Elu kummalised pöörded...

Pealkiri: Elu kummalised pöörded... 18/10/2008, 15:13

Et jamh, suvel kirjutatud jutt, mis jäänud pooleli. Pealkirjaga on jamh, lood sellised nagu on.

1#
Mariana, lühidalt öeldes Mary, oli täiesti tavaline tüdruk, täiesti tavaliselt linnast, ta elas täiesti tavalist elu kuni, ta ühte mängu registreeris. Kasutaja nimeks pani ta endale „Angel”. Mängu aadress: Võitlekuisuudad.com. Põhimõte mängus oli tappa võimalikult palju vaenlaseid. Aga, level 50ndasse jõudes, said võimaluse tappa suure HiidKalmaari. Põnev mis?
„Miks sa sinna kasutaja tegid?” küsis Mariana sõbranna Alexandra, lühidalt Lexu.
„See ju nii põnev. Üks inimene msnist soovitas. Liitu ka!”
„Kuuled, mind ei huvita mingid X sõjamängud.”
Mariana ohkas ja vaatas Lexule otsa, naeratas siis ja läks minema.
*Kodus*
„Jälle sa lähed arvutisse!” pahandas Maryt kasvatav tädi Hailey.
„Mh, ma olen seal naatukene!”
„Räägi aga!” torises tädi ja läks kööki.
„Niisiis, kasutaja: Angel, parool: ********** Logi sisse!” pomises Mary ja juba ta oligi mängus. Tume taust, taustal ilutsesid märgid kollasest hiidkarlmaarist. Kasutajaid oli seal igasuguseid. Nii tüdrukuid kui poisse, lapsi kui ka täiskasvanuid. Järgmisesse levelisse saamiseks oli vaja saada 10000 kogemust.
*Vahepeal msn’is*
Valus on( Amanda olen) ütleb: Mis teed?
Mariana^^ ütleb: Kuuled võitles olen. Mis ise?
Valus on( Amanda olen) ütleb: Mis pleiss see veel selline on?:O
Mariana^^ ütleb: Tee kasutaja ja siis näed!
Valus on( Amanda olen) ütleb: Davaika.
Mariana^^ ütleb: ma nüüd mängu tagasi. Et sa teaks, olen seal Angel.
Valus on( Amanda olen) ütleb: Okeihka.
*Out of msn*
Teadmiseks, et see mäng on 3D versioonis. Ehk siis terve ekraani ulatuses.
*Möödub nädal*
”Kuuled, nägid, et seal on tulemas kokkutulek?” küsis Amanda Mary juurde sisse astudes, käes välja prinditud paber.
„Näita siia!” nõudis Mary ja krabas paberi anda kätte.”Kokkutulek, Kasari tänaval, kogeneme täna keskööl Kasari tänava kõrtsi.” pomises Mary kaasa, kui luges. Seejärel vaatas ta sõbrannale kulmu kergitades otsa.
„Lähme siis?”
„Amanda, ka see sulle liiga kahtlasena ei tundu? Kohtumine toimub ju kuskil kõrtsis ja veel KESKÖÖL!”
„Souuu?” tõstis Amanda häält ja vehkis kätega.
„Kuuled, ma saan vastu vahtimist varsti, kui sa järgi ei jäta!”
„Tuled siis?”
„Okei, aga ....”
„Aga?”
„Aga kui mulle seal ei meeldi, lähme kohe ära!”
„Sa oled best!” karjus Amanda ka kallistas sõbrannat kõvasti.
„Tšššššš! Ma elan koos tädiga!”
„Ups!” naeris Amanda ja tasandas häält.
*Aeg möödub*
„Liiga kahtlane!” sõnas Mary Kasari tänava kõrtsi sissepääsu juures.
„Mh ei ole. Tule nüüd!” ütles Amanda, kes paistis olevat reaalsuse unustavat ja mõtles ainult kokkutulekule.”Appikene kui tšill meil seal olla võib, landime poisse janii!” käis Mary peast läbi Amanda kiire loba teel kõrtsini.
„Okei okei, noh lähme siis !”
Mariana avas ukse ja nad astusid sisse hiidkalmaari kujundusega ruumi. Amanda oli vait jäänud.
„Amanda , vaata kui lahe kujundus!” sõnas Mary ja vaatas siis oma seljataha. Amanda oli pikali, nähtavasti oli keegi ta uimaseks löönud.
„Mih..?” Mary lause jäi lõpetamata, sest talle löödi tugeva esemega vastu pead ja ta kaotas teadvuse.

