Prodigy

Ma olen Sandaraga nõus. Osa pikkuse pärat küll muretsema ei pea. Need võiiksid ju isegi ilmatu pikad olla, aga küllalt ei saaks ilmselt siis ka kui see juba raamat oleks. :) Mulle nii meeldib, päriselt ka. :) Ja juba on ports tegelasi ka koos. Kes jääb, kes läheb, ma ei tea, aga juba on inimesi, kellega saab miskit tarka või siis mitte nii väga tarka ette võtta. Kui sa ikka saad aru, mida ma öelda tahan.

Sandara- ma arvan et see nüüd mingi thrilleri alla küll liikumas ei ole. Kui siis ainult mingi love teema Aga jumh.. Ja miks sa ennast puudutauna tunned? Ja ega mitte halvas mõttes sel juhul siis?

Naugty kindlalt saan öelda mingi hetkeni on nad kõik suhteliselt jutus sees kogu aeg, aga mingi hetk hakkab keegi ära kaduma ja keegi hakkab suuremat rolli aina mängima ja bla bla bla

Haha alguses kui ma selle viimase osa postitasin siis see tundus ilmatu pikk,,eriti veel openofficis Ja nüüd kui ma seda vaatan siis on et noh oleks võinud isegi pikem olla
Aga nii tore et keegi veel või ikka loeb seda Ei teagi kudapidi võtta nüüd

Ma tunnen ennast puudutatuna, kuna ma olen ise muusik ja ma läksin mõned päevad tagasi oma noormehest lahku. That's all.

Omg,, suutsin ennast jälle käsile võtta ja kokku kirjutada midagi. Ma loodan et ma päeval lisan siia ka, kui see just ümber kirjutades mingi saastana ei tundu
Sandara, ega sa Viljandis koolis ei käi?

Jeei, ma sain uue osaga hakkama.. AGA ma vabandan ette ära, et siin teksti ringi tõstmisega võivad siin imelikud vead olla, nii teksti kujundusega kui ka niisama lolle 'näpukaid'. Kuna mu enda arvuti läks garantiiremonti, kuna mu klaviatuur ei funkand, siis pean ma siin ema arvutis nusserdama. Õnneks saatsin ma pool osa, oma kallikesele, jaaa sain selle ilusti kätte ja sealt edasi jätkata. Nii et tulem on siis siin :)

Ei ma ei käi Viljandis Totaalne pealinnaneiu siin. Kust selline küsimus?

Mul läks ühikas ka just oma kutist lahku kui sa selle kommentaari kirjutasid

Oh jah. Külgetõmbeseadus ilmselt. Ainult meie läksime paar päeva varem lahku.

Mõtlesin, et hakkan oma kaustu korda tegema. Ja siis vaatasin et ohoh mingi untitled fail. Huvi pärast tegin siis faili lahti ja vaatasin ohoh see on ju Prodigy. Hakkasin lugema ja sealt edasi hakkasin ma kirjutama ja kirjutama ja noh nii palju ma siis kirjutasin. Let's see how this goes.



7.osa

Kui ma tol õhtul tagasi poodi jõudsin, olid kõik ära koju läinud. Bill oli mulle ühe väikese tule põlema jätnud, et ma ikka tee oma tuppa leiaksin. See väike šest muutis mu tuju natuke paremaks. Korraks isegi unustasin mis trall siin juhtunud oli.

Ellie ja John pole sellest õhtust mulle sõnagi pajatanud. Nad on üritanud ümber nurga uurida, kuidas ma ikka nii mängin ja kellest ma laulsin, kuid nähes mu pilku, muudavad nad kohe teemat.
Ühel päeval oli Ellie kuidagi imelik. Vaatas mind nagu tahaks midagi küsida, kui seda tegema hakkas mõtles ta alati viimasel hetkel ringi.
„Ellie, mis on? Ma näen et sa üritad midagi küsida.“
„Mm, noh, kas sul on plaane tänaseks õhtuks?“ uuris Ellie kõhklevalt.
„Ei ole, miks sa küsid?“
„Me siin Johniga mõtlesime, siin lähedal olevasse pubisse minna ja mõtlesime, et sa võiksid ka meiega ühineda. Tutvuksid uute inimestega ja.. Ja seal esineb üks lahe bänd. Ma arvan, et sulle meeldiks.“
„Mis konks siin on?“ küsisin kahtlevalt.
„Ei ole siin midagi. Me lihtsalt tahame, et sa lõbutseksid,“ lausus John vahele. Raske ohkega ma nõustusin. Peale seda seletas Ellie kus see on ja mis kell kokku saada ja kõik muu vajaliku info.

