--Varjatud--

See jutt räägib ühest tüdrkust Hannast, kes kolib pooleks aastaks oma vanaema - Julie- juurde. Kuid seal majas on kuulda hääli ja samme.
Loodan, et meeldib (:

Olen end valmis seadnud järjekordseks häältelaviiniks. Kell on 11 öösel ja ma istun oma toas, vanast kasepuidust voodil. Minu paremal käel seisab suur vana kapp, selle kõrval on laualamp. Lambi kohal on vanade pitskardinatega kaetud aken. Minust vasakule jääb kirjutuslaud, mille me tõime mu päris kodust. Tuba on väga väike, laes on ka üks lamp, millele on kogunenud surnud kärbsed.
Ma olen sellega harjunud ega karda enam nii palju. Peidan pea teki alla ja kuulan vaevatult. Koridoris nagu kõnniks keegi, kuid vanaema magab. Minu toa uks tehakse õrnalt lahti ja sammud tulevad mu voodi juurde. Pigistan silmad kinni, süda puperdab. Hääl kaob teise toa nurka ja väljub siis lõpuks ukse kaudu. Ust ei panda kinni, see jääb lahti.
Alumisel korrusel nihutaks nagu keegi diivaneid. Ma pole kindel. Hääled kostuvad tegelikult pea kõikjalt. Ka mu pea kohalt - pööningult.
Olen ikka veel teki all, nägu higine. Ja siis see lõpeb. Ongi kõik. Tänaseks on kõik. Aga see kordub iga õhtu samal kellaajal. Need hääled on tapvalt närvesöövad. Uinun varsti, väsimus on suur.
Kui hommikul ärkab, tunnen pannkookide lõhna. Aitäh, Julie, mõtlen. Ajan end istukile. Otsustan panna selga poolpikad retuusid, seega avan riidekapi. Ka see on kõle. Ainult minu riiete jaoks on see liialt suur, seal on palju, liiga palju vaba ruumi. Otsin oma pükse, kuid ei leia neid. Tõusen kikivarvukile ja upitan end ülemisele riiulile. Tunnen käte all mingit raamatut. Suures uudishimus tõmban selle kiiruga endale peaaegu kaela. Minu käes on suhteliselt vana, kõvade kaantega tolmunud märkmik. Puhun tolmu maha ja esile tuleb graveeritud kiri : Margarethi päevik.
Kõnnin sellega voodi juurde, mõnus päevavalgus paistmas mu näole. Avan päeviku :
18. Detsember, 1918.
Armas päevik!
Sa oled ainus kellele saan ma midagi rääkida. Me kolisime uude majja, aga siin pole võimalik elada. Ma usun nüüd teispoolsusesse - see on olemas. Iga õhtu, samal ajal kostuvad tundmatud sammud, keegi üritab midagi mulle öelda. Ma arvan nii.
Oh. Leedi Katharine kutsub mind. Ma pean minema.

20. Detsember, 1918.
Armas päevik!
Ma olen kindel, et see..keegi tahab mulle midagi öelda. Iga hommik kui ärkan on mu peeglil üks täht. See hakkas 18. detsembri ööl. Ma pesen hommikuti peegli pealt selle maha, kui Leedi Katharine seda näeks, saaks ta pahaseks. Kirjutan tähed üles, muidu lähevad nad meelest.

"HANNA! TULE SÖÖMA!" hüüab vanaema.
"Jaaaaaaaaaaaa! karjun talle. Peidan ruttu päeviku padja alla ja kiirustan alla. Julie on juba poole trepi peal.
"Kas sa siis ei tundnud pannkookide lõhna?" küsib ta naeratades.
"Ikka tundsin, mõtted olid mujal," vastan vaikselt ja istun lauda.
Julie paneb minu ette paar pannkooki moosiga.
"Tänan" vastan.
Mõtlen päevikus öeldule. Esiteks - kellele see päevik üldse kuulus. Teiseks - niiet ainult mina ei kuulegi neid hääli, need on olemas. Kolmandaks - mind huvitab väga mis tähed need olid.
Kui mul on söödud, pesen nõud ära ning otsustan minna tagasi oma tuppa ning päevikut edasi lugeda.



