Oo, California 2

Nii siis, ma ei jäta pooleli elu parimat kogemust, kuid kuna mul ei ole selle jaoks ühtegi ideed, oli mu pea täis hoopis uusi mõtteid. Seega pidin ma neid ohjeldama ning all pool said need ka kirja pandud. Kommentaare, kriitikat. Aitäh! Kirjavigu andke teada, ei ole üle kontrollinud seda :):)

"Christy, ma sain selle töö," karjus Jessica Jones rõõmsalt telefoni, ise mööda tuba ringi joostes. 
Teisel pool toru olev Christy maigutas igavusest suud. "Mis töö? Lapsehoidjana Californias?"
Jessica tundis ära Christy tüdimusnoodi ning tõsi see oli, et viimane ei olnud sellest just eriti vaimustuses, kuid ometi keeldus ta seda tunnistamast, et ta tõesti reageeris üle. Miks ei võinud sõbranna tema üle õnnelik olla? Ta ju teadis, et Jessical oli pisut rahaga probleeme ning et ta pidi omale töö otsima, kuid Christyl polnud viga midagi. Tüdruk vaid peesitas oma uhiuute bikiinide väel basseini ääres ning laskis oma teenijal endale uue Mojito valmistada.
Jessica ei olnud enam sugugi nii heas tujus. "Jah, selle lapsehoidja töö. Ma pean kohe ülehomme alustama. Ning ma palun sind, Chris, tule minuga kaasa. On lubatud võtta..."
"Ei, ei ja veel kord ei," segas Christy vahele enne, kui Jessica jõudis lause lõpetada. "Sa tead, Jess, et töö pole minu jaoks, veel vähem väiksed lapsed. Otsi keegi teine omale kaasa."
Jessica avas oma suu ning enne kui ta jõudis hakata vastu vaidlema, oli liinil kuulda vaid kinnist tooni. Tüdruk istus potsatades diivanile ning ohkas.


Christy ei suutnud aga kuidagi uskuda, et Jessica just teda kaasa tahtis kutsuda. Ega ta ometi mingi tööinimene polnud.
Tüdruk pööras ennast kõhuli, et seljale veidi päikest võtta.
"Pedro, tule määri mu seljale päikesekreemi," hüüdis ta aednikule, kes seal lähedal lilli kastis. Pedro on nende juures töötanud aastaid, kuid ta on siiski esimene meestöötaja, kes pole midagi Christyga üritanud ning naine ei olnud sellega just kõige rahulolevam.
Mees kõndis silmi pööritades Christy poole. "Ma pole teie iluteenus. Ma olen aednik."
Tüdruk kergitas kulme. Ta armastas mehe veidike lõunamaist aktsenti, kuid ta oli suures hämmingus, et Pedro hakkas vastu. Temale, Christy McKenziele, ei hakka keegi vastu.
"Nii kaua kui sa töötad minu alluvuses, paned sa seda kuradi päiksekreemi mu seljale nii kuradi palju, kui ma ise tahan," oli Christy juba sekundi pealt peaaegu raevumas.
Pedro naeratas. "Jah, just. Lubage vaid meelde tuletada, et ma töötan vaid teie isa alluvuses."
Mees võttis kreemituubi ning keeras sellelt korgi maha.
"Mine tagasi tööle," näitas Christy käega lillede suunas, hääles pettumusnoot. "Ma saan ise ka."
Vaadates, kuidas Pedro lahkub, sai naine aru, et mees töötab tõesti vaid tema isa alluvuses. Ja selleks, et küündida isa tasemele, peab tegema tööd. See oli viimane asi, millele Christy mõelda tahtis, kuid ta ju teadis, et isal on plaan saata ta see suvi tööle Roseville lähistele jäätisemüüjaks ning see oli naise jaoks alanduse tipp.


