Maailm täis avastusi

Kirjutan siia siis oma esimese jutu, loodetavasti meeldib see teile ja ma sooviks teada, mis teile meeldis ja mis mitte. Ehk siis kritiseerige kui vaja ja kui hästi on siis öelge. Olen seda juttu juba 3 osa kirjutanud, aga prg panen üles esimese osa.
_______________________________________________________________________________

1. osa

Täna on siis käes päev, kui me kolimine. Te kindlasti mõtlete, et kes meie, aga tutvustan siis end ka natuke. Ma olen nimelt Lucy, ma olen 15 aastane ja hetkel elan Londonis. Täna kolime me Californiasse. Ma ei taha üldse minna, aga ma pean, kuna mu vanemad said seal tööd ja sellest on võimatu keelduda. Ma ei hakka teile ütlema kui väga ma Londonit ja oma sõpru igatsema hakkan, sest seda ei juhtu. Mul pole ühtegi sõpra, keda igatseda. Koolis olen ma väljatõrjutu, kellega ei tasu rääkida. Põhjus mis ma minna ei taha on see, et ma kardan. Kardan, et kuidas uued klassikaaslased minusse suhtuda võivad.Kas nad tõrjuvad mu samamoodi välja nagu mu vanas koolis seda tehti, või saan ma omale lõpuks ometi sõpru. See ei ole just kuigi reaalne, kuna ma ei oska inimestega eriti suhelda. Praeguseks ma siis õpetan ja lähen oma viimaseid asju pakkima veel, enne kui tuleb kolimisauto ja ma pean lennukile minema. Tsau päevik, kirjutan sinusse uuesti kui oma uude koju jõuan.

Panin just päeviku kinni, kui mu ema tuppa tuli. Olin selle õnneks kotti pannud just. Kui mu ema seda näeks ja loeks, ta ilmselt oleks kurb, sest ta arvab, et mul on koolis palju sõpru, kuigi see tegelikult nii ei ole. "Kas said oma asjad pakitud?" küsis ema mult rõõmsal häälel. Noogutasin talle ainult. Ta läks mu toast ära ja ütles enne veel, et me lahkume 20 minuti pärast. Ohkasin ainult sellepeale. Olin 5 minutit lihtsalt maas istunud ja oodanud millal need 20 piinarikast minutit läbi saavad, kui mulle tuli sõnum. Olin üllatunud, kuna ainuke kes mulle sõnumeid saadab on mu ema, aga praegu on ta teises toas ja ta ei saadaks mulle siis sõnumit. Teen telefoni lahti ja näen, et see on meie kooli kõige popim tüdruk ja temapärast ei olegi mul koolis ühtegi sõpra. Avasin sõnumi ja lugesin seda.

Tore, et minema lähed, ma poleks suutnudki enam su nägu meie koolis näha, hälvik selline. Parem oleks kui sa sureksid. Haha. Keegi ei hakka sind siin taga nutma.

Ohkasin jälle. Ma oleksin tahtnud nutta, aga ma ei hakanud. Ma ei tahtnud emale seletama hakata, et miks ma nutnud olen. Tõusin püsti, panin telefoni kotti ja nägin, et mul on veel 10 minutit aega. Läksin kööki, nägin et mõned toiduained olid veel laual ja läksin tegin omale paar võileiba. Ilma toiduta ei elaks ma paaritunnist sõitu lennujaama üle. 1 amps, 2 amps, 3 amps, lõpetasin nende lugemise kui avastasin, et seda teen. Naeratasin omaette. Läksin pärast võileibade söömist tagasi oma tuppa ja võtsin oma koti ja vaatasin uuesti telefoni. Mitte ühtegi sõnumit enam. Nii oligi parem. Vaatasin aknast välja ja jätsin selle metsaga meie maja taga hüvasti. Ütlesin metsale, et ma ei tule enam kunagi siia tagasi ja läksin koridori. Panin oma kingad jalga, jaki selga ja läksin õue. Ema ja isa juba ootasid mind autos, istusin siis autosse, panin turvavöö kinni ja hakkaski meie sõit lennujaama. Poole teest ma magasin, kuna muud ei olnud mul teha. Õnneks enne kui me lennujaama jõudsime käisime poes ja ostsime mulle süüa. Pärast seda jäin uuesti magama. Ärkasin enne lennujaama jõudmist. Lennujaamas võtsin oma koti ja passi. Läksime otse lennukile. Sõit Californiasse kestis päris palju ja jällegi ma magasin terve tee maha. California lennujaamas oli meie perel vastas isa ja ema uus boss, kes viis meid uhke autoga meie maja ette. Rõhutan sõna maja. See oli kahekorruseline ja suurem kui ma oleksin osanud uneski näha. Varem elasime me jubedas üürikorteris. Ma armastasin oma tuba seal ja kahju oli seda maha jätta. Minu tuba oli teisel korrusel ja see oli imeilus. Mu toa seinad olid mingil määral lillad ja helesinised. See meeldis mulle, täpselt minu lemmikvärvid minu toas. Mu voodi oli lilla voodikattega ja ülejäänud mööbel oli vaheldumisi lilla ja helesinine. Naeratasn oma tuba nähes. Panin oma koti voodi peale ja võtsin telefoni välja kui ema mu tuppa tuli. "See telefon ei sobi enam sulle, me isaga ostsime sulle uue telefoni." Ta naeratas mulle ja võttis seljatagant välja kõige uuema Iphonei mudeli. Mai uskunud oma silmi kui ema selle mulle ulatas. Minu eelmine telefon oli klapi ja nuppudega, kuna mu pere ei suutnud osta mulle kallimat telefoni. Olin rõõmus seda nähes. Läksin oma vana telefoni juurde, võtsin sealt kaardi välja ja panin uude telefoni. Vaatasin oma tuba tähelepanelikult kui ema mu toast ära läks ja märkasin alles nüüd, et mu laua peal oli karp. Läksin laua juurde tegin selle lahti. Selles oli lillas toonis laptop. Tegin selle lahti ja läksin kohe msn-i. Olin saanud tuttavaks facebookis ühe poisiga, kes elas Californias. Kahjuks ei olnud ta sees prg. Olin kurb selleüle natuke. Võtsin oma uue telefoni kätte ja tõmbasin sinna mõned asjad peale nt: kik, twitter, msn ja facebook. Lõpuks otsustasin tõmmata sinna ka Wattpadi, kuna mulle meeldib lugeda sealt jutte, mida teised inimesed on kirjutanud. Olin just lõpetanud nende laadimise telefoni kui mulle tuli sõnum. Avasin selle ja see oli poisilt facebookis.

