Live life the fullest... (3/...) (Alustasin uuesti teisest osast peale)

Jah, ma ei tea, kui kaua ma seda juttu nüüd kirjutan, aga ma kirjutan seda vähemalt 20 osa. I PROMISE!

1.

Lükkasin oma kapiukse kinni, pälvides sellega kassi tähelepanu, kes voodil õndsat kassiund magas. Oli hommik. Järjekordne esmaspäevane hommik, mis kahjuks tähendas naasmist kooli, kus mul mitte ühtegi sõpra ei olnud. Ilmselt ei teadnud enamus klassikaaslasi mu nimegi.
Minu klassis käib 26 õpilast. Neist 13 on tüdrukud ja 12 poisid ja 1 ka imelikul kombel kesksooline. Ehk siis, ma ei ole siiani aru saanud, kas ta on poiss
või tüdruk.

Jah, kui paljud tahavad suhelda enda vanuse friigiga, kes muud ei tee, kui õpib. Asi polnud tegelikult üldse minus. Asi oli selles, et mu vanemad käskisid mul tingimata õppida. Nende soov oli teha minust advokaat. Isa-ema plaanide järgi oleksin ma peale keskkooli pidanud õppima minema Harvardisse ning ma kartsin, et praeguste hinnete järgi otsustades, saab see ka tõeks.
Peeglisse vaadates leidsin eest samuti üsna friigiliku tüdruku. Vaatamata prillide puudumisele näitas juba krunn pealael, et tegu on neiuga, kes õpib liiga palju. Lohakast krunnist oli läbi pistetud pastakas ning kaks salku langesid pea mõlemalt küljelt alla.

Ka mu riietuses ei olnud midagi erilist. Täiesti tavalised liibuvad teksad ja must sviiter.
Muidugi oli mu kapis ka normaalseid riideid. Kleite, seelikuid, pluusesid ja mida iganes veel, kuid olin arvamusel, et kool polnud koht, kus tähelepanu endale tõmmata.
Peitsin peegli ees oma näo jumestuskreemi sisse, püüdes varjata üleliigseid vistrikke. Sellega hakkama saanud, haarasin öökapilt oma autovõtmed ning kõndisin trepist alla.

Vaatamata sellele, et oli varahommik, oli laual taldrik pannkookidega ning purk maasikamoosiga. Isa oli ennast juba laua taha istuma sättinud ning kühveldas enda pannkoogile moosi peale.
Mul ei olnud isu ning otsustasin kohe kooli hakata minema.

„Juba lähed?“ küsis ema, kui endale tosse püüdsin jalga sikutada.
„Jep. Mul ei ole isu,“ vastasin ning avasin ukse. Võtsin kapi äärest oma koolikoti ja vinnasin selle õlale. Jätsin vanematega hüvasti ja seisin nüüd verandal.

Mu auto, hall Audi, seisis sissesõiduteel ning ootas mind. Avasin uksed, istusin sisse ja panin mootori tööle. Ootasin natuke, et soojustus tööle hakkaks ning tundes, kuidas ümberringi kõik järjest palavamaks läks, hakkasin sõitma.
Hetke pärast olin kiirteel ning sõitsin mööda seda kooli poole. Möödus 10 minutit ning leidsin end kooli parklast tühje kohti otsimas. Ühe leidnud, hakkasin selle poole sõitma.

Naeratasin ning alustasin parkimist, kui tume Pajero minust mööda sõitis ja sellele kohale parkis. Autost astus välja kena, minuvanune kutt, kes mulle naeratas ning seejärel minu poole hakkas astuma.
Neelatasin. Ma ei tahtnud ju seda. Miks ta minu poole tuleb?

Järsult kõlas mu aknal koputus ning ma tundsin, kuidas kõikide pilgud meil olid.
Avasin akna ning naeratasin: „Mida sa tahad?“ See tundus vist liiga kuri.
„Kui tahad, võin sulle uue koha otsida? Siin pole neid eriti palju, aga ühe peaks ju ikka leidma,“ pakkus poiss lahkelt.
„Ei, aitäh. Ma saan ise ka suurepäraselt hakkama,“ nähvasin vastu ja tagurdasin. Oleksin tegelikult tahtnud otse sõita, kuid see tähendas, et ma oleksin noorukile otsa sõitnud ja see ei olnud mul plaanis.

Vurasin suure kaarega poisist mööda ning leidsin endale uue parkimiskoha.
Astusin oma transpordist välja ja nägin eemal sama poissi. Ta jälgis mind pingsalt ja nähes, et ma tedagi märganud olin, sammus minu poole.
„Jälle tema,“ pomisesin ning kõndisin kooliukse poole.