Nonii, kuidas oli? Kriitikat? Kirjutan edasi?

Vääääga hea. Ma ei loe seda sellepärast, et ma lugesin seda noortefoorumist
Kindlasti jätka!

Mulle tundub väga põnev.
Kirjuta kindlasti edasi.
Ootan uut!

Nõustun eelmistega ja ootan uut osa lootusega, et see tuleb ruttu

Oih, wops. Jap, nastik see viga tuli sisse :p ma ei hakka praegu muutma, pärast poole.
Teine osa :

Teine osa :

23. detsember, 1918
Armas päevik!
Olen saanud juba piisavalt palju tähti, et lugeda kokku esimene sõna. Kuid mulle tundub, et see, mis tahetakse mulle öelda koosneb vähemalt kahest sõnast. Ma rääkisin sellest ka Leedi Katharinale, aga ta ütleb et ma valetan ja mõtlen asju välja. Tema hea tuttav, kes meid külastas, sir Harry Conan ütles, et pole eakohane minusugusel neiul selliseid asju välja mõelda. Aga see on ju tõsi!

28. detsember, 1918
Armas päevik!
Varsti on käes aastavahetus. Tähistame seda suure peoga. võibolla me isegi sõidame kuskile. Ma kombineerisin tähtedest sõnad ja ma arvan, et kokku peaks tulema : aita mind. Ma ei mõista, mida see peaks tähendama. Aa - ja veel! Kujutad sa ette - ma suudan lõpuks ometi magada, hääletega olen ma juba pea et harjunud.

30. detsember, 1918
Armas päevik!
Sa ei suuda seda uskuda - me sõidame terveks aastavahetuseks Leedi Katharina õe Leedi Elisabethi juurde. Ma olen õnnelik, et saan sellest keskonnast eemal viibida. Arvan, et see teeks mulle head. Päeviku jätan siia, sest Leedi Katharina kontrollib alati reisikotte ja ma ei soovi, et ta avastaks selle. Näeme uuel aastal!

15. jaanuar, 1919
Armas päevik!
Sa ei kujuta ette kui tore mul oli. Üle pika aja sain ma mängida kellegagi ja elada normaalselt elu. Leedi Elisabethi lapsed on imelised - heade kommetega ja muudmoodi hästi kasvatatud. Jõusin tagasi täna hommikul.

Märkan väljarebitud pabeririba ja mul ei õnnestu rohkem sellelt leheküljelt lugeda. Arvatavasti on päevik lihtsalt rikneda saanud. Märkan, et kell on juba keskpäev ja otsustan õue minna.
"Julie! Ma vaatan natuke ringi!" hüüan talle uksest välja astudes.
Jalutan mööda teed väikese aiamajakeseni ning istun selle kõrval paiknevale võllikiigule. Tunnen südames torget - ma igatsen natuke vanemate järele. Tahaksin olla kodus, mitte siin - Julie - juures. Ma ei peaks...tegelema selle kummituslooga - kui nii võib seda nimetada.
Kõnnin vaikselt värava juurde. Mingi külapoiss - vist - kõnnib meie maja juurde ja jääb peatuma.
"Kas proua Kattenwick on siin?" küsib ta.
"Sa..te mõtlete Juliet?" kokutan.
"Heh. Võid mulle sina öelda. Jah, Juliet. Mu ema tõi tema juurde pesu pesta."
"Ahah. Ma kutsun ta," pakun.
"Aitäh."
Pooljoostes lähen tuppa.
"Vanaema!" karjun. Julie jookseb juba uksest välja.
"Tean, tean." pomiseb ta.
Kõnnin nende juurde.
"Äkki viitsid Hannale ümbrust näidata? Ta pole meil just tihti külas käind," ütleb Julie.
"Okei," vastab poiss.
Jalutame majast natuke eemale.
"Aa... Ma olen muidu John," ütleb ta.
"Hanna," ütlen vastu.
Poiss räägib natuke külast ja me teeme sellele väikese ringi peale. Julie maja juba paistab.
"Ma nüüd siis lähen. Sa ei pea mind enam koju saatma," ütlen.
"No okei. Tsau!" ütleb ta.
"Tsau!"
Jooksen tagasi majja ja põrutan otsejoones oma tuppa. Midagi jäi kahe silma vahele mõtlen rahutusega ja lappan päevikut.