Tahaksin sind juba näha. Loodetavasti hakkame käima samas koolis. Kui sa Californias oli siis saada mulle sõnum, vb saame veel kokku. Sinu Adam

Lugesin sõnumi mitu korda läbi ja vastasin talle lõpuks, et ole Californias lõpuks ja et ma tahaksin ka teda näha juba, kuigi ma täna enam õue minna ei saa, kuna ma olen väga väsinud. Panin telefoni eemale ja läksin oma uut arvutit vaatama ja uurima. Natukese ja pärast kutsus ema mu sööma. Ema oli teinud mu lemmiktoitu, kana ja ahjukartulid. Nämmmm.... Pärast söömist läksin oma tuppa tagasi ja vajusin lihtsalt voodisse. Öö jooksul oli Adam mulle 2 sõnumit saatnud. Hommikul lugesin need läbi ja need olid väga armsad sõnumid tema poolt. Oli ka minu esimene koolipäev täna. Te kindlasti mõtlete, et miks ma nii hilja sinna kolisin, aga mu vanemad ei saanud varem lihtsalt minna. Ärkasin ema ütlemise peale üles ja jäin riietuma. Kotist võtsin välja oma päeviku ja kirjutasin sinna.

Uus kodu on väga ilus, mu tuba on mu lemmikvärvides ja terve mööbel samuti. Sain omale uue telefoni ja ka laptopi. Suudan naeratada. Adam saatis mulle 3 sõnumit ja ma kardan kooli minna. Kuigi tean, et ma ei peaks seda tegema, sest kui mul veab saan ma Adamiga ühte klassi ja ka kooli. Aga ma kirjutan sinusse hiljem uuesti. Ära muretse päevik, ma ei hülga sind, sest sain omale laptopi, sa jääd mulle alati armsaks mu kallis pävik. Kirjutan sulle kuidas mul täna koolis läks ja kuidas klassikaaslased on. Tsau päevik, aga ma jooksen alla nüüd, muidu ema lööb mu maha enne kui ma kooli jõuan.

Jooksin tõesti alla, sest ema hüüdis mind juba ammu. Sõin teel kooli autos. Kool oli suur ja kohe märkasin ma teiste seas ka Adami. Ta nägi päriselus veel ilusam välja kui pildi peal. Autost ma peaaegu jooksin välja, aga ema pidas mu kinni, andis mulle natuke raha ja juba ma lendasingi ja põrkasin Adamile otse selga. Ta pööras ringi ja oli suhteliselt kurja näoga, ta ei tundnud mind äragi. Ütlesin talle naeratades, mu kõhus liblikad lendasin. "Tsau Adam, ma oleksin sulle sõnumi saatnud, aga märkasin sind ennem autost, kui jõudsin sõnumit saata ja vabandust, et sulle selga põrkasin, ma ei tahtnud" naeratasin uuesti ja siis läks ka Adami nägu naeru täis. Ta võttis mult kõvasti ümbert kinni ja ütles päris kõvasti "Lucy, see oledki sina. Ma juba arvasin, et sa ei taha muga enam rääkida, kui mu sõnumeid märkasid." ja me mõlemad naersime. Kõik meie ümber olid üllatunud, aga Adam ei teinud neist välja ja seda otsustasin mina ka teha. Ta näitas mulle teed Kantseleisse ja jäi mind ootama. Sain sealt oma tunniplaani, mis oli Adami omaga täpselt sama, sain ka uued õpikud ja kooliplaani, kuigi ma teadsin, et mul seda vaja ei lähe, kuna mul on ju Adam, kes mind juhatab. Esimeseks tunniks oli matemaatika ja me istusime koos. Palju tüdrukud vaatasid mind ja paljud ka naeratasid, alguses ei osanud ma midagi teha, aga lõpuks naeratasin vastu neile. Enne tunni algust tuli minu juurde üks kena tüdruk ja ütles mulle "Tere tulemast meie kooli ja klassi Lucy, ma olen Isabella. Me võiks pärast koos lõunale minna, kui sul aega on. Muidugi võib Adam ka meiega tulla." Adam mu kõrval muigas ja mina ütlesin tüdrukule heameelega lähen temaga koos lõunale ja Adam lubas ka tulla. Tüdruku silmad hakkasid särama ja ma küsisin Adamilt sellekohta. Ta kehitas õlgu ja ütles "Ma olen kooli kõige seksikam ja popim poiss, miks ei peakski ta silmad särama. Aga minu silmad hakkavad hoopis särama sinu vaatamisest." punastasin selle peale ja aneratasin talle. Ta naeratas vastu ja võttis laua alt mu käest kinni ja pigistas seda õrnalt. Mitte keegi varem ei olnud mulle nii öelnud ja mu käest nii kinni võtnud. Päev läks edasi ja paaris tunnis pidin ma end klassi ees tutvustama. Sain sellega enda arust hästi hakkama, ma loodan vähemalt seda.

Pärast seda kui tunnid läbi said, sõidutas Adam mu koju ja aitas mul järele jõuda kõiges, millest nad kooliaasta jooksul õppinud on juba. Kui Adam ära läks, tundsin kõhus ikka veel liblikaid ja õhtusöögi ajal ei suutnud ma eriti süüagi. Õhtul enne magama minemist käisin ma pesus ja veebisin ka Adamiga, ta näitas mulle oma tuba ja ütles, et ta võib mind homme kooli viia hommikul, kuna ta elab siit ainult paari maja kaugusel. Enne veel magama jäämist kirjutasin ka päeviku.

Kool on tore, klassikaaslased on toredam ja mis kõige toredam on, Adam käib minuga ühes klassis ja ta ütles mulle täna, et tema silmad hakkavad minu vaatamisest särama. Ma arvan, et ma olen armunud, kuna terve see aeg mil ma Adamiga koos täna koolis olin, olid mul liblikad kõhus ja ma punastasin päris palju. Meie maja taga on mets ja see meeldib mulle väga, kuna metsas on tore jalutada. Mulle meeldivad mu uued klassikaaslased. Sain täna ka omale sõpru ja olen tänaseks juba nii väsinud, et heidan magama kohe. Kirjutan hommikul jälle sinusse. Tsau päevik.

Pärast kirjutamist panin arvuti kinni. Enne veel panin omale telefoni äratuse ja saatsin Adamile sõnumi, et hommikul näeme minu maja ees 7.30. Jäin pärast seda magama ja ei teadnudki, kas Adam vastas mulle või mitte.

Algus on päris hea , kuigi natuke kirjeldamist ei teeks paha :)
aga muidu päris põnev ja tahaks teada, miks teda seal eelmises koolis välditi
niiet uut ootan!

