Solvang, Santa Barbara, California

No nii, sain siis uue looga maha praegu. See vist on see, kui öösel kohe und ei tule ja hakkavad igasugu mõtted peas ringi käima. Muidugi unustasin ma hommikuks ära, et mis asja ma nüüd eile mõtlesin aga üles leidsin, kuskilt aju tagumisest nurgast. Wiii.. Muidugi ma ei tea, kuhu ma sellega jõuan, aga ma pean ruttu kirja panema need kohad, mis siin kindlasti juhtuma peavad. Väike hall hääleke kuskil ajus hüüab, et nii ja naa  ahha ma ajan segast vist. Sorry.
Igatahes. Noh. Siin ta on. 


Ootasin härra Tundmatut, kokkulepitud nurgal. Istusin toolil, ning jälgisin salaminsi kõiki minust mööduvaid inimesi. Eriti hoolikalt jälgisin ma neid, kes sekundikski kauemaks seisma jäid.
Mõnda aega nii istunud ja kõiki seiranud,märkasin teisel pool teed, ühte musta kuju seismas. Ajasin ennast ettevaatlikult püsti, endiselt veel kõiki jälgides, ning võtsin suuna tolle kuju juurde.
„Küll läks sul ikka aega, et mind märgata,“ pomises, härra Tundmatu.
„Teie maskeering ei olnud see mida ma teilt ootasin.“
Mees turtsatas. „See selleks. Kus raha on?“ asus too kohe asja kallale.
„Konkreetsus mulle meeldib,“ kommenteerisin, samal ajal kotist ümbrikut välja koukides.
„Ma tahan ennem asju näha,“ andsin ma talle käskluse.
„Enne raha ja siis näed,“ ärritus mees, iga sõnaga aina rohkem.
„Kuidas ma saan kindel olla, et sa minu rahaga lihtsalt ära ei jookse? Ja ma jäängi oma asjadest ilma,“ kissitasin talle silmi.
„No olgu,“ ohkas ta, oma mantli põuetaskust minu dokumente välja otsides. „Näe,“ näitas ta neid enda ees, usaldamata, neid minu kätte anda.
„Selge, aitäh. Siin on Sinu raha,“ ulatasin talle oma ümbriku.
„Kust ma tean, et siin on täpne raha?“ küsis tema omakorda sõjakalt.
„Loe üle,“ pahvatasin pahaselt.
„Ja kust ma tean, et sa oma asjadega ära ei jookse?“ küsis ta mind järgi tehes.
Ohkasin pahuralt, võtsin ümbrikust raha välja ning ajasin selle lehvikusse, et mees saaks kiire ülevaate, palju mul raha oli.
„Selga aitäh. Siin on sinu asjad,“ ulatas ta mulle mu dokumendid, mina talle omakorda ümbriku.
„Oli meeldiv äri ajada,“ kommenteeris ta, enne kui ta selja keeras ning minema jalutas.
Jäin veel sinna samasse seisma, oma uusi dokumente imetledes. Avasin oma passi ning lasin sõrmedega üle oma pildi ning nime.
„Keeley Adamas,“ sosistasin ma, silmad säramas. „Ma olen nüüd vaba,“ naersin endamisi.
Õnnest õhates, panin oma uue identiteedi kotti, ning üritasin maru rahulikuks jääda.
Võtsin suuna uuesti sinna, kus ma toda härrat oodanud olin. Istusin samale toolile ning jäin endamisi unistama.
Kui mõni aeg möödas oli, koitis mulle, mida ma tegema peaksin. Otsisin kotipõhjast oma telefoni, selle leidnud, avasin klahviluku ning valisin sealt Matt'i numbri. Mõne korra kutsunud, võttis noormees kõne vastu.
„Hei, kus sa oled?“
„Ma.. Ma olen äärelinnas,“ vastasin kogeledes.
„Mida sa seal teed?“ Kujutasin ette, kuidas noormees oma kulmu kortsutas ja kukalt kratsis.
„Ma lähen nüüd ära.“
„Kuhu?“
„Paremasse kohta.“
„Anna mida sa ajad? Kuhu sa lähed?“
„Sa oled parim sõber, keda endale tahta. Aga enam sa mind ei näe. Ole tubli!“ lõpetasin kõne. Koukisin oma telefoni taguse lahti, võtsin sim-kaardi välja, ning viskasin selle, tooli kõrval olevasse, prügikasti.
Hingasin kergendatult. Nüüd oli see tehtud. Nüüd võisin ma edasi minna.


Võtsin suuna lähimasse bussipeatusesse. Ootasin seal kuni esimese bussini. Õlgu kehitades astusin ma sisse, ostsin pileti, lõpp-peatusesse, ning istusin omale kohale.
Kuna sõit oli mitme tunnine, otsisin kotist endale raamatu, et aeg natukenegi kiiremini läheks. Ning seadsin ennast istmel mugavamalt sisse. Olin raamatusse nii süvenenud, et enne kui ma sellega ühele poole oleks jõudnud, olingi kohal. Ohkasin üllatunult. Süda sees kiiremini pumpamas ja liblikad kõhus, võimust võtmas.
Vana elu lõpp-peatus, uue elu algus.


Astusin bussist maha, venitasin enda konte, peale pikka sõitu, kippusid need ikka kangeks jääma.
Seda teinud, jäin ma enda ümbrust silmitsema. Otsisin taskust uuesti bussipileti, ning lugesin nime, kuhu ma pileti ostnud olin.
„Solvang, Santa Barbara, California, “ sosistasin ma endale. „Mida ma tegin? Miks ma nii tegin?“ sosistasin, vaikselt paanikasse minnes.
„Tere miss, kas teiega on kõik korras?“ küsis, üks vanem meesterahvas, kes minust mööda oli minemas.
Vaatasin teda üllatunult, kuid kui aru sain, et ta minuga rääkis, kohkusin veidi.
„Jah kõik on korras,“ vastasin ebalevalt.
„Olete te kindel? Kas te ostsite ikka õige pileti?“ pommitas too edasi.
„Eee.. Ma arvan,“ ebalesin.
„Kas teil on millegagi abi vaja?“ küsis ta mulle lähemale astudes.
„Kas te oskate mulle mingit ööbimispaika soovitada?“ küsisin viisakalt naeratades.
Mees muheles veidi.
„Oh siin on ainult üks koht, kus ööbida. Ma juhatan Teid sinna,“ mees pani oma käe mu alaseljale ning lükkas mind takka.
Kõndisime mõne hetke vaikuses.
„Kuidas Teie nimi on, kui küsida tohib?“ uuris too veidi kahtlevalt.
„Mu nimi on An.. Keeley,“ vastasin kokutades.
„Oh meeldiv. Mina olen Arthur,“ ulatas ta mulle kohe käe, et korralikult tutvuda. Ta käed olid rabedad, millest oletasin, et ta tegeleb raske tööga.
„Millega Te tegelete?“ küsisin uudishimulikult.
„Oh..“ ohkas ta. „Ma olen selle linna ainus korstnapühkija.“
Jäin teda imelikult vaatama.
„Te olete korstnapühkija kohta väga puhas,“ kommenteerisin omaette.
Mees aga kuulis mind, ning hakkas laginal naerma.
„Vabandust,“ punastasin.
„Mul on täna vaba päev,“ lausus ta, kui oli veidi maha rahunenud.