Meeldis ?

Meeldis küll
Ootan uut!

Mulle ka meeldis!
UUT!

Minu arust küll ei olnud mõttetu. Edasi!

Mulle väga meeldis, esimene osa oli jah põnevam, aga ega teisel osal ka viga polnud
Uut osa kaa

Eh, no ma üritan. Aga ja, öelge ikka kui igav jne
Tore et lugejaid on.

Kolmas osa:

"Ma teadsin," pomisen.
Kuna päevikulehe alumine osa on välja rebitud, ei olnud mul enne võimalus s e a l t midagi välja lugeda, kuid sama kordub ka edasi. Päevikulehed on ettevaatlikult, ükshaaval lõhutud. Ühe lehe juures märkan ka tumedat, musta osa nagu oleks keegi seda põletanud. Keeran poolikuid, läbi ligunenud ja muud moodi määrdunud lehekülgi aina edasi. Enamus on muidugi niimoodi kahjustada saand, et pole midagi järel. Järgmine postitus, mida tõesti õnnestub lugeda on toimunud hulk aega hiljem.
7. september, 1919
Armas päevik!
On juhtunud midagi jubedat - Leedi Katharine on surnud. Ta on mõrvatud meie oma majas. Hetkel ma seal ei viibi, ei hakka kunagi enam seal elama. Olen sir Harry juures. Praegu. Ja ma kardan - arvan, et vaimud tahtsid mulle midagi öelda, aga ma ei kuulanud. Appi! Ma olen ju kõigest 12-aastane laps...

Jahmun. Ta oli..noor. Telefon heliseb ja ehmatab mind korralikult.
"Hei, John siin,"
"Mäh? Kuidas sa mu numbri said?" küsin automaatselt.
"Su vanaema andis. Ta soovitas mul sinu juurde tulla"
"Sa oled pealetükkiv," naeran.
"Muidugi kui sul selle vastu midagi pole. Mul pole nagunii ühtki tegevust."
"No tule siis."
Panen toru hargile ja olen hetkega ärevus täis. Ttema? Minu juurde? Wow.. mõtlen ja silun kõik korda.
Varsti koputatakse meie puust uksele ja ma tõttan avama. Ta seisab seal, nägu naerul.
"Hei," ütlen.
Ta noogutab vastuseks pead. Kõnnime minu tuppa.
"Ma käin korra ära," ütlen talle.
Kiirustan kööki, et tuua meile küpsiseid. Sobran kapis, kuni leian Milka šokolaadiküpsised. Jalutan tagasi tuppa.
"Ei!" ütlen jahmunult. Ta loeb Margarethi päevikut.
"See on..huvitav," lausub ta.
Jooksen tema juurde ja löön päeviku poisi nina ees kinni.
"Ära loe seda! Ka mina poleks pidanud," käsin.
"Mingi tobe väljamõeldis, lõpeta," ütleb John.
"Ei ole! See on päris! Ma mässisin end juba sisse. Palun, jäta end siit välja."
"Sa olen imelik," sosistab ta nägu krimpsutades.
Vaatan poisile õnnetult otsa. Ta tahab midagi ütlema hakata,kuid järsku paugatab mu toa uks kinni. Misasja? Praegu? Päeval?
John kiljatab. Vaatan teda ja hakkan naerma.
"Nagu plika," pomisen itsitades.
"MIS SEE OLI?" küsib ta hirmunult.
"Ma ütlesin, et see on päris," vastan juba tõsiselt ning võtan päeviku tema käte vahelt.
"Aga.." ta ei oska midagi öelda.
"...see ei saa olla," lõpetan lause tema eest.
Ta noogutab. Ja ongi kõik - mina, John ja kummitused. Tegelt ka, no mida veel.
Tahan jälle naerma hakata, kuid uks hakkab meeleheitlikult edasi tagasi käima, aken läheb mürtsuga kinni ja sahtlid käkvad sisse-välja. Kardinad tõmbuvad aknale ette ja kuna lamp ei põle, ei tule tuppa valgust. Tuba pole küll kottpime, kuid see-eest hämar ja kõle. Naerutunne on kadunud ja mind valdab hirm.
"Appi," sosistan.
"Appi," sosistab John vastu.
Istume tardunult voodil. Ma ei julge liigutada.


