'Varjatud müüri all on peidus kaduma läinud hetk.' [ 13 ]

Viimati muutis seda bbrit . (2/2/2010, 20:27). Kokku muudetud 4 korda

Tegelikult on nii, et mul ei ole sellest teemast suhteliselt õrna aimugi, millest ma kirjutan, kõik põhineb selle põhjal , mida on mulle räägitud, või mida ma olen filmidest näinud Very Happy

Aga ma tahan teha midagi teistsugust, ma ei tea kuidas ma sellega hakkama saan, ma üritan :) Kriitika, nii hea kui halb on oodatud ja paremat pealkirja võite ka pakkuda :)

Aitähh. :d

Mõnikord on tõesti selline tunne, et laseks kuuli pähe endale siin. Kohutav, ma ei suuda siin enam olla. Aga kaks nädalat veel ja ma saan välja. Türa, see Reino saab peksa. Fakk, ma istun siin tema pärast, tema pärast. Tänu temale on mu elust kaks aastat raisku läinud. Vedas, et ma rohkem ei saanud, vedas, et mu isa mind uskus ja mulle hea advokaadi otsis. Aga jah, vanglas passimisest ma ei pääsenud. Reino saab peksa, lihtsalt ma peksan ta vaeseomaks..

Need mõtted läbisid mu pea juba ma ei tea mitmendat korda. Iga kord, kui mõtete puhang möödas oli, tuletasin endale meelde, kaua mul veel jäänud on. Vaatasin oma kongis ringi, mitte midagi rõõmustavat. Unistasin oma voodist, sellest kuidas ma Reinole peksa annan, kuidas ma Lilyle kõik ära seletan. Istusin oma kongi alumisel naril ja sasisin oma juukseid. Mu kongi kaaslane oli täna hommikul vabaks saanud, vedas sital. Ja nüüd oli kohe-kohe tema asemele uut oodata.

Eelmine kongi kaaslane oli igati lahe vend, ma lubasin, et kui ma siit välja saan, siis me saame veel kokku. Ta oli mingi taskuvaras olnud ja nüüd lubas mulle, et ta üritab korralik olla, mitte pahandustesse sattuda.

Viskasin ennast enda voodisse pikali ning vahtisin ülemise nari põhja. Põnev? Jah, ma tean. Lugesin mingeid kirju, mis sinna soditud olid. Mis sellest, et ma olin neid juba üli palju läbi lugenud ja need mulle juba pähe olid kulunud. Lõpuks tüdinesin sellest ka juba ära ning võtsin enda raamatu, mis maas lebas, hakkasin seda lugema.

Ma sain umbes pool tundi oma unelevas olekus lugeda, kui ma oma kongi värava, või ukse, ma ei teagi kuidas seda nimetada, avamise häält kuulsin. Panin oma raamatu voodi ette maha ja ajasin ennast istukile. Sisse astus vangla töötaja, koos mingi tüübiga, kes mind väga ülbelt vaatas. Tore, nüüd sain oma viimasteks nädalateks mingi ülbe möliseja ka siia, just nii käibki.

Töötaja ulatas mulle mingi jahtunud supi ja kaks leiba ning kõndis minema, jättes mind siia oma külma supi ja ülbe uue kongikaaslasega.

Sõin enda suppi aeglaselt, vahepeal oma leivast paari ampsu hammustades. Ülbe tüüp oli kohe aru saanud, et ülemine nari kuulub talle ning nüüd kükitas ta seal. Ma ei tea küll mida ta tegi, aga ega see mind eriti ei huvitanudki hetkel.

Lõpetasin just oma suppi, kui mu kongikaaslane minuga rääkima hakkas.

„Kuule, miks sa siin oled?“ küsis ta oma narist alla minu poole piiludes.
„Pikk lugu,“ pobisesin talle vastuseks ja panin tühja kausi raamatu kõrvale.

Tundub, et siit tuleb midagi head Wink

Edasi!!!

Teistsugune ja seega põnev.
Nii huvitab juba edasine

bbrit,sa oled super (yy)
Ma juba armusin ära sellese loosse Very Happy

UUT! (kohe (:)

Interesting :)

Pikem osa :d :d ^^ kriitika on endiselt oodatud :) Ja ma mainin ka selle uuesti ära, et kõik on välja mõeldud, ma ei tea kuidas päris elus asjad on :d Tänud LM'ile ka, mõtted hakkasid jooksma tänu temale :d

2.

