Lõppude lõpuks siiski õnnelik? [6/6]

See on siis viimane osa.
Tuli jah natuke lühike, aga ma otsustasin selle jutu lõpetada. Minu jaoks tuli see natukene võõras. Igatahes, nautige .

6. osa

Sätendevate tiibadega olevus tuli tagasi.
„Sa tuled minuga,“ sosistas ta.
„Ei, ma ei taha!“
„Kui ei taha, siis kuidagi ikka tuled.“
„Ei, ma ei kavatsegi sinuga tulla, ma jään siia.“
„Näeme varsti,“ ütles ta ning lahkus, pilgutades salakavalat silma.
Ma ei saanud temas aru. Ta oli küll ilus, aga kuidagi liiga salajane ja kuri.
Keegi karjub. Kuulen karjeid. Mis toimub?

Ärkasin ülesse, kui kuulsin ema karjumist. Avasin enda toa ukse ning siis nägin mis toimus.

Maja põles, köök põles, õe tuba oli leekides, vanemate tuba samuti. Mina olin veel ainuke kelle tuppa polnud jõudnud tuld. Tõmbasin ruttu ukse kinni, võtsin fliisi ning hakkasin toast välja tormama, kuid ma jäin hiljaks. Suur tükk põlevat katust kukkus minu ukse ette.

„Appi,“ karjusin täiest kõrist, kuid tundus, et keegi ei kuulnud mind. Ema oli Ossu ja isaga juba välja jõudnud ning õde polnud kodus, arvatavasti.

Nii ma siis seal olin. Seisin keset enda tuba, olles tule tehtud lõksus ning karjudes täiest kõrist appi. Pisarad tekkisid silma ning ma mõtlesin, kas see ongi minu lõpp? Ma ei pääse siit välja,
siin ma suren. Karjusin veel, kuid keegi ei kuulnud mind.

Tundsin kuidas pea käib ringi. Ümber minu olid ainult oranzid leegid, mis kerkisid aina suuremaks.

Kaugelt kuulsin sireene. Need olid väga imelikud, vähemalt nii ma kuulsin. Prõks, veel mõned prõksud. Ma vajun, tunnen kuidas põrand vajub. Maja kukub kokku. Ma üritasin veel karjuda, kuid hääl oli kadunud. Mind valdas hirm. Mis nüüd saab?

Hirm ja valu - need tunded valdasid mind, sest ma põlesin. Nii valus oli. Keegi nagu ei aitaks mind, nad oleks nagu mu unustanud. Veel prõkse, maja kukub täielikult kokku. Leegid on mind enda võimusesse võtnud.


Mingi suur valge olend seisab mu ees. Ma tunnen ta ära. See olend on minu unenägudest. Ingel, ta tuli mulle järgi. Mingi imelik sähvatus käib ning ma olen kõrgel. Ma otsin enda keha, kuid ei näe seda. Ainult tuha hunnik. Tõusen veelgi ning näen enda kodu. Täiesti hävinud, rusudeks põlenud.

„Meil on aeg minna, Emma.“
„Kuhu? Kes sa oled? Mida sa minuga teed?“
„Ma päästan su. Me lähme siit ära. Seal sa oled lõppude lõpuks, siiski õnnelik.“

Me tõuseme kõrgemale. Läbi paksude pilvede, jõuame kohale. Mu silmad näevad üht maad. Kus elavad sarnased olendid. Me lähme läbi kuldsete väravate. Väravale on hõbedaselt graveeritud „Post mortem ante quam natus sis qui fueris.“ – „Pärast surma saad sa selleks, kes sa olid enne sündi.“ Ma sain sellest aru, ma mõistsin seda keelt.

Väravate taga oli imeline maa, täis rohelust. Helesinine taevas, lilled, ilusad puud, puude sees majad, palju loomi, kuid seal oli üks asi erinev. Seal elasid inglid. Seal olin ma õnnelik.