Edasi kõndisime me vaikuses. Kuni jõudsime ühe majani, kus oli armas väike aed ees, ning mille majal laius suur silt: Nancy puhkemaja.
„Me olemegi kohal,“ lausus Arhtur, väravast sisse astudes. „Ma lähen ütlen Nancyle, et tal on külaline.“
Noogutasin vastuseks. Kui Arthur tuppa oli läinud, jäin enda ümbrust vaatama. Ümber ringi kõik sagisid, kuid kõik leidsid aega, et mullegi pilk peale visata. Siia kõndides ei märganudki, kui uudishimulik siinne rahvas oli. Kui järele mõelda, siis igas teises linnas oleks sinust lihtsalt tuimalt mööda kõnnitud ja sind poleks keegi märganud aga see vast ongi väikelinna võlu.
Hetk hiljem piilus Arthur uksevahelt välja. „Astu sisse. Nancy arvab, et ma teen ta kulul nalja,“ raputas too naljakalt pead.
Kui ma ukseni jõudsin, tõmbas mees mu kohe tuppa. „Näe, ma ei teinud nalja!“
Naine mu vastas jäi mind kahtlevalt vaatama.
„Kust sa ta välja võlusid?“ küsis ta mind endiselt piieldes.
„Ma ju räägin, et ta tuli bussipealt!“ hakkas Arthur kärsituks muutuma.
„Ma ei usu sind!“ lajatas naine.
„Kust sa tuled tüdruk?“ suunas ta oma vihase pilgu mulle.
Kohkusin.
„Ma.. Ma tulen Los Angelasest.“ suutsin sõnu kokku ajada.
„Oh. Ja mis sind siia tõi?“ päris too edasi.
Jäin teda kurjalt põrnitsema.
„Vabandust, aga see ei ole enam teie asi. Nagu ma aru saan, siis te ei soovi endale ühte külalist, ma siis lähen ära. Palun vabandust, et oma aega raiskama pidite,“ hakkasin ennast ringi keerama, et uksest välja minna, kui naine naerma hakkas.
„Kuhu sa lähed? Ma olen ainukene, kes siin öömaja pakub,“ muutus too sõbralikumaks.
„Siis ma ei saa aru, mis on teie probleem? Teile tuli külaline, kes tahaks siin ööbida, aga teie teete ristküsitluse ja peletate ta minema. Sellist asja ma nüüd küll ei oodanud,“ muutusin ma pahuraks.
„Vabandust, aga meil ei käi lihtsalt külalisi siin. Nagu näete, me oleme väike linn, kus kõik teavad kõiki ja kui keegi uus siia ära eksib, siis ei suuda keegi oma uudishimu vaos hoida. Minu vabandused,“ vabandas ta, mind anuvalt vaadates.
„Kui palju siis üks tuba maksab?“ küsisin talle lähemale astudes.
„Oleneb kui kauaks,“ ütles too, külaliste raamatut lahti tehes.
„Noh, ütleme... ee,“ jäin nina kirtsutades ringi vaatama.
„Teile teeme me siis erandi,“ vastas naine juba, minu vastust ootamata.
„Kuidas palun?“
„Noh, teeme teile toa, nii sõbra hinnaga,“ vastas ta.
Arthut mu seljataga turtsatas naerda.
„Sinuga me veel räägime hiljem,“ kissitas naine, mehe poole silmi.
„See oli siis minu vihje lahkuda. Hiljem näeme Keeley,“ lehvitas ta uksest välja astudes.
Ohates keerasin ennast leti juurde tagasi, kus Nancy mind imelikult vaatas.
„Vabandust, aga kas ma saaksin dokumenti küsida? Mul on siia isikukoodi vaja.“
Noogutasin arusaadavalt. Koukisin oma kotis, kuid seda tuttavat eset, mille üle ma hommikul nii rõõmus olin, seda ma ei tundnud. Kergelt paanikasse sattudes, asetasin ma koti maha, kust ma hakkasin asju välja viskama, et ma kotisisule parema ülevaate saaks. Ühte tuttavat väikest raamatukest märgates, hingasin kergendatult. Avasin selle, ning kui nägin sean enda uut nime, naeratasin võidukalt.
„Palun,“ tõusin püsti, ning asetasin selle väikese raamatu letile. „Ma juba arvasin, et ma suutsin selle kuskile ära kaotada,“ naersin kohmetult.
Nancy jäi mu passi uurima, samal ajal jäin mina aga maja uurima, kus ma nüüdsest elama peaksin.
Minust vasakule jäi midagi elutoa sarnast. Nii palju kui ma sinna nägin, oli seal üks diivan ja mõned tugitoolid. Diivani taga asetses üks laud, kus oli telefon ja lillevaas koos lilledega, samuti oli seal telefoni juures ka mingi suur raamat. Ehk telefoniraamat?
„Palun pane siia allkiri,“ tõmbas Nancy mind oma mõtisklusest välja.
Korraks paanikasse sattudes, võtsin värisevate kätega pastaka, mille Nancy mulle ulatas. Paberil tühja kohta nähes, kuhu kuulus mu allkiri, tõmbasin pahinal õhku sisse. Väriseva käega asetasin pastaka otsa sinna ning hakkasin sinna midagi allkirja sarnast kritseldama. Kui oma teosega valmis sain, ulatasin pastaka taas naisele. Naine viskas mu kirjale silma peale, ning noogutas siis rahulolevalt. Hingasin pahinal välja.
„Siin on su toa võti. Ma juhatan sind sinna,“ ütles ta karmimalt, letitagant välja astudes ja mind enda järgi ootamas.
Natuke kogunud, sammusin ma naisele järgi. Me läksime teisele korrusele, kus oli kümme ust, millel igal ühel ilutses üks number. Muigasin omaette. Kui naine jäi number nelja juures seisma, naeratasin talle viisakalt.
„Siin on sinu tuba. Kõik vajalik on seal sees. Ma toon sulle kohe voodipesu, millel magada. Telekat siin toas ei ole, kui tahad telekat vaadata siis allkorrusel fuajee kõrval on tuba, kus seda teha saab. Ja õhtusöök on siin kell seitse. See on fuajee kõrval paremal pool. Ja soovitan täpselt seitsmeks alla tulla, siis on kõik valmis. Mulle ei meeldi hilinejas,“ seletas ta, ning keeras järsult ennast ringi, ning suundus taas alla korrusele. Mina aga astusin tuppa, ning uurisin mis mu toas asetses.
Otse ees oli aken, kust võis näha päikest paistmas, kuid tuppa see väga ei paistnud, kuna akna ees oli puu, mis seda varjas. Akna all seisis üks valge laud, kus oli samuti vaas lilledega. Laua ees asetses ka puust nikerdatud valgeks värvitud tool. Lauast paremale jäi väike ühekohaline voodi, mida kaunistas diagonaaliti asetsev lina või päevatekk. Voodi kõrval oli üks väike kapp, mille peal oli väike lamp. Laua üleval oli üks pildike, mis kujutas loodus, kuid see koht seal pildil, oli mulle tundmatu. Sealt veel paremale seisis suur riidekapp, mis ei sobinud siia tuppa kohe kuidagi.
Natuke veel ringi uudistades, astus Nancy minu tuppa.
„Näe siin on su voodipesu. Pesu pesemine on iga nädala lõpus,“ teatas ta täie tõsidusega.
„Aitäh,“ võtsin pesu vastu, ning asetasin selle voodile.
„Kui mingeid küsimusi on, siis ma olen kas aias või köögis,“ sõnas ta, ukses poole astudes.
„Vabandust, aga kas siin võiks natuke mööblit ringi tõsta?“ naeratasin paluvalt.
„Mitte mingil juhul!“ nähvas ta mulle.
Tõmbusin alandlikult kössi.
„Ma ei.. Vabandust, kuid ma nägin nii palju vaeva, et asjad nii sättida nagu nad on,“ lausus ta ennast vaos hoides.
„Ma täitsa usun seda, aga kui ma tahaksin siia pikemalt jääda, siis ma ju natuke tohiks?“ naeratasin jälle lootusrikkalt.
„Kui kauaks?“ küsis ta tõsiselt.
„Ma ei tea veel, aga mul ei ole niikuinii kuhugi minna,“ kehitasin õlgu.
„Kuidas sa mulle siin viibimise eest siis maksad? Kas sa kavatsed siin tööd otsida?“ päris ta edasi.
„Ma arvan. Kui siin muidugi on midagi? Teie ehk teate paremini?“
„No ma võin ringi uurida, ehk midagi leiab,“ uuris ta mind pealaest jala tallani. „Ma lähen helistan ja annan sulle siis teada, samas kui sa ise ringi uurimas käiksid, näitaksid sa ennast paremas valguses,“ lisas ta, enne kui ukseni jõudis.
„Oodake, ega Teil juhuslikult abikätt vaja ei lähe?“
„Mul ei ole sulle siin millegi eest maksta. Nagu sa näed, oled sa ainuke külaline siin,“ hakkas naine leebuma.
„Egas jah. Proovida ju ikka võis,“ naeratasin talle.
„Mina olen Nancy, nagu sa majapealt lugeda võisid. Ma ei olegi ennast tutvustanud,“ ulatas naine mulle käe.
„Keeley, nagu te juba lugeda saite,“ muigasin, talle samuti kätt ulatades.
„Ma nüüd lähen siin, oli meeldiv. Ja ma loodan, et Teile meeldib siin,“ lausus ta enne, kui ta ukse enda järelt kinni tõmbas.
Ohkasin, kui olin tuppa üksi jäänud.

Istusin voodile, kuid hetk hiljem viskasin ma ennast pikali. „Mida ma teen?“ pomisesin endamisi. Mõnda aega mõtteid mõlgutanud, võttis reisiväsimus must võimust, ning ma vajusin unne.  

Issand, miks sa veel üldse tähelepanu pole saanud

Kusjuures see pealkiri on täiega tõmbav. Alguses ma lugesin seda mitu korda- okei, Santa Barbara ja California. Ja siis see mingi Solvang. No ja seostasingi kohe, et Solvang= ilmselt kellegi solvamine, Santa Barbara on viide seebikale äkki ja siis California on niisama äge.

Aga mu sõber Google Maps ütles, et Solvang on täitsa asula. Vot kui tore.

Anyways-everyway, huvitav. Mõnedes kohtades olid kirjaveakesed. Need otsi ise üles ja paranda. Kes otsib, see leiab ja parandab ära

Ma ajan päris head teksti vist Aga sorri, mul põrsagripp ja olen erinevate ravimite laksu all, yo.

Haha, jeee keegi luges wii  
Ma hullult googeldasin ja otsisin usa osariiki, kus oleks megavähe elanike  Kaua otsisin ja näe leidsin. Ma millagi vaatan need vead üle ja parandan  
Aa ja pealkirja suhtes mul ei olnud ideid ja siis et ahh panen selle siis. Aga noh see ka tekitab küsimusi ja peakski tähelepanu tõmbama  

Uu ja ma sain just koolist kirja, et kui haige oled siis ära kooli tule. Ja sööge ikka kodus sibulat ja küüslauku ja mett ja ingverit ja vanaema tehtud moosi  Siis Alari pani,et miks just vanaema tehtud? Siis ma ütlesin, et noh vanaema teeb hoole ja armastusega sellepärast. Siis tema, et aga miks mitte ema tehtud?  Siis mul oli, et aa.. No jah, see teeb sama ju  haha, ma ajan ka segast  Vana hea peavalu ja mitu valuvaigistit, mis sa teed

No Karro sa peaksid ekstra meelitatud olema, arvestades, et lausa foorumi üks adminnidest luges Ma küll värisen nats, kui näiteks nasicc mu katsetusi loeb...
*egotrippppp*


Tegelt ma lihtsalt su sõps Ja tegelikult sa kirjutad hästi ju.

