Üksik hunt võõrastel vetel

See jutt on pühendatud Kätule ja Metule.
Loodan et meeldib.
Paluks kriitikat ka!

Üksik hunt võõrastel vetel

Proloog
Ohkasin. Nädal veel ja saabki suvi läbi. Ma tahtsin, et suvi kestaks edasi ja ma ei peaks kooli minema.
„Ära nukrutse, Merili. Ma läheks nagunii uude kooli, nii et me ei näeks üksteist kooliajal ikkagi,“ ütles Kerlin, minu kaksikõde.
Ta püüdis alati mind lohutada, kui mul paha tuju oli, mis viimasel ajal aina tihedamini juhtus. Asi oli selles, et me pidime Kerliniga erinevatesse koolidesse minema. Seda sellepärast, et minu ema oli eriliste võimetega inimene, kuid isa tavaline. Nii juhtuski, et mina sain võimed, aga Kerlin mitte.
Mulle endale ei meeldi need võimed üldse, sest nende pärast pidin Kerlinist lahkuma ja kui me koos ei olnud, käisid meil nii veidrad tujud külas, et sattusime alatihti pahandustesse.
Kerlin pidi minema vahetusõpilaseks, nii et minu võimed ei muutnud eriti midagi, kuigi mulle meeldis minu ja õe lahkuminekus mu võimeid süüdistada. Ma oleks ikka teda paari nädala pärast uuesti näinud, aga nüüd ma lähen uude kooli ja sinna külalisi ei lubata. Isegi su oma pere ei või sind külastada. Tobe.
Mina olen Merili nagu te ilmselt aru saite. Ma olen 15 aastat vana või 15 aastat noor nagu mulle meeldib öelda ja mul oli suvel sünnipäev. Ma elan ema, isa ja õega. Ma olen endale alati koera tahtnud, aga mu vanematele ei meeldi loomad. Seega koera mul ei ole.Mulle meeldib joonistada ja lugeda. Lemmikraamatut mul ei ole, sest ikka on mõni raamat, mis on teistest parem.
„Jajah, Kerlin. Ma tean, et sa tahad mulle ainult head, aga mul on meie erinevatesse koolidesse minekuga lihtsalt raske leppida,“ ütlesin Kerlinile, kes mind tugitoolist jälgis. Me istusime kahekesi minu toas, tema tugitoolis ja mina voodi peal.
Minu tuba oli selline nagu enamusel. Tuba asus maja teisel korrusel ja seal olid kirjutuslaud, läpakas raamaturiiul, kuhu raamatud ei tahtnud enam ära mahtuda, voodi, riidekapp, tugitool jne. Ühesõnaga kõik, mida üks 15 aastane tüdruk vajab.
„Kerlin!“ hüüdis mu ema Ester alt köögist. „Ära sega Merilit, tal on vaja asju pakkida. Tule parem aita mind siin köögis.“ „Ema, ma tahaks Meriliga koos olla niikaua, kui veel saab. Me viime ta homme ju ära,“ proovis Kerlin ema aitamisest pääseda. „Hea küll,“ nõustus ema, „olge veel niikaua koos, aga ära sega Merilit, ta peab pakkima.“ „Olgu!“ hüüdis Kerlin emale ja siis jäi maja jälle vaikseks.
Ma pidin juba homme ära sõitma, sest see erakool, kuhu ma nüüdsest õppima lähen, asub kaugel ning lennuk lendab sinna ikka üsna kaua. Pealegi tahavad sealsed õpetajad, et õpilased oleksid kaks päeva varem kohal ning saaksid kooliga tutvuda, et õppetöö ajal keegi ära ei eksiks ja tundi hiljaks ei jääks.
„Ma arvan, et ma peaks tõesti pakkima hakkama, hommikul tuleb vara tõusta,“ ütlen Kerlinile ja otsin voodi alt suure kohvri. „Kui ma sind segan, siis ma võin ära minna“ pakub Kerlin. „Ära mine. Kui sa tahad, siis võid mu riided siia sisse panna,“ ütlen Kerlinile kotti visates. Kui meil asjad pakitud said, oli juba õhtu ning pärast õhtusööki olime mõlemad kurvad ning läksime magama tahtmisega, et homset päeva mitte kunagi ei tuleks.

Mulle meeldib Proloog (see size-i värk nata häirib ainult)
See lause: "Ära mine. Kui sa tahad, siis võid mu riided siia sisse panna," ütlen Kerlinile kotti visates.
See peaks olema (veale panin joone alla): "Ära mine. Kui sa tahad, siis võid mu riided siia sisse panna," ütlen Kerlinile asju/riideid kotti visates.
Või siis hoopis: "Ära mine. Kui sa tahad, siis võid mu riided siia sisse panna," ütlen Kerlinile ning osutan kohvrile.