Pealkiri: Re: Elu kummalised pöörded... 18/10/2008, 15:16

2#
„Mh? Mis? Ai!” ütles Mary oma pead katsudes, kui ta ärkas. „Kus Amanda on?” küsis ta nagu ei kelleltki ja ta hakkas püsti tõusma. Kuid ta ei saanud. Mary oli kuhugi kinni aheldatud.
„Kus ma olen?” kostis vaikne mees hääl kuskilt teisest toa otsast. „Kas siin on veel keegi?”
„Mina olen!” karjus Mary ja sikutas köit, millega ta oli kinni aheldatud. Toas läks kõik valgeks. Sisse astus umbes 30ndates meesterahvas, käes puss(nuga).
„Lapsed, lapsed? Mis me siin teeme?” küsis ta nuga silitades ja toas ringi kõndides. Tuba oli siniseks värvitud seintega ja tumepruuni parkettpõrandaga.
„Kus Amanda on?” küsis Mariana esimese asjana.
„See plika? Ma ei tea. Kõrilõikaja viis ta teadvuseta keha kuskile mujale. Üldse, teeme nüüd nii, et siin teie küsimusi ei esita.” Tüüp vaatas Mariana ja tüdamatu kuti poole. Alles nüüd märkas Mariana teda – satään, keskmise kehaehtusega, võrdlemisi pikk. Verine. Täpselt nii, ka tema oli saanud kolki, ainult hullemini kui Mariana.
„Miks sa meid siin hoiad?” küsis siiani tundmatu noormees.
„KAS SA EI SAANUD ARU, ET SIIN ESITAN KÜSIMUSI AINULT MINA!” räuskas tüüp pussiga ning läks noormehe juurde ja virutas talle jalaga hoobi kõhtu. Mariana kirjatas.
„Nüüd olge vagusi!” sõnas ta ja uksest välja minnes pillas ta maha taskunoa. See oli meeter Marianast kaugel. Tütarlaps pingutas ja sikutas, näris ja taaskord sikutas. Lõpuks andis nöör natuke järele ja tütarlaps ulatus võtma nuga. Ta lõikas köe läbi ja jooksis siis joonelt noaga noormehe juurde, kelle ta samuti kütkeist päästis.
„Aita mind palun, aita mind!” sõnas kutt. Siniseks pekstud silmad ja verine pluus, rääkimata teksadest, mõtles Mariana
„Kuidas? Siin toas ei ole kappe ega midagi muud. Ma tahaks, kuid ma ju ei oska!” sõnas ta.
„Ole lihtsalt siin. Minu juures ja palun, ma ei soovi teadvust kaotada. Kui hakkan silmi sulgema...” kutt ohkas „Siis ära lase mul seda teha.”
„Okei, okei!” lausus Mary .
„Kas siin toas on mingi kott?” küsis tundmatu noormees vaikselt.
„Jah, on!” sõnas Mariana ja võttis maast sinise seljakoti .”Mida ma edasi pean tegema?”
„Ülemises sahtlis..(neelatus).. peaks olema väike kotike...Seal sees marli ja väike viinapudel...(taaskord raske neelatus). Aita mind palun!” sõnas ta ja kaotas teadvuse.
„APPIII!” karjatas Mary ja võttis värisevate kätega kotist marli välja, tilgutas sinna viina ja hakkas kuti haavu puhastama. Otsaesine, käed, jalad ja ka kõht. Ta tegi need viinaga üle ja istus siis ähkides põlvedele maha. Ta naeratas. Hakkama sain. Sain unustaud oma nõrganärvilisuse... mõtles ta ja ohkas.
Ta oleks peaaegu vahele jäänud, et ta on köidikutest vabaks saanud. Maryana ei tahtnud, et Kõrilõikaja vms saaks teada, et ta on suuteline põgenema. Seega pidi vaikselt kuulatama samme ja igaksjuhuks alati minema algsele kohale, siduma õrnalt käed köidikutesse ja teesklema.
*Umbes tunni möödudes*
„Mmm!” kostis tundmatu noormehe suust ja Mary läks tema juurde. Ta avas silmad.
„Kas me oleme siiani kuskil pärapõrgus?” küsis ta silmi selgitades. „Vabandust, olen Jack.” sõnas Jack ja katsus oma sidemetes käsi.
„Mina olen Mariana!” sõnas tütarlaps kergendatult.

Pealkiri: Re: Elu kummalised pöörded... 18/10/2008, 15:17

3#
„Jah, oleme siiani siin.” ohkas Mariana ja istus seina äärde. Jack istus samuti ja asetas pea põlvedele. Vaikus. Siiani vaikus. Jack ja Mariana istusid umbes veerand tundi vaikuses, kuni Jack otsustas vaikuse lõpetada.
„Mis su kasutaja nimi Võitles oli?”
„Angel! Amanda kasutaja oli ToYou...” sõnas Mary ja pööras pea.
„Kes see Amanda on?”
„Minu sõbranna, kes vedas mind siia n.ö kokkutulekule. Ma soovitasin tal sinna liituda ja minu pärast on ta nüüd kadunud võibolla isegi juba surnud!” Amanda vaatas natuke vesiste silmadega Jackile otsa.
Sammud.
„Mine!” sosistas Jack ning Mariana läks ja teeskles, et on siiani köidikutes.
„Sööma aeg!” sõnas uus tüüp ükskõikselt ja viskas noorte ette kotid.
„Muide, mul on soovitus. Tahate siin ellu jääda, siis teeselge edasi!”
„Miks? Kas meid võidakse siis ära tappa?”
Kutt pööras oma pea Mariana poole. Ta kõndis tüdrukule lähemale ja Mary taganes igaksjuhuks. „Jah, mõned on juba tapetud. Meie ja veel keegi on veel elus, aga neid on vähe.”
„Kas sina oled ka pantvang?” küsis Jack.
Võõras noogutas. „Kutsuge ming Pierreks.” sõnas ta ja kõndis ukse poole.
„Millalgi seletan, miks ma siin teile süüa annan. Hetkel ei saa, võidakse kahtlustama hakata.”
„Võidakse mida kahtlustama hakata?”

Pealkiri: Re: Elu kummalised pöörded... 18/10/2008, 15:18

Uks läks kinni ja lukustati.
„Kas Pierre on tõesti meie seast, või ta teeskleb?” küsis Jack ja vaatas mõtlikult ruumis ringi.
Suutsin mina end ikka supi sisse mähkida. Olgu neetud, et ma Võitlesse kasutaja tegin ja Amanda ka veel sinna kutsusin... mõtles Mary ja vaatas Jack’i. Tema on elav tõestus sellest, mida veel meile võidakse teha. Jubeee! Mariana vaatas otsa Jackile, kes oli väga mureliku näoga.
„Jack, mis on?”
„Põgenemine!”
„Mida?
„PÕ-GE-NE-MI-NE!”
„Hull.”
„Ei ole!”
„Kuidas me siit põgeneme?”
„Pierre kaudu! Räägime ta pehmeks. Küll ta meid välja aitab.”
„Tead, see on sinu oma asi, kui sa surra soovid. Mina aga loodan siit elusana välja pääseda ja põgenemisel sind lihtsalt lastakse maha!” Mariana pööras solvunult selja.
„Mh Mariana!” ütles Jack ja läks tüdruku juurde, istus ta kõrvale ning pani oma käe talle ümber. Mariana hakkas nutma. Pinge ja kõik sellele kaasnev – murdis ta. Ukselukk klõpsatas, Mary pühkis ruttu silmad ja Jack läks oma kohale. Mõlemad teesklesid, et on kinni seotud.
„Tulge!” sõnas Pierre uksevahelt. Mariana ja Jack läksid kähku ukse juurde.
„Mida sina siin veel teed?” küsis Mariana.
„Te põgenete!”

Okei, küsimus suurele ringile:
Kas ma jätkan?

Pealkiri: Re: Elu kummalised pöörded... 18/10/2008, 17:30

Ohisssand.
Sõnatu olen.
Nii...nii... huvitav ja ... õudne ja... ohissand, ma ei teagi. Very Happy

Muidugi JÄTKA! Very Happy

Ruttu uut! Very Happy

Pealkiri: Re: Elu kummalised pöörded... 18/10/2008, 20:15

Ooo, tänud spring ^^.

