Difficulties.

Vaatasin arstile nõutult otsa. Tundsin juba Silveri poole vaatamata endal tema haletsust täis pilku.

„Ma tahan üksi olla,“ laususin sosinal. Vaatasin Silveri poole

„Lis.., “ kõlas Silveri suust, kuid katketasin teda enne, kui ta midagi öelda jõudis.

„Täiesti üksi,“ lisasin kindlalt Silverile silma vaadates.

Silver noogutas vastumeelselt ning liikus aeglaselt arstide järel välja. Tundus, et ta tõmbas palatiukse kinni kõvemini, kui tal plaanis oli.

Jäin omaette. Kuulsin taas aparaatide ühtlast piiksumist ja undamist. See ärritas mind hetkel rohkem, kui ma arvasin. Äkitselt tuli mul tahtmine see lärm lõpetada. Ma ei tea, mis mul arus oli, aga nende aparaatide vaikimasundimine muutus mul hetkega kinnisideeks.

Kergitasin end niipalju, kui käte abiga võimalik oli ning hetkega lükkasin kõik aparaadid pikali maha. Undamine kestis edasi. See ärritas mind veelgi enam. Järsku kergitasin end liiga tugevalt ning kukkusin külili voodist maha. Tundsin küll valu seljas, kuid see ei summutanud seda tunnet, mis valitses mu jalgades. Õigemini seda tunnet, mida ei eksisteerinud. Ma ei tundnud midagi. Jäin tühja pilguga enda ees olevat seina vaatama samal ajal, kui mu silmalaud hakkasid raskeks muutuma. Kuulsin ukse tagant arstide kisa ja ukse avanemist ning seejärel saabus taas pimedus.

Avasin järsult silmad. Miski ehmatas mind ning hetke sügavalt hingates jõudsin järeldusele, et nägin halba und. Palatis ei olnud kedagi. Isegi Silverit mitte. Mõni minut hiljem astus õde sisse, vaatas monitore ning hakkas paberitele märkmeid tegema.

„Vabandage. Kas te teate midagi sellest poisist, kes varem mu palatis oli? Tumedade juustega?“ Küsisin õelt.

„Ta lahkus juba paar päeva tagasi, peale seda pole ma teda näinud,“ vastas õde kurvalt naeratades ning lahkus palatist.

Ebameeldiv tunne levis mööda mu keha. Ta oli mind jätnud. Ta on ju noor, terve elu veel ees. Kes ikka tahaks oma elu raisata tühipalja sandi peale, kes kunagi kõndida ei saa? Tundsin end reedetuna. Pisar voolas mööda mu põske alla, sellele järgnes teine ning järgmisel hetkel ei suutnud ma enam ennast tagasi hoida ning pisarad voolasid üksteise järel alla. Tahtsin end lihtsalt tühjaks nutta.

Päevad möödusid üksteise järel. Iga minut, iga tund lootsin, et Silver tuleb mind vaatama või vähemalt võtab ühendust, kuid asjata. Temast polnud mingit märku. Ainukesed, kes minust üldse puudust tundsid, olid mu vanemad, kes aeg-ajalt helistasid ning mu õde, kes mind paaril korral ka külastas. Mitte ühtegi sõpra. Keegi isegi ei suvatsenud ühendust võtta. Päevast päeva istusin üksi palatis. Minu sees valitses tühjus. Avasin suu vaid selleks, et arsti küsimustele vastata.

Operatsiooni päev jõudis aina lähemale. Hommikul, kui mind operatsioonisaali viidi, vaatasin igatsevalt haigla koridorides ringi, et mõnda tuttavat nägu leida. Kuid teadsin, et olen sellel päeval siiski üksi. Saalis oli väga palju arste, kõigil rohelised kitlid ning maskid ees. Õde andis mulle märku, et narkoos hakkab mõjuma. Juba mõni sekund hiljem olin ma sügavas unes.

Kui ma ärkasin, nägin esimese asjana oma ema, kes pisarsilmi minu voodi kõrval istus. Kui pilt juba selgemaks muutus, siis eristasin ülejäänud taustast ka oma isa, kes ema kõrval seisis ning oma kätt õrnalt tema õlale toetas.

„Sa ärkasid lõpuks!“ hõiskas ema võib-olla liigagi kõvasti. „ Kaspar, kutsu ruttu arst!“ käsutas ta isa. Hetke pärast olime kahekesi.

„Kas te jõudsite varem tööreisilt tagasi?“ küsisin uimaselt.

„Jah, kullakene. Tulime varajasema lennuga, et enne operatsiooni sind näha, kuid lend hilines. Aga vähemalt jõudsime enne su ärkamist,“ sosistas ema närviliselt.

„Kas te olete arstiga juba rääkinud?“ uurisin hirmunult.

„Jah, ta arvas, et operatsioon läks hästi, kuid täpsemalt saab öelda alles siis, kui sind peale ärkamist üle on vaadatud. Isa peaks kohe temaga siia jõudma,“ vastas ta vaikselt.

Hetke pärast avaneski palatiuks ning arst astus sisse. Ta naeratas mulle. Hetkeks jäin tema hambaid imetlema. Need olid nii täiuslikus valges rivis, nagu proteesid oleks suus. Kirusin end mõttes ning purskasin naerma. Kõik kolm vaatasid mind ehmunult, kuid siis arst naeratas uuesti:

„Tore, et teil nüüd parem tuju on, kui eelmisel nädalal, “ muheles ta hetkeks.
„Mul on teile häid uudiseid. Operatsioon läks oodatust paremini. Võimalik, et te ei tunne endiselt veel oma jalgu, kuid füsioteraapia abiga peaksite jalule saama.“

„kaua sellega aega läheb?“ küsisin ärevalt.

„Seda on raske ennustada. Kõik oleneb teist endist. Võib minna paar kuud, kuid võib minna ka paar aastat. Tähtis on, et te ise seda sooviksite ning alla ei annaks,“ lausus ta mulle sõbralikult.

„Hoiame teid veel nädala haiglas järelvalve all, kuid siis võite juba koju minna. Annan teile ka füsioterapeudi kontaktandmed. Kui end juba piisavalt hästi tunnete, siis võite temaga ühendust võtta, kuid senimaani peate ratastooliga ringi liikuma,“ lisas ta mõtlikult.

Üle mitme nädala tundsin jälle lootust. Ma võin veel kunagi käima hakata.

Juubeldasin mõttes. Kuid hetk hiljem lõi taaskord negatiivne emotsioon välja, kui mulle meenus, et Silver mu ilma igasuguse hoiatuseta lihtsalt hülgas.

Seda ma talle ei andesta.