Jenniferi lugu: reaalsus (lõpetatud)

Pealkiri: Jenniferi lugu: reaalsus (lõpetatud) 22/3/2013, 19:30

Alustan siis uue järjuga ^^ Mul on pikka aega juba üks mõte ja otsustasin selle kirja panna. Kuna ma pole eriti järjejutte kirjutanud, loodan,et see õnnestub ja kõik mu mõtted kõlavad kirja pannuna sama hästi kui peas.
Loodan, et loete ja avaldage ka arvamust ^^

I osa

Ma olen vaimuhaige. Ma olen hullumajas. Mulle süstitakse iga päev rahusteid sisse, sest ma näen teda kogu aeg. Ma tunnetan teda enda lähedal ja see paneb mind süüdi tundma. See paneb mu arvama, et mina tapsin ta. Aga see pole nii.

Kaks aastat tagasi sain ma internetis tuttavaks ühe tüdruku, Kristiniga. Algul me lihtsalt rääkisime, aga umbes kuu aega hiljem tegime videokõnet. Ta elas minu körvallinnas, minu juurest umbes 100 kilomeetrit.

Kolm kuud hiljem me kohtusime. Ma mäletan, kuidas ma imetlesin teda. Ta oli lihtsalt nii kaunis: pruunid, õrnalt lokkis juuksed, sale, ideaalne kehakaal ja hele nahk. Tema riided olid moodsad ja kirevad. Mina olin tema kõrval nagu tont: õhukesed juuksed, tüsedam kui tema, kuigi ma ei nimetaks end paksuks, punniline nahk. Oleksin tahtnud välja näha nagu tema. Kuid Kristin ei teinud mu välimusest välja.

Me rääkisime väga palju ja ausaltöeldes hakkasin ma teda kohe usaldama. Me kohtusime veel päris palju seal samas kohas, enne kui vanemad sellest üldse teada said. Alati me kinkisime üksteisele midagi. Tavaliselt andsin talle kommikarbi või trüfleid. Kristin kinkis mulle alati midagi, mis oli tehtnud käsitsi. Algul ma ei pidanud tema heinainglitest ega muust lugu, kuid see sai mulle vaikselt südamelähedaseks. Ma hakkasin tema kinke koguma, seadsin need kapiäärele ritta. Kristin ütles alati, et minu toodud kommid on väga head.

Kui ma lõpuks Kristinist vanematele rääkisid, ei teinud nad sellest suurt numbrit. Ma isegi imestasin, sest mu tädi oli kunagi tutvunud internetis ühe mehega, kes teda hiljem vägistas. Sellest ajast peale ei ole ema lubanud mul väga kellegagi, keda ma ei tea, netis suhelda. Kristin võis isegi meie juurde tulla.

Nii oligi, 15. juunil tuli Kristin meie juurde kolmeks ööks. Ma mäletan, kuidas me õnnelikult tema asju lahti pakkisime ja need minu tuppa vedasime. Me pumpasime madratsi täis ja hüppasime sellel. Kristin joonistas vahepeal ja sel ajal olin mina arvutis. Kui tüdruk pildi valmis sai, tuli ta vaatama, mida ma teen. Me surfasime internetis ringi ja tegime ühele leheküljele kasutaja. Lisasime sinna ka pilte, millel olime koos. Meile tuli sõbrakutse ja kuna meil oli nii lõbus, ei vaevunud me isegi vaatama, kes selle kutse saatis, vaid kinnitasime selle kohe.

Mees, kelle olime äsja sõbraks saanud, kirjutas meile. Ma mäletan väga täpselt seda vestlust, kuigi see juhtus kaua aega tagasi.
Kkardo: tere tüdrukud!
Jen ja Krissu: teree!
Kkardo: vanad olete?
Jen ja Krissu: vajalik teada?
Kkardo: jah.
Jen ja Krissu: 16
Kkardo: okei.
Jen ja Krissu: Sina?
Kkardo: 17
Jen ja Krissu: Woww, 1 aasta vahet isegi.

Ma mäletan, kuidas me arvuti taga naersime, kordagi kahtlemata, et see isik võib olla vanem. Ma olin tol hetkel lihtsalt nii õnnelik, et Kristin minu juurde tuli. Kõik ema hoiatused olid nagu peast pühitud. Krissu isegi rääkis, et on varem väga paljudega niimoodi rääkinud.

Kkardo: Te olete kenad, muide.
Jen ja Krissu: jaah, tänaaan. Pane endast ka pilte, saame sind näha natuke.
Kkardo: mitte veel, oodake
Jen ja Krissu: ootame? Kui kaua?

Ja siis läks meil elekter ära, sellega koos ka internet. Ma ütlesin Kristinile, et lähen räägin emaga. Umbes 10 minuti pärast olin jälle oma toas, solvunud elektri peale. Poolel linnal oli see ära. Selle asemel, et viriseda, hakkas Krissu naerma. Ta teab, kuidas mu ema internetis võõrastega rääkimisse suhtub ja tuletas seda mulle meelde. Ma üksnes naeratasin ja ei arvanud, et sellest midagi oleks. Oh, oleks ma siis teadnud, oleksin võtnud ema hoiatusi tõsisemalt, oleks ta ehk veel elus...

Me ei saanud tervelt ööpäeva elektrit tagasi. Mäletan, kuidas ma tahtsin selle poisiga edasi rääkida. Meil oli siis nii lõbus, me ainult naersime ega mõelnud selgelt. Ma olin nii õnnelik, et Krissu tulla sai ja ta muudkui rääkis igasugu naljakaid asju. Mitmel korral lõpetasime naerdes põrandal.