„Räägi,“ julgustas ta mind ja mulle tundus, et see mida ma temast algul arvasin on vale.

„Nohh, mu kunagine parim sõber, Reino. Ma ei uskunud kunagi, et ta millekskiks selliseks võimeline on, me käisime igal pool koos, me tegime igasuguseid lolluseid, aga et asi nii kaugele läheb ei osanud ma kunagi uneski näha. Igastahes, meil oli jälle mingi pidu, ma olin oma tüdrukuga, tantsisime ja värki. Pidu oli Reino pool muidu. Ühel hetkel, ma läksin Reinot otsima ja ma leidsin ta tema vanemate toast, nuga käes, suunatud ühe mehe poole, nohh nii kahekümne kuni kahekümne viie aasta vanune. Reino ei näinud, et ma seal olin, ta karjus midagi sellele mehele, ma olin liiga shokis, et aru saada mis toimub, ma ei kuulnud neid sõnu ja siis Reino ründas seda meest, otse südamesse. Surm oli silmapilkne, verd voolas. See oli kohutav. Reino pani noa mehe kätte ja hakkas siis toast väljuma, kui ta seal mind nägi. Ta tardus paigale ja sai aru, et ma olin kõike pealt näinud. Siiski üritas ta midagi selgitada, aga ma ei kuulanud teda, ma lükkasin ta tee pealt eest ära ja üritasin veel midagi päästa.
„Mis ei õnnestunud?“ küsis kongikaaslane ja küünitas ennast rohkem narilt alla poole, et ta mind näeks.
Raputasin pead ja rääkisin edasi. „Reino jooksis minema ja nägi ära, et ta saab ennast sellest välja aidata, kutsus politsei ja nii oligi. Nad ei uskunud seda, mida mina rääkisin. Kõik peol olijad tunnistasid ka minu vastu, sest Reinost ei uskunud ju ka keegi midagi. Ta oli alati üli sõbralik ja keegi ei teadnud, et tal mingeid probleeme oleks olnud, isegi mina , ta parim sõber ei teadnud."

Kongikaaslane sai aru, et nüüd on vist asjal lõpp ja läks oma voodisse tagasi. Sahistas seal natuke aega ja küünitas siis ennast jälle minu poole.

„Üsna sitt lugu,“ pobises ta. Ma ainult noogutasin selle peale.
„Kaua sa siin pead olema?“ küsis ta mille peale ma naeratasin.
„Kaks nädalat veel.“
„Ja kaua sa siin oled olnud?“
Kahe nädala pärast saab kaks aastat,“ vastasin talle, mõeldes sellele, kui noored me sellel ajal olime ja et mul on kool ka veel vaja uuesti läbi teha. Terve üheksas, kümnes, üheteistkümnes ja kaheteistkümnes klass. Reino ja teised hakkavad juba üheteistkümnendat lõpetama.

Vanglatöötaja tuli jälle meid külastama. Seekord tõi ta mu kongikaaslasele söögi ja ütles, et me võime praegu õue minna, kui meil tahtmist on. Vaatasin kongikaaslasele otsa, mille peale ta noogutas ja narist alla ronis.

Me läksime vangidele eraldatud maalapikesele, mida ümbritses kõrge aed ja selle peal veel okastraat. „Masendav,“ pobisesin ma ja hingasin üle pika aja natuke värsket õhku.
„Ma olen Jan,“ tutvustas ta ennast lõpuks ning võttis taskust suitsu paki välja.
„Ma sinu asemel seda ei teeks,“ ütlesin talle naerdes. Ta vaatas mulle kulme kortsutades otsa. „Miks?“ küsis ta enne kui ma jõudsin talle seletama hakata.
„Sa oled noortevanglas, sa saad nendeslt töötajatelt peksa, kui nad sind suitsetamas näevad. Arvad, et ma ei tahaks vahest ? See pinge siin on kohutav,“
„Nad ei tohi mulle peksa anda,“ ütles ta, pakki taskusse tagasi pannes ja siis mulle otsa vaadates.
„See on noortevangla, sa ei kujuta ette mis siin toimub, need töötajad on kohutavad,“ ütlesin talle vaikselt ja me pöörasime otsa ümber, et tuppa tagasi minna.

