Lõppude lõpuks siiski õnnelik? [6/6]

Soovin Shadowpaw'le õnne. :) Ja ootan kannatamatult Žebra juttu!

Manhattan. -Danke ja ma ootan ka kannatamatult Žebra juttu!

R. -No problem

Täiesti juhuslikult on meie juttude poistel samad nimed :) :) Sinu juttu polnud ma varem lugenud ja nüüd kus enda jutu esimene osa tehtud ja teine poolik(oma arvutis ainult) Juhtusin lugema sinu teksti :)

"Kas teksti pikkus sobib?" Mis mõttes? Kellele sa seda juttu kirjutad?

Ja palun paranda igal pool, kaasa arvatud üles laetud osadel, ära viga, mida sa korduvalt teed - "1.osa" ei ole õige. "1. osa" on õige.

RoožadKetšid - Heh, äge

Takuya Kenzo - "Kas teksti pikkus sobib?" Manhattan. kirjutas, et võiksid pikemad osad olla, ma siis küsisin kas sobis.

Parandatud :)

Lõpuks siis ka uus osa :) Ootan kriitikat ka.
-----------------------------------------------------------

Ma nõustun R.-iga.

Meeldib

Ootan uut

Ma tean, mul oli ka nagu awww kui ma seda kirjutasin.Tore kui meeldis ja uut saab siis kui... mul aega on, aga praegu on minu kõrval üks inimene kes sunnib mind edasi kirjutama, niiet eks näis

Mulle ka väga meeldib!

Aitähh :)

Sa ütlesid mulle jah, et ta sul seal kõrval on...
Aga vaata, et sa siis teed nii nagu ta tahab, ja kirjutad meile ruttu uue osa

Üritan

(Y)




Oootan juba põnevusega uut osa

Tore, et meeldib
Aga.... uus osa on valmis kuid te saate selle 2 nädala pärast, sest mina olen ikka nii "Taibu " ja jätsin enda mälupulga sõbranna juurde, kes tuleb Tallinnast tagasi 2 nädala pärast.
(PS. üks variant on veel : Kirjutan uuesti 5. osa )

Kätu, Kätu, Kätu...

Pean vist uuesti kirjutama ... siis.

Peaksid küll ja ruttu

„Tore seda kuulda.“ lausus Kris.
Ma lihtsalt naeratasin talle, ma ei osanud kuidagi käituda. Mitte ühtegi sõna ei tulnud minu suust. Ta suutis teha minu päeva ilusamaks, kuigi ma ju teda ei tunnegi õieti. Või tunnen? Ei, veel ei tunne, aga ma kavatsen teda tundma õppida.

„Ma pean minema hakkama. Tsau!“ ütlesin kiiresti ning tõusin püsti.
„Ma loodan, et me veel kohtume.“ Kris tõusis ka.
„Homme kell kaks hommikul, siin samas.“
„Sobib.“ ütles Kris.

Kõndisin tagasi koju. Ma olin õnnelik, sest Kris on parim asi mis minuga on juhtunud kuid ka kurb, sest ma nii lootsin, et Kris vastab samaga kuid asjatult.
„Tsau Emma, kuidas Karinaga läks?“ küsis ema.
„Tsau jah. Me ei saanud kokku, sest ta pidi vanematega maale minema.“
„Huvitav, mina nägin teda meie maja eest möödumas, umbes kümme minutit tagasi.“
„Jälle ta valetas mulle, milleks teda üldse välja kutsuda.“ pobisesin omaette kõndides enda tuppa. Istusin voodile, võtsin telefoni ning valisin Karina numbri. Paar korda kutsus ning siis kuulsin juba Karina häält.
„Tsau Emma, mis mureks?“
„Mida sa valetad mulle, oleksid kohe võinud öelda, et sa ei taha minuga kokku saada. Ma ei suuda enam.“ karjusin talle täiest kõrist ning katkestasin kõne.
„Milleks ma üldse helistasin?“ oli minu ainuke mõte.