Nonii, kuda oli?

Nii põnev!
Meeldib!
UUT!

Mina arvan samamoodi nagu Toadily Insane
UUT, UUT ja veelkord UUT!

Jah, ei ma nagu rohkem mõtlesin, et mis on igav ja mõtetuvõi nii :)
Aga väga tore et o n lugejaid

Neljas osa :

Julie tuleb alles paari tunni pärast. Ja mida ta teekski - saaks südamerabanduse? Siis, täiesti järsku tõuseb John püsti, kõnnib akna juurde ja lükkab kardinad eest. Ta avab ka ukse ja hääled vaikivad. Täiesti tavaline päev - mitte midagi põnevat.
"M-misasja?" kokutan hämmastusest.
Ta tõusis lihtsalt niisama püsti, kuid hetk tagasi oli ta samal hirmul kui mina. Vist. Hakkan selles kahtlema - kas sa teeskles? Eiei, ta ei saanud...või sai?
"Mis viga?" küsib ta kergelt naeratades, nagu poleks midagi juhtunud. Aga on ju, eksole?
Otsustan pöörduda selle teema juurde tagasi hiljem. "Lähme jalutama," pakun, kuid süda peksab ikka ja hirm ei kao kuhugi. See mis just juhtus polnud tühiasi.
"Okei,"vastab ta emutsioonitult. "Siin oli põnev."
Vahin teda arusaamatult. Hulluks läinud oled või??? See oli tappev. mõtlen.
Kuna ma istun ikka veel liikumatult voodil, küsib ta : "Kivistusid?"
Lõpeta, lõpeta, lõpeta. käsin ja üritan end liigutada. Tõusen püsti, kuid vajun tagasi istuli. Kas ta.. Kas see oli ikka tõeline? Mis just hetk tagasi juhtus? Täiesti ebaloogiline - ta kartis, ta pidi kartma - ma olen kindel.
"Ei," vastan peale pikka vaikust ja olen juba ukse juures. "Lähme."
Süda puperdab ikka veel rinnus, tugevaminigi kui enne. Avastasin just, et Johni lähedus muudab mu mingil määral ettevaatlikumaks. Kõnnime majast eemale, mida ma muuseas teen väga kiirel sammul.
"Seleta mulle," nõuan.
"Mida ma seletan?"
"Seda kuidas sa kivistunult ja hirmunult minu kõrval kükitasid ja siis järsku - nagu poleks midagi olnudki," vastan poolvihaselt.
"Oh.. Noh... Ma ei tea. Ju ma siis ei uskunud sellesse enam.."
"Haha, ja kindlasti.." pomisen vihaselt. Mida on tal varjata?
"Oot. Hanna, palun ära ole selles majas üksinda," ütleb ta.
"Ja miks mitte?" küsin jonnakalt, kuid see tekitab minus veel rohkem segadust.
"See maja on täis rahutuid hingi," vastab John vaikselt.
Võpatan - ma usun seda. Külmavärinad jooksevad mööda mu selga alla.
"Ma tean," sosistan.
Ta vangutab pead ja kõnnib edasi.
"Oota!" ütlen talle, sest ta kõnnib väga kiiresti.
"Ma pean minema," ta pöördub ümber ja vaatab mulle otsa. "Kuid hoia Julie tulekuni kodust eemal!"
Täpselt - seda ma teengi.
"Pole plaaniski," ütlen siiski, sest olen vihane ja segaduses.
