha oli kuum vastupidiselt minu omale. Mul hakkas koheselt soe ning ma muigasin omaette.

Kui ta minust eemalduma hakkas, tahtsin juba protesteerima hakata, kuid otsustasin selle siiski hilisemaks jätta. Ta silmad puurisid minu omasid. Ma polnud varem märganudki, kui sügavat sinist värvi on Silveri silmad. Tundus, et võiksin nendesse uppuda. Kumbki meist ei öelnud sõnakesti. Sõnad olid sel hetkel üleliigsed. Ma üritasin välja mõelda, mismoodi mul õnnestus nii pikka aega teda üksnes sõbrana võtta. Ta oli täiuslik. Kui mitte täiuslik, siis sellele väga lähedal

„Millest sa mõtled?“ küsis ta vaikselt. „Sellest,“ vastasin ning surusin oma huuled tema omadele. Tundsin läbi suudluse, kuidas ta naeratas. Ta sosistas vaevukuuldavalt: „Ma olin sind nii kaua oodanud.“ Ma olin õnnelik. Õnnelikum, kui eales varem.

Eemaldusime üksteisest samal ajal. Vaatasin ümbrust. Vahepeal oli jõudnud juba päris hämaraks minna. Meie ümber oli vaid tume veepind. Tundsin jahedat tuuleiili ning väristasin end korra. Silver muigas. „Lähme, ma saadan su koju.“ „Ettepanek on hea,“ vastasin kergendatult.

Jooksime käsikäes veest välja. Tõmbasime üleriided märgade ujukate peale ning jalutasime kodupoole. Silver hoidis terve tee minust tugevalt ümber kinni. Minul oli aga suu kõrvuni. Nägin silmanurgast, kuidas ka Silveril aeg-ajalt suunurgad ülespoole tuksatasid.

Olles minu ukse juurde jõudnud, tegi Silver lõpuks suu lahti: „ Nüüd vist on aeg hüvasti jätta.“ Vaatasin talle otsa ning lasin suunurgad allapoole. Silver hakkas naerma. „ Homme võime ju kohtuda, või mis?“

„Ega sa nii lihtsalt minust lahti ei saa. Ma viin su koju, muidu saad külma. Sul on riided ju märjad ja ma ei taha selles süüdi olla, kui sa homme haige oled,“ seletasin talle.
„Mulle päris meeldiks haige olla. Siis sa saaksid põetama tulla mind,“ ütles ta lootusrikka häälega. Hakkasin naerma. „Totu. Ma lähen toon nüüd autovõtmed.“

Käisin vaikselt toas, et mitte kedagi äratada. Haarasin kapilt võtmed. Astusin uksest välja ning üritasin ust lukku keerata, kui tundsin kuidas kellegi käed mu ümber kinni võtsid. „ Ma juba igatsesin sind,“ kuulsin oma kõrva äärest. Keerasin lõpuks ukse lukku ning pöörasin ringi. Vajutasin Silveri huultele põgusa musi. „ Nii hull see nüüd ka polnud,“ sõnasin.

Istusime autosse. Tundsin terve tee endal Silveri pilku. „ Tead, kui sa mind edasi jõllitad, siis me lõpetame varsti kraavis,“ ütlesin muigega. Kuulsin, kuidas ta pomises: „Kui sa teaks, kui ilus sa oled, siis sa vaataksid ise ka ennast.“ Ta ütles seda nii vaikselt, et tundus, et see ei olnud minu kõrvadele mõeldud.

Nägin kaugelt juba Silveri maja. See paistis väga kodune ja tohutult kena. Peatusin selle ees ning jäin kõrvalistujat vaatama. „Homme siis näeme?“ küsis ta koheselt. Naeratasin talle „Kindlasti.“ Ta suudles mind veel viimast korda ning astus uksest välja. Jäin talle järele vaatama.

Ohkasin korra, toetades oma pea istme toele. Tundsin, kuidas tuhanded liblikad mu sees praegu lendlesid. Ma olin juba selle tunde unustanud. See oli nii võimas. Lõpuks, kui olin end veidi kogunud, käivitasin auto. Teekond koju kulges üsna aeglaselt. Keerasin siis muusika valjuks ning laulsin ise kõva häälega kaasa. Olin õnnelik, et keegi mind ei kuulnud, sest mu lauluoskus jättis kõvasti soovida.

Järsku pimestas mind vasakult poolt valgus. Üritasin veel roolikeeramisega midagi päästa, kuid kõik juhtus nii kiiresti. Tundsin, kuidas minupoolne uks sai tugeva löögi, mis paiskas mind küljele. Turvavöö soonis mu puusa ning ma tundsin tugevat valu alaseljas. Peale seda läks kõik pimedaks.

