Üksik hunt võõrastel vetel

Uus osa ka lõpuks siis...
Ärge unustage kriitikat!

II osa
Ärkasin kell 5.30. Äratus oli mul kell 6.45, aga kuna ma ei olnud eilsest juhtumist aru saanud, ei olnud mul just kõige parem uni. Vaikselt, et ma teisi ei segaks, käisin pesemas ja sõin. Pärast seda istusin oma voodil, läpakas süles, ja olin juhuks, kui teised peaks ärkama, nagu kirjutaksin midagi. Tegelikult üritasin aru saada mis minuga eelmisel õhtul oli juhtunud.
Selleks ajaks kui teised ärkasid, olin ma jõudnud otsusele, et sellise imeliku tunde tekitasid poisi võimed, sest siin koolis käisid eriliste võimetega inimesed.
Mari ja Marissa küsisid minult, kui olid ärganud: „Sa oled juba valmis tundidesse minema? Millal sa süüa jõudsid?“
„Mul läks uni umbes pool tundi tagasi ära ja ma sättisin ennast siis valmis,“ valetasin neile, sest tegelikult olin ärkvel olnud juba natuke üle tunni. Ma lihtsalt ei tahtnud, et nad päriksid, mis mind nii vara üles ajas.
Kell 7.50 olime kõik valmis ja hakkasime õige klassi poole minema. Esimene tund pidi algama kell 8.15. Kuigi olime koolimajaga juba päris tuttavad, varusime ikka endale aega, sest uues koolis võis igasuguseid asju juhtuda. Õnneks jõudsime ilma äpardusteta õige klassi juurde.
Avastasin, et Mari ja Marissa mõjusid mulle samamoodi nagu Kerlin. Kui neid kahte või Kerlinit poleks olnud, oleksin ammu juba mõnda pahandusse sattunud, seega olin õnnelik, et mul olid nii head sõbrad, kes olid minuga siin, kus Kerlinit ei olnud.
Klassi uks oli lahti. Läksime arglikult uksest sisse. Pettusime. Olime oodanud midagi erilist, aga see see oli täpselt selline klassiruum nagu tavalistes koolides. Üks erinevus siiski oli. Klassi keskmised pingid olid sätitud kolmekaupa. Äärtes olid kahekaupa. Istusime teise ritta keskele. Tundsin kergendust, et eilne poiss oli aasta vanem, ma ei tahtnud teda jälle jõllitama jääda, eriti veel nüüd, kui kooliaasta oli alanud.
Kuna 1.september oli sel aastal pühapäeval, ei olnud täna tunde. Saime sellest alles nüüd teada. Me lihtsalt tutvusime üksteisega ja saime tunniplaanid kätte. Üllatusin, et eriliste võimetega inimesi nii palju oli. Esimese aasta õpilasi, ehk meid, oli 24. Kaksteist poissi ja kaksteist tüdrukut. Ilmselt olid kõik väga erinevatest paikadest, sest meie kuus, kes ühe lennukiga siia tulime, olime kõik ikka väga erinevatest paikadest ja enamasti ei suudeta teiste inimestega, kellel võimed on, eriti lähestikku elada, sest kui tekib mõni lahkheli, on oodata suuri kahjustusi.
Huvitaval kombel jäid mul kõigi nimed ja ülejäänu, mille teised mulle, Marile ja Marissale rääkisid, meelde ja ma ei ajanud midagi sassi. See tuli ootamatult, sest tavaliselt ei jäänud mulle midagi meelde, aga ega ma ei ole tahtnud ka eriti midagi meelde jätta.
Pärast tutvumistundi hakkasime kolmekesi oma toa poole kõndima, kui märkasime, et teised tulevad ka siiapoole. Ootasime oma uued klassikaaslased ära ja saime teada, et ühe aasta õpilaste toad on samal korrusel. Ühel pool koridori olid tüdrukute toad ja teisel pool poiste. Nii tüdrukutel kui poistel oli kokku neli tuba.
Kutsusime kolmikud õed, kes olid ühed meie uutest klassikaaslastest, meie tuppa, et me saaksime paremini tuttavaks. Kõik kolm olid äravahetamiseni sarnased, nii nagu nende nimedki: Leela-Maria, Leele-Marie ja Leeli-Marii. Neil olid pikad blondid juuksed ja sinised silmad. Me saime kiiresti sõpradeks. Tuli välja, et kolmikutel oli olnud terve nende elu koduõpe ja seetõttu oli neil siin koolis veidi ebamugav. Meie Mari ja Marissaga lubasime neid aidata kui neil probleeme peaks tekkima ja Leelud, nagu nende kolme ühiseks hüüdnimeks sai, olid meile väga tänulikud. Rääkisime juttu ja olime niisama lõunasöögini, pärast seda läksid meie uued sõbrad oma tuppa ja ka meie läksime oma asju ajama.
„Ma lähen jalutan koolis veidi ringi, äkki saan veel mõne sõbra,“ ütlesin oma kahele toakaaslasele.
„Mine, mine. Meil pole selle vastu midagi,“ vastasid nad mulle ja süvenesid taas oma lemmikraamatutesse.
Tegelikult lootsin ma, kuigi ma seda endale ei tunnistanud, seda poissi, kes minus imeliku tunde tekitas, uuesti kohata. Koolimaja oli ilus. Siin oli palju pilte, vanaaegsed kaunistused seintel ja suured kroonlühtrid laes. Jäin üht keerukat mustrit silmitsema. See oli ilmselt väga vana.
„Tere tulemast EVIK-sse!“ kuulsin järsku enda selja taga. Võpatasin ja pöörasin ennast ümber. Mind tervitas see sama poiss, keda olin viimasel vaheaja päeval jõllitama jäänud.
„Aitäh!“ suutsin lõpuks vastuseks kogeleda. „Minu nimi on Merili.“
„Mina olen Henri,“ vastas poiss muigvel suuga. „Kas jalutame natuke?“
„Olgu, jalutame,“ nõustusin poisi ettepanekuga.
Meie jalutuskäik andis mulle aega tema välimust silmitseda. Henril olid tumepruunid juuksed ja rohekas-pruunid silmad. Ta oli umbes 1,75 m pikk, ehk minust umbes 10 – 15 cm pikem.
Kurvastasin natuke, kui ma tagasi oma toa poole kõndisin, sest oleksin tahtnud Henriga kauem koos olla, aga õnneks olime järgmiseks nädalaks uue kohtumise kokku leppinud. Kahtlesin, kas ma jaksan terve nädala oodata, aga siis meenus mulle, et mul on üks raamat pooleli, mis on nii põnev, et seda peaaegu ei saagi käest panna, ning otsustasin, et see ja Mari ning Marissa suudavad selle aja ära täita.
„Juba tagasi?“ küsis Mari, kui märkas, et ma oma kapist raamatu võtsin.
„Ma olin ära kolm tundi, kas see on juba?“ küsisin temalt kella vaadates. Marissa vaatas ka kella ja ütles: „On jah kolm tundi möödas, Mari. Küll aeg lendab.“
„Seda ta teeb jah,“ vastasin veidi mõrult, kuid õnneks ei pannud teised minu hääletooni tähele.
Õhtul vaatasime Leeludega filmi. Meil oli väga lõbus selle hetkeni, kui käis öörahu hoiatuskell. Sellest kellast olime teada saanud paar päeva enne kooli algust. Öörahu hoiatuskell on selline kell, mis heliseb üle terve koolimaja viis minutit enne öörahu, mis on kell 23.00, algust. Öörahuga kustuvad kõik tuled koridorides ja laelambid õpilaste tubades, aga voodi kohal olev lamp jäetakse öörahuga kustutamata, sest iial ei tea, äkki mõni õpilastest kardab pimedust.
„Head ööd teile, Leelud!“ soovisime kolmikutele nende toast lahkudes.
„Teile ka!“ ütlesid nad meile.
Läksime oma tuppa ja täpselt sel hetkel kui uks kinni langes kustusid tuled. Läksime igaüks kobamisi oma voodi juurde ja lülitasime oma lambid sisse. Valgusega oli palju parem askeldada ja viisteist minutit hiljem soovisime üksteisele head ööd ning kustutasime tuled. Sel öösel nägin unes Henrit.