Siit nüüd viies osa:

5#
„Misasja?” küsis Mariana ja oli segaduses.
„Mariana, mida ma ütlesin!” õigustas Jack end.
„PIERREE!”
„Dziizaz!
„Tule!” sõnas Jack Marianale ja nad varjusid kardina taha.
Sisse astusid kaks relvastatud tüüp, nende taga mees, kellel puss käes ja sihtisid neid.
„Pierre,“ sisistas üks „kui elu sulle armas, kurat kebi kohe siia!“
„Fakkk, ma ju ütlesin, et see tüüp reedab meid!“ karjus mingi teine tüüp.
„Shut up you shit mouth!“ käratas toosama mees, kes ennem neid oli külastanud, käes veel praegugi pussnuga.
Pierre läks pea longus tüübi poole.
„Boss, millega ma TEIE pahameele olen ära teeninud?“ küsis Pierre ja vaatas närviliselt kardinate poole.
„Ma hakkan aevastama.“ piiksus Mariana.
„Kuule, ära sa seda küll tee, siis oleme kohe surnukirstus.“
„Ma ei suuda, ei suuda – ATSIHH!“
Koheselt kostusid sammud kardinate poole tulevat ning see tõmmati eest.
„Volaa, siis te oletegi tibukesed. Kõrilõikaja! Ütle sina, mida me nende lastega teeme.“ sõnas „boss“ pikemale mustas maskis meesterahvale, kes tundus olevat vanem, kui tema ise. Käte järgi oli aru saada, et 30 ta küll ei ole.
„Näiteks, piiname.“ kostis „kõrilõikaja“ ja naeris.
„Raisk.“ pomises Jack ning Mariana vaatas kordamööda otsa viiele vastassoo esindajale. Kui ta pilk Jack’i omaga kohtus, naeratas poiss talle, kuid Mariana teadis, et asi on halvasti. Pierre seisis pea longus ja vaatas maha. Kaks tüüpi läkais välja ning „boss“ jäi nende juurde. Mariana võttis Jack’ilt käest kinni ja hoidis pisaraid tagasi. Ta oli liiga hirmul ja kõik mingi faking mängu pärast.
„Nonii, teadke, et kõiges selles on süüdi Pierre. Tema jäi teiega siin lobisema. Niiet, pakkuge mis teie saatus võiks olla.“ irvitas ta.
„Las ma pakun... Hoiate meid elulõpuni pimedas ruumis. Seetähendab....“
„VAIT!“ käratas Pierre. „Nad viivad meid kuskile metsa pärapõrgusse. Lasevad meil seal olla ja elada vabalt, tundes end uhkena, et peale nende endi ei tea mitte keegi teed sinna! Kõik teised on seal, ka sinu Amanda. Tee sinna on meie jaoks nagu väljapääsuta labürint! Kui sa juba sinna satud, pole põgeneda võimalik! SEE POLE VÕIMALIK!“ rääkis Pierre, rõhutades viimast lauset. Mariana raputas pead.
„Kust kohast sina seda tead?“ huvitus Jack.
„See... See ei saa praegu juhtuda! See pidi olema lõbus mängu kokkutulek! TE EI SAA SEDA MEILE TEHA! EI SAA!“ karjus Mariana ja kukkus siis kokku.....

Pealkiri: Re: Elu kummalised pöörded... 19/10/2008, 14:40

7#
*Järjekordne ärkamine ja raputamine, kisa ning tulitamine. Verised laibad igal pool ja Mariana nende keskel, kuni kuskil laipade rägastikus avastas ta Jack’i oma. Ta kummardus poisi verise ning elutu keha kõrvale ja kallistas seda hoolimata, et ise veriseks saab. Tema seljatagant kostis relva laadimine hääl ja järgmisel hetkel oli Mariana kuuli saanud kuklasse ning lebas risti Jack’i elutu keha peal. Nüüd oli ka Mariana keha elutu.*
„Mariana ärka, rahune maha, kõik on korras!“ lausus Jack tüdrukust kinni hoides, kui Mariana karjudes üles ärkas.
„Mis, mis?“ küsis Mariana ja langes siis Jackile kaela. „Ma nägin sind, sa olid surnud ja lebasid seal....“
„Tššššš, ma ei ole surnud, elus olen, rahune!“ ütles Jack rahustavalt. „Aga mul on halb uudis. Me oleme „igavikulabürindis““
Mariana vaatas poisile veegil hirmunud silmadega otsa. „Selles, kust väljapääsu ei ole?Ausalt? Ei, eieieieieieieie EIIIIIIIIII!“ karjus Mariana.
„Kurat võtaks! Jää vait! Poleks sa ära minestanud, poleks me siia sattunud!“ ütles üks võõras tüüp.
„Mokk maha idioot!“ käratas Jack tüübile peale.
„Ole ise ka vait! Töllmokk selline!“ käratas Pierre, kes oli nagu ei kusagilt pimedast ruumist nende ette ilmunud!
„Fakk, sina oled see kes meid supi sisse mässis! Sinu faking teade „Kokkutulekust“ tõigi meid siia! Kuradi värdjas!“ lausus mingi järjekordne suvaline tüüp.
„Hmmm, kas ma saaksin sõna? Tänan! Öelge mulle, kes te olete ja eks te seal mängus olite.“ Lausus Mariana suure püüdlusega pisaraid tagasi hoida.
„Mis see sind kotib?“ küsis Pierre.
„No sa tahad tõesti kolki saada, nagu paistab!“ lausus Jack.
„No whatever. Mina olin moderaator ja panin selle kullutuse kokkutulekust ja ma tõesti ei teadnud, et sellest selline õudusunenägu tuleb. Admin saatis mulle kirja sooviga, et kirjutaks kuulutuse. Nii, ma olin mängus edetabelite tipus. Kasutaja MasterBoy. Ma olen Pierre, nagu te teate.“
„Titemäng, aga jamh, kui peab siis peab! Mina olin mängus tavakasutaja. HiidKalmaaride tapmis tabelis 87. kohal. Kasutaja nimi C.S.I ja minu nimi on Marco. Kasutaja olen olnud juba ligi kaks aastat. Ja Pierre, ma arvan, et kui ma viitsin, löön ma su maha.“ ütles jällegi pikka aksvu noormees, kes ähvardas ennegi Pierrele tuupi anda.
„No kui tuleb kolmas maailma sõda, siis mina ei osale. Eniveii, olin mängus HiidKalmaaride tapmis tabelis 68. kohal. Kasutaja on olnud mingi paar kuud üle aasta. Täpselt ei mäleta. Igatahes, meeldiv teiega tutvuda, oln Harry.“ lausus keskmist kasvu tüüp. Mõlemad kõndisid Jacki, Pierre ja Mariana juurde, istusid maha.
„Mina olen siis Jack. Kasutaja olnud ka juba üle paari aasta. HiidKalmaaride tapmis tabelis 91. kohal. Kasutaja Tšäkk.“
„Alles uus kasutaja. Jõudsin kõigest paar päeva seal mängida ja jõudsin selle ajaga tappa 3 HiidKalmaari. Mariana olen.“
Viiekesi vaatasid nad teineteisele otsa.
„Ja mis me edasi teeme?“
„Ma ei tea. Meil pole midagi teha! Meid hoitakse lukutaga. Mariana näeb õudusunenägusid.“ ütles Marco „Ning kiusab teisi sellega.“
„MOKK MAHA!“ käratasid Pierre ja Jack koos. Mariana ainult turtsatas ja pööras siis pea seina poole. Kuskilt pragude vahelt nägi ta valgust piilumas. Ta katsus ja tundis enda käe all samtit riiet.
„Kardinad!?“