Siis, kui elekter tagasi, logisime muidugi kohe oma kasutajasse sel lehel. Kkardo oli pannud endast paar pilti ja kui me neid vaatasime, olime veel rohkem ärevil. No muidugi, kui ekraanilt vahib vastu nägus, sale, six packiga poiss. Mäletan, kuidas me Kristiniga sosistasime, kui nunnu ta on.

Nii me siis iga kord, kui Krissuga kohtusime, vaatasime Kkardo pilte ja rääkisime temaga. Ma mäletan neid vestlusi liigagi selgelt. Ühel päeval, kui ma olin Kristini juurde läinud, ütles ta meile, et sooviks kokku saada. Muidugi vastasime, et kus ja millal, kuid sel hetkel tekkis mul väike kahtlus. Mõtlesin, et äkki ta polegi see poiss seal pildil. Kahtlesin, kas meiega võib juhtuda sama nagu mu tädiga. Kui sellest Krissule rääkisin, ütles ta mulle, et kõik on korras. Ta kordas, et on varem ka nii suhelnud ja kohtunud. No tegelikult saime meiegi niiviisi tuttavaks.

Me leppisime kohtumise kokku Krissu linnast natuke kaugemal, ühes külas. Sinna sai bussiga sõita. Vanematele me midagi ei rääkinud. Otsustasime lihtsalt ühel päeval minna.

lehm Postituste arv : 642

Kohe meenus see film, "Jenniferi keha". Päris hästi klappisid osad asjad, aga teema siiski teistsugune. :) Hea, põnev.
Uut ootan. Very Happy

Pealkiri: Re: Jenniferi lugu: reaalsus (lõpetatud) 22/3/2013, 22:19

Aa, ma ise pole seda näinud (filmi) Very Happy

aga okei, väga hea et meeldib.

Teise astme kurjuse abiline Postituste arv : 7

Mulle meeldib ka, ootan uut.

Pealkiri: Re: Jenniferi lugu: reaalsus (lõpetatud) 23/3/2013, 15:47

Mulle ka meeldib Very Happy

Ei oskagi kritiseerida, ütlen siis lihtsalt: ootan uut

Pealkiri: Re: Jenniferi lugu: reaalsus (lõpetatud) 23/3/2013, 15:53

II osa

Ma mäletan, et ilm oli suhteliselt soe ja me istusime Kristiniga puust bussipeatuse pingil. Ma ütlesin veelkord, et äkki oleks õigem tagasi koju minna, kuid Krissu laitis selle mõtte maha. Arvata oligi.

Meie ette sõitis suur maaliini buss ning me ostsime piletid. Krissu tahtis kõige taga sõita, nii me tegimegi. Kuid seal olid mingid poisid, keda ta arvatavasti tundis. Igatahes hakkas tüdruk nendega flirtima. Ma mäletan, kuidas ma seda jälestasin ja osaliselt ka aru sain, et me oleme Kristiniga mõnedes asjades üpris erinevad. Ma vihkasin seda, kuidas ta mind neile poistele tutvustas. Mul oli oma boyfriend olemas ja ma ei kavatsenudki teda maha jätta.

Lõpuks tuli meie peatus ja ma põhimõtteliselt sikutasin Kristini seal bussist minema. See küla, kuhu jõudsime oli väike ja eksimisvõimalust peaaegu polnudki. Pidime Kkardoga kohtuma peomaja ees. Kui me selle üles leidsime, seisime seal. Minu hirm muutus siis veel suuremaks. Jah, ma kartsin. Kahtlustasin, et ta veab meid kaasa, teeb meile haiget. Põhjust ka oli, sest mu tädile ju tehti nii.

Umbes kümne minuti pärast tuli peomaja ette üks mees. Ma pakuksin, et umbes 45-aastane. Tal olid sünged mustad juuksed ja ta vaatas meid pikalt. Ma mäletan, kuidas võpatasin, kui ta küsis: "Jennifer ja Kristin?" Krissu noogutas siis meie mõlema eest. Ma oleksin hea meelega minema jooksnud. See mees ütles, et viib meid Kkardo juurde. Poiss pidavat olema nende majas, tema aga autojuht.

Ma keeldusin minemast. Üritasin Kristinit ümber veenda, et me ära läheks. Ma olin tegelikult juba väga suurel arvamusel, et seda Kkardot pole olemaski. Kuid Krissu ei kavatsenudki minema minna. Ta vaid naeratas oma flirtivat naeratust ja me istusimegi suurde Jeepi sisse. Auto oli uhke, väga kallis ja sellega oli mõnus sõita.

Me peatusime suure maja ees. Tegelikult võis seda isegi mõisaks nimetada. Me kõndisime mehe saatel majja ja seejärel ühe trepi juurde. Kuid see trepp ei viinud üles, vaid alla. Kelder. Ja siis ma hakkasin karjuma. Krissu vaatas mind nagu poolearulist, kui ma kisendasin, et lähme ära. See mees haaras minust kinni ja lõi mind, mille tagajärjel kaotasin teadvuse.

Ärkasin kinniseotuna pimedas ruumis. Seal haises rõvedalt ning oli külm. Mu riided olid õhukesed ja ma värisesin. Ka minu suu oli kinni teibitud, seega ei saanud ma karjuda. Kuigi sellest poleks vist abi olnudki. Ma otsisin silmadega meeleheitlikult Kristinit, kuid tuba oli selleks liiga pime.

