Prodigy

Sest see on naljakas sõma

Ütleks selle peale, et sõma on veel imelikum sõna kui toda

Hahahaha, midaaaa SÕMA

Leiutasid uue sõna nagu ma aru saan

Ma imestan isegi.

Neiu Karro, palun tegele kirjutamisega edasi!

Huviga oodates,
Audrey

Wtf ma selle jutuga edasi teen? Miks see mul poolik on? Teine osa tundus kuidagi hea  Rohkem ma lugeda ei julge.. Oh god why?

Ma üritaksin küll jah..  Aga ma pean mõtteid koguma. Ma pole sellele kaua mõelnud

KUTID aaaa ma kirjutan wii.. ma ei tea milla ma siia uue osa panen, arvatavasti siis kui paps mulle klaviatuuri toob, mu enda oma ei tööra korralikult ja telefoniga oleks sunt masendav kogu seda teksti siia kirjitada
aga ma teen edusamme, ma kirjutan hihi

Üüü, tubli! Mul mingi kahtlane seisak. Tegelen kõige muuga, kuid mitte kirjutamisega... Loodan ka arsti asjaga tegelda, nii väga tahaks :)

Mul oli see seisak tead küll kui kaua Järgmine osa hakkab valmima. Kirjutasin mingi tuleviku osa ära, nüüd tuleb see jutt sinnani ka välja mõelda hihi.. ma olen nii uhke enda üle

Ma enda üle pole üldse uhke Sada muud lahedamat asja teha kui kirjutadaaaaaa

Omg ma lugesin selle just läbi ja mul tekkis nii mitu ideed ja teooriat sellest, kuidas see lugu võiks edasi minna.
Kriitikupilguga vaadates, grammatikavigu leidub ja kergeid wtf-momente, aga seda kõike annab parandada

Ja nagu ma juba mainisin, sellel lool on väga palju potentsiaali ja arenguvõimalusi.

Wiii mul on lugejaid Ma tean et seal on wtf momente, ma hakkasin seda kirjutama peale ühte juttu mis ma lugesin ja siis ma olin selles nii sees ja siis tulidki sellised jumh momendid sisse Aga nüüd ma olen vanem ja natukese targem ja värki särki. Ehk saan selle loo paremaks
loodan et ma varsti koju,kus mind mu uus klaviatuur ootab, et saaksin ikka inimese moodi edasi kirjutada õnneks on leiutatud nutitelefonid, millega saab kommentaare kirjutada

Ega me siis kommentaare lugeda taha. Uut osa tahaks.

Noh siin ta siis lõpuks on ma ei kujuta ette ka kui palju vigu mul siin on.Ma ei ole julenud seda väga läbi lugeda Ja kuna mul on uus klaviatuur, siis see on suhteliset harjumatu ja sellest võivad ka paljud vead tulla, pluss veel minu rumalus Aga siin ta siis ongi hihi

4. osa

Äsja juhtunut oma peas korrates, kõndisin tagasi muusikapoeni, mis mu elu muutis.
Kui ma poe uksest sisse astusin, oli Billil just üks kude.
„.. väga meeldiv. Head õhtu jätku Teile proua!“ lausus Bill veel lahkuvale kliendile. Kui too must möödus, naeratasin talle sõbralikult, kuid seadsin siis oma sammud letini, kus vanamees juba askeldas.
„Vabandust, et mul nii kaua läks. Ma.. unustasin end,“ vabandasin ebalevalt.
Mees tõstis oma naeratava pilgu mulle, rahmates käega, andes märku, et sellest polnud midagi.
„Ma ole sulle veel poodi ega elamist tutvustanudki. Ehk teeme selle nüüd ära? Kell on niikuinii hiline, et peaks juba poe sulgema,“ vadistas mees, pause tegemata. „Äkki sa oled nii hea ja vahetad uksel oleva sildi ringi ja keerad ukse lukku?“
Tegin nagu Bill palus. Ust lukku keerates nägin akna peegeldusest mingit varju liikumas. Sellest välja tegemata läksin leti juurde tagasi, kus Bill kassast raha luges.
„Et sa teaksid, kui sul raha vaja on, siis tule ja küsi. Ma ei hinda, kui minu seljataga kassast raha võetakse,“ luges too mulle sõnu peale.