Pealkiri: Re: Elu kummalised pöörded... 19/10/2008, 14:53

Oiii...
Aga kus Amanda on? Very Happy

Ja kardinad ? Very Happy

Väga põnev, väga põnev... :)

Aga kui see tapmise koht oli, siis olid mul külmvärinad peal... xD
Et, nii jõhker ikka ei oleks ju. ;D
Jahm..
Loodame, et nad välja pääsevad. :)
EDASI!

Pealkiri: Re: Elu kummalised pöörded... 19/10/2008, 15:05

Nad pääsevad sealt ruumist välja, aga alles mõne osa pärast. Neil on plaanis nimelt põgeneda ja toiduvaru on ju vaja Igavikulabürindis ekslemiseks.
Amanda? Tema on juba saadetud igavikuriiki.
Nii, järgmises osades on kõik see Amanda kadumine ja välja saamine ning igavikulabürindis ekslemine korralikult lahti seletatud (vähemalt ma üritan nii kirjutada).
Jacki ja Mariana vahel on tekkinud juba keemia. Ning varsti areneb sellest välja tugev armastus ja situatsioon, kus nad viibivad tugevdab seda. Ma loodan, et need küsimused mis võivad tekkida, leiavad oma vastused.
Edu järgmise osa ootamisel. (vb tuleb see juba täna, aga kui mitte, siis alles nädalapärast.)

Pealkiri: Re: Elu kummalised pöörded... 19/10/2008, 15:12

Okeiii...
Jahm, küsimused said vastused. Wink

Ootan, ootan. ;D

Pealkiri: Re: Elu kummalised pöörded... 21/10/2008, 17:52

Omg, avastasin, et selles jutus on suht palju ropendamist ja vandumisi. Vabandan sellepärast ja ka vigade pärast, mis minu puhul on tavalised

7#
„Mida?“ kostis Harry ning neli poissi kõndisid Mariana juurde. Kõik katsusid sametist kadrinaid.
„Noh, mis ootate?“ küsis Harry juba kärsitult. Mariana ja Jack tõmbasid kardinad eest ja tuppa sisenev hele päikesevalgus pimestas nad korraks.
„Whataaa...“ imestas Marco ja sügas silmi.
„Mis asja...“ oli Harry ahhastuses. Nimelt aknast nägid nad enda ees laiuvat tohutut metsa.
„Igavikulabürindi mets. Väljapääsu sellest kohast teavad ainult Boss, Kõrilõikaja ja see Deadman.“ lausus Pierre täiesti rahulikult.
Harry hakkas kiiruga rääkima, et tal vaja koju minna ja nii edasi.
„Kas sa jätad ükskord või?“ küsis Pierre. „Mul on ettepanek. Kui me siit kunagi ära tahame põgeneda üritada, peaksime endale liidrid valima ning mina pakuksin nendeks Jacki ja Marianat.“
Jack ja Mariana vaatasid Pierrele otsa nagu hullumaja töötajad hullule.
„Mh, saate ikka poindile pihta? Meil on vaja liider tüdrukut ja liider poissi. Teie vahel on tunda keemiat, sellepärast sobiksitegi teie kahekesi meie liidriteks, kui põgeneme. Mina see olla ei saa ega tahagi ja need kaks töllmokka....“
„Vali sõnu mees!“ ütles Harry vahele.
„Need töllmokad ei tee siin midagi. Olete nõus?“
Mariana punastas, kui Pierre mainis „keemiat.“
„Olen nõus.“
„Ma ka.“ lausus Mary.
„Vahva!“ lausus Harry sarkastiliselt ning kõndis eemale. Kõik vaatasid ruumi, mis oli nüüd täis valgust. See oli ikka tõsiselt suur ruum. Võib öelda, et isegi suurem kui Kooli võimla. Kuskil tagapool olid mingid pingid. Täpselt viis. Ja ruumi keskosas oli uks. Jubeda välimusega metallist uks. See must oli selline – KOLE!
Link vajus aeglaselt alla ning kõigi viie tähepanu koondus sellele. Uks avanes ja....