Ma olin täielikus paanikas, kuid siis kuulsin nuukseid. Ma teadsin, et see on Krissu. Tahtsin talle öelda, et ta ei nutaks, kuid selle asemel tulid mulle endale pisarad silma. Niiet Kkardo oligi siis väljamõeldis ja me olime Krissuga mingisuguse vaimuhaige juures pantvangid. Ta võis teha, mida ise tahtis. Me olime tal peos.

Ma karjusin nii nagu suutsin, kuid see tõlgendus hoopis väikeste häältepursetena, kuna mu suu oli kinni. Soovisin meelehetlikult vabaks saada ja põgeneda. Kasvõi ilma Krissuta. Ma kartsin. Kohe väga. Ma kartsin, et ta vägistab meid, piinab või midagi veel hullemat.

Olime seal väga kaua, ma pakun mitu mitu tundi enne kui see mees tuli. "Tere tüdrukud!" ütles ta. Ma mäletan tema häält. Madal, võidurõõmus, vihkav hääletoon, millega ta meid kõnetas. Valgus selles pimedas ruumis läks põlema ja ma olin kindel, et tegemist on keldriga. Seinad olid kopitanud, mitmed nurgad hallitasid. Keldripõrandat katsid kiviplaadid ja nendel lebasid mõned lauad. Ruum oli hooldamata, ainus asi mis mu pilku püüdis oli väga imeliku kujundusega ahi. Külje peal oli ava ning sinna sai puid panna. Kuid imelik polnud mitte see, vaid üks ahju külgedest. See oli suur, lai, kõrgem kui teised küljed. Kõik see tundus väga kahtlane.Mees võttis Kristini kätest kinni ja vedas teda eemale, ise naerdes.

Ma vihkasin seda meest südamest. Ta surus mulle ka mingit tanguputru suhu, et ma nälga ei jääks. Uskuge mind, ma oleksin tahtnud nälga surra. See kestis mitu päeva. Ma olin kindel, et meid otsiti juba politsei poolt, kuid oli vähetõenäoline, et nad tuleksid rikka mehe keldrit uurima. Mitu päeva ei näinud ma ka Kristinit. Ma ei teadnud, kus ta on või mida see mees temaga tegi. Minu kätel olid köiest tekkinud randid ja need valutasid jubedalt. Terve mu keha oli kange ja tardunud. Ma punnisin kõigele vastu, mida ta tegi. Minu riided olid juba mustad ja määrdunud ning lehkasid selle keldri järele. Ma nutsin iga päev. Väga palju ja võimalikult kõvasti. Kuid iga kord tuli see mees ning lõi mind. Ta teipis mu suud peale igat söögikorda uuesti. Ma olin hulluks minemas ja mu hirm oli suurem kui eales varem.

Oli möödunud neli päeva ja lõpuks ma julgesin midagi öelda. "Kus Kristin on?" purisesin. Ma mäletan, et üritasin muuta oma hääle võimalikult vapraks ja julgeks. Kuid mees ainult naeratas mulle kavalalt ning mu suu oli varsti jälle kinni. Mu hirm oli küll suur, kuid pisarad olid otsas. Neid ei tulnud kuskilt juurde ning mu ajutegevus paranes. Suutsin mõelda selgemalt, kui enne. Siis jõudis minuni jube tõsiasi, et ise ma ei suuda siit pääseda. Mitte mingi nipiga.

Viiendal päeval, vähemalt minu lugemise järgi viiendal, ma lõpuks nägin teda. Krissu juuksed olid sassis ja tema nägu kriimuline. Mööda tema meelekohta jooksis pikk sakiline haav. Tüdruku riided olid katki, augulised. Kokkuvõttes: ta ei näinud absoluutselt enda moodi välja. Ma suutsin ta huulilt välja lugeda: anna andeks, Jen. Noogutasin vaevumärgatavalt.

Kuidas meeldis? ^^

Pealkiri: Re: Jenniferi lugu: reaalsus (lõpetatud) 23/3/2013, 16:04

Aina põnevamaks läheb Very Happy

Mulle väga meeldis!
Taaskord: ootan uut

Teise astme kurjuse abiline Postituste arv : 7

olen žebraga nõus ning ootan uut :)

Pealkiri: Re: Jenniferi lugu: reaalsus (lõpetatud) 23/3/2013, 22:16

III osa

Krissu seoti kinni peaaegu minu kõrvale. Kuid see mees pöördus minu poole, käes süstal mingi läbipaistva vedelikuga. Mõistsin, et ta tahab selle mulle sisse torgata ja rabelesin hirmsasti. Vehkisin jalgadega ja vingerdasin kehaga nii palju kui võimalik. Aga ma ju teadsin - ta süstib mind nii või teisiti. Ta surus mind jalgadega ning lükkas teraviku mulle üsna näo lähedale. Oleksin tahtnud karjuda, see oli jõhkralt valus.

Umbes viie minuti pärast tõmbas mees minult teibi suu eest. Ma mäletan tema sõnu: "Karju nüüd, tibuke!" Ma üritasin kisendada, kuid ehmusin. Minu huuled, õigemini terve nägu, oli tuim. Ma ei saanud seda liigutada, huuled olid kontrollimatud. Oleksin soovinud sellele mehele karjuda, kuidas ma teda vihkan ja kui hull ta on.