Aitäh!
Mul ei ole plaaniski seda the end-i sinna teha

Uuuu.... okei, ma the endi ei tahaks veel, aga oleks võinud nagu pisut rohkem kirjeldada seda klassi, kõigi tube jne... ei teki muidu erilist pilti lihtsalt ette, peab ikka oma peaga natukene rohkem tegutseda lugeja poolt.

Veel jäi mulle silma üks otsekõne viga.

"Minu nimi on Henri," ütles Henri,"kas jalutame natukene?" - pole täpselt maha kopitud, aga siin pead vaatama natukene seda värki.

Henri ja Merili vestlus oleks võinud ka pikem olla, aga las see selleks jääda. Võib öelda, et neil on veel aega.

Mulle meeldib, et sa oled teinud enda loost sellise mitte just hullult Harry Potteri moodi loov, vaid seal on ikka natukene kaasaega rohkem sees, pigem hakkas see öörahukell mulle rohkem nagu laagrit meenutama.

Jutu sisu on endiselt põnev ja ma ootan, nagu sa ilmselt tead, millal hakkab juhtuma see loverdamine ja õpingud, sest nii kummaline kui see ka ei oleks, on mõlemad väga tavalised asjad igas loos (kus on kooli sees) aga samas nii erinevad.

Ootan uut!

Aitäh ilusa pika kommentaari eest, Marta (loodan, et sa ei pahanda, kui su nime kasutan)
Ma proovin teinekord siis rohkem kirjeldada.

Uue osa saab siis, kui mul on aega kirjutada. (Nagu sa tead, Marta, on meil kodus see keegi, kellega tuleb tegeleda ja seetõttu pole mul alati aega )

Mulle meeldib, aga neljas lause tundus minu jaoks natukene veider, ei tea.
Kirjeldust võiks tõesti natukene rohkem olla, aga muidu on väga hea jutt.

Aitäh, uus tuleb siis, kui mul on aega kirjutada

Kirjuta järgmine, kirjuta järgmine!

Very good (:
Kuid tahaks teada, mis võimed tal on ning teiste võimeid tahaks ka teada :3
Uut!