Avasin silmad. Kõik oli nii ähmane. Kuulsin hääli ning sagimist enda ümber. Mul oli külm. Üritasin seda ka öelda, kuid ei suutnud. Mäletan, kuidas keegi kamandas: „ Rahulikult, olge ettevaatlikud, teda ei tohi liigutada enne, kui kiirabi kohal on.“ Järgmisel hetkel juba kuulsin, kuidas keegi võõras korrutas mulle: „Kõik on korras, oleme kohe haiglas.“ Ma oleksin tahtnud sel hetkel vastu vaielda. Ma ei tahtnud haiglasse, mulle ei meeldinud arstid.

Ma ei tundnud oma keha. Üritasin sõrmi liigutades märku anda, et ma olen ärkvel, kuid tulutult. Tundsin alaseljas taas teravat valutorget ning siis saabus pimedus.


Natuke lühike osa vist tuli seekord. Üritan järgmisel korral pikemalt. Proovisin ka oma vigu veidi parandada, loodan, et nüüd on parem lugeda. :)

Kas kõik otsekõned peaks siis olema uuel real? Ma pole varem kirjutanud ja väga ei tea, mismoodi teistel parem lugeda on
Täna ma vast uut ei jõua kirjutada, homme eksam. Aga üritan võimalikult ruttu :)

Ei ole Eesti keel, geograafia on. Ma lõpetan gümnaasiumi juba

Miks sa eelmisel aastal geod ei teinud?
Mul on hea lebo olla, eksamid läbi. (H)

Jutu kohta... mulle meeldib. See on kuidagi... ilusalt kirjutatud. Nagu The Bronze Horsemani esimesed 200-300 lehekülge.
See lahkuminek oli kuidagi suvaline Markuse (oli Markus?) koha pealt. Et ah, okei, küll ma lepin, mitte miks jms. Kuid noh... ma ei kurda.
Ja ma just jõudsin viimases osas mõelda, et noh, millal need raskused nüüd tulevad, kõik on nii ilus, kui see autoõnnetus juhtus. Juba kardan, mis saab.
UUT!

Tegin eelmine aasta ka, aga selle tegin lihtsalt prooviks, tahtsin sel aastal uuesti teha See lahkumink oli jah suht suvaline, eitea sattus kuidagi sinna. Alguses mul polnud eriti mõtteid ka selle jutu kohta, nüüd vast enam selliseid suvakaid seiku sisse ei tule

Loodame.

Nii.. Mul olid arvutihiirega väga suured lahkarvamused, aga lõpuks saan nüüd uue osa postitada. Võib-olla tegevust on veel veidi vähe, kuid varsti peaks tulema veidi põnevamat teemat ka sisse.

4.OSA

Vaikus. Ühtlane piiksumine. Tundsin tugevat spetsiifilist lõhna. See sai tähendada ainult üht- haigla. Üritasin silmi avada, kuid ei suutnud. Olin iseenda kehas vang.

Kuulsin nõrka mütsatust, ilmselt astus keegi palatisse. Tahtsin vaadata, endast märku anda. Tulutult. Miski ei funktsioneerinud. Oleksin soovinud karjuda. Keegi lähenes. Tool krigises. Ilmselt istus keegi mu kõrvale. Tundsin, kuidas kellegi soe käsi mu sõrmedest haaras. Vähemalt ma tundsin seda, mõtlesin kergendatult.

„ Tere, Lisanne, “ kostis vaikselt mu kõrvalt. Tundsin hääleomaniku ära. Silver.

„ Miks sa ometi ei ärka?“ Vaikus. „See on minu süü, et sa siin lebad. Ma poleks pidanud laskma sul end koju viia. See oli viga. Palun andesta mulle.“ Ta ohkas.

„ Ma igatsen su puudutusi. Tahaks sind hoida jälle, su ilusat naeru kuulda, sinu huuli tunda. Palun ära jäta mind. Alles ma sain su endale. Ma ei taha sinust juba ilma jääda. Võitle! Ma tean, et sa suudad. Meie nimel.“

Oleksin tahtnud talle öelda, et ta ei muretseks, teda lohutada. Üritasin kogu hingest, kuid tulemusteta. Hakkasin juba ärrituma. Tundsin, kuidas Silver mu laubale õrna musi vajutas ning sosistas: „Tulen varsti jälle.“ Seejärel kuulsin, kuidas ta kaugenes ning vaikne klõpsatus andis märku, et olin taas üksi. Ootasin. Minutid, tunnid venisid. Aegamisi suikusin jällegi unne.

Mõnus. Päike paistab. Tundsin, kuidas mu laugudest valgus läbi kumas. Esmakordselt olin õnnelik selle üle, et päike mind äratas. Avasin silmad. Õhh, valge. Miks ei võiks haiglaseinad kunagi värvilised olla? Ma olin üsna veendunud, et patsiendid oleksid sel juhul palju rõõmsamad.