Krissule süstiti seda sama vedelikku sisse, kuid ta minestas seejärel. Seda oli tema nõrkusest arvata juba enne süstla sisse surumist. "Nonii, tahad sooja?" oli see mees öelnud Kristinile ning vedas ta siis selle kahtlase ahju juurde. Ta sidus tüdruku käte ja jalgadega selle laiema ahju külje peale. Krissu seisis, õigemini rippus, seal, selg vastu ahju. Tema pea oli rinnale vajunud.

Läks aega mitu tundi, mina üritasin saada tagasi oma nägu ja vingerdasin kehaga. Pisarad vist jooksid, ma ei saanudki aru. Kuid siis avas Kristin silmad. Mees jooksis temani ning lausus võidurõõmsalt: "Hakkame ahju kütma." Sel hetkel, ma mõistsin, mis edasi juhtub. Tahtsin jubedalt Krissut sellest päästa, minema joosta. Ma ei kujutanud ettegi, millist valu ta kohe-kohe tundma hakkas.

Ahjul oli ka temperatuurinäidik. 60 kraadi, 70 kraadi. See muutus aina kuumemaks. Kuulsin Krissu valukarjeid. Ta röökis ja nuttis. Mees ainult vaatas teda ja naeratas õrnalt. Minagi nutsin. Jube oli teda vaadata seal piinlemas. Mitte keegi ei kujuta ette, kui valus see oli. Kristini kriiskavad karjed hoidsid mind üleval. Pöörasin temalt pilgu ning üritasin neid blokeerida. Järsku tundsin oma huuli. Muidugi kisendasin kohe: "Lase ta lahti! Paluun! Ära piina teda!" Jah, ma nutsin. Pisarad voolasid ja siis hakkasin ma ka karjuma.

Mees kiirustas minuni ning süstis mulle uue annuse. Seekord vist unerohu, sest hakkasin tukkuma jääma. Viimane asi, mida enne und kuulsin, oli Krissu karje: "Jennifer! Põgene!" Tema nahk oli kõrbenud, ta oli suremise äärel.

Kui ma silmad avasin, märkasin esimese asjana verd. Terve põrand oli seda täis. Krissut polnud, kadunud oli ka mees. Ma nutsin. Teadsin, et ta on surnud. Miski ei too teda enam tagasi. Ta viimane soov oli, et ma põgeneks. Kuid kuidas? Mul pole ju võimalustki. Kartsin kohutavalt, et pean surema nagu Kristin. Ma ei suudaks. Ma vihkan palavust. Aga see? See on hullem, kui päike. Huvitav, kui paljud on läbi tema käe niiviisi piinelnud ja siis surnud.

Mu tunded olid segamini. Tundsin kaotust, valu, kurbust, pettumust, lootusetust korraga. Ma ei suutnud endaga enam toime tulla. Üritasin lõdvalt olla, kuid iga väike liigutus tegi meeletut valu. Olin kindel, et varsti suren ära ainuüksi siin olemisest.

Ma vedelesin keldris mitu päeva, kui mulle sööki ja musta vett sisse suruti. Aga siis, mõni aeg hiljem, märkasin esimest lootusekiirt. Mul oli võimalus pääseda.

Andke andeks, osa tuli lühike. Ma lihtsalt tahtsin selle niinii väga siia postitada ^^

Kärameister Postituste arv : 1048 Age : 27

Mulle meeldib, hästi huvitav on.
Ma ei saanud ainult aru, milleks oli vaja süstida seda tuimestavat vedelikku tüdrukutele näkku, kui see paari tunni pärast lahtus ja nad said jälle karjuda...?

Ootan kindlasti uut! Very Happy

Pealkiri: Re: Jenniferi lugu: reaalsus (lõpetatud) 23/3/2013, 23:15

Hm.. Ega ma ise ka aru ei saa Very Happy

vahepeal on mu juttudes arusaamatusi Very Happy

Pealkiri: Re: Jenniferi lugu: reaalsus (lõpetatud) 24/3/2013, 19:25

Nii meeldib!
Aina rohkem ja rohkem ootan uut osa Very Happy

Pealkiri: Re: Jenniferi lugu: reaalsus (lõpetatud) 24/3/2013, 20:58

Nõustun Žebraga, tõesti hea jutt.
Kindlasti jätka ning kirjuta ruttu uus osa Wink

.

Pealkiri: Re: Jenniferi lugu: reaalsus (lõpetatud) 27/3/2013, 18:02

IV osa

Keegi avas ukse ning ma mäletan, kuidas vihkasin selle ukse kriuksumist. Minu üllatuseks tuli keldrisse hoopis naine, kes sidus mu jalad lahti. Mu randid jalgade ümber kipitasid ja valutasid. Karjumisest ei tulnud midagi välja.

Naine tiris mind endaga kaasa. Väga kiirelt ja mul oli jõhkralt valus. Mind viidi vist tagaukse juurde, sest see oli väike ja ruum milles uks asus oli samuti kitsas. Ruumis seisid see naine ja kaks meest. "Anna andeks, aga ma pean seda tegema. Sa ei tohi näha teed," ütles see, kelle tegelaskuju oli olnud Kkardo. Ma ei mõistnud algul tema sõnumit, kuid siis sain aru. Ta tahtis mind oimetuks lüüa või midagi hullemat.