2. osa

Hommikul ärgates nägin, et Adam oli mu sõnumile vastanud. Olin natuke sisse maganud, aga ikkagi ma ei jõudnud süüa, kuigi proovisin teha väga kiiresti. Kuulsin maja eest auto signaali ja teadsin, et Adam on seal. Ema andis mulle veel võileiba, 2 õuna ja banaani kaasa. Võileiva sõin kohe ära kui Adami autosse jõudsin. Ta kergitas ühte kulmu ja ma ütlesin talle "Sorry, aga ma ei jõudnud süüa, magasin sisse." kinkisin talle ka oma parima naeratuse, mis ma unise peaga suutsin välja võluda. Ta naeratas vastu ja me hakkasime kooli poole sõitma. Kooli parkla oli autodest tulvil, aga Adam parkis täpselt sinna, kus eile tema auto oli. Kergitasin sellepeale kulmu, nagu tema ennist minu maja ees. Ta ütles, et kooli popimale poisile jäetakse alati koht vabaks. Ta ei paistnud selleüle just eriti rõõmus olevat. Ta tuli autost välja ja kui ma tahtsin autoust avada, siis ta oli jõudnud juba selle ise avada. See oli natuke kahtlane, kuna mul ei läinud ju niikaua aega, et autoukseni oma kätt viia, või läks? Ta naeratas mulle, aga ei vaadanud mulle otsa ja ulatas mulle oma käe. Võtsin selle naeratades vastu ja vaatasin, et kõik meie ümber vaatasid meid. Tulin ruttu autost välja ja Adam lükkas autoukse mu taga kinni. Naeratasin kohmetult teistele, ma polnud harjunud, et mind vaadatakse koolis. Ilmselt vaatasid nad hoopis Adamit, see oleks palju loogilisem. Kõndisime Adamiga käsikäes tundi, kuhu pidime minema. Terve tunni saatsime Adamiga üksteisele sõnumeid, kuna me ei saanud koos istuda selles tunnis kahjuks. Terve tunni olid mul liblikad kõhus ja Adam iga natukese aja tagant vaatas minu poole ja naeratas. Kui tund läbi sai, siis ohkasin kergendatult, sest ma ei tahtnud Adamiga lahus olla. Ta ootas mind juba ukse juures, ma nägin kuidas tema juurde tuli üks blond tüdruk ja suudles teda, talle sülle hüpates. Jäin klassis seisma, kui seda märkasin, hakkasin edasi kõndima ja kõndisin Adamist eemale, järgmisesse klasii, kus mul tund pidi hakkama. Kahjuks istusin ma seal Adamiga koos. Oma kohale istudes panin kohe kõrva kõrvaklapid ja hakkasin muusikat kuulama, nägin kui Adam oma kohale istus minu kõrval, aga ma ei teinud sellest välja ja kuulasin muusikat edasi. Sain niikaua muusikat kuulata kui Adam mult kõrvaklapi kõrvast välja tõmbas. Ehmusin päris kõvasti ja ütlesin talle, et kas ta ei peaks olema koos oma blondi tüdrukuga. Ta ohkas ja ütles, et talle ei meeldi see tüdruk enam. Küsisin talt: "Miks sa temaga siis koos oled, kui ta sulle ei meeldi?" Ta vastas mulle: "Ma ei taha talle haiget teha. Kunagi ma armastasin teda, aga enam mitte, mu süda kuulub nüüd kellelegi teisele. Sulle." Vaatasin talle imestusega otsa ja ootasin, et ta ütleks, et see on nali, nagu mulle varem mu teises koolis öeldi. Aga seda ei juhtunud. Ta vaatas mind, pilk täis armastust ja ma ei suutnud oma pilku tema silmadelt ära pöörata. Need olid nii ilusad. Tund algas ja mul ei õnnestunud vahetundides koos Adamiga olla, aga mai saanud ka tunnis temaga rääkida, kuna ma ei saanud maha magada midagi mida nad õppisid tunnis. Olin vana kooli pärast niigi maha jäänud. Siis kui tunnid läbi said, mõtlesin, et ma pean hakkama jala koju kõndima, sest Adamil on kindlasti oma tüdrukuga tegemist. Aga garderoobis ta jäi mind ootama ja ütles, et mida me täna siis järele õpime ja ta naeratas mulle. Istusin tema autosse ja ta tundus kuidagi väga rõõmsameelne. Vaatasin kooli poole ja nägin, et blond tüdruk vaatas meie poole, mitte kurja pilgiga vaid kergendustundega rohkem. Jõudsime minu juurde ja minu tuppa kui Adam ütles mulle, et ta tüdruk oli ta maha jätnud ja öelnud, et tal on keegi teine. Olin õnnelik selleüle, aga ma ei lootnud midagi. Me hakkasime õppima ja ma sain väga hästi aru kõigest. Pärast paari ülesannet ütles Adm, et tänaseks aitab ja ta tuli minu juurde ja suudles mind. Ma polnud kunagi varem ühegi poisiga suudelnud, niiet ma ei teadnud mida teha. Adam sai aru, et midagi on valesti ja lõpetas suudluse. Ta vaatas mind ja ma punastasin ja ütlesin sosinal talle, et ma pole kunagi varem suudelnud ühegi poisiga, ma ei oska suudleda. Ta ohkas kergendatult ja ütles, et ma ei peaks mõtlema sellepeale, et see tuleb loomulikult ja ta suudles uuesti mind, püüdsin mitte mõelda ja hakkasin iseenesest teda vastu suudlema. Minu vastas sosistas ta vaikselt, oskad küll, pole vaja ainult mõelda niipalju. Pärast suudlust hakkas mu kõhus lendama väga palju liblikaid, kuigi need olid rohkem leegitsevad lohed kui liblikad. Me läksime alla kööki ja tegime süüa omale. Pärast seda läksime söögiga teleka ette vaatama filmi "LOL". Naersime päris mitme koha peal. Siis pidi Adam ära minema, aga enne seda kinkis ta mulle veel ühe suudluse ja ütles, et homme näeme samal ajal mis täna hommikul. Läksin üles oma tuppa ja õppisin ilma Adamita natuke edasi, tahtsin talle homme näidata, et ma oskan. Jäin õppides magama.