"Sa pead," sõnab ta mulle. Avastan end tema vastast, kuigi hetk tagasi oli ta - minu arust- eemal. John suudleb mind õrnalt laubale ja kiirustab minema. Ma ei hakka talle järgi jooksma - liiga palju segadust ja küsimusi. Liiga vähe vastuseid.
Istun pargipingile ja võtan taskust märkmepaberi ja hariliku. Kirjutan fakte üles :
Rahutud hinged. John - kartmine ja siis hulljulgus, ära jooksmine. Lehed Margarethi päevikust, tema jutud kummitustest jms. Meie kogemus Johniga ja igaõhtused sammud. Rohkem ma hetkel ei täpsusta. Topin paberi taskusse ja otsustan koju minna, eeldades, et Julie on tagasi jõudnud.
Jõuan meie majani ja näen, et tuled põlevad elutoas. Ta on tagasi - tore. Kõnnin tuppa.
"Tsau, Julie," hüüan, kuid mulle ei vastata.
Jalutan rahutult elutuppa ja ahmin õhku.
"JULIE!" karjun nuttes ja jooksen maas lebava vanaema juurde. Tema kõri on läbi lõigatud, ja igal pool on näha verd.
Otsin taskust telefoni, et helistada hädaabisse.
"Sellel pole mõtet. Ta on surnud. Helista politseisse," ütleb keegi mu selja taga. Ma saan ise südamerabanduse - pööran suure ehmatusega ümber. John. Nutan ikka veel, kui ta mu diivanile istuma aitab. Ta helistas just politseile.
Liigutan end veidi ja märkmepaber kukub mu taskust välja. John võtab selle oma kätte ja loeb. Tema nägu väljendab segadust, jahmumist.
"Kas sina kirjutasid selle?" küsib ta.
Noogutan, sest ei suuda midagi peale nuuksumist suust välja lasta.
Rebin tema käest paberi. Kuna John läheb politseile aeda vastu, lisan paberile märkme : Leedi Katharine mõrv, Julie mõrv

Meeldis? Ma tean, see osa on arvatavasti väga segane, aga loodan, et kui tähelepanelikult lugeda, saate aru. Soovitan teha ka oletusi (pärastsaab teada kuidas tglt oli) siis saab ka vist paremini aru aga arvamust?

Nii põnev!
UUT, UUT ja veelkord UUT!

PS: Palun tee uus RUTTU valmis

Minu arust ei ole segane, hoopis põnev. Mulle meeldib
John on natuke salapärane, aga muidu UUT!

Kooloni ette ei panda tühikut. Need sidekriipsud pealkirjas häirivad pisut. Caps Locki ära kasuta, piisab tegu- ja omadussõnadest, mis väljendavad seda, et sõnad karjuti või väljutati mõnel muul vägagi kuuldaval moel. Ja osade pikkused on tugev "4", soovitan kaks praeguse pikkusega osa kokku panna ja tulemuseks saadud osa tervikuna üles laadida. :)

Okei, aitäh nõuannete eest :)

Põnev... põnev... ikka põnev
Natukene mingit õuduka filmi meenutab, sahtlid käivad, aknad ja uksed ka Ei, põnev on.
Tahaks teada mis edasi saab, niiet uut osa (reindeer is very cute)

Viies osa siis :

