Igavene sõda [2/...]

1.Charles

Ma astusin öhe. Tundsin paljaste jalgade vastas veidi niisket ja sametist muru. Hingasin sisse värsket ja mahedat ööõhku. Maapinda valgustas hele kera – täiskuu – ja tähed särasid heledamalt kui ei iial varem. Puud kõrgusid mu kohal nagu ähvardavad kogud, aga ma ei hoolinud neist, mul oli targematki teha. Ma naeratasin kurvalt endamisi. Millega ma küll sellise saatuse olin ära teeninud?
Sammusin paar meetrit edasi ja sirutasin käe ühe vana tamme poole. Toetusin sellele ja tundsin, kuidas energia minusse tagasi voolas. Iidsed puud olid täis energiat, mis õigel ajal õiges kohas olles sinu sisse voolab. Nii rääkis mu vanaema Agathe alati. Kahjuks suri vanaema paar aastat tagasi. Ma tahaksin, et ta ikka veel elus oleks.
Meil olid vanaemaga toredad kohtumised. Ta tegi mulle alati väikesi ümmargusi pannkooke ja ma võisin neid süüa nii palju kui hing ihaldas. Ma usaldasin vanaema täielikult. Me rääkisime temaga kõigest, isegi poistest. Ta kuulas mind alati ära ja andis head nõu. Emaga pole ma mitte kunagi saanud nii vabalt rääkida.
Vanaema surm tuli mulle ootamatult. Ma olin parajasti laagris, kui ema mulle helistas. Ma kuulsin kohe ta nutust häält ja teadsin, et midagi on valesti. „Kallikene, vanaema on surnud,“ ütles ema mulle sosistades. Ma vajusin selle peale istuma ja lihtsalt nutsin. Ma ei uskunud kunagi, mitte kunagi, et vanaema võiks ära surra. Ta oli alati nii tõeline, alati olemas. Ilma temata võttis elu hoopis uue pöörde.
Kuulsin maja poolt hääli. Need olid mu vanemad, kes jälle tülitsesid. Valgustatud elutoa aknast oli näha kahte kogu, kes seisid ninapidi koos ja paistsid väga ärritunud. Ohkasin. Nad tülitsesid jälle minu pärast. Ma ei olnud neile mitte kunagi ideaalne, kuigi mu hinded olid korras ja käitumine eeskujulik. Neil oli alati midagi, mille kallal norida. Olgu see siis liigne vee raiskamine, laiskus või väike jonnimine. „Noor daam, kui sa samas vaimus jätkad, saab sinust paras prükkar!“ ütles mu isa tihti. „Tütrekene, me ei ole sinuga eriti rahul,“ tavatses mu ema mainida. Ja mu vanem vend seisis veidi eemal, irvitas ja pomises nii, et ainult mina kuulsin: „Õeke, sellistest tulevad tavaliselt odavad inimesed – stripparid ja sellised.“ Ja mina pidin taluma seda päevast päeva. Selline õnnetu elu.
Ainus inimene kellele ma peale vanaema surma oma muresid kurta sain, oli mul parim sõbranna Loviis. Vahel ma lihtsalt sadasin tema poole sisse, ise nutu äärel, ja Loviis võttis mu alati vastu. Paremat sõpra annab tikutulega taga otsida.
„Rachel!“ kuulsin kaugemalt kellegi häält vaikselt mind hõikamas. Võpatasin ja kortsutasin kulmu. See hääl oli mulle võõras. Üldiselt jäid mulle asjad, helid ja pildid hästi meelde, aga seda häält polnud ma varem kuulnud.
Pealegi – mida teeb võhivõõras hääl minu perekonna aias? Seadusega on keelatud viibida eravalduses peale päikeseloojangut. Praegu pole aga päikest kusagil näha.
„Kes sa oled?“ küsisin valvsalt. Vaatasin enda ümber ringi, et näha selle heli tekitajat, kuid oli liiga pime. Mu ümber mustas öö. See oli hirmutav.
„Psst, ma ei taha sulle halba, Rachel,“ kuulsin salapärast häält ütlevat. Ma ei uskunud ta sõnu. Mulle oli alati öeldud, et võõraste juttu ei tohi uskuda ja võõrastega kaasa minna. Ja nüüd ma rikkusin neid reegleid. Täiega.
Turtsatasin endamisi. Mida küll mu ema ja isa mõtleksid kui nad näeksid, et nende peaaegu täiuslik tütreke, kellega nad pidevalt õiendavad, eirab nende käske? Ilmselt nad plahvataksid vihast. Aga vanemaid ei ole praegu siin. Ma pean üksi hakkama saama.