Oo jaa.. Kui Nassicc mu meenutusi luges ja kommenteeris ma olin nagu elu häpi   Ja sinu kommentaarid teevad ka ikka tuju heaks   Eriti kui vaadata kui häid jutte sa kirjutanud oled. Oled siin vana kala ja oskad head nõu anda hihi   
Muidugi sõpana võid veits leebem olla   Aga aitäh hihi

Ma kommenteerin ka.

Ee... "kommentaar".

Ei, ausalt ka, ma olen nii halb oma arvamuste jagamisel kui tegu on järjekatega. Ma ei oska kommenteerida. XD Uhh, kirjavigu ma ei leidnud? Kõik on tore? Jätka samas vaimus?

No sa lähed veel sinna kategooriasse, kus on kõik need, kes hästi kirjutavad Neil on raske mind negatiivses mõttes endast välja viia.

Aga kui ma bitchima hakkan, siis sellisel juhul, kui ma loen midagi kehvat. Kirjutan oma negatiivse emotsiooni välja ja olen paha Aga mul on ka õigus vihane olla- need minutid, mis lugemisele kulutasin on raisus, ma ei saa neid tagasi ju

Uued tarkus sõnad wii  Võtan õppust, suur aitäh :) 
Nii lahe, veel lugejaid.  Aa.. Ja mul on su meenutuste esimene kommentaar arvutisse salvestatud, sest see teeb tuju kuidagi nii heaks ja peale seda ma olen alati oodanud, milla sa nüüd jälle kommenteerid  
Aga nii lahe hihi. Me happy. Võib nüüd rõõmsalt magama minna.

Oi Meenutused. Õhh, tuleb päev, mil ma seda uuesti loen. Ja no ma siin ikka siiralt loodan ja unistan, kunas see täiendatud versioon, või mida sa nüüd siin suure lauluga lubasidki, tuleb. Lucky you! Lubadused on nendest kinni pidamiseks, seega hops hops!

Ma nüüd ei tea mis siit tuli, aga nooh.. Imestan isegi, et ma nii kiiresti suutsin järje kirjutada haha  

Üritasin oma hinge kinni hoida, et mitte ennast oma paanikas hingamisega reeta. Kuid iga natukese aja tagant nõudsin mu kopsud värsket õhku. Ja iga kord kui ma hingasin, tundus see mu kõrvadele nii vali, nagu terve universum kuuleks kuidas ma hingan. Hoidsin oma kätt, suu ees, et mitte enda asukohta reeta, kuid kui kuulsin lähenevaid samme, tikkusid pisarad mulle silma, süda puperdas rinnus nii kõvasti, nagu tahaks sealt kohe välja hüpata. Hingamine oli katkendlik, sest nina ei suutnud nii palju sisse tõmmata, kui kopsud seda vajanud oleks.


Kükitasin prügikasti taga varjus. Ootamas hetke, millal ma siit minema saaksin joosta. Kuulsin samme kasti taga seisma jäämas.
„Temast ei ole jälgegi,“ karjus mees, kes kasti taga seisis.
„Oled kindel? Kas sa kasti taha vaatasid?“ küsis mees kaugemalt.
„Jah, seal ei ole kedagi,“ karjus mees, „roni ise sinna taha, kui tahad, mina seda ei tee,“ pomises ta enda ette, et too mees kaugel, teda ei kuuleks.
„Mida sa passid seal siis? Otsi edasi, me ei saa teda käest lasta,“ karjus too teine jälle, mille peale esimene liikuma hakkas.
Hingasin kergendatult. Ootasin prügikasti taga veel mõned minutid, ning ajasin ennast sealt siis välja. See lehk pani mu pea valutama, kuid muidugi aitasid ka muud tegurid sinna kaasa.
Kui ma oma peidukohast välja olin roninud, uurisin enda ümbrust, ning panin siis jooksu, suunas kus lootsin enda kodu olevat.
Kui olin mõnikümmend meetrit jooksnud, kuulsin kellegi samme lähenemas. Vaatasin hirmunult enda seljataha, kuid minu taga jooksis vaid keegi tervisesportlane. Jäin seisma. Üritasin jälle, ennast veidi maha rahustada, kuni keegi oma käe mu suule pani.
Karjusin nii kuis jaksasin, kuid mu hääl oli summutid.
Lootsin, et see sportlane kuuleb mind ja tuleb mind päästma, kuid ta oli juba liiga kaugel, et mind kuulda.
Lasin ennast nördinult kössi. Minu lõpp oli käes.
Pisarad hakkasid mööda mu põski alla veerema. Hoidsin oma nuukseid tagasi, et mitte oma meeleheitlikust nii välja näidata, nagu ma seda tegelikult tundsin.
„Ole nüüd nii tubli ja tõuse üles. Kõnni tasa minu ees ja sinuga ei juhtu midagi,“ sosistas mees mulle kõrva, tundsin selle hääle ära. See oli see sama, kes mind kasti tagant otsida ei tahtnud.
Ajasin end, oma värisevatel jalgadel püsti, ning tegin, mis mees palus.
„Tubli tüdruk, ära isegi mõtle mingeid rumalusi teha, sa tead et see võib sinu jaoks kurvalt lõppeda,“ sositas mees edasi.
Mees juhatas mu mingi autoni, kuhu ma vastu punnimata sisse ronisin.
Istusin auto kuudis, vaikselt, piuksugi tegemata. Ma ei tahtnud neilt liigset tähelepanu. Ma teadsin, et ükskõik mida ma ka teeksin, see võiks mu elu lõpetada. Seega pidasin ma targemaks vaikselt istuda.

Olime natuke aega sõitnud, kui auto äkitselt seisma jäi. Kuulsin karjumist ja püssi laske, ning korraga oli kaubiku uksed lahti ja mind tiriti juba kuskile edasi. Mind suruti maha, relvaga pähe sihtides. Hoidsin hinge kinni. Paanika. Ning korraga kuulsin ma lasku. Karjusin. 

Karjusin. Tõusin suurest hirmust istukile. Vaatasin hirmunult enda ümber ringi. Kui ma toa ära tundsin, kus ma olin, hingasin ma kergendatult. Pühkisin külma higi oma laubalt, ning üritasin oma pekslevat südant maha rahustada, mis isegi mu kuulmismeeled vallutanud olid.
Tõmbasin põlved enda ette krõnksu, toetasin pea põlvedele, ning üritasin nii rahulikult hingata kui võimalik. Mõned hingetõmbed nii teinud, toetas keegi oma kätt minu peale. Ehmatasin taaskord.
Viisin ruttu oma pilgu inimesele, kes julges mind puutuda. Nähes, et see on Nancy koos veeklaasiga, ajasin ennast ilusti istukili. Võtsin värisevate kätega, klaasi vastu, ning rüüpasin väikese sõõmu.
Kui vesi mu huuli puudutas, tundsin kuidas mu kurk kuivas, mille peale ma kogu klaasitäie endale sisse kaanisin.
„Ma kuulsin su karjumist ja kui sa ust ei avanud arvasin, et sinuga on midagi juhtunud,“ istus Nancy minu kõrvale, minu selga masseerides.
„Ma nägin halba und,“ kommenteerisin vaikselt.
„Ma sain aru, kui ma ukse lahti tegin ja nägin et sa oma hingamist üritad taastada, jooksin ma ruttu alla, et sulle suhkruvett teha,“ naeratas ta mulle sõbralikult.
„Aitäh sulle,“ tänasin ma teda, kui olin lõpuks täiesti maha rahunenud.
Nancy vaatas mind murelikult, kuid ma ei tahtnud sellest välja teha.
„Oled sa ikka kindel, et kõik on korras? Kas tohib küsida miks sa karjusid?“ päris ta, mulle endiselt murelikke pilke saates.
„Ma jäin magama, noh reisiväsimus ja siis ma nägin halba und. See oli lihtsalt uni. Minuga on kõik korras,“ naeratasin talle, et ta mind uksuma jääks. Kuigi sügaval sisimas, olin ma endiselt paanika äärel.
See pilk, millega ta mind kogu aeg vaatas kadus, peale mu sõnavõttu. Hingasin kergendatult, kuigi mulle ei meeldinud inimestele valetada, pidin ma seda alatihti tegema.
„Noh jah. Kui midagi vaja on, siis ma olen allkorrusel,“ naeratas ta, enne kui ta minu kõrvalt püsti tõusis.
„Ma tegelikult,“ kiirustasin ka ennast püsti. „Kas siin mingit riidepoodi on? Mul ei ole väga asju kaasas nagu sa tähelepanid ja noh need nüüd nõuavad pesemist,“ pomisesin, oma pluusi otsaga mängides.
„Kui nüüd aiast välja minna, siis kõnnid vasakule, sealt poolt kust te Arthuriga tulite, ja paremat kätt peaks jääma riidepood, küll sa selle ära tunned, kui sinna jõuad,“ naeratas ta kavalalt.
Tänasin Nancyt, mille järel naine mu toast lahkus.
Istusin uuesti voodile, et ennast koguda. Tõmbasin kätega läbi juuste, mis oli üks mu loll komme, kui ma närvis olin. Alatihti kiskusin ma selle tõttu oma juukseid peast, endalegi arusaamata.
Raskelt ohates tõusin ma püsti, võtsin maast oma koti, ning asusin ukse poole, kuid ennem märkasin ma ennast kapi küljes olevast peeglist piiluda. Nähes kui kohutav ma välja nägin oigasin.
Mu silmade alla olid tumedad kotid tekkinud. Mu juuksed olid peas sorakil, nagu ma poleks neid kaks nädalat pesnud. Mis võis tegelikult ka tõele vastata. Krimpsutasin oma nina, viskasin oma koti voodile, ning lippasin alla, et Nancyt otsida.
Kui trepinajale jõudsin, kuulsin kuidas naine telekatoas midagi sahmendas, läksin kindlal sammul sinna.
Köhatasin, kui ukseni jõudsin, mille peale Nancy võpatas.
„Ma tahtsin küsida, et kus siin pesta sai?“ naeratasin ebalevalt.
„Oh.. Ee.. Tule minu järel,“ käitus too veidralt.
Jäin teda viivuks imelikult vaatama, kuid järgnesin talle siiski.