Ärkasin autos. Sain sellest kohe aru, sest sõiduk rappus ja aknad olid väiksed. Ma ei saanud välja vaadata, sest olin autos pikali ja nägin vaid taevast, mis oli kogu aja ühesugune. Arvatavasti oli tegu kaubikuga, sest sealmoli üpris palju ruumi, nii ees kui taga.

Me peatusime väga järsku. Kuulsin, kuidas ees olevad naine ja mees rääkisid politseist, majast ja tüdrukust, kes vist pidin olema mina. Lamasin auto tagaistmel umbes kümme minutit ja kuulasin nende vestlust. Ning siis hakkas teater pihta. Mees ja naine, kaasaarvatud autojuht tormasid uksest välja, jättes uksed lahti. Kuulsin, kuidas nende sammud kaugusesse kaovad.

Taipasin, et nüüd on minu vöimalus. Ma pean põgenema, kiiresti. Üritasin end istuli ajada ning see võttis omajagu aega, mille tõttu olin veel rohkem närvis. Kartsin kohutavalt, et nad tulevad tagasi. Kuidagi komberdasin esiistmele ja peagi olid jalatallad niiskel murul. Pooleldi jooksin, pooleldi koperdasin autost kaugemale. Märkasin esimese asjana metsa.

Jõudnud esimestest puudest veidike kaugemale, varisesin istuli. Tundsin pisaraid oma näol, kuid ma ei saanud neid ära pühkida. Mu käed olid endiselt kinni seotud.

Ma kartsin, kohe väga, et nad tulevad mind otsima ja leiavad mu. Ma ei kujutanud ettegi, mida nad minuga teeksid. Nutsin, pisar pisara haaval mööda põske alla veeremas. Koperdasin natukene veel edasi, kuni enam ei suutnud. Toetasin oma keha vastu puutüve.

Mõistsin vägagi hästi, et metsas ma üksi ellu ei jää. Kuid puude vahelt välja tulemine tähendaks seda, et nad saavad mu kätte. Seega ainus võimalus oli oodata, et keegi hea inimene tuleb ja aitab mind. Teadsin, et sellele ei saa väga loota, kuid mul polnud muud mõtet.

Jah, ma tegin nii nagu Kristin tahtis - ma põgenesin. Kuid ainult põgenemisest ei piisanud. Ma oleksin võinud väga vabalt ka nälga vöi veepuudusesse jääda. Mäletan, kuidas mõtlesin, et mitu inimest mind igatsema jääksid.

Varsti jäin ma tukkuma. Ma ei tea täpselt millal. Ma ei tajunud väga hästi, kas on öö või päev, hommik või õhtu. Lihtsalt valguse järgi üritasin aru saada. Kõik mu mõtted käisid kaasas meeletu lootusega, et tuleb keegi mind aitama.

Kui ma silmad avasin, oli pime. Taipasin, et ma olen metsas, kus võivad olla ka hundid. Mu keha oli kange ja valutas, minu käed ja jalad kipitasid ja suu kuivas, kõht oli tühi. Kokkuvõttes olin ma hullumise äärel. Kogu mu keha oli täidetud hirmuga, väga suure hirmuga. Sinna mahtus ka ärevust, kuid põhiliselt hirm.

Orav jooksis puu otsast alla ja ma võpatasin korralikult. Iga krabin, väike kahin, mida pisikesed loomad tegid, ehmatas mind. Ma ei suutnud enam magama jääda. Järsku kuulsin tugevaid samme, mis minu poole kõndisid. Need olid kindlad ja julged ja kiired. Oli meeleheitel. Kartsin, et mu röövijad leiavad mu. Et nad viivad mu tagasi sinna keldrisse...

Kui sammud lähemale jõudsin, taipasin, et need ei kuulu ühele inimesele. Peagi hakkasin kuulma ka naeru, lõbusaid kiljatusi. Ma sain aru, et need oli noored. Juba häälte järgi. Hingasin kergendatult. Nad tulid lähemale, arvatavasti mingi noortekamp. Ainult, et ma ei mõistnud, mida nad metsad teevad.

Mäletan, kuidas nad minu poole ostutasid ja ütlesid: "Vaadake, mis see seal on!" Sellejärel tuli jällegi naer. Nad tulid minu juurde ja vaatasid mind pikalt. Seal oli kaks tüdrukut, kolm poissi. Üks tumedajuukseline poiss küsis: "Mida sa siin teed Ja miks su käed on...?" Ma vaatasin neid pikalt ja vihaselt. Miks nad mind juba lahti ei seo, mõtlesin siis. Ma mäletan, et järsku hüüdis üks tüdrukutest, et nad mu lahti seoksid.

Seda nad ka tegid, kuid mu käed olid kangestunud ja suu kuiv. "Tere," pomisesin ma vaid. Rohkemat ei osanud ma öelda. Nad olid abivalmid, küsisid küsimusi, kuid ma ei suutnud millelegi vastata. Mäletan, kuidas nad otsustasid mu enda poole viia. See mustajuukseline poiss võttis mu sülle, kuna ise ei suutnud ma liigutadagi. Me jalutasime metsast välja ja siis vist autosse. Ma polnud kindel.

Mind viidi ühte majja ja pandi diivanile. Ma ei mäleta enam, milline see maja oli või mis oli selle sees. Ainus asi, milles veel kindel olen, on see, et seal oli diivan. Mulle anti juua ja ka süüa, kuid ma jäin peagi magama. Ma ei mäleta sellest külaskäigust midagi peale selle, et olin neile ülimalt tänulik.

Kuid sellel öölgi ei saanud ma rahu. See, mis lahti läks oli õudne...