„Mis sulle nalja teeb?“ küsis hääl. Ma anaüüsisin seda. See pidi kuuluma mehele, vanuses 20-25 aastat. Hääl oli pehme ja mahe, aga samas ohtlik. Kuidagi aimasin ma, et mulle ei tee see mees midagi, küll aga võib ta ära tappa kellegi, kes talle teele ette jääb.
„Pole sinu asi,“ pobisesin ma vihaselt. Tõesti – miks peaks mingile asotsiaalile, kes eramaal põõsastes hiilib, korda minema tühise noore tütarlapse turtsatus? Olgu, võib-olla polnud siiski tegu asotsiaaliga. Mina seda ei tea.
Järsku tundsin enda näol kuuma hingeõhku. Pidin ehmatusest karjuma pistma, aga mulle suruti käsi suule. See oli alandav. Kui ma siit ükskord pääsen, lähen ma ahistamissüüdistusega politseisse.
„Mina olen Charles, Penny Parkmore’i kolledži, õpilaste seas tuntud kui Õuduste kooli, uute õpilaste värbaja. Ja mul on suur rõõm sulle teatada, et sind on ametlikult sinna kolledžisse kutsutud,“ lausus mees, endal naeratus näol.
Jahmusin ning jäin täiesti liikumatuks. Mida ta oli just öelnud? Ma olen kuskile kolledžisse sisse võetud? Aga ma pole ju kandideerinudki, mulle sobib väga hästi mu praegune kool. Raputasin pead. See pidi olema mingisugune eksitus.
Järsku jõudis mulle kohale, et ma seisin täiesti võhivõõra inimese käte vahel keset pimedust. See, kuidas mees mind hoidis, oleks kõrvalseisjalele tundunud armunud paarikese väikese stseenina. Äkki oli Charles vägistaja? Või oli ta mõni sarimõrvar, kes on vanglast põgenenud? Miks ma üldse kohe minema ei jooksnud ja politseid ei kutsunud, kui ma kuulsin võhivõõrast inimest põõsastes krabistamas? Mis mul ometi viga oli?
Hingasin paar korda sügavalt sisse ja mõtlesin just oma peas läbi kõik enesekaitsemeetodid, mida ma teadsin, kui kuulsin endast vasakul tasast sahinat. Ühe hetkega oli Charles minust lahti lasknud ja nüüd seisin ma ta selja taga, mehe käed kaitsvalt laiali sirutatud. Alles siis, kui ähvardav ja tume kogu tihnikust välja astus, mõistsin ma, mis toimub.
Ma hakkasin üle kogu keha värisema ja pigistasin silmad hirmust kinni. Kuulsin Charlesi ühtlast ja keskendunud hingamist ning tumeda kogu sügavaid hingetõmbeid ja raskeid samme, mis meile lähenesid. Lubasin endale mõttes, et kui ma siit eluga peaksin pääsema, siis ei pea ma enam mitte kunagi Charles’i vägistajaks või üldse kellegiks julmaks.
Kuulsin oksa praksatamas ja pigistasin silmad veel tugevamini kinni. Mu süda puperdas meeletult ja ähvardas lõhkeda, kui see jant kohe läbi ei saa.
Järsku rahunes Charles’i hingamine ja ta ajas end aeglaselt sirgu. Mina hoidsin kramplikult ta õlast kinni, kartes, et tegu on vaid pettusega ja me sureme ikkagi.
„Charles,“ kuulsin üht selgelt kõlavat häält lausumas mu kaitsja nime. Lõpuks julgesin ka mina silmi paotada ja piilusin üle mehe õla. Täiskuu oli pilve tagant välja tulnud ja valgustas nüüd kogu, mis oli mind hirmutanud. Vaatepilt hämmastas mind. Mu ees seisis umbes 35-aastane mees, helepruunide õrnalt kohevil juuste, tumesiniste silmade, roosade huulte ja kavala tulukesega silmis. Seljas oli tal must maani keep, mille kapuuts oli õlgadele laiali laotatud. Ma võisin vanduda, et mu silmad olid imestusest pärani.
Charles naeris. Ma arvasin, et ta tundis seda meest, sest tema olek oli vaba ja ta ei teinud enam ühtegi liigutust, et mind kaitsta. Järelikult oli oht möödunud.
„Raymond,“ sõnas Charles tervituseks lihtsalt ja pöördus siis minu poole. Mu silmad olid ikka veel pärani ja ma tajusin vaevu, et mees mind kõnetas. Ma olin siiani šokis. Lõpuks võtsin ma end kokku ja pöörasin pilgu Charlesi lõbusatesse silmadesse.
