--Varjatud--

Nõustun eelmistega, muidu meeldis
Ootan uut!

Nõustun eelmistega
Muidu uut!

Milleski*
@ R.

Kuues osa siis:

Istun voodil ja söön oma saiakese lõpuni, joon natuke teed ja otsustan riidesse panna. Johnil läheb millegi pärast päris kaua aega. Ma pole küll kindel, äkki peab ta kellegagi rääkima või midagi, kuid mul on rahutu tunne. Ma ei suuda paigal istuda. Otsin oma lahti pakkimata riiete hulgast ühe kena värvilise kleidi, kuid siis tuleb meelde - Julie. Võtan hoopis mustad teksad ja tumeda pluusi ning panen need selga.
Viin mustad nõud kraanikausi juurde ning istun köögilaua äärde. John pole ikka veel tagasi, kuigi möödunud on juba pool tundi. Otsustan minna ukse juurde ja vaadata, miks tal nii kaua läheb. Kõnnin esikusse ja avan ukse. Trepikoda on tühi. Vajun esikupingile istuma. Rahutus aina kasvab. Kes kõndis trepikojas ning keda John vaatama läks? Miks tal nii kaua läheb?
Natukese aja pärast tormab John uksest sisse.
"Võta oma asjad! Me lahkume!" ütleb ta mulle ja on hetkega külalistoas ning varsti tagasi mu riidekotiga.
"Misasja? John, mis toimub?" küsin, kuid ta haarab mu käest ning tirib mind edasi.
Olen hirmul. Ma ei saa üldse aru, mis toimub ja miks me lahkume. Ning kuhu me läheme?
Kõnnime tema auto poole.
"Istu sisse!" käsutab John.
Avan kõrvalistuja ukse. John istub kiirelt autosse ja kihutab minema.
"Palun selgita mulle," ütlen talle jahmunult.
Alles viisteist minutit tagasi olin ma külalistetoas, me suudlesime. Ja nüüd kihutan ma täiskiirusel ei-tea-kuhu.
"Sa oled ohus. Minu pärast," vastab ta.
"Mis kuidas?" küsin.
"Rahutud hinged."
"Mis?"
"Nad tahavad sind. Nad otsivad sind, nad tahavad su surma."
Vaatan Johnile hirmunult otsa.
"Kuhu sa Margartehi päeviku viisid?" küsin.
"Sa ei tohi seda puutuda, Hanna!"
"Miks??" pärin segaduses.
"Sest sa... sa oled suremas, Hanna. Ja kõiges on süüdi see nõme päevik." Johni hääl on täis kirjeldamatut raevu.
"Anna andeks," sosistan peale pikka vaikust. Õrn pisar libiseb mööda mu põske alla.
Ta vaatab mind korra ja ohkab.
"Kokkuvõttes... sa ju ei teadnud," lausub ta viimaks.
Vaatan aknast välja ning näen vaid mööda vuhisevaid puid ja igal pool rohelist värvi. Kuna ma olen täielikus segaduses, ei suuda ma enam selgelt mõelda. Kuidas John sellest kõigest teadis? Otsustan sellele küsimusele kohe vastuse saada.
"John, kuidas sa..teadsid?"
"Hanna.. ära parem küsi."
"Miks?"
"Ma räägin.. hiljem," vastab ta.
Olen kindel, et me oleme kihutanud juba kümneid kilomeetreid edasi.
"Kuhu me sõidame?" küsin Johnilt.
"Balticusse," vastab ta.
"Kuhu?"
"Baltic on vangla," vastab ta.
"Misasja?" Ma peaaegu karjatan.
"Hinged ajavad sind taga, me viime nad Balticusse lõksu."
"Oh.."
Hingan mitu korda sügavalt sisse ja välja. Kõik algas sellest, kui leidsin Margarethi päeviku. Ei, sellest kui pidin Julie juurde kolima. Neelatan. Julie keha tuleb jälle silme ette ja pisarad voolavad mu näol. Miks tema? mõtlen. Arvestades praegust olukorda, tahaksin ise tema asemel olla.
"Mu ema?" küsin järsku. Ta pidi tulema kohe järgmise lennuga. Mida ta teeb, kui mind pole?
"Selle eest on hoolt kantud. Esimene lennuk ei tule enne kaht nädalat," ütleb John.
"Mida? Kuidas? Mis sa tegid?" Vahin talle otsa.
"Ei midagi erilist, muutsin natuke ilmateadet," vastab ta kerge muigega.
"Sa tegid mida?"
Viimased käitumised tema juures panevad mind kahtlema. On temaga ikka turvaline?
John pöörab auto teelt kõrvale väikesele metsarajale ja me jääme seisma. Ta küünitab minuni ja suudleb mind.
"Ma armastan sind ka," sosistab ta.
Mind läbivad terve parv külmavärinaid ja ma suudlen teda vastu. Kõik mu mured näivad jälle kaugetena, läbipääsmatult lähedal olev hirm kaob. Ta naeratab. Ma naeratan vastu.
Kolks! Keegi peksab autot. Heidan kohe pilgu tahavaate peeglile, kuid kõik on korras. Seal pole kedagi. John haarab roolist ja kihutab teele tagasi. Me põrutame otsejoones edasi. Nii palju siis romantikast. Hirm tuleb tagasi ja haarab mind enda võimusesse. Tunnen, kuidas keegi puudutab mind seljatagant ja ma karjatan.
"Hanna!" hüüatab John.