Pealkiri: Re: Elu kummalised pöörded... 21/10/2008, 20:57

Ja....?
Mh, ei jäta selliste kohtade pealt pooleli! Very Happy

UUT ja ruttu ! ;D

Pealkiri: Re: Elu kummalised pöörded... 22/10/2008, 21:24

8#
Sisse astus Boss. Kõik tardusid ja taganesid. Ette jäid seisma vaid Mariana ja Jack.
„Kardinad!!!“ sosistas Harry, mida Boss kahjuks kuulis.
„Mnjaa, need on kardinad poiss! Nagu ma näen, olete te end avastanud Igavikulabürindis. Ma usun, et mu ustav sõber Pierre...“ Pierre saatis Bossile surmakuulutava pilgu, „....On teile kõigest rääkinud.“
Boss uuris kõiki. Vaadates igaühele silma, lõpetades Marianaga. Boss muigas ja alustas siis ringikõndimist ruumis.
„Kuulake mind nüüd hoolega... SIIN käsutan mina. MINA olen selle koha boss ja KÕIK teevad seda, mida MINA ütlen! ON KÕIK ARUSAADAV?“ mörigas ta, niiet Mariana võpatas. Jack noogutas ja vaatas teistele taunivalt otsa.
„Kas ma võiksin ühe küsimuse?“ lausus Mariana, astudes sammu Bossile lähemale.
Jack läks näost valgeks.
„Küsi.“
„Kas me oleme siin ainukesed, kes „kokkutulekul“ ellu jäid?“
„Miks sa seda teada tahad? Amandast tahad kuulda?“
Mariana noogutas.
„Tema on nüüd igavikumaal. Seetähendab tapetud, surnud. Kuidas sulle meeldib.“ Irvitas Boss. Mariana taganes ja raputas pead.
„See ei saa nii olla! Ei saa! EI SAA!“ karjus ta ja langes põlvedele maha. Ta peitis pea käte vahele ja lasi pisaratel voolata. Jack laskus samuti maha ja võttis nuuksuvast Marianast ümbert kinni.
Boss ainult naeris.
„MIDA KURADIT SIIN NAERDA ON? SA VÄRDJAS TAPSID MU SÕBRANNA! MA TAPAN SU ÄRA IDIOOT, DEBIILK, TROPP!“ Karjus tütarlaps, kui oli enda Jack’i kätevahelt lahti rebinud ja Bossi juurde jooksnud ning teda täiest jõust kõhtu taguma hakanud. Boss lükkas ta täiest jõust vastu põrandat.
„SA EI KÄITU TEMAGA NII!“ käratas Jack ja oli valmis samuti Bossile kallale minema, kui see poleks relva välja tõmmanud. Jack tardus ning ennast püsti saanud Mariana tormas tema kõrvale.
Pierre, Harry ja Marco olid kogu aja vaikides pealt vaadanud.
„Teeme nüüd nii.“ Rääkis Boss ja surus relva Jacki rinnale. Poiss hakkas kiiresti hingama. Mariana hoidis Jackil kõvasti käest kinni.
„Te valite kas elu või surm ja mul on tingimused, kui sa seda ei tee siis...“ Boss laadis relva ja surus selle Jacki rinnale. „Lendab see kuul sinust läbi ning Mariana on sinust ilma. Mõtle, kas sinu või tema elu. Kaotate niikuinii kõik.“
„Mis tingimused?“ küsis Jack rahuliku tooniga.
„See, et ma sinu ellujätan, vastutasuks tahan ma Marianat...“

Pealkiri: Re: Elu kummalised pöörded... 23/10/2008, 20:01

Enjoy!

9#
„Marianat?“ kordas Jack.
„Jah, ma olen nõus! Ma tulen kuhuiganes ja teen midaiganes, jätke Jack ellu!“ lausus Mariana teeseldud entusjasmiga. Boss võttis relva Jack’i rinnalt ära ning lausus: „Jätke hüvasti. Kümme minutit ja siis olete lahus. Mariana on minu. Mwhahhahhaaaaa!“ naeris ta ja koputas uksele, siis läks ta välja. Vaevalt oli uks sulguda jõudnud, et Jack Marianalt õlgadest kinni võttis ja karjuma hakkas: „MIS SUL ARUS OLI? TA TEEB SINUGA MIDAGI KOHUTAVAT! MA EI SUUDA USKUDA, KUIDAS SA SAAD NII LOLL OLLA!!!!“ Mary rabeles end lahti ja vaatas vihaselt Jackile otsa.
„MA TEGIN SEDA SINU PÄRAST! MA POLEKS SUUTNUD ELADA TEADMISEGA, ET SA SURNUD OLED! POLEKS SUUTNUD!“
Pierre kõndis mõlema vahele.
„Ma saan aru, et armutülid, aga teil anti aeg. Suudelge teineteist ja vanduuge igavest armastust, mitte ärge vaielge.“ lausus ta rahulikult.
Jack ja Mariana taganesid paar sammu. Vahtisid teineteisele otsa nagu vanad vihavaenlased, kuid siis Mariana pöördus, istus maha ja hakkas sosinal rääkima: „Ma arvasin, et sa oled tänulik. Miks ma seda tegin? Ma ju tean enam - vähem mis koledused mind ees ootavad. Mind koheldakse nagu orja, iga valesti tehtud asja eest pekstakse mind vaeseomaks. Vasakule asjadest me ei räägigi... Ja kõike ma tegin sellepärast, et taluda, kuidas sa mind täis sõimad? Tänan.“
Marco läks seisva Jacki kõrvale, andis talle vopsu selga ja lausus: „Ajukääbik! Tüdruk ohverdas end sinu elu päästmise nimel ja sina teed talle ainult haiget. Mõtle järele mees, ta on sinu juures võibolla viimased minutid. Palu vabandust ja siis võite lahku minna teadmisega, et te olete rääkinud, olete teineteisele kõik välja ladunud. Ise sa tead, kui sa seda ei tee, aga ma soovitan...“
Marco, Pierre ja Harry läksid suure ruumi tagaossa. Jättes Mariana ja Jacki omaette. Jack liikus tüdrukule lähemale, istus ja keeras ta näo enda poole.
„Mariana.... Palun vabandust. Lihtsalt... Mõtle minule. Teine päev ja ma loll jään sinust ilma. Just siis, kui ma olen avastanud tunded sinu vastu. Ma lihtsalt tahan, et sa oleksid õnnelik. Kuid ma tean, et sa ei saa selleks.“ Mariana pani pea viltu. Pigistas silmad tugevalt kinni ja pisarad voolasid.
„Sama siin. Tunded, tunded, tunded. Aga meil saab vist varsti aeg otsa.“ Mariana tõusis püsti, pühkis pisarad ja pani käed puusa.
„Kuradikurat.“ Lausus Jack ja suudles tüdrukut. Imekombel ei hakanud Mariana vastu.
„Kas nüüd saad aru, kui tugevad need on?“ lausus Jack vaikselt.
„Saan.“ Sõnas Mariana ja naeratas. See naeratus jäi viimaseks. Sisse astusid Kõrilõikaja ja Deadman ning võtsid Marianast kinni.
„Ma armastan sind!“ hüüdis Jack tüdrukule.
„Mina sind ka!“ lausus Mary ning uks sulgus. Nad olid lahus, arvatavasti igaveseks.

Pealkiri: Re: Elu kummalised pöörded... 24/10/2008, 16:18

Ossaaaaa.. Very Happy

Armastus, armastus, armastust...
Mina oleks selle poisi asemel... ohjah.
Tegelikult ei oleks. Very Happy

Aga see, et Mariana nii ruttu sellega nõustus..
Oeeh... Very Happy

Aaam, ja ma mainiks/märgiks veel ära:

„Jah, ma olen nõus! Ma tulen kuhuiganes ja teen midaiganes, jätke Jack ellu!“ lausus Mariana teeseldud entusjasmiga.

Õige kirjapilt oleks entusiasmiga.

Aga mulle õudsalt meeldib. Wink

EDASII !

