Elu kummalised pöörded...

Entšoi!


17#
„Ja kus sa olid?“ küsis Pierre ärevalt.
„Rahune maha. Ma käisin mõtlemas ja ka vetsus.“ valetas Mariana ja viis pilgu lõkkele ja siis lõkkest eemal olevale suurele tumedale telgile. Talle meenus korraks „Lend number 29“ ning potsatas siis Pierre ja Marco vahele maha istuma. Marco andis tüdrukule ubade konservi ja lusika. „Palun, paremat meil hetkel pole ja me peame toitu kokku hoidma. Kes kurat teab, kaua me siin metsas olema peame.“
Mariana muigas ning Pierre tonksas talle vastu kätt ja neelas oad alla.
„Mariana, Jack? Mis tüübil on? Läksite tülli või?“
Mariana kehitas õlgu. „Ei tea. Ta noris jamh enne tüli ja siis ma läksin minema ja rohkem ma teda näinud pole. Kus ta on üldse?“
Pierre osutas telgile „Telgis.“
„Okei,“ lausus Mariana ja tõusis püsti „Ma lähen räägin temaga.“
---
Telk oli kaheosaline. Üks pool oli pime, teisest kumas nõrka valgust. Mariana tõmbas lukust ja nähtavale ilmus Jack, kes istus seljaga telgiava poole. Mariana ronis telki, sulges ava ja istus Jacki seljataha. Telgi üks osa oli üpris suur, võrreldes tavalise telgiga.
„Kuule,“ alustas Mariana „Ma ei taha sind segada, aga ma tahan teada, mis sul on. Kas mina tegin midagi valesti või tegi keegi teine? Kas me ütlesime midagi valesti?
Vaikus, ainult Mariana ja Jacki hingamist oli kuulda.
„Jack, ma räägin sinuga!“ kordas Mariana.
Vaikus.
„Okei,“ ärritus ta „Eks mossita siis edasi.“ lausus Mariana pahaselt ja tõmbas telgiava luku lahti, kui Jack ta peatas.
„Oota,“ lausus ta ning Mariana vajus taas istuma ja sulges telgiava.
„Mida?“ küsis ta ja vaatas pahaselt Jackile otsa. Jack suunas pilgu sinisele magamiskotile, millepeal nad parasjagu istusid.
„Asi on selles, et ma lihtsalt ei tunne end ära... Ma olen muutunud selle paari päevaga endale täiesti tundmatuks tegelaseks. Ma EI OLE selline, aga antud olukorras PEAN ma selline olema.... Ma poleks kuskil mujal situatsioonis elusees jätnud kedagi n.ö „põrguväravatele“ ehk siin öeldes siis „Igaviku labürinti.“
Kui me elueest jooksime mõtlesin ma sellele ja see hakkab mind vaikselt enda alla matma. Mõte, et Harryt piinatakse ja lõpuks jõhralt tapetakse... Mõte Jordinist ja sellest, mida ta mees talle teha võib... ja kelle süü see on? MINU! Mina tulin sellele jaburale ideele põgeneda ja sellele, et jätta Harryt sinna ja samas Jordinit enda plaani kaasates. Me saimegi põgenema, aga ma ei garanteerinud õnnestunud põgenemist... Meid võidakse igahetk avasatada ja siis lihtsalt maha lasta. Kõrilõikaja ja DeadMan tapaksid meid hea meelega...“
„LÕPETA!“ käratas Mariana talle. „Ära haletse end! Me oleme kõik siin su plaani eest vastutavad, sest me läksime sellega kaasa!“ lausus Mariana ja nihkus Jackile lähemale. „Sina üksi plaani eest vastutav EI ole!“ sisistas ta ja pani oma käe Jack’i käele ning pigistas seda. „Meie neli – oleme tiim. Me oleme üks ja me oleme kogu selle asja eest vastutav tiim. Kas said aru?“