Mind äratas üles telefonihelin. Vaatasin helistajat ja see oli Adam. Võtsin vastu ja Adam küsis, et mis ma teen ja et miks ma ta sõnumitele ei vastanud. Ütlesin talle, et jäin magama ja ärkasin alles nüüd tema helistamise pärast. Ta naeris telefoni ja ütles, et oh mind vaesekest küll. Kutsusn Adami enda juurde, kuna mu vanemad olid täna kauem tööl ja ma ei tahtnud üksi olla. Harjumatu oli nii suures majas üksi elada. Enne kui Adam jõudis käisin facebookis ja mu vanad klassikaaslased sõimasid mind nagu ikka. Otsustasin, et panen endast, enda sõpradest ja Adamist pildi facebookis kuna tahtsin neile näidata, et mu elu on siin parem kui nende oma. Ma tean, et see on natuke õel, aga ma tahtsin natuke uhkeldada, kuna varem mul selleks võimalust polnud. Aga nüüd on ja eks peab ju kasutama seda võimalust. Enne kui oli olin jõudnud arvuti kinni panna olid Adami käed minu ümber ja ma nägin et ta luges teksti mida mu vanad klassikaaslased mulle saatnud olid. Nägin kuidas natuke vihaseks muutus ja küsis mult siis, et miks ma talle sellest midagi sellest rääkinud. Punastasin ja ütlesin, talle, et ma ei tahtnud et ta arvaks, et mul on probleeme. Siis tema nägu aga järksu läks lõbusaks ja ta küsis: "Tahad muga pilte koos teha, paneme pärast üles ja vaatame siis kui palju inimesi suga veel mölisema tuleb." Naeratasin talle ja hüppasin kaela. Ta võttis mu voodipealt oma kaamera ja ütles, et hea et ma selle siis kaasa võtsin.Ta tuli minu juurde ja võttis mu omale sülle ja siis suudles mind, enne kui ma arugi sain oli ta teinud meist juba mitu pilti, kuidas me suudleme. Pärast seda tuli meil palju pilte, kus me koos poseerime ja naerame. Päris mitu pilti olid sellised, kuidas ta mulle põsemusi tegi. Kui need pildid sai tehtud, siis panime need üles ja esimese 5 minuti jooksul tuli 10 kommentaari minu vanade klassikaaslaste poolt. Väga paljud olid üllatunud ja ütlesid, et kena poiss jne... Aga minu vana kooli kõige popim tüdruk ütles, et see poiss peaks mu kiiremas korras maha jätma, kuna ma olen nii kole jne.... Adam ainult naeris ja küsis, et ega mul tema numbrit ei ole. Andsin talle tema numbri, kuigi ma poleks ilmselt pidanud, kuna ta helistas talle ja sõimas tal näo täis ja ütles, et ta on libu, bitch jne... ja et kui ta peaks mulle veel midagi halvasti ütlema, et siis ta kahetseb seda elulõpuni. Kui see kõne oli tehtud vaatasime arvuti ja mulle oli tulnud palju sõbrakutseid minu uuest koolist ja võtsin need vastu. Kohe hakati pilte kommima, et kui armsad ja nunnud me välja näeme siin ja et me peaks homme koos lõunat sööma koolis. Adamiga läksime pärast kommidele vastamist kööki ja ma hakkasin süüa tegema, sest mu vanemad tulevad täna väga hilja õhtul koju. Tegin kana ja ahjukartuleid ja Adam aitas mind sellega. Söögitegemisel sai meil palju nalja, kuna Adam pidi igast asja mulle nina alla toppima ja suudles mind tihtipeale. Kui ma sian lõpuks kana ja kartulid ahju pandud läksime elutuppa niikauaks telekat vaatama, kuni toit valmis saab. Adam vaatas mu filmid üle ja valis ühe multika ja me saime seal palju naerda. Poole multika peal sai toit valmis ja me Adamiga läksime sööma. Kui söödud saime siis pidi Adam koju minema. Saatsin ta ukseni ja ta suudles mind ja ütles, et kui palju ta mind armastab, punastasin, kuna keegi polnud mulle veel nii öelnud kunagi. Ta tegi mu laubale musi ja ütles, et ma ikka ilusti vara magama läheksin ja et ta helistab mulle enne kui magama jääb. Läksin oma tuppa, sest pidin veel natuke õppima ajalugu, homme on kontrolltöö. Õppisin niikaua kni Adam helistas ja ma imestasin, et kas ma tõesti olin niikaua õppinud ajalugu? Pärast Adami kõnet lõpetasin õppimise ja läksin samuti magama ära.

Unenägu

Jooksin vihma käes kuhugi ja ma teadsin, et ma pean jooksma, aga ma ei teadnud miks. Jooksin ja jooksin kuni kukkusin. Minu poole kõndis tumedasse riietatud kogu, proovisin karjuda, aga ei suutnud. Varsti nägin veel teisigi tumedasse riietatud kogusid. Olin hirmunud. Oleksin tahtnud karjuda, aga häält ei tulnud. Nende silmad olid punakat tooni. Nad moodustasid minu ümber ringi ja sealt ringist kõndis minu pool veel mustemasse värvidesse riietatud kogu, ta vaatas mulle otsa ja naeratas.

Ärkasin võpatades üles, olin märg, terve mu voodi oli märg, nagu oleks seal vihma sadanud. Mõtlesin sellele unenäole ja see ei saanud olla tõsi ju, kuidas ma saan olla märg, see ei juhtunud ju päriselt, ma ei olnud ju vihma käes. Või olin? Mõned aastad tagasi kõndisin ma unes, aga enam seda juhtunud ei ole. Kas ma täna kõndisin ka unes. Läksin akna juurde ja vaatasin välja. Öösel ei olnud vihma sadanud. See oli ikkagi uni olnud ainult. Aga kuidas ma siis märg saan olla? Vaatasin kella, kell oli 3 öösel. Vahetasin voodiriided ära, kuna teised olid märjad ju. Läksin voodisse tagasi ja püüdsin magama jääda, aga tulutult, sest see unenägu kummitas mind ikka. Tõusin tund aega hiljem voodist üles ja läksin pessu. Ei suutnud magama jääda. Olin pool tundi sooja vee all ja see rahustas mind. Oma tuppa tagasi jõudes panin tule põlema ja panin kooliriided selga, mis sest, et kell oli alles pool 5 hommikul. Mõtlesin ikka sellele unenäole. Rahune Lucy, rahune. See oli ainult uni. See ei tähenda midagi, ainult halb uni oli see. Vaatasin kella see oli juba 6. Läksin alla kööki ja sõin eilseid ahjukartuleid, mis veel järgi olid ja üks kanakoib oli ka, sõin selle ka ära. Kui söödud mõtlesin, et ma pole kunagi hommikuti niipalju söönud. tavaliselt piirdub mu hommikusöök, kas paari õuna või siis võileivaga. Kunagi ei söö ma nii palju hommikuti. Tunni pärast oli Adam mu maja juures ja istusin ta autosse. Ta suudles mind ja me sõitsime kooli.

Kiku979 - Tore, et sulle meeldib

Muidu tundub isegist päris tore olevat aga ei olegi eriti millegi üle nuriseda. Ootan juba uut juttu

Hea aga ma ei saanud ühest asjast aru, et kas ta läks uuesti voodisse mis oli märg. Ta vahetas riided ära aga voodilina, padi, tekk need olid märjad ju? aga muidu pole lool üldse midagi viga

ma kirjutasin, et ta vahetas voodiriided ära, kuna teised olid märjad ju, et ta ei läinud märga voodi tagasi
tore kui meeldis =)

Lõpuks sai ka kolmas osa valmis loodetavasti meeldib. See on küll veits lühike, aga järgmise teen pikema. ma luban

3. osa

Koolis oli esimeseks tunnis matemaatika ja ma vihkan seda tundi. Ma ei saa peaaegu mitte midagi aru, mida õpetaja tahvli ees seletab. Püüan küll märkmeid teha, aga ta räägib nii kiiresti. Ma ei jõua märkmeid teha. Ootan meeletult tunni lõppu. Sodin hajameelselt vihiku servale, kuni lõpuks märkan, et olin sodinud selle tumeda kuju oma unenäost. Oleksin peaaegu ehmatusest kiljunud. Adam vaatas minu poole oma üliarmsate silmadega ja kergitas kulmu. Kehitasin talle õlgu ning ta vaatas mida ma olin sodinud oma vihiku. Nägin kuidas ta ehmus, aga see oli ainult korraks. Võibolla ma kujutasin seda ainult ette? Ta rebis oma vihikust välja ühe tüki ja kirjutas sinna.