Naine juhatas mu üles korrusele, ukse juurde kus numbrit ei olnud.
„Ma unustasin vist jah mainida, siin on pesemine. Siin läheb natuke aega, enne kui soe vesi siia jõuab,“ mängis naine närviliselt oma sõrmustega. „Oh ja rätikud, ma unustasin, need on kapis. Kui sa sinna uurinud ei ole,“ seletas ta, minu toa poole minnes.
„Ma tänan, siit saan ma edasi ise,“ ruttasin temast mööda.
Oma tuppa jõudes, sulgesin ukse enda järelt. Kuulsin kuidas naine midagi omaette torises, kuid siis tagasi alla läks. Raputasin endamisi pead, lükkasin ennast uksenajalt püsti, ning võtsin suuna suure koleda kapini.
Tõmbasin kapi ust, mis nii vaevaliselt liikus, peale pikka punnimist tuli see ka pärani lahti.
Kapis olid riiulid, kus pesitsesid valged rätikud, nii väikesed kui ka suured. Samuti oli seal pikk puu, kus rippusid riidepuud, mis ootasid endale uusi riideid rippuma saada, kuid midagi neis oli imelikku. Kehitasin õlgu.
Haarasin riiulilt ühe suure rätiku ning võtsin uuesti suuna vannituppa.
Astusin sinna sisse, panin tule põlema, ning alles siis nägin milline see välja nägi. See oli kuidagi nii kole, võrreldes teiste ruumidega siin majas. Muidugi ma polnud kõik ruumid läbi käinud, kuid esmamuljelt oleks midagi paremat oodanud.
Duššikardinad olid vanad ja väetid. Segisti oli kindlasti liiga vana, et veel korralikult toimida. Kahhelplaadid seintel, olid vanad ja luitunud, need vajasid kindlasti välja vahetamist. Kraanikausi kohal olev kapp, kus oli ka peegel, meenutas mulle vana-aegseid õudusfilme, kus pesed hambaid ja kui püsti tõused ja vaatad, kas nägu sai ikka puhtaks, on mingi kole kuju su seljataga, ootab sind noaga, et see sulle selga lüüa ja sind ära tuppa.
Väristasin selle mõtte peale õlgu. Sulgesin ukse enda seljataga, viskasin rätiku potile, mis duššinurga kõrval seisis, ning hakkasin ennast lahti riietama.
Keerasin vee lahti, ning ootasin, nagu Nancy öelnud oli. Ootasin kolm minutit, kuni lõpuks soe vesi tulema hakkas. Segisti terve see aeg imelikult hääli tegemas. Külmavärinad jooksid üle mu kere.
Kui ma lõpuks kuuma vee alla astusin, unustasin ma kõik need õudusmõtted, mis mind selle ruumiga valdasid. Samuti unustasin ma oma unenäo, mis mind terve selle aja endast väljas oli hoidnud.

Ligunesin kuuma veel teab kui kaua, kui lõpuks adusin, et ma tulin siia ennast pesema. Veidi ringi vaadates leidsin ma ka vajalikud produktid.
Hekt hiljem, keerasin ma vee kinni, ning kompisin enda rätiku järele. Selle kätte saanud, mässisin ma ennast rätikusse, ning istusin potile, et jalgu puhata.
Natuke aega puhanud, kuivatasin ma ennast ära, ning tõmbasin jälestusega oma vanad ja mustad riided selga tagasi.
Keerasin rätiku endale pähe, ning astusin vannitoast välja, võttes suunaks oma toa.
Tuppa jõudes kallutasin pea alla, ning hakkasin oma juukseid kuivatama. Mõned minutit hiljem astusin taas peegli ette. Nägin märksa parem välja, kuid riided tahtsid küll vahetamist.
Kuna õues oli soe, siis ei teinud ma oma niisketest juustest välja, haarasin taas oma koti, ning asusin oma missiooni täitma.
Lukustasin oma ukse, ning lippasin alla, kuid enne kui ma sinna jõudsin, kuulsin kuidas Nancy kellegagi rääkis.
„Ma ju ütlesin sulle. Kas sa ei kuula mind? Ma räägin, et ta on veider tüdruk. Ja mind imestab, mis tal üldse siia linna asja on?“ pomises ta vaikselt.
Mõni hetk oli vaikus, kuni naine uuesti rääkima hakkas.
„Minu sisetunne igatahes ütleb, et midagi on temaga valesti,“ ohkas ta. „Igatahes, ma käin sinu juurest läbi millagi ja siis räägime. Ma kuulen, et ta ei pese enam, ma arvan, et ta on varsti alla tulemas. Parem lõpetame kõne ära,“ sosistas ta lõpu eriti vaikselt, nii vaikselt, et ma vaevu kuulsin seda.
„... Noh teeme nii. Oli tore sinult jälle kuulda,“ lausus ta nüüd märksa kõvemini.
„No nägemist!“
Kuulsin kuidas naine telefoni hargile pani. See oli minu vihje, taas üles hiilida, ning märksa tugevamate sammudega alla tulla. Nii ma ka tegin.
Kui ma alla jõudsin, ootas Nancy mind juba ukse juures.
„Lähed välja?“ küsis ta.
„Mhmh. Ma lähen üritan endale uusi riideid saada,“ naeratasin talle.
„Ahah, et siis lähet siit vasakule ja paremat kätt peaks see pood seisma. Kuskile eksida siin väga ei ole, nii et..“ mängis naine jälle oma sõrmustega sõrmes.
Noogutasin talle vastuseks, ning võtsin suuna välisukse poole.
„Ja ära unusta, et õhtusöök on kell seitse, ära siis hiljaks jääda,“ hüüdis ta mulle veel järele.

Noogutasin, ning läinud ma olingi.  
Kõndisin mööda Nancy juhatust, ning peagi leidsin ma nimetatud poe üles. Tõesti, polnud vaja isegi nime öelda, selle lihtsalt tundis juba kaugelt ära. 
Astusin julgel sammul poodi sisse. Skanneerisin kiirel pilgul poe üle, ning võtsin suuna sinna poole, kus arvasin endale õiges suuruseid riideid leidvat. 
Riiulite vahel seigeldes, jooksin ma kogemata kellegagi kokku.
"Oih vabandust, ma ei näinud," pomisesin kergelt punastades.
"Ei ole midagi," vastas üks pruunisilmne poiss. 
Jäin teda hetkeks punnis silmi vaatama. Tal olid nii ilusad silmad ja armsad lokkis juuksed. Kuid kui endale adusin mida ma teen, raputasin ma kergelt pead. 
"Eem, ma nüüd läheks sinna poole," viipasin käega oma sihtpunkti poole. 
Noormees noogutas, ning astus minu teelt kõrvale. 
Naeratasin talle tänulikult, ning astusin oma soovitud suunal edasi. 
Kui ma sihtpunkti jõudsin, hakkasin kohe riideid läbi lappama. 
Enamus riideid mida ma vaatasin, polnud päris need, mida ma oodanud oleks. 
"Kas ma saan sind kuidagi aidata?" küsis too sama noormees. 
Ehmatasin, sest polnud märkanud, et ta minu juurde tulnud olid.
"Eem.. Ma otsin endale midagi paremat selga, aga miski ei tundu see õige olevat," seletasin, uuesti riideid läbi lapates. 
Noormes turtsatas.
"Ma arvan, et sulle sobib midagi sealt poolt nurgast," viipas noormees käega teisele poole poodi. 
Tegin ehmatusest suured silmad. Seal olid ainult tibilikult lühikesed seelikud ja särgid. 
Köhatasin.
"Ma arvan, et pigem ei," naeratasin talle veidralt. 
Nüüd oli temakord mind imestunult vaadata. 
"Aga seal on kõik lühikesed kleidid ja seelikud ja nabapluused, mida kõik tüdrukud ihkavad," pomises ta. 
"Jah, aga ma ei ole üks sellistest tüdrukutest. Ma sooviksin, et mu keha kaetud oleks."
"Sellisel juhul, oota siin. Ma lähen vaatan mis meil tagaruumis pakkuda on," lippas poiss juba kuskile, kaugesse nurka.
Liikusin vaikselt samas suunas, kus too noormees kadunud oli. Mõned hetked hiljem ilmus poiss välja, käes hunnik riideid.
"Ma ei tea kas need sobivad, aga meil midagi väga paremat pakkuda ei ole," muheles ta. 
Hakkasin huviga tema toodud riideid läbi vaatama. 
Minutid hiljem, olin endale meeldinud riided välja valinud.
"Kus siin proovikabiin on?" küsisin alahuult närides. 
Poiss viipas käega minu seljataha. Nähes seal silti 'proovikabiin' punastasin taas. 
Võtsin oma riided ning läksin neid kabiini proovima. Enne kui ma kardina kinni tõmbasin, märkasin kuidas too noormees minu igat liigutust jälgis. Nähes, et ma teda vaatasin, viis ta pilgu minust eemale.

