Teine Dimensioon: Saladuslik kool [5/...]

Ühe peatükki kohta on siin ka üks uus tegelane, kes ka jätkuvalt hakkab osadesse sisse tulema ja mingil määral on ka siis teised, kes on kõrvalised tegelased aga neid võib siin näha. Järgmises või ülejärgmises osas, kui ma nüüd ei eksi, näete veel ühte uut tegelast. Järgmine osa, peaks tulema järgmine nädalavahetus, sest mul pole nädala sees aega kirjutada ja üldse snlhmnis olla ja teiste lugusid lugeda.

Pikk ees jutt räägitud ja nüüd võite vabalt lugema hakata.

IV peatükk

Jäin suu ammuli vaatama kõrge laega ruumi. Tegelikult nägi see üsna tavaline välja, aga siiski selle internaadi kohta oli ruum ilus. Ma ei olnud ka ainukene, kes ruumi suu ammuli ahhetades vaatas. Lauad ja toolid olid tumedast puidust, lauad olid justkui veninud ja ulatusid saali lõppu, laua peal olid valged, säravad nõud ja laua keskel oli tagasihoidlik toit hõbedastel vaagnatel, need sobisid hästi laimikarva, tuhmide seinte ja heledast marmorist põrandaga. Seintel olid tumedate pildi raamidega pildid koolidest ja mõned uhked portreed, mis kujutasid uhkeid ja upsakaid inimesi, kes poseerisid huuled pruntis.
Kõndisin Erini kõrval, sest siis ei tundunud ma enam nii imelikult kui ma söögiruumis ringi keerlesin ja üritasin igat detaili märgata ja neid oma silmadega õgida ja prantsatasin tooliga ja Eriniga pikali, sest Siena minu ette lükanud, et ma istuda saaksin. Seda poleks juhtunud kui Erin poleks minule taha potsatanud ja ma toolile poleks langenud ja Erin omakorda kukkus minu peale nii, et tool ei pidanud meie kahe raskust ja meie all katki läks.
Heitsin pilgu Sienale, kes noogutas üsna tõsiselt, ta oleks justkui mu mõtteid lugenud, aga ilmselt rääkis minu halba aimav ilme minu eest, et selle tooli katki kukutamine toob nii minule kui ka Erinile pahanduse kaasa.
Silmitsesin nukralt tooli ja keegi koputas mu õlale, ta oli viiekümnendates soliidses mustas rüüs, rüüsaba aga oli pikk ja lohises tema järel järgi. Ta näojooned ütlesid ette ära, et temale meeldib laste peale karjuda, ta oli ka ühe portree peal, ainult, et nüüd ei tundunud tema huuled üldse pruntis, need olid laiaks irveks moondunud.
„Kas te ütleksite minule palun, miks te kooli vara lõhute? Ma olen kindel, et pole teid siin varem näinud?“ tiirutas naine nagu hai meie kahe ümber, teda saatis pikk rüüsaba ja rüü alt nähtaval olevate pruunide madalate kontsade klõbin.
„Minu nimi on Erin Blake ja tema on Hannah,“ lausus Erin meeleheitlikult. Tema nägu ütles ette ära, et kui naine tema ümber tiirutamist ei lõpeta puhkeb ta nutma.
„Erin Blake, õigus sa oled see tagasihoidlik plikatirts, kes saadeti New Yorgist siia kombeid ja haridust saama. Erin Blake, miks sa selle Hannahi,“ peatus naine hetkel tiirutamast ning naeratas laialt ja ma põlesin seest, ma ei ole mingi asi, millega võib nii kohelda, „eest vastasid, kas ta ei oska rääkida?“
„Muidugi oskan, proua,“ laususin julgelt lisades oma lausesse nii palju viha kui sain. Selline jube inimene nagu ei saa iialgi minu käest sõbralikku juttu ja kui ta nii tühise asja pärast nagu tool juba marru läheb, mitte kõiki toole.
Naine vaatas minule otse näkku ja mina temale, silmagi pilgutama purunesid need toolid, mille peal keegi istus ja ma järjekordselt olin ehmunud. Samas aga mingi koletis minu sees naeris võidukalt ja käskis minul kõik toolid purustada. Ma ei tea, mida ma tegin, aga heitsin oma pilgu toolidele, mis polnud veel lagunenud ja ka need purunesid minu silmade all.
„Proua, tundub, et teie koolis olid nõrgad toolid,“ laususin kavalalt. Tegelikult olin ma ehmunud, et ma midagi sellist tegin, aga ta ei saa mind süüdistada, sest mina neid toole polnud isegi puutunud.
„Mitte mingit prouat, ma olen preili Georgina Peaker, selle kooli direktor ja minuga sedasi ei räägita, mine oma magamistuppa, kohe!“ karjus naine nii, et sülge lendas igale poole. Ta marssis ruumist välja ja oli kuulda, kuidas ta nähvatas Proua Longile, midagi toolidest ja koristamisest.
Sel õhtul mina õhtusööki ei saanud ja ma ei kurtnud kordagi kõhu tühjuse kohta, sest samal ajal kui Siena ja Erin nautisid seda „rikkalikku“ õhtusööki toitsin mina end kodust kaasa võitud šokolaadi, võileibade ja coca colaga.
Minu sees oli imelik tunne, ma ei teadnud, kuidas ma seda tegin, aga see oli juba teine kord, ma tundsin, et olin siin kohas varem olnud. See oli kummaline, sest oma elujooksul pole minul lõuna poole asja olnud.