Miks su klassikaaslased su vastu nii õelad on??? - ohkasin. Ma teadsin ju, et ta küsib seda, aga ma siiski ei tahtnud sellest rääkida. Kirjutasin siiski talle. Alustasin algusest.

Varem nad ei olnud sellised, alles paar aastat tagasi muutusid selliseks. Mul oli klassis paar megahead sõpra. Ühel õhtul me läksime peole, me lubasime, et oleme koos koguaeg. Me jäime kõik purju ja kaotasime kõik üksteist käest ja läks meelest ära ka, et pidime kõik koos olema. Üks mu sõbrannadest vägistati sellel peol ära ja nad hakkasid mind selles süüdistama, et ma läksin esimesena ära meie grupist. Kuigi ma ei teinud seda, ma püüdsin kõiki rohkem koos hoida, aga kui ma neid pärast ei leidnud, kui olin juba päris palju joonud, siis sellel ajal see juhtuski. Ja nad rääkisid koolis kõigile, et mina olen kõiges süüdi ja sellest ajast peale ongi nad minu vastu nii õelad. - saatsin talle vihikulehe ja nägin, et ta luges seda. Ohkasin jälle. Kui ta oli sellel lõigu läbi lugenud, siis ta vaatas mind kaastundliku pilguga, aga ma naeratasin talle vastu. Mul on nüüd uus kool ja sõbrad.

Pärast kolmandat tundi läksime sööma ja juba kutsutigi meid igalepoole laudadesse istuma. Adam viis mu eemale laudadest ja me jäime ühe kamba laua ette seisma. Me istusime lauda ja hakkasime sööma. Söömise ajal sain ma teada, et need on Adami lähedased sõbrad, nad on talle nagu perekond. Ta sõprade nimed olid: Martin, Katniss, Taylor, Liisa, Katy ja Josh. Nad kõik olid väga ilusad ja hästi päevitunud. Neil olid kõigil ühtevärvi helesinised silmad. Nad meeldisid mulle kohe, aga nad olid natuke vaiksed minujaoks. Ma ei osanud midagi rääkida, kui Adam rääkima hakkas. Ta rääkis, et korraldab nädalavahetusel väikse peo, sellepuhul, et ma siia tulin. Punastasin nagu tomat. Olin ka natuke elevil, sest sain esimest korda minna Adami koju. Me sõime seal niikaua kuni kell helises ja me tundi pidime minema.Tundi kõndisime Adamiga käest kinni, nagu me ikka kõndisime.

Kui tunnid lõpuks läbi said, viis Adam mu koju ja aitas mul õppida. Rääkisime pikalt ja Adam rääkis mulle oma perest. Tal on üks õde ja üks vend. Õde on noorem kui tema ja ta vend on täiskasvanud juba. Ta elab oma vennaga, sest ta vanemad surid autoõnnetuses, kui nad tulid vanaema juurest koju. Neile sõitis otsa mingi purjus juht ja ta vanemad said surma. See mees pandi vangi. Kui Adam seda mulle rääkis, ma kallistasin teda kõvasti. Mõne aja pärast tulid mu vanemad koju ja ma tutvustasin neile Adamit kui oma poissi ja Adam jäi meile õhtusöögile. Ema ja isa küsisid talt palju ja Adam vastas neile. Kui õhtusöök läbi sai, vabandas Adam, et ta peab koju minema ning ma saatsin ta ukseni kus ta mulle head ööd musi tegi, see oli rohkem kui suudlus. Homme veel koolis käia, siis saab nädalavahetust nautida. Seisin ikka veel uksel, kui märkasin midagi meie vastas olevas metsas. Naljakaid helendavaid kuldseid silmi. Vaatasin korraks kõrvale ja need kuldsed silmad olid kadunud.

Kui ukse kinni panin jäid need kuldsed silmad mind ikka veel kummitama. Ma polnud varem selliseid silmi näinud. Lõpuks isa tuli ukse juurde ja küsid, et mida ma teen. Vastasin midagi ja läksin oma tuppa arvuti.

4. Lõpp tuli vastu natuke siivutu, aga loodan, et sellest pole midagi


Arvutis läksin tõmbasin omale alla paar filmi. Kuna homme oli laupäev siis ei pidanud ma vara tõusma ja saan filmi rahulikult vaadata. Kõigepealt tõmbasin filmi "The Hunger Games" ja järgmsena "The Host". Olin nende mõlema filmi raamatuid ja trailereid vaadanud. Need meeldisid mulle. Mõtlesin mida järgmiseks omale veel tõmmata. Enne kui veel ühe filmi tõmbasin käisin all köögis ja vaatasin kas meil popkorni on kodus. Oli õnneks ja mitu pakki veel. Panin need kordamöda mikrosse ja võtsin telefoni kätte täpselt samal hetkel kui Adam mulle helistas. Võtsin kõne rõõmsameelselt vastu ja küsisin talt, et mis tal õhtuks ehk praeguseks plaanis on. Ta ütles, et midagi ja kutsusin ta enda jurrde filme vaatama. Ta lubas popkorni, kõrpse, juua ja pitsat kaasa tuua. Tundsin end nii õnnelikuna. Läksin ütlesin emale ka, et Adam tuleb siia ja ta oli nõus. Mõtlesin välja ka filmi mille tõmban viimaseks. Käisin ruttu oma toas ja panin tõmbama filmi "Meet the Spartans". See on komöödia ja õhtut oleks naljaga päris hea lõpetada ju. Jõudsin täpselt sel hetkel kööki tagasi kui uksekell käis. Lasin Adami tuppa ja suudlesin teda. Ta oleks äärepealt asjad käest maha kukutanud. Naersin tema peale ja viisin kokad, kaks pitsat ja krõpsud oma tuppa. Popkorni viisin kööki ja panin need kohe mirkosse. Kallasin teised mis mul endal olid suurde kaussi ja ootasin millal viimased popkorni pakid valmis saavad. Adam hoidis terve see aeg kui ma ootasin ümbert kinni. Kui viimane pakk popkorni said valmis kallasin need ka kaussi ja läksime Adamiga üle. Filmid olid selleks ajaks juba lõpetanud laadimise. Panin esimeseks filmiks käima "The Host" ja sättisin end mugavalt Adami kaissu. Enne seda olin muidugi riided vahetanud öösärgi vastu ja Adam oli ka oma riided seljast võtnud. Tal oli nii ilus keha. Läksime Adamiga minu voodi ja hakkasime filmi vaatama. Sõime popkorni ja krõpse põhiliselt ja kokat jõime ka. Viimase filmi ajal hakkasin magama jääma. Kõik meie toit oli otsas. Õnneks suutsin niikaua üleval olla kuni film lõppes. Pärast seda jäin kohe Adami kaissu magama.