Kui ma riided ära proovisin, läksin ma leti juurde, kus poiss juba ootas. 
"Ma siis võtan need ära," asetasin ma riided letile. 
"Kõik sobis?" küsis ta imestunult.
"Mhmh, huvitav valik," kommenteerisin omalt poolt.
"Seda muidugi," vastas too. 
Kui ta hinnad kassasse lõi, otsisin ma kotist vajaliku summa, ning maksin ära. Noormees pani asjad kilekotti, lisas sinna ka tšeki, ning ulatas selle mulle. 
"Külastage meid jälle," sõnas noormees, enne kui ma minema asusin. 
Kui ma uksest välja hakkasin minema, hüüdis poiss mulle järele.
"Oota!" 
Seisatasin.
"Ma tahtsin.. Eem.." ebales ta. "Mis sul õhtul plaanis on?" küsis ta, oma juukseid sasides. 
"Sa ei tea mu nimegi, ning küsid juba mis mul õhtul plaanis on?" küsisin arusaamatult. 
"Väikelinn, jutt levib kiiresti. Sa ööbid Nancy juures ja kui Arthur ei valetanud, siis su nimi on Keeley," naeris ta veidi häbelikult.
Kohkusin veidi. 
"Ma pean nüüd minema," ning astusin uksest välja, edasi Nancy poole. 
"Aga sa ei vastand mu küsimusele," jooksis ta mulle järgi.
"See oli vihje, et ma ei taha sellele vastata."
"Aga.. kauaks sa jääd?" küsis ta edasi.
"Kas sa poodi ei peaks valvama?" küsisin ärritudes. 
"See on väike linn, keegi ei tule siin varastama." 
"Sa ei saa selles kunagi kindel olla." 
Kõndisin kindlal sammul edasi, kuni ma enam tolle noormehe samme enda kõrval ei kuulnud. Vaatasin enda seljataha, ning nägin, kuidas too mind imelikult järgi vaatas. Kehitasin talle ainult õlgu, ning kõndisin edasi.

Kui ma tagasi jõudsin, jooksin ruttu üles oma tuppa, et endale soetuatud kaup kohe selga tõmmata. Kui ma enda ukseni jõudsin, oli see irvakil. Oma mäletamist mööda olin ma selle enda järel lukku pannud.
Lükkasin vaikselt ukse lahti, lootes seal kedagi näha, kuid see oli tühi. Astusin kõhkleval sammul tuppa, kartes, et kuskilt nurgatagant hüppab keegi välja ja hakkab mind jälle milleski süüdistama või veel hullem, relvaga ähvardama.
Väristasin õlgu.
Nähes, et toas tõesti kedagi ei olnud, lükkasin ukse mõtlikult kinni. Sammusin oma voodini, ning vahetasin seejärel riided.
Puhtad ja uued riided selga saanud, tundsin ma ennast koheselt palju paremini. Ning kuna toas väga midagi teha ei olnud, mõtlesin ma alla telekaruumi minna. Loivasin ennast vaikselt trepist alla, kus kuulsin jälle Nancyt kellegagi rääkimas, kuid seekord ma sellest välja ei teinud ning astusin tuppa, kus Nancy mind jahmunult vaatas.
„Ma pean nüüd minema Silver,“ pomises ta kõne hargile pannes.
„Mis sind siia toob? Kell pole veel seitse, söök pole valmis.“
„Ma tean, mul oli igav ja mõtlesin, et võiks veidi telekat vaadata?“ küsisin ebalevalt. „Või on sul äkki söögitegemisega abi vaja? Ma võin aidata,“ pakkusin.
„Noh, kui sa nii küsid, siis natuke abi kuluks marjaks ära küll.“
Nancy hakkas toast lahkuma, arusaamatult, kas ta tahtis kohe mu abi või hiljem, sammusin vaikselt talle järele.
Kui me kööki jõudsime, läbi mitme toa, siis pani naine mind kohe kartuleid koorima. Ma vihkasin kartulite koorimist, sellepärast koosnesidki enamus mu toidukordadest makaronidest või muust lihtsatest asjadest, mida ei pidanud koorima.
Kui ma olin enda arust paraja hunniku kartuleid ära koorinud, tuli Nancy ja ütles et seda on vähe, et ma pean veel palju juurde koorima. Jäin teda imelikult vaatama.
„Kas meile tuleb külalisi?“
„Muidugi, uus nägu, pool linna tahab näha, kes sa selline oled,“ naeratas ta mulle.
Neelatasin raskelt.

Kaks tundi hiljem oli kõik söök valmis saanud. Kuivatasin oma käsi rätikusse, kuni uksekell käis. Nancy ruttas koheselt ust avama. Hetk hiljem oli kuulda erinevaid hääli söögitoa poole liikumas.
Hingasin sügavalt sisse, ning astusin köögist välja. Kõik keerasid kohe oma pilgu mulle.
Tundsin kuidas kõik mind pealaest jalatallani piidlesid, kuni Nancy minu kõrvale tuli ja mind kõikidele tutvustas.
„See ongi kurikuulus Keeley,“ teavitas ta. „Aga ma pean nüüd kööki tagasi lippama, tutvustage end siis, ja olge palun viisakasd,“ manas ta veel, enne kui kööki kadus.
Ohkasin.
„Mina olen Brad,“ teavitas poiss riidepoest.
Muigasin. Seda nime poleks küll temalt oodanud. See nimi ja ta välimus ei läinud kuidagi kokku. Huvitav, kas inimesed mõtlesid sama, kui nad mind vaatasid ja mu nime kuulsid?
Bradi käsi mu silme ees, tõi mind taas reaalsusesse.
„Oih vavandust,“ punastasin ma.
„Pole hullu. Ma kujutan ette kui ebamugav sul olla võib. Mäletan kui sinu asemel olin,“ muigas noormees.
„Sa ei olegi kohalik?“ küsisin üllatunult.
„Eih. Me tulime vennaga siia mõned aastad tagasi,“ seletas ta kahtlevalt.
„Oh,“ suutsin ainult välja öelda.
Kaua mulle mõtlemis aega ei antud, sest kohe oli järgmine minu ees, ennast tutvustamas, kuid neile ma enam väga erilist tähelepanu ei pööranud. Mõtted keerlesid Bradi öeldu ümber.
Kui kõik ennast tutvustanud olid, valdas ruumi, kerge piinlik vaikus, hetkeni mil Nancy köögist välja astus ja kõiki lauaümber istuma sättis. Muidugi sättis Brad ennast kohe minu vastu istuma, Nancy minu kõrvale, samuti üritasid teised nii minu lähedale istuda kui võimalik, kuid kuna ma istusin laua ääres, siis minu kõrvale enam istuda ei saanud.
Kui ma laua ümber ringi vaatasin, märkasin ma mõnda tühja kohta, mis oli ära kaetud.
„Kas keegi peaks veel tulema?“ küsisin kulmu kortsutades.
„Minu vend ja tema paar sõpra,“ kostis Brad mulle vastu.
„Oh.“