Kui kell oli kuus saanud, aitasin ma Billil poe kinni panna. Nähes kuidas mehike plaadiriiuli juures upitas, läksin ma uurima mida ta seal teeb.
„Kas on abi vaja?“ küsisin, temani jõudes.
„Ma üritan sealt seda Billy Joel'i plaati saada, aga John on selle nii kuradi kõrgele pannud, et ma ei ulata,“ porises ta edasi upitades.
„Ma aitan sind,“ laususin lõbusalt. Ennast kikivarvukili ajades ulatusin ma vajaliku plaadini.
„Palun,“ ulatasin Billile eseme.
„Aitäh. Kas sa ei peaks ennast välja sättima? Kui sa õigeks ajaks valmis ei ole, siis tunnen ma sulle kaasa. Ega Ellie ei halasta,“ muigas Bill.
Billi sõnade peale ma ehmatasin veidi. Kas Ellie saaks ka siis pahaseks, kui mul pole midagi selga panna? Sest ma ei ole väga mõelnud ebavajalikke pidulike riiete ostmisele. Mul on muidki asju kuhu oma raha kulutada.
„Eem.. Bill? Kas Ellie saaks väga pahaseks kui ma ei läheks? Ma tean, et ma lubasin aga.. Aga mul ei ole midagi selga panna,“ pobisesin vaikelt, oma räsitud ketse vaadates.
Mees jäi mind korraks imelikul pilgul vaatama.
„Tead, mul on mu tütre vanad riided veel kuskil kastis. Kui sa tahad, võid sealt endale midagi vaadata. Ma arvan, et sulle peaks need selga minema, aga ise asi kas sulle need meeldivad.“

Mõned tunnid hiljem, vaatasin ennast kõhklevalt peegli ees. Kas nii ikka sobib minna? Ega Ellie ei pahanda, kui ma nii tulen? On see ikka sobilik?
Tänu Billile ja tänu tema tütrele, kellest mul polnud aimugi, sain ma endale midagi selga. Olen Billile väga tänulik. Vähe sellest, et ta mul enda juures alada laseb, tööd annab ja mind toidab, annab ta mulle veel ka riideid selga. Ma ei suuda teda kunagi piisavalt tänade selle eest.