„Mulle tundub, et me alustasime enne natukene valesti,“ lausus ta, kui oli minu kõrvale jõudnud.
„Mina olen William,“ tutvustas ta end ning pakkus mulle oma kätt tervituseks. Vaatasin sellest tuimalt mööda.
„Sarah. Usu mind, sa ei taha minuga suhelda või minu sõbergi olla,“ vastasin, olles selles täiesti kindel.

„Miks mitte?“ küsis ta uudishimulikult. Kui loll saab üks inimene olla.
„Sest ma olen nohik. Friik!“ viimast sõna venitades ka seisatasin.
Ka tema peatus: „See, et sa niiöelda „friik“ oled, ei tähenda, et ma ei võiks sinuga suhelda ja su sõber olla.“

Raputasin naerdes pead: „Su sõbrad ei laseks sul minuga nii või naa suhelda.“
Olin täiesti kindel, et ta kuulub koorekihi alla. Must Mitsubishi, kena noormees, korralikud riided.
„Kui aus olla, siis ma olen siin täiesti uus ja mul pole veel ühtegi sõpra.“ William rõhutas sõna veel ning paljastas oma valged hambad.
„Oh, olgu pealegi!“ pidin alla vanduma.

Hakkasin uuesti tegema, sest tulid uued ja paremad mõtted.

2.

Paari tunni pärast võisin kindel olla, et noormees ei kavatsenudki minu jälitamist lõpetada. Ta järgnes mulle nagu kutsikas oma peremehele.
„Kas sa pead nii tegema?“ nähvasin talle lõpuks.
„Mida ma jälle tegin?“ küsis ta silmi pööritades.
„Mind häirib, et sa mul järel käid. Mine tüüta kedagi teist. Siin on palju rikkureid, kes tahaksid su sõbrad olla. Miks sa nendega suhteid ei arenda?“
William vaatas mind muiates ning imekombel see meeldis mulle. See pani mind teda veel rohkem vihkama.
„Sest ma ei taha kuuluda sinna, kus on nemad,“ Will jõnksatas peaga 10-liikmelise grupi poole, kuhu kuulusid ainult kõige kenamad ja paremad ning jätkas siis, „sest nad on isekad. Ma tahan kuuluda eriliste inimeste hulka nagu sina.“
Sisemuses ma sulasin, kuid välimuselt vaatasin noorukit kortsus kulmuga ning laususin: „Väga kena, et sa mind eriliseks pead, aga kui tahad minuga koos koolipäeva mööda saata, pead mul vähem kannul käima. See tõsiselt häirib mind!“
Tavaliselt ei olnud ma selline. Tavaliselt ei nähvanud ma kellelegi ning ei olnud nii õel.
„Kuidas preili soovib,“ vastas Will alandlikult käsi tõstes.
Pääsesin Williamist vaid üheks tunniks. Temal oli saksa keel, minul hispaania keel. Mulle ei meeldinud hispaania keel ning olin osaliselt vihane, et klassijuhataja mind just siia oli saatnud, kuid terve tunni vältel olin ma õnnelik, et noormehest pääsenud olin.
...Kuni saabus söögivahetund.
Just nimelt. Seal ta istus ning lehvitas mulle. Püüdsin oma piinlikust varjata ning rajasin endale läbi rahvasumma teed.
„Mida kuradit sa teed?“ sisistasin talle, kui laua taha olin jõudnud ning enamus õpilastest oma tegemisi olid jätkanud.
„Sorri, ma ei teadnud, et ma sulle häbi teen,“ vastas ta.
„Teeme nüüd asja selgeks. Sina tahad minu sõber olla, mina sinu sõber ei taha olla. K u i sa tahad minuga edasi suhelda, siis ära tee mulle häbi, ära käi mul kannul ning ä r a üldse räägi minuga. On selge?“
„Olgu. Ma saan aru, et ma ei meeldi sulle, aga kuidas põrgupäralt saad sa mind mitte sallida, kui sa isegi ei tunne mind piisavalt, et seda teha?“
Tundsin sööklas olevate inimeste pilke meil ning teadsin, et hetke pärast teab sellest väikesest vahejuhtumist kogu kool.
Tõmbasin enda vastas oleva nooruki varrukat-pidi püsti ning tõmbasin ta endaga kaasa: „Räägime mujal!“
Kui olime jõudnud enam-vähem tühja koridori, jätkasime oma vestlust.
Ma ei osanud Williami küsimuse peale midagi kosta. Ta oli kena, armas, ilusa naeratusega, tugeva kehaehitusega, täiuslik noormees ning mina olin nohik, kes ei meeldinud kellelegi. Välja arvatud sellele täiuslikule noormehele.
Ohkasin: „Sa meeldid mulle, aga mõista mind. Minuga ei ole viimase 5 aasta jooksul eriti keegi suhelnud. Mul ei ole sõpru ning ma kardan, et ka mina jään sinu ainukeseks sõbraks, kui sa minuga suhtlema hakkad. Ma tõrjun sind eemale ainult sinu enda pärast.“
Tundus, et noormees oli viimaks mind mõistma hakanud, sest ta noogutas aeglaselt pead.
„Ja nüüd mõista sina mind! See, et mu rahakott on paksem, kui mõnel teisel siin, ei tähenda, et ma peaksin minema sinna, kus on nemad. Ülbed, isekad, rahaahned, jobud inimesed. Ja mis siis, kui sina jääksidki minu ainukeseks sõbraks? Vähemalt oleks siis sul sõber.“