Kuulen samme kõrvaltoas - mõtlen, kuidas nad juba nii kiirelt sisse said ja ma isegi ei kuulnud -ja peidan paberi taskusse. John tuleb minu kõrvale.
"Kas viin ta välja?" küsib poiss.
"Ei. Uurija Mickel küsib temalt paar küsimust," vastab üks suurt kasvu vormiriietuses politseinik.
Ma ei taha praegu küsimustle vastata, mõtlen. Mitte praegu, ma olen ikka veel šokis ja nutune.
Me oleme köögilaua taga ning John tegi mulle tassikese teed.
"Kaastunne," alustab uurija Mickel. "Palun vastake meie paarile küsimusele."
Noogutan vaikselt.
"Mis täpselt juhtus, kui koju jõudsite?"
"Ma hüüdsin Juliet," -nuuksatan- "Ja siis ma läksin elutuppa ja ta.." mu hääl murdus. Tahtmatult kujutasin ette vanaema verist ja valget keha.
"Kas te tulite üksi? Teie noormees helistas politseisse, tulite koos või saabus ta hiljem?"
Jahmun sõna juures teie noormees. Ja kui aus olla, ei oska ma sellele küsimusele vastata. Ta lihtsalt järsku oli minu selja taga, ma ei kuulnud ukse kriginat, mitte midagi. Samas võib arvata, et olin liiga šokis, kuid siiski - ta ju läks ära, õigemini jooksis ära seega miks pidi ta tagasi tulema. Tunnen kerget iiveldust.
"Ta.." kokutan.
"Tulin hiljem. Umbes paar minutit läks mul aega," vastab John minu eest.
Vahin talle otsa pärast-seletad-pilguga. Ta noogutab vaevumärgatavalt.
"Mida te tegite enne kohale jõudmist?" küsib Mickel ja pöördub Johni poole.
"Ma käisin poes, et mulle ja Hannale küpsiseid osta," vastab poiss.
Sa teed nalja? Politseinikele ei valetata, John. mõtlen imestunult.
"Ahsoo. Igatahes, kus sul on nüüd peatuda, Hanna? Sain aru, et su vanemad on välismaal?" Mickel vaatab mull otsa.
"Jah..on," vastan nutuselt.
"Okei. On sul kuskil peatuda?"
Panen tähele, et ta hakkas mind sinatama ja teen sama.
"Ei vist," pomisen.
"Minu juures," ütleb John minuga peaaegu samal ajal.
"Kindel?"
"Jah. Pakime asjad kokku ja ta on vanemate tulekuni minu pool."
"Ahah. Ma lähen tegelen laibaga. Arvatavasti peate veelkord jaoskonda tulema, Hanna. Minu kaastunne," kordab ta veel, kergitab mütsi ja astub köögist välja.
"Tule, lähme pakime su asjad kokku," ütleb John ja võtab mu käest kinni.
Mind läbib külmavärin ning ma naeratan. Kõnnime ülemisele korrusele ja ta sulgeb minu toa ukse. Istun voodile ja puhken uuesti nutma.
"Kõik saab korda," sosistab ta mulle kõrva ning hoiab mind enda vastas. Uus külmavärin.
"Margarethi päevik," pomisen natukese aja pärast ja võtan lauasahtlist päeviku. Ma otsin üles järgmise postituse peale Leedi Katharine surma:
15. September, 1919.
Armas päevik!
Asjalood on halvad - ma sõidan järgmine nädal Rootsisse. Sir Harry'l on vaja matuseid korraldada ja kuna Leedi Katharina sündis Rootsis, toimuvad matused seal. Ma ei tahaks matustele minna. Ma ei taha üldse mitte midagi kuulda kummitustest, verest ja Leedi Katharinast. Ja veel - ma
Järjekordne väljarebitud leheosa. Mulle ei õnnestu rohkem lugeda. Jälle.
"Kust sa selle said?" küsib John. Tunnetan tema hääles pinget.
"Kapist leidsin," vastan.
"Sa..sa ei tohiks seda lugeda."
"Ohjummal. Sa tead ju mis siin toimub. Sa kartsid ka ju, eksole?"
"Ei."
Vaatan talle segaselt otsa. Millegi pärast ununeb Julie ja mul on palju rohkem küsimusi Johni kohta.
"Miks sa politseile valetasid?" küsin siis.
"Mida ma pidin ütlema?"
"Kus sa tegelikult käisid?" pärin rahutult.
"Pole sinu asi."
"Ma tulen sinu juurde elama - ilma minunõusolekuta. See on minu asi!"
"Tahaksid pigem lastekodusse?"
Ohkan. "Ei tahaks. Palun vasta mulle. Sa tekitad nii palju segadust," anun.
"Paki asjad kokku. Sa oled šokis, ma tean seda," ütleb ta ja naeratab mulle.
Tean, et sellega on vestlus läbi. Hakkan toppima kohvrisse särke ja nuuksun ikka veel.