Minut hiljem astus taga ruumist välja üks noormees. Mind nähes kohkus ta, kuid üritas seda varjata.
„Ee.. Bill, ma leidsin need vinüülid üles, mis sa palusid. Ma ei saa ikka aru, miks sa neid kuulad? Sul on need siin samas poes ju CD'na olemas ja nendel on palju puhtam kõla, kui nendel siin kastis,“ heietas too noormees, vinüüli pakki letile asetades.
Lugedes, mis noormees just letile oli asetanud, lõid mu silmad peas särama.
„Sa.. Sul on need olemas?“ küsisin uskumatult. „Aga neid on ju ainult mõned üksikud eksemplarid. Kust sa need said?“ ei suutnud ma ennast vaos hoida.
„Näed John, mõned austavad veel vinüüle,“ lausus Bill lõbustatult. „Need, mis siin on, need olid mu isa omad. Ta pärandas need mulle. Mõnel neist peaks isegi autogramm juures olema, kui mu mälu mind ei peta.“
Seda kuuldes, lõid mu silmad veel rohkem särama. „Uskumatu,“ pobisesin vaikselt, vinüüle hoolega silmitsedes.
„Mis värk nendega on?“ küsis too John jällegi arusaamatult.
„Mis mõttes mis värk nendega on? Kas sa oled neid kunagi kuulanud? See siin.. see on kuld. Mitte rahalises mõttes.. okei nüüd juba selles ka, aga ..“ silmitsesin vinüüle mu ees ja Johni, kes millegi pärast üritas oma naeratust tagasi hoida.
„Ma arvan, et ta sobib siia küll,“ lausun John nüüd juba laialt naeratades.
„Ma olen John, kuid sa sellst vist juba aru saanud,“ ulatas ta mulle käe.
„Madeline,“ vastasin, samuti kätt ulatades ja seda kergelt raputades.
„Meeldiv.“
„Tere tere, meeldiv meeldiv, aga ega need riiulid ennast ise korda ei tee,“ sõnas Bill leti tagant, taha ruumi kadudes.
Kohmetult astusime üksteisest sammu eemale. John võttis koheselt suuna riiulite vahele, nagu Bill käskinud oli, jättes mind üksinda. Nähes mu kadunud pilku, kratsis ta mõtlikult kukalt.
„Äkki sa lähed paned kitarrid seal seinapeal häälde? Seda pole juba ammu tehtud ja Bill ütles et sa oskad hästi mängida ja see kitarri kohver su käes ka sellele mõttele väga vastu ei räägi, seega..“
Noogutasin arusaadavalt. Asetasin mainitud kitarrikohvri leti äärde seisma ning võtsingi suuna poe taha seina juurde, kus kallid pillid rivis rippusid.
Esimest kitarri kätte võttes, jäin silmitsema kui graatsiline see oli. Sellel oleks nagu oma uskumatu ajalugu rääkida. Ennast ringi keeranud, et Johnilt selle kohta küsida, oli ta juba kuskile riiulite vahele ära kadunud.
Ohates võtsin istet vanal nahkdiivanil, mis seal lähedal asetses. Ennast diivanil hästi sisse seadnud, võtsin kitarri endale sülle ning tõmbasin sõrmedega üle keelte. See graatsiline pill tegi nii halba heli, et kõlas nagu seda poleks 20 aastat häälestatud, või veelgi enam keeli vahetatud. Kes müüb sellise häälega pilli? Seda mängides hakkavad ka kurdid kuulma.
Pilli keeli uurides ei tundunud need halvas korras olevat. Seega hakkasin keeli, kaela ülevalt otsast pingutama, et see lõpuks kõlavat ja ilusat häält teeks.
Kümme minutit hiljem olin lõpuks pilli häälega rahul ja võisin selle tagasi, oma kohale, seinale panna.
Ja nii häälestasin ma neid pille üle tunnikese, kuni lõpuks kõigi kõladega rahul olin. Kui ma lõpuks viimase kitarri seinale viisin, püüdis mu pilku see sama graatsilise olekuga kitarr. Hetke kõhelnud, võtsin suuna taas selleni. Võtsin selle taas kätte.
Seda käes hoides, tekkis mul kerge naeratus näole. Kuid kui ma sõrmedega üle keelte libistasin, tundsin, nagu see pill räägiks minuga. Ja mida rohkem ma seda tegin, seda rohkem see rääkis. Nagu ta oleks sajandeid kapis peidus olnud, ja poleks kellegagi rääkida saanud ja nüüd tulin mina, kes oli nõus teda kuulama.
Niimoodi omas mullis olles, istusin taas diivanile ja lasin kitarril oma loo rääkida.