Kongis võttis Jan enda supi ja ronis sellega oma narisse. Ma võtsin jälle oma raamatu, mille ema mulle toonud oli paar nädalat tagasi, kätte ja hakkasin lugema. Selle raamatu lugemine venis nagu tatt. Ta lihtsalt ei liikunud edasi, sest alati, kui ma mõne lehekülje jälle läbi sain, tuli mul selline uni, et ma jäin lihtsalt magama. Nii ka seekord, aga mu uni ei kestnud kaua, sest vanglatöötaja ajas meid üles.

„Kristjan vetsu küürima, Jan sööklasse!“ karjus ta meie kongi ukse pealt ja läks ise minema. Hõõrusin oma silmad puhtaks ja sasisin juukseid, tõusin püsti ning näitasin Janile, kus söökla on.

„Milleks meile söökla, kui meile tuuakse toit kongi?“ küsis ta, mille peale ma õlgu kehitasin. „Kusjuures, kui meil mingid vaatlejad külas on, siis me sööme alati sööklas,“ laususin talle ning jooksin kähku vetsude poole. Meil oli küll enda kongis vannitoa nurk, kus oli vets ja kraanikauss, aga meil olid ka ühised vetsud, mida me koristama pidime.

Astusin kabiini sisse, mida ma koristama pidin. Seal oli hetkel viis erinevat vangi. Neli koristasid neile antud kabiini ja viies pesi põrandat. Kusjuures, nagu ma avastasin, viimasel ajal on hakatud mulle üha rõvedamaid ülesandeid andma, sest ma saan siit varsti välja. Kui ma tulin, pidin ma ka põrandaid pesema, mitte mingeid täis ropsitud vetsupotte küürima.

Pigistasin silmad kinni, ohkasin ja tegin silmad jälle lahti. See oli saatus, sinna ei saanud midagi teha. Võtsin harja kätte ja hakkasin küürima.

Oi kui vaffa.. saavad potte küürida ja puha ^^
Meeldib see jutt.. (YY)
Uuut!

Neil on täitsa lõbus seal,ma panin tähele.(:
Uut?(:

*Sõnatu*
Ei no tõesti, UUT!

Üsna sisutu osa,

3. osa

Need kaks nädalat läksid tegelikult üsna kiiresti. Viimasel õhtul istusin oma naris ja lugesin selle sama raamatu viimast lehekülge. Sain selle läbi ja vaatasin läbi võredega kaetud pisikese akna õue. Ega sealt midagi ei paistnud. Mingi lage plats, mitte midagi rõõmustavat. Oleks siis kas või mingi laste mängu väljak, saaks pisikesi õnnelikke lapsi vaadata.. Issand, ma mõtlen nagu pedofiil juba. Ma pean siit kiiresti välja saama.

Sasisin oma juukseid ja ehmatasin, kui ma Jani norskamist kuulsin. Suu venis muigele, sest see tüüp pani ikka suht hullult. Tegelikult oli kell juba üsna palju, aga ma ei suutnud magama minna. Lihtsalt ma olin liiga ärevil homse pärast. Päeva pärast, peale mida ma saan jalutada rahulikult mööda Tallinna tänavaid, ma ei näe mingid nõmedat raudust ja okastraati. Kõik on korras, vähemalt nii palju korras, kui vanglast pääsemine korda teeb. Inimeste vahelised suhted on vaja veel korda teha. Ja kui ma sellega hakkama ei saa, siis ma tõmban nahhui, ma ei jää siia.

Kell oli mingi kolm öösel, kui ma lõpuks magama jäin. Jan oli oma norskamisega veidikeseks vait jäänud ja tänu sellele sain ma magama ka.

Hommikul ajas mind Jan üles. Ei läinud kaua, kui ma ennast sellest kõvast voodist üles sain ja Janile naeratades otsa vaatasin. „Ma saan välja!“ ütlesin talle rõõmsalt ja sasisin jälle oma juukseid. See oli viimane öö siin sitases voodis. Mõtlesin naeratus näol.