„Rachel, see on Õuduste kooli direktor, härra Raymond Paulson.“ Mees noogutas mulle viisakalt tervituseks ja naeratas siis muhedalt. Mu üllatus kahekordistus. See on täiesti ebareaalne, et koolidirektor on nii noor ja nii ilus. Täiesti... absurdne. Ja mulle püüti väita, et selline kool on olemas? Miks ma sellest siis midagi kuulnud pole? Ohkasin rahutult.
„Rachel, selline kool on olemas,“ vastas mahe hääl, justkui oleks mu mõtteid lugenud. Vaatasin üles mehe poole, kes mulle naeratas. Koolidirektori kohta paistis ta liiga arukas.
Kaalusin mõttes võimalusi, et see salapärane direktor oskabki mu mõtteid lugeda. Ei, see pole võimalik, kinnitasin endale. Ometigi hakkasin ma mõne aja pärast ka oma mõistuses kahtlema. Lõin sellele probleemile käega ja otsustasin selle üle kunagi pikemalt mõelda.
Kogusin veidi julgust ja küsisin siis arglikult: „Härra Paulson, kui te väidate, et see kool on olemas, miks ma sellest siis midagi kuulnud pole?“ Peale seda küsimust põrnitsesin ma oma kinganinasid ja sajatasin end mõtteis maapõhja, et olin sellise küsimuse esitanud. Ma võisin vaid oletada, et meestele tegi see palju nalja.
„Esiteks, Rachel, ütle mulle sina ja kutsu mind Rayomondiks. Sellise palve olen ma esitanud vaid mõnele õpilasele, kes on seda ka väärt. Sina oled üks neist.“ Julgesin korraks ripsmete alt piiluda, mis ilme Raymondi näos on, kui ta jätkas naeratades: „Ja teiseks, see kool on olemas. Ära selles mitte kunagi kahtle.“
Vaatasin nüüd mehele otsa ja ta nägu oli surmtõsine. Ma vist isegi uskusin teda, kuigi ma ei teadnud miks ma peaksin usaldama võhivõõrast inimest, kes sadas minu koduõue.
„Charles?“ Raymond vaatas küsival ja veidi nõudlikult toonil mu kaitsjale otsa ning kergitas kulme. Kuu oli jälle pilvede taha kadunud ja meie vahel oli võtnud maad pimedus.
„Jah, muidugi...“ pomises Charles. „Kohe, härra, kohe saab,“ lisas ta ja tuhnis oma jaki põuetaskus. Lõpuks tõmbas ta sealt välja kenasti kokku rullitud ja paelaga kinni seotud paksemat sorti beeži paberi ning ulatas selle Raymondile, kes paberi asjalikult ja kiiresti lahti rullis ning sirgeks silus. Siis torkas mees selle minu nina alla ja ma nägin midagi, mis meenutas avaldust.
Seal seisis minu nimi ja väide, et ma olen vastu võetud Penny Parkmore’i kolledžisse. Lisaks veel direktori allkiri ja pitsat. Sellisele tõendusmaterjalile mina enam vastu ei saanud ja pidin tunnistama, et selline kool on tõesti olemas ja mind on sinna vastu võetud.
„Härra direktor... Vabandust, Raymond, miks just mina?“ küsisin ma imestunult. Raymond vaatas mulle mõned hetked tühjal pilgul otsa, kuid naeratas siis. Ma oletasin, et see polnud tema jaoks just kõige haruldasem küsimus.
„Sest me arvame, et sinus on potensiaali selles koolis läbi lüüa ning saada sellest koolist parim haridus, mis võimalik,“ vastas Raymond lihtsalt. Mind pani see aga mõtlema ja ma söandasin peale vaikusehetke esitada uue küsimuse.
„Mida seal koolis õpitakse? Ja mis saab, kui ma ei taha tulla?“ Vaatasin küsival ilmel kordamööda otsa nii Raymondile kui Charlesile, kes vahetasid omavahel mitu pilku, enne kui Raymond vastas.
„Kui sa tulla ei taha, siis läheb elu edasi nii, nagu vanasti. Ma kinnitan sulle, et sa unustad peagi selle kooli olemasolu ja jätkad oma eluga tavalist rada pidi.“ Raymond naeratas. „Aga mis puutub sellesse, mida meie koolis õpitakse, siis on see nagu tavaline kool. Matemaatika, füüsika, keeled, bioloogia... Aga meil on ka aineid, mida tavalistes koolides ei õpetata. Näiteks astronoomia põhitõed või arhitektuur. Seda saad sa täpsemalt teada siis, kui meie kolledžisse õppima tuled.“
Ma maigutasin veidike suud. Selliseid asju polnud ma tõesti oodanud. Pidin tunnistama, et mulle isegi meeldis mõte õppida sellises koolis, nii särava direktori käe all. Aga mu hinge puges ka kahtluseuss, et äkki on tegu pettusega. Ja pealegi, mida vanemad mõtleksid?