Kui kõik olid endale söögi ära tõstnud, asusid kõik korraga sööme. Kui suurem osa söögist oli ära söödud, hakkasid kõik kummaliselt minu poole vaatama. Oodates, et keegi minu ülekuulamisega peale hakkaks juba.
„Keeley, kui vana sa oled siis?“ küsis Nancy kõrval istuv naine. Ta nimi oli vist Veronica, kui ma nüüd õigesti mäletan.
„Ma olen 23, hetkelise seisuga,“ see oli ainuke asi, mida ma oma idenditeedi juures ringi ei lubanud teha.
„Ahnii, ja kus sa tuled?“ küsis too edasi.
„Los Angelasest,“ vastasin napisõnaliselt.
„Ja kuidas sa tee siia leidsid siis?“ küsis Brad'i kõrval istuv keskealine mees. Tema nimi oli vist James.
„Mulle viskas suure linna melu üle. Tahtsin vaheldust. Ja leidsingi tee siia. Ma isegi ei teadnud kuhu ma tulen ausaltöeldes. Astusin bussile ja siin ma nüüd olen,“ naeratasin ebalevalt.
„Kohe nii läksidki bussile? Mitte midagi kaasa pakkimata?“ küsis ta edasi.
„Jah. Kõik vajalik on mul kotis alati kaasa. Kõik muu on ebavajalik.“
„Mis su vanemad sellest arvavad, et sa nii lihtsalt ära kaod?“ küsis nüüd keegi vanem meesterahvas.
„Mul ei ole vanemaid.“
Lauda kattis laastav vaikus, hetkeni mil, keegi lihtsalt uksest sisse astus. Kuulsin kuidas Brad midagi enda ette torises. Saatsin talle ühe üllatunud pilgu. Tema aga vaatas uksest tulijaid. Või õigem oleks öelda, põrnitses neid. Seda märkas ka Nancy.
„Brad sa peaksid oma venda nähes natuke rõõmsam olema,“ kommenteeris ta.
Keerasin ennast uudishimulikult ukse poole vaatama, kus seisis üks pikk, tungiv roheliste silmadega noormees. Pleekinud pruunid juuksed olid noormehel sassis, nagu oleks ta sealt sõrmedega liiga palju kordi üle käinud. Tal oli seljas nahktagi, jalas tumedad teksad, ning jalas imelikud paksutallaga saapad. Oletasin, et tanksaapad. Olin neid endalegi alati tahtnud, kuid kui ma poes nende hindasid vaatasin, tekkis nutuklomp mulle kurku ning mõte nende ostmisest, kadus hetkega.
Tundsin kuidas too sama noormees mind samamoodi piidles. Viisin oma pilgu taas noormehe silmadele, mis mind läbivalt puurisid.
„Mis sind siia toob?“ küsis too kohe otsekoheselt.
„Mina olen Keeley ja sina oled ebameeldiv härra tundmatu, aitäh, meeldiv tuvuda,“ vastasin talle tuimalt otsa vaadates.
„Mind ei huvita kes sa oled, mind huvitab, mida sa siin linnas teed,“ nähvas ta.
„Dylan istu parem meiega lauda, söö midagi. Teil on pikk reis seljataga,“ kostis Nancy mu kõrvalt.
Ma polnud teda varem nii alandlikult rääkimas, kui just nüüd. Saatsin talle ühe üllatunud pilgu. Vaatasin kõiki lauaümber istujaid, ning kõigil oli sama olek nagu Nancyl. Kes need tüübid olid? Ainuke, kellelt ma alandlikkust ei tundud, oli Brad. Kuid kui nii võtta, pidi Dylan tema vend olema, ehk tuleneb see sellest?
Kaua mul mõelda ei lastud, sest kuulsin kuidsa Dylan võttas laua äärest tooli, ning lohistas selle minu juurde.
Kui ta minuni jõudis, keeras ta tooli seljatoe minu poole ning istus sinna, käsi seljatoele toetades.
„Nii lilleke, ma küsisin sult ennem küsimuse,“ vastas ta mulle mitte midagi ütlevalt naeratades.
Ma teadsin seda pilku ja olekut liigagi hästi. Ma olin selle keskel üles kasvanud.
„Nagu ma juba teistele ütlesin, viskas mul suurlinna melu üle, ning tulin tulema,“ vastasin, talle tuimalt otsa vaadates.
„Kas ongi nii? Ja keda sa sellega lollitada üritad?“ turtsatas ta naerda.
„Dylan lõpeta ära,“ nähvas Brad minu vastas.
„Oh oh, keda ma siin näen. Issi paipoiss on ka kohal,“ suunas Dylan oma pilgu talle.
„Dylan sa ei pea nii vastik olema kõigiga kellega sa kohtud,“ nähvas Brad mürgiselt.
„Sa ei pea siin kõva venda mängima. Kõik teavad, et sa oled lihtsalt üks suur persepugeja.“
Ohkasin lihtsalt.
Dylan ja Brad hakkasid üksteisele igasugu koledusi ette laduma, viitsimata seda kuulata tõusin püsti. Võtsin laualt oma taldriku ning viisin selle kööki. Kui ma tuppa tagasi tulin, oli laud vaikne. Dylan ja Brad olid vait, ning jälgisid igat mu liigutust.
„Oli tore teie kõigiga kohtuda, aga ma nüüd lähen magama,“ pomisesin vaikselt toast lahkudes.
Kui ma trepini jõudsin, kuulsin kuidas laua ümber kõik taas vadistama hakkasid. Raputasin muiates pead.
Trepil poolepeale jõudnud, kuulsin kellegi samme lähenemas. Vaatasin enda taha ning nägin seal Dylanit, kes mind kurjalt põrnitses. See pilk ei sobinud tema näoga kohe kuidagi kokku. Ma pakun, et tema pidevast kulmukortsutamisest olid talle kortsud sinna vahele tekkinud. Need olid lausa talle sisse päevitanud.
„Sa oled teistsugune,“ kommenteeris ta, mis mind mõttest välja tõi, samas mind mind omakorda kulmu kortsutama pani.
„Mis mõttes?“ küsisin huvitult, kuid sisimas olin ma uudishimusse suremas.
Noormees naeris. „Tekitasin huvi, mis?“
Mühtasin, keerasin selja ning hakkasin edasi oma toa poole liikuma. Hetk hiljem oli noormees mul kannul. Jäin seisma.
„Mida sa teed?“ küsisin kõhklevalt.
„Tulen sinuga,“ vastas ta, nagu see oleks kõige loomulikum asi üldse.
„Miks sa seda teed?“
„Sest ma tahan sind tundma õppida.“
„Mkm, sul on mingi tagamõte praegu.“
Ta pahvatas uuesti naerma.
„Sa tõesti oled midagi muud,“ kommenteeris ta.
„Mis mõttes midagi muud? Mis asi ma siis olen?“ küsisin juba kergelt ärritudes.
„Kindlasti mitte midagi sellist, mida siin linnas iga päev kohtab,“ naeratas ta.
„Kas sa oled mingi bipolaarne?“ pahvatasin järsku.
Noormees puhkes südamest naerma.
Tema naer mõjus nakatavalt, pidin ennast kõvasti vaos hoidma, et mitte koos temaga naerma hakata.
Kui noormees maha rahunes, vaatas ta mind teistmoodi pigul.
„Ma ootan huviga, milliseks meie suhe kujunema hakkab.“
„Meie suhe? Mis suhe?“ küsisin arusaamatult.
„Vot see on juba sinu teha, milline suhe meil olema hakkab.“
Vaatasin teda uskumatult. Mul ei olnud selle olukorra kirjeldamiseks lihtsalt sõnu. Õnneks ei pidanud ma enam midagi ütlema, sest Brad olid valinud väga õige aja meie juurde tulemiseks.
„Mida te siin teete?“ küsis ta kahtlustavalt.
„Ma olin just minema,“ vastas Dylan veidralt külmal häälel.
„Ja mida sa siis seal teed? Sa pidid minu meelest juba ammu läinud olema,“ nähvas Brad.
Jäin neid kummaliselt vaatama.
„Olete te kindlad, et te vennda olete?“ küsisin kõhklevalt.
Dylan keeras ennast vihaselt minu poole vaatama.
„Ta ei ole minu vend,“ vastas ta viimast sõna välja sülitades.
Kohkusin kogu selle viha peale, mida ta suutis ühte sõna välja üteldes, edasi anda.
„Kas sa pätte ei peaks linnast välja peletama? Oh vabandust sa oledki üks neist,“ sarkasmitses Brad.
Raputasin lihtsalt nende peale pead, ning võtsin taas suunaks oma toa. Kogu mu teekonda saatmas Bradi ja Dylani nääklemine.
Kui ma tuppa jõudsin, avasin ukse, otsisin uksekõrvalt lülitit, mis mu toa valgeks teeks. Selle leidnud, sulgesin ma enda järel ukse. Jäädes täiesti üksi. Vaikus.
Naeratasin endamisi.
Sammusin aeglaselt oma voodini, kus oli hunnik voodiasjadega. Võtsin need ning panin toolile, mis laua ees seisis. Tõmbasin ka voodilt päevateki ära, panin selle kokku, ning pidasin heaks selle kappi riiulile panna. See tehtud, läksin tagasi voodini. Otsisin toolilt lina üles, tõmbasin voodi seina äärest ära, asetasin lina voodile, ning lükkasin voodi taas vastu seina, et see lina öösel ära ei kaoks. Võtsin toolilt padja ning viskasin selle voodile ning viimaseks laotasin voodile suure teki. Istusin hetkeks voodile. Panin voodi kõrval oleva lambi põlema, ning tõusin, et suur lamp ära kustutada. Kui see tehtud, avasin akna, et natukese värsket õhku tuppa lasta.
Samas tundsin kuidas kogu see rahmeldamine keha kuumaks ajas, ning jäin lauale toetudes värsket õhku nautima.

Toas vaikusega harjunud, hakkasin ma õuest igasugu hääli kuulma, kuid kõige enam kuulsin ma Dylani ja Bradi vaidlemist. Asi võis ka olla selles, et nende vaidlus hakkas iga hetkega aina rohkem volüümi juurde võtma. Tahtsin neile karjuda, et nad vaiksemalt võtaks, aga pidasin paremaks vait jääda. 
Jätsin akna lahti, et tuba veel tuulduks, kuid ise otsisin kotist hambaharja, et vannituppa hambaid ja nägu pesema minna. Kui selle leidsin, võtsin kapist väiksema rätiku ja läksin plaani täide viima. 
Tuppa tagasi jõudes oli seal juba jahe, viskasin rätiku ja harja lauale ja sulgesin akna. Saatsin veel viimase pilgu õues toimuvale, kuid seal ei olnud enam kedagi. Tõmbasin kardina aknale ette, ning sättisin magama.

Oi, sa oled uue osa kirjutanud. Päris hea praegu. Nancy on haige nimi, mulle üldssssse ei meeldi

Mul ei tulnud midagi paremat pähe haha  Ma ei tea, milliseks ma veel Nancy teen

Palun mitte rõvedamaks...