Mul need size'd ja u'd jäid kogemata *jooksen parandama*
Mulle meeldib, et kellelegigi meeldib. Kartsin, et ei meeldi.
Uus osa tuleb siis, kui mul on aega kirjutada. Loodan, et on

Kata, sa ei tohi nii kiiresti juttu panna mul pole enda uus osa valmis *jookseb kirjutama*

Ära muretse, Kätu! Ikka juhtub
Ma tahtsin järgmise osa enne valmis kirjutada, aga mõtlesin, et kuna see sai valmis, siis panen üles . Arvasin, et sul juba järgmine olemas

PS: Hakkasin uut osa kirjutama

... kui mul paha tuju oli, mis viimasel ajal aina tihedamini juhtus.
See lauselõpp tundub minu jaoks veidi kahtlane, või siis olen see lihtsalt mina. Paha tuju, mis viimasel ajal aina tihedamini juhtus. Mõte jooksis kokku no Mismõttes paha tuju juhtub?
See oli ka veidi veider, et kõigepealt ühes lõigus oli ütlesin (minevik), siis olevik ja siis jälle minevik. Ma ei tea, kas see on lubatud, aga minu jaoks lihtsalt on natuke veider lugeda kui olevik ja minevik niimoodi läbisegi on.

Muidu uut osa, pikemat! :) Jutt tundub huvitav.

Selle paha tujuga on asi nii, et Merilil oli aina tihedamini paha tuju ja siis pidi Kerlin teda ka aina tihedamini lohutama, kui sa saad aru mis ma mõtlen
Selle mineviku-oleviku kohta ei tea ma sulle midagi öelda.

Uue osaga läheb veidi aega. Muidu see osa oli nagu sissejuhatus, sellepärast ma tegin selle lühema. Oligi plaanis järgmised pikemad teha

Minjah. Kaugele ma oma lugemisega ei jõudnudki kui märkasin kohe asja, mis mind häirima hakkas. Kõik oli nagu välja kirjutatud. Palju põnevam oleks olnud kui ta oleks alles teada saanud, et tal on võimed. See on tegelikult lihtsalt minu meelest huvitavam. Seega, ära lase end häirida.

Kuigi sa kirjutasid ikkagi kõik otse välja. Detailid võiksid ikka jutu käigus välja selguda :)

OTSEKÕNE ei ole üksteise otsa kirjutatud (erinevate inimestega). Kui sul on üks inimene, kes midagi ütleb ja siis teine inimene, kes pärast esimest inimest midagi ütleb, siis see teise inimese otsekõne läheb järgmisele reale.

See ema koht oli ausalt öeldes suhteliselt mõttetu, tänapäeva kõnes siis "üsna lamp" .

Osad võiksid ka ikka pikemad olla 2 - 4 sellist jupikest koos. Kirjapilt mind isegi ei häirinud, pigem tundus just mugavam lugeda.

Loodetavasti ei ole mu kriitika väga kuri, ma lihtsalt toon enda jaoks asjad välja, mis mulle ei meeldi.

Sisu poolest on jutu kohta veel vara öelda, aga üldmulje tõotab huvitav tulla.

Ootan siis uut osa

Mulle meeldib. Pealkiri on väga huvitav. Nõustun eelmistega kah, ootan uut osa!

Uue osa saab siis, kui mul on aega kirjutada.
Mezilane- ei, su kriitika ei ole kuri. Ma tahangi soovitusi, kuidas seda juttu paremaks taha, aga praegu on siis nii.
Selle võimega on nii, et ta väiksemana kasutas neid kogemata ja siis vanemad rääkisid talle

Lugesin siis ka su juttu Väga meeldis..ootan kannatamatult uut

Chrissu:* - Uus tuleb ka millalgi ja aitäh!

Mul pole eriti aega olnud kirjutada, aga aitäh kommentaaride eest.
Loodan, et kui uus tuleb, on see tänu teie soovitustele parem

Nonii, leidsin aega ja kirjutasin uue osa. Minu arust ei tulnud eriti hea, aga mina ei tea kuidas teile tundub. Loodan, et meeldib. Ootan KRIITIKAT!