See oli nii armas osa. :) Eriti lõpp... Seda käes hoides, tekkis mul kerge naeratus näole. Kuid kui ma sõrmedega üle keelte libistasin, tundsin, nagu see pill räägiks minuga. Ja mida rohkem ma seda tegin, seda rohkem see rääkis. Nagu ta oleks sajandeid kapis peidus olnud, ja poleks kellegagi rääkida saanud ja nüüd tulin mina, kes oli nõus teda kuulama.
Niimoodi omas mullis olles, istusin taas diivanile ja lasin kitarril oma loo rääkida.

Seda oli kuidagi nii mõnusalt rahulik lugeda. :) Aga ma juba hirmsasti tahaks, et midagi hakkaks toimuma, midagi põnevat. Ma ei tea kas hakkab, aga midagi peab ju hakkama. Nt see vari. Äkki see ei olnud lihtsalt vari? Ah Karro?? Kirjuta nüüd veel ja veel ruttu ja ruttu oma tuttuue klaviga. Pliis.

Wii nii tore et keegi loeb seda
Järgmine osa on mul peas valmimas juba vaikselt. Ja kuna ma nii hajameelne üliõpilane olen, siis ega mul muud ei olegi teha kui kirjutada Ja see draama ka mis siin paar päeva ühikas aset on leidnud, annab veel igast mõtteid juurde. Oeh..

Aga niii tore, et sulle meeldis.. Tegi hommiku kohe palju rõõmsamaks :)

Ma arvan et sinu osa siin ilutsemas tegi minu hommiku palju palju rõõmsamaks.

Omg sorry kutid, et nii pikk osa..Või noh pikem kui see mis ma eile lisasin. Ma sattusin natuke hoogu Ma loodan, et meeldib :)

5. osa

Nädal hiljem olin lõpuks Billi juures elamise ja töötamisega harjuma hakanud. Kui töö kõrvalt aega sai, käisin samas pargis jalutamas ja kitarri mängimas. Bill ütles, et kui ma väga tahan, siis ta kingib selle kitarri mulle, mis mulle esimesest õhtust silma jäi. Seda kuuldes, olin nõus poes ka rohkem vaeva nägema, mitte et mulle seal ei meeldiks ja ma ei tahaks aidata. Mulle meeldis väga seal töötada, aga mida rohkem ma letitaga olin, seda rohkem tuli John minuga rääkima. Mitte et mulle jällegi John ei meeldiks, aga mul ..
Minu mõtte katkestas kellegi vehkiv käsi minu silme ees.
„Kas siin mingit teenindust ka saab?“ küsis torisev noormees, kes tundus kuidagi vägagi tuttav. Teda hetke uurides, raputasin pead, naeratasin sõbralikult ning võtsin vinüüli, mis letile asetatud oli.
„Vabandust, vajusin korraks mõtetesse. Hmm.. Huvitav vinüüli valik,“ kommenteerisin, kui kassasse summa sisse toksisin. Kuid nähes seda halvustavat pilku, mis ma noormehelt sain, kahetsesin oma otsust vinüüli valikut kommenteerida. Jällegi naeratasin sõbralikult, ning ütlesin kundele hinna, mis ta välja valitud asi maksis.
Mind kulmu kortsutades piideldes, otsis nooruk vajava summa, viskas selle letti ning krabas vinüüli, mis endiselt mul käes olnud oli.
„Tagasi pole vaja,“ sõnas too natuke ülbelt ning hakkas ukse poole sammu. Kuid enne, kui too uksenigi jõudis hüüdis John noorukit.
„Cole, vana! Sind pole juba jupp aega näinud olnud!“ sõnas John rõõmsalt, nimetatu poole minnes ja ühe meheliku kalli tehes.
„Kus sa olnud oled? Said bändi asja korda?“ uuris John uudishimulikult.
Nähes, et ma neid piidlen, saatis Cole mulle külma pilgu, võttis Johnilt õlast ning juhatas ta poe tagumisse otsa, kus ma nende juttu enam pealt ei kuulnud.
Kuna ma nende juttu enam pealt ei kuulnud, mis mu tähelepanu mujale oleks juhtinud, tegelesin rahaga, mille Cole letile viskas. Selle üle lugenud panin selle kassasse, märkmikusse märkides summast, mis tagastamisele ei läinud.
Poes ringi vaadates, ei tundunud seal ühtegi klienti olevat, seega kasutasin ma võimalust ennast taas vanade vinüülide riiulisse unustada.
Seal natuke ringi tuhninud leidsin mis ma tahtsin, ning suundusin tagasi leti juurde, kus asetses vana vinüülimängija.
Enne kui ma seda käima jõudsin panna, astus poodi uus klient. Talle erilist tähelepanu pööramata, jätsin vinüüli sinna paika ning võtsin oma koha letitaga. Nii kui ma koha sisse olin võtnud, astus too kunde minu juurde.
„Tere, nagu ma näen siis sa oled uus siin. Sa Madeline jah? John on sinust rääkinud. Mina olen Ellie,“ vadistas tüdruk kes mu ees seisis, ilma et sõnagi vahele oleks saanud öelda.
„Elie jäta ta rahule,“ kuulsin Johni häält riiulite vahelt meile lähenemas.
Kui too tüdruk Cole'i nägi, tõmbus ta kohe tõsiseks.
„Cole, mida sina siin teed?“ küsis ta külmal toonil. Kogu sõbralik ja särav olek hetkega pühitud.
„Ellie,“ noogutas Cole, tema siin olekut tunnistades, kuid tema küsimust eirates.