Varsti saabus ka söök. Seekord oli keedetud kartuleid, koos mingi üli rõveda pihviga. Kartulid ajasin kurgust alla, piff lendas voodi alla. Jahh, vahest juhtus ka nii.

Umbes paar tundi oli sellist aega, kus ma lihtsalt ei suutnud paigal seista. Ma kõndisin mööda kongi ringi ja Jan pidi mulle mitu korda ütlema, et ma maha istuks ja kas või magaksin, et siis läheb aeg kiiremini. Jah, magamisest tuleb ju hullult midagi välja ka, kui ma nii ärevil olen.

Lõpuks tuli ka see kaua oodatud vanglatöötaja sõnumiga, et ma jätaks selle kongi ja läheks koos temaga kaasa.

Jätsin Janiga sõbralikult hüvasti ning järgnesin vangla töötajale, kes minu ees kiiresti kõndis. Ta viis mind ruumi, kuhu mu kõik asjad pandud olid selleks ajaks, kui ma kongis olin. Ma sain tagasi oma taskunoa, mida ma kaua aega igatsenud olin, oma rahakoti, telefoni, võtmed ja mp3’e.

Tädi vaatas mind oma vihasel ilmel, ning manas näole ühe naeratuse. „Mine,“ lausus ta ja ma kõndisin ukseni, mille valvurid mulle avasid.

Uksest välja saades oli mu näol naeratus, mis haihtus korraks, kui ma nägin, mis ilm väljas oli. Vihma sadas väga hullult, siiski tuli naeratus mu näole tagasi, sest ma olin vaba. Lõpuks!

Astusin katuse ääre alt välja ning olin hetkega läbi märg. Vanemad olid mõlemad tööreisil Rootsis, nii, et ma pidin siit üksinda koju minema. Tõmbasin kapuutsi pähe ja hakkasin aeglaselt bussi peatuse poole liikuma.

Britt,sa oled parim..
ma olen nii ekstaasisi selle jutu pärast. Very Happy

Nii vägev (hh)
Ja ma tahan,et sa kirjutaksid häästi kiirestu uue.. KIIRESTI.
Ja siis Häästi pika ka..
Ja.. rohkem pole midagi.

Ma juba kartsin, et tuleb midagi sukest, te ta ei saagi välja.. aga saiii (Y) Very Happy

Supper jutt on =)

Naerupall Postituste arv : 10 Age : 30

Ohh, nii heaa Surprised

Seeläheb ju ikka edasi? Sest kui ei lähe siis..murrr : )

Dabarabbaaaaaaaa, kes mõtles pealkirja, kes mõtles pealkirja ? Aaaah? afro

Okei, ma nüüd egotsesin ära, nüüd võin rahulikult öelda, et geeep going, my girl !:)
Tõlge: Sa oskad !:)

;d sina mõtlesid, sina sina ;d
kui ma viitsin edasi kirjutada, siis tuleb osa :D

Tead, mida ma sul teha käsin?
NB! Ma ei palu, vaid K Ä S I N!
Käsin sul kohe uus osa kirjutada ja see siia laadida! Arusaadav? Tore. Viieminutipärast olgu osa olemas!

Läheb edasi, sain oma uue osa ka valmis :) Aitäh teile kõigile, kes te loete ja kommenteerite. Te teete oma kommentaaridega päeva paremaks :)

4.

Nojah, bussipeatuseks on seda natuke vale kutsuda, sest see oli rohkem ikka nagu bussijaam.

Võtsin taskust oma rahakoti ja sealt seest pangakaardi, liikusin panga automaadi juurde ning lootsin südamest, et ema on mulle raha kandnud.

„Pin kood, 2245, Konto jääk.. 2256,50 krooni. Ah, ema ma armastan sind!“

Võtsin automaadist kakssada välja ning läksin ostsin endale pileti. Tartust Tallinnasse. Buss pidi väljuma poole tunni pärast ja nii kaua oli mul aega poodi minna ja endale süüa osta.

Astusin mingisse R Kioskisse sisse ning asi, mille isu mul koheselt tekkis, olid krõpsud. Võtsin riiulilt ühe paki Estrellasid ja vaatasin edasi, mille isu mul on. „Kummikommid,“
Käis mu peast kiirelt läbi. Läksin kommi riiuli juurde ja haarasin sealt ühe paki Haribosid.