„Su vanemad saaksid aru, usu mind. Me ise selgitame neile kõike,“ ütles Raymond jälle, nagu ta loeks mu mõtteid. See rahustas mind natuke. Peaasi, et vanemad mul minna lubaksid, küll ma ise hakkama saan, kui vaja.
Järsku kuulsin ma kaunist muusikat ja Raymond torkas samal hetkel käe oma keebitaskusse. Ta tõmbas sealt välja läikiva ja tumeda puutetundliku ekraaniga telefoni ning tõtis selle kõrva äärde.
„Raymond,“ sõnas ta. Tükk aega ei öelnud Raymond sõnakestki, kuid pistis siis: „Kas sa oled selles päris kindel? On mul ikka mõtet kohale tulla?“ Veel veidi vaikust, kuid siis naeratas Raymond ja lõpetas kõne.
„Tööasjad,“ poetas ta vaid. „Vabandust,“ lisas ta samuti, vihjates meie vestluse katkestamisele. „Ma pean nüüd minema. Madam Moriette ütles, et kolledžis on mingisugune segadus, mille mina peaksin ära klaarima. Ta ei tahtnud eriti uskuda, et ma tegelen praegu tööasjadega, tema arvates veedan mina kogu oma vaba aja baarides.“ Raymond ja Charles kõmistasid naerda ning ka mina muigasin tahtmatult. Siis aga Raymond tõsines ja lausus mulle otse silma vaadates: „Rachel, sa pead oma valiku tegema. Mida kiiremini, seda parem.“ Ta noogutas viisakalt hüvastijätkuks, taganes paar sammu ja kadus põõsastesse. Enam ma teda ei näinud.
Keerasin end hämmeldunult Charlesi poole, kes oli enamuse ajast lihtsalt seisnud ja kuulanud. Nüüd naeratas ta mulle sõbralikult.
„Paistab, et sa meeldid Raymondile. Ta pole veel ühegi õpilasega niisugust kontakti saavutanud. Ja see on harukordne, et Raymond ise õpilasele meie koolist rääkima tuleb, tavaliselt on see töö minu teha.“ Charles naeratas vabandavalt. Ma noogutasin talle mõtlikult vastu. Mis oli minus nii erilist, et koolidirektor oli tulnud hilja öösel mulle rääkima kolledžist, kuhu mind kutsutakse, kui sellega oleks ka Charles väga hästi hakkama saanud? Ja kas Raymond luges tõesti mu mõtteid või on ta lihtsalt nii osav küsimusi ennetama? Kõik see segunes mu peas üheks suureks kuhjaks ja mida rohkem ma sellele mõtlesin, seda võimatum oli kogu juttu uskuda.
Ma polnud end kunagi eriliseks pidanud. Ma olin alati tavaline, kahvatu tüdruk, kellel läks vahel hästi. Tegelikult juhtus seda küll päris tihti. Naeratasin. Kui nii, siis nii, eks tuleb vaim uueks kooliks valmis panna.
Charles oli terve selle aja vaikselt mu kõrval seisnud ja lasknud mul omi mõtteid mõlgutada. Kui hooliv temast. Nüüd naeratas ta mulle veidi vildakalt ja sõnas: „Ma arvan, et sul oleks nüüd aeg koju tagasi minna, muidu hakkavad vanemad muretsema. Kui sa soovid mind näha, siis helista, mu telefoninumber on siin,“ lausus ta mulle väikest paberilipikut ulatades. „Katsu siis selgusele jõuda, mida sa teed. Tea, et Raymond ootab sind oma kooli,“ sõnas ta laialt naeratades ja astus paar sammu põõsaste poole. „Head ööd!“ soovis ta veel ja astus siis põõsastesse.
„Head ööd!“ pomisesin ma pisukese hilinemisega. See päev oli olnud ränk ja nüüd oli ainus, mida ma vajasin, korralik uni. Vaatasin veel naeratades taevasse, kus särasid miljonid tähed ja üks tohutu suur kuu. Küll olin mina pisike võrreldes universumiga.
Kiskusin end unistustest lahti ja sammusin aeglaselt üle niiske muru maja poole. Kui ma oleksin vaid teadnud, et maailm polegi varsti enam nii suur.