Üle pika aja uus lühijutt Tuki poolt. Horror ja ulme käsikäes:)
Vabandan võimalike vigade ja osalise mineviku-tuleviku aegade vaheldumise pärast
Jaht
Siin ma nüüd istun. Vihma kallab nagu oavarrest, oksa peal istumine kisub natuke ebamugavaks ja kuuseokkad torgivad, aga ma ei liigu ikkagi. Pühin vaiguse käe pükstesse ja seiran ümbrust.
Mets, mets ja veel kord ainult mets. See roheline lõpmata mass. Minu vahitorniks olev kuusk asub peaaegu mäe tipul, aga isegi siit pole näha lõppu. Seekord sai liiga kaugele tuldud. Mitte kuhugi poole ei ole mõtet minna, sest välja ma siit ilmselt ei jõua.
Just kõigist ohtudest on vihm siin hulleim. Päike kaob, ilm muutub jahedaks, nähtavus halveneb. Ideaalne päevane ilm, mida Varjud kasutavad jahiks. Muidu on nad aktiivsed ainult öösel ja siis pole inimestel ellujäämiseks mitte ühtegi ¹anssi. Ning just seepärast ma kükitan siin oksal nagu mingi vares, läbiligunenud ja kannatamatu.
Kõige hullem on see, et Varju ei ole võimalik kuulda. Ainuke märk tema kohalolust on värelev õhk, lahk vihmaseinas ja siis sellele järgnev vererada, kui ta oma saagi on kätte saanud. Nad on halastamatud. Metsikud. Hingeta. Peab olema väga terava silmaga ja tähelepanelik, et neid märgata. Paljudel on see jäänud nende viimaseks tähelepanekuks.
Jah, seal oli märgata kerget muutust vihmas. Üks neist ilmselt pidas jahti siinsamas all. Puude osta nad ei oska ronida ja see on ilmselt ainuke kaitse nende vastu. Seni. Tõmbasin pisikesest kotist välja pudeli läbipaistva sisuga. Segu nr 51, mis loodetavasti töötab. Ootasin hiirvaikselt, kuni Vari oli minu puu alla jõudnud. Tõmbasin kähku korgi kerge sisinaga pealt ja kallasin tema oletatava asukoha poole.
Kostus kohutav kriise ja midagi mõtlemata lõin käed kõrvadele, et päästa neid sellest kohutavast valust. Seetõttu kaotasin tasakaalu ja kukkusin raginal läbi okste puu otsast alla, võimetuna midagi tegema. Maandusin raskelt kuuseokstest pehmele vaibale, napilt mööda kivist, mis oleks mu pea nagu pähkli purustanud. Varjukarjed kestsid edasi , aga Vari muutus vähehaaval nähtavaks.
Õhku ilmusid õrnad piirjooned siplevast kogust. Olin veel kukkumisest uimane ja üritasin end kiirelt üles saada, et kähku tagasi puu kaitsvasse kõrgusesse jõuda. Olin juba esimesel oksal, kui tundsin jala ümber raudset, söövitavat haaret. Karjatasin meeleheitlikult ja vehkisin meeletuna jalaga. Tabasin ilmselt märki, sest haare lõdvenes ning ma sain edasi liikuda. Jõudes tagasi oma vanale kohale, julgesin lõpuks alla vaadata.
Minu eelnevad nurjumised olid selle kõrval tühised, sest lõpuks oli see mul õnnestunud. Ma suutsin Varju nähtavaks teha!
Samas läbib mind soov, et see oleks tegemata jäänud. Vari oli ilge- jah,sel olid inimese jäsemed ja kuju, kuid nahk oli limane ja rohekas, silmakoopad kaetud nahaga ja alumise lõualuu asemel oli must tühjus, mistõttu oli näha üleval asuvaid kohutavalt suuri ja teravaid hambaid ja maolaadset keelt. Rüht oli kergelt küürus ja jalad meenutasin pigem seisva koera omi. Selle sõrmed olid pikad ja tugevad ning nagu minu jalalt näha oli, ilmselt ka kaetud mingi happega, mis pidi saaki halvama. Vari vaatas lõõtsutades minu poole üles, sõrmed vihaselt liikumas. Juba tundsin, kuidas maailm ringi hakkab käima.