See osa oli siis selline. Ma loodan, et meeldis ja et seekord ei olnud arusaamatusi. Olen ka väga tänulik neile, kes seda juttu loevad ^^

Pealkiri: Re: Jenniferi lugu: reaalsus (lõpetatud) 27/3/2013, 19:06

Ruttu uut, väga põnev on Very Happy

, aga ma ei saanud aru miks see "kkardo" (või keegi selline) vabandas.
Ma ütlen veelkord, ruttu uut Very Happy

. (PS. Mõni kirjaviga oli, aga see ei häirinud.)

Kärameister Postituste arv : 1048 Age : 27

Kas need "röövlid" põgenesid majast, sest politsei tuli? Sel juhul, miks ei jäänud peategelane majja või selle ümbrusesse politseid ootama, et päästetud saada, vaid jooksis kuhugi ära? Very Happy

Või sain millestki halvasti aru?

Huvitav on :) Uut!

Pealkiri: Re: Jenniferi lugu: reaalsus (lõpetatud) 27/3/2013, 21:24

Need röövlid viisidki ta ära, sest politsei tuli vms ja siis nad oleks tüdruku leidnud. Jen ei saanud maja lähedusse jääda, röövlid viisid ta ära. Loodan, et said rohkem aru :)

Pealkiri: Re: Jenniferi lugu: reaalsus (lõpetatud) 29/3/2013, 18:33

V osa

Nad tungisid majja. Keset ööd, kui ma olin just oma painavatest unenägudest vabanenud, löödi uks lahti. See mees, naine ja veel kolm isikut tormasid püssidega elutuppa. "Kus tüdruk on??" kriiskasid nad raevukalt. Mäletan seda väga hästi.

Ma ei mõistnud, kuidas nad said siin olla. Kuidas nad teadsin, et m i n a siin olin? Kas nad olid mind jälitanud? Ma mäletan, kuidas ma olin üleni higine, segaduses ja otsisin meeleheitlikult vastust oma küsimustele. Samas oli mul ka piinlik, et need kes mind aitasid, pidid minu pärast kannatama.

Koperdasin rõdu poole ning sööstsin selle uksest välja. Jalad olid väga väga valusad, kuid vähemalt suutsin ma liikuda. Õnneks olin saanud eelnevalt, küll natuke aega, kuid siiski, puhata. Tormasin mingisse täiesti suvalisse poodi sisse. Ma imestasin, et see nii hilja avatud oli. Ma polnud varem näinud sellist poodi, mis kogu öö avatud on, sest see polnud ju tankla, vaid korralik külapood. Närviliselt peitusin riiulite vahele. Ma olin kindel, et röövlid jälitasid mind siia ja ma olen lõksus. Vaatasin paaniliselt ringi, et leida mõni töötaja, kellelt abi paluda. Kuid mitte ühtki hingelist ei paistnud.

Natukese aja rahunesin. Siin pidi inimesi olema. Ma olin siiski poes. Söendasin riiulite vahelt välja tulla ja kiirustasin kassani. Seal polnud kedagi.

Nad sisenesid. Aknad purunesid ja hetke pärast olid nad minu juures, sihtisid mind püstoliga. Neil oli käes Kristini laip. Põlenud nahk, põlenud juuksed, põlenud riided. Täpselt nii nagu olin teda surnuna kujutanud. Karjusin meeletult. Kriiskavate karjatuste saatel üritasin riiulite vahele tagasi joosta.

"Preili, palun rahunege maha. Mis viga?" küsis keegi ja võttis mu käest kinni, tuues mu tagasi reaalsusesse. Mis see veel oli, mõtlesin. See tundus nii tõeline, ma ei mõistnud. Nad ju tulid... Võ mitte?

Ma mäletan, et jõllitasin töötajat hirmunult. Ja siis järsku oli see mees tema taga, Kristin ka. Ta oli elus. Ta vaatas mulle vihaselt otsa ja ma märkasin tema käes nuga. Tüdruk hakkas seda poemüüja poole suunama. Karjusin jälle. Ma mäletan, kuidas ma kisasin, et jäta ta rahule, jätke mind rahule. Mu sees keeras ja juuksed olid higist näole kleepunud.

"Preili! Rahunege! Ma kutsun politsei!" kuulsin siis poemüüja häält. Jälle oli kõik kadunud. Mõtlesin, kas ma näen hallutsinatsioone. Olin hirmunud, segaduses ja hämmingus. Hakkasin nutma, suutmata end enam kontrollida.

Heitsin pilgu ukse poole, sest kuulsin sealt mingeid hääli. Uksest astusid sisse kolm meest. Ma ei tundnud neid, nad kandsid vormi. Järsku taipasin, et need on röövlid. Geniaalne riietada end politseinikuks ja siis "ohver koju toimetada".Mäletan, kuidas ma karjusin: "Nad pole politseinikud! Nad pole päris! Appii!" Arvasin ise ka, et olin hullumise äärel. Seda ma olingi.

Tundsin tugevat torget oma käevarrel. Jäin põhimötteliselt kohe uimaseks. Pilt läks uduseks ja olin kindel, et nüüd on minu lõpp. Kuid kaugel sellest.

Avasin silmad ja avastasin, et olen mingis pisikeses ruumis, kus ei olnud peale voodi midagi. Seinad, lagi, põrand - kõik oli ühtemoodi valge. Ka uks ei paistnud kohe välja. Istusin aeglaselt voodile ja üritasin mõelda, mis just oli toimunud.