Poodi valitses täielik vaikus. Ellie ja Cole üksteist külmalt põrnitsedes. John neid kulmu kortsutades uurides ja mina lihtsalt totralt letitaga seistes. Kui tagant ruumist sahistamist kuulda oli, pöörasid kõik oma tähelepanu sinna. Hetk hiljem astus seal välja Bill, kes pahuralt sosistas midagi. Kui ta meid nelja nägi, lõi ta silm kohe särama.
„Cole! Ellie! Nii tore teid siin näha,“ lausus too rõõmsalt. „Ma ei uskunud et te mõlemad ühe katuse alla ära mahute. Ime et see pood veel terve on,“ naljatas vanamees.
Talle arusaamatult otsa vaadates, naeratas Bill mulle sõbralikult ja andis märku et ta hiljem seletab, mis siin toimumas oli.
„Sa ise kutsusid ju,“ turtsatas Ellie, vanamehe peale leebudes, kuid kui ta oma tähelepanu Cole'ile viis ärritus too koheselt. „Aga ma ei saa aru mida Tema siin teeb.“ Kogu tema viha oli rõhutud sõnale tema.
„Mina kutsusin. Olge mureta lapsed,“ sõnas vanamees muretult.
Saades aru, et asi ei puuduta mind otsustasin, et viin ennist toodud vinüüli riiulile tagasi, et lasta neil omavahel asju klaarida.
Oma plaani täide viinud, mõtlesin algpunkti tagasi minna, kuid kuuldes, et seal ei olnud asi maha rahunenud, vaid hoogu juurde saanud, otsustasin suuna võtta poe tagumise seina juurde, kus mu kallis kitarr rippus.
Selle taas enda kätte saanud, võtsin koha sisse vanal kulunud ja kalliks saanud nahkdiivanil. Ilma et ma midagi mõelda jõuaks, hakkasid mu sõrmed liigagi tuttavat viisi mängima. Radiohead-creep
Ennist nähes, Cole ja Ellie pinges olekut, tõi see liigagi palju mälestusi tagasi. Ja nii ma lasingi sõrmedel oma töö teha ja mu hoopis teise maailma viia.

When you were here before
Couldn't look you in the eye

Mäletan kuidas sa mind viimast korda vaatamas käisid, ja lubasid et sa tuled mulle järgi. Aga sa ei teinud seda.

You're just like an angel
Your skin makes me cry
You float like a feather
In a beautiful world

Ja see mälestus tundub nagu unenägu. Lolli naiivse tüdruku unenägu, kes uskus, et keegi tõesti hoolis temast. Lihtsalt üks uneägu, et ennast seal hurkas ennast paremini tunda.

I wish I was special
You're so fucking special

But I'm a creep
I'm a weirdo
What the hell am I doing here?
I don't belong here

Samas see ei olnud unenägu. Ma oleksin su igalt poolt ära tundnud, kui sa oleksid vaid üritanud. Ma mäletan, et sa said igaühega hästi läbi ja sellepärat sinul see nii lihtsalt läkski. Mina aga.. Mina aga ei kuulunud kuskile.