Vaatasin veel kommiriiult ning otsustasin, et hetkel pole mulle rohkem asju vaja. Läksin kassasse ja maksin oma asjade eest. Kommid toppisin taskusse ja krõpsupaki tegin kohe lahti. Deem, vot see oli asi mida ma kaua aega igatsenud olin.

Kõndisin aeglaselt bussijaama tagasi ning läksin bussi, istusin oma kohale ja vahtisin aknast välja. See tunne oli lihtsalt vapustav, ma olin vaba, ma võisin teha mida ma tahan.

Mp3 mul tööle ei läinud. Selle pika seismise peale, oli see ilmselt tühjaks saanud. Telefoniga sama lugu. Tänu sellele hakkasin ma igavusest võtmetega mängima. Need kolisesid nii nõmedalt, et see viskas kolme minutiga üle ja ma panin need taskusse tagasi.

Lõpuks ma lihtsalt toetasin ennast vastu klaasi ja jäin magama. Magasin nii kaua, kuni buss jälle mingi peatuse tegi ja sealt inimesi peale tuli. Vaatasin oma uimases olekus neid inimesi, lootes, et sealt kedagi tuttavat ei tule. Mul ei olnud praegu tuju kellegi sõimamist kuulata. ’Ei tea kas keegi üldse usub mind, kui ma neile seletama hakkan?’

Minu kõrvale istus mingi mutt oma turukottidega, mille lahtisest koti avast paistis söök. Tänu sellele tuli mulle meelde, et mul on veel kummikomme. Võtsin taskust kummikommid ja hakkasin neid aeglaselt sööma. Aah, kui head need olid.

Umbes tund veel ja me olime Tallinnas. Astusin bussist välja ja hakkasin oma kodu poole minema. Kõndisin aeglaselt bussipeatusesse kus ma oma bussiaja vaatasin ja sinna posti kõrvale seisma jäin.

Bussipeatuses tõmbas mu tähelepanu üks noortekamp. Ma tõmbasin kapuutsi pähe, et keegi mind ära ei tunneks ja läksin seisin natuke eemale, et kuulda mida nad räägivad. Reinot ma olin juba näinud, nüüd ma sain aru, et seal on veel Liisi ja Sassu.

„Millal Kristjan välja pidi saama?“ kuulsin Liisi häält.
„Mingi see nädal vist,“ kostus mu kõrvu Sassu hääl.

Nende jutt läks minu teemal edasi ja ma kuulasin neid väga pingsalt. Ma sain aru, et seal seltskonnas on veel Mammu ja Triinu ning veel kaks inimest, keda ma hääle järgi ära eu tuvastanud.

Kui buss tuli ei suutnud ma ennast tagasi hoida ja ma pidin selja taha vaatama. Tänu sellele nad nägid mind ja ma sain teada, kes need teised kaks on. Rass ja Kiku.
Istusin bussis akna äärde ja nägin kuidas nad kõik oma pilkudega mind otsisid, lõpuks kui nad mu leidsid ei vaadanud ma neid, vaid jõllitasin oma jalanõusid. Kui buss liikuma hakkas saatsin ma neile viimase pilgu ning otsustasin, et ükspäev, mitte täna, saab Reino peksa.

Ma armastan seda juttu. (L)
Ja siis.
MA tahan pikka. vägavägavägaväga pikka. ästi pikka. ;d
Ja siis..
kriitikat mul pole..
Ei,on..
Liiga lühike oli.
savi,ma tahan uut!

Tore, kui kellelegi see jutt meeldib :)

5.

Sõitsin bussiga kesklinna, ehk viru juurde. Viru juurest istusin number kuus trollile ja sõitsin Rocca al Maresse. Sealt istusin bussile ja sõitsin Kakumäele, sinna kus ma elan.

Kõndisin bussipeatusest koju üsna kiirel sammul ja kapuuts peas. Ma tunnetasin endal väga paljusid pilke. Kell oli seitse õhtul ja mutikesed tegid oma õhtuseid jalutuskäike ja kindlasti oli nende kõrvu kostunud kuulujutte minu kohta. Igaüks erinev ja eelmisest hullem.

Ja kui keegi isegi ei teadnud neid kuulujutte, siis mustas riietuses nooruk, kapuuts peas oli nende jaoks juba küllalt kahtlane, et ta vääris halvakspanevaid pilke.