Ärkasin hommikul sellepeale, et toas oli liiga palav. Oleksin pidanud akna ikkagi ööseks lahti jätma ja lihtsalt tekiall kerra pugema. Nüüd ma lihtsalt lämbusin oma suure tekiall.
Ajasin, ennast vaevaliselt püsti, ringutasin, hõõrusin silmi ning suure haigutuse saatel leidsin tee aknani, mille ma koheselt ka avasin.
Hingasin mõnusat ja kosutavat värsket õhku, mis ajendas mind koheselt tegutsema, et saaksin seda õue nautima minna. Kuna mu riiete valik oli kasin, otsustasin, et lähen vaatan mis poes veel head oli, lootuses, et Brian tööl oli.
Kui olin oma eelmise päeva riided selga ajanud ja ennast vannitoas korda teinud, võtsin ma suunaks alumise korruse, kus valitses täielik vaikus. Õlgu kehitates läksin ma uksest välja, kus mõnus värske õhk mu meeli ülendas. Naeratasin endamisi, ning seadsin taas sammud poe poole.
Kui ma kauplusele lähemale jõudsin, nägin seal ees ühte kuju peesitamas. Veel lähemale jõudes sain aru, et see oli Brian. Hingasin kergendatult. Sammusin tema poole, kui ta mind märkas ajas ta ennast püsti, ning naeratas laialt.
„Ohoh, me ei hirmutanudki sind ära,“ muheles ta.
Kehitasin ainult õlgu.
„Vabandan oma venna käitumise pärast,“ kratsis ta oma kukalt.
„Miks sina vabandad? Sina ei teinud ju midagi,“ olin üllatunud.
„Ja aga ikkagi, nõme on,“ pobises ta.
Naeratasin talle, et ta ennast liiga halvasti ei tunneks. Sest et tema ei olnud ju tõesti midagi halba teinud. Dylan oli see, kes oli koheselt ülbitsema hakanud ja hiljem käitus hoopis vastpidiselt.
„Kas ta on biipolaarne?“ küsisin äkitselt, mille peale Brian kohkus.
„Miks sa seda arvad?“ muigas ta.
„No, ta käitumine. Üks hetk oli ülbe ja siis teine hetk käius sellele vastupidiselt.“
„Kuidas vastupidiselt?“ uuris too edasi.
„No seal trepipeal, enne kui sa tulid, ta rääkis minuga normaalselt,“ ei tahtnud ma detailidesse laskuda.
„Mm,“ mühatas ta ainult. „Kas sa tulid niisama juttu rääkima või oli asja ka?“ küsis ta mind veidralt vaadates.
„Ma tegelikult tulin jälle riideid vaatama,“ itsitasin endamisi.
Brian noogutas, ning juhatas mind poodi.
Suundusin teadlikult juba nurka, kust ma eelmisel päeval riideid otsisin. Asusin koheselt neid läbi lappama, ehk jäi mul siiski midagi kahesilma vahele, kuid ei. Ohkasin pahuralt, mille peale Brian minu juurde tuli.
„Noh ei leia midagi?“ küsis ta muiates.
„Ei.“ Kuid ma ei andnud alla, ning tuulasin ka teised riiulid läbi.
Lõpuks olin ma jõudnud riiuliteni, mida Brian eelmisel päeval mulle soovitas, kuid kõik olid nii roosad ja lühikesed ja koledad. Välja arvatud ühe asja.
Tõmbasin selle välja, ning jäin seda vaatama.
„Leidsid midagi?“ tuli noormees kohe minu juurde.
„Kui seda natuke ringi teha, siis saaks sellest asja,“ muigasin endamisi.
„Kas sa ostad selle? Sest et mul on tegelt lõunapaus kohe hakkamas,“ ebales ta veidi.
Kohkusin.
„Anna andeks, ma jah..“ kokutasin ebamääraselt, mille peale nooruk muigas. Võttis eseme mu käest, ning läks kassajuurde, kus ta selle läbi lasi. Maksin, ning noormees pani selle kotti ja ulatas mulle.
Tänasin teda, ning hakkasin ära minema, kui noormees mulle järgi ruttas.
„Ma võin sulle linna näidata, kui sa tahad,“ pakkus ta.
„Aga sul on ju lõunapaus,“ kortsutasin kulmu.
„Ma võin midagi kaasa osta ja teepeal süüa,“ pakkus ta.
Vaatasin teda veidi, et arusaada kas ta mõtleb seda tõsiselt.
„No olgu, kui sa nii arvad.“
Noormees pani uksele sildi, et pood suletud, ning sulges seejärel ukse.
Asusime poest otse edasi kõndima, suunas, kus ma bussipealt maha tulin. Enne bussijaama, oli üks kohvik, kust me läbi hüppasime, et Brian saaks endale midagi süüa osta. Kuna ma olin suhteliselt alles ärganud, siis minul veel isu ei olnud. Brian kõhkles, kas ma olen lihtsalt viisakas või mul päriselt ei olnudki isu. Veensin teda, et ma ei tee nalja, mille peale noormees noogutas ning ostis endale ühe burgeri teepeale kaasa.
„Kuhu sa mind siis viid?“ küsisin uudishimulikult ringi vaadates.
„Ma ei tea, mida sa näha tahaksid,“ küsis suu täis.
„Sina oled kohalik, ütle sina mulle.“
„Ma ei ole kohalik,“ vastas ta torisedes.
„No sa oled kauem siin olnud kui mina nii et.“
„Tõsi.“
Kõndisime sihitult mööda linna ringi, samal ajal rääkis mulle Brian asjade kohta, kes kus mida tegi ja kes mingi asjaga seotud oli.
Olime jõudnud motopoeni, kui Brian hakkas ebalema.
„Ma arvan, et nüüd võime tagasi minna, ma peaksin poe ka lahti tegema kohe varsti,“ sügas poiss kukalt.
Noogutasin talle arusaadavalt. Hakkasime tagasi minema, kui ma märkasin, et motopoe aknal on silt, kus otsitakse sinna töötajat.
„Oota korra. Sinna otsitakse uut töötajat.“
„Sinna küll minna ei tasu,“ laitis Brian mõtte maha.
„Miks?“ küsisin kulmu kortsutades.
„See on Dylani oma.“
„Oh,“ ei osanud ma midagi muud öelda. Kuid see oli ainuke koht, kuhu töötajat otsiti. Ja kui ma pikemaks oleks tahtnud sinna linna jääda, siis ma pidin kasutama igat võimalust, kuidas raha teenida.
„Aga ma lähen ikkagi vaatan üle,“ laususin lõplikult.
„See on väga, VÄGA paha mõte, palun ära tee seda. Ma saaksin sulle töö seal samas poes kus ma töötan,“ lausu ta anuvalt.
„Miks sa nii vastu oled sellele?“ ei saanud ma aru.
„Sest..“ puhkis poiss. „Ta on halb. Sa ei tea teda, nagu mina tean. Ma anun, ära mine sinna, ära isegi vaata sinna poole,“ta vaatas mind nii anuvalt, et ma andsin alla.
Poiss rõõmustas, ning me asusime tagasi tema poeni liikuma. Kuid mul oli veel plaan tagasi sinna minna, ning uurida, kas töökoht on veel vaba ja mis töökoht see õigemini oli.
Kui me tagasi jõudsime, lippas poiss poodi, ning mina läksin tagasi Nancy juurde. Lippasin ruttu oma tuppa, ning asusin oma ostetud seelikut ringi tegema.
Mõni aeg hiljem, olin ma tehtuga rahul, ning võisin selle endale selga tõmmata. See istus mulle valatult. Kuna ilmad olid nii kuumad, siis oli hea seelikuga ringi käia, sai natuke tuulutust.
Veidike aega oma toas istudes, hakkasid seinad nii rõhuvalt mõjuma ja tuba tundus nii lämbe, et ma ei suutnud seal enam kaua istuda. Võtsin taas oma koti, ning läksin linna. Seekord oli mul sihtmärk selge. Ma pidin üle kontrollima, mis töökohta motopood pakub.
Kuna ma ei tahnud Briani poe eest mööda minna, siis otsustasin Nancylt küsida, kas saab ka teistkaudu linna minna.
Leidsin naise maja taga aias nokitsemas. Küsisin naiselt juhiseid ning asusin teele.