Hommikul ärgates oli mul nohu ja pea meeletult valutas. Kõndisin vaevaliselt alla ja võtsin kraadiklaasi igaks juhuks. Kuulsin piiksatus ja oigasin. Mul oli palavik, peaaegu kolmkümmend üheksa kraadi palavikku. Oigasin uuesti. Ema tuli kööki ja võttis mu näpuvahelt kraadiklaasi. Numbrit nähes, läks ta hulluks. Ta käskis mul minna otsekohe voodisse pikali. Kõndisin vaevaliselt trepist üles. Mõne minuti pärast tuli ka ema minu tuppa. Ta andis mulle palavikualandajat ja ta oli ka mulle puljongit teinud. Mulle ei meeldinud haige olla. Ema läks alati siis segaseks. Rahustasin ema maha ja jäin voodisse pikali. Olin juba magama jäämas kui avastasin, et Adamit ei olegi minu kõrval. Püüdsin mitte paanikasse minna ja vaatasin telefoni. Adamilt oli sõnum.

Sorry, et ära läksin. Vend helistas ja ütles, et pean ruttu koju minema. Ilusat hommikut sulle kallis. Armastan sind. Adam.

Rahunesin maha lõplikult, sest Adam oli kodus. Igatsesin teda siiski. Ohkasin, ma ei saagi minna õue. Hakkasin just mõtlema mida teha, kui mulle tuli uus sõnum. Seegi oli Adamilt.

Kaunitar, tule õue. Mul on üllatus sulle. Adam.

Saatsin sõumi vastu, et ma ei saa tulla, kuna ma olen haige. Ta saatis sõnumi, et ta tuleb kohe sinna. Naeratasin. Ta tuleb siia. Oleksin võinud rõõmust lakke hüpata, sest ma näen teda jälle. Alles siis tuli mulle pähe, et Adam oli öelnud, et tal on üllatus mulle. ma ei saanud kaua mõelda, et mis see üllatus olla võib, kui Adam juba tuligi. Tal oli käes filmid ja palju süüa. Mul jäi suu lahti kui ma kõike seda toitu nägin. Adam ainult naeris mu näeilme üle ja ütles: " Kui sa ei saa minuga kinno ja sööma tulla, siis tuleb kino ja söök sinu juurde" ja ta tegi sinna juurde oma kõige ilusamat naeratust. Ta pani toidu ja filmid mu öökapi peale ning andis mulle siis musi. Kõigepealt ta tegi musi mu silmadele, siis ninale, sealt edasi mõlemale põsele. Kohe pärast põsemusisid tegi ta mu lõuale musi ning siis vajutas ta oma huuled minu huultele ja suudles neid. Alguses õrnalt ja avastades, pärast juba kirgalikumalt ja tugevamalt. Sudlesin teda vastu, kuigi ega ma eriti ei osanud. Pärast suudlust me mõlemad naeratasime ja ta tegi mu huultele ühe pisikese ja õrna musi. Pärast seda õrna musi läks ta kööki paari kaussi ja klaasi võtma. Tõusin püsti ja vaatasin filme mis ta kaasa oli toonud. Enamus neist olid armastusfilmid või siis komöödiad. Tal oli filmide suhtes hea maitse. Läksin voodisse tagasi, aga ennem võtsin filmid ja arvuti ka kaasa, sest muidu me ei saa ju filmi vaadata. Varsti tuli ka Adam minu kõrvale voodisse. Ta valas krõpsud ja kõik muud kaussidesse enne kui minu kõrvale voodi tuli. Panin filmi käima ja me vaatasime natuke aega filmi, siis Adam suudles mind. Ta lükka arvuti kaane kinni ja pani sele mu kapi peale. Ta keeras end minu peale ja suudles mind kirglikult. Ta keel õrnalt tungis minu suhu ja hakkas seda avastama. Alguses õrnalt uurides, pärast juba intensiivsemalt ja tugevamini. Suudlesin teda sama suure innuga vastu. Ta käed libisesid mu kehal allapoole ja läksid mu pluusi alla. Adami käed jõudsid mu rindadeni ja ta pigistas neid õrnalt. Ma ei kanna tuduriiete all rinnahoidjat niiet, et ta ei pidanud seda lahti tegema. Mu suust tulid välja mõnuoiged. Ta pigistas kõvemini ja ma tundsin allpool tema erutust. Ta üks käsi libised mu pükse allapoole lükkama ja ma lasin tal seda teha. Minu enda käed liikusid tema kehal samamoodi alla pükste juurde ja avasid tema püksinööbi ja luku. Lükkasin ta püksid maha ja tundsid rohkem kuidas ta on erutunud. Tal oli nii kõva. Ta lõpetas mu suudlemise ja ta libises allapoole, kuni jõudis rindadeni. Ta hakkas ühte seda imema ja see oli nii mõnus. Oigasin mõnust. Varsti teda ta sama mu teise rinnaga. Pärast seda saate aru küll mis juhtus. Adam oli just väga kiireks minema hakanud kui ma kuulsin, et keegi teeb mu toa ukse lahti. Vaatasin ukse poole ja seal seisis ema. Ma ehmusin, täpselt nagu Adamgi. Ema nägu oli kohkunud....

Eeeee oh jessakene
Kõik toimub ju ülimalt kiiresti, ega Adam teda ometi ära ei kasuta?