Meeldis? :p

Põnev osa
Tahan uut!

Mulle ka meeldis
Palun uut osa!

"Baltickusse."
"Balticusse."
Kumb ta siis on?
Ja mis asi see "Baltic - vangla" peaks olema? "Baltic on vangla"? Kui nii, siis kirjutagi nii, mitte ära kasuta segadust tekitavaid mulke, millest kaheti aru saada võib. Kui mitte, siis minu siirad vabandused.
Ja kolme punkti järele käib TÜHIK. "Hanna... Ära parem küsi." "Ma räägin... hiljem."

Oih, jah tõesti mõningad apsakad sees kohe parandan :)

Minu jaoks läks see osa liiga kiiresti. Algul olid nad majas ja siis autos, sekundi pärast olid nad juba kümneid kilomeetreid sõitnud. Liiga segane minu arvates, aga kirjuta edasi, eks näis mis saab.

Seitsmes:

Kohkun pisult, kuid istun veel paigal. Keegi ei puudutanud mind, ma lihtsalt kujutasin ette sisendan endale.
"Olen k-ko-korras," kokutan.
John ohkab. "Anna andeks."
"Miks?"
"Et ma su sellesse jamasse tõin," vastab ta.
"Mida sa silmas pead?" küsin. Mina ju lugesin päevikut ja ta ütles, et see kõik on päeviku lugemise pärast. Kuid kas ikka on?
Ta vaatab mulle sügavalt silma. Noogutan kergelt, et ta ei peaks vastama. Kuigi... Ma ei saanud aru, mida ta mõtles. Kihutame edasi. Mul on uni, aga ma ei suuda magada. Kas peaksingi suutma? Me oleme teel mahajäetud vanglasse ja mul on piisav põhjus hirmu tunda.
"John... " alustan.
"Jah?" vastab ta kõhklevalt.
"Kas see õnnestub? Kas need... hinged jäävad lõksu ja kas meie kindlasti pääseme?"
Ta ohkab jälle. "See pole kindel."
Tunnen väikest pisarat oma põsel. Mul pole millestki mõelda, kogu mu pea on tühi. Otsustan meelde tuletada Margarethi sissekandeid. Ta ütles seal, et vaim tahab talle midagi öelda. Siis sai ta kätte : aita mind. Ja mida see peaks tähendama? Kuidas Margareth saaks teda aidata? Ja pealegi, kui Leedi Katharina mõrvati, viidi Margareth nagunii sealt majast minema. Mõtted suigutavad mu lõpuks unne. Aga mitte rahulikku.
Ma seisan keset paksu metsa, ümber ainult puud. Kuulen igalt poolt midagi. Hanna... Tule siia... Me ei tee sulle haiget... Julie on vaid näidis... Me oleme võimsad... Ära aja meid lõksu... Hanna... Kas sa kuuled meid??? Hanna... Aita meid... Margareth ei suutnud... Sina suudad... Aita meid... Aita... Sa pead... Su ema... Hanna... Aita meid... Aita.... kostab salajasel sosistaval häälel. Vahin enda ümber ehmatusega ringi: puud, puud, puud, puud. Mitte ühtki teerada, vaid sammaldunud pinnas.
"Aidake!" karjun kogu jõust.
Midagi ei juhtu. Hääled aina tiirutavad samade sõnadega minu ümber. Aina sosistavad mulle ja see ajab mind hulluks.
"Lõpetage! Lõpetage!" karjun.
Ikka kuulen seda. Haaran kätega peast kinni ja kukun pikali samblale. See on vesine ning mu riided saavad märjaks. Hanna... Aita meid...
"Appi!" kiljun ning tugevdan haaret pea ümber.
Ärkan kiljatusega. Tunnen, et juuksed on higist naha külge kleepunud. Olen ikka veel šokis. Kõik, mida unenäos nägin, on mul täpselt meeles.