Vari minu all kriipis oma küüntega puud, millest tõusis seetõttu kerget suitsu. Käed haarasid oksast, kuid selle jalad ei olnud õnneks määratud ronimiseks. Järsku ta seisatas. Vihm hakkas järgi jääma. Vari maitses keelega õhku, sisistas minu poole ja kadus kiirelt. Ta liikus väga kiirelt neljal jalal tulnud teed tagasi.
Kui Vari põgenes, pidin end kokku võtma ja vigastuse üle vaatama. Keerasin püksisääre üles ja pidin peaaegu oksele hakkama. Käejälje kujulisel haaval oli nahk läinud, liha oli juba rohekaks muutnud ja kobrutas. Mürk mõjus kiireslt ka väiksel nahapinnal. Võtsin kiirelt pükstelt vöö ja kinnitasin end puu külge, et ma alla ei kukuks. Otsisin kotist desifitseerivat vahendit, mille olin targu kaasa võtnud. Lasin seda ühe sutsaka ja ei suutnud hoida tagasi karjatust. Silme ees tantsisklesid tuleleegid. Selline tunne võib olla ainult Põrgus.
Minu keha haaras kramp ja ainult rihm suutis mind hoida puu otsas. Alla kukudes oleks ma seekord ilmselt surma saanud. Maailm minu ümber hakkas vaikselt kustuma. Viimane asi, mida mu mõistus registreerisis, oli vihmapiiskade kukkumine näole.
***
Ärkasin, kui esimene valguskiir mulle silma puuris. Silmi avades nägin ähmaselt rohelist katust enda kohal ja ninna tungis värske metsa lõhn. Kuulmisega tuli tagasi ka linnulaul ja tuulekohin.
Lebasin liikumatult ja hindasin enda olukorda.
„Nii, „ rääkisin ma kõva häälega, et mõistust säilitada,“ sa oled puu otsas. Rihm hoiab sind kinni. Üks vale liigutus ja sa murrad kaela. Täielik ime, et see üldse vastu pidas.“
Jalg valutas nagu põrguline ja ka silmad kipitasid. Suus valitses kõrb ja kleepuv tunne. Haarasin mu kohal asuvast oksast kinni ja tõmbasin ennast istuvasse asendisse. Pea käis ringi.
„Üks öö on vist möödas,“ otsustasin. Vari oli ilmunud umbes keskpäeval ja praegu on päikesetõus.
Otsisin silmadega kotti ja leidsin selle maapinnalt. Sinna ma veel ei jõua. Tähtsamad asjad enne.
Hingasin sügavalt sisse ja pöörasin tähelepanu jalale. See oli hullemaks läinud- nüüdseks oli see tervele säärele levinud. Eemaldasin saapa ja jõllitasin vastikusega moondunud jäset, mida ma enne sain jalaks nimetada. Kui ma kiirelt siit tagasi koju ei pääse, on minuga lõpp. Karm tõde.Katsetasin, kas jalg kannatab ronimist. Nii pea, kui selle maha toetasin, läbi tervet keha valusööst ja jällegi hoidis ainult rihm mind kinni.
„Eks peab siis ühel jalal ronima,“ pomisesin. Treeningud, kus ma harjutasin kõikvõimalike vigastustega ronimist, olid end ära tasunud. Hoides infektsioonis jalga eemal, liikusin põhiliselt käte jõul allapoole, kasutades vasakut jalga ainult toetuseks. Viimase osa läbisin tüvelt alla libistades. Märkan kohta, kus Vari oli eile üritanud üles saada. Puu oli ümberringi must ja kuivanud.