Visates makaronid keevasse vette, istus murelik Jessica väikese köögilaua taha. Olgugi, et teda oli alati peetud väga tugevaks ja iseseisvaks naiseks, tundis ta, et nüüd see mulje temast küll tõeks ei osutunud.
Paar aastat tagasi oli tema poiss petnud teda tema parima sõbranna Christyga. Jessica oli neile peale sattunud just tegutsemise ajal. Naist ajas ka ennast naerma mõte, et ta oli üldse Christyga veel tegemist tegi, kuid neid pikki aastaid, mis küündisid lapsepõlveaega, ei saanud lihtsalt tuulde loopida. Ajapikku viha sõbranna vastu lihtsalt kadus. Kuid mitte Michaeli vastu. See oli nende suhte lõpp ning Jessica pole teda sellest ajast saati näinud. Tal isegi pole olnud tahtmist teda näha.
See oli aga esimene kord, kus Jessica vaimselt murdus ning tagasitulek polnud üldsegi nii lihtne. Teda üritasid tagasi tuua nii ema, isa kui ka vend Dan ja Christy. Pärast mitmeid nädalaid toas istumist, jäätise õgimist ja tonnide viisi pisarate valamist, seadis Jessica oma elus uued eesmärgid. Ning nendest piisas, et alustada puhtalt lehelt.
Kuid pärast seda ei tundnud ta ennast enam nii jõulise ja sihikindlana kui varem. Midagi oli nagu puudu. Mis see aga oli, ei suutnud Jessica välja mõelda.
Naine ohkas, tõustes laua tagant püsti ning jättes oma mälestustelõnga, sammus ta otse peegli ette. Vaatepilt sundis aga Jessicat kõigest väest kinni hoidma karjatust. Nägu oli lumivalge ning ta punased pikad juuksed langesid lohakalt ettepoole. Silmad virvendasid nagu tuled ning huuled olid kaardunud peenikeseks kriipsuks. See ei ole see Jessica, kes varem. Ning ta peab leidma vana Jessica enne, kui uus võtab võimust ja ta kaotab kõik, mis tal siiani olnud on.