Kuuvalgus peegeldas läbi roosade kardinate tuppa ja ma surusin nina vastu paksu sulepatja. Pigistasin silmad kõvasti kinni ning üritasin blokeerida Siena suuri, rammusaid ja valje norsatusi. Tõmbasin teki üle pea ning kirusin mõtteis tänast päeva, mis ei lasknud mul uinuda. Vaikselt nurisedes keerasin end jälle ja avasin silmad. Külm õhk, mis tuli Erini lahti jäetud aknast sisse, pani mind väristama. Tuba oli kuuvalguse tõttu valge ja nüüd nägin ma kõike paremini, kui päevasel ajal.
Libistasin jalad teki alt maha, külmale vaibale ja astusin tasakesi, võimalikult kuuldamatult akna juurde ja panin selle, kerge kääksatuse saatel kinni. Mässisin kardinad akendele ette, nii et tuba täitus uuesti pimedusega ja kätega seina kobades, läksin tagasi tuttu. Und ei tulnud endiselt ja minu mõtted peatusid uuesti sellel, mida ma teha oskan.
Ma kardan end vihale ajada, äkki juhtub midagi uut, pistan näiteks mõne õpilase praeahju? Tapan kellegi kogemata? Tekitan maavärina või vulkaanipurske? Võib juhtuda kõike, ma võin kogemata seda kõike teha.
Sulgesin enda silmad ja lõpetasin sellega enda arutluse, mida ma kogemata teha võin ja jäin norsates magama.