Vaatasin ringi. Esialgu andsin veidi silmadele valgusega harjumiseks aega. Naeratus tikkus suule. Silver istus diivanil. Tema pea toestus seljatoele ning silmad olid suletud. Magas.

Vaatasin teda mõnda aega samal ajal võideldes kiusatusega teda äratada. Oleksin kellaaega tahtnud teada. Ma ei teadnud sedagi, kaua ma seal niiviisi lebanud olin.
Mõni hetk hiljem astus palatisse valges kitlis noor mees. Ta naeratas mulle.

„ Tere hommikust! Ärkasitegi juba. Kuidas te ennast tunnete?“
„ Ma ei tea, üsna normaalselt vist,“ pomisesin vaikselt. Märkasin, et mu hääl oli väga nõrk.
Nägin, kuidas Silver järsku silmad avas ning püsti kargas.
„ Lis, sa ärkasid!“
„Palun võta toon vaiksemaks, mu pea valutab,“ sosistasin talle ning muigasin.
„Palun liigutage vasaku käe sõrmi,“ käskis arst. Proovisin. Sain hakkama. Arst naeratas.
„Väga hea, nüüd parem käsi.“ Ka see ei valmistanud mulle mingeid raskusi.
Nägin, kuidas Silveri silmad särama lõid. Vaatasin talle otsa. Ta tõstis pöidlad püsti ja noogutas mulle.
„ Vaatame veel jalad ka üle,“ lausus mees. Ta kergitas veidi tekki. „ Liigutage vasakut jalga.“
See oli keeruline. Ma ei tundud mitte midagi. Mu alakeha ei allunud mulle.
„ Preili, kas te kuulsite mind? Proovige liigutada.“
„ Aga ma ju proovin,“ sõnasin vaikselt.
Nägin, kuidas arsti näoilme tõsisemaks muutus. Silver silmitses kordamööda arsti ja mind. „ Mida see tähendab?“ küsis ta doktorile otsa vaadates.
„ Seda on veel vara öelda. Kas te seda tunnete, preili Metsaste?“ küsis ta uuesti.
„ Ei, ma ei tunne midagi,“ vastasin ma ärevalt.

Mu süda hakkas kiiremini lööma. See ei jõudnud mulle kohale. Olin terve elu näinud filme inimestest, kes on halvatud, kuid et see minuga juhtuks, seda poleks ma osanud uskudagi. See ei saanud tõsi olla. Tundsin, kuidas pisar mööda mu põske alla veeres.

„ Kas teil valutab kuskilt?“ uuris arst mulle otsa vaadates.
„ Ainult pea veidi tuikab,“ laususin vaikselt.
„ Me peame teid uuringutele viima. Võimalik, et teie selg sai kahjustada, kuid ärge muretsege. Me teeme kõik, mis meie võimuses, et teid terveks ravida.“
„Aitäh,“ ütlesin nõrgalt naeratades.
„Ma tulen kümne minuti pärast tagasi ning siis viime teid röntgenisse ja võtame seljaajust proovi,“ lisas ta veel enne minekut.

Arst astus ruumist välja. Jäime Silveriga kahekesi. Kumbki ei öelnud sõnakestki. Pöörasin pilgu lakke ning hingasin paar korda sügavalt sisse. See mõjus rahustavalt. Silver istus minu kõrvale ja vaatas mind kaastundliku pilguga.

„ Ega ma surema ei hakka,“ laususin talle ning naeratasin.
Poiss mühatas. „Isegi sellises olukorras suudad sa nalja teha.“
„ Ma saan terveks. Ma tean seda. Ma ei kavatsegi terve elu ratastooliga ringi sõita,“ sõnasin enesekindlalt.
„ Mul on hea meel, et sa nii tugev oled,“ ütles ta kergelt suunurki kergitades.
„ Kas ma musi ka saan enne minekut?“ küsisin muigega.
„Niipalju, kui ise soovid,“ vastas Silver ning küünitas mind suudlema.
Naeratasin. „Siis nad ei saagi mind uuringutele viia.“
„Oh sind küll,“ ohkas ta ning samal hetkel astus arst taas palatisse.
„ Olete valmis?“ küsis ta.
„ Eks ma pean vist olema,“ sõnasin noogutades. Lehvitasin veel korra Silverile ja juba veeretas haiglaõde mind mööda koridore.

Paar tundi hiljem, kui kõik uuringud olid tehtud, olin ma surmväsinud. Nad torkisid mind mingi väga pika nõelaga selga ja see ei olnud üldse meeldiv protseduur. Olin õnnelik, et seda teist korda enam läbi ei pidanud tegema.