Kui ma motopoeni jõudsin, hingasin sügavalt sisse, enne kui ma sinna sisse astuda julgesin. Hinge kinni hoides astusin üle ukseläve. Kari nahtagides noorukeid vaatas mulle imestunult otsa.
„Ee.. Siin oli töökuulutus,“ kogelesin veidi.
„Oh kas tõesti nukuke,“ vastas üks mesimagusalt.
Jäin teda veidralt vaatama.
„Ma tahtsin küsida, et mis see töö endast kujutab.“
„Kõike, mida sa tahad, et see kujutaks,“ vastas üks teine tüüp, mulle lähemale astudes.
„Sina oledki see Keeley jah?“ küsis, üks vanem mees, keda ma ennem märganud ei olnud.
Noogutasin vastuseks.
„Noh, sellisel juhul,“ hakkas esimen tüüp rääkima, kuid kellegi köhatus tagistas teda. Dylan.
„Ei suutnud must eemale hoida?“ küsis ta muiates, mulle lähemale astudes.
„Ei. Mul on lihtsalt raha vaja.“
„Tänavanurgal seistes saad ka raha teenida.“
„Ma ei ole mingi lipakas,“ nähvasin vastuseks, mille peale kõik naerma hakaksid.
„Ta tõesti on midagi muud,“ kommenteeis üks tüüpidest.
„Ma hakkan parem minema, see oli halb mõte,“ pobisesin ennast väljapääsu poole keerates.
Kuid enne kui ma seda teha sain, haaras Dylan mu käes, ning tõmbas mind enda poole.
„Ega sa ometi tänavale seisma ei lähe?“ küsis Dylan imestunult.
„Sulle ikka meeldib mind litsiks tembeldada ah?“ küsisin vihaselt.
„Ei mitte seda nukuke, lihtsalt, raha nimel on inimesed kõigeks valmis,“ kommenteeris ta mind magusalt silmitsedes. „See seelik sobib sulle,“ kommenteeris ta järgmiseks.
„Kas teil on tööd või ei ole?“ küsisin kannatamatult.
„Sinu jaoks ikka midagi leiab. Mopp ja ämber on nurgas, kui kohe alustada tahad.“
Rahmasin vihaselt käe, Dylani haardest, ning hakkasin taas väljapääsu poole minema. Kui uksest välja sain sammusin kiirelt tuldud teepoole, kuid enne kui ma kuhugi jõudnud oleks, jooksis Dylan mulle järgi.
„Nukuke ma tegin nalja,“ naeris ta muretult.
Ma ei teinud tast välja, ning ruttasin edasi.
„Meil oleks nii enam vähem klienditeenindajat vaja, kuna poisid on karmi välimusega, siis paljud ei julge meie juurde tulla,“ lausus too, mulle järele kõndides.
Jäin seisma.
„Kas sa teed jälle nalja?“ küsisin ebausklikult.
„Ei tee. Ma räägin praegu tõsiselt. Vabandust, ma olin ennem ebaviisakas,“ sasis noormees oma juukseid.
„Kas sa oleksid nõus meid hädast välja aitama?“ küsis ta nüüd lootusrikkalt.
„Miks keegi siia tööle pole tulnud?“ küsisin käsi rinnale ristates.
„Sest inimesed kardavad meid.“
„Miks?“
„Kas sa tahad tööd või ei? Mina peaksin küsimusi esitama, mitte sina,“ sai ta pahaseks.
„Okei, ma olen nõus,“ vastasin rutakalt.
„Nii hädast on raha vaja?“ muigas ta.
„Natuke raha ei tee kunagi paha.“
„Tule ma tutvustan sind siis teistele.“

Läksin Dylani järel poodi tagasi. Mind nähes üllatusid kõik. See jäi mulle arusaamatuks, sest just hetk tagasi nad olid mind ju näinud. Nad saatsid endavahel pilke, ning taganesid omi asju tegema. Tundsin jälle seda alandlikkust Dylani suhtes.
Alles nüüd pöörasin õiget tähelepanu sellele, milline see pood tegelikult oli. 
Minust paremale jäi siis klienditeenindaja laud, nagu ma arusain. Kõik seinad olid erinevaid tsikli logosid täis, ning igal pool võis näha ka erinevaid mootorratta juppe. Küll erinevaid kettaid ja kette ja lenkse ja muud säärast. 
Ohkasin. Millesse ma ennast küll mässisin. 
"Siin on siis sinu tulevane töölaud," viipas Dylan käega lauapoole, mida ma ennem silmitsenud olin. Noogutasin vastuseks, et olin temast aru saanud. 
"Siin on erinevad jupid, mida kliendid küsida võivad. Muidugi on suur küsimus, palju sina nendest tead?" puuris ta mind uudishimulikult. 
"Ma midagi ikka tean. Saan aru mida tähendavad erilised taktilised mootorid ja nende võimsustest. Midagi tean ka nendest juppides, ning muidugi tean ma ka mingeid brände, kui nii saab neid nimetada." 
Dylan noogutas arusaadavalt.
"See juba on midagi. Enamus kes siia tulnud on, ei ole midagi teadnud ja koolituse jaoks meil aega ei ole," sõnas too. "Kutid, mis arvate, kas võtame selle nukukese enda kampa?" muigas ta. 
Kõik keerasid ennast korraga mind vaatama. Tundsin ennast, nagu ma oleksin alasti, kuidas kõik mind jalatallas pae laeni uurisid.
"Palju ta asja mõistab?" küsis üks, kes varemgi minuga rääkis.
"Piisavalt," vastas Dylan napisõnaliselt. 
"No kui sa arvad, siis miks mitte. Naisekätt oligi siia vaja," naljatles vanem mees. 
"Tere tulemast meie klubisse," lausus üks noorem, kes varem polnud midagi öelnud, kes lihtsalt igat mu liigutust jälginud oli. 
"Millal ma siis tööle hakkan?" küsisin kahtlevalt. 
"Tule homme hommikul kell kümme. Marcus näitab sulle mis kus on ja kuidas miski asi toimib. Me sõidame osadega linnast ära, muid asju ajama," vastas Dylan tõsiselt. 
Noogutas arusaadavalt. 
Kõik jäid mind korraga vaatama. Sain aru, et see oli minu vihje lahkuda. 
"Selge. Homseni siis, kes teist iganes Marcus ka on," kommenteerisin vaikselt, mille peale kõik naerma hakkasid. Et ennast rohkem mitte häbistada astusin poest välja ning võtsin taas suunaks oma uue 'kodu', kui ma seda vaid nii oleks saanud nimetada.

Jou, alguses olid laused natuke kahtlased. ''Teki all'' kasutasid natuke ebamugavalt. Pisut ebamugav oli lugeda, kuna sa kipud vahel liiga palju järjest liitlauseid tegema. Tee vahepeale lühikesi ka, mõjub lugemistempole paremini ja muudab tegevustiku selgemaks :)

PS: Brian praepann

Ja teine adminn on su juttu lugenud!

Mind intrigeeris ka alguses kohe see pealkiri. Siis, kui lugedes aru sain, millest see pealkiri tuleb, olin natukene pettunud, kuid see kõlab sellegipoolest endiselt väga ägedalt!

Mis natukene häiris, oli see, et see kohake, mis on piisavalt tähtis, et ta sattus pealkirjaks (isegi kui sulle midagi paremat pähe ei tulnud ) on nii tagaplaanil, et me ei tea sellest peaaegu mitte midagi. Me teame, et see on väike (sinu kommentaarist), seal on üks bed&breakfast orsmth, ja kaks poodi, ja bed&breakfast on poodidest kaugemal - ja seal on bussijaam. Aga kas see on mingi väike vaikne koht? Kuidas on inimesed? (Need paar inimest, kellega tutvusime, olid nõmedad - ja tõsiselt creepy on lugeda muudkui seda "nukukest" vms asja, aga seda ära ära kaota, see on taotluslik ja eeldan, et peabki nii olema.) Mis seal veel on? Kool? Kas kõik inimesed on nii nosyd ja matslikud?

Ta käib muudkui poes ja ostab riideid (okei, kaks korda), aga aint ühel korral saime teada, mida ta ostab. Ma saan aru, et see on plot device, et ta Bradiga suhtleks, aga ikkagi tahaks teada, mis on need riided, mida hoitakse kuskil tagaruumis.

See unenägu, mis tal oli, oli huvitav. Alguses mõtlesin, et mingi backstory - tahaks natukene rohkem kasvõi mingeid vihjeid sellele, miks ta kadus, ja kellele ta helistas. Meeldis, et saime teada nt, et tal vanemaid ei ole. Nüüd huvitab, et miks. Me teame, millega ta tegeleb, aga mis tema sees toimub? Kes see "Keeley" või Anna on? Siis oleks kergem kaasa ka elada talle.

Kirjutamisstiililt meenutad Hemingwayd (oli vist tema see, kes väga palju dialoogi kirjutas). :)

Ootan aga uut osa! (Oleks juba aeg! ) Sest tahan teada, mis saab ja kuhu jutt läheb. Palun ära sellest ära ehmata, mis kirjutasin - su kirjutatu ei ole üldse mitte halb, lihtsalt tekitas mul mõtteid. Potentsiaali on!

Awww yeah kommentaarid. Autsilt sain veel tagasisidet, millega ma täiesti nõus olen  But i'll give my best, ja ei tee nii totakaid lauseid, vahepeal, kuigi ma arvan, et ma kipun neid siiski veel tegema  

Nii.. Ma tean, et ma peaksin rohkem kirjeldama seda paika ja neid inimesi. Aga kuna ta sai nüüd motojõugu poodi, ja ta on uus inimene, siis see toob rohkem inimesi sinna, millest saab rohkem aimu, mis inimesed seal on   Ja kuna ta nüüd seal on, siis tuleb Birani mingi külg välja ja saab Dylanist rohkem teada, ja vb tuleb veel halbu unenägusid aga vb need ei olegi ainult unenäod, mis seletavad kust ta tuleb ja miks ta selline on.. Kuigi mul on veel üks plaan, kuidas ta räägib kes ta on ja kust tuleb hihi  
Aga noh jah.. täna on vaba päev, ehk peaks tõesti kirjutama midagi   

Ja ma ei saa. Omg Nassic kommenteeris mu juttu! OMG! OMG kaks adminit loevad mu juttu! OMG OMG OMG!!

Ma võin ka mitte lugeda

Hahahaha.

Nii. Millal ma uuesti kommenteerida saan?