Lõpuks, kui ma koduvärava ette jõudsin tuli mulle haukudes vastu koer, keda ma olin kaks aastat kõige rohkem igatsenud. See koer oli ostetud mulle, kui ma olin kümme, nüüd olen ma seitseteist ja kaks aastat olla eemal loomast, kes on ära talunud vaikides kõik mu tujutsemised ja olnud lihtsalt väga heaks sõbraks , oli ikka piin.

Tegin võtmega värava lahti ning istusin külmale kivile värava ees maha. Koer limpsis mind ja liputas saba nagu hull, ta istus mul süles ja nii me seal kahekesti istusime umbes pool tundi kindlasti. Ta oli kõvasti vanemaks jäänud ja ta välimus ei olnud enam nii veetlev, kui siis, kui ma veel kodus elasin. Ma olin enam kui kindel, et koera halva välimuse põhjus on selles, et mind pole olemas olnud.

Lõpuks, kui ma kivi pealt püsti sain, läksin tegin ka majaukse lahti ja astusin tuppa. Mõnus kodu lõhn tungis koheselt ninna. Võtsin papud jalast ära ning märkasin, et keegi on koerale süüa käinud panemas. Ilmselt vanaema.

Võtsin külmkapist ühe red bulli ning istusin köögi laua taha. Koer lamas minu jalge ette mõnusalt maha.

Jõin oma joogi lõpuni ning otsustasin, et ma pean oma kalli Dod’ iga ühe jalutuskäigu tegema. Otsisin ta rihma üles ning panin ta rihma otsa, kuigi ma teadsin, et ta ei jookseks minu juurest ära kui ma temaga lahtiselt jalutaksin.

Me väljusime aiast ning kõndisime niisama igalpool ringi. Lõpuks ma istusin lihtsalt koos kutsuga ühel pingil, mis oli ühe kõnnitee ääres. Paitasin Dod’i ja rõõmustasin selle üle, et ma vaba olen, kui ma eemalt nägin Reinot, Mammut ja Liisit tulemas.

Mõtlesin, kas ma hakkan praegu jamama või mitte, kui nad minust juba mööda käisid ja Reino mu koera jalaga tonksas, nii et too niutsuma hakkas.

„Kurat, mis sul arus on värdjas?“ tõusin püsti ja karjusin Reino peale.
„Noh, meie väike mõrvar on ka vanglast lahti saanud, ma ikka imestan, et sulle nii vähe anti. Sa peaksid seal veel mõned aastad olema,“ ütles Reino väga ülbelt mulle.
„Sa tead seda väga hästi, et see ei olnud mina, kes selle tüübi maha lõi! Kuidas sa võisid mulle nii teha? Me olime parimad sõbrad! Kurat, ma usaldasin sind ja ma arvasin sinust poole paremini. Miks sul oli vaja see mees ära tappa?“ karjusin talle need küsimused otse näkku.

Järgmisel hetkel tuli Reino minu poole ja andis mulle rusikaga vastu vahtimist. „Kurat sa oled Hale!“ karjusin talle ja virutasin talle tagasi. Pärast lööki hõõrusin oma kätt, et sealt valu ära kaoks ning tundsin kuidas mu nina verd jookseb.

Liisi karjus ja tahtis meie vahele tulla, aga Mammu hoidis teda väga tugevalt kinni. Järgmine hetk tundsin ma valu kõhus ning vajusin pikali. Reino oli mulle jalaga kõhtu löönud.

Ähhsaa.. ^^-.
Nii hea osa nagu.
tegelikult,mul pole sõnu.. Geniaalne lugu:D
Ja ma tahan Uut,tingimata.
Ja häästi ruttu. ^^.
Ja pikka. (:
I laav your story. ^^.

koos kutsuga ühel pingil, mis oli ühe kõnnitee ääres

ainult see lause veits häiris.. või noh.. jäi silma Razz

Aga muidu on vääga hea :)
Mulle meeldib =)
Suke.. huvitav teema on ^^

uus osa :) sorri, et lühike ja nii, aga ma lihtsalt otsustasin, et lõpp on selline :d

6.