Avasin enda silmad uuesti valju tirina peale, mis pani minu kõrvad kumisema ja virutasin padja sinna, kust ma arvasin heli tulevat. Seegi ei aidanud. Kärisev helin lasi samamoodi edasi ega paistnudki lõppevat.
Astusin nagu zombie voodist välja. Nii pea kui jalad maapinnale asetasin, tekkis mulle üle terve keha kananahk. Tõmbasin kummutist välja paksu sinise sviitri ja eilsed teksad. Riietasin end ebamugavalt, kuidagi ei tahtnud käsi õigesse auku minna ja teksad tundusid nagu kokkutõmbunud.
Vaatasin, kuidas Siena enda aeglaselt nari ülemiselt voodilt alla libistas ja justkui sulgpehmelt maha hüppas. Erin oli ametis enda soenguga, mida ta eile oli parajalt kaua katsetanud, aga hommikul tundus soeng peast ununenud.
Siena sai endale kaks korda kiiremini selga endale riided kui mina ning jäi keelt laksutades Erinit ootama. Tüdruk oli valinud samuti sviitri ja teksad, aga tema sviiter oli kõrge kaelusega ning ta kandis ka musta lipsu, mis andis talle moodsa ärinaise välimuse.
Erin tõmbas patsid vihaselt lahti, riietas end ümber ning sammus vihasena meie järel majast välja, aega ajalt oma mälu kritiseerides ja igaühega, kes talle ette jäid, porisedes, ajades omakorda mind närvi. Kahjuks ei tohtinud ma närvi minna, sest jumal teab, mida ma siis teen, tapan kogemata Erini ära? See oleks kõige hullem, mis juhtuda võib. See teeks minust kriminaali, mõrvari. Mida kõike veel! Ma ei taha kedagi tappa, sellise vande andsin ma iseendale juba lapsena, ma ei taha teistele haiget teha ja ma ei taha ise haiget saada.
Jaburad mõtted kerkisid esile ja iga hetk hakkas minu viha kontrolli alt väljuma. See oleks teine kord kui midagi jubedat juhtub, seekord ei vaata Georgina Peaker mulle küll läbi sõrmede, vaid viskab mind reaalselt tänavale, kus saaks minust ebardlik kerjus. Võimeteks ma seda ei nimetaks, lahedalt kõlab, aga pigem on see nuhtlus. Mis mind vihale ajab!
Ma peaaegu näen ja tunnen, kuidas nagu mingi lõngakera minu peas katkeb, aeglaselt ja korralikult. Lipsuna kokku tõmmata on seda liiga hilja. Suunan oma pilgu Erinilt Sienale ja siis metsale, pigem mets kui inimesed.
„Iga sekund nüüd,“ kostub mu peas ja ma kuulen tiksumist, tik – tak, tik – tak, nagu pomm plahvataks kohe. Sulgen silmad ja üritan end kontrollida. Ei õnnestunud ning pomm plahvataski, ma kuulen kõike, mida kõik räägivad, kas või sosinal, minust, sest kõikide, välja arvatud minu ümber on tekkinud nagu raju torm koos äikesega. Üritan hüpata vihma poole, kuid päike, mis sillerdab minu pea kohal järgneb mulle ning koht, kus ma olen seisnud täidetakse tormiga.
„Appi!“ mõtlen ma dramaatiliselt, kõikide pilgud on õnneks taeva poole pööratud ja üle terve taeva laiub suur vikerkaar. Nüüd ma saan aru, miks kõikide pilgud on taevas. Vikerkaar on särtsakas ja säravama, kui kunagi varem.
„Võimas,“ kuulen ühe tillukese tüdruku häält eest poolt, ometigi tundus see sosistamisega. Järgmisel hetkel ma naeratan, kui näen vikerkaart ja vihmapilved koos päikesega kaovad, jättes järele tavalise sombuse, pilvise ilma. See kord läks mul vist õnneks, keegi ei saanud viga.
Seljatagant kostus vali karjatus, puust väravat rünnatakse külaelanike poolt, kes karjuvad muudkui nõid ja nõid. Mulle tõuseb klomp kurku, kui ma neid vaatan, käes erinevad tööriistad, nagu oleks keskaeg tagasi. Ma tean ka, miks, nad siin on, minu pärast loomulikult. Minu nuhtlus on paljastatud ja mind ootab ees tuleriidal põlemine. Ainult, et ma ei taha surra, minu sees olev tunne ütleb, et minu aeg ei ole veel käes. Inimesed tormavad üksteise järel koolimajja ning ma liitun nendega, teeseldes, et ma ei tea, mida nad siit tahavad.
Äkki läheb meil kõigil see kord õnneks ja mind ei tabata. Ma jään kuidagi kinni ja samal ajal avaneb värav. Paiskan hirmust nutma, kuid Siena ja Erin päästsid mind lahti ning preili Long sulgeb meie järel vanaaegse, roostetanud võtmega ukse.