Istusin maha ja toetasin selja vastu puud. Kotisisu puistades leidsin vajalikud asjad- erinevad sidemed, puhastusvahend, pooliku veepudeli ja mis kõige tähtsam- GPS. Pärast eilset ¹okki ei tõusnud mu käsi puhastamisvedeliku poole. Küll aga jõin ma lonkshaaval vee ära.
Maas vedeles igas suuruses oksi.“Lahas,“sosistasin ja korjasin kaks toekamat oksa. Pika kaalumise peale otsustasin ka kerge ¾guti teha, sest seda jalga saab ilmselt ainult ime päästa. Sidusin jala kinni, haarasin ühe suurema oksa, et seda karguna kasutada ja ajasin end puu najal püsti. Töötab.
Järgmine samm oli GPS-iga asukoht kindlaks määrata.Lülitasin selle sisse ja vidin kinnitas mu eilseid kahtlusi- olen nii metsa keskel kui veel olla saab. Kergeim, aga pikk tee oli minna põhja pool asuva järve suunas, parvelaadne asi kokku klopsida või mõnest vanast suvilast paat leida ja veeteed mööda umbes 60 kilomeetri kaugusele linna poole minna. Teine võimalus oli üle mägede asuvasse külla pöörduda, kus ma auto või millegagi edasi saaks liikuda. Mägesid mu vigastus ilmselt aga välja ei kannataks ja puud on seal ka kidurad..
Järveni oli umbes 40 kilomeetrit. Terve jalaga kaheksa tunni tee pikkus, praegu läheks aga kindlalt terve päev ja veel pealegi. Pidin kohe teele asuma.
***
Liikusin vaevaliselt. Kirusin oma lolli ideed kogu vesi ära juua, sest dehüdratsioon hakkas tasapisi märku andma. Päev oli erakordselt palav ja kuiv. Kell näitas, et ma olin liikunud viis tundi ja GPS-i järgi ainult 19 kilomeetrit. Pidin puhkepause tihti tegema, kuid kasu neist ei olnud. Ainult raudne tahe sundis mind ühte jalga teise ette panema.
Kümme tundi ja 33 kilomeetrit. Kohutav, piinav kurnatus. Vesi. Mul on vedelikku vaja, muidu ma lendan siiasamma pikali. Jah, ma komistasingi ning õnnekombel otse nägupidi allikasse. Suutsin vaevu terve mõistuse säilitada ja juua vett väikeseste lonksude kaupa tunni aja jooksul.
Kontrollisin jalga. Roheline kiht oli kuiv ja krobeline, kuid ei paistnud rohkem edasi levivat õnneks. Täitsin pudeli ja vaatasin taevasse. Umbes nelja tunni pärast päike loojub ja kui ma tahan veel täna jõuda järvele, pean ma seda tegema seda puhkuseta.
Hakkab hämarduma, ning taevasse ilmuvad ööpilvedega koos ka paksud vihmapilved, kuid mul on vaja käia veel kaks kilomeetrit. Ilmselt tuleb alla vanduda, sest öö pean ma jällegi puu otsas veetma, kui ma ei taha tervenisti Varju saagiks langeda. Sobivaid puid on aga vähe. Järve ligidal kaovad kuused ja asenduvad kaskede, vahtrate ja osaliselt ka tammedega. Kuid mul oli vaja ilmtingimata kuuske. Täna mu veab- üks suur ja majesteetlik okaspuu ongi keset lehtmetsa. Ronimine on vaevaline ja aeganõudev, kuid seekord saan ma püksirihma asemel kasutada õigeid kinnitusi, mis teevad olemise üleval veidi mugavamaks.
Niipea kui päike kaob, võtavad võimust ööhääled. Hunte siin metsas ei ole kuulda, küll aga vaikset Varjudele omast sisinat. Kui vihmaga võib neid veel näha, siis öösel on see täiesti võimatu. Maapinnal oleksin ma neile pidusöök, puu otsas on mul mingigi võimalus.