Lamasin maas paar minutit ja kuulsin kuidas Reino ja Mammu sammud eemalduvad. Liisi jäi maha ja vahtis mind, suutmata midagi öelda või teha.

„Ära seisa seal niisama, jookse minema või aita mind!“ karjusin ta peale, sest mul oli tõsiselt paha olla ja ma olin vihane.

Liisi aitas mind tagasi sinna pingile ning istus mu kõrvale. Dod mu süles niutsus ja lakkus mind. Paar minutit vaikust, kui Liisi lõpuks rääkima hakkas.

„See ei olnud sina, kes selle mehe ära tappis eks?“ küsis ta sosinal, kartes mind ärritada.
Ma vaatasin Liisi poole ja noogutasin.

„Et, siis sind lavastati süüdi?“ küsis ta.
Noogutasin taaskord.
„Reino poolt?“ kuulsin uut küsimust.
„Jah,“ vastasin talle ja tõusin pingilt püsti. Kõht valutas siiamaani kohutavalt. Ma hoidsin ühe käega koerarihmast ja teise käega kõhust ning hakkasin aeglaselt kodu poole liikuma.

„Oota!“ kuulsin Liisi häält ning tema jooksu samme. Jäin seisma ja pöörasin ennast ümber. „Ma aitan sind,“ lausus ta ning võttis koera enda kätte.

Me kõndisime väga aeglaselt ja vaikuses, kuni Liisi hakkas Lilyst rääkima. „Kui sa vangi läksid, eemaldus Lily meie seltskonnast ikka väga pikaks ajaks. Ta ei käinud meiega enam väljas ja alati kui ma teda nägin oli ta oma silmad punaseks nutnud. Vahepeal ei käinud ta koolis ka, aga lõpuks sai ta vist aru, et midagi ei ole teha ja hakkas jälle koolis käima. Kuigi see seltskond kellega ta suhtlema hakkas ei olnud enam meie, vaid need needistatud tüübid,“ seletas Liisi, samal ajal , kui ma üritasin ette kujutada Lily selle kambaga ja ise neete täis näoga, ülbe ja üldse mitte see, keda ma armastanud olin.

„Kas ta suhtleb ikka veel nendega?“ küsisin Liisi poole pöördudes. Liisi raputas pead. „Õnneks mitte. See seltskond on ju hull, vedas, et Lily sellest ise aru sai,“ seletas Liisi.
„Ja nüüd suhtleb ta kellega?“ küsisin temalt mille peale Liisi naeratas.
„Meiega, ta rääkis mulle ükspäev, kuidas ta sind igatseb, aga ta ei suuda sulle ilmselt andeks anda, midagi sellist. Ta tõesti arvab, et sina oled see mõrvar,“ seletas tüdruk.
„Nii, et mul tuleb valmis olla temaga kohtudes talle korralikult kõik ära seletada, ma pean olema valmis, et ta minu peale karjub, et ta nutab ja lõpuks minema jookseb?“ küsisin Liisi käest, mille peale ta naerma turtsatas.
„See ei ole küll naljakas, aga jah, ilmselt küll,“ lausus ta ning ulatas mulle koera. Ma kallistasin teda, sest me olime minu maja ees. „Aitäh, et sa oled ainuke, kes mind usub,“ laususin talle ning astusin koduväravast sisse. Lasin koera rihmast lahti ning kõndisin maja ukse ette, keerasin selle lukust lahti ja astusin majja sisse.

Võtsin maast koera vee kausi ja täitsin selle veega, panin maha tagasi ning liikusin elutuppa, kus ma diivanile vajusin.

Kõht valutas siiamaani väga hullult ja ma lihtsalt istusin vaikuses diivanil nii kaua, kuni mu koer ukse taga niutsuma hakkas ja ma ta tuppa lasin. Dod jooksis kohe vee kausi äärde ja jõi selle tühjaks. Seejärel jooksis ta elutuppa ning hüppas diivanile.

Ma otsisin telekapuldi üles ja istusin koera kõrvale, kes üritas ilmselt juba magama jääda. Ühe käega silitasin koera, teisega klõpsisin teleka pulti. Telekast ei tulnud mitte midagi ja lõpuks ma lihtsalt vajusin sinna diivanile, koera kõrvale magama.

ota.. nagu.. see oli viimane osa ?
Igastahes.. see jutt on nii hea !!! (L)

Ei ei , see ei olnud viimane osa :) :) alien

Tere, uus osa. Üsna sisutu, I know (a) aga, jahh . :) nii ta läheb Very Happy

aitähh neile, kes seda loevad. Tõeliselt rõõmustan mõnda kommentaaru nähes :d Ja kriitikat ka ! Very Happy

7.