Pealkiri: Re: Elu kummalised pöörded... 29/10/2008, 09:27

Kuna ma kirjutan korraga kolme juttu, mis rahvale peale tunduvad minevat... Läheb uute osade tulekuga veidike aega. ´
See osa tuli hästi segane. Ma ei saanud ausaltöeldes ise ka enam milelstki aru, kui selle üle lugesin

10#
Jack vaatas kurvalt maha ja Pierre ütles: „Meie seast on üks läinud ja kahjuks oli see Mariana. Ta hakkas mulle isegi meeldima.“ muigas Pierre.
„Tead.....“ sisistas Jack ja oli valmis Pierrele vastu vahtimist andma.
„No sorry.“
„Aga mis edasi? Mariana on läinud, Jack sina oled meie liider nüüd.“ lausus Marco ja läks Jacki kõrvale.
„Kuuled, ma nägin, et sa tegid nii, nagu ma soovitasin. On sul nüüd kergem?“
„Jah, natukene on. Ma sain talle ära öeldud, et see meeldimine on kujunenud välja armastuseks ja vaid kahe päeva hooksul.... Nii mis liidrivärgist te rääkisite?“ Jack läks akna juurde.
„Kas sa plaanid põgeneda?“ avastas Harry.
„Mis asja? Mina põgeneda?“
„Jah, jätad meid siia ja põgened ära.“
„Lasteaed.“ kostis Marco.
„Harry, kas sa oled hull? Arvata on, et oled, igatahes. Ma pean enne plaani mõtlema, kuias seda teha, kui see olemas, siis kuidas Mariana meiega kaasa võtta.“ unistas Jack ja kordas: „Mariana taas meiega.... oleks ju fantast!“
„Me ei hakka ju teda veel järgi ootama. Ma tahan koju!“
„JA MINA TAHAM MARIANAT TAGASI! MÕISTAD?“ karjus Jack juba vihast Harry vastu.
„On sul hea, kui su armastatu on kuskil vägistajate küüsis ja sulle öeldake, et põgeneme ilma temata?! Kuidas kõlab?“ sarkastitses Jack ja pigistas silmad kokku piluks.

Aeg möödus ning kogu selle aja oli Jack ruumis ringi kõndinud.
„Ma tean!“ kostis Jack.
„Mida?“ küsis Harry täiesti külmalt.
„Seda, kuidas me põgeneme! Nii, nüüd teeme nii! Ahha,selle pingiga seal – virutab keegi mulle sellega?“
„Miks? Sa võid ju ära surra.“ halises Harry.
„Ma löön su maha.“ ähvardas Pierre. „Nii, räägi, miks sa tahad, et keegi meist sulle sellega virutaks?“
„Sest siis, leban mina põrandal tedvuseta ja teie hakkate appi karjuma. Nad tulevad ja viivad mu loodetavasti kuhugi, kus on midagi esmaabi värgi taolist, no igaljuhul, ärkan ma siis teeseldud teadvuseta olekust ja kolgin või tapan –mis iganes- ja põgenen. Loodetavasti on sellel, kes on siin nagu arstirollis relv. Edasi on mul juba kergem Mariana leida, koos relvaga saan ma varitseda ja tulistada enne, kui keegi mulle midagi teha jõuab. Kas jõudis kohale?“ huvitus Jack ja vaatas neile otsa. Oleed surmkindel, et Harry ei saanud midagi aru. Kuid Harry imekombel noogutas.
„Nii, ma sain nii aru, et me peame teesklema, et sulle lauaga virutasime ja siis sa teeskled teadvuse kaotust ja igatahes, sain ma õiesti aru?“
„Said.“ ohkas Jack. „Aega võttis, aga asja sai. Nii, olete valmis plaani läbi viima?“
Pierre, Marco ja Harry noogutasid aeglaselt. Pierre ja Jack läksid ruumis taha poole, Marco ja Harry sättisid end valmis ukse juurde. Pierre võttis laua ja äsas sellega Jackile, kes kukkus teadvusetult maha. Hoop oli liiga tugev ja nüüd oli tõsine õnnetus. Marco ja Harry hüüdsid....

Pealkiri: Re: Elu kummalised pöörded... 8/11/2008, 20:47

Ooooooohohhh.. Very Happy

Kaval plaan, kaval plaan.. Very Happy

Hääääästi huvitav, EDASIII ! :)

Pealkiri: Re: Elu kummalised pöörded... 15/11/2008, 12:38

Üle pikaaja siis uus osa. Palun tõesti vabandust, mai jõua kiiremini Kirjutan kolme juttu korraga - ise ma tekitasin selle kaose, aga jah - huvitavad mõtted ei hüüa tulles (:
Siit siis uus osa:

11#
Ukse tagant kostus samme, krigin ja sisse astusid kolm meest: eesotsas Boss, siis kõrilõikaja ja DeadMan. Pierre oli akna juurde jooksnud ning Marco ja Harry vaatasid üksteisele otsa, olles kabuhirmus. Boss läks Jacki teadvuseta keha juurde ja osutas sõrmega talle ja vaatas teistele otsa.
„Mis siis toimub?“
Vaikus.
„MIS SIIN TOIMUB, KÜSIN MINA TEIE KÄEST KURADI TÖLLMOKAD!“ karjus ta ja Pierre alustas rahulikku juttu.
„Ma ei tea. Jack närvitses siin Mariana pärast ja siis käis lihtsalt kolks ja ta lebas teadvusetult põrandal.“
„Ahah, kas nii oligi? OLI NII VÕI?“
„JAA, OLI.“ kisendas Harry ja hakkas läkastama.
Boss hnoogutas vaevumärgatavalt ja viipas siis Kõrilõikajale, et see Jacki võtaks ja viiks laatsaretti. Boss jäi ukselveel korra seisma ja vaatas tagasi.
„Ärge te lootkegi, et oma sõpra vaatama pääsete, see on teie lõpp ja kui ma niin ütlen, siis nii ka on! Saite aru?“
Keegi ei liigutanud.
„Kordan: saite aru?“
Vaikus.
„Tore, vaikime tähendab nõusolekut. Teadke, et see hetk jätsite oma sõbrakesega hüvasti.“ irvitas ta ja lõi ukse pauguga kinni. Harry astus sammu ja jäi Pierrele ja Marcole otsa vaatama.
„Noh, mis edasi? Jääme siia ja loodame, et Jack päästab meid.. Vaevalt ta seda teeb.“
„OLE VAIT!“ käratasid Marco ja Pierre talle ning liikusid temast eemale.
„Mis järgmiseks?“ küsis Marco.
„Ma ei tea. Ma usun, et Jack etadis mida tegi. Ta on nutikas ja oma armsama päästmiseks on ta võimeline kõike tegema. Ootame ja vaatame. Me laseme siit varsti jalga, küll näed.“
„Ma usun ka seda.“
„Kuulge aken, põgeneme siit!“ hüüdis Harry ja läks pingiga akna poole, et klaasi kildudeks lüüa. Nüüd hakkas postel kiire. Pierre ja Marco jooksid – Harry tõstis laua peakohale ja oli valmis lööma –
„Sa ei või, me oleme siis surnud kõik!“ kisendas Pierre.