Sisin muutub valjemaks ja ma kuulen õhkõrna sahinat. Neid on ilmselt väga palju koos, kui heli on kuulda. Ei tea, kas nad otsivad mind?
Ei, see sahin ei kuulu Varjude karjale. See on hoopis vihm, mis lehtedes selleist häält teeb. Ohkan kergendatult ja paratamatult tikub uni peale pärast seda väsitavat päeva.
***
Hommikul jätkub vihm ja ma tahaks vihast hambaid kiristada. Kaks kilomeetrit minu pääseteeni ja nüüd ma pean siin puu otsas selle kuramuse vihma pärast passima. Lisaks ei ole peapööritus järele andnud, ma näen vahepeal uduselt ja suus on vastik maitse, mille vstu ei saa isegi vesi. Alla ei ole ohutu minna, sest pidevalt on näha õhus levivat värelust. Nad teavad, et ma olen kuskil siin. Peidan ennast nagu hirmunud saakloom. Ja nemad armastavad jahti.
Saakloomadest rääkides, mul on kohutav nälg. Näkitsen kuuseokkaid. Mul oli kaasas ainult pakk kuivikuid ja konserv. Pärast eilset on mul toidust pool järgi, aga järve peal läheb mul ka süüa vaja. Kogu lugu hakkas vägagi ebameeldivat pööret võtma.
Et mingitki tegevust oleks peale närvitsemise, võtan ette jala ümbersidumise. Piinava valu asemel on ainult õrn tuikamine. Aga imelikul kombel pole korp enam kuiv, vaid ligane ja kleepuv. Sidemeid on väga raske eemaldada, nad on haava külge kinni jäänud ja tulevad kohati lahti koos roheliseks tõmbunud lihaga. Paistab, et see on siiski levinud öö jooksul. Terve mu reis on täiesti äratundmatu ja ma pole üldse kindel, kas mul jätkub sidet sellise asja katmiseks.
Mind haarab meeleheide. Paaniliselt kontrollin ka ülejäänud keha ja minu kõige jubedam kartust on saamas tõeks- jalg pole ainukesena nakatanud. See on levinud juba poole selja peale ja esineb laiguti vasakul jalal. Ka parem küünarnukk on selle rõvedusega kaetud.
Võtan noa, proovides valust hoolimata seda jalalt ära kraapida. Tükeldan iseennast, jookseb mu peast mõte läbi ja esimest korda tikuvad mul pisarad silma. Suure piinaga saan ma osa seda asja pealt ära, kuid siis hakkab mu lõikumisest mingit kollakat ollust välja pressima. See ei ole mäda, vaid midagi muud.
Hõõrun noa vastu nüüd juba kasutuks muutnud pükse puhtaks ja vaatan õudusega, kuidas kollakas vedelik söövitab sinna augu. Kogu julgust kokku võttes teen ma päikesest pruuniks põlenud nahka väikese sisselõike, et verd kontrollida. See on roosakas, peaaegu läbipaistev. Ma pole varem mitte midagi sellist näinud.
Enam pole midagi teha. Ma olen suremas.
Aga üks on kindel, ma ei kavatsegi siia puu otsa elusalt mädanema jääda. Vaatan, kas jalg kannab seismist. Ses suhtes on olukord parem kui eile, kus ma ei saanud üldsegi toetuda. Ka ei tundnud ka mitte mingit valu. Ohumärk?
„Niisiis,“sosistan vaikselt,“ kas puu otsas päikese ootamine või Varjude poolt tükkideks rebimine?“ Hoolimata oma meeleheitest otsustasin esimese kasuks, sest vihm tundus hõredamaks jäävat.
Siiski oli alles pärastlõuna, kui ma sain nõrkade valguskiirte saatel puu otsast alla ja kiirel sammul järve poole komberdada. Ma pooleldi jooksen, pooleldi kõnnin Need viimsed kilomeetrid läbisin ma tempos, mis mu täiesti ära läbi võttis. Kuid nagu õnnistus hakkab mets hõrenema ja veekogu sinakas kuma on kui tükike Paradiisist
Hingeldades jäin seisma ja kammisin silmadega ümbrust läbi. Mis kõige parem, üks vana paat seisis rannakivide vahel. See paistis olevat terve.Vähemalt ei lagunenud see sisse astudes ära.