"Hanna?" küsib John.
"Jah... See unenägu oli jube. Mul on kõik meeles. Nad sosistasid nii hirmsaid asju," ütlen.
"Kes sosistasid? Ja mida?"
"Ma ei tea. Kuulsin enda ümber sadu erinevaid hääli, kes muudkui korrutasid, et Hanna, aita meid. Et Margareth ei suutnud, aga sina suudad. Nad meenutasid Juliet." Mu hääl murdub.
"See ei olnud pelgalt unenägu. Hinged saatsid sulle sõnumi läbi unenäo," lausub John.
"Oi.."
"Ütle mulle täpselt, mida nad sulle rääkisid."
"Nad ütlesid: tule siia, me ei tee sulle haiget, aita meid, me oleme võimsad. Nad ütlesid kogu aeg minu nime. Aa, ja ka seda, et Julie on vaid näidis," vastan vastumeelselt. Mulle ei meeldi seda meenutada.
"Kokkuvõttes tahtsid nad öelda, et sa ei viiks neid lõksu ning nad on võimelised tapma," ütleb John. Ta ütleb seda nii kergelt ja vabalt samal ajal, kui mina olen hirmust värisemas.
"Kas sa kardad?" küsib ta siis.
"Ei." Kuid sisimas kardan ma väga. Millegi pärast ei taha ma seda öelda.
"Kardad jah. Ma näen seda."
Vaatan talle otsa. Tema täiuslikud näojooned, kenad juuksed ja lummavad silmad. Tahaksin seda kõike puudutada.
Vaatan aknast välja, kuid pööran peagi pilgu kõrvale. Liiga kiirelt mööda vuhisevad puud ajavad südame pahaks.
"Mitmega sa sõidad?" küsin kahtlevalt.
"300."
Vaatan imestunult talle otsa. "Ma ei arvanud, et see auto sellist kiirust välja võtabki," ütlen.
Tema suunurgad kerkivad viivuks. Ka minu omad.
"Kui kaugel Baltic on?" küsin.
"Veel kuskil 1000 kilomeetrit. Ja siis veel mere ületamine ka," ütleb ta.
"Oot-oot. Mere ületamine?"
"Jah, mootorpaadiga."
"Ja kui kaua me seda merd ületame?"
"Umbes kolm tundi," vastab ta.
Imelik sõiduplaan. Miks me nii kaugele peame minema? Soovin, et oleks veel tänase päeva hommik, kui John tõi mulle hommikusöögi voodisse...
Vaatan igatsevalt taevast. See on ühtlaselt sinine ega tekita kihutamise tunnet. See oleks nagu paigal. Tahaksin olla kodus, päris kodus, mitte Julie pool. Tahaksin mängida oma parima sõbra, Kelliga kaarte ja vaadata kuidas minu koer Brika mänguasju närib. Tahaksin olla koolis koos sõpradega, oodates suvevaheaega. Selle aasta suvi on õudne.

Noniii, kuidas oli?

"Siis sai ta kätte : aita mind"
Mida see tühik seal kooloni ees teeb?
Minu teada on "leedi" väikese tähega, aga kui see on nimi, siis vabandan.
"Tahaksin mängida oma parima sõbra, Kelliga kaarte ja vaadata kuidas minu..." - "sõbra" järel koma pole, "kuidas" ees on.
Mulle ei meeldi eriti see jupike, kus sa kasutasid küsimuse lõpus kolme küsimärki. Ühest piisab.
"kukun pikali samblale" - "kukun samblale pikali" oleks parem sõnade järjestus.

Kuule, üle pika aja on meeldiv vahelduseks korrektset grammatikat näha, arvestades seda, mis siin foorumis viimasel ajal toimub.

:) parandan kohe need vead ka ära :)

Mulle väga ei meeldinud. Kuidagi igav oli see osa, mitte midagi erilist.
Kuid ootan uut osa. Äkki veel läheb paremaks?