Nädala pärast on kool. Pean veel linna minema, uusi riideid on vaja, kooli asjad ka ostmata. Otsustasin homme minna. Läksin trepist alla, ema juurde.

„Tsau emme, kuule mul oleks raha vaja. Kooli asjad on ostmata ja riideid oleks ka juurde vaja.“
„Olgu, saad 60 eurot. Sobib?“
„Natukene rohkem võikisd anda, sest need asjad ja riided on päris kallid.“
„Kas siis 80 eurot sobib?“
„Ideaalselt.“
Ema otsis enda rahakotist 80 eurot.
„Palun. Hoia seda raha, kui sa selle ära peaksid kaotama siis juurde ei saa. Me pole mingid rikkurid, et igapäev niimoodi laristada saaks.“
„Jah ema, sain aru.“ hõikasin talle appi-sa-korrutad-seda-iga-kord häälega, enda tuppa kõndides.

„Suvi saab läbi, see on fakt.“  teadvustasin endale.
„Pole enam päikest, sooje ilme ning valgeid öid. Tuleb masendav sügis, pori ja vihmaga. Nagu alati.“  heitsin ennast voodile pikali ning unistasin valgetest öödest, soojast ilmast, päikesest ja Krisist. Asjad millest ma puudust tundsin.
„Ma tean, et ma olen napakas. Alles ju kohtasin Krisi, aga ta on nii nunnu ja armas ja kõike muud veel. Loodan, et Kris tuleb minu klassi, siis on vähemalt mõni kord parem koolis käia.“
Avasin silmad, tõusin püsti ning läksin kööki. Tegin endale kolm nutella saia, need aitavad ju alati.

Täpselt siis kui ma olin enda nutella saiad valmis saanud ja taldrikule asetanud, kõndis ema minu juurde.
„Oi, sa tegid need saiad mulle, aitäh!“ ütles ema ning võttis taldriku mu nina alt.
„Ema! Need olid mulle!“ vastasin karjudes talle ning uurisin ega nutellat veel alles polnud, minu õnnetuseks oli nutella otsas.
„Ma lähen poodi, nutella sai otsa.“ ütlesin emale ning suundusin esikusse. Tõmbasin ketsid jalga, võtsin rahakoti ning väljusin uksest.

Õues oli jahe ning hämar, kahetsesin, et ma jakki kaasa ei võtnud. Ma peaaegu jooksin poe juurde, sest mul hakkas külm. Sinna jõudes nägin ma mingit noorte kampa. Märkasin, et ka Kris oli seal, ta süles istus mingi tüdruk ja nad suudlesid. Ma peatusin ning jäin neid jõllitama. See vaatepilt oli rõve, mulle tuli meelde see mida Sten mulle tegi. Ma ei suudaks uuesti seda taluda. Kuigi minu ja Krisi vahel pole midagi peale sõpruse, ei suutnud ma seda taluda. Pisarad tekkisid vaikselt ning ma otsustasin ära minna.

Jooksin parki. Nutella oli mul peast pühitud. Meeles olid ainult Sten koos Karmeniga ja Kris koos selle teise tüdrukuga. Ma üritasin meenutada milline oli see tüdruk, kellega Kris suudles. Mul oli kahtlus, aga ma ei olnud selles kindel, mõte veeres koguaeg Karmenile.
„Kas see võis olla tema?“  käis see mõte minu peast läbi. Kuna õues oli juba üpris pime, otsustasin koju minna.

Jõudsin koju ja suundusin otsemaid enda tuppa, lukustasin toa ukse ning läksin vannituppa. Pesin hambad ning suundusin tagasi enda tuppa, et magama heita, järjekordne raske päev möödumas.

-----------
Kriitikat paluks .

Ainult mis ma ütlen on : Uut

Ma olen ikka nii õnnelik, et uus osa on :cheees:

*