Suure vaevaga õnnestus see mul vette lükata ja tugevate tõmmetega sain ma alustada teed linna poole. Tahtsin kergendustundest lausa naerda, kuigi mu enesetunne polnud sugugi kiita. Mu silmad valutasid päikese käes ja näha oli väga raske. Kuid ma pidin pingutama.
Olles paar tundi sõudnud, polnud ma siiski väga palju edasi liikunud. Ma nägin endiselt seda kallast, kus ma alustasin ja juba lõid käed pingutusest tuld. Pidin võtma väikese puhkuse. Tõmbasin aerud paati, toetasin ohates vastu serva ja sulgesin silmad.
Kodu. Varsti olen ma seal. Kui seda üldse nii saab nimetada, sest mitte kedagi ei oota mind seal. Ainult labori vaikne sumin ja lohutav tühjus. Aga ma saabun koju võidukalt, sest nr 51 oli töödanud, ma suutsin Varju nähtavaks muuta. Sellest tuleb revolutsioon. Ei mingit hirmu pimedate ööde ja sombuste päevade ees. Inimesed saavad jälle seda maailma valitseda.
Paat kõikus ohtlikult. Haarasin servadest kinni ning silmitsesin ärevalt rahulikku veepinda. Lainetusest see olla ei saanud, järelikult oli süüdlaseks miski vee all.
Kas Varjud oskavad vee all hingata?
Kabuhirm puges mu naha vahele. Nad näevad välja nagu veeolevused. Limased, silmadeta. Kardavad päikest. Liiguvad maapinnal öösel, jahedas ja vihmaga. Mis siis, kui nad on minu all? Järvele tulek ei tundunudki nii hea mõte olevat...
Ning vaevu selle mõtte lõpetanud, lendas paat kummuli. Külm rohekassinine järv võttis mu enda embusesse ja ellujäämisinstinkt käskis kohe veepinnale rabeleda. Selle asemel vajusin ma aga järjest allapoole. Mind hoiti jalast kinni. Lõpetasin lootuseta vastuhaku ja alistusin saatusele.
Vee all oli nähtavus üllatavalt hea ja nii ma nägingi enda ümber hõljuvaid Varje. Siin nad ei olnud täiesti nähtamatud ega ka nähtavad, vaid lihtsalt hästi ümbrusesse sulanud. Nägin nende jubedaid lõugasid ja pihke. Jõudsin isegi imestada, kuidas nad vee all hingavad.
Aga kuidas ma ise hingan?
Ma ei tundnud peas õhupuudusest tingitud survet ja ebamugavust kõris. Labakäed paistsid vees ebaloomulikult pikad. Üks väike mõte hakkas mu peas helisema, kuid enne seda jõudsin ma põhja. See oli mudane ja libe ning ilmselt vajuks ma sinna täiesti sisse, kui Varjud seda vaid tahaksid. Terve nende kari oli vist mu ümber.
Üks neist ligines mulle ja teised tõmbusid kõrvale. Ilmselt nende juht. Ta haaras oma pikkade sõrmedega mu näost ja külm jutt käis mu südame alt läbi. Tundsin tema ligaste sõrmede puudustust oma naha vastas. Kui ta eemaldus, hoidis ta midagi käes. See oli minu alumine lõualuu.
Paanikas katsusin oma lõuga. See oli läinud. Tundsin, et mu kõri kaitseb mingi kilejas kiht, keel on teistsugune ja hambad palju pikemad.
Külm selgus tõi mulle mõistmise- Varju puudutus oli mind nakatanud. Ma olin muutunud Varjuks.
Pealkiri: Jaht (horror ulme) 
11/6/2012, 15:36
