Mõistmise valu

Ma ei tea miks, aga viimasel ajal olena ma palju kirjutanud (enda kohta). Eriti koolis. Seega miskit ka Teile lugemiseks.


Mõistmise valu

Ma seisan. Või nii ma vähemalt arvan, sest ümberringi on kõik pime. Ma ei näe isegi oma kätt, või nii ma vähemalt arvan, kuna ma ei tunne enda kehast mitte ühtki millimeetritki, ning isegi, kui ma olen ennast puudutanud pole ma seda tajunud.

Ma tahaksin midagi tund, kuid see pimedus on kõik.

Tundub nagu möödas oleks terve sajand, kui hakkan tundma siidja pehmuse muutumist ärritavaks ja torkivaks. See torgib, näpistab ja justkui hammustab oma väikeste piraajahammastega. Hakkan vaikselt enda keha tajuma. Surin algab varvaste ja sõrmede otsast ning liigub südame poole.

Mu ümber on ikka veel kõik pime, kuid sellele on tekkinud sünge ja Pime alatoon.

Avastan eneses lõpuks mingisugused emotsioonid, kui jälgin sünget pimedus enda ümber keerlemas ja pöörlemas.

Tunneksin justkui esimest korda elus ängi ja viha.

Need tunded algavad kusagilt kaugel ja nende mõistmisel tunde suurenevad minus ja tahavad mind lõhki kiskuda, rebida, tükeldada, mõista anda.

Ma ei suuda rõõmustada, et tunded on mind lõpuks haaranud, kuna äng ja süngus on mind julmalt matnud.

Kuid kõikse aeg on mu ümber olnud vaikus, mis nüüdseks on muutunud ärritavaks suminaks.
Tunnen, kuidas miskit voolab üle põsesarna, ninast mööda ja jääb soolakana huultele püsima.
Mu silme ette kerkib pilt kahest olendist, üks neist, lühemate karvadega ja millegipärast on tal ka lõualgi väike karvkate, tundub tuttav. Hallid silmad ja naeratav suu tundub nii armastusväärne ja hooliv, et äng minus suureneb.

Need kaks olendid, kellest ma tunnen ära inimesed, Sinu ja minu, naeratavad ja on õnnelikud. Nende ümber on puud ja kollased lehed langevad, maa on juba kuldse teki all, kuid punasekollase kirju tekk hoiab ka veel puid soojas. Me kõnnime käest kinni ja mänglevalt, vahepeal teineteist müksates.

Tunnen valu rinnus ning kulub hetk aega arusaamiseks, et valu teeb mu süda, mis enam kunagi ei löö endises rütmis.

Pilte tekib juurde, kui nüüd näen kõike enese silmade läbi, mitte enam kõrvalvaatajana. Kohtumised noormehega, sõpradel külas käigud, kellegi sünnipäev, metsas jalutamised, aastaaegade vahelumised. Hetki on palju.

Äng ja kurbus kasvavad minus, täpselt nagu valu südames ja soolasevee hulk silmis. Mu mälu muudkui taastub ja taastub.

Lõpuks ma ei pea enam vastu ja karjatan, nii sügavalt, et elavadki kuulevad mind.