I osa
Ärkasin pinina tõttu üles. Alguses mõtlesin, et mõni kärbes on tuppa ära eksinud, kuid istuli tõustes avastasin, et see oli lihtsalt äratus. Vajutasin selle kinni ning võtsin toolilt riided, mis ma olin eelmisel õhtul valmis pannud. Panin teksad jalga ja sinise T-särgi selga ning vaatasin kella. Kell oli 6.00. Me pidime 7.30 minema hakkama, nii et otsustasin alla sööma minna.
Läksin trepist alla. Mulle meeldis selle trepi käsipuu, sest sellel olid nii ilusad peened nikerdused. Selles majas oli peaaegu kõik peenete nikerdustega. Kahjuks pidin ma siit üsna kauaks ära minema.
Läksin kööki ja võtsin kapist hommikuhelbeid. Valasin neile piima peale ja olin just jõudnud maha istuda, kui ema kööki sisse sadas ja teatas, et tuleb väga soe ilm. Mind see sel päeval eriti ei huvitanud, kuigi sellel suvel olin emalt igal hommikul ilma küsinud, sest mina ei vaata ilmateadet.
Kui kõik said valmis istusime autosse. Olime kõik kuidagi vaiksed ja pinges. Auto peatus lennuvälja juures. Ma pidin minema oma uude kooli ühe väikese lennukiga, mis oli mõeldud just neile, kes EVIK-sse (Eriliste Võimetega Inimeste Kooli nagu selle nimi on) lähevad. Kuna selliste võimetega inimesi nagu minul on vähe, läks siin lisaks minule lennuki peale ka ainult viis inimest. Meid oli kolm poissi ja kolm tüdrukut.
„Noh, tsau siis. Kooli lõpus kohtume jälle,“ ütlesin pisaraid tagasi hoides. „Jah,“ nõustus Kerlin ning oli näha, et ka tema hoiab pisaraid tagasi. Ema ütles mulle lihtsalt: „Ole siis tubli ja püüa ikka õppides pingutada ka!“ Tundus, et ka ema puhkeb kohe nutma. Mõmisesin emale midagi vastuseks ja asusin oma kohvrit vedama. Õnneks tuli Kerlin mulle appi ja seejärel läks kõik ludinal.
Teised hakkasid juba lennukile minema, seetõttu kallistasin Kerlinit veel kiiresti öeldes: „Ole sina ka tubli ja ära minu pärast muretsema hakka!“ „Sina samuti!“ vastas Kerlin, lehvitasin veel emale ja istusin lennukisse. Õnneks oli veel täiesti vabu kohti ja ma ei pidanud teiste kõrvale istuma.
Otsisn oma käekotist välja telefoni ja tahtsin mängima hakata, kui mulle meelde tuli, et ees on pikk sõit ja mängides saab mu telefoni aku üsna kiiresti tühjaks. Niisiis panin telefoni tagasi ja vaatasin mõtteid mõlgutades aknast välja.
Järsku tundsin, kuidas mu pea millegi kõva vastu kukkus ja võpatasin ärkvele. Olin magama jäänud ning kui mu telefoni uskuda, siis kolm tundi maganud. Vaatasin enda kõrvale ning nägin ühte nendest kahest tüdrukust oma kõrval, kes hõõrus oma õlga. Ilmselt oli mu pea vastu tema õlga vajunud.
„Kas ma ikka tohin siin istuda?“ küsis minu kõrval olev tüdruk. „Kui sa ise tahad. Mina keelama ei hakka,“ vastasin talle. Tüdruk mõtles veidi. Näis nagu ta otsustaks, kas on mõtet minuga edasi rääkida. Seejärel ta lausus: „Mina olen Mari.“ „Minu nimi on Merili,“ vastasin talle. Vahetasime veel mõned laused ja seejärel olime juba sõpradeks saanud.
Tuli välja, et Mari on minust täpselt ühe kuu vanem. Ta oli umbes sama pikk kui mina ja muidu oli ta ka minu sarnane. Meil olid isegi ühesugused hobid.
Ta elas oma isaga ning polnud kunagi oma ema näinud. Ka tema ema oli võimetega ja isa ilma. Maril oli koer. Kui aus olla, siis isegi kaks kodulooma. Koerale oli tal lisaks veel papagoi.
Ülejäänud lennu, mis oli üsna pikk, rääkisime niisama oma hobidest, millist muusikat kuulame jne. Me märkasime alles siis, kui lennuk maanus, kui kaua me rääkinud olime.
Meile tuli vastu üks õpetajatest, kes juhatas meid tubadesse. Iga tuba mahutas kolme inimest, nii et me läksime tüdrukutega kõik ühte tuppa. Mina sisenesin hetk enne teisi ja silmitsesin tuba.
Kõigile oli tehtud nendele kuuluma hakkavates asjadest väike nurgake. Igas nurgakeses oli voodi, kummut, riidekapp ja öökapp. Lisaks laelambile oli iga voodi kohal seina küljes väike lamp. Üks tuba oli nurga taga, nii et ma läksin ruttu selle juurde, et enne teisi jõuda, ja tirisin oma kohvri selle voodi kõrvale. Ise istusin voodile ja vaatasin kuidas teised kaks oma kohvrid voodite juurde viivad. Mari valis välja minu voodile lähemal oleva aseme, ilmselt selleks, et me saaksime üksteist lihtsamalt tundma õppida.
Tegime pärast asjade lahtipakkimist tutvust ka kolmanda tüdrukuga. Tema nimi oli Marissa. Ta oli minust kaks kuud ja Marist ühe kuu vanem. Ta oli umbes sama pikk kui meie Mariga ja Marissal polnud koduloomi ka nagu minul. Kummalisel kombel ühtisid meie kõigi hobid. Me märkasime kolme peale ka seda, et meie kõigi nimed alavad M-iga.
Ülejäänud paar päeva enne kooliaasta algust tutvusime üksteisega põhjalikumalt ja tegime tutvust ka kooliga. Me arvasime kolmekesi, et varem kooli saabumine oli kasulik, sest me leidsime häid kohti kuhu ennast peita, kui tuleb tahtmine üksi olla. Meile meeldis niisama ringi uidata ning me ei tahtnud, et kool algaks.
Ma avastasin, et ma ei tunne isegi Kerlinist puudust. Siiski oleksin viimasel augustikuu päeval andnud ükskõik mida, et Kerlin siin oleks. Juhtus nii, et ma sattusin kokku ühe poisiga, kes oli juba teist aastat selles koolis, ning ma jäin seda poissi nähes lihtsalt keset koridori seisma ja teda jõllitama. Õnneks ei olnud kedagi sellel ajal liikvel. See poiss pilgutas mulle silma ja mul käis kõhust mingi jõnks läbi. Hetk pärast pilgutamist oli poiss juba oma teed läinud. Läksin pärast seda juhtumit oma tuppa, istusin voodile, toetasin selja vastu seina ja sel hetkel oligi mul tunne, et vajan Kerlinit. Ma tahtsin, et ta seletaks mulle, mis tunne mind valdab, sest ise ma oma tundeid ei mõistnud. Ka ei tahtnud ma Marile ega Marissale sellest juhtumist rääkida, äkki peavad mind muidu imelikuks või midagi. Sel öösel uinusin mõistes, et mul on vaja toimunud vahejuhtumi mõistmiseks rohkem aega.