See päev, mil ta pidi minema hoidma kahte last, jõudis liiga kiiresti kätte. Ka see sinna mineku plaan tundus tegelikult halb idee.Talle oli vaid pilt saadetud, tutvustus ja et soovitakse kiiremas korras algust teha. Kuigi Jessica polnud üldsegi pimesi usaldaja tüüpi, otsustas ta selle tööotsa vastu võtta, kuna see tõi talle kõige suurema sissetuleku. Naisel oli vaja seda autot, millest ta oli unistanud juba sellest ajast, kui ta sai 16. Ning pärast seda, kui ta sai raamatupidaja koha pealt kinga, oli ta nõus ükskõik mis tööga. Perega hüvasti jätnud, tundis ta sügava sees isegi suuremat hirmu, kui selle töökoha nõusoleku andmisel.
Aeglaselt, ent kõige suurem kiirus, mis see auto sisse võttis, sõitis naine mööda maanteed, mis pidi otse viima Sacramentosse, kus ootab teda uus pere. Ilmastikutingimused olid kohutavad. Ta oli juba sõidu aja jooksul joonud kolm liitrit vett ning ta janu oli nüüd veel suurem. Nimelt on seal suviti väga palav ning naine needis ennast, et ta rohkem vett kaasa ei võtnud. Autoakende taga läks aina hämaramaks ning kui Jessica heitis pilgu kellale, ehmatas ta, sest kell näitas juba 11:32 p.m. Ning kõige viimane asi, mis võis tüdrukuga juhtuda, oli see, et tugevat suitsu hakkas kapoti alt välja ajama ning tema vana auto, mis oli üsnagi logu, suri tee ääres välja. 
"Jah, just. Siis kui ma enam maantee peal pole, sure välja," pomises vihast vahutav Jessica ning ta astus autost välja, ukse enda järel jalaga kinni lükates. Kuid ta hakkas seda kohe kahetsema, kuna kohe kui ta ümber pööras, kukkus autouks suure kolinaga eest ära. 
Jessica tõstis käed taeva poole. "Tänan sind. Seda ma vajasingi."
Naine seisis käed puusas keset inim- ja autotühja teed ning vaatas ringi. Kell on palju, tõdes ta, kuid ta peab olema hiljemalt täna öösel juba kohal. Aga samas ta võib ju selgitada tööandjale, et juhtus õnnetus. 
Jessica hüppas ruttu autosse tagasi ning otsis välja tagapingilt oma telefoni.
"Tore," sõnas ta pahuralt mobiili tagasi taha visates. "Aku tühi."
Niimoodi veetis ta seal umbes umbes kaks tundi, kuni ta kuulis esimese auto häält.
"Ja kui ma nüüd surma saan," tõstis naine näpu püsti. "Siis vähemalt pereema teab, et ma üritasin."
Tema kõrval peatus must, läikiv Lamborghini. Jessica oleks tahtnud auto peale ronida ning seal nurru lüüa, kuid ta hoidis ennast kõigest väest tagasi.
Autost astus välja umbes kahekümnendates mees, ruudulise triiksärgi ning mustade teksapükstega. Tundus nagu ta oleks just enne autost väljatulekut juustest lohakalt läbi tõmmanud, kuna need turritasid igas suunas. 
Mehe suunurgad tukslesid. "Vajad abi?" 
Kuid kohe kui ta silmas eest ära kukkunud autoust, torutas ta veidike suud, mis muutis ta naise jaoks veelgi vastupandamatuks. Jessica oleks talle kallale sööstnud ja näksinud ja maitsnud neid imelisi huuli, kuid ta tõi ennast reaalsusesse tagasi, raputades pead.
"Kapoti alusega vajaksin vist tõesti," naeratas tüdruk hämmastava rõõmuga, et ta oleks juba ise peaaegu uskuma jäänud, et tal on auto täitsa terve ning midagi pole juhtunudki.
Noormees või mees, ei suutnud Jessica ära otsustada, kõndis kindlal sammul auto poole ning sukeldus kohe kapoti alla. Ta samm meenutas isasgaselli. Nõtke, aga kui vaja siis tormakas ja ähvardav. 
Jessica võttis sisse positsiooni mehe selja taga ning seljatagant nägi ta välja täpselt sama kuum kui eest.
Nii kaua kui naine jõudis teda mõõta, pistis noormees pea kapoti alt välja. "Ma olen Brian muide."
See vaikus oligi juba Jessica jaoks piinlikuks hakanud muutuma ning ta tänas mõtetes Jumalat, kes selle meessugu nii julgeks oli loonud.
"Jessica," vastas tüdruk üleliigse kergusega. See oli naljakas, sest sellist tunnet ei olnud ta tundnud alates sellest ajast, kui raamatukogule tuli uus juhataja, kes oli ääretult sarmikas kutt. Kahjuks aga jäi ta oma tööpositsioonile vaid kaheks nädalaks, kuna ta ütles, et ta ikka ei suuda endale nii suurt vastutust võtta.
Jessica võis vanduda, et see mees seal kapoti all naeratas. 
Kulus veel paar minutit, kuni ta pea välja tõmbas. "Kahju, aga sellega siin pole sul enam midagi teha. Kui tahad, siis vaid mahakandmisele."
Ilmselgelt nägi Brian naise silmis paanika peegeldust sest ta lausus koheselt, et võib Jessica viia, kuhu too soovib.
Seega ei jäänudki tüdrukul muud üle, kui oma kompsud kokku korjata ja istuda uhkesse Lamborghinisse, mille sõitu oli ta selle hetkeni näinud vaid unes. Nagu öeldakse - igas halvas on ka midagi head.
"Kuhu minek muidu?" küsis Brian teema algatuseks, olles sõitnud juba paar head minutit. Jessicale meeldisid mehed, kes jututeemat ise üles võtsid. Selline oli omal ajal ka Michael olnud. 
Tüdruk nokkis küüntelt lakki maha, surudes kaugemale mõtted tema eksist. "California. Sacramento."
Ta oli üsnagi hämmingus, kui mees ütles, et ta suundub ise ka täpselt sinna. Kuid Jessicat hämmastas vist pigem rohkem see, kui hästi sobis Brian sinna rooli taha. Ta oli nii mehine ja jõuline. Poleks mees talle võõras olnud, oleks ilmselt tüdruk teda juba hullumusest suudelnud ja kes teab, ehk midagi rohkemgi teinud. Naisele meeldis kohutavalt mehe briti ja iiri aktsendi segu.
Et oma kirge veidike taltsutada, vaatas Jessica aknast välja ning märkas, et õues oli üsnagi pimedaks selle ajaga läinud.
"Aga mis sind siis Californiasse toob? Nagu ma aru sain, ei ela sa siin, eks?" küsis uudishimust põlev Brian.
Jessica noogutas tunnustavalt ning mõtles endamisi, et seksikas ja nutikas veel pealekauba. "Lapsehoidjaks. Töö. Üsna jube tegelikult kodust nii kaugel olla. Ikkagi teisest osariigist, aga eks ma harjun."
"Mis aadressile sa täpsemalt jõuda tahaksid," päris Brian, tehes ühe ringi koletu suurel ringteel. 
Naine otsis kotist kiiresti ühe paberitükikese, kuhu oli kritseldatud paar jänest ning sinna kõrvale kirjutatud aadress. "9. puiestee, maja number 9 ning see asub Tahoe pargi lähedal."
Briani näole tekkis huvitav mänglev naeratus, millest Jessica aru ei saanud.
"Mida?" küsis ta naerdes. "Kas sa tead seda pere? Kas nad on normaalsed?"
"Tean," sõnas mees kavalalt. "Sa istud ühe pereliikmega autos."