Hiiiaa

kriitika : kiiremini uusi osi :)

18#
Jack vaikis.
JÄLLE.
Mariana raputas pead ning läks telgist välja, jättes Jacki omaette vaikima. Mariana lõi käega kõigele, mis seostus talle Jack’iga. Vähemalt nii oli hetkel. Tal viskas üle. Marco vaatas Marianale kulm kipras otsa.
„Tüli?“
„Meie noortel on tüli! Wow. Teie kaks! Kaks kõige kainema mõistusega meie seast tülitsevad! Miks siis?“ küsis Pierre. Mariana näitas Pierrele rusikat ja potsatas Marco kõrvale.
„Tal enesehaletsuse moment. Mõtleb, et on kõiges süüdi ja mis iganes.“
Marco hakkas naerma „Pshh. Tuleb telgist välja ja siis sõimab meil näod täis.“
Pierre tahtis midagi ütlema hakata, kuid vakatas. Marcol lendas ubadepurk käest ja Mariana jäi lihtsalt vait.
Telgist pistis oma pea välja Jack.
„Noh, miks te vait jäite?“ küsis ta ja vaatas igaühele otsa „Muide, mul on kõrvad, niiet teie jutt oli mulle väga hästi kuulda,“ lausus Jack ning hakkas hoopis teises suunas kõndima.
„Jack!“ hüüdis Mariana „Oota!“ karjus ta ning jooksis noormehele järgi.
„Mida?“ küsis Jack vihaselt ning kiirendas sammu. Mariana pidi kergelt jooksma, et Jacki kõrval püsida.
„Jack, palun jää seisma!“ lausus Mariana pahaselt, tegi liiga suure sammu ning komistas. Ta jalg jäi puuhalu taha kinni ja ta kukkus ninali. Jack astus paar sammu tagasi, vaatas Marianat, ohkas ja aitas Mariana püsti.
„Miks sa mulle järgnesid?“ küsis ta ja raputas õrnalt tütarlast õlgadest „Miks?“
Mariana vaikis ja pisaras voolasid mööda ja põske alla. Valus jalg ja Jacki kurjustamine tegid oma töö. Nagu tita, kes pillima pistab, kui ema talle kommi ei anna, mõtles Mary.
„Lihtsalt. Ma kartsin. Ma mõtlesin, et sa tahad ära minna ja meid siia pärapõrgusse üksi jätta....“ nuuksus Mariana.
Jack muigas ja surus Mariana enda vastu. „Totu. Kuhu ära? Ma tahtsin ainult jutumärkides vetsus käia. Kuid nüüd jääb see ära. Lähme laagriplatile tagasi. Toeta end minu najale. Tubli.“
Jack hakkas astuma, kuid Mariana pidi uuesti pikali käima. „Tule siia,“ lausus ta ja võttis Mariana kahe käe peale.
„Ai, võta oma käsi mu jala juurest ära!“ kisas Mariana.
„Kuidas ma sind siis kätel kanda saan? Pillan su maha ja siis on sinuga lõpp.“
„Tead, kui sa mind maha pillad, lähen ma teist lahku. Lihtsalt, toeta mind.“
Jack noogutas ja viis Mariana laagriplatsile tagasi.
„Pierre! Marco!“ hüüdis Jack ja pani Mariana puunajale. „Seisa.“ Ütles ta ja võttis vöövahelt relva.
„Pierre!“
„Marco!“ hüüdis Mariana nõrga häälega.
„Ma lähen vaatan ringi. Kui ma kümne minutipärast tagasi pole, hakka minema põhja suunda. Näed,“ Jack kummardus ja võttis kotist kompassi. „võta.“
„Kas sa arvad... et nad on siin?“ sosistas Mariana.
Jack noogutas ja samas ka raputas pead. Ta surus Mariana huultele õrna suudluse ja kadus siis pimedusse.

Huvitav miks ma alles nüüd selle avastasin?
Päris põnev on