Olen nüüd selle jutu kõik osad läbi lugenud.
Väga huvitav jutt!
Mulle meeldivad sellised jutud, kus on natuke, kuidas öelda... üleloomulikkust(?) sees vn.

Tahan juba teada, mis edasi saab. Seega ootan väga uut.

Ohhsa raks Mulle millegi pärast tundub, et see dire hakkab Hannaht veel aitama. Ma ei tea miks aga selline tunne on küll.
Uut osa muidu

Miks ma eelmist osa poe jõudnud kommida? -Murrab pead-

Tundub, et mul tuleb siis natsa pikem kommentaar. Anyway, väga hea osa oli, aga paar kohta jäid mulle segaseks.
*Kõndisin Erini kõrval, sest siis ei tundunud ma enam nii imelikult kui ma söögiruumis ringi keerlesin ja üritasin igat detaili märgata ja neid oma silmadega õgida ja prantsatasin tooliga ja Eriniga pikali, sest Siena minu ette lükanud, et ma istuda saaksin. Seda poleks juhtunud kui Erin poleks minule taha potsatanud ja ma toolile poleks langenud ja Erin omakorda kukkus minu peale nii, et tool ei pidanud meie kahe raskust ja meie all katki läks.

*Ei õnnestunud ning pomm plahvataski, ma kuulen kõike, mida kõik räägivad, kas või sosinal, minust, sest kõikide, välja arvatud minu ümber on tekkinud nagu raju torm koos äikesega. Üritan hüpata vihma poole, kuid päike, mis sillerdab minu pea kohal järgneb mulle ning koht, kus ma olen seisnud täidetakse tormiga.

Pistab võib-olla mõne lapse praeahju. Eriti irww koht.
Ning mitmetes kohtades oleks võinud natuke lihtlauseid ka olla. Pikad laused on väga head, kui nende vahel juhtub olema ka mõni lühem lause.
Ja kokkuvõtteks toimus kõik väga kiirelt, ning ma ei jõudnud eriti süveneda, ning ka kirjeldused oleksid võinud olla. Näiteks need külamehed tulid minu jaoks tõelise pauguna.
Aga jätka.

Alice: Esimesest lõigust jäi üks jama maha, sest ma kogu aeg muutsin ja tuunisin seda ja siis jäigi mingi segane plönn ilmselt maha *läheb pead murdes parandama*. Teise lõigu parandan ma samamoodi ära, sealt pidi alguses jääma midagi muud ja jälle ma muutsin.

Lausete värgist ei saanud ma üldse aru, mida sa sellega mõtlesid, aga ma tahtsin teha kiiret ja huvitavat lõppu, mis paneks uut osa ootama. Ilmselt ei tulnud välja.

Getzzzu: Tore kui sulle meeldis.

Emand: Mina ei reeda midagi. Eriti TEMA kohta, kes peaks jääma siis täielikuks hämminguks.

Millal uut?
:)

Ausalt öeldes on mul osa valmis, vaja ainult üle lugeda ja siis boom ja üles...

Olgu

Endal ka ei tule enam meelde, mida ma selle lausete värgiga mõtlesin.

Õhtul saab :)

Enamus vigu peaks parandatud olema.