Mõned minutid hiljem jalutasin ma kokku lepitud kohani. Mida lähedamale ma jõudsin, seda valjemaks sealt kostuv muusika läks. Endaga viimast sisemist võitlust pidades jõudsin ma pärale.
„Maddie hei!“ karjus Ellie ukse juurest.
„Ega te mind kaua ei oodanud?“ küsisin kahtlevalt.
„Ei, me ka just jõudsime,“ vastas John Ellie seljatagant.
„Sa näed hea välja Ellie.“
„Aitäh, ma ei suutnud otsustada mida selga panna,“ vadistas ta naerdes.
„Aga kui me kõik kohal oleme, siis võime ju sisse minna?“ tegi John ettepaneku.
Sinna sisse astudes, oli muusika veel valjem. See kriipis mu kõrvu.
Mu nägu nähes hakkasid Ellie ja John naerma.
„Ära muretse, sa harjud sellega varsti ära,“ karjus Ellie.
„Lähme otsime ühe vaiksema nurga kus istuda,“ karjus John ja hakkas meid kuskile poole vedama. Ühe lauani jõudes, tervitas John kedagi ja käskis meil nende juurde istuda. Jäin kohkunult lauataga olevaid inimesi uurima, kuni mu pilk tagasi Cole'i. Kortsutasin kulmu ja tahtsin sealt ära minna, kuid John hoidis mind kinni ja vaatas mind anuva pilguga.
Raskelt ohates noogutasin ja võtsin lauataga istet. Sellepeale naeratas John laialt, ning istus minu kõrvale.
„Nii et sina oledki see kurikuulus Maddie?“ küsis üks lauataga istuvatest poistest.
Cole lõi seda poissi vastu õlga.
„Mida? Ise sa räägid temast kogu aeg,“ porises too oma õlga silitades.
„Ole vait,“ sisises Cole.
„Eeh, ära pane neid tähele,“ ütles John mu kõrvalt. „Nad ongi sellised. Kogu aeg kraaksuvad oma vahel. Ma ei tea vist ühtegi korda, kus nad seda ei teeks.“
„Mida sina ka tead John?“ nähvas nüüd Cole temale.
„Mõni on vist vale jalaga voodist tõusnud täna,“ pobisesin oma ette.
„Mida sa ütlesid?“ küsis Cole nüüd minu poole vaadates.
„Ma ütlesin, et mõni on vist vale jalaga täna voodist tõusnud,“ tõstsin oma häält, et ta mind paremini kuuleks.
„Ma ei saa aru mis, su probleem on? Kogu aeg on vaja midagi ette heita.“
„Kuidas palun? Sina oled see olnud, kes on mind kohelnud nagu viimast kõntsa, ja nüüd sa tuled mulle ette heitma?“ Tõstsin häält veelgi.
„Sa ei pea nüüd selle pärast kohe karjuma hakkama,“ pobises too vaikselt.
„Teate mis? Aitäh, et te mind kutsusite, aga kui see tolvan siin on, siis ma parema meelega istuksin kodus,“ tõusin lauast püsti, et minema hakata.
„See ei ole isegi sinu kodu, kus sa viibid,“ sõnas Cole jäiselt.
Jäin teda lihtsalt uskumatult vaatama.
„Kuida palun?“ küsisin kohkunult.
„Ma ütlesin, et see ei ole isegi sinu kodu, kus sa praegu viibid. Kuidas sa saad seda oma koduks kutsuda? Kasutab Billi lahkust lihtsalt ära,“ sõnas ta.
„Cole sa läksid üle piiri,“ ütles üks lauas istuvatest poistest. „Mina olen muidu Alec,“ tutvustas ta ennast.
„Ma ei saa aru, mida te tas kõik näete? Ta ei ole midagi erilist, aga ometi te kõik jooksete tema järgi,“ tõusis Cole ärritunult püsti, näpuga minu poole näidates.
„Näpuga pole ilus näidata,“ sõnas Ellie minu kõrvalt, kes oli kõike vaikselt pealt vaadanud.
„Ellie jäta oma tarkused enda teada,“ pöördus Cole nüüd vihaselt tema poole.
„Cole mine parem koju, säästad meid kõiki oma sita tujuga,“ ütles John rahulikult, minu kõrvale püsti tõustes.
„John, see et sa temasse armunud oled, ei tähenda, et sa võid kohe ka persevestiks hakata.“
„Te ei pea minu pärast kõik tülli minema,“ sosistasin vaikselt.
Hakkasin vaikselt laua juurest lahkuma, kui Cole jälle minu poole pöördus:“Tead mis? Hoia meist kõigist parem eemale, on meil kõigil kergem! Ei ole vaja sinusugust ära kasutajat meie seltskonda!“
Pöörasin end talle otsa vaatama. Tahtsin talle midagi mürgist vastata, kuid mõtlesin ringi. Naeratasin teistele, ning asusin kodu poole minema.
Koju jõudes oli Bill veel üleval.
„Noh juba tagasi? Kuidas oli?“ küsis ta mind raamatu tagant piideldes.
„Cole oli,“ vastasin lühidalt.
Istusin Billi vastas olevale diivanile.
„Ma ei saa aru mis tal minu vastu on? Ta nagu lihtsalt peaks mind igal võimalik moodusel maha tegema? Kas ta saab sellest mingit naudingut?“ kortsutasin, oma käsi vaadates, kulmu.
„Tal on olnud raske lapsepõlv. Ta arvab, sind vaadates, et sul on lihtsamini läinud,“ vastas Bill raamatut ära pannes.
„Too õhtu, kui ma siin mängisin ja ära jooksin, tuli Cole mulle järgi,“ sosistasin vaikselt.
„Ma tean.“
„Ta ütles, et ta ei saa must aru. Aga, et kui ma mängin ja laulan, siis ta mõistab mida ma läbi elanud olen. Kui ta seda mõistab, siis miks ta endiselt nii käitub?“ vaatasin Billile, vastust otsides, otsa.
„Ma ei oska sellele vastata. Üks päev räägib ta sellest sulle ise.“
„Ma kahtlen, kuid aitäh lohutamast. Kell on palju, peaks magama minema,“ tõusin diivanilt püsti, et minema hakata.
„Lase Cole'il asjadega harjuda. Küll ta mõistusele tuleb. Siis sa näed, et tegelikult ta ei ole nii halb, kui ta tundub,“ sõnas Bill, enne kui minna jõudsin.
„Võib-olla on sul õigus. Head ööd Bill.“
„Head ööd! Ära oma pead, sellega palju vaeva,“ muigas too lõbusalt.
Pead raputades läksin ma oma tuppa. Voodisse pikali visates, et natuke mõelda, võttis väsimus võimust ning ma uinusin mõne hetkega.

