Ma üritasin petta surma

Kõikidest põgenemisviisidest on surm kõige tõhusam

Kui inimesed ütlevad, et tunnevad põgenedes, et jalad kukuvad otsast ja surm näpistab persest siis nad valetavad tõenäoliselt. Kogu see jooksmine ei lase sul mõelda sellele, et võid kohe ära surra.
Ma põgenesin ja tegin seda au, mitte hirmuga, kuna teadsin, et iga põgenemine ninaka härra eest on parem, kui istuda terve elu vanglas ja saagida praagi viiliga trelle. Jah ma olin varas, must ja patune. Olin üks nendest, kes pidas Jumalale meelevastast ametit. Bla-Bla-Bla.
Mu vanas nahkses ülakotis istusid ära lihvitud teemandid, mille eest oleksin saanud mustal turul kindlasti sadu tuhandeid šillingeid. Siiski jäi mind painama üks küsimus. Mida ma teen rahaga, kui mind on veetud põrgusse ja mu kallid teemandid lebavad neil räpastel munakividel? Hea küll, mind painavad kaks küsimust. Miks kurat ei öelnud tööotsa anda, et selles majas on vastikud põrgukoerad!?
Surusin õlakotti vastu enda märga nahkjakki ning lidusin edasi. Munakividel olev vesi lirtsus iga uue sammuga üha valjemini ning hetkeks ma mõtlesin, et olen valmis müüma oma hinge, et pääseda nende tüüpide käest elusalt.
Vasakule. Tänu järsule pöördele oleksin peaaegu ninali käinud ja teemandid omale makku kukkunud. Siiski oleks see olnud ilus vaatepilt. Kahekümnendates mees varas, kelle mitme päevane habemetüügas on porine, kuid kellel kõhus on ilusad teemandid. Võib-olla saaksin isegi ajalehe esikaanele ja mul oleks kuulus surm?
Idioot! Vaata ette, karjusin endale ja põiklesin tünnidest mööda. Ajasin oma kohmakate ja kiirete liigutustega tünnid ümber, lootes, et need hoiavad natukene neid põrguelajaid tagasi ning saan väikese edumaa.
Põrguhagijad või kuidas iganes sa tahad neid kutsuda on nähtamatud olendid, keda kuuldes teed sa sõnaotseses mõttes endale junni püksi ja tardud paigale. Mul oli vedanud – vähemalt siiani. Oma pikka – ja pean tõdema, et äärmiselt eduka – karjääri jooksul olin ma nendest tüüpidest, vaid kuulnud ja näinud paari varast, kes olid leidnud oma otsa nende käe läbi. Ma ei tahtnud lõpetada samamoodi.
Üks asi veel. Kui ma täna eluga pääsen, vannun kõigi jumalate nimel, et lähen pensionile.
Mu kõrvu ulatus vihane ja ähvardav ulgumine, mis tekitas mulle õõnsa ja abitu tunde. Ma ei teadnud kaua ma enam jõuan nende peletistega vahemaad hoida ilma, et peaksin mingi segaduse korraldama. Mul on kotis natukene püssirohtu, tikke ja mingi napakas ning isevalmistatud pomm. Loomulikult sisaldas kott ka mu kuldaväärt vääriskive.
Paremale. Otse viis jardi. Lasku pikali ja libise väiksest käigust läbi. Ei tundu küll raske, aga võtab kuratlikult läbi. Pühkisin vee ja higi otsa eest ning jätkasin jooksmist. Mul oli hakanud juba pistma ning hingamine oli paigast. Olin jooksnud juba täis kiirusega kaks kilomeetrit ega polnud erilist edu saavutanud.
Avasin koti jooksu pealt ja võtsin välja tikud. Avasin paki ning üritasin tikku põlema saada, aga see nõmedik töötas minu vastu. Krigistasin vihaselt hambaid ja haarasin oma hammastega jakist kinni. Tõmbasin jaki tikule vihma eest kaitseks peale ning tõmbasin tiku põlema. Tuli, maailma kõige imelisem asi.
Naeratasin napakalt ja otsisin kotist välja pommi. Panin süütenöörile tule otsa ja pöörasin end ümber.
„Adjos amigos, bitches,“ sõnasin naerul suuga ja viskasin pommi enda seljataha. Suurendasin kiirust ja võisin vanduda, et olin saanud korraliku adrenaliinilaksu või tiivad. Ma ei teadnud, kuidas see pomm toimib, aga ma loodan, et see laseb terve tänava õhku.
Plahvatus. Tohutu kuumus kraapis mu selga ega lasknud korralikult hingata. Pigistasin silmad kinni ja panin oma viimased jõuvarud mängu. Jooksin tapva kuumuse eest ära. Ma olin võitja. Esimene inimene Londoni ajaloos, kes tegi ära põrgukoertele. See on küll medalit väärt tegu.
Peatusin hetkeks ja hingasin sügavalt sisse. Ma olin selle maailma kõige parema õnnega inimene. Avasin värisedes koti ja heitsin pilgu peale oma kallitele teemantidele. Naeratasin rõõmsalt ja ajasin selja sirgu.
Tundsin, kuidas keegi mu pikali paiskas ja haistsin koera hingeõhku. Sitt lugu. Üks praetud koer oli siiski pääsenud.
Koera küünised rebisid mu paremat näopoolt. Minu veri oli kõikjal, mu jakil ja isegi vääriskividel. Ma olin surnud mees ja kõige pasema õnnega varas terves Londoni ajaloos.

Daily Mail 27 august 1897

Üheksateistkümnenda sajandi viimaste aastate suurim varas on surnud! Daniel Black, leiti täna hommikul kell kuus Päikeseloojangu kõrtsi tagant surnuna. Surma asjaolud on ebatäpsed, kuid Danieli keha oli tükkideks rebitud. Lisaks leiti tema keha juurest miljonite väärtuses vääriskive