V PEATÜKK

Kuulen, kuidas vestibüülist, sammuvad meie poole, direktor koos õpetajatega. Georgina Peaker vaatas minu katkist teksasäärt ja poriseid käsi ning turtsatas. Ta surus oma kirsipunaseks värvitud huuled prunti ja me kõik märkame tema üleolevat näoilmet.
„Mis seekord juhtus?“ küsis ta preili Longi käest. Tema hääl kajas vaikses eesruumis. Sõna seekord kõmises mu peas edasi, tekitades küsimuse, kas midagi sellist on varem ka juhtunud.
Preili Long heitis õpilastele hirmunud pilgu ja vastas siis: „Keskaeg.“ Oletasin, et tegemist on mingi salakoodiga, millest jagavad ainult õpetajad, sest nende näost peegeldus puhas hirm. Peaker säilitas oma kalgi ilme ning käskis preili Longil ukse avada. Preili Longi pigistas võtit kõvasti oma käes ning avas vastumeelselt ukse. Ta vajutas ukselingile ning õpetajad sammusid ühtlasel sammul välja. Ainult blond, lokkis juustega naine jäi siia. Ta kandis lõheroosat pluusi ja pliiatsseelikut. Ta on peaaegu kahe meetri pikkune, kontsad lisasid talle tubli kümme sentimeetrit juurde.
Blondiin sosistas midagi vaikselt preili Longile ning naeratas üpris südamlikult. Naine astus välja ja preili Long sulges uuesti ukse. Ta pani võtme tagasi oma putka lauale ja jääb sinna seisma.
Naine avas aeglaselt oma suu, paljastades viltused, suitsetamisest kollakad hambad ja lausus: „Lahkuge köögi kaudu koolist metsa. Adam, juhi nad õigesse kohta.“
Siena haaras minu käest, mina omakorda Erini käest ja me liitusime väljuvate õpilaste ridadega. Kõik käisid jälle ühes rütmis, tatsa – tatsa, kerge trampimise tõttu, kajasid meie sammud vaikses koolimajas. Keegi ei julgenud midagi öelda või oli nende pea lihtsalt kummaliste mõtetega täitunud, mille mõtlemist nad ei suutnud lõpetada.
Sammusime koolist, üksteise käsi kõvasti pigistades aeglaselt metsa poole kuhu Adami nimeline poiss meid juhtis. Puud õõtsusid jälle tuulekäes ning meie põsed õhetasid külmast muutes näonaha valgeks.
Me ei kuulnud, et koolimaja ees mingi mäss käiks, ilmselt suutsid õpetajad nad maha rahustada. Ma ei julgenud taha poole vaadata, kartes, et äkki nad on mind näinud ja tunneksid mind ära.
„Minu ema oli seal,“ pomises Siena vahetult enne süngesse metsa kõndimist. Tundus, et Siena oli seda kaua enda sees hoidnud, aga nüüd, kui tundus ohutum rääkida, alustas Siena juttu.
„Su ema?“ Erini hääles oli kuulda kibestust, kuid ka uskumatust. Oli juba alguseks selge, et Erin armastab oma perekonda ning tunneb neist puudust.
„Ma ei ole temaga kaks aastat rääkinud, sellest ajast alates kui külas koolid ukse kinni lõid, sest internaat asustati ja mu vanemad mind siia panid,“ lausus Siena nukralt. Inimesed aeglustasid kõndimist ja varsti jõudsime metsa punkti, kus olid toolid ja pingid. Ma ei vastanud Sienale ja ka Erinile tundus, et oleks parem oma suu kinni hoida.
Istusin samblale ja hõõrusin paljaid käsi vastu teksapükse, et sõrmedele sooja saada. Tundus, et me istusime seal õndsas vaikuses tunde ja vaatasime, kuidas puud tuule käes õõtsusid. Mul sai sellest villand.
Tõusin, alahuul külmast värisemas, püsti ja sammusin kangekaelsel sammul metsa poole. Kõik jäid mind vaatama, aga ma ei tahtnud kedagi näha.
„Kuhu sa enda arust lähed?“ sisises blondide juustega poiss ühelt pingilt.
„Minema, ma ei kavatse siin passida ja oodata, kuni ma surnuks külmun,“ vastasin talle kalgilt.
„Ootad küll, kuni mina asju juhin, passid sina siin ja ootad, millal õpetajad siia jõuavad ja meid kooli tagasi kutsuvad või tahad sa luksuslikult pehmet voodit ja isiklikke teenijaid, kes sind teenindaksid seni kaua?“ poiss oli ka kalk. Ta pani mind muigama oma irooniaga, mis tundus sama irooniline kui minu iroonia. Ilmselt oli tema Adam, kes meid koolist minema juhtis.
„Ega ma ära ei ütleks, kui sa nii armsalt pakud, aga lahkun ma sellegi poolest,“ laususin üpris sõbralikult ja kadusin metsa sügavikku, tallates sisse enda rada, lootes, et minuga midagi juhtu.
Ma mõtlesin Adami sõnadele, enda arust ma selline ärahellitatud tüdruku moodi ei ole, aga kui ma tõesti olen siis ma vähemalt käitun sada protsenti nagu ärahellitatud laps. Ma loodan, et ma ei jätnud teistele sellist muljet nagu ma Adamile ilmselgelt jätsin.