Ma tean, et Joshi ilmumine tuleb kuidagi nii äkki, aga ma arvan, et praegu on nii kõigile parem. Sarah'le ja Williamile mingilmoel samuti.

3

Ma ei tahtnud Williamist aru saada. Ta oleks võinud ju vabalt olla rikkurite kambas ning ta oleks võinud mu üksinda jätta, kuid peale meie tüli ei lahkunud ta mu kõrvalt mitte ühtegi päeva. Enam ei ajanud see mind närvi, vaid pigem kohutas. Ma kartsin, et noormees hakkab mulle meeldima ning ma ei tahtnud seda.
Oli möödunud kolm nädalat meie esimesest kohtumisest ning mulle hakkas William järjest rohkem meeldima. Sõbramõttes oli ta tegelikult täitsa tore. Will aitas mind raskemate kodutöödega, tuli välja, et ta on täitsa tark, ning samuti oli noormees rasketel hetkedel minu kõrval. Nagu siis, kui keegi mulle midagi halvasti ütles või, kui ma olin juba valmis oma perele hüvastijätukirja kirjutamas. Ta oli alati minu kõrval.
Enamuse oma vabast ajast veetsime me tema juures. Ta ema oli super kokk ning tegi alati vapustavalt häid roogi ning rääkis mulle põnevaid lugusid nende eelmisest elukohast. Nad olid üsna hiljuti kolmekesi – William, Williami ema ning koer – Coloradosse kolinud ning nüüd elasid nad väikeses elumajarajoonis Denveri ääres.
Esmaspäev. Ootasin oma maja ees Williamit, kes oli mulle järgi lubanud tulla. Kell lähenes juba kaheksa kolmekümnele, kui nooruk oma Pajeroga mu sissesõiduteele keeras ning naeratades aknast välja vaatas.
„Tsau! Sorri, mul läks natuke aega. Kiirteel oli mingi õnnetus ja seal olid ummikud. Tulin nii kiiresti, kui sain. Ma loodan, et sa ei külmetanud!“ Ähmi täis noormees ei lõpetanud enne, kui talle obaduse vastu õlga lõin.
„Kui sa vait ei jää, siis lähen enda autoga kooli,“ laususin ning hetke pärast sõitsime vaikuses kooli poole. Ainsaks heliks oli taustal mängiv raadio.
William ümises laulu vaikselt kaasa ning pööras siis parklasse.
„Nii, mu kallis daam, teie tõld on saabunud sihtkohta,“ lausus Will mulle ust avades.
Tänasin teda ning sättisin oma juuksed korda. Enamus õpilastest oli juba koolis ning seda oli näha autodesummast.
„Mis sul esimene on?“ küsis William mingit lehte jälgides.
„Hispaania peaks olema, kui ma ei eksi,“ vastasin kortsus kulmul.
Üks muutus, mis minuga peaaegu kuu aja jooksul toimunud oli, oli välimus. Ma olin muutunud nohikust täiesti tõsiselt võetavaks tüdrukuks ja ma olin selle üle uhke. Olin enda üle uhke ning sisimas tänasin selle eest Willi, kes selle kõik minus korda oli teinud.
„No siis on minul saksa keel,“ naeratas noormees mulle ning suundus neljanda korruse poole samal ajal, kui mina kolmanda korruse pimedasse koridori suundusin.
Astusin hispaania keele klassi ning märkasin seal Helenat, Karli ja Lizat. Nad kõik istusid erinevatel kohtadel ning püüdsid pähe tuupida sõnu, mis tänaseks õppida olid.
Hetkega voolas klassi veel umbes 10 õpilast ning kella helinaga samuti paar tükki.
„Alustame!“ lausus õpetaja vaikse, kuid käskiva hääletooniga ning lubas meil istuda.
Tund möödus hispaania keele lainel. Õppisime uusi sõnu ning püüdsime neid mõista. Helena ja Liisa lakkisid küüsi samal ajal, kui Liza paaniliselt midagi otsis.
Kui tund lõppes olin ma juba omadega läbi. Polnud ma ju veel tegelikult päris ärkvelgi. Mul vedas, et järgmine tund ajalugu oli.
Nii see venis. Venis, kuni saabus söögivahetund. Mina ja William istusime koos nagu tavaliselt. Mõne hetke pärast potsatas mu kõrvale istuma üsna hea väljanägemisega poiss. Tõsiselt? Üsna hea? Pigem mu silm puhkas tema peal. Ta oli igatepidi täiuslik. Täiuslikum, kui Will.
„Tere?“ laususin kohmakalt, jäädes vastust ootama.
„Tsau, ma olen Josh. Ja sina?“
„Sarah.“ Ta naeratas ning siis jäi ta pilk pidama Willil, kes teda altkulmu tigedalt põrnitses.
„Mida s i n a siin teed?!“ küsis William Joshilt ning tõusis laua tagant püsti.
Josh vaatas Williamile otsa ning naeratus kadus ta näolt.
William tõstis oma käe Joshi poole ning oli valmis juba lööma. Käsi oli pigistatud rusikasse ning Josh tundus seda kartvat.
„Sa ei tohi... taha seda teha!“ hüüatas noormees minu kõrval võidukalt ning hetke pärast oli Williami rusikas nooruki näos kinni ning ma nägin, kuidas Joshi nägu verine oli.
Hetke pärast oli kõik. Hetke pärast oli pime. Hetke pärast ma minestasin.