Pealkiri: Re: Elu kummalised pöörded... 16/11/2008, 16:19

Avaldage arvamust ja kritiseerige

12#
Harry vakatas ja sai viimasel hetkel pidama. Pinki ja aknaklaasi lahutas vaid mõni sentimeeter.
„Mida sa ütlesid?“
Marco ja Pierre hingeldasid.
„Kurat, ma löön su maha, kui midagi sellist veel üritad!“ ähvardas Marco.
„Saage aru, ma tahan KOJU!“
„Memmekas shut up. Kuula mind nüüd ära. Kui sa selle aknaklaasi purustad lebame meie siin põrandal keha auke täis nagu mingi sõel. Tahad sa seda?“
„Haa, sa tahad öelda, et meid tapetakse kui siit põgeneda üritame?“
„Ja sa ALLES avastad seda!“ ahhetas Marco. „Sa oled ikka tõeline jutumärkides ajugeenius!“
„Ma nõustun selles osas Marcoga.“
„Te olete jobud!“ lausus Harry ja pani pingi maha ning istus sellele.
„M – mida?“
„Oled sa hull?“ lausus Pierre omakorda.
„Me siin päästsime just sinu ja enda elud ning sina sõimad meid jobudeks?“ ütles Marco ja hakkas ruumis ringiratast kõndima.
Pierre ohkas ja vaatas tõsiselt Harryle otsa: „Selge pilt, meie oleme siis jobud jah? Nii, okei, meie oleme jobud ja ära sa IIAL looda MEIE peale. Kui sa nendega siin jamadesse satud, pole MIND JA MARCOT sinu jaoks enam OLEMAS!“
Harry vaatas Pierrele otsa, olles täiesti segaduses.
„No... Kuule... Ma tegin ainult nalja. Võtan sõnad tagasi.“ kokutas ta. Pierre astus sammu Harry poole ja sosistas talle kõrva: „Neid enam tagasi võtta ei saa.“
---
Pisike ruum, paar kappi seinaääres ja kõva voodi taoline asi – just sellises ruumis lebas Jack ja hakkas toibuma.
„Mariana.... Mariana... Tule siia... Tule siia...“ sonis ta.
„Rahune poiss, Marianat ei ole siin.“ lausus keegi. Keegi tundmatu. Võõras, kes võis olla ohtlik. Jack avas järsku silmad ja nägi enda ees umbes 45ndates naist valges riietes.
„Mi...?“
„Rahune, sa oeld igavikupüramiidi keskel asuvad maja laatsaretis.“ ütles naine ja järsku sai Jackile kõik selgeks. Talle meenus plaan ja see, et ta peab Mariana tagasi saama – maksku mis maksab. Ta ei teadnus kas võõrast usaldada või miite, aga ta otsustas esimese variandi kasuks. Ta ajas end kõval voodil püsti ja vaatas naist. Aastad oli ta nahaga oma töö teinud ja blondid juuksed kortsulise nahaga ei läinud üldse hästi kokku.
„Kuule, kes see Mariana on, kellest sa enne sonisid?“ küsis naine ja ulatas Jackile 2 tabletti ja klaasi vett. Jack vaatas naist veidi kahtlustavalt, kuid siis neelas tabetid, jõi vett peale ja vastas: „Ta on mu armastus. „Kokkutulekul“ kohtusime...“ lausus ta ja vaatas maha. „Parim,“ Jack joonistas õhtu jutumärgid „paik kus kohtuda ja armuda... Kas pole lausa romantiline armuda just siis, kui sulle on kõigetähtsam su elu...
Paar päeva koos ja alles mõni minut enne, kui ta ära viidi, ütlesin talle, et armastan teda ja tema vastas mulle samaga ja siis me olimegi lahus ning nüüd on mu ainus soov leida ta üles ja kasvõi veeta elupäevade lõpuni siin, aga tingimus – Mariana peab koos minuga olema... Lihtsalt peab...“
Naisterahvas kuulas Jacki ära ja ütles siis:
„Mul on tunne, et ma saan sind aidata.“

Pealkiri: Re: Elu kummalised pöörded... 28/11/2008, 20:52

Sellel stooril on lugejad kuhugi ära kadunud, aga suht jätkan ikka, sest mulle ei meeldi jutte pooleli jätta See lihtsalt pole mul loomuses.

13#
Jack tõstis pead ja vaatas - sõna otseses mõttes – suu lahti naisele otsa.
„K –K -kuidas palun?“
„Ma saan sind isegi aidata võibolla. Minu nimi on Jordin ja olen... Kuidas seda lihtsamini öelda... Bossi naine...“
„Okei, aga mul on tähtis kuidas sa mind aidata kavatsed?“
„Vaata, ma tean su tüdruku asukohta, sest mina viin talle süüa.“
Jack tõusis püsti ja hakkas toas kõndima. Ta naeratas, lausa naeris, mõte Marianale ja sellele, et ta varsti temaga koos on – oli rohkem kui hea. Ta astus sammu ja jäi sedasi täpselt Jordini ette seisma.
„On temaga kõik korras?“
„On, te olete samasugused – räägite üksteisest koguaeg. Ka tema tundis sinu vastu huvi, ja temale ma kahjuks vastust anda ei saanud, kuna ma ei teadnud sinust.“
„Su mees ei rääkinud siis?“
„Ei, meil on kokkulepe – kui ei küsi mina midagi, on ta minu vastu hea, kui ma aga hakkan pärima asju, mis ei puutu minusse, on ta paha.“ muigas naine „Nagu mingis põnevusfilmis on olemas kas head või pahad.“
See, mida Jordin rääkis pani isegi Jacki muigama.
„Räägi täpsemalt, kuidas sa mõtled mind aidata,“ palus poiss. Jordin ohkas ja vaikis, kuid siis köhatas hääle puhtaks ja alustas: „Ma ei tea kas see läheb korda, aga siiski. Sina teeskled siin magamist ja teadvuseta olekut igaksjuhuks senikaua, kuni mina ära käin ja Mariana siia toon. Marianal palun teeselda, et tal paha olla või midagi sellist ja seda kõike igaksjuhuks, siis toon ta siia ja te saate natuke koos olla. Sobib sulle see plaan?“
„SOBIB!“ hõiskas Jack rõõmust.
„Vaiksemalt palun,“ manitses Jordin.
„Vabandust, ma unustasin, aga teostame siis plaani?“
„Läks lahti.“