Tormasin läbi tiheda metsa, jalad pidevalt kinni takerdumas. Iga sammuga suutsin ma astuda mingisuguse märja sambliku või sambla peale. Justkui kõnniks soos. Vaatasin ümberringi olevaid puid ja hammustasin huulde. Mul polnud õrna aimu, kus ma olen.
Kõndisin edasi, aga järsult kuulsin põõsaste taga sibamist. Süda hakkas rinnus koheselt tugevamani lööma, ma kuulsin iga oma südametukset. Olin maru hirmul. Jällegi suutsin ma midagi korda teha. Puu juured hakkasid maa sees liikuma ja põõsa poole liikuma. Märganud kellegi pruuni juuksepahmakat, pistsin jooksu nii kiiresti kui suutsin ja tormasin otsejoones mingi seina otsa, põsk ees.
Kukkusin märjale samblale istuli ja vaatasin oma kästi ja jalgu. Kõik oli justkui elektrit täis. Tänasin õnne, et ei olnud nina ees jooksnud ja vaatasin üles. Mingit seina ei olnud, kuid kuidas kurat ma siis kukkusin?
Tõusin püsti ja pühkisin käed vastu pluusi, astusin ettevaatlikult edasi. Suskasin sõrmega õhku, aga sõrm peatus mingil seinal, mille alt hakkasid tulema tihedas niidistikus tumesinised jooned, mis paistsid jooksvat kuskil keskel kokku.
„Lahe,“ pomisesin, kooli ümbritseb kaitsev kuppel, aga kuidas? Tundus, et ma ei olnudki ainus, kes varjas midagi siin, vean kihla, et Georgina Peaker ja tema õpetajad on kõik nõiad. Nüüd ma sain aru, miks mind siia toodi, mitte ei viidud kuhugi moodsamasse paika, Brooke ja Jeremy ilmselt teadsid, et siin ei õpetatud inimestele asju.
„Nüüd oled sa käes, algajana ei oska sa veel midagi teha,“ pomises keegi mu selja tagant. Pöörasin end ümber ja kissitasin silmi. Minu ees seisis noor poiss, kes oli ennist väljakul olnud. Tal olid suured pruunid ümmargused silmad, milles oli näha punast sära, poisi silmade ees olid aga ümmargused prillid. Õigupoolest meenutaks ta Harry Potterit kui tal oleks välgukujuline arm.
„Mida sa tahad?“ küsisin poisi käest. Ma ei kartnud teda, sest ma ei usu, et ta teeks mulle haiget kui ta on selline nagu mina. Eriline või ohtlik.
„Miks sa küsid, oletan, et sa juba tead, et kes sa oled?“ vastas poiss. Ta naeratas kõveralt, ilmselt arvas, et laostun silmapilgselt ja hakkan hirmust karjuma.
„Muidugi ma tean, kes ma olen, ma olen ebard,“ vastan talle. See peaks poisi marru ajama.
„Kutsud oma erilisust ebardiks? Sa ei tea, kes sa oled. Las ma ütlen siis sulle. Sa oled kadunud. Mina ei lase kellelgi teisel olla tugevam ja võimsam kui mina. See Adami poiss on lihtsalt õpetajate lemmik. Paipoisu,“ lausus ta.
„Ian,“ hüppas keegi põõsast välja. See oli Siena. Ta naeratas mulle maruõnnelikult, aga kahjuks ei saanud ma aru üldse enam, mis siin toimus.
„Mida sa tahad?“ küsis Ian vastu. Tore, et keegi vaevus lõpuks teatama mulle ka, kes ta on.
„Sa ei saa teda peatada, sa võid ju olla rammumehe võimetega, kuid mingit võimu sul otseselt ei ole. Adam ja Hannah on ainukesed, kellel on mingit võimu, nende soontes voolab kuningaveri,“ lausus Siena. Creepy much?
„Siena, vaatan, et sa oled palju raamatukogus kolanud ja infot otsinud,“ pomises Ian vastu.
Siena nipsutas sõrmi. Ta vaatas teda malbe olekuga ja lausus siis: „Ian, Adam on midagi palju enamat kui ühe võimega, ta on kuninga õepoeg, kadunud õepoeg. Oletan, et ka tema toimetati kuidagi portaalist välja... nagu meid kõiki.“
„Vuhh, sa lehkad tuupimise järgi. Mis sa arvad, et see on mingi uudis? Tema on küll uudis,“ lausus Ian minu poole sõrmega osutades.
„Okei, keegi võiks mulle öelda, mis segast juttu te siin ajate? Ma ei saa mitte midagi aru,“ pomisesin ma.
„Hannah, ma tahan öelda, et sa oled üks malfreydidest ja mingit pidi ka kuninga perekonnaga seotud, kuid kuidas, seda on peaaegu võimatu öelda, tüdrukuid saadeti maailma laiali peagu kogu aeg kuni kadunud kuningas Malcolm selle keelas. Sa võid olla üks kõik millise kuninga tütar.“
„Ee ma ei saanud endiselt midagi aru, mis võimed? Kes on malfreyd? Mul on niipalju küsimusi, aga sina vastad nii, et mina saaksin uusi küsimusi tekitada,“ laususin pahuralt. Siena vaatas mind hellalt ja naeratas siis.
„Sinu küsimused saavad kunagi vastused, tundub, et me võime kooli poole jalutada. Lähme mööda seina,“ vastas Siena. Ta pöördus Iani poole, nipsutas sõrmi ning Ian oli läbimärg. Ian vandus ja jooksis meile järele, täiesti kuivana.