Hommikul ärkasin selle peale, kui mu koer lakkamatult haukuma hakkas. „Ole vait!“ karjusin talle ja ajasin ennast voodist püsti. Tegin koerale pai ja avasin ukse. Ukse taga oli Lily. Sasisin oma juukseid ja hõõrusin silmi. Ma ei uskunud, et tema siin on. Kumbki ei öelnud midagi. Mul lihtsalt ei olnud midagi öelda ja tema vist ei julgenud midagi öelda.

Lõpuks ta siiski tegi oma suu lahti ja küsis ülbelt: „Sa mind sisse ei kutsugi?“ astusin ukse eest ära ja lasin ta sisse. Ta tundis ennasy väga koduselt ja potsatas koheselt diivanile. „Ma kuulsin, et sa said välja ja juba esimesel õhtul andsid Reinole peksa,“ ütles ta ja ristas käed oma rinnal.

’Tore, moraali lugemine, mul ei ole tõesti vaja seda kuulata,’ mõtlesin, kuid otsustasin siiski, et kuulan Lily ära.

„Sul ei ole selle kohta midagi öelda? Sa ei vaidlegi vastu?“ küsis ta ja vaatas mind ülbelt, kuigi tema silmadest oli näha, et ta siiski tahaks olla mu vastu sõbralik ja hea. Selline, nagu oli enne, kui ma kongi läksin.

„Mida ma vaidlen vastu, kui sa mind nii kui nii ei usu,“ hõõrusin talle ninaalla. Lily vaatas mind vihaselt. „Kurat sa peksad siis mu sõpru läbi. Sa istusid kaks aastat kongis, seal ei saanud mõnda oma kongikaaslast peksta?“ küsis ta ennast õigustava hääletooniga.

Mul sai sellest villand. Ma tõstsin oma pluusi üles ja näitasin talle sinikat, mis mu kõhulihastelt vastu peegeldas. „See on reino löödud , jalaga,“ laususin talle, aga see, mida ta mulle vastu ajas, oli ikka tõeliselt üle piiri. „No muidugi, ta pidi ennast kuidagi kaitsma ju,“ ütles Lily ning silmitses ikka mu kõhtu, millel juba pluus peal oli.

„Tema tuli, lõi mu koera jalaga, ma sain vihaseks, karjusin ta peale, ma sain molli, ta sai molli, siis tuli löök kõhtu ja ta jalutas koos Mammuga minema. Ja kuna sa seda ei usu, siis see on su enda probleem,“ ütlesin talle ning valasin endale apelsini mahla. Jõin klaasi ühekorraga tühjaks ning asetasin selle lauale.

Lily põrnitses mind ja ei öelnud midagi. Lõpuks tõusis ta püsti ja kõndis ilma mitte midagi ütlemata uksest välja.

Kehitasin lihtsalt õlgu ning läksin pesema. Sain näo ära pesta ja avastasin siis, et mul ei ole hambaharja. Võtsin oma rahakoti ja võtmed ning läksin uksest välja, mõeldes milline kõige lähem pood on. Läksin bussipeatusesse ja otsutasin et sõidan Rocca al Maresse.

Kuna mul ei olnud õrna aimugi palju kell on, siis ma istusin lihtsalt bussipeatuse pingile ja jäin ootama. Umbes viisteist minutit ootasin ja siis buss tuligi.

Astusin bussi ja tõmbasin kapuutsi pähe. Ma ei tahtnud, et mõni Lily sugune mind näeks ja mind jälle sõimama tuleks. Paar peatust bussiga ja ma olin Rocca al Mares. Otsustasin kas minna prismasse või rimisse.

Kuna prismas oli just hull muutus olnud, otsustasin sinna minna. Läksin poodi, otsisin endale hambaharja, hambapasta ja kiirmakarone kolm pakki. Seejärel maksin nende eest ning liikusin koju tagasi.

» --Varjatud--