Võlur Postituste arv : 66 Age : 31 Asukoht : Tallinn (A)

Nii hea...
Tundub et said just lugejaid juurde,
kriitikat sa minukäest ei saa.
UUtUUtUUt! Razz

Pealkiri: Re: Elu kummalised pöörded... 4/12/2008, 08:40

Äitähh :)

Pealkiri: Re: Elu kummalised pöörded... 18/12/2008, 08:45

Ma ütlen teile, et õigevarsti tuleb uus osa :)
Kirjutan selle valmis ja siis topin siia üles. Mul nüüd Pubekad lõpetatud ja aega kirjutada :)

Pealkiri: Re: Elu kummalised pöörded... 20/12/2008, 18:08

Nonii kallikesed.
Uus osa üle pika aja siin:
Avaldage arvamust jamuud.
Vabandan, et selle loo liiga laavstooriks kätte lasen

14#
Jack oli teeselnud umbes 20 minutit teadvusetut ja hakaks sellest ära tüdinema, kui uks käis.
„Jack, see olen mina ja Mariana!“ sosistas Jordin, kui uksel seisis koos Marianaga. Mariana astus sisse ning Jordin lükkas ukse kinni. Jack tõusis otsemait püsti. Mõlemad vaatasid teineteisele otsa ja siis kõndisid teineteisele lähemale ja kallistasid.
„Mõni tund....“
„Mõni tund, aga ma juba igatsesin sind.“ lausus Mariana.
„Miks sa seda enne tegid?“
„Me ju rääkisime sellest Jack.“
„Ikkagi... Tead ka, et mul plaan. Plaan, mis võib meid siit vabastada.“ sosistas ta ning vaatas Jordinile otsa ning see sai aru, et peab nad üksi jätma.
„Ma olen siin uksetaga igaksjuhuks. Kui kuulete, et ust avatkse, minge nendele vooditele ja teeselge teadvusetuid.“
Mõlemad noogutasid ja siis ta väljus. Jack ohkas kergendustundest ja Mary naeratas isegi.
„Ma pean siin natuke ringi vaatama... Mu algne plaan näis välja selline, et kui ma siin ärkan, siis leian võimaluse laatsareti töötaja oimetuks lüüa, siis temalt relv ära võtta – ma arvasin, et see on tal kindlalt olemas ning siis tulla sind otsima. Kui sina leitud, oleksime läinud „kongi“ tagasi ja võtnud teised ning PÕGENENUD.“
Mariana raputas pead ja vaatas hirumult Jackile otsa.
„Sa oled liigapalju märulifilme vaadanud,“ lisas ta.
„Mariana siis...“
„Jack, ma saan aru, aga ma ei kiida seda heaks, et sa kellegi pead oimetuks lööma.“
„Mariana siin...“ kordas Jack.
„Mida siis?“
„Kas sa ühined mu plaaniga või mitte? Plaan muutub igahetkega, aga ütle, kas sa ühined mu plaaniga?“
Mariana kõndis Jackist mööda ning istus ühele voodile. Ta peitis pea kätele ning sasis pead.
„Mis ma sinuga ikka teen? Ühinen!“ lausus Mariana raskelt ohates.

Pealkiri: Re: Elu kummalised pöörded... 22/12/2008, 17:42

Kuulge siis!
Mina nii ei mängi!
Ma nõuan kohutavalt kriitilisi kommentaare.
*Trambib jalgu ja karjub: "NÕUUAAAN!"*

15#
Jordiniga oli kõik läbi räägitud ja nende põgenemine pidi toimuma öösel. Kõik räägitud, viis Jordin taas Mariana ära. Jack istus palati voodil ja naeratas. Mõte „Igavikupüramiidist“ pääsemisele, ergutas teda veelgi ja mõte, et ta saab seda kõike koos Marianaga teha, oli super!
---
Marco ja Pierre istusid ühes ruumi otsas, Harry teises. Marco ja Pierre sosistasid pidevalt midagi ja vaatasid Harry poole.
„Aga kui Jacki plaan põgeneda õnnestub, siis mis Harryst saab?“
Pierre tutrsatas „Võtame ta kaasa, aga ta peab ise hakkama saama. Aitame ta põgenema ja las hakkab ihuüksi metsas seiklema ja saab ise hakkama. Küll siis saab aru, et tema memmekus maksis valusalt kätte.“
Marco hakkas naerma ning ka Pierre ja nad lõid käed.
*Paari tunnipärast*
Ruumi oli laskunud taas pimedus, mida valgustas ainult kuu ja õuest tulenev hämar valgus.
Harry magas, aga Pierre ja Marco olid üleval ja viisid närvilisi pilke ukse poole.
„Jack.“ Pomises Marco, kuid siis käis kõrvulukustav kriiksatus ja oma pea uksevahelt pistis sisse Jordin. Marco, Pierre ja Harry olid segaduses. Nad ei teadnud, kas ta on hea või paha.
„Tulge,“ sosistas ta. „Meil on kaks minutit aega! Minu järel ja ruttu!“ sosistas ta ning viipas neile. Marco ja Pierre läksid, aga kui Harry tahtis minna, takistas Jordin teda.
„MIDA?“ röögatas Harry siis ja Jordin lükkas ta sisse.
„Jack sind ei tahtnud.“ lausus ta rahulikult ning sulges ukse ja hakkas jooksma ning käskis seda ka poistel teha. Väljapääsu juures jäid nad seisma.
„Oodake siin. Jack ja Mariana tulevad kohe. Näed,“ ütles ta ja võttis maast kotid. „Viis kotti igaleühele. Sees toit ja magamiskotid jm. Telk on Jacki kotis. Igaksjuhuks. Nii, ma nüüd lähen. Edu teile! Ma tõesti loodan, et teil see põgenemine õnnestub!“ lausus Jordin ning jooksis tagasi. „ÄITÄH!“ hõikas Marco talle järele. Kui Jordin oli silmapiirilt kadunud, ilmusid nähtavale Mariana ja Jack. Kui nad Pierre ja Marco juurde jõudsid, võtsid nad kiiresti kotid ja avasid välisukse.
„Tšš!“ manitses Jack teisi igaksjuhuks. Maa oli pikk ja Jordini öeldud aja järgi oli neil aega selle läbimiseks alla 50 sekundi. Jack, Mariana, Pierre ja Marco ajasid kotid selga.
„Ma olen kolmeni, siis jookseme!“ lausus Jack ja võttis Marianalt käest kinni.
„ 1... 2... 3! Karjus ta ja nad jooksid.