Mulle väga väga väga ... meeldib
Mitte ühtegi viga ei jäänud silma, kuna see jutt oli põnev.
*karjub paaniliselt* UUT OSA

Aitäh, Shadowpaw!
Uut osa saab jälle siis, kui mul on aega kirjutada *mõtleb, kas nädalavahetusel on*

Žebra, kas ma võin sind pärisnimega kutsuda? Kuidagi imelik tundub öelda sulle Žebra.

Jutust tahaks mainida seda, et otsekõne on uuel real, mitte üksteise otsa kirjutatud. Võiks ka natukene rohkem olla kirjeldatud (alguses tekkis selline niiöelda üksteise otsa kirjutatud tegevuste tunne).

Lennukis on kõigil kindlaks määratud kohad ja lennujaamast pärast pagasi andmist ja käsipagasi kontrolli enam piletita isikud minna ei saa. Kui neil just mingit eralennujaama polnud.

Sisu poolest on väga põnev!

NB! Päris raske on anda sulle kriitikat!

Uut tahaks!

Ma arvan, et võid küll mind minu nimega kutsuda

Otsekõne uuele reale viimise unustasin ma ära, aga loodan, et järgmist kirjutades on meeles
Neil oli küll eralennujaam, ning kuna neid oli vähe ja kedagi peale kooliminejate ei olnud, ei olnud neil pileteid ega kindlaid kohti.

Uus tuleb siis, nagu ma Shadowpaw-le ütlesin, kui mul on aega kirjutada

OT: Mezilane: Ei ole kõigis lennukites muide kindlad kohad (no sul võib number olla aga siiski reaalselt istud sa suvalisele kohale osade lennukitega) Aga see ei ole eriti tähtis muidugi.

Žebra: Uut, uut ja veelkord uut! :)

Minu elus pole küll juhtunud sedasi, et on suvalised kohad, (lennanud olen kuskil 10 - 15 korda) aga nendes suurtes Ameerika lennukites on küll sedasi. Pereringi keskel ei oma ka see koht tähtsust kui sul on kolm (või kaks) pereliiget kõrval. Aga see selleks =)

Ega Merili ise päris täpselt ka ei tea mis võime tal on
Küll millalgi saate teada, mis võime see on.