Järsku karjatasin. Kristin seisis mu ees ja vaatas mulle otsa. Ta oli terve, samades riietes nagu meie esimesel kohtumisel. Tema käes oli üks inglitest, mis ta oli mulle kinkinud. Väike kujuke, kelle kätel oli raamat ja peas väike lipsuke. Tüdruk naeratas mulle ja sosistas, et kõik on korras. Kuid ma hakkasin uuesti karjuma.

"Jennifer! Rahunege! Kõik on hästi." Keegi võttis mu käest. Vaatasin segaduses valges kitlis tädile otsa. Ma mäletan, kuidas kogusin jahmatusest julgust, et küsida, kus ma olen ja mida ma siin teen. Mulle vastati, et hullumajas, millepeale ma veel rohkem segadusse sattusin. Miks ma siin peaks olema? Ma mäletasin eelnevast õhtust kõike, kuid... Siis ma mõistsin. Ma nägingi hallutsinatsioone. Ma polnud kindel, kas see tähendab, et olen hull. Ma polnud täpselt kindel, mis toimub.

Kas see oligi lõpp? Niimoodi, kurvalt, lootusetult? mõtlesin. Ma ei suutnud enam reaalsust kujutluspiltidest eristada ja seega ei teadnud ma enam õieti, mis juhtus päriselt ja mida kujutasin ette. See valges riietuses naine ei öelnud enam midagi. Ta lihtsalt vaatas mind. Mu pilk oli tühi, vaatasin seina. Mõned pisarad voolasid mööda mu põske alla. Mõistsin, et ma ei pääse. Kuid mitte kuidagi ei suutnud ma leppida sellega, et röövel jäi vabadusse ja et mina olin hull.

See ei ole veel viimane osa muidu. Aga selle osa kohta niipalju, et ma loodan seda, et see kõik ei tulnud liiga kiirelt ja ebaselgelt, nagu mulle endale see tundus. Üks osa on kindlalt veel tulemas. Ja veelkord tänan lugejaid ^^

Pealkiri: Re: Jenniferi lugu: reaalsus (lõpetatud) 30/3/2013, 14:25

Ma ei oska midagi öelda Shocked

See on lihtsalt nii hea jutt Very Happy

Ootan uut

Pealkiri: Re: Jenniferi lugu: reaalsus (lõpetatud) 30/3/2013, 22:20

Oh, see on ju väga hea kui meeldib :) Ma olen õnnelik, et on lugejaid ja et jutt meeldib Razz

Pealkiri: Re: Jenniferi lugu: reaalsus (lõpetatud) 30/3/2013, 23:00

Nõustun Žebraga.
Tõsiselt hea jutt. Ootan uut osa Very Happy

.

Pealkiri: Re: Jenniferi lugu: reaalsus (lõpetatud) 31/3/2013, 18:53

VI osa

Kogusin end päris pikka aega. Enda jaoks pikka. Mäletan, kuidas sosistasin sellele tädile, et sooviksin oma vanemaid näha. Ta vaid noogutas ja jalutas ruumist välja. Ma jäin üksi ja toetasin selja vastu seina. Ma mõtlesin läbi kõik, mida pidasin reaalsuseks. Ja siis jõudis mulle kohale, et Kristin on surnud. Pisarad hakkasid voolama mu põskedelt alla ja ma tagusin millegipärast jalaga maad. Tõstsin pilgu üles ja avastasin võpatusega, et ta seisab mu ees. Krissu ei liigutanud, vaid lihtsalt seisis. Lõpuks liigutas ta oma huuli ja ma suutsin välja lugeda: sinu süü. Mäletan, kuidas hakkasin peale seda meeletult karjuma. Ma kiljusin, et see pole minu süü, minu viga... Ja seda tehes hakkasin ma aina rohkem ja rohkem nutma.

Varsti olid arstid minu juures ja süstisid mulle midagi kätte - arvatavasti oli see rahusti. Tundsin kerget peapööritust ja muutusin uimaseks. Õrnad pisarad jooksid, kuid ma ei karjunud enam. See naine, kes minuga enne oli rääkinud, jäi ukse juurde seisma. Jälgisin teda valvsalt. Kuid siis kadus mu ettevaatlikus - ema astus uksest sisse. "Jennifer," sosistas ta ja kõndis minu juurde. Ma mäletan tema pehmet, lahket ja abivalmit hääletoon, mis mu südame soojaks muutis.

Ma ütlesin emale väga vaikselt, üritades jääda rahulikuks, et Kristin on surnud, et meid rööviti. Kuid mu ema vaid naeratas valusalt. Mäletan tema sõnu: "Ma tõesti ei tea, mis sinuga terve selle pika aja jooksul juhtus, Jen. Politsei teab vaid seda, et viibisid ühe öö teismeliste laste juures, aga öösel juhtus midagi.." Mul sai kõrini tema versioonist minu mälestuste kohta. Laususin vaikselt, kuid raevukalt, et ma tean ise ka, kuidas see kõik juhtus. Mu ema jäi vait, kuid tema murelik korts otsaesisel ei kadunud kuhugi.