Lebasin oma voodil ning silmitsesin igavusest lage. Mind häiris kohutavalt üks tume plekk valgel pinnal. Naersin mõttes enda üle. Mustus polnud sel hetkel just kõige suurem probleem minu jaoks. Tegevusetult istumine ei olnud minu jaoks. Õnneks astus Silver mõni minut hiljem palatisse. Vähemalt ei pidanud ma enam üksi olema.
„Hei, kuidas sa ennast tunned?“ küsis ta teeseldud positiivsusega.
„ Alati võiks paremini minna,“ vastasin vaikselt. „Silver, kas sa mulle ühe väikese teene saaksid teha?“
„Ikka, mis vaja ?“
„ Mul oleks vaja kuidagi enda telefon kätte saada. Ega mu õde ei ole siin veel käinud?“
„ Ta käis sel ajal, kui sa uuringutel olid.“
" Kas ta mulle mingeid asju ei jätnud?“ küsisin lootusrikkalt.
„ Ta tõi mingi spordikoti. Ma ei tea, mida ta sulle sinna kaasa pani,“ vastas Silver ning andis tooli alt koti. Hakkasin kohe seal sees sobrama.
„Lisanne?“
„ Jah?“ küsisin pilku koti sisemusest pööramata.
„Kus su vanemad on?“ uuris Silver.
„ Nad on Saksamaal tööreisil. Nad peaksid alles kahe nädala pärast Eestisse jõudma,“ sõnasin.
Lõpuks leidsin kotist selle, mida otsisin. Mobiiltelefoni. Mul oli väga palju vastamata kõnesid. Suurem osa neist mu vanematelt. Otsustasin neile kohe helistada. Valisin ema numbri ning jäin ootama.
„Lis?“ kõlas juba teisel pool toru ema paaniline hääl.
„Jah, emps, mina. Mõtlesin teile igaks juhuks helistada ja teatada, et minuga on kõik peaaegu korras,“ seletasin talle.
„Sa ei kujuta ette, kuidas me isaga muretsesime, kui Monika meile teatas. Kas sa tahad, et me koju tagasi tuleks kohe?“ küsis ta närviliselt.
„ Ei, ei. Ma saan hakkama. Kõik on korras, ärge oma reisi seepärast pooleli jätke.“ Vastasin kähku. Üritasin oma hääle positiivsena hoida. Emal on harjumus tihti muretseda rohkem, kui vajalik.
Tundus, et ta rahunes veidi. „ No selge, ma lasen Monikal sul silma peal hoida. Anna kindlasti teada, kui midagi on. Tsau, ole tubli!“ ütles ta viimaks.
„ Eks ma ikka annan. Toredat reisi teile. Tsau,“ jõudsin veel öelda enne, kui ema kõne katkestas.
Silver oli terve kõne vältel mind jälginud. „ Miks sa neile tõtt ei rääkinud?“ küsis ta kohe. „Ma ei taha, et nad muretseksid.“ Vastasin lihtsalt.
„Nad on su vanemad. Neil on õigus teada,“ rääkis ta edasi.
„Hiljem,“ sõnasin tooniga, mis andis mõista, et sel teemal enam ei räägi.
Samal ajal astus mu neuroloog uksest sisse. Tema tõsisest ilmest võis välja lugeda nii mõndagi. Igatahes võis kindel olla, et ta ei tulnud positiivsete uudistega. Vaatasin talle ärevalt otsa.
„Lisanne, ma sain teie proovide tulemused kätte. Ma pean kahjuks ütlema, et teie alumised selgroolülid said õnnetuse tagajärjel kahjustada. Hea uudis on see, et me saame teha teile operatsiooni ning tänu sellele järgnevale taastusravile võite te taas kõndima hakata.“
„Kuid, mis on halb uudis?“ küsisin ootusärevalt.
„Kui operatsioon ebaõnnestub, võite te eluks ajaks ratastooli jääda.“
Sel hetkel varises mu maailm kokku.

Vabandan selle eest juba ette ära, et vigu palju. Ja ülesehitus annab soovida. Kolmapäevast saan enda arvutisse, siis ei ole mul hiirega probleeme .

Hmm... tahtsin just mainida, et oleks võinud ikka iga lõigu järel olla tühik, kuid no jah siis.
Osa oli... jeah. Kurvemapoolsem. Loodan, et kõik läheb hästi ja taastusravi aitab...
Uut. :)

Nii, küsimus laiale ringile.. Kas seda järjekat on mul mõtet edasi kirjutada? Tunnen ise ka, et midagi on puudu. Peaks ilmselt ikka järjekate lugemise juurde jääma. Vist olen liiga fantaasiavaene inimene kirjutamise jaoks:D