Igatahes palju parem oleks lugeda kui lõike oleks rohkem tehtud, muidu on tekst niimoodi üksteise otsas ja väga ebamugav on lugeda seda.
Kuid mulle siiski meeldis ning ootan UUT!

ei Adam ei kavatse teda ära kasutada aga see jutt on alles alguses ka ära muretse see läheb veel põnevaks, kavatsen sisse kirjutada nagu röövimisest, põgenemisest ja muust

põnev
Aga see jutt on kuidagimoodi fantaasiaga seotud jah?
ning kas siin on libahundid ka mängus vms?
jasiis millal uut saab?

ma veel ei tea mis fantaasiaelukad siia tulevad

Uus osa siis lõpuks

Ma reageerisin kiiremini kui Adam ja lükkasin ta oma pealt maha. Ema seisis ikka veel kohkunud näoga ukse peale. Vaatasin talle vastu ja lõpuks sai ema kõnevõime tagasi. "Oih, vabandust. Tulen kohe varsti tagasi. Loodetavasti oled selleks ajaks riide pannud ennast." Ema läks toast ära ja pani ukse ka kinni. Hakkasin itsitama ja Adam vaatas mind nagu ma oleksin loll peast. Ta oli nii ehmunud. Ütlesin talle, et ta ei oleks nii ehmunud näoga ja paneks ruttu riidesse, sest ema pidi varsti tagasi tulema. Adam ja mina jõudsime just täpselt sel hetkel riide, kui ema oma pea ukse vahelt sisse pistis ja tema silmis oli kergendus kui ta nägi meid riides. Ema tuli sisse ja küsis, et kuidas mul on ja ma vastasin talle, et minuga on kõik korras. Ema käskis meil ruttu sööma minna, enne kui toit ära jahtub. Läksime alla ja nägin, et ema oli teinud pannkooke. Istusime laua taha ja ema hakkas Adamit igasuguste küsimustega pommitama. Ohkasin, seda ei olnud ma küll tahtnud. Ema aina küsis ja küsis kuni ma lõpuks ütlesin, et me Adamiga läheme õue nüüd. Panime jalatsid jalga ja läksime õue.

Kõndisime käest kinni hoides parki. Jalutuskäik oli imeline. Täna oli pargis päris palju rahvast, kes koertega, kes pidasid pinknikku. Kõndisime ühe pingini kuhu istusime. Shhh.... Kuulsin midagi vihisemas mu kõrvus mööda, vaatasin Adami poole ja ta kukkus. Karjatasin. "Adam, Adam, tõuse püsti. Ära jäta mind. Ära pane oma silmi kinni paun! Adam." Kuulsin, et keegi kutsus kiirabi. Nutsin Adami keha juures. "Lucy, ära nuta, minuga ei juhtu midagi. Ära muretse." Nutsin veel rohkem ja siis saabus kiirabi. Ta võeti minu juurest ära ja pandi kanderaamile ning viidi autosse. "Kas ma võin kaasa tulla?" Vaatasin kiirabitöötajale nutetud silmadega otsa. Ta kõhkles natuke, aga noogutas siis mulle. Istusin autosse ja sõitsime haiglasse.

Pidin ootama 2 tundi haiglas, enne kui keegi mulle Adamist uudiseid tõi. "Kas teie olete Adam Holt'i sugulane?" Minu ees seisis noor arst, kes seda küsis. Vastasin: "Ma olen ta tüdruk." Hakkasin uuesti nutma. Arst kallistas mind ja ütles: "Adamiga saab kõik korda. Me eemaldasime kuuli ta kehast ja ta paraneb ja saab terveks." Arst hakkas ära minema, kuid ma peatasin ta. "Kas ma võin teda vaatama minna?" küsisin lootusrikkalt. "Praegu küll mitte, kuid homme võite minna teda vaatama." Ta pani käe mu õlale ja jätkas: "Mine koju, maga natuke ja tule homme tagasi. Ta on siis ärkvel ka ja see teeb talle head kui ta täna üles ei pea ärkama ja palatis mingit sagimist pole." Noogutasin ja hakkasin haiglast välja minema. Helistasin emale. "Ema, kas sa saaksid mulle järgi tulla haigla?" Ema hakkas hüsteeriliselt karjuma telefoni. Rahustasin ta maha ja ütles, et Adam sattus haigla, mitte mina. Ta rahunes natuke ja lubas kohe järgi tulla. Ootasin haigla ees ja vaatasin iga lähenevat autot. Mõtlesin Adamile, kes lamas üleval palatis kuskil. Ohjah. Ohkasin. Läks mõni minut mööda ja ema saabuski. Istusin autosse ja me sõitsime koju. Terve tee ei öelnud ma sõnagi. Vaatasin ainult aknast välja ja mõtlesin.

Koju jõudes läksin kohe oma tuppa. Läksin voodi ja vaatasin lage alguses, aga varsti hakkasin nutma jälle ja lootsin, et Adamiga saab ikka kõik korda. Pühkisin pisarad ja kõndisin trepist alla. "Ema, saaksid sa mulle natuke raha anda? Ma lähen homme Adamit haigla vaatama ja ostaksin talle midagi süüa ja lugemist." Ema vaatas mind murelikult ja noogutas. Ta kõndis elutuppa ja võttis oma rahakotis raha ja andis mulle. Naeratasin ja nägin, et ema muutus ka vähem murelikumaks. Läksin esikusse ja panin papud jalga. Läksin uksest välja ja kõndisin lähima poeni 10 minutit umbes. Vaatasin mööduvaid autosid ja inimesi. Tahtsin nutta, aga ma pean olema tugev.

Poes panin korvi kaks suurt tahvlit šokolaadi, ühe mahlapaki ja veel muud magusat. Vaatasin raamatuleti poole ja võtsin ühe autoajakirja ja paar fantaasiakirjanduse teost. Läksin kassasse ja maksin oma kaubad ära ja tänasin müüjat. Läksin poest välja kui mulle jooksis otsa üks tüdruk. Ta tundus olevat natuke vanem kui mina. Ta vaatas mind korraks ja läks sõnagi lausumata minema. "Idioot." Vaatasin sellele tüdrukule veel järgi ja kõndisin koju tagasi.

Kodus panin asjad kapi peale, raaamtud ja ajakirja panin seljakotti. Kui see oli tehtud, kõndisin kööki ja nägin, et ema oli teinud makarone täna söögiks. Tõstsin omale makarone taldikule ja hakkasin sööma neid. Pärast söömist pesin oma taldriku puhtaks ja kõndisin üles tagasi. Kuna mul ei olnud midgai teha, hakkasin joonistama. Võtsin lahti pildi, kus mina ja Adam mõlemad pildil olime ja hakkasins eda joonistama. Pärast tunniajast joonistamist sai pilt valmis ja ma panin selle mappi ja mapi panin seljakotti. Viin selle Adamile, et ta saaks vaadata seda pilti kui ta minule mõtleb või midagi. Käisin pesemas ja läksin magama siis kohe pärast seda. Enne veel kirjutasin ka oma päevikusse.

Kallis päevik!
Täna juhtus midagi halba. Keegi tulistas Adamit pargis ja ta on haiglas nüüd. Ma nii muretsen tema pärast. Loodan, et ta saab ruttu terveks. Ma ei taha teda kaotada, ta on nii kallis mulle ja ainuke, kes paistab minust hoolivat, peale minu vanemate. Homme lähen teda vaatama ja viin talle paar raamatut, et tal igav ei oleks. Üle pika aja ma jälle joonistasi, see on suur ime. Ma pole pärast seda asja koolis joonistanud, peale kunsti tundide.
Kirjutan sulle millalgi jälle, kui Adam terveks saab.