Ummm...Ma mäletan seda lugu ja peategelast ja Billi ja see on ka kõik. Ma ei mäleta enam, mis roll oli Cole'il või kes on Ellie ja John. Mitte midagi. Aga osa oli mõnus ja nii hea on näga, et sa kirjutad. :)

Issand, ma ka midagi ei mäleta aga sa ikka kirjutad ka hästi. Edasiiiiii :)

Jeeeee kommentaarid, ma olen nii õnnelik  

Maddie on orb, kes põgenes kodust, kuna on 18. Bill võttis ta enda juurde elama ja samuti pakkus ta talle ka tööd enda muusika poes. John ja Ellie töötavad ka seal samas poes. Ja Cole saab Billiga hästi ja käib temalt nõu küsimas ja on ka selles suhtes Maddiega keerulised lood, sest ta ei saa Maddiest veel hästi aru ja suhtleb temaga siis nii kuidas tal endal tuju on  haha

Hahh...Cole on siis küll kapriisitar või kuidas see sõna siis nüüd oligi.

Nii ülbe teine, mis sa talle teinud siis oled, et ta nii kuri kuri on välja tulnud. Räägi välja! Või siis kirjuta ruttu uus osa meile siia.

Mul on mõtted, kuidas teda toredaks teha hihi  Aga eks need tulevad kunagi jutukäigus välja.  Ma ei tea millal mul uuesti kihk seda kirjutada on. Praegu tuli kuidagi kogemata. 

Ja ps. ma hakkasin meenutusi uuesti kirjutama. Koppisin kõik arvutisse, ja hakkan seda nüüd paremaks muutma. Loen vanad osad läbi ja siis teen mingid märkmed, mille järgi kuidagi paremaks üritan saada seda  See kord ehk lõpetan ära selle haha

Küll see on vast tore idee. Meenutused. Oi kuidas see mulle meeldis. :)

Aga sellel lool on selline pealkiri, et tahaks kohe uurida, miks? Ma ei arva et sa mulle seda reaalselt ka ütled, aga äkki ikka. :)

Tahaks seda juba räigelt postitada. Olen siin nii õhinas haha  
Aga prodigy, see on nagu ime. Noh prodigy kitarrist   Oskas nagu kohe kitarri mängida ja sellega veel enda tundeid välja näidata, mida paljud oma laulude ja mängudega teha ei oska. Osad lihtsalt oskavad ja mängivad, kuid ei mõtle sellega midagi. 
Kahtlane seletus vist

Piisav seletus :)