Eelmine osa oli jah põnevam, agaega sellel ka midagi viga polnud
Ootan uut osa!

Nõustun, et oleks võinud olla põnevam
Muidu uut!

Kaheksas:

Tunnen, kuidas tuul sasib mu juukseid, kui autost välja hakkan astuma.
"Oota autos, ma tulen kohe tagasi," ütleb John.
Potsatan tagasi istmele ja panen ukse kinni. Näen, kuidas John eemale kõnnib ja otsustan kasutada sobivat hetke. Sobran tema kotis ja leiangi selle. Avan Margarethi päeviku sealt, kus pooleli jäi. Ta pole tõesti pikka aega postitanud, mõtlen. Kuid kui lähemalt vaatan, märkan päevikust välja rebitud lehekülgi. Jälle. Kes neid kaotada püüab? Liigun silmadega järgmise sissekande juurde:
3. juuni, 1920
Armas päevik!
Ma sain midagi teada, kui me Kendraga seal käisime. Hinged tahavad sind endaga kaasa vedada. Nad ei tapa sind, kuid piinavad. Jõhkralt. Paljusid on piinatud, Luulu rääkis. Nad teevad seda kuidagi nii, et seovad su kinni või midagi ning meenutavad sulle kõiki su vigu, hirme. Luulu õde oleks peaaegu nende kätte sattunud, kuid Luulu tappis õe enne. Ta rääkis, et seda oli teha hullem, kui midagi muud, kuid ta päästis oma õe. Ja ta on õnnelik, et suutis seda. Igatahes, me leppisime Kendraga kokku, et kui midagi peaks juhtuma, siis me päästame teineteist. Ma sain sir Harrylt kaks taskunuga, kuigi ta ei tea milleks neid kasutame.
Panen päeviku kiirelt kinni ja topin kotti. Õigel ajal, John tuleb tagasi.
"Hei," ütlen talle väriseval häälel.
Ta noogutab mulle kergelt ja me sõidame edasi. Mind närib rahutuse tunne, sest ma kardan, kui valesti kõik võib minna. Kas on võimalik, et pean Johni tapma või tema minu? See oleks jube.
Sõidame mitu tundi, kuid ma ei vaata kordagi aknast välja. Mul läheks vastasel juhul süda pahaks.
"Kohal," ütleb ta.
Vaatan ringi. Me seisame metsa vahel. Siin on suur, väga suur tellistest maja. Ei, see pole maja. See on hiiglaslik vangla. Baltic.
"Me lähme sisse?" küsin kõhklevalt.
Ta noogutab. "Anna andeks."
Annan peaga märku nõustumiseks, kuid täpselt ei saa ma aru, miks ta vabandab.
Hoian Johnil käest, kui vanglasse siseneme. Uks oli lukus, olen kindel. Ma ei mõista, kuidas Johnil õnnestus see avada. Kõnnime edasi. Seinad on tolmused ja tuhmunud. Jalge all on kivine põrand ning märkan peaaega igal pool vereplekke. Loogiline, vangla kaklused. Siseneme ühte suure kirjutuslauaga ruumi.
"Jää siia," käsib ta.
"Ma ei taha üksi jääda," ütlen hirmunult.
Juba üks mõte sellises paigas üksi jääda, täiesti teadmata oma asukohast ajab mind tõsiselt kartma.
"Ma tulen kohe tagasi, luban."
Pisarad tulevad silma. Ta suudleb mind korra laubale ja kiirustab uksest välja. Olen tardunud ja väga hirmul. Hakkaksin karjuma, kui sellel mõtet oleks.
Hanna... Tulid meile appi? Nüüd... Aita meid... Hanna... Aita... Hanna! sosistavad hääled ning ma olen kui kivistunud.
"Appi! Appi! Aidake! Keegi! Ruttu!" karjun nii kõvasti kui suudan. "John!"
Kuulen tema samme tulevat, kuid kukun enne kokku. John..

Lühike, ma tean.Nonii? (Järgmine osa tuleb vist viimane ka), kuidas oli?

"...sasib mu juukseid kui autost välja..." KOMA.
...kuidas John eemale kõnnib ja otsustan..." KOMA.