Ärkan ema telefonikõne peale.
"Halloo?"
"Oh, Hanna, kallis. Oled sa kombes?"
"Ei, Julie.."
"Oh, mul on nii kahju, Hanna. Me tuleme esimese lennuga tagasi, ma luban sulle. See su uus sõber..John? Rääkis, et peatud tema juures, on see tõsi?"
"Jah," vastan ja mu hääl jääb kurku kinni.
"Ma rääkisin temaga telefonis. Ta ütles, et tema ema hoolitseb teie eest."
"Mis? Ah, jap," vastan. "Ma lõpetan nüüd, tsau."
Panen toru hargile. On möödunud kaks päeva. John toob mulle hommikusöögi.
"Tere hommikust, Hanna," ütleb ta mulle ja naeratab.
Ma olen tema väikeses korteris külalistetoa voodil.
"Ma tahaks küll su ema näha," ütlen talle.
"Ma ei saa ju öelda, et oleme kahekesi, või mis," lausub ta.
"Ega vist," vastan ja naeratan ka.
Temaga koos olles kaovad kõik mured, ettevaatlikus, mida temaga olles enne tundsin ja isegi Julie. Ta tuleb mulle lähedale, istub mu kõrvale ja meie pilgud kohtuvad. Meie näod on üksteisele nii lähedal, et ma tunnen tema sooja hingeõhku. Ja siis ta suudleb mind. See on imeline.
"Ma armastan sind," sosistan talle, kuid ta ei vasta, vaid suudleb mind uuesti.
Siis pöörab John näo kõrvale ja võtab hommikusöögi kandiku pealt saiakese ning ulatab mulle.
"Söö midagi," ütleb ta. Naeratan. Kõik mu mured kaovad, ma unustan temaga koos olles kõik.
Kuulen trepikojas samme ja kõik hakkab jälle meenuma.
"Ma käin korra ära," sosistab ja ja liigub toaukse poole. Ohkan.

Noniiii, kuidas oli? Nõme/lahe?

Kahju Hannast, et ta vanaema ära suri, aga lõpp oli... Awwwww...
Mulle väga meeldis . Ootan kannatamatult uut osa!

Kuude nimed kirjutatakse väikese tähega.
KOOLONI ETTE EI KÄI TÜHIK.
Kolme punkti (...) järele käib tühik.
See "bla bla bla," -nuuksatan- "bla bla bla" koht ajas küll natuke hinge täis. Kahe otsekõne vahel oleva saatelause eraldad sa komadega, mitte mingite muude edevate nikerdistega, ja kui sa juba topid saatelause otsekõnede vahele, tähendab see seda, et otsekõne on tegelikult üks tervik, EHK otsekõne teine pool algab väikese tähega. Mitte "Bla bla bla," -nuuksatan- "Bla bla bla", vaid "Bla bla bla," nuuksatan, "bla bla bla".
Mitte "sõidan Rootsisse", vaid "sõidan Rootsi".