Okei, keegi ei tahagi jagada oma mõtteid minuga


Jessica ei suutnud oma kõrvu kuidagi uskuda.
Brian oli aga väga rahulolev ning ta suul mängles ikka veel see sama kaval naeratus. Mehele meeldis, kui ta sai võimaluse naisi üllatada ning tema arvates nägi Jessica üllatunud näoga nii eksinud ja armas välja.
Kui Brian oli selgitanud, et ta on kõigest kolmas perepoeg, kelle kaks väiksemat venda vajavad kantseldamist, ei suutnud Jessica ikka veel sõnu suust välja saada. Tüdruk vaid istus ja vaatas oma suurte šokolaadipruunide silmadega mehe poole.
Alguses esimese mõttena arvas Jessica, et Brian on pereisa ning need räpased ideed, mis ta temaga ennist teha soovis, tekitasid tal kohe tugeva peavalu. Palju ei puudunud  ka okserefleksist. Kuid naine pidi tunnistama, et mees oleks olnud kõige seksikam isa, keda ta näinud on ning ta oleks tal töötamise seal majas väga raskeks teinud.
"Väga...väga ootamatu," kogeles Jessica, tõmmates närviliselt sõrmedega läbi oma leekpunaseid juukseid. See oli pidev reaktsioon tüdruku puhul, kui ta oli sattunud veidike piinlikku olukorda.
Brian piilus korra naise poole, aga kui nende pilgud kohtusid, pööras ta silmad tagasi teele. Olgugi, et naine suundus nende juurde tööle, ei saanud Brian ikka peast seda ilu, mis Jessica ümber keerles. Ta ei olnud ilus mitte nii nagu enamik tema eakaaslasi. Mees ainult pakkus mõttes, et nooruk on umbes 20, kuid pead ta ei julgenud anda.
"Kui vana sa oled üldse?" küsis Brian, kuna ta ei jõudnud oma mõtetes kindlale vastusele, kuid nähes Jessica kulmude vahele õrna kortsu tekkivat, leidis ta kohe vabanduse. "Noh, sa näed päris noor välja ning tavaliselt on mu ema üsna valiv nende lastehoidjatega."
Mehel tekkis kohe suur kergendus kui nägi naist naeratamas. "21 olen."
Sellega Brian väga palju mööda ei pannudki. Jessica aga mõtles oma mõtetes, kui vana võiks mees ise olla. Alguses oli ta talle 24 pakkunud, kuid nüüd kui ta sai meest lähemalt uurida, leidis ta, et Brian on veidike noorem. Kindlasti tegi oma töö vanuse juurde saamisel umbes kahepäevane habeme mitte ajamine ning ta sorakil juuksed, mis oli juba veidike liiga pikaks kasvanud.
"Ma olen 18," heitis Brian pilgu Jessicale, kuna nägi naist millegi üle juurdlemas. 
Jessica kohendas seelikut oma põlvedel, mida ta tõmbas aina rohkem alla poole, et varjata oma siidiseid ja sihvakaid jalgu nooruki eest.
Brian hakkas aga naerma, nähes naise kohmetust. "Nalja tegin. 25 olen tegelikult."
Naine ohkas kergendatult ning lasi ennast veidike vabamaks. Ta leidis silmadega ühe nupukese, mis asus pingi küljes, kuid kuna ta uudishimu oli alati suur olnud, ei suutnud ta sellest enam mööda vaadata. Tüdruk vajutas punasele nupule ning ehmatas kiljatades, kui ta pingi seljatugi järsku alla hakkas vajuma.
Brian vaid naeris, vangutades pead. "Sa võid magama jääda. Meil on umbes tund aega veel sõita."
Jessica toetas pea alla vajunud pingile ning pani silmad kinni. Miski Brianis pani teda usaldama ja mitte kartma seda, et üles tõustes on ta tegelikult juba surnud.