I don't care if it hurts
I wanna have control
I want a perfect body
I want a perfect soul
I want you to notice
When I'm not around
You're so fucking special
I wish I was special

Sinule oli ilu antud küllaga, kui mina olin jällegi nagu ma olin. Olin sinu suure lotaga pusaga, mida ma eluhinna eest endale hoitsin, kuni see mult lõpuks lihtsalt ära võeti ja minema visati. Ja sellele sain vastu mingi koleda lotendava ja kareda kampsuni, millega ma nägin veel jubedam välja kui sinu antud pusaga.

But I'm a creep
I'm a weirdo
What the hell am I doing here?
I don't belong here

She's running out the door
She's running out
She run run run run...
Run...

Whatever makes you happy
Whatever you want
You're so fucking special
I wish I was special

Mis iganes sind õnnelikuks teeb. Ma loodan, et sa oled õnnelik mu vennas. Ma loodan, et sul on hea ja muretu elu. Ma igatsen sind nii väga. Sa oled nii kallis.

But I'm a creep
I'm a weirdo
What the hell am I doing here?
I don't belong here
I don't belong here

Loo viimast nooti hoides, tulin vaikselt oma maailmast välja. Natukese loost toibudes, tundsin midagi märga oma põsel. Oma kätt põsele tõstes sain aru, et see oli pisar. Kuivatasin selle oma varuka äärega ära. Oma emotsionaalsusest tingituna värisesin üle kere. Panin kitarri diivani kõrvale seisma ning hakkasin kätega endale sooja tegema. Seda tehes tabasin vaadata, mis mu ümber toimub. Neid nägusid nähes, millega mind vaadati, tardusin.
'Kas nad kuulasid terve loo pealt? Kas nad nägid et ma nutsin? Muidugi nad nägid. Miks nii loll Maddie?'

„Kus sa niimoodi mängima õppisid?“ küsisid John ja Ellie kooris.
Nende küsimuse peale meenus mulle mis ma ennem tegin ja hakkasin endale tasakesi jälle sooja tegema.
„Ma ei tea,“ vastasin sosinal. Sest ma tõesti ei teadnud. Ma lihtsalt mäletan seda momenti, kui mul oli kitarr käes ja ma mängisin, aga see kuidas ma seda mängima õppisin, seda ma lihtsalt ei mäletanud.
„Kuidas sa ei tea?“ nähvas Cole.
Tema hääletooni peale kortsutasin kulmu, tõusin püsti, võtsin diivani äärest kitarri ning viisin selle omale kohale tagasi. Kõike seda tehes ma tundsin, kuidas nad mind hoolega jälgivad. Kui ma ennast näoga nende poole keerasin ei eksinud ma sugugi. Kõigi pilgud olid mulle naelutatud.
Ohkasin raskelt. „Ma tõesti ei tea. Ma lihtsalt mäletan, et mul oli üks hetk kitarr käes ja ma mängisin seda.“
„Millest sa laulsid?“ küsis Ellie nõrgal häälel. Oma pilku talle viies, vaatas ta mind emotsiooniga, millega pole mind kunagi vaadatud. See ehmatas mind. Ja nähes, et ka teistel oli taoline pilk, tõmbas mu süda sees kokku. Cole'ile ma seekord otsa ei julgenud vaadata, sest ma kartsin kui tülgastav pilk tal ees võis olla. Ja selle hirmuga ma sealt seina juurest minema ka jalutasin. Billi, John'i ja Ellie hüüetest välja tegemata jalutasin ma poest välja.

Omg omg omg Mul oli nii ütlemata hea meel, kui ma avastasin, et mul on ühe osa asemel kaks lugemata. More reading for me.
Ma näen selles endiselt nii palju potentsiaali kuskile thrilleri v millegi taolise suunas arenemiseks. Grammatikavigu on endiselt, aga muidu ma tunnen ennast üha enam puudutatuna. Eriti just peale viimase peatüki lugemist.

Tea, et sa tegid praegu ühe emotsionaalselt raskel perioodil vaevleva neiu tuju paremaks.

Jään uut osa ootama!

EDIT: Osad võiks pikemadki olla ^^ Ära pikkuse pärast küll muretse.