Me istusime vaikides umbes kümme minutit, kuni ma söendasin öelda, et röövel on vabaduses. Kõik oli nii poolik ja ma soovisin sel hetkel kõigest rääkida, kuid ma olin liiga unine. Vajusin oma voodile pikali ja üritasin hakata rääkima, kuid ma ei suutnud. Olin nõrk, vaevatud ja väsinud. Ema suudles mind laubale ja ütles, et kui ma terveks saan, saab kõik korda. Lootsin sellele, kuid sisimas tundsin juba siis, et see ei muutu. Mu läbielamised olid piiri ületanud ja ma teadsin, et ei saa enam tagasi selliseks rõõmsaks ja avatud tüdrukuks, nagu olin kunagi olnud.

Mu pea oli täis aina jubedamaid mõtteid. Kartsin kohutavalt oma hallutsinatsioone Kristinist, röövlitest ja mälupilte juhtunust. Soovisin väga, et kõik oleks jälle endine. Kõige suurem mure oli see, et keegi ei uskunud mind. Vähemalt siiani oli see nii tundunud. Nojah... Mul olid hallutsinatsioonid ja ajasin reaalsust kujutluspiltidega segamini, kuid enam-vähem ma ju siiski teadsin, mis juhtus sellel ajavahemikul, kui ma kodust ära läksin.

Hakkasin mõtlema, mida teavad mu sõbrad, klassikaaslased. Mõtlesin, kas nad tulevad mind veel kunagi vaatama või lihtsalt lepivad sellega, et Jennifer enam nende sõbrannade hulka ei kuulu, kellega koos olla. Nende mõtete juures ma uinusingi. Nägin kohutavaid unenägusid, millest kõike ma enam ei mäleta, kuid olen kindel, et midagi Kristiniga.

Tegelikult kummitas Krissu nägu, tema süüdistus minu vastu, mind kogu aeg. Kui ringi vaatasin, nägin tema vihast, pettunud nägu, mis aina sosistas ja sosistas, et kõik on minu viga. Aga ei olnud - mina olin see, kes kahtles, muretses, kuid Kristin ütles, et kõik on korras. Sismas ma siiski ju teadsin, et ma polnud õieti midagi teinud. Või noh, olin, aga mitte nii suurel määral kui Krissu. Seega ei mõistnud ma, miks mu kujutluspildid temast ainult mind süüdistavad. Korra mõtlesin, et äkki tema vaim kummitab mind, kuid heitsin selle mõtiskluse kohe kõrvale. Polnud vaja end veel rohkem närvi ajada.

Ma olin selles ruumis üksinda paar päeva. Mulle toodi süüa ja juua, vahepeal rahusteid, kui ma karjuma hakkasin. Ise ma arvasin, et see hullumaja muudab mind veel segasemaks. No tõesti - sa oled päevad läbi samasuguses valges toas, kus on peale sinu vaid voodi, kõik seinad on täpselt ühesugused ja aknad puuduvad. Selline keskkond ajabki hulluks.

Kolmandal päeval viidi mind läbi väga pika koridori ühte tuppa. Seal oli ilusam, suurem voodi ja ka kirjutuslaud. Seinal oli pilt talvel kamina ees istuvast vanaeidest, kuid ma sattusin sellest maalist hüsteeriasse. See meenutas Kristini surma väga väga selgelt. Käskisin arstidel see kohe maha võtta, mida nad ka tegid. Lagi oli toal väga kõrge ja peaaegu selle küljes oli aken. See oli ka vajalik - muidu saaks patsient aknast põgeneda.

Istusin aeglaselt sellele voodile. Ma mäletan, kui pehme see oli. Esimene hetk, kui suutsin päris selgelt mõelda, kutsusin ühe arstidest enda juurde. Ma rääkisin talle pikalt oma versiooni juhtunust ja ta kuulas mind korralikult ära. Kui olin lõpetanud, ütles ta vaid, et nad kontrollivad osat infot ja annavad siis mulle midagi teada. Ma ei saanud sellele küll väga loota.

Mäletan, kuidas ma nägin neid. Ma mäletan tegelikult igat korda väga täpselt, kui mul hallutsinatsioon oli. See tundus nii tõeline, sellepärast ma just kartsingi. Ma ju ei eristanud kõike väga selgelt. Ainus lootus oligi see arst, kellele ma oma loo rääkisin. Mul polnud aimugi, mis edasi saab. Lihtsalt istusin seal ja vahtisn lage. Muidugi mõtlesin ka korduvalt läbi kõike, mis minuga oli juhtunud.

Soovisin kannatlikult midagi teha. Midagi, mis viiks mu mõtted eemale, midagi mis tooks mu tagasi reaalsusesse. Kuid siin polnud midagi peale mõtlemise teha. Mind hoiti tugeva valve all, et ma ei põgeneks. Aeg-ajalt käis ka minu juures mingi psühholoog, kes mind aitama pidi, kuid ma ei rääkinud talle eriti midagi peale juhtumist.

Kuidas siis meeldis? :)

Pealkiri: Re: Jenniferi lugu: reaalsus (lõpetatud) 31/3/2013, 19:21

Täiega hea aga seda Krissut oleks võinud rohkem kirjeldada ta tundeid jne

Kärameister Postituste arv : 1048 Age : 27

Mis selle Krissu tunnetest kirjeldada, ta ilmub ju vaid hallutsinatsioonina? Peategelase silme läbi kirjutatud jutus ei saa ju kõrvalise tegelase tundeid väga kirjeldada, kust peategelane neid teadma peaks.

Mulle väga meeldib :) Ootan uut!

Pealkiri: Re: Jenniferi lugu: reaalsus (lõpetatud) 1/4/2013, 18:56

Mulle ka väga meeldib :)
Ootan ka uut!