Christy elas aga oma igapäevast elu, sel ajal kui Jessica nautis õndsat und võhivõõra autos.
Naine valis endale parasjagu hilpe õhtuseks peoks, kui ta isa ta enda juurde kutsus. 
"KOHE," karjus Christy nii kõvasti kui jaksas, sest maja oli nii suur. Kui naisel tekkis tahtmine trenni teha, viskas ta jooksuriided selga, jooksis kolm tiiru ümber maja ja sellest täitsa piisas. Pigem ei nimetanud nad seda majaks, vaid rantšoks.
Christy pani selga liibuva ja üsna mini musta kleidi ning torkas kõrva suured hõbedased rõngad samal ajal, kui ta trepist üritas alla astuda oma kõrgetel kontsadel. 
Tüdruk oli terve oma elu olnud lühikese kasvuga jännis ning ta mäletab väga hästi, kui teda koolis selle pärast noriti. Alati oli ta pikkuse ridades kõige viimane ning siis vaatasid talle otsa irvitavad näod, mis käskisid rohkem putru süüa. Kuid mida aeg edasi, seda enam ta sellega ära harjus. Esimeses klassis oli see tema jaoks nii ränk, et ta tuli pea iga päev koolist nuttes koju.
"Christy, ma pean sinuga tõsiselt vestlema," sõnas härra Tyler, kui naine ulatus vaatevälja. "Oota, kas sa hakkad kuskile minema?"
Christy noogutas, üritades ikka saada kõrvarõngast kinni. "Jah, Ed korraldab ühe kokkusaamise ning ta kutsus mind ka."
Tyler pani lehe lauale ning asetas kohvitassi selle kõrvale, ise häält puhtaks köhatades. "Ma tahaksin, et sa tööle läheksid."
"Ma tean, isa," pööritas Christy silmi. "Kuid mitte veel. Aega on selle kiire asjaga. Ma pean lippama nüüd, auto on maja ees juba."
Kuuldes autosignaale jooksis naine elegantselt toast välja, enne kui ta isa sai hakata protesteerima, jõudes veel ukse eest oma kuldne käekott krabada.