Mulle meeldib see jutt!
Millal uut osa on oodata?

Mulle meeldib ka!
Ootan samuti uut osa!

Uus osa tuleb varsti. Kiire on olnud ja peakski selle kirjutamist jätkama.

4.

Ärkasin valges, lumivalges ruumis. Minu kõrval piiksus mingi masin ning teisel pool oli Will.
„Kus ma olen?“ oleksin tahtnud küsida, kuid häält mu seest ei tulnud. Will naeratas mulle ning järgmisel hetkel olid ta käed minu ümber ning ta kallistas mind.
„Ära enam kunagi nii tee! Me oleme haiglas. Sa minestasid ja ma ei suutnud sind kinni püüda. Sa lõid oma pea õnnetult vastu põrandat ära ja sa ei saa mõni nädal selgelt rääkida.“

Kujutasin ette, kui löödud ilme mu näol oli. Püüdsin midagi sosistada, kuid mingi tromp oli mu kurgu kinni pannud.
„Selles kõiges olin mina süüdi. Mina lõin Joshil silma siniseks ja, kui mind poleks olnud, poleks seda kõike ka juhtunud. Anna mulle andeks!“ Williami silmis oli pilk, mis näitasid tõesti, kui kahju tal oli. Nooruki silmades polnud seda tavalist sära, need olid tuhmid.
Mõmisesin midagi ning William haaras mu uuesti oma käte vahele. Kallistus oli tugev, kuid samas ka nii hell. Oleksin tahtnud noormehe käte vahel veel minuteid lebada, kuid mõne sekundi pärast olin ma jälle vaba.

Will sügas oma pealage ning naeratas mulle.
„Tegelikult peaksin ma õele minema ütlema, et sinuga on praegu kõik korras ja, et sa oled üleval. Ahjaa, su ema ütles, et ta tuleb sind pärast vaatama,“ lausus ta ning tõusis toolilt, jättes sinna oma dressipluusi.
William nägi mu pilku ta jakil ning muigas siis: „Ära muretse! Ma tulen tagasi.“
Nende sõnadega suundus ta ukse poole.

Ja läinud ta oligi. Sulgesin silmad, mõtlesin Williamile ning tundsin kõhus liblikaid. Mul olid tunded. Tunded selle poisi vastu, kes mind hädast välja aitas ning minu kõrval kogu aeg oli. Kes näitas mulle, et kõik inimesed ei ole halvad ning oli minu sõber selle asemel, et olla inimestega, kes temaga tõesti olla tahtsid.
Ta meeldis mulle. Jah, tunnistan, see ei olnud enam sõbrameeldimine, vaid pigem meeldib-meeldimine.
Selle mõttega ma uinusin ning ärkasin mitme tunni pärast.