Sulgesin päeviku ja peitsin päeviku ära. Pole vaja, et mu vanemad seda loeksid. Enne uinumist nutsin, ma olen täna niipalju nutnud. Uinusin. Nägin unes mitu korda seda, mis juhtus Adamiga.

Pole siia ammu kirjutanud enam, kuigi mul on päris mitu osa juba valmis ja ootab siia lisamist. Lisasin ka teisse teemasse uue jutu :) Tegin ka juttu väikseid muudatusi


Lissandra Salanderi vaatenurk

Kop-kop! Kuulsin, et mu kabineti uksele koputati. "Sisse". Klõps! "Lissandra, sulle on ülesanne." Jäin kuulatama, mõtlesin, et mida mu ema teeks kui talle oleks seda ülesannet pakutud. Sain aru, et mult oodatakse vastust, aga ma ei kavatsenudki vastata. Daniel teab seda, et kui ma ütlen siis see juhtub ainult siis kui selleks on üks hea põhjus. "Lissandra, see ei saa nii jätkuda. Ma tahan, et sa vastaksid mulle kui ma sulle midagi ütlen." Olin ikka vait. Vaatasin tema poole. Tema kõrval seisis üks naine. "Daniel, sa tead, et ma ei soovi kohtuda klientidega." Vaatasin uuesti ekraani, et tegeleda edasi oma isikliku juhtumiga, mille eest mulle palka ei maksa keegi. Daniel ja see naine rääkisid midagi sosinal, kuid ma ei kuulanud neid. Mu silmad liikusid kiirelt üle ekraani, püüdsin leida kuidagigi kontakti oma juhtumiga. Ma ei suutnud kuidagi leida tema arvutit. Olen juba kõike proovinud. Köh-köh! "Lissandra, kas sa palun oleksid nii kena ja tuleksid minu kabientti. Kohe!" Klick! Klick! Klick! Klõps! Panin oma arvuti kaane kinni, enne seda sulgesin ka kõik programmid millega olin otsinud oma juhtumi arvutit. Tõusin oma laua tagant püsti ja kõndisin oma kabinetist välja. Klõps! Vaatasin seljataha, et olla kindel, et kõik oleks ikka omal kohal. Kõndisin Danieli kabinetti ja ootasin, et ta rääkima hakkaks. Mul ei olnud aega siin oodata, tahtsin minna edasi oma juhtumiga tegelema. "Lissandra, ma ei ole rahul sinu käitumisega. Iga klient on tähtis meie firmale ning sa ei tohi käituda nii nagu sa käitud" bla-bla-bla! Lülitasin end välja, üldse ei kuulanud kuni lõpuks Daniel karjus. "LISSANDRA, KAS SA KUULAD MIND?" Ehmusin päris kõvasti ja vaatasin talle ilmsüütutu näoga otsa. "Muidugi ma kuulan sind." Mul veab, ükskõik kas ma lülitan end välja või mitte kuulen ma ikkagi mida keegi rääkinud on. Mäluga on sama moodi, mul on fotograafiline mälu. Daniel hakaks uuesti rääkima: "Lissandra, kui sa tahad edaspidi ka siin töötada, siis sa võtad selle ülesande vastu või lahkud töölt. Sinu valik" Vaatasin talle imestunult otsa. Ta blufib, ma olen ta parim töötaja siin ju. Vähemalt sellel alal mida ma teen. "Ma võtan selle ülesande vastu," ütlesin vastumeelselt. Ainult sellepärast kuna ma ei tahtnud oma järelevaatajale seletada, miks mind töölt lahti lasti. Mu järelvaataja teab, et ma teen oma ülemusele kohvi ja koopiaid. Tal ei ole muud teada vaja. " Keda ma uurima pean? Mõrvarit? Varast? Vägistajat?" Enamasti on need just sellised inimesed, keda ma uurima pean. Ootasin oma küsimusele vastust, mida ei tulnud. Tõstsin ühe kulmu kõrgele. "Toon sulle hiljem mapi inimesest keda pead uurima." Sellega lõppeski meie vestlus. Klõps! Minu selja taga sulgus uks ja ma kõndisin oma kabinetti. Klõps! Mu kabienti ukse sulgus ja vaatasin oma kabinetis hoolikalt ringi. Mitte ükski asi ei olnud liikunud paigast. Kõik oli omal kohal, täpselt nii nagu ma olin pannud.

Möödus tund enne kui Daniel mulle mapi tõi. Vaatasin ainult korraks oma uuritavat. Järgmised kaks tundi veetsin oma arvutis enda isikliku juhtumiga tegeledes. Kopp-kopp! Oleksin peaaegu toolilt püsti hüpanud, sest koputused uksed ehmatasid mind. Uksest astus sisse Daniel ja jäi mu laua ette seisma. "Oled sa juba oma uuritavaga tutvust teinud?" See oli lihtne küsimus, aga ma mõistsin, et Daniel tahtis kontrollida, kas ma ikka tegelen oma tööga piisavalt palju. Vaatasin teda pingsat, nähes taaskord tema imelisi rohekaid silmi. Ma armastasin neid silmi. Lissandra lõpeta, sa ei armu oma bossi. Teil on ainult tööalane suhe. Lõpeta kohe temast mõtlemine. Mõtted mu peas jooksid kiiresti tagasi juhtumi juurde, keda ma pidin uurima, aga kellele olin ainult korra pilgu peale heitnud. "Tegelen temaga juba, sul ei ole vaja iga natukese aja tagant mind kontrollimas käia." Daniel vaatas mind korraks silmi kissitades ja naaldus natuke ettepoole. Vaatasin ainult tema huuli kuidas need minu omadele lähenesid, aga sama kiirelt kui Daniel mind pingsalt vaatas, sama kiirelt ta ka lõpetas selle. Ainult hetk ja ta tõusis, et minna oma kabinetti tagasi. Mis küll just juhtunud oli. Kas Daniel tahtis mind suudelda? See pole võimalik ju, ta on minu boss, tal ei tohiks olla selliseid tundeid minu vastu. Kurat minul ei tohiks olla selliseid tundeid tema vastu. Olin ikka veel šhokis sellest mis oli just juhtunud ja avasin taaskord mapi. Selles mapis olev nimi tundus tuttav, aga mulle ei meenunud kuidas. Varsti tuli kõik nagu mõttevälgatus ja ma sain aru keda ma uurima pidin. Oma isa. Lugesin mitu korda nime keda ma uurima pidin ja suuremadki saladused pidin välja tooma. Võtsn ruttu toolipealt oma jaki ja kiivri. Panin arvuti kotti ja tõmbasin koti selga. Liikusin ruttu garaazi. Leidsin oma armsa musta mootorratta ja istusin sellele selga. Vajutasin gaasi ja lendasin kohalt. Enne olin muidugi kiivri pähe pannud. Mõnus oli sõita kui tuul jahutab ja värskendab su mõtteid.