Noh, sai siis kirjutatud selline väike ja lühike jutuke.
Naljaga pooleks. Ning kõige tähtsam: inimesed, kui te vaatate, siis kommentaare ka paluks.
Röövitud ufode poolt
***
Ühesõnaga ma ärkasin vales kohas. Nii vales, et te ei oska ette kujutadagi. Veel vähem mina. Ma tean, et jäin magama oma kodus. Täiesti kindlalt. Või oli see hoopis Maria kodu... No igatahes kuskil kodus jäin magama. Mitte arstikabinetis. Vähemalt ma usun, et see on arstikabinet. See võib olla ka labor. Ei, parem las olgu see arstikabinet. Sest kui see oleks labor, siis tekiks küsimus, kelle oma see on? Aga kui see on arstikabinet, siis on ju selge, et see on arsti oma. See kõik on nii keeruline. Mu pea võib plahvatada kõigest sellest. Ei, nii ei tohi juhtuda. Ma pean magama jääma ja mitte sellele mõtlema. Ma sulgesin silmad, ja tahtsin külge keerata. Kuid siis ma mõistsin, et mind on selle pingi või laua või ma-ei-tea-mille külge aheldatud. Või õige sõna oleks kinni seotud. Või on neil üldse vahet? Olgu kuidas on, mind see enam ei huvita. Ma PEAN magama.
Unes tundsin kuidas mind torgiti ja nügiti. Või pigem nügiti ja torgiti. Siinkohal pean veel ära mainima, et ma olen paks. Kohe kohutavalt paks. Ja jalad on lühikesed ja töntsid. Pea on mul ka paks. Kohe igas mõttes paks. Selles mõttes ka, et ma olen loll. Omaarust. Ning teiste arust ka.
Hommikul kui ma ärkasin, ei mäletanud ma midagi. Noh tegelikult mäletasin aga ei tahtnud seda endale tunnistada, seega võib öelda, et ma ei mäletanud. Otsustage ise. Panin teleka käima ja seal rääkis Tv3 uudistesaate reporter mingis võõras keeles. Oota see oli ikka Eesti keel. Ma muutun järjest segasemaks. Järsku kuulsin sõna „ufo“. Ma virgusin paugupealt ärkvele ja hakkasin paremini kuulama:
„Täna oleme kuulnud imelikke uudiseid lendavatest objektidest taevas. Neid on nähtud Klooga-Ranna kohal,“ Kurat Klooga-Ranna on minu kodu lähedal ju, jõudsin ma sel hetkel mõelda. „Sellega ma lõpetan ja annan sõna meie ilmamehele Raunole, kes on äsja saabunud pikalt ja raskelt ümber-maailma reisilt...“ Edasi ma enam ei kuulanud, sest ma olin rabatud. Kas on võimalik, et mind röövisid ufod? Ufod!?!
Pühkisin käega laubalt higi ja mõtlesin mida edasi teha. Kas peaks uudistesse teatama? Ei, siis nad saadavad mu pikalt. Ajalehed? Raadio? Postimees? Cosmopolitan? Eesti päevaleht?
Mida teha?
Haarasin laualt telefoni ja valisin kiirelt oma kallima numbri, kes oli hetkel tööreisil Itaalias. Ta võttis vastu juba esimesel kutsumisel.
„Kallis, usu või ära usu, aga mind röövisid ufod!“ karjusin ma telefoni. „Telekas räägiti sellest ka. Ma nagu mäletan ja ei mäleta ka. Kas ma hakkan segi minema?“
„Ja-jah, tead…“ ohkas ta teeseldult, „ma olen väsinud. Mul on homme raske tööpäev. Ma peaks magama.“
Ja ta jättis mind üksi minu elu raskemail hetkel. Sel hetkel, kui minu aju ja süda lõplikult üles ütlesid ja ma pikali vajusin. Ufode katsed olid oma töö teinud.