Keegi oli palatis ruloo alla tõmbanud ning silmi kissitades nägin ka Williamit, kes mu kõrval särades istus. Tema kõrval seisis mu ema, kelle nägu, vastupidiselt Willile, kurb oli.
„Kullake, sa oled üleval!“ hüüatas ema ning hüppas mulle kaela kinni.
„Anna andeks, see kõik on absoluutselt minu ja su isa süü. Me poleks pidanud sul nii palju õppida käskima ning nüüd on tulemus käes. Nüüdsest õpid sa vähem, kogud endale sõpru ning William aitab sul enda eest hoolitseda. Mina ja isa segame su elusse vähem, kui varem. Nõus?“

Kohati olin ema pakkumise üle õnnelik, kuid samas mõtlesin, kui palju mu elu nii muutuks. Siiski noogutasin, andes märku, et olin tema pakkumisest aru saanud ning andsin mõista, et olin sellega nõus.
„Vabanda, aga ma pean minema. Isa jäi koju ja keegi peab vanamehele süüa ka tegema! Parane kiirelt ja, William, palun hoolitse tema eest hästi!“
Tundus nagu oleks ema mu seal samas oma elu jätnud elama. Muidugi oli imelik, et ta lahkus sama kiiresti, kui tuli ning, et ta mulle andis võimaluse elada normaalse inimese elu. Samas mõistsin teda natukene. Ta lasi mul elada elu, mida ma olen alati tahtnud elada ja tol hetkel tundus see nagu teine võimalus.

„Ma olen sulle koguaeg tahtnud midagi öelda. Alates sellest ajast, kui me kohtusime, kuid siis tundus, et ma ei meeldi sulle ning, et mitte miski ei saa olema nii nagu ma unistan, aga nüüd ma näen, et ma meeldin sulle sõbrana rohkem. Iga päevaga üha rohkem. Sarah, ma ei näe mitte ühtegi põhjust, miks sulle seda praegu mitte öelda. Sinuga olles tunnen oma kõhus kõdistust ja seda vist nimetatakse liblikateks. Sinuga koos olles tuleb mu näole alati naeratus ning see ei kao. Sina oled põhjus, miks ma alati säran. Ma hoolin sinust, ma tahan, et sa kuuluksid ainult mulle. Sarah, ma armastan sind!“

Tundsin nõrkust oma kehas ning püüdsin naeratada, kuid näole ilmus kõigest kole grimass. Ta armastas mind? Niisama lihtsalt... armastas mind?
Naeratasin nüüd veenvamalt ning Williami nägu muutus lootusrikkamaks.
„Kas sa tahad pliiatsit ja paberit?“ Noogutasin ning nagu võluväel ilmusid ta pükstetaskust mõlemad välja.

Kirjutasin sinna kolm sõna ning ulatasin paberi Williamile.
„Sina. Mind. Ka?“

William võttis mu põsed enda käte vahele, vaatas mulle silma ning järgmisel hetkel sulges silmad ja puudutas enda huultega minu omi. See oli nii hea tunne. Mõistsin, kui ilus asi on armastus ning, mida see kahe, kahe täiesti erineva inimesega teha võib.
Sasisin noormehe juukseid ning hoidsin teda veel viimased sekundid enda vastas.

„Aitäh sulle, Sarah!“ lausus nooruk ning suudles mu laupa.
„Kas see tähendab, et me nüüd nagu käime?“
Noogutasin. Ma küll ei teadnud, kas see on päris õige asi, mida me teeme, kuid ma teadsin, et enda armastatuga koos olemine oli tol hetkel ainus asi, mida ma teha tahtsin.

Nii nunnu...
Mulle meeldib!
Ootan uut osa

Armas
Tahaks uut osa...

Awwiii... see neljas osa oli awwii... teised osad olid ka väga head.
Mulle ka väga meeldib
Tahan kindlasti ka uut osa.

Aitäh!
Uus osa tuleb ilmselt 5 päeva jooksul. Täna peaksin seda juba kirjutama hakkama.

Mullle päris meeldib see
kuigi asjad arenevad kuidagi kiiresti :)
aga muidu päris super ja kirjavigu nagu ka ei paista olevat
niiet UUT ootaks!

Nii palju siis 20 osast... Kahju, sest algus oli päris hea