Nõustun eelmistega ja ootan huviga uut

Üheksas:
Ärkan mingis imelikus ruumis. Siin on palju pille: viiulid, klaver, tšello, kitarrid. Lagi on tolmune, samuti ka põrand. Keegi mängib klaverit. Surmamuusika.
John seisab teises nurgas, aga ma ei saa aru, mida ta teeb. Mingit helesinist vedelikku pritsib mulle näkku. Oigan ja puhastan näo pluusiäärega.
Hanna... Sa oled meie, kallis Hanna. Me viime su ära ja kõik saab korda, Hanna... Sa tuled meiega kaasa kisendavad hääled mu ümber. Panen neid vägagi ärevalt tähele. Ma tean, mida nad teevad - nad ei tapa mind, vaid piinavad mind, kui olen päris hull või suren vanadusse. Olen paanikas. Kas John teab, mida ta peab tegema? Teab ta, et ta peab mu tapma?
"John! Tapa mind! Päästa mind! Palun aita!" karjun täiest kõrist.
Ta on hetkega minu juures, nuga käes. Ma kardan seda teravat nuga hirmsasti. See toob külmavärinad esile. Kohe kindlasti ei tahaks ma oma nahka sellega riivata. Kuid peagi see juhtub, peagi olen ma surnud. Ja pääsenud. Hääled tiirlevad mu ümber ringi.
"Nad viivad mu ära! Aita mind!" kisendan edasi.
Ta tõstab noa õhku ja tunnen teravat, väga valulist torget. Karjun läbilõikavalt. Ta oleks võinud mulle südamesse lüüa. Oleksin kohe surnud.
"Anna mulle andeks," sosistab ta mulle.
"Aitäh, John," sosistan mina talle.
Vaatan poisile otsa ning sulgen siis silmad.
Jah, ma ei saanudki teada, mis tegelikult juhtus. Kes John tegelikult on? Ma ei tea sedagi, kas keegi mind mälestama jääb. Kui mind üldse leitaksegi...
Ma armastan Johni. Ta jääb igaveseks minu tõeliseks armastuseks.
John
Hanna veri voolab mu kätel, olen sellega kaetud. Tema silmad on suletud, ta ei hinga enam. Cornia vaatab mind korra, tema käsi tilgub helesinist vedelikku. Siis läheb ta teiste hingede juurde. Nad ei taha mind. Nad tahtsid Hannat ja nüüd nad lahkuvad. Võitlus on läbi, aga Hanna on surnud ja ma pean elama edasi. Pean ta unustama. Pisar ilmub silmanurka, kuid pühin selle ära.
Lohistan Hanna surnukeha keldrisse. Maas on mulda ja ta kõduneb siin kiirelt. Lendlen vanglast välja. Ma ei lähe enam külasse, vaid suurlinna. Lõbutsemine on parim viis unustada.
Kas ma üldse armastasin teda? Oli ta minu jaoks nii oluline, et peaksin teda taga nutma? Ei. Lähen eluga edasi. See ju olengi mina.

Noni. See on siis lõpetatud. Ma tean et lõpuosa tuli väga lühike ja see jutt on ilmselt väga alla käinud,, aga nojah. Kirjavigade pärast vabandan ka.

Isegi kui osa tekstist on kaldkirjas, tuleb see kirjavahemärgiga eraldada.
"Ma tean, mida nad teevad: bla bla" - koolon on halb, kasuta mõttekriipsu, sest loetelu jaoks on järgnevaid punkte liiga vähe ja sõnastus on ka niru, olemaks loetlev lausepool.
"Ja ma ei tea sedagi..." - siin saab "ja" ära jätta ja lause jääb sama ilusaks. Väldi sidesõnade liigset kasutamist lausete alguses. Kui seda siiski teed, vaata, ehk saad sidesõnaga algava lause ja sellele eelneva lause omavahel komaga ühendada.
Miski veritseb. Miski jookseb midagi. Sinu "veritseb helesinist vedelikku" kõlab kohmakalt, vali üks. On ka "immitsema", "tilkuma", "nirisema"...
Huvitav, kuidas ühes kohas kirjutad sa õigesti ja kui tekst vähem ametlikuks muutub, lajatad vigu nii mis mürtsub... Räägin just sellest puuduvast komast "eti" ees ja kahest komast, mis peaksid ehk olema punktid... "Noni" ka.

Okei

Põnev lõpp
Vigu küll oli, aga muidu meeldis.
Oleks tahtnud teada, mis tegelikult ikkagi juhtus, aga mõnus jutt oli sellegipoolest.