Okei, minu jaoks oli lõpp täiesti segane. Kuskilt ilmus sinine kuppel, siis on kellelgi mingid võimed jne. Sorry, aga jah. Aju jooksis kokku.
*...muigama oma irooniaga, mis oli sama irooniline, kui minu iroonia. Kordused.
*...ainus, kes varjas midagi siin, vean kihla, et Georgina Peaker ja tema õpetajad on nõiad. Kahtlane lause, pigem: ...ainus, kes siin midagi varjas. Vean kihla, et Georgina Peaker ja tema õpetajad on nõiad.
*jällegi - jälle. Sinna lausesse sobib jälle rohkem.
*Jälgi oleviku\mineviku vaheldumist.
Aga uut.

Nüüd ei saa te seda järgmised 3 nädalat, ma siin vasaku käega sidemetes. Ma ei hakka neid praegu parandama. Kirjutasin seda ka veel mingi 2 - 3 min siin.

No problemo. Jaksan oodata küll.
JA tunnen kaasa. Õnn kaasa paranemisele.

Jajah, mängi veel kossu, eksole

Millal uut võib saada? Kolm nädalat on nüüd läbi

Kindlat päeva ja aega ei saa öelda, kuna ma pole selle kirjutamist alustanudki, hetkel tegelen oma wattpadi jutuga, mis minule isegi öösel survet avaldab. Kui veab, panen siia ka üles.