Jessica kuulis kuidas keegi teda kaugustes nimepidi hüüab, kuid ta ei teinud kindlaks hääle omanikku. Alles siis kui Brian võttis kinni ta õlast, et teda raputada, tõusis naine ehmatusega püsti.
Mees tõmbas koheselt käe ära. "Unimüts, me oleme kohal."
Jessica vaatas uniselt ringi, hõõrudes kohmakalt oma silmi. Ta pilk jäi seisma ühe suure, suure maja ees. Tegelikult arvas naine, et see on loss, aga olles oma asjad autost võtnud ning kodu ees veidi seisnud, tundus see ikka veidi väiksem.
Briani järel minnes, pidi Jessical suu peaaegu otsast kukkuma. Esik oli nii suur ja lai, et sinna oleks teine maja sisse mahtunud. Laes rippusid kuldsed kristall-lühtrid, mis olid ilmselt nii kallid, et naine poleks seda omale kuupalkasid kogudes ka elu viimasel aastal lubada.
Mees hüüdis kedagi Zoe nimelist ning kohe oli kuulda kontsade klõbinat.
"Oi, Brian, ma näen, et sa oled meie lapsehoidjaga tutvunud," sõnas trepist inglisammul alla tulles noor naine, kellel oli tugev briti aksent küljes. Tal olid blondid lokkis juuksed ning ta nahk tundus nii pehme, et Jessica oleks tahtnud seda katsuda. Ta pakkus naise vanuseks 20, kuid kui Zoe hüüdis oma laste järgi, sai ta aru, et ta peab ikka vanem olema. Kõvasti vanem. 
Esikusse jooksid kaks väikest poissi. Üks neist oli Robin ja nelja aastane, teine oli Robert ning viie aastane. Poisid võtsid selja tagant välja veepüssid ning sihtisid nendega otse Jessicat. Jääkülm vesi purskas otse ta näkku ning naine hakkas koheselt kiljuma. Kulus ainult hetk, kui tulevane lapsehoidja oli läbimärg.
Brian talutas ta kohe treppidest üles ning Jessica kuulis, kuidas Zoe karjus poiste peale. Ta sai küll aru, et see oli jube tegu ja et ta on läbimärg, kuid samas mõistis ta ka poisse, kes tahtsid ilmselgelt ainult nalja teha.
Mees viis Jessica koridoris paremat kätt viiendasse tuppa ning see pidi ka jääma tema toaks. Seal oli kaks korda suurem voodi, kui ta enda kodus ning neli korda suurem garderoob. Naine ei suutnud uskuda, et ta sellise pere otsa kukkus. See tundus talle kõik liiga hea.
Brian pani Jessica voodile istuma ning tõi talle garderoobist roosat värvi pehme teki.
"Mul hakkab nendega alles igavene jama, mis?" naeratas naine mõrult. Ta ei suutnud tegelikult ennast ette kujutadagi nende kahe põngerjaga kuskil maadlemas.
Brian vaid naeris tumedalt ning noogutas. "Aga kui ma tööl pole, võin sind aidata. Minu sõna nad kuulavad isegi päris hästi."
"Oleme kokku leppinud," sõnas Jessica oma kätt välja sirutades ning kui Brian sellest kinni võttis, sai naine aru, et teda on iga kõvasti õnnistatud, et ta selle pere sai.

Mulle meeldib. Kohe täitsa meeldib.
Selline mõnusalt kirjeldatud, midagi ei ole liiga palju ega liiga vähe.

Ega ma hetkel midagi rohkemat ei oskagi öelda.
Nii et lase aga edasi. :)

Ma ka ei oska hetkel suurt midagi välja tuua, sest ma vist ootan sellelt jutult seda midagit enne xD Ei aga seda, et sa hästi kirjuta pole sulle vaja öeldagi, sest seda sa ju peaksid ise ka teadma. Ja palju ei tasugi seda öelda, ajad nina püsti ka veel xD

aga tea, et ma jään siis sinu teisele järjekale uut osa ootama ja siis selle jutu puhul seda midagit, mis peaks tulema, ma loodan.